6. oktoobril avalikustatud uue perioodi struktuurivahendite määruste pakett sisaldas muu hulgas loetelu prioriteetidest, millele järgmisel perioodi struktuurivahendid on kavas suunata. Esmapilgul tunduvad kõik need 11 valdkonda olema Eestile äärmiselt tähtsad ja sobilikud, kuid uus programmiperioodi näeb ette ka prioriteetide fokuseerimist. See tähendab, et tuleb leida Komisjoni pakutud nimekirja hulgast Eestile sobivaimad.

Arukas kasv:
• teadus- ja arendustegevuse, tehnoloogilise arengu ja innovatsiooni toetamine;
• IKT-le ligipääsu parandamine, kvaliteedi tõstmine ja kasutatavuse suurendamine;
• väike- ja keskmise suurusega ettevõtete, põllumajandus- ja kalandus- ning vesiviljelussektori konkurentsivõime edendamine;

Jätkusuutlik kasv:
• vähem süsinikuheitmeid tekitava majanduse suunas liikumine;
• kliimamuutustega kohandumise toetamine;
• keskkonnakitse ja säästev ressursikasutus;
• jätkusuutlikku transpordi toetamine ja infrastruktuuri võrgustike pudelikaelade kaotamine;

Kaasav kasv
• tööhõive ja tööjõu liikuvuse suurendamine;
• sotsiaalse kaasatuse kasv ja vaesuse vähendamine;
• investeeringud haridusse, oskuste parandamisesse ja elukestvasse õppesse;
• haldusvõimekuse tõstmine ja tõhus avalik haldus.

Kuna ettevalmistuse aeg on napp (Rahandusministeeriumi esialgseks sooviks on jõuda partnerluslepingu ja rakenduskavade eelnõudega valmis 2013.a. kevadeks), siis oleks ratsionaalne võtta valikute aluseks juba olemasolevad otsused. Kõige sobivam alus selleks on konkurentsivõime kava Eesti 2020, kuna selles seatud eesmärgid 2015. ja 2020. aastaks on püstitatud kooskõlas EL riikide poolt kokku lepitud Euroopa 2020 strateegia eesmärkide lähtudes Eesti ees seisvatest väljakutsetest.

Praxise mõttehommikul 12. oktoobril palusime osalenud ametnikel, ekspertidel, poliitikutel ja kodanikeühenduste esindajatel kõrvutada Eesti 2020 peaeesmärke komisjoni pakutud prioriteetidega. Ühiselt jõuti järeldusele, et kõige enam leiab eesmärkide kokkulangevust tootlikkuse kasvu teemal. Eesti 2020 seab eesmärgiks tootlikkuse kasvu 73 protsendini EL keskmisest. Sellele aitab kaasa nii uute tehnoloogiate kasutuselevõtt, IKT laialdasem kasutamine, parem haridus kui tõhusam avalik haldus. Palju seoseid komisjoni pakutud prioriteetide ja Eesti 2020 eesmärkide vahel võib leida ka kriisieelse tööhõive taastamise eesmärgi ning kasvuhoonegaaside heitkoguste hoidmisega 2010. aasta tasemel. Keerulisem on komisjoni seatud prioriteetvaldkondade kaudu toetada Eestis olulisi eesmärke saavutada positiivne iive ja tervena elatud eluea kasv. Nende eesmärkidega on seosed pigem kaudsed, mis tähendab, et nende sihtideni jõudmiseks ei saa lootma jääda vaid välisvahenditele, vaid tuleb teha siseriiklikult õigeid valikuid.

Kuid strateegilistest valikutest olulisemgi on mõista, mida tuleb selleks teha, et eesmärgid ka saavutatud saaksid. Siin on nii mänguruumi kui ka eriarvamusi oluliselt rohkem. Kuidas, milliste meetmetega seatud sihte saavutada? Näiteks – milliste eelduste korral toob tipptasemel teaduse arendamine kaasa ka tootmise ja ekspordi struktuuri nihke kõrgtehnoloogilise tootmise suunas? Mitmetest teadusharudes on Eesti maailma tipus, osaletakse üle-euroopalistest või ülemaailmsetest uurimisprojektides. Kuid millist kasu saab sellest Eesti majandus? Kas see toob kaasa olulise majandusstruktuuri ümberkujunemise? Unustame sageli ära, et tootmisprotsessi sisendiks on tehnoloogia kõrval ka tööjõud ja kapital. Mida tähendab Eesti majanduse arengule see, et meie väikeses riigis napib nii inimesi kui raha? Tööandjad kaebavad, et ei leia piisava kvalifikatsiooniga tööjõudu – miks see nii on? Mida peaks olemasolevas süsteemis muutma? Need küsimused on keerukamadki, kui eesmärkide seadmine. Iga riik, iga majandus, iga valdkond on unikaalne ja ei ole selgeid eduvalemeid. Saame õppida oma naaberriikidelt, koguda parimaid praktikaid, kuid lõpuks tegema siiski Eesti konteksti sobiva valiku.

