Andres Võrk, 10.06.2009

Opositsiooni soov alandada jõuliselt vanemahüvitise ülempiiri 30 tuhandelt kroonilt 15 tuhandele kroonile on selge ninanips Reformierakonnale. Eks osalt on selle provotseerinud ka Reformierakond ise olles oma valimiskampaaniates üleekspluateerinud vanemahüvitist, mis tegelikult on ju üks väga kitsas sotsiaalpoliitika instrument. Samuti ei ole ilmselt toonud kasu ka nendepoolsed ajakirjanduslikud hüüdlaused, et vanemahüvitise skeemi vähimgi muutmine mõjub katastroofiliselt Eesti sündimusele.

Teisest küljest ei nõustuks ma ka teise äärmusega, mida mõned ühiskonnateadlased on väitnud, et vanemahüvitisel üldse mitte mingisugust mõju ei ole olnud sündimuskäitumisele. Kui ikka vanemahüvitist saada kokku kuni pool miljonit krooni lapse pooleteist aastaseks saamiseni, siis see võib muuta lapsevanemate otsust, kas ja millal järgmine pisipõnn kodus ringi tatsama hakkab. Eriti kui võrrelda seda olukorraga enne vanemahüvitist, kui sama aja eest saadi kokku 12 tuhat krooni lapsehooldustasu.

Vanemahüvitis on mõjutanud sündimuskäitumist

Vanemahüvitise võimaliku mõju selgitamiseks on tehtud Eestis kaks suuremat uuringut. Üks on Praxise analüüs sotsiaalministeeriumile (autorid Andres Võrk, Marre Karu ja Ene-Margit Tiit), mis valmis selle aasta alguses. See kasutab Sotsiaalkindlustusameti registriandmeid kõikide Eesti sünnitamisealiste naiste kohta ja uurib sündimuskäitumise, tööturukäitumise ja sissetulekute muutumist ja nendevahelisi seoseid erinevates sotsiaaldemograafilistes rühmades viimase kümne aasta jooksul. Teine on rahvastikuministribüroo poolt tellitud uuring (autorid Marge Unt ja Kaja Oras, pdf), kus juhusliku valikuuringuga küsiti ligi 800 noore inimese käest otse, mis mõjutab nende pere loomise plaane ja kuidas nad hindavad vanemahüvitise mõju nende sündimuskäitumisele.

On hea tõdeda, et mõlemad uuringud jõuavad sarnastele kvalitatiivsetele järeldustele. Küsitlusuuringu järgi iga kümnes lapsevanem ise väitis vanemahüvitisel olevat olnud väga tugev mõju lapse saamise otsusele. Praxis registriandmete analüüsi põhjal pakkus välja, et vanemahüvitise tõttu on kasvanud sündimus kuni 7% viimastel aastatel (ehk vanemahüvitis on mõjutanud iga viieteistkümnendat sündi).

Mõlemad uuringud järeldasid ka seda, et suurem mõju on vanemahüvitisel olnud teise ja kolmanda lapse sünnile. Lausa iga neljas kolmanda lapse sünnitanud naine tõdes vanemahüvitise väga tugevat mõju.

Laiemalt peredele suunatud toetuste ja teenuste olulisust, sh vanemahüvitise mõju, võime hinnata ka kaudselt, sest ülalpool viidatud küsitlusuuringu põhjal ligi pooled lapsevanemad lükkavad lapse sündi senini edasi materiaalsetel põhjustel. Olulisem on see põhjus just teise ja kolmanda lapse puhul.

Samas kui Praxise analüüs ütles selgelt, et suurem mõju oli eelkõige kõrgema sissetulekuga naiste sünnitamistõenäosuse muutusele, siis küsitlusuuringu tulemused pakkusid välja pigem U-kujulist mõju – lisaks kõrge sissetulekuga naistele ka madala sissetulekuga naised hindasid vanemahüvitise mõju tugevaks enda käitumisele.

Võimalused vanemahüvitise kulude vähendamiseks

Ega vanemahüvitise skeemil ei ole ju muud väga viga, kui et see on lihtsalt kulukas, eriti ajal, kui riigieelarve tulud vähenevad ja mujal sotsiaalsektoris tehakse kärpeid. Vanemahüvitisele on prognoositud kulud sellel aastal ligi 2,2 miljardit krooni, mis ületavad juba kulude osas kõiki teisi riiklike peretoetusi (lapsetoetus, lapsehooldustasu jm). Samuti on ette heidetud vanemahüvitise suurt ebavõrdsust, sest maksimaalse ja minimaalse vanemahüvitise brutosummade vahe on ligi seitsmekordne.

