Mõttehommik, 26.06.2013

29. mail 2013 toimus Praxise mõttehommikul “Riigivalitsemine kui ühiskonna arengu sidusaine” ühisarutelu, et hinnata plaanis olevaid tegevussuundi riigivalitsemise uuendamiseks.

Praegu plaanitakse riigivalitsemise uuendusi mitmel rindel. Mõttehommiku üks peamisi eesmärke oli tuua kokku eri riigivalitsemise teemadega seotud osapooled (poliitikud, ametnikud, era- ja kolmanda sektori esindajad), et ühtlustada arusaama tulevaste algatuste osas.

Riigivalitsemise kvaliteet mõjutab kõiki eluvaldkondi ja poliitikate kvaliteeti. Hiljuti avaldatud Eesti Inimarengu Aruande 2012/2013 üks järeldusest oli, et Eesti on arenenum valdkondades, kus riigil on teadlik poliitika. Tulemused on kehvemad elualadel kus riik visiooni ei oma ja tegev ei ole. Riigivalitsemist võib seega vaadata kui sidusainet, mis toetab ühiskonna kui terviku arengut. Kui kasutada majandustermineid, siis heatasemeline valitsemine peab tagama nii avalike teenuste hetkelise toimimise kui ka riigi võimekuse hoida järjest kitsenevates oludes teenuste taset.

Riigivalitsemise ühendavat rolli riigi konkurentsivõime tugevdamisel[1] käsitles oma mõttehommiku ettekandes ka Praxise juhatuse esimees Annika Uudelepp. Eesti valitsemiskorralduse nõrkusteks  on:

  • killustumine;
  • avalike teenuste ebaühtlane kvaliteet ja kättesaadavus;
  • madal poliitika kujundamise ja strateegilise planeerimise võimekus;
  • riigi personalipoliitika lünklikkus[2].

Probleemid süvenevad kui valitsusel ei jätku tahet nendega tegelemiseks. Tänapäeva keeruliste ühiskondlike väljakutsetega toimetulekuks peavad valitsusasutused tegema koostööd poliitikavaldkondade põhiselt, mitte valitsemisalade piirjoonte järgi. Riigivalitsemine on üks neist poliitikavaldkondadest, kus asutustevaheline (või -ülene) koostöö peab olema senisest tugevam. Kui „tuunida“ protsesse paremaks vaid ühes asutuses, muutub ühistegevus veelgi keerulisemaks ja jätkub olukord, kus häid algatusi on piisavalt, kuid puudub jagatud visioon riigi arendamisest ning mõistlikud ettevõtmised kipuvad mingil hetkel nö hanguma.

Sama mõtte tõi mõttehommiku sissejuhatuses välja ka ürituse moderaator Taavi Veskimägi, praegune Elering AS-i juhatuse esimees ja endine rahandusminister. Taavi, kes on 90ndate keskel ka ametnikuna tegelenud riigihalduse arendamisega, ütles, et riigivalitsemise alal on palju probleeme ja retoorikat, mis ehk liigagi meenutavad kümne aasta tagust olukorda. Vaatamata mõnele olulisele reformile (nt värske avaliku teenistuse seadus ehk ATS), on samade küsimustega tegelemine üheks märgiks, et Eestis on teatav erinevus selle vahel kuidas asjad mõnikord (rahvusvahelises võrdluses) välja paistavad ja kuidas nad tegelikkuses on. Riigivalitsemises leidub teemasid (nt halduskorraldus, haldusterritoriaalne reform, jne), kus probleemid on pikalt vinduma jäänud ja kus otsuseid pole tehtud.

Juba käivitatud ja plaanisolevaid töösuundi riigivalitsemise arendamisel tutvustasid mõttehommikul justiitsminister Hanno Pevkur, Riigikantselei strateegiadirektor Oliver Väärtnõu, Eesti Koostöökogu esindaja Külli Nõmm ja Rahandusministeeriumi halduspoliitika asekantsler Agris Peedu. Eesti Koostöökogu on käivitanud riigipidamise reformi kava kokkupaneku ja Justiitsministeerium on valitsusele esitanud ettepaneku riigi valitsemis- ja halduskorralduse regulatsiooni korrastamiseks. Rahandusministeeriumi eestvedamisel mõeldakse, kuidas EL tõukefondide toel arendada riigivalitsemist järgmise seitsme aasta jooksul ja kuidas suunata riigi kui tööandja personalipoliitikat. Riigikantselei koordineerib 2011. a valminud OECD riigivalitsemise raporti soovituste elluviimist ja vastava tegevuskava uuendamist. Regionaalminister on algatanud arutelu omavalitsuskorralduse muutmisest.

