Eelmisel neljapäeval ilmus Eesti Päevalehes artikkel, kus Rein Ruusalu kritiseeris tugevalt Praxise, TÜ ja AB Glimstedt-i poolt hiljuti esitletud ettevõtete tulumaksusüsteemi raportit.

Täna ilmus meie uurimistiimi vastus sellele. Kuid sellesse ei mahtunud spetsiifilisemad vastused sellele kriitikale, mida Ruusalu artiklit kommenteerides tõi välja Viktor Trasberg. Järgnevalt toongi välja (uurimistiimiga koostöös) vastused hr Trasbergi kriitikale uuringu peatükkide lõikes.

Raporti 3. Peatüki kohta ütleb hr Trasberg järgmist: „Aga sealjuures kasutab mudel paljusid konstante, mis on võetud “õhust” ehk meiega väga erinevate majanduskeskkonnaga riikidest.“

Majandusteoreetilised simulatsioonid sõltuvad alati tehtud eeldustest. Antud mudeli eeldused ei ole siiski võetud „õhust“ vaid põhinevad nii teiste riikide andmetel tehtud uuringutel kui Eesti majanduse seaduspärasustel. Arvestamaks konkreetsete parameetrite väärtuste mõju analüüsi tulemustele, on lisaks baasmudelile raportis ära toodud viie täiendava stsenaariumi analüüs erinevatel parameetrite väärtustel. Ükskõik millistest parameetritest me siinkohal lähtume, analüüsi tulemus viitab, et maksureformil oli kõige tugevam positiivne mõju majanduse kapitali mahule, sellest väiksem mõju SKPle ning sellest omakorda väiksem mõju eratarbimisele.

Hr trasberg jätkab: „Veelgi hullem, mudel ei võta mingil moel arvesse Eesti liitumist ELga. /…/ Kasumimaksu rolli SKPle ei ole aga kuidagi võimalik eristada üldisest EL liitumise efektist.“

See mudel ehitatigi just selle pärast, et oleks võimalik kõrvale jätta muude arengute, sh ELga liitumise, mõju majanduskasvule ning eristada vaid maksureformi mõju.

Raporti 4. Peatüki kohta ütleb hr Trasberg: „(4.ptk) käsitleb ettevõtete finantsseisu ja kiidab, kuidas meie ettevõtted on likviidsemad ja madalama võlakordajaga.“

Selle peatükki eesmärk oli hinnata, milline on olnud maksusüsteemi mõju Eesti ettevõtete kapitali struktuurile, likviidsusele, investeeringutele ja tootlikkusele ning kontrollgrupina kasutati Läti ja Leedu ettevõtete andmeid. Me leidsime, et kõiki neid näitajaid on reform tõesti ka mõjutanud. Me ei „kiida“ Eesti ettevõtteid reformi tulemusel tekkinud kõrgema likviidsuse ega madalama laenukoormuse eest, vaid me leiame statistilisi meetodeid kasutades, et majanduskriisi ajal 2009. aastal suurendas kõrgem likviidsus ja madalam võlakoormus ettevõtete tõenäosust ellu jääda. Samas on ettevõtete suurenenud likviidsusel ka negatiivne pool, kuna teenitud raha on akumuleeritud pangakontodele ning pole suunatud investeeringute näol tootlikesse vahenditesse; see kriitika on uuringus selgelt välja toodud.

Hr Trasberg jätkab: „Tegelikult keskendus raporti analüüs peamiselt perioodile 2000-2004 ja kriisiaastaid pole sisuliselt käsitletud (või üksnes riivamisi).“

Mõju ettevõtetele analüüsiti nii perioodi 2000-2004 kui 2000-2008 osas, kuna tulemused olid sarnased, siis ruumi kokkuhoiu huvides jäeti pikema perioodi hinnangud lõppraportisse vaid tootlikkuse osas. Kindlasti vääriks sarnane uuring kordamist näiteks viie aasta pärast kui on kätte saadavad kriisi järgsed Baltikumi ettevõtete raamatupidamise andmed. Eesti ettevõtete kriisiga toime tulemise analüüsis on kasutatud 2009.aasta andmeid ning kuna andmed laekuvad pika viitajaga, siis selle analüüsi osa pärast lükati edasi isegi raporti esitamise lõpptähtaeg.