Iseenesest on vanemahüvitise skeemi sisseehitatud stabilisaator, sest nii alampiir, keskmine hüvitis kui ka ülempiir peaksid alanema koos palkade alanemisega, kuid see on paariaastase viitajaga ja seda aega ei näi praegu olevat riigieelarve tasakaalustamiseks.

Kuidas siis võiks vähendada vanemahüvitisele minevaid kulutusi? Võimalusi on mitmeid. Esiteks võime tõesti panna vanemahüvitisele madalama lae, millega kaotavad vanemahüvitises üksnes eelnevalt kõrgema palgaga naised.

Teine võimalus on see, et vanemahüvitis ei ole mitte võrdne eelneva palgaga vaid näiteks 80% eelnevast palgast selles osas, mis ületab miinimumpalka. See tähendaks seda, et madalama hüvitise saajad saavad proportsionaalselt siiski suurema hüvitise ja väga kõrge sissetulekuga inimesed saavad proportsionaalselt vähem. Sellisel juhul jaguneks kulude kärbe ühtlasemalt erineva sissetulekuga lapsevanemate vahel.

Võimalik on veel sarnaselt töötuskindlustushüvitisega maksta vanemahüvitist alguses rohkem, nt 100% palgast esimese aasta jooksul ja 50% palgast ülejäänud kuue kuu jooksul. Vanemahüvitise alandamisega paralleelselt võiks sellisel juhul lapsevanemal lapse teisel eluaastal kindlasti lubada juba töötamist, ilma et vanemahüvitis väheneks.

Vanemahüvitis on kindlasti üks kõige enam kõneainet tekitanud sotsiaalpoliitika meetmeid, mis Eestis on viimastel aastatel vastuvõetud. Ootused sellele on olnud väga kõrged, sest ka kulud on sellele väga kõrged. On selge, et lõpliku tõde on väga keeruline öelda, kas vanemahüvitis on ainult mõjutanud sündide ajastust või on ta ka mõjutanud sündide arvu kokku. Seda näeme ilmselt aastate pärast. Kuid kindlasti ei tasuks suhtuda praegusesse vanemahüvitise skeemi kui millessegi, mida muuta ei saa või ei tohi. Samas selle muutmisel tasuks tugineda olemasolevatele analüüsidele ja mitte teha muudatusi umbropsu, sest andmeid vanemahüvitise kasutamise ja võimalike mõjude kohta on juba piisavalt palju.

6 kommentaari teemal “Vanemahüvitise ülempiiri alandamisest”

  1. Tiia Kõnnussaar 11.06.2009

    Tere!
    On üsna masendav jälgida, et vanemahüvitis on saanud poliitikutele vastastikku koha kätte näitamise vahendiks. Ei maksa unustada, et tegu on veel sündimata laste ja nende emadega, ja lapsekandmise ajal mõjuvad kõikvõimalikud ähvardavad signaalid nii emale kui lapsele väga halvasti. Nii et härrased, palun säilitage inimlikkus!

    Vanemahüvitisest. Üks asi on statistika ja see, mida naised räägivad võõrale uurijale kusagilt väljastpoolt. Kuid naiste omavahelistes vestlustes tunnustatakse väga vanemahüvitise suurt mõju pere elule ja lapse planeerimisele.
    Jutt, et tegu on edasilükatud sünnitustega, ei ole minu meelest kuigi tõsiseltvõetav – asi on selles, et kui pole tingimusi, lükatakse sünnid edasi nii kaua, et neid lapsi enam ei sünnigi. Või ei julgeta teise, kolmanda jne lapse sündi ette võtta, kartes, et koju jäämise perioodil halvenevad seetõttu juba olemasolevate laste tingimused. Ka see viimane on väga oluline argument.

    Isiklikult arvan, et vanemahüvitise alampiir võiks olla veidi madalam, see praegune number läheb lihtsalt vastuollu inimeste õiglustundega ja külvab vaenu. Mis on ka asi, mida võib Reformierakonna poliitikale üldisemalt ette heita. Ent selle piiri tegelik madaldamine võiks aset leida alles 9 kuu või aasta pärast. Mitte nii, et riik on andnud lubaduse, pered on sellega arvestanud, ja nüüd riik mõtles järsku ümber. Tahan, annan sõna, tahan, võtan tagasi. See ei loo usaldust oma riigi vastu. Ja kui meile on tähtis, et lapsi sünniks ja vanemad julgeksid lapse saamise ja kasvatamise suure, raske ja vastutusrikka töö ette võtta, on ülimalt oluline, et riik annaks tõsiseltvõetavaid lubadusi ja oma lubadustest ka kinni peaks. Seda eriti nii õrnas vallas nagu on perepoliitika.