Mõttehommikul arutati töörühmades riigivalitsemise põletavamaid küsimusi ja võimalikke riigivalitsemise edendamise samme. Laudkonnad hindasid 12 väljapakutud sammu olulisust ja vajalikku pingutust nende sammude astumiseks (väljendugu pingutus rahas, inimeste arendamises või poliitilise otsuseni jõudmises). Järgneval joonisel on visualiseeritud arutelude tulemused.

pilt2

blogi_foto

 

Arutelude tulemusena tulid kõige olulisematena ja samas suurt pingutust nõudvatena välja järgmised sammud (joonisel ja tabelis punasega):

  • valitsemiskorralduse tänapäevastamine, sh asutustevahelise koostöö ja koordinatsiooni parandamine;
  • kohaliku omavalitsuse tasandi võimekuse tõstmine, sh ülesannete, nende finantseerimise ja korraldamise ülevaatamine;
  • mitmetasandilise valitsemise arendamine, sh keskvalitsuse ja kohalike omavalitsuste (KOV) vahelise koostöö ja tasakaalu edendamine tasandite ülesannetes ning vastutuse jaotuses, KOV tasandi võimekuse tõstmine;
  • avalike teenuste kättesaadavuse parandamine üle riigi;
  • poliitikakujundamise kvaliteedi tõstmine, sh teadmistepõhine otsustamine ja oskuslik kaasamise korraldamine.

Edasi arutles iga laudkond ühe võtmeprobleemi lahendamise takistusi ja tegi ühtlasi ettepanekuid tõkete ületamiseks. Esiletõstmist väärivad järgmised mõtted.

1)      Kuigi paljud väljapakutud sammudest on olulised, tõusis teiste seast siiski esile vajadus vähendada killustatust ja tõhustada koordineeritust ning koostööd, sest need on sageli muude probleemide lahendamise eelduseks. See on tihedalt seotud tervikliku ja eesmärgistatud riigivalitsemise arendamisega, mis senini on puudunud. Arutelus käidi välja järgmised ettepanekud:

  •  Töötada välja terviklik riigivalitsemise poliitika. Eri arusaamade ja koordineerimatuse tõttu on praegu keeruline keskenduda olulisematele küsimustele. Näiteks strateegilise planeerimise süsteemi järgmisele tasemele viimiseks on mitmeid algatusi olnud, kuid otsusteni ning tulemusteni pole siiani jõutud. Käivitatud ja plaanitud paljudele algatustele on tarvis seada eesmärgid, et mitmesugused sammud oleks kooskõlas ning viiks reaalselt tulemusteni.
  • Erakondade programmid võiks riigivalitsemist käsitleda praegusest olulisemalt sisukamalt ja ambitsioonikamalt. Enamasti puudub praegu erakondadel selge ja sisukas arusaam riigivalitsemise arendamisest. Vajalik on nii mõtestatud arutelu erakondade sees kui ja ühiskonnas laiemalt riigivalitsemise teemadel.
  • Vajalik on seada sisse toimiv koordinatsioon ja vastutus riigivalitsemise arendamisel, et oleks keegi, kes riigivalitsemise edendamisega tegelevad asutused koostööle suunaks ja tegevustel n-ö silma peal hoiaks. Vastutuse võtmine ei tähenda eraldi riigivalitsemisega tegeleva asutuse loomist, võimalik on kasutada ka teisi koordinatsiooniviise alates koordineerivast ministrist või valitsuskomisjonist kuni vastutavate asutuste koostöövõrgustikuni.
  • Senisest enam võiks kasutada rakkerühmasid, mis kutsutakse kokku konkreetse ülesande lahendamiseks, mis hõlmab erinevaid valitsemisalasid. Oluline on, et selliste rakkerühmade tööl oleks roll tegelikes otsustes, mitte see ei piirduks mõttevahetusega.

2)      Tsentraliseerituse-detsentraliseerituse vahel tasakaalu leidmine on küsimus, mis väärib täiesti eraldi diskussiooni[3]. Koordineerimise tugevuse ja/või viiside teema on päevakorral nii seoses riigieelarve baasseaduse uuendamise kui ka riigi personalipoliitika ühtlustamisega (valmimas on riigi kui tööandja personalipoliitika roheline raamat).

  • Avaliku halduse tsentraliseerimine puudutab ka mitmetasandilist valitsemist. Mitmetasandiline valitsemine on kontseptsioon, mis tegeleb keskvalitsuse ja KOV tasandite vahelise koostöö ja tasakaalu küsimustega. Samas ei tohi unustada, et riigi ja KOV ülesannete optimaalne jaotus ja mõistlik rahastamine on siiski vaid vahendid – eesmärk on avalike teenuste jätkusuutlik osutamine. Tuleb tagada teenuste kättesaadavus, mis on ehk suuremgi probleem kui nende kvaliteet – õigusaktid lubavad justkui rohkem kui nt paljudki KOVid suudavad pakkuda.
  • Tarvilik on avalike teenuste optimaalsete standardite (miinimumtaseme või nõuete) ja mahtude kokkuleppimine pidades silmas kodanike vajadusi ja koormust maksumaksjale. Tuleb leida vastus küsimusele „mis on see lubadus, mida riik saab kodanikule anda?“
  • Riigivalitsemises tuleks rohkem tunnustada ettevõtlikkust ja muutuste eestvedajaid. Eesti on olnud üsna edukas tugiprotsesside standardiseerimises, kuid teisalt ei tohi tegevuste ühtlustamisega liiale minna, et protsessikesksus (sageli ka sellega kaasnev bürokraatia) ei lämmataks probleemikeskset lähenemist.

