Arhiiv: juuni, 2009
Opositsiooni soov alandada jõuliselt vanemahüvitise ülempiiri 30 tuhandelt kroonilt 15 tuhandele kroonile on selge ninanips Reformierakonnale. Eks osalt on selle provotseerinud ka Reformierakond ise olles oma valimiskampaaniates üleekspluateerinud vanemahüvitist, mis tegelikult on ju üks väga kitsas sotsiaalpoliitika instrument. Samuti ei ole ilmselt toonud kasu ka nendepoolsed ajakirjanduslikud hüüdlaused, et vanemahüvitise skeemi vähimgi muutmine mõjub katastroofiliselt Eesti sündimusele.
Teisest küljest ei nõustuks ma ka teise äärmusega, mida mõned ühiskonnateadlased on väitnud, et vanemahüvitisel üldse mitte mingisugust mõju ei ole olnud sündimuskäitumisele. Kui ikka vanemahüvitist saada kokku kuni pool miljonit krooni lapse pooleteist aastaseks saamiseni, siis see võib muuta lapsevanemate otsust, kas ja millal järgmine pisipõnn kodus ringi tatsama hakkab. Eriti kui võrrelda seda olukorraga enne vanemahüvitist, kui sama aja eest saadi kokku 12 tuhat krooni lapsehooldustasu.
Loe edasi »
Praxise mõttehommikul osalejatelt küsiti tagasisidelehel, milliseid arenguid nad toetaksid. Andres Võrgu ja Marre Karu poolt koostatud poliitikaanalüüsist tulenevalt esitasime nelja erinevat suunda kirjeldavat väited ja küsisime nõusolekut nendega :
1. Lastega peredele tuleks pakkuda senisest rohkem teenuseid rahaliste toetuste kõrval/asemel.
2. Tuleks pakkuda suuremat toetust lapse edasiseks arenguks.
3. Tuleks vähendadatoetuste keskendumist sünnihetkele.
4. Universaalsete peretoetuste asemel peaks pakkuma rohkem suunatud toetusi neile, kes seda kõige rohkem vajavad.
Esimese väitega olid nõus peaaegu kõik osalenud. Teise ja kolmanda väitega oldi samuti valdavalt nõus või “pigem” nõus. Kõige rohkem erinevaid arvamusi ning ka soovi diskuteerida tõstatas aga neljas väide universaaltoetuste asendamise kohta. Pooled olid ks nõus või pigem nõus sellega,e t universaalsete peretoetuste asemel pakkuda pigem suunatud toetusi suuremate vajadustega peredele. Teine pool mõttehommikul osalejatest aga ei olnud (või pigem ei olnud) sellise arengusuunaga nõus. Eks siin oleneb arvamus nii selles, milliseid toetusi konkreetsemalt silmas pidada või milliste kriteeriumite alusel määratleda, kes on need kõige rohkem toetusi vajajad.
Millise esitatud väitega Teie nõustute/ei nõustu ja miks? Mida Teie arvates tuleks ette võtta universaalsete peretoetustega?