    On ka selge, et peretoetuste süsteem tuleks toimuva majanduslanguse valguses üle vaadata. Kuid küsimus pole mitte selles, et rahasid peaks ära võtma või kärpima – lastega pered on niigi ühiskonnas kehvemal positsioonil, ja nagu me teame, on riiklikud toetused viimastel aastatel reaalselt pigem vähenenud. Pigem on minu arusaamist mööda tungiv vajadus luua süsteem, mis on toimiv ja annab peredele turvatunnet ja usku. Kuidas seda teha, on muidugi iseküsimus, see ei saagi olla väga lihtne. Andrei Hvostovi jt algatus lapsevanematele suurema hääleõiguse andmiseks ühiskonnas on seetõttu väga teretulnud.

    Diskussioon siin on tervitatav, loodan vaid, et need mõtted jõuavad ka otsustajateni.

    Tervitades
    Tiia Kõnnussaar,
    Pere ja Kodu peatoimetaja

  2. Liisa Pakosta 12.06.2009

    Praxise analüüs on hea nagu ikka. Väga tänuväärne on ka sellise arutelukeskkonna avamine, kuna sisulist arutelu on tõesti muidu liiga vähe, emotsioone palju.
    Samas on see analüüs küllaltki eelarvekeskne ning lähtub vaatamata viitele kolmanda lapse sünnile siiski ühelapselise perekonna loogikast.
    Eelarve probleemid on kindlasti sügavamad ja struktuursemad kui mõne üksiku peretoetuse saatus. Samas tuleb tunnistada, et meie kõik probleemid taanduvad demograafilistele probleemidele: maal on halb bussiliiklus, sest on liiga vähe inimesi, isegi tallinnas on ühistranspordil endiset arenguruumi eelkõige selle pärast, et inimesi on liiga vähe ja nende arvukus ei kasva.
    Eelarvesurvet aitaks vähendada – ja samaaegselt lapsevanemaks olemise kvaliteeti tõsta ning korrelatsioonis ka lapsi õnnelikumaks muuta, ühtlasi ka tööturul paindlikkust tagada – Rootsi süsteemi rakendamine. See tähendaks, et vanemahüvitist saab lapsevanem välja võtta näiteks kuni lapse 8-aastaseks saamiseni, kusjuures päevade arv jääb ikka samaks. Näiteks võimaldaks see vanemal tööl käia ja võtta igal nädalal üks päev või kahel päeval pool päeva “vanemahüvitisega tasustatud päev”, sellisel moel saaks töö- ja pereelu palju mõnusamalt ja lapsesõbralikumalt ühitada. Ning riigi väljamaksed veniksid siis ka oluliselt pikema perioodi peale, naised või mehed ei jääks tööturult kõrvale ja kus on uuringute kohaselt ühed kõige tervemad ja õnnelikumad lapsed – sellessamas “pikaksvenitatud” vanemahüvitise süsteemiga Rootsis.

    Kiidusõnade kõrval lisaks mõne märkuse veel, et artelu oleks sisuline. Uuringus tõdetakse üsnagi ühekülgselt ühekülgselt, et vaneamahüvitis soosib suuremat peret, st rohkemate laste sündi peredesse. Usun, et see oli nii tõesti kuni 2008 aasta lõpuni, mil võeti vastu muudatus kaotada kõik lapsetoetused perioodiks, mil üks vanematest saab vanemahüvitist. Paljulapselisele perele on selline süsteem, mille juures “võtame sinult (st lapselt) raha ära ainult selle tõttu, et sulle sündis õde või vend” selgelt kahjulikum kui ühelapselisele perele kuna paljulapselises peres on lapsetoetuste osakaal suurem.

