Mõttehommik, 26.01.2016

Tähistame Praxise 15. tegevusaastat. Meil oli suur rõõm kohtuda heade sõprade, kolleegide, partnerite ja toetajatega 22. jaanuaril NO99 teatrimajas, et vaadata koos ajas tagasi ja edasi.

Õhtu juhatas sisse etendus “Kodumaa karjed”, sellele järgnes Annika Uudelepa kõne ja vastuvõtt. Allpool leiate nii fotojäädvustused kui ka Annika Uudelepa (Praxise juht 2010-2015) kõne täisteksti.

Juubelifotod

VAATA GALERIID SIIT!

 

Tere õhtust, head partnerid, külalised ja kolleegid!

Tohutult hea meel on täna teid kõiki siin näha. Kui ikka õnnestub teatrimaja külalisi täis kutsuda nii, et vastu vaatavad tuttavad näod vabakonnast, ärist, poliitikast, akadeemiast ja riigiametist, siis saab järeldus olla vaid üks. Praxis on läinud 15 aastaga inimestele hinge ja jätnud endast jälje.

Kuulasin-vaatasin koos teiega Jaak Printsi ja mõtlesin, et küll on vahva olla nii ürgandekas. Me saime tema esituses suurepärase ülevaate tekstidest, mis on olnud mingis ajahetkes Eestile märgilised. Ja meil Praxises on väga hea meel, et oleme saanud anda selles Eesti arenguloos oma panuse.

Kui vaadata sõltumatu mõttekoja positsioonilt ajas 15 aastat tagasi, oli ühiskond mitmes mõttes hoopis teistsugune kui praegu. Otsustajatel oli keeruline saada heal tasemel ja sõltumatut analüüsi, vabakond oli lapsekingades ja kaasamisest oldi heal juhul midagi kuuldud mõnel kohtumisel Euroopas.

Veelgi enam, praktilist poliitikaanalüüsi eriti teha ei osatud ja sestap sõltus poliitikakujundamine paljuski välismaalt siia korraks nõu andma tulnud ekspertidest.

Muuseas, inimestel kipuvad siiamaani segi minema poliitika kui ühiskonda arendavate tegevuste (ehk policy) ja erakonnapoliitika (ehk politics) analüüs. Praxis loodi, et neist esimeseks – poliitika sisuliseks kujundamiseks – teadmisi luua ja osalusdemokraatiat edendada.

Seda tööd hakkasid Praxise asutajad – Tiina Randma-Liiv, Vello Pettai, Heli Aru ja Peter Lõhmus – tegema suure entusiasmiga. Ja neile olid abiks esimesed töötajad, laskmata end segada sellest, et poliitikaanalüüsi järele tollal ei osatud veel küsida ning poliitikakujundamise protsess sisaldas valdavalt kiiret otsustamist ja tegutsemist, vajadusel ümberotsustamist ja ümbertegemist. Probleemide analüüsimiseks, valikuvariantide läbitöötamiseks, sisukateks avalikeks aruteludeks ja poliitika tulemuste hindamiseks polnud ei vajalikku aega, piisavalt oskusi ega toetavat kultuuri.

Järelikult tuli palju asju teha uut moodi, kui seni oli harjutud. Praxise algusaastatel paikapandud missioon ja alusväärtused on elus siiani. Selle oluline osa on tagada sõltumatus nii parteipoliitikast kui ärihuvidest. Kuidas me siis oma sõltumatuse eest hoolt kanname?

Esiteks, me valime ise oma töid, mida teeme ja mida mitte. Oleme korduvalt loobunud analüüside tegemisest just sõltumatuse kaalutlusel. Mõnel korral seetõttu, et on tahetud otsida õigustust oma poliitikale, kuid sagedamini seetõttu, et rahastaja tahtnuks tulemusi vaid enda teada jätta.

Siit tuleb teine põhimõte – meie töö tulemused on alati avalikud ja me tegutseme selle nimel, et meie tööde tulemused jõuaksid võimalikult paljudeni.

Kolmandaks, tõenduspõhisus. Me lihtsalt ei arva puusalt, vaid kasutame oma töödes teadustöödele omast metodoloogiat ja uurimismeetodeid. Lihtsalt meie tööde fookus on praktiline poliitikaanalüüs, mitte panus teooriasse.