5. peatüki kriitika puudutab maksulaekumiste analüüsi. „/uuringu tulemuseks on et/… puudujääk riigieelarves koguperioodil ainult 2.5 miljardit. See number võiks olla 10-15 korda suurem ehk siis 30 miljardi raames. Lähtun siinjuures teenitud brutokasumitest ja tegelikult laekunud CIT tulust.“ Tegelikult oli üks maksulaekumiste analüüsi põhitulemusi see, et kasumid tulid tänu süsteemimuutusele nähtavale. Ehk vastupidi, vana süsteemiga oleksid kasumid olnud rohkem peidus. Potentsiaalse laekumine ei saa olla leitud nii, et kasutatud on uue süsteemi kasumeid, kuid vana süsteemi maksuseaduseid. Ettevõtted reageerivad maksumuudatustele! Meie uuringu tulemus lähtub sellest eeldusest ning lisaks on kasutatud ka Lätis ja Leedus samal ajal toimunut.

Lõpetuseks kritiseerib hr Trasberg kasumite riigist väljaviimise osa: „Meid ei huvita ju see, kas välisettevõtted maksavad siin dividende või ei. Meid huvitab hoopis, kas on võimalik kasumeid maksuvabalt välja viia. Sellest pole aga raportis sõnagi!. Küll on aga väga ilmekad näited Rein Ruusalu artiklis, kuidas seda tehti ja tehakse.“

Teaduslikus uuringus ei saa kasutada anekdootlikke tõendeid (vähemalt mitte heas uuringus). Selle uurimisprobleemi põhjalikuks ja ümberlükkamatuks lahendamiseks oleks vaja juurdepääsu kõikide ettevõtete kõigile pangakontodele ja tehingutele. On selge, et sellist juurdepääsu meil ei ole. Me tegime nii palju kui objektiivsuse ja hea teaduse põhimõtetest lähtuvalt võimalik oli. Ja järeldused ja tulemused on ka vastavalt sõnastatud: vaadeldud kanaleid mööda kasumid Eestist välja ei lähe.

Raport ise on nähtav siin.

Erakondade tipp-poliitikute vestlusring Postimehes (vt uudis) ja ka erakondade valimisplatvormid näitavad, et maksu- ja sotsiaalpoliitikas on parteide vahel piisavalt erinevusi ning inimestel tekib tõepoolest valikuvõimalus, kui palju soovitakse sotsiaalkaitses solidaarsust ja kollektiivseid otsuseid ning kui palju peab jääma inimese enda vastutada.

Siinkohal tuletaksin poliitikutele ja lugejatele meelde, et enamus Eesti sotsiaalkaitsest on praegu üles ehitatud tööjõumaksudele (vt joonis).

Allikas: enda arvutused Statistikaameti andmete ja enda eelduste põhjal. Protsendid ei klapi ümardamiste tõttu. Kel täpsem huvi metoodika kohta, küsige.

2008. aastal rahastati kogu sotsiaalkaitse kuludest ligi 82% tööjõumaksudega. Sellest enamus – 76% – oli sotsiaalmaks, mis läks pensionikindlustussüsteemi ja haigekassasse. Lisaks siis veel töötuskindlustusmakse töötukassasse ja läbi muude riigieelarve tulude veel osa tulumaksust.

Tarbimismaksude osa sotsiaalkaitse rahastamisel oli 2008 aastal ca 16%. Ja enamus tuleneb vanemahüvitisest ja peretoetustest, mida makstakse riigieelarve muudest tuludest, kus tarbimismaksudel suur osa. 2009-2011 tarbimismaksude roll kasvas sotsiaalkulude rahastamisel, sest tõstetud käibemaksu ja aktsiiside arvel rahastati pensionikulusid. Kapitalimaksude roll on vaid 3%, aga see peegeldabki nende madalat osatähtsust maksutulude struktuuris.