Just nüüd on saabunud hetk, kus meil kõigil on võimalik kaasa rääkida, mida peaks tegema, et nendest kitsaskohtadest üle saada. 24. oktoobrini on võimalik osale.ee kaudu avaldada arvamust Eesti seisukohtade suhtes EL järgmise perioodi finantsraamistiku kohta. Veel selle aasta sees plaanib Rahandusministeerium algatada ka laialdasemat arutelu tõukefondide eesmärkide ja nende saavutamisvõimaluste üle. Olgem siis valmis aktiivselt panustama. et leida Eestile sobivaim eesmärkide ja tegevuste kogum järgmise seitsme aasta arenguks.

Kuidas väärtustada neid vähemalt 30 000 inimest, kes alates 1991. aastast on Eestis surnud, kuigi seda oleks saanud ehk vältida. Just niipalju surmasid oleks minu rehkenduste kohaselt võinud olla vähem, kui vaba riigi ehitamise käigus rahvastiku suremusnäitajad oleks jäänud 1990.a tasemele. Iga aasta augustikuus, kui tähistatakse iseseisvuse taastamist, tuleb see arv mulle meelde.

Minu jaoks on suurem osa just nendest anonüümseist inimestest iseseisvuse taastamise kangelased, kuigi nad ei surnud dramaatiliselt tankiroomikute all.

Lisaks neile on kusagil Eestis kümneid tuhandeid inimesi, kelle tervis on Eesti elu ränkraske edendamise tõttu kehvemaks jäänud kui see ehk normaalse vananemisega oleks seletatav.

Täna, kui arutasime hea kolleegi Annikaga, mida ta võiks rääkida reedel „Vabariigi Kodanikud“ saates ootuste presidendile järgneval viiel aastal, tuli jutuks, kas meie, võitjate põlvkond ning meie juba vabas Eestis sündinud lapsed oskame õiglaselt hinnata meie vanemate, täna 50-aastaste ja vanemate tööealiste inimeste panust selle saavutamisel, mida võime täna Eestis nautida. Kas meie vanemate kohatist kibestumust Eesti Vabariigi suhtes saab põhjendada üksnes tänamatuse, saamatusega või nõukanostalgiaga? Ehk ongi nende koorem kõigist teistest vanuserühmadest kõige raskem?

Palehigis tööd teinutena on tänaste 50-70-aastaste lootus isikliku heaolu paranemisele valdavalt piiratud pisut suurema valikuga kaupluses. Jaks uue elu võimaluste ära kasutamiseks enese kasuks hakkab vanuse tõustes otsa lõppema ning pensionipõlves tuleb paratamatult leppida sellega, mis enesel kõrvale on pandud või siis sellega, mis lastel ja ühiskonnal eneste vajaduste rahuldamisest üle jääb. Kasvav usk, et lastel on ometigi nendest parem elu vabas riigis saakski ehk nende jaoks olla kõige suurem „võit“.

Kuid 20 oma elu kõige väärtuslikumat aastat on nad ehitanud vaba Eesti riiki ja ühiskonda! Mitmed neist ei kohanenudki või siis jõudnud koormat edasi kanda… Muidugi on hea, et meil on olnud ettevõtlikke inimesi ja tarku poliitikuid, kuid, olgem ausad – nende hüvitis tehtud pingutuse eest küünib kaugelt üle elementaarse eluspüsimise.
Ma ei saa välistada, et Nõukogude rahvaste vangla püsimisel oleks rahva tervis samuti halvenenud. Niisamuti võiks ju rõõmu tunda, et vähemalt viimasel kümnel aastal on meil läinud paremini kui näiteks Venemaal. Ja ometi – maailmas ühe kiireima ühiskondliku ümbersünni läbi teinud Eestil, aga ka Lätil ja Leedul on sellega seoses tulnud samuti läbi elada rahuaja suurimad inimkaotused.

