Isegi siis, kui suunaksime kogu praegu makstava 22 protsenti töötavate inimeste brutopalgast jooksvalt pensionide maksmiseks, oleks 2060. aastal nn esimese samba pension väiksem kui praeguse pensionisüsteemi esimene ja teine sammas kokku, kirjutab mõttekoja Praxis analüütik Magnus Piirits.

Lähenevate valimiste eel on viimasel ajal kuulda kriitilisi hääli Eesti pensionisüsteemi, ennekõike teise samba ehk kohustusliku kogumispensioni osas. Kõige radikaalsema ettepanekuga on välja tulnud erakond Isamaa, kes soovitab muuta II sammas vabatahtlikuks ja suunata riigi poolt sellesse makstav 4% tänastesse pensionitesse. Ettepaneku taustaks on tähelepanek, et II sambasse investeeritud raha tegelik tootlus on olnud tagasihoidlik ning eeldus, et see jääb ka tulevikus alla Eesti majanduskasvule. Isamaa ettepanek toetub ennekõike Kristjan Järvani arvutustele [viide], mis näitavad, nagu oleks meil tulevikus ilma teise sambata võimalik saada kõrgemat pensioni kui koos tänase kogumispensioni süsteemiga.

Enne kui pensionisüsteemis ulatuslikke poliitikamuudatusi ette võtta, on ehk hea mõte arvutused üle vaadata. Väide, mille vettpidavust kontrollin, on: kui kaotaksime II samba, siis oleks 2060. aastal I samba pension suurem kui kahe sambaga jätkates. Sellise mõttekäigu eelduseks on, et praegu II samba makseteks kasutatav 6% brutopalgast suunataks jooksvalt pensionite maksmiseks.

Arvutused teise samba kaotamise mõistlikkust ei kinnita. Isegi siis, kui suunaksime kogu praegu makstava 22% (16% sotsiaalmaks I sambasse + 6% II sammas) töötavate inimeste brutopalgast jooksvalt pensionide maksmiseks, oleks 2060. aastal nn esimese samba pension väiksem kui praeguse pensionisüsteemi esimene ja teine sammas kokku.

Tegelikult on ebatõenäoline, et kogu teise samba makseks mõeldud summa suunataks jooksvalt pensionide maksmiseks, sest arvutuste põhjal on pensionikassa ka 2060. aastal puudujäägis ja täiendav maksuraha suunataks ilmselt vähemalt osaliselt defitsiidi vähendamisse.

Allolev joonis illustreerib pensioni suurust pensionifondi erineva tootluse korral. Näeme jooniselt seda, et 2060. aastal pensionile jääv inimene saaks esimesest ja teisest sambast kokku rohkem raha kui esimesest sambast isegi juhul, kui kogu teise samba jaoks mõeldud raha suunataks jooksvate pensionide maksmiseks.

Allikas: Autori arvutused

Sellise arvutuse aluseks on võetud inimene, kes:

Liitus tööturuga 2018. aastal 23-aastaselt
Tal on teine sammas
Teenib terve elu jooksul keskmist palka
Ei ole kordagi kogu aasta töötu
Jääb pensionile 65-aastaselt aastal 2060
Tema eeldatav oodatav eluiga on 65-aastaselt 23 aastat

Sellise lahenduskäigu aluseks olen võtnud rahandusministeeriumi pikaajalise makromajanduse prognoosi.

Kuna praeguse näidisarvutuse inimene töötab kokku oma elu jooksul 42 aastat, siis saab ta igal juhul vanaduspensionit. Tööstaaži jooksul kogunenud kindlustusosakud tagaksid talle 2060. aastal I samba pensioni suurusega 1586 eurot, mis on 21% sama aasta keskmisest brutopalgast. Arvutustes olen võtnud arvesse ka seda, et Rahandusministeeriumi prognoos sisaldab täistööajale taandatud keskmist palka, mis on suurem kui EMTA keskmine palk. Eeldatud on, et EMTA keskmine palk on 90% (varasemalt on nii olnud) pikaajalise prognoosi palgast.

