Sellel nädalal selgus Riigikohtu otsusest, et vanemahüvitise seaduse üks säte on põhiseadusega vastuolus. Avaks selle otsuse tagamaid analüütiku vaatevinklist.

Nii nagu koma asukoht lauses võib määrata otsuse, kas „tappa, mitte armu anda“ või „tappa mitte, armu anda“, nii võib ka sulu asukoht keerulises valemis määrata, kas raha antakse või võetakse.

Vanemahüvitise seaduses on üks valem, mille alusel vähendatakse vanemahüvitise ajal töötasu saavate inimeste vanemahüvitist. Üldpõhimõte on see, et kui lapsevanem soovib, võib ta vanemahüvitise perioodil (väikese koormusega) töötada ning saada töötasu. Et sellel perekonnale rahaliselt ka mõtet oleks, väheneb sel ajal küll vanemahüvitise summa, kuid inimese kogusissetulek (hüvitis + palk) peaks idee järgi ikkagi suurenema.

Selles valemis oli seaduse vastuvõtmisel aga väike viga. Viga valemis võis tekitada ebamõistliku olukorra, kus inimesel, kes sai vanemahüvitist ja samal ajal ka väikest töötasu, ei vähendatud vanemahüvitist proportsionaalselt teenitud palgaga vaid teatud piiri ületades hüppeliselt rohkem. Näiteks võis palga suurenedes 10 krooni võrra vanemahüvitist vähendada 100 krooni võrra või veelgi enam. Seega puudus motivatsioon rohkem töötada või kõrgemat palka ülemuselt välja kaubelda, kuna tulemuseks poleks mitte sissetuleku suurenemine vaid hoopis vähenemine.

Seda, et vanemahüvitise seadust vastu võttes tekkis sellesse valemisse väike apsakas, teadis ja tunnistas sotsiaalministeerium juba üsna ammu. Sellele olid tähelepanu juhtinud nii Praxise analüütikud kui ka Riigikontroll juba 2005. aastal.

2007. aastal muudetigi vanemahüvitise seadust, kuid sellega parandati ära valemis üksnes pool viga. Töötasu suurenedes 10 krooni võrra, ei vähendatud vanemahüvitist enam 100 krooni vaid 75 krooni võrra ja ebamõistlik jõnks jäi valemisse ikka sisse.

Mina ise olin välja pakkunud juba 2005. aastal, et tõstes uues valemis lihtsalt sulu teise kohta, oleks saanud selle ebamõistliku olukorra kaotada ning inimese vanemahüvitist küll vähendataks, kui ta tööle läheb, kuid kokkuvõttes inimese sissetulek ikkagi suureneks. 2007. aastal sain tagasisideks, et ettepanekut arutanud Riigikogu sotsiaalkomisjoni arvates ei peagi vanemahüvitise kõrvalt töötamist soodustama ja seetõttu ei pea neid apse valemites eemaldama. (Olgugi, et samal ajal räägivad Praxise analüütikud ja poliitikud juba ammu ka vajadusest muuta seadust paindlikumaks, et lapsevanemad ei peaks valima töö või pere vahel, vaid saaksid soovi korral mõlemat üheaegselt kombineerida.)

Sellel nädalal tuli siis sotsiaalpoliitika ekspertidele lõpuks appi lausa Riigikohus, kelle otsus (nr 3-4-1-7-13) andis lõpuks selge hinnangu, et tegemist on ebamõistliku seadusepunktiga. Ehkki Riigikohtusse jõudis asi maksimaalset vanemahüvitist saava inimese kaasust analüüsides ja see ajendas endist sotsiaalministrit viitama, et tegemist on marginaalse probleemiga, siis Riigikohus märkis õigesti, et tegelikult puudutab see valem potentsiaalselt kõiki, kes kaaluvad vanemahüvitise ajal töötamist. Praegu võib öelda, et sotsiaalmaksuga maksustatavat tulu saavad vanemahüvitisega samal ajal ligi 7% vanemahüvitise saajatest, kes võiksid konkreetselt olla puudutatud sellest valemist.