Jah, tänaste võitjate emadel-isadel on täielik õigus taotleda ka isekat isiklikku tunnustust. Meie, võitjad ei saa aega tagasi pöörata, kuid vähim, mida saame teha, on vääriliselt tunnustada oma vanemate panust viimase 20 aasta jooksul, mõista nende mõneti lootusetut olukorda ja toetada neid. Ja muidugi on meil moraalne kohustus saavutatud õnne hoida ja jagada ning … edasi ehitada. Muidu oleksid need kümned tuhanded ohvrid ju asjata?!

Just eelnõu koostamise käigus, lahenduste, riskide ning vaidlusteemade kohta on tarvis võimalikult avatult infot jagada,

kirjutab Praxise ekspert Hille Hinsberg tänases Postimehes.

Justiitsminister on välja öelnud tugeva sõnumi, et õigusloome on edaspidi aeglasem ja suunatud konsensusele (07.07 Postimees. Kristen Michal: kuidas moos kommi sisse saab).
 Ta lubab, et oodata on rohkem analüüsi, arutelu ja kaasamist. Nendest nn pehmetest teemadest on ka enne valitsuse ja riigikogu liikmete seas räägitud, kuid pigem pidupäevakõnedes.

Kodanikuühiskonnas loomulikke  põhimõtteid rakendatakse riigiasjade ajamisel seni  veel «vabatahtlikult» ehk entusiastlike ametnike poolt. Seepärast on ministri ettepanek tähelepanuväärne ja tekitab huvi, kuidas lubadused hakkavad väljenduma igapäevases praktikas?

Õiguspoliitika arengu laiem eesmärk on ministri sõnul  avatud ja läbipaistev ühiskond. Konkreetsem plaan on luua parema kvaliteediga seadused, mille põhjused ja tagajärjed on rahvale arusaadavamad. Ministri seisukohad haakuvad hea õigusloome tavaga, mille koos Teenusmajanduse Kojaga pakkus oma artiklis “Hea õigusloome retsept” Allar Jõks.

Mõlemad – nii minister kui kodanikuühenduse esindaja – rõhutavad hea õigusloome põhimõttena arvestamist avalike huvidega ning kaasamist kui avalike huvide väljaselgitamise viisi. Edasiste sammudena tegid mõlemad ettepaneku kehtestada kaasamisele selged reeglid, mida tunnustaksid ja järgiksid nii poliitikud, ametnikud kui huvigrupid.

Soovitused või reeglid?

Kaasamise põhimõtted ehk hea tava on olemas alates 2005. aastast, kuid senini soovituslik – seega soovi korral ka välditav. Ükskõik, kas põhjuseks on ametniku kiire töötempo, poliitikutepoolsed plaanimuutused, tahtmise või oskuste puudumine või hirm erinevate arvamuste ees. Kardetakse, et kaasamine teeb otsustamise keerukamaks – mida rohkem on kaasarääkijaid, seda rohkem on arvamusi ja seda raskem on nende vahel konsensust leida.

Peljatakse, et kaasamisel peab tegema kompromisse niikaua, kuni tulemus saab küll kõiki rahuldav, kuid hambutu. Ametnik soovib vältida lõputut jutuveeretamist ning teravate lahkarvamuste toomist meedia areenile. Poliitik tahab tulemust võimalikult kiiresti ja tõhusalt.

Nii kujunebki harjumus teha otsused ära kitsamas ringis, kolleegide keskel. Sellise tegevusloogika muutmiseks on vaja selgeid aluseid tegutsemiseks, mis kehtiksid kõigile – nii ministeeriumide kui kohalike omavalitsuse ametnikele ning ka poliitikutele riigikogus, valitsuses, volikogudes. Just eelnõu koostamise käigu, erinevate lahenduste, riskide ning vaidlusteemade kohta on tarvis võimalikult avatult infot jagada.

Seda põhimõtet aga ei toeta senine kommunikatsioonitraditsioon, mille esmaseks ülesandeks on otsustest ja seadustest teavitamine valdavalt siis, kui need otsused on juba tehtud.

Kuigi ka tagantjärele antud põhjalikud selgitused on vajalikud, pole see avatuse ja usalduse tekkimiseks piisav. Infot on vaja jagada kogu protsessi jooksul, ning võtta vastu tagasisidet ja ka kriitikat.

Infost ei piisa, enam avalikku arutelu
Kuigi ministri artiklis on juttu läbipaistvusest, pole pakutud lahendusi, kuidas õigusloomet ja muid riigi otsuseid saaks läbipaistvamaks teha. Oleme harjunud, et ametiasutuste toodetud info on üldjoontes avalik. Küsimus tekib aga, millist infot seaduse kohta avaldatakse selle koostamise eri etappides – alates plaanimisest kuni vastuvõtmiseni.