Mina loodan parteide vahel vaidlust, kas pikaajaliselt peaks muutma midagi sotsiaalpoliitika rahastamises, nt kas ja miks peame säilitama tööjõul baseeruvat kindlustussüsteemi, kas tarbimismaksude rolli peaks veelgi suurendama sotsiaalvaldkonna rahastamisel, kas oleks mõeldav keskkonnamaksude tõstmine ja nende senisest kõrvamärgistamisest keskkonna jaoks loobumine, kas kinnisvara-, automaks või astmeline tulumaks on tõesti nii jube, kui nende arvel võiks alandada näiteks sotsiaalmaksu.

Kõigi nende poliitikute käest, kes lihtsalt lubavad, et me vähendame tööjõumakse kas erinevate lagedega, soodustusega ja vabastustega ning samal ajal tõstame veel ka sotsiaalkulutusi (ning nende reaalväärtust!), tahaks muidugi küsida, et kas teil ikka numbrid kokku klapivad. Näidake mulle ka!

Reedel oli PRAXISe töö- ja sotsiaalpoliitika- ja CENTARi analüütikutele tähtis päev. Lõpule jõudis kaua väldanud soolise palgalõhe uuring. Kuna soolisest palgalõhest räägiti eelmisel aastal palju seoses 3-aasta taguste Eurostati andmetega, mille kohaselt oli naiste ja meeste palgaerinevus 30,9%, on seda uuringut oodatud kaua. Nagu kirjutise pealkirjas viidatud, sarnaneb sooline palgalõhe väikestest kildudest koosnevale puslele, mille tervikliku pildi kokku panemiseks, tuleb palju vaeva näha. Järgnevalt üritan vastata enim esitatud küsimustele seoses soolise palgalõhega.

Et kõik ausalt ära rääkida, siis Eurostati esikohast tulenevat probleemi me oma uuringuga ümber lükata ei saa. Vaatlesime Statistikaameti 2000-2008 Eesti Tööjõu-uuringu andmeid, mille kohaselt keskmine sooline palgalõhe oli 28,7%. Samadele allikatele tuginedes võib öelda, et meeste poolt hõivatud sektorites tekkinud tööpuuduse tõttu on 2009. aasta palgalõhe küll langenud 27%le, kuid probleem on endiselt olemas ja Euroopas oleme ilmselt jätkuvalt esimeste seas oma naiste ja meeste palgaerinevuste tõttu. Nagu kõikidel medalitel, on ka “esikoha” medalil kaks poolt – kui vaatleme millises Euroopa riigis on madalaim palgalõhe, siis näeme, et sellisteks riikideks on näiteks Itaalia, Malta. Need on riigid, kus on väga madal naiste tööhõive määr. Erinevad uuringud on näidanud – mida suurem on naiste tööhõive määr, seda suurem on ka sooline palgalõhe. Kui naiste tööhõive määr on madal, jäävad suure tõenäosusega tööturult eemale väiksema teenimispotentsiaaliga (madala haridustaseme ja kvalifikatsiooniga) naised. Eesti naised on aga juba eelmise sajandi keskpaigast tublisti perekondlike kohustuste kõrvalt tööl käinud ja see on ka üks põhjus, miks meie sooline palgalõhe on märkimisväärselt suur.

Eestlasi huvitab tavaliselt kuidas me võrdluses lõunanaabritega paistame? Läti palgalõhe on Eurostati andmeid vaadates viimastel aastatel püsinud 15% piirimail ja on seega Euroopa Liidu keskmisest soolisest palgalõhest väiksemgi. Ilmselt annab seda selgitada asjaoluga, et näiteks 2006. aastal töötas ligikaudu veerand Läti töötavast elanikkonnast mustalt (töölepinguta, maksusid deklareerimata). Seega ei kajastu meie lõunanaabrite soolise palgalõhe statistikas ilmselt naiste ja meeste erineva paksusega palgaümbrikud. See aga ei kahanda meie muret Eesti naiste ja meeste palkade erinevuses.