Teise samba puhul on olulised sissemaksete aeg, tootlus ja annuiteedi intress. OECD hinnangul on senine fondide aastane tootlus olnud nominaalselt 3% ja reaalväärtuses 0%. Kuna fondide investeerimist muudetakse paindlikumaks ja ka haldustasud vähenevad, siis võtsin tootluse aluseks kolm nominaaltootluse varianti: 2%, 4% ja 6%.

Realistlikuma pensioniprognoosi saamiseks tuleks aga võtta arvesse inimese palga muutust karjääri jooksul. Tööturule sisenevad töötajad teenivad keskmisest vähem, aga nende palk aja jooksul tõuseb. Vanemate töötajate palgakasv jääb aga keskmise palga kasvule alla ja seetõttu nende palk võrreldes keskmisega väheneb. Selle tulemusel tekib nn vanuse ja palga kõver, mille tipp on 35-40 eluaasta vahel. Siis on inimesed Eestis keskmiselt oma karjääri tipul. Vanuse ja palga kõver on esitatud alumisel joonisel. Selles arvutuses ei tee ma vahet meestel ja naistel.

Allikas: Sotsiaalkindlustusameti andmed ja autori arvutused

Minu arvutuste näidisinimesel koguneb elu jooksul II sambasse sissemakseid 92 202 eurot. Pensionieaks kasvab tema pensionivara sõltuvalt eespool nimetatud tootlusest kas 129 930, 190 711 või 291 068 euroni. II samba väljamaksed tehakse annuiteedina elu lõpuni. Kui väljamaksetel kasutatakse 2% nominaalset intressi, siis on tema II samba väljamaksed stsenaariumist sõltuvalt 584, 857 või 1308 eurot. Mida kõrgem oli elu jooksul kogumispensioni fondide tootlus, seda suuremaid väljamakseid saab sealt pensionieas teha.

Tulen tagasi artikli alguses välja toodud kriitikute argumendi juurde, et kuna teise samba tootlus on madal, siis võiks selle kaotada ning selle asemel võiks raha paigutada ainult esimesse sambasse. Sellisel juhul on vaja ümber hinnata I samba pensioni suurus. Selleks kasutan kahte lähenemist.

Esiteks võime kujutada ette optimistlikku stsenaariumit, kus pension tõuseb proportsionaalselt sama palju kui suureneb sotsiaalmaksu laekumine. Kui praegu teise sambasse minev raha suunata pensionide maksmiseks, suureneks sotsiaalmaksulaekumine ligikaudu 37,5%. Kuna pensionilisa oleks kõigile võrdne (527 eurot), siis kasvaks selle inimese I samba pension 33,2%.

Teisena tuleb aga arvesse võtta stsenaariumi, kus pensionisüsteemi lisanduva raha arvelt vähendatakse ka pensionisüsteemi puudujääki. Kui 2060. aastal on 360 000 vanaduspensionäri ja 468 000 tööealist ning keskmiseks pensioniks on eeldatud 1586 eurot, ei piisaks pensionide maksmiseks pelgalt sotsiaalmaksust. Pensione tuleks rahastada ka teistest maksudest. Täiendavad maksud moodustaksid brutopalgast umebs 2,1% ja sel juhul saaks pensione suurendada oluliselt tagasihoidlikumas mahus ehk ligikaudu 21,5%.

Niisiis, arvutused näitavad, et isegi pessimistliku II samba tootluse korral oleks tulevikus pensioni suurus võrdne või isegi suurem kui I samba tõusu optimistlik stsenaarium.

Kui soovid arvutustega lähemalt tutvuda, siis vaata siit.

Arvamus on ilmunud ERR portaalis 16.11.2018

Millalgi eelmise sajandi kuuekümnendatel või seitsmekümnendatel — täpset hetke ei ole hiljem keegi suutnud taastada — tegi Ameerika futuroloog ja arvutiteadlane Roy Amara tähelepaneku, mida täna tuntakse Amara seadusena ja mis kõlab nii: “Me kaldume ülehindama tehnoloogia mõju lühikeses perspektiivis ja alahindama selle mõju pikas perspektiivis”.