    Lisaks on viga ülalolevas Andres Võrgu teksti eelviimases lõigus. Praegune vanemahüvitise süsteem töötab trahvimise põhimõttel – juhul, kui lapsevanem vanemahüvitist saades ühtlasi ka kasvõi osaajaga töötab, vähendatakse tema vanemahüvitise määra, kuid mitte pelgalt selles ulatuses, mis lapsevanem teenis, vaid lisaks veel trahvikoefitsendiga 1,2. Seega kaotab lapsevanem vanemahüvitises rohkem, kui ta samal ajal juurde teenis. Selline süsteem ei motiveeri vanemaid kasutama ka paindlikke tööturule naasmise võimalusi ning riigil jääb ka saamata vastav maksutulu.

    Ma ei nõustuks isegi praeguses majandusolukorras kokkuvõttes lähenemisega, kus lastega peredele minevaid toetusi peetakse üldiselt millekski liiga suureks, mida tuleb vähendada. Kui me vaatame kogu riigieelarve tervikpilti, siis on endiselt tegemist valdkonnaga, kus tuleb pigem alumisi otsi (st liiga väikeseid toetusi, sh ka liiga väikest vanemahüvitise alammäära) ülespoole venitada. Käärid ei ole liiga suured mitte sellepärast, et ülemine ots on justkui kellegi arvates liiga kõrgel, vaid selle pärast, et alumine ots on kõikide arvates liiga madalal.

    Edu soovides,
    Liisa Pakosta

  3. maiuuus 15.06.2009

    Minuni on jõudnud Praxise nõukogu liikme, Ene-Margit Tiidu mõtted vanemahüvitise ülempiiri alandamisest. Tema loal avaldan need ka siin:
    Kui vanemahüvitis kehtestati, poleks midagi halba olnud ka madalamas ülempiiris, nt 2 Eesti keskmist. Arvatavasti olnuks mõju sama. Seevastu praegune kärpimine oleks halb. Kõigepealt põhimõte – perepoliitika toimib siis, kui lubatut tagasi ei võeta. Tagasivõtmine – isegi vähetähtis – vähendab usaldusväärsust. Teiseks – vanemahüvitise igasugune vähendamine tähendab, et lapsed kaotavad rohkem, kui ülejäänud inimesed, sest palga vähendamise arvel väheneb vanemahüvitis niikuinii, kui aga vähendatakse ka suhtarvu või lage, on see täiendav vähendamine.
    Mis puutub sündimuse toetamisesse, siis seda on tarvis eriti majanduslanguse ajal, kui sündimus niigi kipub langema. Vanemahüvitis annab töö kaotanud lastega peredele nö hingetõmbeaega ja sellega on nad arvestanud, seda ei tohiks neilt ära võtta.
    Mis puutub Andrese arvutustesse tulumaksusoodustuste kohta, siis see on igati õige. Samas ei aita see neid peresid, kes tulu ei saa või saavad vähe.

  4. Külli Nõmm 06.07.2009

    Head perepoliitikast huvitatud,

    Siinse diskussiooni juures soovin meelde tuletada kahte asja. Esiteks, tänane põhiprobleem on ju see, et vanemahüvitise süsteem käib riigile lihtsalt üle jõu. Meil ei jätku selle ülalpidamiseks raha, õigemini peame olemasoleva süsteemi säilitamiseks väga pajust muust loobuma. Käesoleval aastal kulub vanemahüvitisele arvestuslikult ligi 2,2 miljardit krooni. Seejuures kõik muud peretoetused kokku maksavad umbes 1,5 miljardit. Kui veel mõni aasta tagasi oli vanemahüvitise kulu võrreldev kogu kõrghariduse riikliku koolitustellimuse rahaga, siis nüüdseks on vanemahüvitis pikalt eest ära läinud. Seega peaksime lahendama küsimuse, kuidas saavutada vanemahüvitise eesmärki kuidagi odavamalt. Räägitud on ülempiiri alandamisest, kuid keegi ei pööra tähelepanu, et sellega hoitakse kokku suhteliselt vähe. Maksimaalses suuruses vanemahüvitise saajate grupp on kõigist saajatest kõige väiksem (ligikaudu 5%). Omamoodi on nemad ainsad, keda tänane süsteem “karistab”, sest lapsepuhkusele jäädes ainult nemad oma sissetulekus kaotavad.