Et  mõista, kas palgalõhet väljendavad protsendid on ikkagi nii murettekitavad, küsitakse sageli kuidas keskmist soolist palgalõhet arvutatakse? Tõepoolest, keskmine palkade erinevus ei väljenda vaid seda, et võrdväärse töö eest saaks naised ja mehed erinevat palka. Keskmiste palkade erinevus võib tuleneda nii sellest, et naised ja mehed töötavad erinevatel ametikohtadel, et neil on erinevad oskused, haridus, kogemus jne, mis mõjutavad inimese väärtust töötajana. Seda osa palkade erinevusest, mida selliste meeste ja naiste kvalifikatsiooni ja teiste erinevustega selgitada saab, nimetatakse selgitatud palgalõheks. Seda osa palgalõhest, mida aga ei saa nende teguritega selgitada, nimetatakse selgitamata palgalõheks. Keskmisest soolisest palgalõhest, mis oli 2000-2008 aastal 28,7%, moodustas selgitatud palgalõhe 4,4- ja selgitamata palgalõhe 24,3 protsendipunkti. Mistõttu võib öelda, et vaadeldud tegurite alusel samal ametil, samal tegevusalal, samasuguse tööaja, sama vanuse jm sarnaste teguritega naiste ja meeste palgalõhe oli 2000-2008 aastal 24,3%.

Nüüd tekib küsimus, miks selgitatud palgalõhe nii väikese osa keskmisest palgalõhest moodustab ja millega ülejäänud/selgitamata osa põhjendada? Selgitamata soolise palgalõhe põhjused võivad olla nii mittemõõdetavad tegurid (isikuomadused), diskrimineerimine või liialt vähedetailsed statistilised andmed. Ilmselt sisaldub 24,3 protsendipunkti sees nii üht koma teist. Eelmisel aastal ilmunud soolise võrdõiguslikkuse monitooringu kohaselt oli 17% naistest kogenud töötasu osas põhjendamatut ebavõrdset kohtlemist võrreldes vastassoost töötajatega. Ka soolise palgalõhe uuringu jaoks läbi viidud juhtumiuuringud näitasid, et samaväärsel ametikohal töötavate naiste ja meeste puhul võib esineda palgaerinevusi. Teisalt näitasid juhtumiuuringud, et põhjendamatu palgalõhe võib mõningatel juhtudel olla tingitud ka organisatsioonile omastest personalipraktikatest. Näiteks oli ühes organisatsioonis naistel ja meestel võimalik valida oma tööülesannete täitmiseks kas kasutada ametiautot või saada palgale lisaks isikliku auto kasutamise kompensatsiooni. Tendents oli selline, et naised valisid ametiauto ja mehed isikliku auto kasutamise eest palgalisa. Seega said mehed küll rohkem palka, kuid naistel oli kasutada sarnases väärtuses hüve/töövahend.

Euroopa Liidus oleme ka selles osa “esirinnas”, et Eesti naised ja mehed töötavad väga erinevatel ametikohtadel või teisisõnu, meil on väga selgelt eristunud naiste- ja meestetööd. Huvitav on aga see, et eristumine erinevatele ametikohtadele ei alga haridusvalikutest – erialavalikus ei tee Eesti naised ja mehed niivõrd erinevaid valikuid kuivõrd seda tehakse töökoha puhul. Õpingute ajal on Eesti naiste osakaal erialadel, mille palgatase on keskmisest kõrgem, sageli suurem meeste omast. Samuti hiilgavad Eesti naised juba mitu dekaadi kõrgema haridustasemega (Statistikaameti andmetel oli 2009 aasta kõrgkooli lõpetajate seas 70,3% naisi), mistõttu ei saa öelda ka, et Eesti naiste palgad on omandatud hariduse või haridustaseme tõttu madalamad. Näiteks võib tuua Statistikaameti 2007 tunnipalkade andmete alusel, et nais- ja mees majandusteadlaste puhul saame rääkida 30%lisest palgalõhest, reklaami- ja suhtekorraldusjuhtide puhul palgaerinevusest 36%, joonestajate puhul 15%, jne. Seega ei saa me järeldada, et nii tööturu sooline segregatsioon kui ka naiste madalam palk oleks tingitud nende haridusest (ei erialast ega ka haridustasemest).