Nagu justiitsministri artikli kommentaaris viitab riigikogu liige Indrek Saar, pole neid eelnõusid kuigi palju, mis oleks aruteluks esitatud juba kavatsusena – kui ministeerium põhjendab, miks plaanitavat õigusakti vaja on ja keda see mõjutab. Ministeeriumide veebilehtedel ei leia rubriiki pealkirjaga «Õigusaktid: teoksil, kavas», vaid pigem viiteid hulgale seadustele, mis juba meie elu reguleerivad.

Muide, avaliku teabe seaduse kohaselt võib eelnõu selle loomise käigus kuulutada hoopis AK-ks (asutusesiseseks kasutuseks), kuni see on saanud juhtkonna kinnituse, et eelnõu on valmis ja saadetakse teiste ametkondadega kooskõlastamiseks. Siis on aga hilja koguda erinevaid arvamusi, sest eelnõu on juba nii küps, et seda ootab ees kas heakskiit valitsuses või poliitiline debatt riigikogus. Seega – arutelu toimub küll, kuid ametnike (ja poliitikute) vahel.

Isegi kui AK templit ei kasutata, pole ametnikul mingit kohustust ega nõuet eelnõud selle koostamise käigus kabinetist välja saata ega huvigruppidega arutada.
 Muidugi seda tehakse, kuid otsuse kaasamise kohta teeb iga ametnik oma parima äranägemise (ja ehk ka soovitusliku kaasamise hea tava) järgi.

Praxise eelmisel aastal tehtud valitsusasutuste kaasamispraktikate analüüsist selgus, et kaasamise tase ja tulemuslikkus on kõikuv nii ministeeriumide võrdluses kui ka ühe ministeeriumi sees eri teemade puhul. Kuna aga kaasamine on osa poliitikategemisest ja õiguse loomisest, peab see olema läbipaistvalt ja hästi korraldatud ühtlaselt igal pool. Praegusele siin-seal leiduvale heale praktikale tuleb vaid kõrgemalt poolt õlg alla panna.

Põhimõtted argipäevatöösse

Selgeks märgiks hea õigusloome põhimõtete elluviimisest oleksid kindlad juhised ehk menetlusreeglid. See tähendab, et kirjeldatakse ametniku töö käiku õigusakti ettevalmistamisel – ikka lihtsalt, selgelt ja kodanikule arusaadavalt, nagu õiguspoliitika arengusuundades soovitatakse. Reeglite järgi saaksid ka kodanikud ametnike tööd ja õigusloome headust hinnata. Nii jõuaksid kenad põhimõtted argipäevas elluviimiseni.

Loodame, et otsustamise reeglite ja töökäigu kirjapanek ei takerdu juriidilistesse ja riigihaldus- likesse vaidlustesse, ei suubu kontseptsioonidesse ega kabinettides kooskõlastamisse. Lisaks valitsuskabinetile tuleb justiitsministril ka ametnikud nõusse saada. Ühelt poolt tuleb neile luua selge alus tegutsemiseks, teisalt vältida reeglitega ülepingutamist. Selleks ongi vaja kõva kätt ehk kindlat poliitilist tahet heade põhimõtete järjekindlaks rakendamiseks.

See, et valitsuse liige ja kodanikualgatus väljendavad sarnaseid seisukohti ning kutsuvad üles diskussioonile, on iseenesest hea märk. Hoiame pöialt, et ministri ja teiste otsustajate õhin kestab, kuni hea õigusloome ja kaasamise põhimõtted on valitsemise praktikas juurdunud.

10. märtsil vaatas  valitsus tagasi senisele neljale tegevusaastale ja hakkas juba  kavandama ka uue perioodi tegevusi.  Võimuliidu koosseis jääb küll samaks, kuid prioriteedid vaadatakse värske pilguga üle.  Riigikantselei  pani kokku nii aruande istuva valitsuse tegevusprogrammi täitmisest kui ka tulevikku vaatava raporti, milles  on koondatud soovitused olulistes poliitikavaldkondades. Need ettepanekud  koos  poliitikute läbirääkimistulemuste ehk koalitsioonileppega on  järgmise nelja aasta jooksul valitsuse tegevuse aluseks.

15. märtsil tutvustati raportit selle  koostamisel osalenud ametnikele ja teistele asjatundjatele.

Valdkondi on mitu, meetmete pakett on mahukas ning seetõttu on allpool toodud vaid põgus mosaiik-pilt kogu materjalist.