Lahtiseletatuna tähendab see, et iga uue tehnoloogilise läbimurdega käivad kaasas taevakõrgused ootused muutuste suhtes, mida see endaga kaasa toob ning reeglina ei ole need määratud täituma. Sellele järgneva paratamatu pettumuse varjus kogub aga tihtipeale hoogu teistlaadi muutus, mida me esmalt näha ei oska — ega saagi — kuna see eeldab aset leidmiseks fundamentaalseid nihkeid selles, mis üldse on võimalik ja mõeldav. Näiteks kui 19. sajandi teises pooles asendusid auruturbiinid tehastes tasapisi elektrimootoritega, siis läks aega enam kui 30 aastat, enne kui tuldi selle peale, et seniste väga suurte efektiivsuskadudega mehhaaniliste jõuülekannete asemel on võimalik viia töökohtadel asuvate masinateni hoopis elektrijuhtmed ja pistikud ning alles see realiseeris elektrienergia kasutamise tegeliku potentsiaali.

Amara seadus kehtib aga ühtmoodi nii tehnoloogia võimaluste kui ohtude osas. Rääkides viimastest, käib meie tänane diskussioon suuresti ümber selliste teemade, nagu küberkuritegevus ja -rünnakud, privaatsus või töökohtade kadumine automatiseerimise tulemusena. Need kõik on tegelikud probleemid, kuid Amara seaduse valguses on alust kahtlustada, et me ülehindame nende mastaapi ning mõju. Tegelik, suure mastaabiga küsimus ei ole pikemas perspektiivis mitte see, kas ja kui paljud töökohad saavad inimeste asemel robotite poolt täidetud, vaid see, milliseks muutub seeläbi töö olemus ja roll ühiskonnas üldse.

Tuntud Iisraeli ajaloolane Yuval Noah Harari püstitas ühes oma hiljutises artiklis väga intrigeeriva küsimuse: kas tehnoloogia areng võib saada saatuslikuks kogu meie tänasele maailmakorraldusele? Harari toob välja, et nii poliitilises kui majanduslikus mõttes põhinevad liberalism ja vabaturukapitalism detsentraliseerimisel. Nii majandus kui poliitika on tänaseni levinud seisukoha järgi liiga komplekssed, et neid oleks võimalik tulemuslikult ennustada. Detsentraliseerimine, suurte ja keerukate probleemide pihustamine tohutu hulga erinevate lahendajate vahel oli tema hinnangul see, mis andis 20. sajandil liberaalsele Läänele eelise autokraatliku ja tsentraliseeritud idabloki ees. Selliselt vaadatuna ei olnud läinud sajandit defineerinud kommunismi-kapitalismi konflikt mitte niivõrd ideoloogiline, kui infotehnoloogiline: vastamisi olid kaks ühiskondlikku süsteemi, mille erinevus seisnes eeskätt selles, kuidas nad lähenesid ressursside jagamise ja planeerimise probleemile.

Tehnoloogia, ja ennekõike tehisintellekti tormiline areng viimastel aastatel annab põhjust küsida, kas eelpool mainitud veendumus ikkagi on päriselt põhjendatud. Mis saab siis, kui peaks osutuma, et majanduse planeerimisprobleem, mis oli lahendamatu inimeste jaoks, ei ole seda tehisintellekti puhul? Siis, vastab Harari, võib väga lihtsalt juhtuda, et tsentraliseeritud süsteemidel ja autokraatlikel ühiskondadel on oluline eelis hajutatute ja liberaalsete ees. Mudelid on teadupärast seda paremad ja täpsemad, mida rohkem on neil informatsiooni ning see on valdkond, kus Hiina liigub väga pikkade sammudega, olemata kammitsetud kõigist neist erinevatest isikuvabadustest, privaatsusest ja omandi- ning autoriõigustest tulenevatest piirangutest, millega läänemaailm tehnoloogiliste arengutega seoses praegu igapäevaselt maadleb. Kui nende piirangute hinnaks on pikas perspektiivis aeglasem majanduskasv, madalam materiaalne heaolu ning suurem ebakindlus, siis kas me oleme ühiskondadena oma tänaste vabaduste eest valmis seda hinda maksma? Ja kui peaks tõesti minema nii, et suurandmete najal otsuseid langetavad tehisintellekti süsteemid võimaldavad saavutada veenvalt paremaid tulemusi, kui poliitikutest koosnevad koalitsioonivalitsused, siis miks on meil üldse vaja demokraatlikke valimisi? See viimane on muide küsimus, mida esitatakse ühtmoodi sagedasti nii Hiinas kui Räniorus — ning viimasel ajal on hakanud ka meil Eestis olema kuulda hääli, mis räägivad sellest, kuidas meie elu võiks juhtida vähem poliitikuid ja rohkem algoritme.