3)      Analüüsivõimekuse tõstmine ja poliitikakujundamise kvaliteedi parandamine on veel üks läbiv arenguvajadus. Hiljuti valitsuses heaks kiidetud kaasamise hea tava ja mõjude hindamise metoodika on teadmistepõhise otsustamise arendamisel ja oskusliku kaasamise korraldamisel heaks lähtekohaks. Arutelude tulemusena märgiti järgmist:

  • Sageli tullakse oluliste seisukohtadega tullakse välja poliitikate väljatöötamise viimastes etappides, kuigi võimalused kaasalöömiseks on loodud varem. Kriitika tegemisel peaks olema konstruktiivsem ja ettepanekud tuleks esitada arutelude faasis, mitte siis kui eelnõud valmimas on.
  • Kui avaliku teenistuse sees teadmisi ja oskusi napib, tuleb panustada koolitamisele (pikema mõjuga tegevus) või teadmiste sisseostmisele (lubab kiiremini reageerida). Uuringute ja analüüside tellimise kõrval on oluline professionaalide avalikus teenistuses hoidmine ja nende värbamine.
  • Uus ATS nõuab avalike konkursside tegemist kõikidele vabadele ametikohtadele, kuid tipptegijad pole konkurssidel osalemisest huvitatud. Värske ATSi mõju hindamiseks on varavõitu, kuid avaliku teenistuse paindlikkuse suurendamise küsimus võiks olla eraldi teemaks riigi kui tööandja personalipoliitikas. Tasub mõelda kuidas (teatud ametikohtade puhul) oleks võimalik oma ala tippe edaspidi lihtsamalt värvata.
  • Poliitikakujundamise taseme parandamine ei saa toimuda strateegilise planeerimise ja finantsjuhtimise arendustest lahus. Koos riigieelarve baasseaduse uue versiooniga on uuendamisel strateegilise planeerimise määrus. Regulatsiooni ümbertegemise üheks sihiks on muuta planeerimine poliitikavaldkondade põhiseks ning siduda eesmärgid ja tulemused tugevamalt ressurssidega[4].

 

Kokkuvõtteks, kui eelmisel kümnendil toimus avaliku halduse arendamine pigem organisatsioonide põhiselt, siis hetkel on päevakorral rohkelt asutusteüleseid teemasid. Valitsusse on jõudnud või jõudmas mitmed väga olulised algatused nagu uus riigieelarve baasseadus, valitsemis- ja halduskorralduse muudatused, riigi kui tööandja personalipoliitika roheline raamat, avalike teenuste korraldamise roheline raamat ja Eesti infoühiskonna arenguava 2020. Samas on kokku leppimata riigivalitsemise arendamise peamised eesmärgid ja tegemata strateegilised valikud arvestades ressursside (nii inimesed kui raha) nappust kui ka liigset killustumist.

Mõttekodade ja valitsusväliste asjatundjate poolt jälgitakse ka edaspidi huviga, millised saavad olema valitsuse prioriteedid ja milliste tegelike lahendustega hoitakse riigivalitsemist tugeva ja toimivana.

Kokkuvõtte koostas Praxise valitsemise ja kodanikuühiskonna programmi juht Rauno Vinni.

 


[1] Võib öelda ka, et säilitamisel – nt viimatiavaldatud IMD konkurentsivõime edetabelis langes Eesti viie koha võrra 31-lt positsioonilt 36-ndale ja vahetas kohad Leeduga. Vaata siit!

[2] Alus: Eesti arenguvajadused järgmise kümne aasta jooksul. 2012. Rahandusministeerium (kättesaadav siit)  ja OECD 2011. a riigivalitsemise raport (kättesaadav siit).

[3] Praxise kommentaar: tsentraliseerimist ja detsentraliseerimist ei pea vastandama, mõlemal on nii positiivseid kui negatiivseid külgi. Tsentraliseerituse aste on ka ajas muutuv sõltuvalt laiematest poliitilistest, majanduslikest või avaliku halduse arendamise trendidest. Detsentraliseeritud avaliku haldusega riikides leidub tsentraliseeritud elemente ja vastupidi. Sageli tekib tugevam koordineerimine just vastureaktsioonina killustumisele Tsentraliseerimise või detsentraliseerimise asemel võib poliitikate koordineerimisel rääkida näiteks hierarhial, turumehhanismidel või võrgustikel põhinevatest mehhanismidest või nende lähenemiste kombinatsioonidest, mis lubab koordineerimise ja spetsialiseerumise problemaatikat palju sisukamalt käsitleda (vt põhjalikku teemakäsitlust Bouckaert et al. 2010. „The Coordination of Public Sector Organizations: Shifting Patterns of Public Management“. Palgrave Mcmillan).