    Teiseks tahaksin meelde tuletada, mis oli vanemahüvitise eesmärk. Olles ise Riigikogus vanemahüvitise kehtestamisel toimunud arutelude juures, tahaks rõhutada, et eesmärk on nö saamata jääva tulu kompenseerimine. Idee, maksta vanemahüvitist ka neile, kellel eelnev tulu puudus, tuli sisse hiljem “sotsiaalse õigluse” tagamiseks. Teravalt kostsid seisukohad, et kuidas saab lapsi erinevalt väärtustada. Tähelepanu, vanemahüvitisel pole oma algse ideena mingit pistmist lapse väärtusega! See on vanema tööst loobumiskulu hüvitis. Nii et ainsad, kes vanemahüvitisest on siiani tõeliselt võitnud, on need, kel varasem sissetulek puudus või kelle keskmine sissetulek on alla kuupalga alammäära. Ainult nende sissetulek võrreldes eelneva perioodiga suureneb. Ja neid on Sotsiaalkindlustusameti andmetel kõigist vanemahüvitise saajatest umbes 35%.

    Minu soovitus oleks küll kokkuhoiu saavutamiseks mitte keskenduda ainult maksimaalmäära vähendamisele. Hea võimalus oleks panna vanemahüvitis tõeliselt teenima oma eesmärki ehk puhtalt kompenseerima saamata jäävat tulu. See muidugi ei tähenda, et maksimaalmäära ka ei võiks üle vaadata ning ka perioodi lühendada. Kahtlemata on ettepanek neile, kel eelnev sissetulek puudub, vanemahüvitise maksmine lõpetada, poliitiliselt hukatuslik. Samas võtab see ära ohu, et raskes majanduslikus olukorras vanemahüvitist kuritarvitatakse. Ja igasugusel muudatusel peab olema piisav üleminekuperiood. Soodustusi tagasi võtta on alati raske.

    Praxise ettepanekud peretoetuste süsteemi ümbervaatamiseks nii, et rahaliste toetuste kõrval või asemel pakutaks rohkem teenuseid ning universaalsete toetuste asemel rohkem suunatud toetuseid, on kahtlemata õiged. Samad soovitused kehtivad tegelikult kõigi sotsiaaltoetuste puhul. Kahjuks pole aga siiani olnud riik väga võimekas vajaliku teenuste ning suunatud toetuste pakkumisel või organiseerimisel. Riigikontroll komistab oma auditites tihti selle probleemi otsa.

    Edu!
    Külli Nõmm
    Riigikontrolli auditijuht, aga väljendab siin isiklikke seisukohti

  5. Aleksander Laane 23.09.2009

    Huvitav oleks hakatuseks näha vanemahüvitise kulusid kuludetsiilide kaupa. Ehk pole maksimumsumma saajaid just palju ja kulu eriti suur, kuid kuidas on lood kahe ülemise detsiiliga?
    Minu arvates on tegemist tavalise sotsiaaltoetusega – keegi pole kogunud sihtotstarbelisi kindlustusmakseid ühtegi fondi – ja siis pole nii suur dif-nts kuidagi õigustatud.
    Pealegi – reformi keeles me ju ostame teenust – nagu raviteenust jne – siis millega on põhjendatav (väga) väikese? lisasündimuse “ost” ülemiselt kuludetsiililt mitmekordse hinna eest?
    Ehk oleks olulisem selle raha eest toetada teenuseid, millest saab kasu rohkem kui üks pere?

    Aleksander Laane
    Terviseleht

  6. andresvork 27.09.2009

    Viimases kommentaaris küsiti, et kui suur võiks olla vanemahüvitise kulude jaotus vanemahüvitise suuruse ülemises osas. Üht-teist saab selle kohta öelda.
    Sotsiaalkindlustusameti kodulehel olevate andmete järgi oli maksimaalset vanemahüvitist saavate inimeste osakaal selle aasta juuli lõpu seisuga 5,2%. Hüvitiste suuruse järgi saab arvutada, et neile kulus arvestuslikult 14,8% vanemahüvitise kogukuludest.
    Varasemate aastate kohta on üht-teist toodud välja ka Praxise pikas vanemahüvitise raportis ja selle lühikokkuvõttes, mis ilmus Riigikogu Toimetistes.
    http://www.riigikogu.ee/rito/index.php?id=13769
    Seal me näitame, et kümnendik kõige suurema vanemahüvitise saajaid kulutas 2004-2007. aastal ligi 27-29% vanemahüvitise kogusummadest. Kaks kümnendikku kõige suurema hüvitise saajaid kulutas 45-47% vanemahüvitise kogusummadest.
    Need arvutused ei arvesta seda, et vanemahüvitiselt võetakse maha tulumaks, mis vähendab pisut ebavõrdsust tänu tulumaksu vabastusele.

Postita vastus