Need on küsimused, millele me peaks juba praegu vastust otsima. Sest kui me ise neile ei vasta, teeb seda meie eest üsna pea keegi teine.

Arvamus on ilmunud ERR portaalis 29.10.2018.

Kui Eestis on 48 varianti ravikindlustust saada, siis miks on inimesi, kes süsteemist välja kukuvad? Sest ravikindlustussüsteem ei arvesta piisavalt mitmekesiste töövormidega, kirjutab Praxise analüütik Kaupo Koppel.

Majanduses on levinud kujundlik ütlus, et tõusuvesi kergitab kõiki laevu. Kui sul juhtub olema paat ja ligipääs merele, on see igati meeldiv teadmine. Mõneti väiksem võlu on seista üksinda kaldal, näha kümmet kaaslast ühiselt merd seilamas ning kuulata pärast seletusi, kuidas ka sinul oli õigupoolest 48 võimalust merele pääseda.

Just nii palju erinevaid kindlustusliike on haigekassas ravikindlustuse saamiseks ning just iga 11. inimene püsivat ravikindlustust Eestis eelmisel aastal tegelikult ei omanud. Mis sisuliselt tähendab, et Eestis on kuni 120 000 inimest, kelle ravikindlustuses on pikema- või lühemaajalisi katkestusi või puudub see üldse. Ometigi – kui on 48 varianti ravikindlustust saada, siis miks on inimesi, kes süsteemist välja kukuvad?

Eesti ravikindlustuse süsteem disainiti algselt tööealisele elanikkonnale mõeldes, tuginedes inimeste korrapärasele ning piisavalt tasustatud töötamisele. Teisisõnu eeldab ravikindlustussüsteem vaikimisi täisajaga hõivet ühe tööandja juures. See korraldus ei toimi praegu enam niinimetatud mittetraditsiooniliste tööde korral, millest paljusid on 2018. aastal tegelikult keeruline ebatavaliseks nimetada. Olgu selline töötamisvorm näiteks hooajatöö, platvormtöö või mitu vähetasustatud osalise koormusega töökohta. Töövõtulepinguga töötav inimene enne sotsiaalmaksu tasumist ravikindlustust ei oma. Talvel suure tasu eest metsatööd tegev inimene suvel ravikindlusega kaetud ei ole. Mitme tööandja juures osalise koormusega ja miinimumilähedase palgaga töötaja ravikindlustust ei oma.

Tänane ravikindlustuse süsteem ei arvesta piisavalt mitmekesiste töövormidega ja nii jäävad kindlustuseta inimesed, kes tegelikult küll töötavad, kuid kelle töötamise regulaarsus ja maht (ühe tööandja juures) ei ole süsteemi praeguse korralduse jaoks piisav.