Neljandaks, rahastamine. Filantroop Soros oma Avatud Ühiskonna Fondiga aitas Praxisel jalad alla saada. Tema rahastuse toel tegutsesime esimesel viiel-kuuel aastal teades, et Praxis peab ühel hetkel olema ise võimeline oma missiooni täitmiseks raha leidma. Tänaseks oleme pea kümmekond aastat olnud isemajandav organisatsioon, kes ei saa ei riigieelarvest ega üheltki teiselt organisatsioonilt tegevustoetust.

Oma tegevuse rahastamiseks teeme kolme asja. Otsime ise rahastust uurimus- ja arendustegevustele, mis meie hinnangul väärivad Eestis tähelepanu. Tähtis roll on siinkohal rahvusvahelisel koostööl ja Euroopa Komisjoni teadus- ja arendusprojektidel. Samuti müüme oma teenuseid vabal turul, konkureerides seejuures teiste pakkujatega, kelleks tavaliselt on ülikoolid ja konsultatsiooni- ja uuringufirmad. Ning lõpuks, kogume annetusi omaalgatusteks, mis meie meelest on olulised. Nagu näiteks sisukam ja nõudlikum valimisdebatt.

Tuleb tunnistada, et nn vanas Euroopas on pilt teistsugune. Paljud suured ja tuntud mõttekojad saavad riigieelarvest või rahvusvahelistelt organisatsioonidelt just tegevustoetust lisaks projektirahale. Ja mõttest, et omatoodete-teenuste müük võiks olla suurem, räägitakse seal alles kui olulisest tulevikusuunast.

Usun, et meie väärtustest kinnipidamine on aidanud Praxisel saada selleks, kes ta on praegu. Ning tõesti, me oleme kasvanud. Tuues vaid mõne arvu: 15 aastat tagasi oli meid 9, praegu on 36. Meie käive oli toona veerand miljonit eurot, praegu on see pea viis korda suurem ehk 1,2 miljonit eurot. 15 aasta peale on meil valminud kokku ca 500 analüüsiaruannet. Vaevalt, et mõni teine asutus Eesti poliitikaid sedavõrd palju analüüsinud on.

Paljud meie rahvusvahelised koostööpartnerid on imestanud, et nii väikeses riigis nagu Eesti on sedavõrd suur mõttekoda. Praxise tegelik suurus pole aga käibes, töötajate või projektide arvus. Meie suurus on selles jäljes, mille oleme suutnud ühiskonda jätta.

Praeguseks on Praxis mõtte- ja tegudekeskus. See tähendab, et lisaks uute teadmiste loomisele ja levitamisele, paneme käed külge seal, kus meie teadmised ja kogemused aitaksid kaasa oluliste muutuste sünnile. See eristab meid paljudest teistest organisatsioonidest. Nii et meie püüame teadmiste abil ka muutusi esile kutsuda.

Senise töö käigus oleme aru saanud, et millegi muutmiseks on vaja nelja asja: analüüsi, mis on usaldusväärne ja praktiliselt kasutatav; ideid, mis kasvatavad ambitsioonikust; arutelu, mis rikastab mõtlemist ja suurendava osalust; ning teinekord ka nõu ja tuge, sealhulgas koolituste näol, et osata targalt tegutseda. Ja seda me kõike teemegi.

Pidagem siiski meeles, et mingi idee või otsuse juures ei ole tähtsaim autori nimesilt, vaid see, et olulisest teadmisest midagi sündis, et meie töö jätaks jälgi. Ja neid jälgi leiab nii ajakirjandusest, mis on avalikkuses ehk kõige nähtavam osa. Kuid neid on palju ka erinevate poliitikaotsuste selgitustes ja põhjendustes, nii ametnike kui poliitikute sõnavõttudes, Riigikontrolli aruannetes, Euroopa Komisjoni ja OECD soovitustes Eestile, rahvusvahelistes võrdlustes Eesti osas.

Meie töö jälg võib olla konkreetne tegu, otsus, muudatus. Nagu otsus muuta ära vanemahüvitise valem, et mõnikümmend eurot rohkem töötasu ei tähendaks mõnesaja euro kaotamist vanemahüvitisena.

Mõnikord ka valvekoera rolli täitmine, võttes pulkadeni lahti ja tehes selgeks, mida valitsejad on korda saatnud, mis alles töös ja mis kõrvale lükatud. Näited sellest on Valitsemise Valvurid ning valimisprogrammide lahkamine.