Teemal „haritud rahvas ja sidus ühiskond“  hakkas silma, et  plaanis on üle vaadata viisade ja elamis- ning töölubade andmise tingimused. Kui siin pisutki piiranguid leevendatakse, on lootust, et soodustame nii  tudengite  kui tippspetsialistide  Eestisse tulekut.
Tegeletakse hariduse ja tööturu vajaduste vaheliste seoste loomisega.  Töötutele mõeldud  aktiivsete tööturumeetmete puhul   vaadatakse üle seosed  makstavate hüvitistega ning hinnatakse, millistest abinõudest on rohkem kasu.

Vananevale elanikkonnale mõeldes on plaanitud luua spetsiaalsed meetmed vanemaealiste inimeste töö turule tagasi aitamiseks. Perepoliitikas analüüsitakse vanemahüvitisesüsteemi paindlikumaid skeeme.

Ettevõtluskeskkonna riigipoolse soodustamise teemal  soovitatakse valida täpsemalt sihitud ja mõjusamaid meetmeid, jätkatakse eksporditoetuste maksmist.

Välisinvesteeringute meelitamiseks  plaanitakse luua spetsiaalne fond kohalikele omavalitsustele ning tugevdada maakondlike arenduskeskuste rolli.  Ettevõtjatele aga käivitatakse terviklik talendiprogramm kvalifitseeritud töötaja leidmiseks ja maaletoomiseks.
Innovatsiooni peatükis  on ettepanek täiendada riigihangete regulatsiooni riigi prioriteetsete poliitikate  (sealhulgas näiteks innovatsioon, loomemajandus, disain, säästev ressursikasutus, kosmosetehnoloogiatel põhinevad uued teenused, jt.) edendamiseks.

Põhjalikult käsitletakse energiamajandust ja ressursisäästu. Tähelepanu on pööratud Eesti rahvusvahelise mõju suurendamisele ning demokraatia ja julgeoleku edendamisele maailmas.

Julgeoleku puhul peetakse vajalikuks keskenduda erinevate riigi ametiasutuste ja valitsusväliste osapoolte (erasektor, vabatahtlikud) vahelisele koostööle. Samuti tuleb tõhustada piiriülest koostööd ebaseadusliku sisserände efektiivsemaks tõkestamiseks.

Riigivalitsemise tõhustamiseks peaksid keskvalitsus ja  omavalitsused pakkuma avalikke teenuseid koostöös.

Väljakutsed ehk poliitikameetmed ei ole muidugi unistuste ostunimekiri – raport peaks sisaldama vaid  olulisimaid  arendustegevusi. Valdkonnad on aga kirjeldatud erineva detailsusega ja mõnikord tundub, et  kirja on saanud terve tööplaan.  Samas puudub  ajaline mõõde, millal plaanid ellu viiakse ja millal võib tulemusi loota.

Vaadates rahandusministeeriumi esitlust riigieelarve  positsiooni kohta, on selge, et hakkama tuleb saada  kulutusi tõstmata.  Raporti koostajate sõnul polegi   meetmete käivitamisel alati vaja rohkem raha, vaid näiteks paremat koostööd. Konkreetsete arendusprojektide käivitamiseks  olevat ikkagi võimalik  leida rahastust, keerulisem on muudatustega, mis eeldavad  püsikulude suurendamist.

Mis edasi saab? Riigikantseleil ja ministeeriumitel on  järgneva kuu aja jooksul  plaanis teha oluliste meetmete mõjude analüüs,  rahandusministeerium hindab ka   kulusid. Selle põhjal valitakse välja olulisimad tegevused, mida rakendama asutakse.

Märtsi  jooksul on oodata ka koalitsioonilepet.
Aprilli keskpaigas kutsutakse koostajatest ametnike grupid taas kokku ning  arutatakse läbi   vahepeal tehtud valikud. Selleks ajaks on selgem ka see, milliseid arendus-suundi poliitiliselt esile tõstetakse.

Seega on just praegu õige aeg materjaliga tähelepanelikult tutvuda ja  oma arvamust avaldada. Riigikantselei strateegiadirektori sõnul on raporti materjal mõeldud laiema arutelu käivitamiseks ning   oodatud on mõtted,  millega veel tuleks tegeleda.

18.novembril toimunud Praxise Mõttehommik “Eesti patsiendi minevikuvõidud ja tulevikuvõimalused” tõmbas oma otsad kokku väikese mõtteharjutusega. Kõigil osalejatel paluti laudkondades arutada ning välja pakkuda üks idee, mille abil saaks tervishoiusüsteemi patseindikesksemaks muuta. Laudkondades jäid kõlama sellised mõtted ja ideed: Loe edasi »