Milline võiks olla lahendus? Minu ettepanek oleks tõsta praeguses valemis lihtsalt sulg teise kohta (mille tulemusena valem lihtsustub) ja muuta rangemaks parameetrit, mis vanemahüvitist vähendab töötamise korral. Kokkuvõttes silub see inimese jaoks tema eelarvekõvera ja igal vanemahüvitise tasemel tööpanuse suurendamine ikkagi tõstab inimese kogutulu. Võrreldes praeguse olukorraga võidaksid just osa-ajaga töötajad, mis võiks olla ka töö- ja pereelu ühitamise seisukohast tähtsam, ja kaotaksid vanemahüvitise kõrvalt täisajaga või väga kõrge palga töötavad inimesed.

Lõpetuseks olgu lisatud, et analoogseid lõkse, kus inimesel sissetulek hoopis väheneb, kui ta hakkab töötama või töötamist suurendab, leidub Eesti sotsiaalkaitsesüsteemis veelgi ning nende mõju töötamise stiimulitele võib olla kordades suurem, kui seda saab muuta mõneprotsendise tulumaksumäära langetamisega.

Nii kaotavad kogu oma ennetähtaegse vanaduspensioni need inimesed, kes sooviksid kasvõi veerand kohaga tööle minna või mõne juhuotsa teha. Samamoodi kaotavad töötud enda töötutoetuse või töötuskindlustushüvitise osa-ajaga tööle minnes. Ka hiljuti vastuvõetud vajaduspõhises peretoetuste süsteemis võib sissetuleku vaid ühe-eurone suurenemine jätta pere ilma kogu vajaduspõhisest lapsetoetusest. Samas nii nende inimeste kui ka riigi huvides oleks, et kõik ühiskonnaliikmed tööturul võimete- ja võimalustekohaselt osaleks. Kõikidel nendel juhtudel tasub poliitikakujundajatel kaaluda, kas neid järske jõnkse valemites ei saaks siluda, nii et samaaegselt säiliks inimeste töömotivatsioon ja hoitaks kokku ka sotsiaalkaitsekulusid.

P.S. Et majandusteadlased on viimasel ajal saanud kurikuulsaks vigade tegemisega enda valemites, siis olgu toodud igaks juhuks siin ära ka Stata käsufail, millega ülalpool tehtud joonised on saadud.  Et kogemata poliitikakujundamisel suluviga mängima ei hakkaks (do-fail).

Isade osakaal vanemahüvitise saajate seas on hakanud langema. Ehkki see valmistab pettumust soolise võrdõiguslikkuse eest võitlejatele, on see veel üks indikaator – küll väga kaudne – et tööturul on hakanud olukord paremaks minema.

Meeldetuletuseks, et 2007. aasta septembris toodi vanemahüvitise saamise periood isade jaoks oluliselt varasemaks – lapse 6 kuu vanusest 70 päevale. Selle tulemusena hakkas isade osakaal vanemahüvitise saajate seas kiiresti tõusma. Kui tolle ajani oli vanemahüvitise saajate seas isasid ca 1%, siis pooleteist aastaga, mida võib lugeda seaduse sisseelamise perioodiks, see mitmekordistus ja jõudis 5%ni.

Sealt kasvas see veel pisut ja tipp saavutati 2010. aasta kevadel – 6.4%. Sellest ajast hakkas isade osakaal aga langema ning eelmise kuu andmetel oli see 5.2% ja näib, et langev trend jätkub.

*Vt märkust andmete kohta lõpust

Mul on hüpotees, et isade osakaalu muutus ajavahemikul märts 2009 – veebruar 2011 peegeldab tööturu olukorra mõju. Paljud valgekraedest värsked isad kaotasid töö või langetati nende palka ja neil oli mõttekas ise vanemahüvitist saada. Või ei olnud emadel eelnevalt töökohta ja nii oleks emade vanemahüvitis olnud üksnes miinimumpalk. Seetõttu pered optimeerisid summaarset sissetulekut ja vanemahüvitise peale jäi endine kõrgepalgaline isa, kes jätkas samal ajal võimaluse korral töötamist.