Tööturul osalejate kõrval kuuluvad 2018. aastal umbes pooled ravikindlustatutest “kindlustatud inimestega võrdustatute” rühma. Siia alla käivad peamiselt lapsed ja pensionärid, ent ka õpilased, rasedad jt. Näiteks õppuritel on koguni seitse erinevat kindlustusliiki. Nende seas eristatakse kutseõpet keskhariduse baasil kutseõppest põhihariduse baasil, nagu eristatakse ka üliõpilast välismaa üliõpilasest ja neid mõlemaid omakorda doktorandist. Kui aga mõni mainitu peaks soovima akadeemilist puhkust mittetervislikel põhjustel, siis tema ravikindlustus peatub. Kui esimest aastat ülikoolis olev tudeng soovib õppekava vahetada, siis katkeb ka tema ravikindlustus. Kui doktorant ei saa doktoranditoetust, siis tema ravikindlustus  katkeb. Ühesõnaga, kui elu süsteemi loogikast kõrvale kaldub, nõrgeneb ka sotsiaalne kaitse.

Eeldame korraks, et soovime siiski nimetatud olukordades inimestele pakkuda laiemat kindlustuskaitse katvust. Senine viis eesmärgi saavutamiseks ei ole kahtlemata lõpuni vale. Avastades reaktiivselt, et järjekordset kildu tegelikkusest ei ole võimalik ühe aeguva normaalsuse alla reeglistada, võib jätkata üha uute kindlustusliikide ja eristuste loomisega. 2018. aasta näide on vähem kui sadat inimest puudutav “registreeritud usulise ühenduse liikmed”. Samalaadselt võiksime luua ka “isiklikel põhjustel akadeemilisel puhkusel olija” ning “õppekava vahetav üliõpilane”, mis aitaks samuti sadu inimesi.

Teisisõnu on kindlustuskaitse aluseid palju, need on kohati ebaselged ning neid on riigil keeruline hallata ja elanikel teada. Praegust korraldust ei ole mõistlik teha veelgi spetsiifilisemaks, vaid vaadata tuleks põhimõtteliste muudatuste poole, mis teeksid süsteemi lihtsamini hallatavaks ja mõistetavaks. Tänase süsteemi jätkuv peenhäälestamine võimaldaks suurendada kindlustatute arvu marginaalselt.

Selle asemel, et kaasata inimesi süsteemi 100 inimese haaval, on võimalik ravikindlustussüsteemi ulatuslikult reformida ning kaaluda universaalsele ravikaitsele üleminekut, andes kindlustuse kõigile residentidele. Ehk viia ellu WHO ja OECD soovitused ning jõuda mitmekümne universaalse kaitsega Euroopa Liidu ja OECD riikide sekka. Ka uuringud näitavad, et universaalsema katvusega tervisesüsteemid vähendavad terviseprobleemide mõju sissetulekutele1 ja on seotud paremate rahvastiku tervisenäitajatega2.

Kirjapandult lihtne, ent mis oleks selle lahenduse tagajärjed? Kui kõik praegu kindlustuskaitseta inimesed alustaksid järgmisel aastal raviteenuste kasutamist samas mahus neile sarnaste püsivalt kindlustatutega, suureneksid Haigekassa kulud esimestel aastatel kuni 80 miljonit eurot. See on veidi enam kui 5 protsenti asutuse aastastest väljaminekutest. Kui esimestel aastatel võib eeldada suuremat teenusevajadust, siis hiljem tähendaks universaalne ravikindlustus kuni 4 protsenti suuremaid iga-aastaseid väljaminekuid.

Selline suurusjärk on riigile – põhimõttelise ja kaalutletud otsuse korral – potentsiaalselt jõukohane. Tegelik probleemkoht peitub mujal. Kui palju on ravikindlustatul kasu teadmisest, et silmaarsti külastamine on sulle küll rahastatud, ent pead arstikabinetti jõudmiseks läbima neli kuud aega võtva koridori? Kasu on muidugi palju, enne ei olnud visiit inimesele võimalik, ent nüüd on. Lihtsalt ooteajaga neli kuud. Aga kui koridori läbimiseks kuluks hoopis kuus kuud ja samal ajal oleks vaja ka teise eriarsti koridore läbida? Või kümme kuud? Ja kas arstil üldse on teenuse pakkumiseks pikaajalist rahastust?

