Isade osakaal vanemahüvitise saajate seas on hakanud langema. Ehkki see valmistab pettumust soolise võrdõiguslikkuse eest võitlejatele, on see veel üks indikaator – küll väga kaudne – et tööturul on hakanud olukord paremaks minema.

Meeldetuletuseks, et 2007. aasta septembris toodi vanemahüvitise saamise periood isade jaoks oluliselt varasemaks – lapse 6 kuu vanusest 70 päevale. Selle tulemusena hakkas isade osakaal vanemahüvitise saajate seas kiiresti tõusma. Kui tolle ajani oli vanemahüvitise saajate seas isasid ca 1%, siis pooleteist aastaga, mida võib lugeda seaduse sisseelamise perioodiks, see mitmekordistus ja jõudis 5%ni.

Sealt kasvas see veel pisut ja tipp saavutati 2010. aasta kevadel – 6.4%. Sellest ajast hakkas isade osakaal aga langema ning eelmise kuu andmetel oli see 5.2% ja näib, et langev trend jätkub.

*Vt märkust andmete kohta lõpust

Mul on hüpotees, et isade osakaalu muutus ajavahemikul märts 2009 – veebruar 2011 peegeldab tööturu olukorra mõju. Paljud valgekraedest värsked isad kaotasid töö või langetati nende palka ja neil oli mõttekas ise vanemahüvitist saada. Või ei olnud emadel eelnevalt töökohta ja nii oleks emade vanemahüvitis olnud üksnes miinimumpalk. Seetõttu pered optimeerisid summaarset sissetulekut ja vanemahüvitise peale jäi endine kõrgepalgaline isa, kes jätkas samal ajal võimaluse korral töötamist.

Selle kohta, et pered on aru saanud vanemahüvitise skeemi võimaluste ärakasutamisest, olgu toodud kinnituseks ka üks tsitaat perekool.ee-st, kus üks ema selle aasta veebruaris kirjutab:

Meie perele oli kasulikum kui lapse isa sai VH enda nimele. Lisaks sellele, käis ametlikult miinimumi eest endisel tööl edasi. Mina olin sel ajal lapsega kodus, kuigi kindlustuseta. … Samas, rahaliselt olime need 6 kuud palju paremas seisus, kui enne VH saaja vahetamist.

Mida võib sellest käitumisest järeldada vanemahüvitise skeemi eesmärkide ja disaini kohta.

Kokku läheb isadele ligi kümnendik vanemahüvitise summadest ehk eelmisel aastal suurusjärgus 270 miljonit krooni. (Kogu vanemahüvitise kulud olid 2,72 miljardit krooni.) Isade poolt saadud keskmine vanemahüvitis on palju kõrgem kui naistel – eelmise aasta lõpus oli isadel 18700 krooni ja emadel 10600 krooni kuus. Isad moodustavad tervelt viiendiku maksimaalse vanemahüvitise saajatest.

Samas ei jää kõik isad koju, vaid suur osa jätkab töötamist ja koju jääb siiski ema, nagu iseloomustas ka ülal toodud tsitaat. Sotsiaalkindlustusameti andmetel sai 2010. aasta lõpus 31% isadest lisaks vanemahüvitisele ka töötasu. Arvatavasti on need kõrgepalgalised isad, kelle töö iseloom võimaldab tööaja ja töökoha paindlikkust.

Vanemahüvitis on kallis meede sündimuse tõstmiseks, sest ta mõjutab väheste sündi, kui maksma peame seda kaua ja palju kõikidele. Samas võrdõiguslikkuse nimel kõrgepalgalistele isadele vanemahüvitise maksmine ja samal ajal neil töötamise lubamine näib sotsiaalpoliitika kulude otstarbekuse seisukohast lausa luksuskaup. Kuid võrdõiguslikkus vist seda ongi.

Eks tuleb siis loota, et isegi kui kõik vanemahüvitist saavad isad ei vaheta kodus lapse mähkmeid, siis väikese omapoolse panuse võrdõiguslikkuse mõtteviisi levitamiseks nad siiski annavad.

P.S. Lisan ausalt, et olen täiesti erapoolik antud teema suhtes ja kavatsen võrdõiguslikkuse nimel hakata ka ise sellel aastal maksimaalset vanemahüvitist saama ja võimalusel mõõdukat töötamist jätkata.

*Märkus andmete kohta: Sotsiaalkindlustusamet avaldab kahesugust statistikat. Vanemahüvitise saajad antud kuu jooksul, mida on kasutatud joonisel, ja vanemahüvitist saavad inimesed mingi kuu lõpu seisuga. Isade osakaalu dünaamika on sarnane, ehkki teisel juhul ca 0.2-0.3% kõrgem ja 2010. aasta märtsi maksimum oli ca 6.7%.

“Kuidas edasi peretoetustega” mõttehommiku diskusiooni avasid kolm sõnavõttu inimestelt, kes valdkonnaga üsna erinevalt seotud. Sõnavõttudest teeb ka ülevaatliku kokkuvõtte Annika Uudelepp, Praxise valitsemis-ja kodanikuühiskonna programmi direktor (videos minutid 25:30 – 27:15).