Selle kohta, et pered on aru saanud vanemahüvitise skeemi võimaluste ärakasutamisest, olgu toodud kinnituseks ka üks tsitaat perekool.ee-st, kus üks ema selle aasta veebruaris kirjutab:

Meie perele oli kasulikum kui lapse isa sai VH enda nimele. Lisaks sellele, käis ametlikult miinimumi eest endisel tööl edasi. Mina olin sel ajal lapsega kodus, kuigi kindlustuseta. … Samas, rahaliselt olime need 6 kuud palju paremas seisus, kui enne VH saaja vahetamist.

Mida võib sellest käitumisest järeldada vanemahüvitise skeemi eesmärkide ja disaini kohta.

Kokku läheb isadele ligi kümnendik vanemahüvitise summadest ehk eelmisel aastal suurusjärgus 270 miljonit krooni. (Kogu vanemahüvitise kulud olid 2,72 miljardit krooni.) Isade poolt saadud keskmine vanemahüvitis on palju kõrgem kui naistel – eelmise aasta lõpus oli isadel 18700 krooni ja emadel 10600 krooni kuus. Isad moodustavad tervelt viiendiku maksimaalse vanemahüvitise saajatest.

Samas ei jää kõik isad koju, vaid suur osa jätkab töötamist ja koju jääb siiski ema, nagu iseloomustas ka ülal toodud tsitaat. Sotsiaalkindlustusameti andmetel sai 2010. aasta lõpus 31% isadest lisaks vanemahüvitisele ka töötasu. Arvatavasti on need kõrgepalgalised isad, kelle töö iseloom võimaldab tööaja ja töökoha paindlikkust.

Vanemahüvitis on kallis meede sündimuse tõstmiseks, sest ta mõjutab väheste sündi, kui maksma peame seda kaua ja palju kõikidele. Samas võrdõiguslikkuse nimel kõrgepalgalistele isadele vanemahüvitise maksmine ja samal ajal neil töötamise lubamine näib sotsiaalpoliitika kulude otstarbekuse seisukohast lausa luksuskaup. Kuid võrdõiguslikkus vist seda ongi.

Eks tuleb siis loota, et isegi kui kõik vanemahüvitist saavad isad ei vaheta kodus lapse mähkmeid, siis väikese omapoolse panuse võrdõiguslikkuse mõtteviisi levitamiseks nad siiski annavad.

P.S. Lisan ausalt, et olen täiesti erapoolik antud teema suhtes ja kavatsen võrdõiguslikkuse nimel hakata ka ise sellel aastal maksimaalset vanemahüvitist saama ja võimalusel mõõdukat töötamist jätkata.

*Märkus andmete kohta: Sotsiaalkindlustusamet avaldab kahesugust statistikat. Vanemahüvitise saajad antud kuu jooksul, mida on kasutatud joonisel, ja vanemahüvitist saavad inimesed mingi kuu lõpu seisuga. Isade osakaalu dünaamika on sarnane, ehkki teisel juhul ca 0.2-0.3% kõrgem ja 2010. aasta märtsi maksimum oli ca 6.7%.

“Kuidas edasi peretoetustega” mõttehommiku diskusiooni avasid kolm sõnavõttu inimestelt, kes valdkonnaga üsna erinevalt seotud. Sõnavõttudest teeb ka ülevaatliku kokkuvõtte Annika Uudelepp, Praxise valitsemis-ja kodanikuühiskonna programmi direktor (videos minutid 25:30 – 27:15).