Riiklik universaalne ravikaitse on tegelik ja mõistlik võimalus raviteenuste korralduseks, ent valik peab käima koos teadmisega, et see on ka kättesaadav ja jätkusuutlik. Ravikaitse ei suuda täita oma eesmärki, kui ta võimendab juba pikki järjekordi ega laiene tervishoiu rahastus. Viimasega on algust tehtud, järjekorrad nõuavad jätkuvat pingutust. Toimiv universaalne ravikaitse nõuab mõlemat. Tõusuvesi kergitab kõiki laevu. Nüüd tuleb leida, milline kai viib turvaliselt vee äärde. •

Kaupo Koppel on Mõttekoja Praxis analüütik ja uuringuaruande “Ravikindlustus valitutele või ravikaitse kõigile – kuidas täita lüngad Eesti ravikindlustussüsteemis?” üks autoritest.

Tsiteeritud teosed

1. Gelormino, et al. “The Effects of Health Care Reforms on Health Inequalities: A Review and Analysis of the European Evidence Base.”. s.l. : International Journal of Health Services 41 (2): 209, 2011.

2. Pearson, Mark, Colombo, Francesca ja James, Chris. Universal Health Coverage and Health Outcomes. Paris : s.n., 2016.

Homme, 15. septembril möödub kümme aastat mälestusväärsest päevast, mil globaalne investeerimispank Lehman Brothers kuulutas välja pankroti. See sündmus lükkas veerema lumepalli, mis muutis Ameerika finantsturge tollal juba mõnda aega vaevanud rämpsvõlakirjade probleemi loetud päevadega globaalseks finantskriisiks, mille tegelikku mõju ja mastaape me alles täna hoomama hakkame.

Kriisi lühiajalised mõjud olid hirmuäratavad: börsid langesid, kinnisvarahinnad kukkusid kivina, loetud kuudega kadusid miljonid töökohad, ettevõtete laenuvõimalused haihtusid. Hävingu peatamiseks tulid valitsused ja keskpangad nii Ameerikas kui Euroopas välja pretsendenditute päästepakettidega, mille käigus osteti raskustesse sattunud pankadelt probleemseid varasid sadade miljardite dollarite, eurode ja naelte väärtuses. Tagantjärele hinnates tuleb tunnistada, et halvim õnnestus tõepoolest ära hoida ning finantssüsteem suudeti vastupidiselt paljude kartustele stabiliseerida.

Selle stabiliseerimise hind osutus aga väga, väga kõrgeks. Samal ajal kui pankade päästmiseks pumbati finantsüsteemi sadade miljardite väärtuses avalikku raha, kärpisid valitsused kõikjal Euroopas avalikke teenuseid. See lähenemine sai tuntuks kasinuspoliitika nime all ning selle sisu oli kriisi mõjude solidaarne kandmine kõigi kodanike poolt.

Kriisi kõrgpunktis, aastatel 2009-2010, tabas majanduslangus ja tööpuudus valusalt miljoneid inimesi nii Ameerikas kui Euroopas. Ka meil Eestis langes sisemajanduse koguprodukt ühe aasta jooksul pea 20 protsenti. Mitmes Euroopa riigis oli kriisi kõrgaegadel tööta enam kui veerand tööealisest elanikkonnast. Meid päästis samast saatusest võimalus oma ehitussektor kriisiaastateks Soome parkida, kuid ka sellel on olnud oma hind, mida on aastate jooksul maksnud ennekõike “kalevipoegade” perekonnad ja lapsed.

Praeguseks on kriisi pilved ametliku ja üldise statistika kohaselt haihtunud. Majandus kasvab, tööhõive lööb börsiindeksitega võisteldes kõikjal rekordeid. Kui keegi oleks 2006. aastal unne suikunud, siis täna ärgates poleks tal ilmselt võimalik kuidagi aimata neid kataklüsme, millest finantsturud viimase kümnendi jooksul läbi on tulnud.