[4] Siinkohal tekkis diskussioon tulemuspõhise eelarvestamise võimalustest ja ohtudest, kuid riskide teadvustamisest mõttehommikul ajapuudusel kaugemale ei jõutud. Tegemist on veel ühe teemaga, kus põhjalikumad arutelud on omal kohal.

Mõttehommik, 05.03.2013

27. veebruaril toimus Tallinnas seminar „E-lahenduste tulevik Eesti tervishoius ja sotsiaalhoolekandes“. Seminari eesmärk oli jõuda arusaamale milline peaks olema riigi, KOVide, sotsiaalhoolekande- ja tervishoiuteenuste osutajate ning virtuaallahenduste pakkujate roll e-lahenduste võimaldamisel ja rakendamisel. Samuti arutleti selle üle, millised peaksid olema virtuaallahenduste osapoolte järgnevad tegevused, mis võimaldaksid laialdaselt pakkuda vajalikke sotsiaalhoolekande- ja tervishoiuteenuseid infotehnoloogiliste lahenduste abil.

Kes peaks olema teenuseosutaja?
Kohalviibijad arutlesid selle üle, kes peaks e-tervise ja e-hoolekande teenuseid osutama.
1.    E-teenuseid peaksid täiendavate teenustena pakkuma tänased teenuseosutajad

  • E-teenused on üks teenuste osutamise vorm ja selles valguses peaksid teenuste osutajateks olema need samad osapooled, kes praegu nii-öelda päristeenuseid osutavad – hoolekandesüsteem ja meditsiinisüsteem.
  • E-teenuse osutajaks tervishoius ja sotsiaalhoolekandes peab olema organisatsioon või asutus, kes on seadusejärgselt kohustatud tervishoiu- ning sotsiaalhoolekande teenuseid osutama, e-teenuse osutamise jaoks ei ole vaja luua eraldi organisatsiooni, kes neid osutaks nii-öelda päristeenuste kõrval.
  • Sotsiaalhoolekande ja tervishoiu e-teenuste osutamise viis on erinev, kuid sisuliselt jääb see tervishoiu- ja sotsiaalhoolekandeteenuseks.

2.    Teenuste disain peaks olema patsiendikeskne

  • Keskenduda ei tohiks ainult e-teenustele, sest ära ei tohiks kaduda vahetu kontakt inimesega, kui inimesel on soov mitte e-teenust kasutada, siis peaks võimalus ka olemas olema.
  • Teenuseosutaja peaks olema patsiendikeskselt meelestatud. Kui patsient pöördub sotsiaalhoolekande teenuste saamiseks omavalitsuse poole, kuid vajab hoopis tervishoiuteenust, või vastupidi – patsient pöördub tervishoiuteenuse osutaja poole, kuid vajab hoopis sotsiaalhoolekandeteenust, siis peaks olema võimalik patsient ka õigesse kohta suunata. Sealjuures ei peaks olema patsient see, kes süsteemis õiget kohta oma murega pöördumiseks otsib.

3.    E-teenuste laialdaseks kasutuselevõtuks on vajalik  keskne riiklik koordineerimine

  • E-tervise ja e-hoolekande teenuste tehniliseks loomiseks on vaja riigi poolt luua tehnilised vahendid, infrastruktuur (sidekanalid) ja standardid.
  • Teenuseosutamise tehniliseks baasiks võiks olla portaalilahendus, mis töötab arvutites ja telefonides. Riigi poolt tellitud ja pakutavad peaksid olema kindlad teenused, mis tagavad inimese toimetuleku.  Lisaks riigi poolt arendatud ning tagatud põhiteenustele võiksid olemas olla mugavusteenused, mida arendavad eraettevõtted.
  • E-teenuste juurutamisel ja osutamisel on olulised kohapealne tehniline tugi, motivatsioon teenuse osutamiseks, rahastus, personal.
  • Võtmeküsimus on selles, et kuidas erinevate teenusepakkujate puhul vältida olukorda, et igaüks pakub e-teenuseid omaette – ühel osapoolel (keskvõimul) peab olema aktiivne roll koordineerimisel ja see roll  peab olema palju aktiivsem, kui see täna on.

Lisaks leiti järgmist:

  • Info- ja kommunikatsioonitehnoloogiliste lahenduste abil saab toetada inimeste mitmesuguseid teenusevajadusi nagu koduhoolduse pakkumine, mis suurendab patsientide turvalisust. Koduhoolduse pakkumine e-lahenduste abil toetab sotsiaalset suhtlemist ja väldib patsiendi isolatsiooni jäämist. E-lahendusi saab kasutada ka mitmesuguste juhismaterjalide produtseerimiseks ning nende kattesaadavuse parandamiseks e-kanali kaudu. Tervishoiusüsteemis saab ITK lahenduste abil teostada tervisenõustamist, kus ei ole vajadust kedagi füüsiliselt läbi vaadata. Samuti saab ITK lahendusi kasutada krooniliste patsientide kaugjälgimisel.
  • Oluline on teenusedisain – teenuse arendaja peaks end teenuse disainimisel panema  patsiendi olukorda. Info- ja kommunikatsioonitehnoloogiliste lahenduste abil osutatav teenus peaks olema patsiendi vajadustele vastav ning e-teenuse kasutamine ei tohiks tavapärast elu segada. Patsient peab asjal kasu nägema, kui tema seda kasu ei näe, siis on e-lahendusi sotsiaalhoolekandes ning tervishoius raske patsiendi puhul rakendada. Selleks, et aidata vajadusele vastav teenus patsiendil üles leida tuleb e-lahenduste näol pakutavaid teenuseid kui innovatsiooni aegsasti juurutama hakata. Sotsiaalhoolekandes ja tervishoius tuleb teenuste disainimisel juba täna mõelda sellele, millised on tulevikupatsiendid täna.
  • Järgmiste sammudena info- ja kommunikatsioonitehnoloogiliste lahenduste laialdasemal rakendamisel võiks keskvalitsus hinnata ja analüüsida sotsiaalhoolekande ja tervishoiu e-lahenduste pilootprojektide tulemusi. Kui selgub, et pilootprojekt on olnud tulemuslik ning sellel sotsiaalhoolekande- ja/või tervishoiuteenuste osutamisel positiivne mõju, siis saab kaaluda nende teenuste rakendamist laiemalt. Pikas perspektiivis vajab kogu sotsiaalhoolekande- ja tervisesüsteemi sisu ning korraldus kaasajastamist. Kui tahetakse rääkida ühtsest integreeritud süsteemist Eestis, siis on vajalik ära kirjeldada üleriigilised teenusestandardid.

Seminaril kaardistati, missugused on erinevate osapoolte rollid. Kaardistamise tulemused on toodud allpool tabelis.

Osapool Roll
Teenuse kasutaja ja tema lähedased esmaste kõikide vajalike teenuste kaardistamine ja välja selgitamine sotsiaaltöötaja abiga
Kohalik omavalitsus patsientide vajaduste kaardistamine ja koondamine, info töötlemine ja analüüsimine, et välja selgitada, millised on võimalikud vajatavad sotsiaalteenused
Keskvalitsus Keskse tehnilise lahenduse tellimine ja rahastamine, e-tervise ja e-hoolekande standardite ning juhiste väljatöötamine, õigusruumi korrastamine, personali koolitamine, kes oskavad järjest enam digitaliseeruvas sotsiaalhoolekandesüsteemis tööd teha, kestliku e-ravi ja e-hoolekande rahastamise tagamine
IKT lahenduste ja uute teenusmudelite väljatöötajad e-teenuste kvaliteetsuse tagamine, pidev tootearendus ning e-teenuste tehnilised hooldamisteenused
Tervishoiu- ja sotsiaaltöötajad oskus nõustada patsienti nii tervishoiu kui ka sotsiaalhoolekande poole pealt, info edastamine, informatsiooni haldamine, väga olulise rollina toodi välja inimtoe pakkumist e-teenuste kõrval 

Kokkuvõttes saab välja tuua, et e-teenuste pakkumisel sotsiaalhoolekandes ning tervishoius on olulised riiklik aktiivne koordineerimine, patsiendi teadlikkus, osapoolte arusaam integreeritud teenuste osutamise süsteemist, standardid nii teenusele enesele kui ka kasutatavale tehnilisele lahendusele ning info liikumine osapoolte vajaduste kohta. Kui erinevaid teenusvajadusi toetavaid e-lahendusi rakendada suurema arvu inimeste peal kui senised pilootprojektid on seda teinud, siis võiksid e-lahendusel põhinevad e-teenused muutuda odavamaks. E-lahendusel põhinev teenus oleks hea tugiteenus teiste sotsiaalhoolekande- ning tervishoiuteenuste kõrval.
Seminaril osalesid esindajad Tallinna Sotsiaal- ja Tervishoiuametist, Sotsiaalministeeriumist, Ida-Tallinna Keskhaiglast, E-tervise Sihtasutusest, Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumist, Riigikantseleist, Eesti Tervisetehnoloogiate  Klastrist, Medicine Estoniast, Eesti Patsientide Nõukojast, Arengufondist, Eesti Infotehnoloogia ja Telekommunikatsiooni Liidust,  Eesti Haigekassast, E-tervise Sihtasutusest, Saaremaa Arenduskeskusest, Kuressaare Hoolekandest, Pärnu Haiglast, Tallinna Tehnikaülikoolist, Tallinna Ülikoolist, Gravitas Consultist, Smart City Labist, SA Tuurust, Helmes AS-st.

Seminaril oli kolm ettekannet, mis kirjeldasid praktilisi kogemusi e-lahendustega. Anneli Rasu Saaremaa Arenduskeskusest rääkis pilootprojekti VIRTU rakendamise kogemusest Saaremaal, mille eesmärk oli toetada eakate toimetulekut kodus. Dr Kai Sukles rääkis krooniliste haigustega patsientide kaugjälgimisest DREAMING projekti eeskujul. Raivo Allev Tallinna Sotsiaal- ja Tervishoiuametist tutvustas erinevaid e-lahendusi, mida Tallinna linnas on rakendatud.