Uuringust tuli ka välja, et fertiilses eas naiste puhul on palgalõhe suurim – vanuses 25-44 varieerub palgalõhe 31-33% vahel. Samuti selgus, et iga lapsega kaasneb emadel 1,2% väiksem palk võrreldes lastetute naistega. Tulles veel tagasi näitaja juurde, mille kohaselt 25-44aastaste naiste palgaerinevus on suurim, tuleb märkida, et see puudutab ka lastetuid naisi. Jällegi võib tuua paralleele soolise võrdõiguslikkuse monitooringust, mille kohaselt 61%lt 20-39 aastaselt naiselt on küsitud tööle kandideerimisel perekonnaseisu kohta. Teisisõnu eeldatakse teatud vanuses naiste puhul, et pere planeerimine ja laste kasvatamine on aktuaalne ning seetõttu ei peaks nendesse töötajatesse niivõrd palju panustama. Uuringust selgus ka teistmoodi huvitav näitaja – mehed, kes on abielus või vabaabielus teenivad võrreldes vallaliste meestega 11,2% rohkem palka.

Kas need numbrid räägivad sellest, et meeste ja naiste palgaerinevus tuleneb veel inertsist iganenud hoiakutest, et mehed on peamised leivateenijad ja naised koduhoidjad, kes tööl käies veidi perele lisa teenida võiksid?

Soolise palgalõhe uuring vältas 2009 aasta sügisest kuni 2010 aasta lõpuni. Seega nii nagu on palgalõhet põhjustavaid tegureid palju, on ka kirjutamis- ja mõtteainest palju. Seda võib aga kindlalt öelda, et arvamus palgalõhest kui otsitud-, pseudoprobleemist, pole õigustatud, kuna võrdväärse töö eest võrdne palk on elementaarne inimõigus. Samuti ei tasuks unustada, et palk ei mõjuta vaid olevikku, vaid mõjutab ka meie erinevaid hüvitisi, pensioni tulevikus.

Sellest, mida palgalõhe vähendamiseks teha annaks, kirjutan teinekord.

Või kui soovite ise uuringuraportitega tutvuda, siis raportid leiate siit: http://www.praxis.ee/index.php?id=832

Praegused koalitsioonipartnerid on asunud meedia vahendusel sõdima IRLi pakutava emapensioni teemal. Jürgen Ligi räägib rahanduspoliitika naeruvääristamisest (vt delfi uudis). Margus Tsahkna soovitab rahandusministri teha hingamisharjutusi (vt tema blogikannet). Püüan järgnevalt natuke teemat avada nii nagu mina sellest aru saan.

Kõige pealt tahaks öelda, et emapension ei ole mingi uudne mõte. See, et vanaduspensioni suurus või pensionile jäämise aeg sõltub mingil moel laste arvust, kehtib nii Eestis praegu kui paljudes Euroopa riikides. Kellel huvi, soovitan lugeda Praxises 2004. aastal tehtud ülevaadet (doc fail).

Lapsevanema pensioni võivad lapsed mõjutada mitmel viisil:
1) laste hooldamisele kulunud aja arvestamine pensionistaažis, mis toob kaasa kõrgema pensioni;
2) pensioniea alandamine sõltuvalt laste arvust, mis toob kaasa suurema pensionisumma eluea jooksul;
3) pensionilisad ülalpeetavate laste eest (see on harv juhus, et pensionäril on alaealisi lapsi);
4) pensionikindlustusse sissemakse sõltuvus laste arvust.