Sõnavõttudega esinesid hetkel veel rahanduskomsjoni esimehena Jürgen Ligi:

Emadus ei ole mingi palgatöö ja laps ei ole riigile, minu jaoks on tegemist selge ühiskonna solidaarsus avaldusavaldusega kõige õrnematele: väga värskele emale ja väga pisikesele lapsele ja selle riski maha võtmine, et ta loobuks majanduslikel põhjustel sünnitamast, et tal ei tekiks selle tõttu majanduslikke raskusi ja ma olen kategooriliselt vastu sellele, et seda meedet võetaks kui hetke kus saab kulusid nivelleerida.

Loe edasi »

Viimastel aastatel on riiklike peretoetuste summade proportsioonid ja ka paljulapselistele peredele makstavate toetuste viis paljuski muutunud. Tekib küsimus, kas praegune perepoliitika ja riiklik toetamissüsteem on eesmärgipärane ning kas kulutused on efektiivselt sihitatud?

Praxise analüütikute Andres Võrgu ja Marre Karu poliitikaanalüüsis vaadeldakse perioodil 1998-2008 toimunud muutusi lastega peredele suunatud rahalistes toetustes ning nende mõjus ebavõrdsusele, sündimusele ning tööturukäitumisele.

Vaata Andres Võrgu ettekannet analüüsi tulemustest Praxise mõttehommikul!

Praxise analüüs annab peredele suunatud rahalistest toetustest järgmise pildi:

• Eestis toetatakse lastega peresid ennekõike rahaliselt
• Toetuste suurus on varasemast enam seotud vanemate palgaga
• Toetused on seotud eeskätt lapse sünniga
• Ebavõrdsus toetustes on suurenenud
• Kõrgema palgaga ja kõrgema haridusega naised on hakanud rohkem sünnitama
• Vanemahüvitis motiveerib naisi enne lapse sündi töötama, samas aeglustab emade naasmist tööturule
• Laste vaesust vähendavad kõige efektiivsemalt paljulapselistele peredele suunatud toetused

Sellisest hetkeolukorrast tulenevalt näevad Praxise analüütikud peretoetuste süsteemil kolme võimalikku  arengusuunda:

I  Jätkame sünnile suunatud toetustega, suurendame universaalsete toetuste (asemel) sihitust, kuid väldime vaesuslõkse (nn stiimulitekeskne)
II Suurendame universaalsete toetuste rolli ja kärbime kulusid vanema-hüvitisele ning tulumaksuvabastusele (nn võrdsusekeskne)
III Tõstame täiendavalt makse, mille arvelt rahastame vanemahüvitist ja hoiame universaalsete peretoetuste reaalväärtust (kallim hetkeolukord)

Peeter Ernits kirjutab 3.septembri Maalehes:

Ehkki eliitemadele makstav emapalk on niigi kõrge, otsustas muidu igat senti kokku hoida püüdev valitsus läinud nädalal selle ülempiiri veelgi tõsta.

Viis aastat tagasi oli vanemahüvitise ülemmäär 15 741 krooni, tänavu 30 729 krooni, järgmisel aastal tõuseb see 35 316 kroonini. Kui algul kehtis emapalk ühe aasta, siis nüüd poolteist aastat.

“Suur hulk riigi raha suunatakse suhteliselt väiksele arvule peredele,” tõdevad vanemahüvitist ja selle mõju analüüsinud teadlased Andres Võrk, Marre Karu ja Ene-Margit Tiit oma põhjalikus raportis. Uurijad juhivad tähelepanu sellele, et samal ajal kulub kõikidele teistele peretoetustele, mida saab 265 000 last, kõigest 1,6 miljardit.

Krõks käis eelmisel aastal. Sestpeale suunab riik rohkem raha lapse esimesele 18 elukuule kui ülejäänud 18 eluaastale kokku.

“2000. aastal oli aastasele lapsele minev kogutoetus kuus korda suurem kui 7aastasele lapsele, eelmisel aastal oli erinevus juba 16kordne,” väidab Andres Võrk. Ta rõhutab: “Me toetame üheaastast last 16 korda rohkem kui seitsmeaastast.”

Loe artikli täisteksti siit!

Opositsiooni soov alandada jõuliselt vanemahüvitise ülempiiri 30 tuhandelt kroonilt 15 tuhandele kroonile on selge ninanips Reformierakonnale. Eks osalt on selle provotseerinud ka Reformierakond ise olles oma valimiskampaaniates üleekspluateerinud vanemahüvitist, mis tegelikult on ju üks väga kitsas sotsiaalpoliitika instrument. Samuti ei ole ilmselt toonud kasu ka nendepoolsed ajakirjanduslikud hüüdlaused, et vanemahüvitise skeemi vähimgi muutmine mõjub katastroofiliselt Eesti sündimusele.

Teisest küljest ei nõustuks ma ka teise äärmusega, mida mõned ühiskonnateadlased on väitnud, et vanemahüvitisel üldse mitte mingisugust mõju ei ole olnud sündimuskäitumisele. Kui ikka vanemahüvitist saada kokku kuni pool miljonit krooni lapse pooleteist aastaseks saamiseni, siis see võib muuta lapsevanemate otsust, kas ja millal järgmine pisipõnn kodus ringi tatsama hakkab. Eriti kui võrrelda seda olukorraga enne vanemahüvitist, kui sama aja eest saadi kokku 12 tuhat krooni lapsehooldustasu.
Loe edasi »