Sõnavõttudega esinesid hetkel veel rahanduskomsjoni esimehena Jürgen Ligi:

Emadus ei ole mingi palgatöö ja laps ei ole riigile, minu jaoks on tegemist selge ühiskonna solidaarsus avaldusavaldusega kõige õrnematele: väga värskele emale ja väga pisikesele lapsele ja selle riski maha võtmine, et ta loobuks majanduslikel põhjustel sünnitamast, et tal ei tekiks selle tõttu majanduslikke raskusi ja ma olen kategooriliselt vastu sellele, et seda meedet võetaks kui hetke kus saab kulusid nivelleerida.

Loe edasi »

Viimastel aastatel on riiklike peretoetuste summade proportsioonid ja ka paljulapselistele peredele makstavate toetuste viis paljuski muutunud. Tekib küsimus, kas praegune perepoliitika ja riiklik toetamissüsteem on eesmärgipärane ning kas kulutused on efektiivselt sihitatud?

Praxise analüütikute Andres Võrgu ja Marre Karu poliitikaanalüüsis vaadeldakse perioodil 1998-2008 toimunud muutusi lastega peredele suunatud rahalistes toetustes ning nende mõjus ebavõrdsusele, sündimusele ning tööturukäitumisele.

Vaata Andres Võrgu ettekannet analüüsi tulemustest Praxise mõttehommikul!

Praxise analüüs annab peredele suunatud rahalistest toetustest järgmise pildi:

• Eestis toetatakse lastega peresid ennekõike rahaliselt
• Toetuste suurus on varasemast enam seotud vanemate palgaga
• Toetused on seotud eeskätt lapse sünniga
• Ebavõrdsus toetustes on suurenenud
• Kõrgema palgaga ja kõrgema haridusega naised on hakanud rohkem sünnitama
• Vanemahüvitis motiveerib naisi enne lapse sündi töötama, samas aeglustab emade naasmist tööturule
• Laste vaesust vähendavad kõige efektiivsemalt paljulapselistele peredele suunatud toetused

Sellisest hetkeolukorrast tulenevalt näevad Praxise analüütikud peretoetuste süsteemil kolme võimalikku  arengusuunda:

I  Jätkame sünnile suunatud toetustega, suurendame universaalsete toetuste (asemel) sihitust, kuid väldime vaesuslõkse (nn stiimulitekeskne)
II Suurendame universaalsete toetuste rolli ja kärbime kulusid vanema-hüvitisele ning tulumaksuvabastusele (nn võrdsusekeskne)
III Tõstame täiendavalt makse, mille arvelt rahastame vanemahüvitist ja hoiame universaalsete peretoetuste reaalväärtust (kallim hetkeolukord)

Peeter Ernits kirjutab 3.septembri Maalehes:

Ehkki eliitemadele makstav emapalk on niigi kõrge, otsustas muidu igat senti kokku hoida püüdev valitsus läinud nädalal selle ülempiiri veelgi tõsta.

Viis aastat tagasi oli vanemahüvitise ülemmäär 15 741 krooni, tänavu 30 729 krooni, järgmisel aastal tõuseb see 35 316 kroonini. Kui algul kehtis emapalk ühe aasta, siis nüüd poolteist aastat.

“Suur hulk riigi raha suunatakse suhteliselt väiksele arvule peredele,” tõdevad vanemahüvitist ja selle mõju analüüsinud teadlased Andres Võrk, Marre Karu ja Ene-Margit Tiit oma põhjalikus raportis. Uurijad juhivad tähelepanu sellele, et samal ajal kulub kõikidele teistele peretoetustele, mida saab 265 000 last, kõigest 1,6 miljardit.

Krõks käis eelmisel aastal. Sestpeale suunab riik rohkem raha lapse esimesele 18 elukuule kui ülejäänud 18 eluaastale kokku.

“2000. aastal oli aastasele lapsele minev kogutoetus kuus korda suurem kui 7aastasele lapsele, eelmisel aastal oli erinevus juba 16kordne,” väidab Andres Võrk. Ta rõhutab: “Me toetame üheaastast last 16 korda rohkem kui seitsmeaastast.”

Loe artikli täisteksti siit!