Et ka Eestis on pension juba seotud laste arvuga, näib IRLi “emapensioni” puhul olevat tegemist osaliselt loosungiga, et tuua kõik sellelaadsed meetmed ühe mütsi alla ja neid seejärel turundada.

Samas tuleb märkda, et IRLi ettepanekul on mitmeid positiivseid aspekte. Esiteks, IRL-i ettepanek vähendaks minu arust põlvkondade vahelist ebavõrdsust, mis kaasnes pensionisüsteemi reformimisega.

Nimelt, kuni 1998. aasta lõpuni arvestati iga lapse kohta vähemalt kaks aastat pensioniõiguslikku staaži, keda on kasvatatud vähemalt kaheksa aastat. Ehk  sisuliselt varem võrdsustati ühe lapse kasvatamine kahe aasta töötamisega keskmise palgaga. Mis tähendaks praegu ühe lapse eest 136 krooni kuus lisapensioni.

Need, kes on kasvatanud lapsi aga alates 1999. aastast saavad pensioni lähtuvalt riigi poolt inimeste eest kolme aasta jooksul tasutud sotsiaalmaksust selle miinimummääralt. Hetkel tähendab see seda, et ühe lapse kasvatamine võrdsustatakse umbes 1 aasta ja 2 kuu töötamisega keskmise palgaga. Ehk ühe lapse eest tähendaks see praegu lisapensioni 79 krooni kuus.

IRL ettepanek võrdsustaks kõigi laste kasvatamise kolme aasta töötamisega keskmise palgaga. Kõige enam võidaksid seadusest need, kes kasvatasid väikeseid lapsi aastatel 1999-2006, kui sotsiaalmaksu miinimum oli väga madal ja ühe lapse kasvatamist väärtustati üksnes 3-4 kuu töötamisega keskmise palgaga.

Et olla aus lugeja suhtes, pean märkima, et Praxis soovitas juba enda 2004. aasta pensioniraportis ühe lapse kasvatamist võrdsustada kolme aasta töötamisega keskmise palgaga.

Teiseks, IRLi ettepanek on positiivne minu arust seetõttu, et see suurendaks lastetute ja lastega inimeste solidaarsust pensionisüsteemi jätkusuutlikkusse panustamisel. Kui arvestada, et keskmiselt on naine (harvem mees) töölt eemal lapse tõttu kolm aastat, siis jääb tema vanaduspension selle tõttu väiksemaks kui neil naistel, kellel lapsi ei ole. Praegune Eesti süsteem kompenseerib seda erinevust selliselt, et lapsevanemad, kes on kasvatanud kolm või enam last (igat last vähemalt kaheksa aastat) saavad 1 kuni 5 aastat varem pensionile. Seega kokkuvõttes saavad nad elu jooksul suurema pensionisumma. Kuid senini puudub solidaarsus lastetute ja 1 või 2 last kasvatanu vahel. IRLi ettepanek võrdsustaks töötamise ja laste kasvatamise selgemalt.

Nüüd jõuame aga selle ettepaneku kõige suurema probleemi juurde. Kust tuleb selleks kõigeks raha? Ja siin on meie rahandusministri mure igati õigustatud.

Eesti riiklik pensionisüsteem on praegu tugevas defitsiidis. (Vt allolev joonis). Majanduskriisi ajal sotsiaalmaksu laekumine vähenes, pensionäride arv kasvas, pensionid natuke tõusid – tulemuseks on defitsiit 2011. aastal 4.8 miljardit krooni. II samba maksete peatamine pisut aitas olukorda leevendada, kuid järgnevatel aastatel need maksed taastuvad. Veel hullem on see, et on vaja ka kompenseerida see vahepealne peatumine kõrgemate siiretega II sambasse. Seetõttu lähiaastatel defitsiidi vähenemist ei saa loota.