Tõsi, lähemalt uurides võib siiski leida märke, et midagi on juhtunud: näiteks on noorte tööpuudus Kreekas, Hispaanias ja Itaalias endiselt üle 30 protsendi. Samuti torkab silma, et viimase kümnendi jooksul on globaalne riigivõlg enam kui kahekordistunud: kui 2007. aastal olid maailma riikide võlad kokku ligikaudu 28,5 triljonit dollarit, siis eelmise aasta lõpuks oli see kerkinud juba 61 triljoni dollarini.

Peamised erinevused tollase ja tänase maailma vahel ei ole aga majanduse, vaid poliitika vallast ning just siit võib leida 2008. aasta kriisi kõige tõsisemaid ning potentsiaalselt kõige kaugemaleulatuvaid tagajärgi.

Viimane kümnend on tõsiselt murendanud kapitalistliku, vabadel turgudel põhineva majandusüsteemi ning demokraatliku ühiskonnakorralduse habrast tasakaalu. Kõige tõsisemalt on siin seejuures pihta saanud seda tasakaalu alates eelmise sajandi keskpaigast vahendanud institutsioonid – suured peavooluparteid ning nendega seotud poliitilised institutsioonid. Kriisiga toimetulek pani proovile nende ideoloogilised lähtekohad, võime veenda valijaid ning saada hakkama ühise hüve destileerimisega vastandlike huvide ja vajaduste pidevast konfliktist.

Kuigi tehniliselt saadi kriisist üle ning suudeti – seninägemata tasemel rahvusvahelise koostöö ja ühise pingutuse läbi – halvim ära hoida, kulus selle peale poliitilist kapitali vast rohkemgi kui finantsilist. Erinevalt dollaritest või eurodest ei ole seda esimest aga võimalik niisama lihtsalt juurde trükkida.

Sellisel asjade seisul on oma murelikuks tegev külg. Tänane pilvitu taevas ja pärituul ei kesta igavesti ning varem või hiljem seisame me vastamisi uue kriisiga. Sellega ühiskondadena hakkama saamine nõuab tahet leida ühisosa ning võimet teha keerulisi kompromisse – asju, mida tänases poliitilises maailmas tundub aina vähemaks jäävat. Hetk, mil neid taas kord vaja läheb, tuleb aga iga päevaga lähemale.

Arvamus on ilmunud ERR portaalis 14.09.2018.

Kõik, mida me arvame end teadvat majandusest või üldse ühiskonnast, põhineb üldises plaanis vaikival eeldusel, et inimeste hulk Maal aja jooksul kasvab, mitte ei kahane. Täna on see eeldus veel tõene, kuid mitte kauaks.

Ei möödu naljalt nädalat, mil Eesti meedias ei tuleks moel või teisel jutuks see, et meil võiks rohkem lapsi sündida. Teema on kahtlemata oluline ning olukorras, kus me ühiskonnana oleme immigratsiooni suhtes väga konservatiivse tee valinud, on sellel ühtlasi ka selgelt eksistentsiaalne dimensioon. Aga isegi kui hetkeks mure Eesti rahva kestmajäämise pärast kõrvale panna, kaasneb rahvastiku pikaajalise kahanemisega terve rida väga tõsiseid ja keerulisi väljakutseid: näiteks tööjõu kättesaadavuse vähenemine, majanduskasvu aeglustumine, surve pensioni- ja sotsiaalkaitsesüsteemile ja nii edasi.

Rahvastiku taastootmiseks on vajalik, et ühe naise kohta sünniks keskmiselt 2,1 last. See näitaja on statistikas tuntud kui summaarne sündimuskordaja ning läinud aasta seisuga oli Eestis see 1,59. See on küll tublisti kõrgem kui 1990. aastate lõpu mõõnaaastatel, kui sündimuskordaja langes hetkeks isegi alla 1,3 piiri, kuid viimati olime ühiskonnana ülalpool taastootmispiiri kolmkümmend aastat tagasi.