Mõttehommik, 17.09.2012

Praxise Akadeemia juht Kristina Mänd jagab muljeid kodanikuühenduste rahvusvaheliselt assambleelt Kanadas.  Osalemist  üritusel toetas Kodanikuühiskonna Sihtkapital.

Konverentsidel on alati üks tore omadus – ükskõik kui tihedad või igavad nad ka poleks, sõprade ja kolleegidega kohtumine paneb alati mõtted liikuma. Selle aasta kodanikuühenduste suurim üritus, nelja päevane Civicuse assamblee, mis toimub Montrealis ja kus on kohal üle 900 inimese, on just selline koht. Nagu kodanikuühiskonna aktivistidele ja kodanikuühenduste kohane, rääkisime ja mõtlesime erinevates töövormides õiglasemast ja avatumast maailmast.

Need neli päeva saab kokku võtta kolme teemaga: esiteks, me saame oma riikide ja rahvaid muuta ainult inimeste ehk meie endi kaudu. Ei ole mõtet süüdistada ainult valitsusi, pahandada ettevõtete peale või oodata, et organisatsioonid kõik meie eest ära teeksid. Eelkõige oleme need ikka meie, inimesed, kes oma valikute, väljaütlemiste, mõtete, julguse ja aktiivsuse kaudu saavad muutusi algatada ja ellu viia. See peaks olema meie kohustus samamoodi nagu seda on maksude maksmine ja valimistel osalemine. Mulle tundub, et oma sotsiaalselt turvalises Eestis me aegajalt unustame oma aktivisti rolli, mõeldes rohkem majanduslike murede või oma isiklike asjade peale. Kuulates aga lugusid inimestest, kes oma veendumuste ja aktiivsuse eest vangis istuvad, tuleb paratamatult meelde meie enda riigiks saamise lugu 20 aastat tagasi. Julguse ja aktiivsuseta poleks ju meist asja saanud. Miks me selle küll mugavuse ja leplikkuse vastu välja oleme vahetanud?

Teiseks, sotsiaalne innovatsioon on kuum teema. Sotsiaalne innovatsioon on igasugune toode, teenus, algatus, protsess, programm või disain, mis tahab parandada ja aja jooksul ka muudab meie uskumusi, käitumust ja suhtumist. Heaks näiteks on osalemine poliitikakujundamises. Veel 10 aastat tagasi peeti seda erakondade pärusmaaks; veel 8 aastat valitses ka ühenduste seas arvamine, et meie poliitikaga ei tegele ja oli suhteliselt haruldane, et kodanikuühendused algatavad poliitikamuutusi; veel viis aastat tagasi arvasid ka meie juhtivad poliitikud, et las ikka nemad tegelevad poliitikaga, inimestele piisab kord nelja tagant valimisest küll. Tänaseks on muutunud ühenduste, poliitikute, riigiametnike ja inimeste endi suhtumine ja hoiakud. Poliitika on meie oma.

Aga mis on selles diskussioonis uut, on mõistmine, et sotsiaalne innovatsioon on võimalik ainult siis kui me teeme seda koos ja partnerluses nii omavahel kui teiste sektorite ja valdkondadega. Praxise seisukohast on oluline, et järjest rohkem väärtustatakse kvaliteetse analüüsi tähtsust ja vajalikkust sotsiaalses innovatsioonis. Teine uus nüanss on kõikide osapoolte mõistmine, et sotsiaalne innovatsioon peab tagama juurdepääsu kõikidele, k.a puuetega inimesed, teist keel kõnelevad inimesed, noored. Teisisõnu, sellised mõisted nagu vähemused või marginaliseeritud grupid hakkavad vaikselt kaduma, sest sotsiaalsed muutused ja tehnoloogia on võimaldamas juurdepääsu kõikidele ja kõikjal. See peaks olema sotsiaalne innovatsiooni teine, suur väärtus.

Ja kolmandaks, valitsemise põhimõtted ja jõujooned on muutumas. Ei ole nii, et kodanikuühendused ainult näevad vigu laita. Tullakse välja lahendustega, neid otsitakse koos teiste organisatsioonidega, koos ettevõtetega ja koos avaliku sektoriga. Nii mõnigi kolleeg riigist, kus kolmanda sektori toimimine on takistatud, paneb seda koos lahenduste otsimist pahaks ja leiab, et avalik sektor ja poliitikud koos tegemisel tegelikult istuvad kodanikuühendustel peas ja kasutavad oma võimau saavutada oma tahtmist. Võimalik. Aga Eestis ma seda ei näe. Ma näed ametnikke, kes on siiralt huvitatud koos lahenduste leidmisest ja ühendusi, kes näevad, et valitsemises osalemine on ka nende ülesanne ning neil on jõudu ja võimu seda rakendada. Teine, kus selline jõujoonte ja suhete ümber-määratlemine toimub, on naiste ja meeste suhted. Küsimus ju pole, et naistel peaks olema rohkem võimu, küsimus, et kuidas sugude vahelised majanduslikud, sotsiaalsed ja kultuurilised jõujooned oleksid õiglasemad ja tasakaalustatumad.