Rahandusministeerium on enda prognoosides näidanud, et I samba defitsiit võib kesta veel 20 aastat. (vt joonis 9 rahandusministeeriumi seletuskirjast pensioniea tõstmise kohta, doc fail)

IRL on muidugi nupukas oma lubaduste jagamisel, sest praegused pensionärid nagunii juba saavad 2/3 ulatuses lubatud emapensionist. IRL sooviks natuke anda juurde ja nimetada kõik ümber emapensioniks. Ebaselgeks jääb mulle, kas ka juba praegu sotsiaalmaksutuludest makstav pensionilisa laste eest tuleb edaspidi riigieelarve üldistest tuludest.

IRL-il on kerge jagada lubadusi, sest suurem osa emapensioni kuludest tekikski alles paarikümne aasta pärast, kui praegused laste kasvatajad jõuavad pensioniikka. Ja selle aja peale on väga hea anda ebamääraseid lubadusi, et küll majanduskasv toob piisavalt palju tulusid, mida jagada.

Huvitav nüanss on siin muidugi see, et kui seda pensionilisa rahastataks üldistest riigieelarvetuludest, mitte sotsiaalmaksust, siis tegelikult osaleksid selle pensionilisa maksmisel oluliselt ka pensionärid ise. Nii nagu praegu maksavad ka pensionärid riigieelarvesse usinalt käibemaksu, millega kaetakse I samba miinust. Võrreldes praegu kehtiva “emapensioniga” oleks IRLi ettepaneku erinevus selles, et kõik pensionärid maksavad riigieelarvesse makse, kuid lastega pensionäridele makstakse osaliselt see tagasi.

Nii et selles mõttes on minu arust ikkagi Jürgen Ligil õigus, et see emapension tuleb osaliselt nende arvelt, kellel ei ole lapsi. Kui inimesed on sellise ümberjaotusega nõus, siis miks mitte – teeme emapensioni.

Aga et emapensioni idee on ikkagi alles toores, siis ootan huviga debati jätkumist. Relvad näivad olevat poliitikutel valmis. Ja luban, et ka analüütikutel.

Maksuamet on kokku arvutanud (vt fail), et 2010. aastal kanti kohalikele omavalitsustele üle tulumaksu 585 miljonit eurot, mida on 7.8 protsenti vähem kui 2009. aastal (634 miljonit eurot).

Et keskmine protsent peidab endas suurt varieeruvust tulude muutuses, siis olgu toodud ka omavalitsuste jaotus tulumaksulaekumise muutuse järgi.

Omavalitsuste tulumaksu muutus on vahemikus -22% kuni + 71%, keskmine kaalumata vähenemine oli -5.5%.

Omavalitsused kaotasid 2010. aasta üksikisiku tulumaksus suhteliselt rohkem kui riigieelarve enda maksutuludes. Rahandusministeeriumi prognoosi järgi 2010. aasta maksutulud riigieelarvesse ei muutu võrreldes 2009. aastaga, sealjuures üksikisiku tulumaksulaekumised kasvasid ligi kolmandiku võrra, sest vähenesid erinevad mahaarvamised (kadus tulumaksuvabastus esimese lapse järgi). Seega surve KOVide eelarvele oli 2010. aastal isegi suurem kui riigieelarvele.

Ja elavdamaks diskussiooni Eesti regionaalmajandusliku arengu üle, sh reformierakonna ettepaneku üle tulumaksu jagada omavalitsuste vahel, olgu siin toodud ka tulumaksulaekumine inimese kohta Eesti omavalitsustes.

Tulumaksulaekumine inimese kohta varieerub omavalitsustes enam kui 6 korda. Ja reformierakonna ideel näib tõesti olevat jumet. Kui Harjumaa ja Tartumaa inimesed hakkaksid osa oma tulumaksust vabatahtlikult suunama Kagu-Eesti ja Ida-Virumaa valdadesse, siis polekski vist regionaalpoliitikat vaja.