Probleem on teadvustatud, sellega on aastaid tegeletud ning vähemalt osalt on pingutused ka vilja kandnud. Kümmekond aastat tagasi kerkis summaarne sündimuskordaja 1,70ni ning hetkeks oli õhus optimismi, kuid siis tõus pidurdus ning täna on raske näha moodust, kuidas me selle maagilise 2,1 lapse piirini jõuda võiksime.

Eesti ei ole selle probleemiga maadeldes maailmas muidugi üksi. Alles läinud nädalal avaldati Ameerika Ühendriikides 2017. aasta rahvastikustatistika, millest ilmnes, et USA summaarne sündimuskordaja on langenud 1,76-ni, mis on madalaim tase alates 1978. aastast. Euroopa riikide keskmine sündimuskordaja on eelmise aasta andmetel ligikaudu 1,6 – seejuures on paljude Lõuna-Euroopa riikide (aga näiteks ka Poola) sünnikordajad napilt üle 1,3.

Nii Euroopa kui Ameerika Ühendriikide puhul on sündimust korvanud immigratsioon, kuid siin tuleb silmas pidada, et ka globaalselt on sünnikordajad nüüd juba enam kui pool sajandit langenud. Täna kogu maailma rahvaarv siiski veel kasvab, kuid rahvastikuteadlaste hinnangul asendub see juba 21. sajandi lõpuks väikse kahanemisega. Ja suur küsimus on muidugi see, et mis saab sealt edasi.

Et selle muutuse mastaapi ja olulisust perspektiivi panna, on hea heita pikem pilk ajas tagasi. Läbi teadaoleva ajaloo tuhandete aastate püsis inimkonna arvukuse kasv napilt üle nulli. 18. sajandi keskpaigas aga juhtus midagi ning rahvastiku juurdekasvu määr hakkas alguses tasapisi, siis aina kiirenevas tempos tõusma. Kui 1750. aastal elas planeedil hinnanguliselt 790 miljonit inimest, siis järgmise 150 aastaga see arv peaaegu kahekordistus.

20. sajandil kasvas aga maailma elanikkond kolm korda rohkem kui kogu varasema inimajaloo vältel kokku – 1,5 miljardist 6,1 miljardini.

See on kontekst, milles on kujunenud välja meie tänane maailmakorraldus. Kõik, mida me arvame end teadvat majandusest või üldse ühiskonnast, põhineb üldises plaanis vaikival eeldusel, et rahvastik aja jooksul kasvab, mitte ei kahane. Täna on see eeldus veel tõene – hinnanguliselt jõuab planeedi rahvastik käesoleva sajandi lõpuks kerkida veel üle 10 miljardi piiri.

Sellel viimased kolm sajandit kestnud globaalsel rahvastikuplahvatusel on muidugi terve hulk erinevaid põhjuseid, kuid pikemas perspektiivis taandub rahvaarv siiski sündimusele. Ka parim meditsiin ja toitumine ei hoia meid elus igavesti ning kui lapsi sünnib vähem kui inimesi sureb, siis on tagajärg möödapääsmatu. Ja selle osas on trend praegu väga selge: kui 1962. aastal sündis maailmas iga naise kohta keskmiselt viis last, siis praeguseks on see näitaja langenud poole võrra ja ÜRO hinnangul langeb globaalne summaarne sündimuskordaja allapoole taastootmistaset 2070. aasta paiku.

See omakorda tähendab, et sealt põlvkonna jagu edasi on inimkond ülemaailmselt esimest korda pärast tööstusrevolutsiooni vastamisi olukorraga, kus inimeste arv hakkab ajas vähenema.

Kui see kõik nii läheb — ja praegu on raske näha moodust, kuidas see nii ei oleks — siis on meil inimkonnana jäänud umbes pool sajandit, mõtlemaks välja mooduseid oma elu ümber korraldada. Põhimõtteliselt on mõistagi võimalik loota, et Eestil õnnestub kõigele vaatamata edukalt vastuvoolu ujuda ning mingil moel 2,1-se sünnikordajani jõuda. Tark oleks aga valmis olla ka selleks, et see ei õnnestu.

Arvamus ilmus 25.05.2018 ERR portaalis.