Üks tark mõte:  Aung San Suu Kyi ütles oma tervituses, et kodanikuühiskond mängib peamist rolli inimeste mõistmisel, et me kõik osaleme poliitikas ja poliitika-kujundamises. Me ei tohi poliitikat ignoreerida, see on naiivne. Kodanikuühendustel on suisa kohustus poliitikakujundamises osaleda ja seeläbi sotsiaalset innovatsiooni edendada ning jõujooni õiglasemaks teha.

Katrin Pihor, 21.10.2011

6. oktoobril avalikustatud uue perioodi struktuurivahendite määruste pakett sisaldas muu hulgas loetelu prioriteetidest, millele järgmisel perioodi struktuurivahendid on kavas suunata. Esmapilgul tunduvad kõik need 11 valdkonda olema Eestile äärmiselt tähtsad ja sobilikud, kuid uus programmiperioodi näeb ette ka prioriteetide fokuseerimist. See tähendab, et tuleb leida Komisjoni pakutud nimekirja hulgast Eestile sobivaimad.

Arukas kasv:
• teadus- ja arendustegevuse, tehnoloogilise arengu ja innovatsiooni toetamine;
• IKT-le ligipääsu parandamine, kvaliteedi tõstmine ja kasutatavuse suurendamine;
• väike- ja keskmise suurusega ettevõtete, põllumajandus- ja kalandus- ning vesiviljelussektori konkurentsivõime edendamine;

Jätkusuutlik kasv:
• vähem süsinikuheitmeid tekitava majanduse suunas liikumine;
• kliimamuutustega kohandumise toetamine;
• keskkonnakitse ja säästev ressursikasutus;
• jätkusuutlikku transpordi toetamine ja infrastruktuuri võrgustike pudelikaelade kaotamine;

Kaasav kasv
• tööhõive ja tööjõu liikuvuse suurendamine;
• sotsiaalse kaasatuse kasv ja vaesuse vähendamine;
• investeeringud haridusse, oskuste parandamisesse ja elukestvasse õppesse;
• haldusvõimekuse tõstmine ja tõhus avalik haldus.

Kuna ettevalmistuse aeg on napp (Rahandusministeeriumi esialgseks sooviks on jõuda partnerluslepingu ja rakenduskavade eelnõudega valmis 2013.a. kevadeks), siis oleks ratsionaalne võtta valikute aluseks juba olemasolevad otsused. Kõige sobivam alus selleks on konkurentsivõime kava Eesti 2020, kuna selles seatud eesmärgid 2015. ja 2020. aastaks on püstitatud kooskõlas EL riikide poolt kokku lepitud Euroopa 2020 strateegia eesmärkide lähtudes Eesti ees seisvatest väljakutsetest.

Praxise mõttehommikul 12. oktoobril palusime osalenud ametnikel, ekspertidel, poliitikutel ja kodanikeühenduste esindajatel kõrvutada Eesti 2020 peaeesmärke komisjoni pakutud prioriteetidega. Ühiselt jõuti järeldusele, et kõige enam leiab eesmärkide kokkulangevust tootlikkuse kasvu teemal. Eesti 2020 seab eesmärgiks tootlikkuse kasvu 73 protsendini EL keskmisest. Sellele aitab kaasa nii uute tehnoloogiate kasutuselevõtt, IKT laialdasem kasutamine, parem haridus kui tõhusam avalik haldus. Palju seoseid komisjoni pakutud prioriteetide ja Eesti 2020 eesmärkide vahel võib leida ka kriisieelse tööhõive taastamise eesmärgi ning kasvuhoonegaaside heitkoguste hoidmisega 2010. aasta tasemel. Keerulisem on komisjoni seatud prioriteetvaldkondade kaudu toetada Eestis olulisi eesmärke saavutada positiivne iive ja tervena elatud eluea kasv. Nende eesmärkidega on seosed pigem kaudsed, mis tähendab, et nende sihtideni jõudmiseks ei saa lootma jääda vaid välisvahenditele, vaid tuleb teha siseriiklikult õigeid valikuid.

Kuid strateegilistest valikutest olulisemgi on mõista, mida tuleb selleks teha, et eesmärgid ka saavutatud saaksid. Siin on nii mänguruumi kui ka eriarvamusi oluliselt rohkem. Kuidas, milliste meetmetega seatud sihte saavutada? Näiteks – milliste eelduste korral toob tipptasemel teaduse arendamine kaasa ka tootmise ja ekspordi struktuuri nihke kõrgtehnoloogilise tootmise suunas? Mitmetest teadusharudes on Eesti maailma tipus, osaletakse üle-euroopalistest või ülemaailmsetest uurimisprojektides. Kuid millist kasu saab sellest Eesti majandus? Kas see toob kaasa olulise majandusstruktuuri ümberkujunemise? Unustame sageli ära, et tootmisprotsessi sisendiks on tehnoloogia kõrval ka tööjõud ja kapital. Mida tähendab Eesti majanduse arengule see, et meie väikeses riigis napib nii inimesi kui raha? Tööandjad kaebavad, et ei leia piisava kvalifikatsiooniga tööjõudu – miks see nii on? Mida peaks olemasolevas süsteemis muutma? Need küsimused on keerukamadki, kui eesmärkide seadmine. Iga riik, iga majandus, iga valdkond on unikaalne ja ei ole selgeid eduvalemeid. Saame õppida oma naaberriikidelt, koguda parimaid praktikaid, kuid lõpuks tegema siiski Eesti konteksti sobiva valiku.

Just nüüd on saabunud hetk, kus meil kõigil on võimalik kaasa rääkida, mida peaks tegema, et nendest kitsaskohtadest üle saada. 24. oktoobrini on võimalik osale.ee kaudu avaldada arvamust Eesti seisukohtade suhtes EL järgmise perioodi finantsraamistiku kohta. Veel selle aasta sees plaanib Rahandusministeerium algatada ka laialdasemat arutelu tõukefondide eesmärkide ja nende saavutamisvõimaluste üle. Olgem siis valmis aktiivselt panustama. et leida Eestile sobivaim eesmärkide ja tegevuste kogum järgmise seitsme aasta arenguks.

Ain Aaviksoo, 26.08.2011

Kuidas väärtustada neid vähemalt 30 000 inimest, kes alates 1991. aastast on Eestis surnud, kuigi seda oleks saanud ehk vältida. Just niipalju surmasid oleks minu rehkenduste kohaselt võinud olla vähem, kui vaba riigi ehitamise käigus rahvastiku suremusnäitajad oleks jäänud 1990.a tasemele. Iga aasta augustikuus, kui tähistatakse iseseisvuse taastamist, tuleb see arv mulle meelde.

Minu jaoks on suurem osa just nendest anonüümseist inimestest iseseisvuse taastamise kangelased, kuigi nad ei surnud dramaatiliselt tankiroomikute all.

Lisaks neile on kusagil Eestis kümneid tuhandeid inimesi, kelle tervis on Eesti elu ränkraske edendamise tõttu kehvemaks jäänud kui see ehk normaalse vananemisega oleks seletatav.

Täna, kui arutasime hea kolleegi Annikaga, mida ta võiks rääkida reedel „Vabariigi Kodanikud“ saates ootuste presidendile järgneval viiel aastal, tuli jutuks, kas meie, võitjate põlvkond ning meie juba vabas Eestis sündinud lapsed oskame õiglaselt hinnata meie vanemate, täna 50-aastaste ja vanemate tööealiste inimeste panust selle saavutamisel, mida võime täna Eestis nautida. Kas meie vanemate kohatist kibestumust Eesti Vabariigi suhtes saab põhjendada üksnes tänamatuse, saamatusega või nõukanostalgiaga? Ehk ongi nende koorem kõigist teistest vanuserühmadest kõige raskem?

Palehigis tööd teinutena on tänaste 50-70-aastaste lootus isikliku heaolu paranemisele valdavalt piiratud pisut suurema valikuga kaupluses. Jaks uue elu võimaluste ära kasutamiseks enese kasuks hakkab vanuse tõustes otsa lõppema ning pensionipõlves tuleb paratamatult leppida sellega, mis enesel kõrvale on pandud või siis sellega, mis lastel ja ühiskonnal eneste vajaduste rahuldamisest üle jääb. Kasvav usk, et lastel on ometigi nendest parem elu vabas riigis saakski ehk nende jaoks olla kõige suurem „võit“.

Kuid 20 oma elu kõige väärtuslikumat aastat on nad ehitanud vaba Eesti riiki ja ühiskonda! Mitmed neist ei kohanenudki või siis jõudnud koormat edasi kanda… Muidugi on hea, et meil on olnud ettevõtlikke inimesi ja tarku poliitikuid, kuid, olgem ausad – nende hüvitis tehtud pingutuse eest küünib kaugelt üle elementaarse eluspüsimise.
Ma ei saa välistada, et Nõukogude rahvaste vangla püsimisel oleks rahva tervis samuti halvenenud. Niisamuti võiks ju rõõmu tunda, et vähemalt viimasel kümnel aastal on meil läinud paremini kui näiteks Venemaal. Ja ometi – maailmas ühe kiireima ühiskondliku ümbersünni läbi teinud Eestil, aga ka Lätil ja Leedul on sellega seoses tulnud samuti läbi elada rahuaja suurimad inimkaotused.

Jah, tänaste võitjate emadel-isadel on täielik õigus taotleda ka isekat isiklikku tunnustust. Meie, võitjad ei saa aega tagasi pöörata, kuid vähim, mida saame teha, on vääriliselt tunnustada oma vanemate panust viimase 20 aasta jooksul, mõista nende mõneti lootusetut olukorda ja toetada neid. Ja muidugi on meil moraalne kohustus saavutatud õnne hoida ja jagada ning … edasi ehitada. Muidu oleksid need kümned tuhanded ohvrid ju asjata?!