Või hoiakute ja diskursuse muutus – see viis, kuidas mingit ühiskondlikku probleemi tajutakse, raamistatakse. Näiteks sooline palgalõhe sai veel viis aastat tagasi hinnanguid nagu „pseudoprobleem“ või „feministide jura“. Nüüd ei heideta selle üle enam nalja, vaid arutletakse lahendusvõimaluste üle. Samamoodi on kaasamisega. 15 aastat tagasi teati, et see sõna on olemas. 10 aastat tagasi oli poliitikutel hea toon seda sõna jutu sisse põimida,. Praegu on kaasamata jätmine tajutav millegi sellisena, mis võib viia meeleavalduse või ministri tagasiastumiseni.

Või avardav ja silduloov arutelu teemadel, millest on raske või ei osata rääkida. Nii sellepärast, et mõni probleem on sedavõrd keerukas, et selle läbihammustamine nõuabki süvateadmisi, kui ka sellepärast, et probleem võib küll oluline olla, aga ei tundu põletavana.

Võtame kasvõi Eesti sotsiaalkaitsesüsteemi jätkusuutlikkuse. Kõik teame, et rahvastik vananeb, mis omakorda tähendab, et töötegijaid jääb pensionäridega võrreldes üha vähemaks. Kui tahaksime seda suhet hoida 2014. aasta tasemel, peaks kümne aastaga lisanduma ca 130 tuhat ehk enam kui Tartu linna jagu töötegijaid või kümne aasta pärast olema pensioniiga 69 aastat. Kõik see viitab, et arutelu heaoluriigi paradigmamuutuse üle on hädavajalik. Eesti võiks saada edukaks näiteks sellest, kuidas sotsiaalkaitsesüsteem tervikuna liigub riskide kinnimaksmiselt inimeste oskuste ja võimete arendamise poole.

Ka Eesti vabakonna arengus Praxise jälg on olnud üsna suur ja oleme tänulikud kõigile partneritele, kellega ühiselt oleme saanud seda teha – Avatud Eesti Fond, EMSL, E-riigi akadeemia, KÜSK, Koostöökogu, kui vaid mõnesid mainida. Nimekiri tehtust on pikk, alates vabaühenduste võimekuse kasvatamisest ja kaasamiskultuuri edendamisest lõpetades suurte, ühiskonnaülest kõlapinda saanud aktsioonidega nagu Minu Eesti mõttetalgud, Jääkeldri protsess, Rahvakogu, valimisdebati sisustamine ja Arvamusfestivalil osalemine. Oleme rõõmsad, et Praxis on saanud olla osa Eesti ühiskonna arengust ning teinekord taganttõukaja või isegi eestvedaja rollis.

Suur tänu ka kõigile poliitikuile ja ametnikele, kes meie töödest teadmisi ja tuge on ammutanud, et olulisi muutusi käivitada. Eraldi ütlen suur aitäh president Toomas Hendrik Ilvesele vabakonna arengu võimestamise eest. Ta pole mitte üksnes rääkinud vabakonna olulisusest, vaid on vabakondliku tegevuse tõsiseltvõetavust suurendanud ja vabakonna arengule märgatavalt hoogu andnud. Ja see omakorda on muutnud vabakondliku tegutsemise ligitõmbavaks paljudele väga võimekatele inimestele, keda on innustanud ühiskonnaellu panustama ka presidendi usk ja tugi.

Ja neid jälgi on jätnud paljud inimesed, kellele teen selle eest suure kummarduse ja ütlen aitäh. Lisaks asutajatele ja senistele töötajatele ka kõik varasemad nõukogu liikmed ja senised juhid. Mõistagi on neid veel palju enam.

Kui lubate, siis enne tehtust tuleviku juurde üleminekut põimin vahele ka ühe aastataguse loo, mis mind isiklikult väga liigutas. See on seotud usuga, et Eestit on võimalik teha paremaks. Kahtede viimaste Riigikogu valimiste eel oleme teinud Praxisega analüüse, et anda valimisdebati vedajatele sisendit. Selle töö tegemiseks oleme saanud raha Eesti ettevõtjatelt ja teate, me pole pidanud seda raha anuma. Me otsisime toetajaid, palusime õlg alla panna ja nad tegid seda meelsasti. Ning kui koputasime meediaväljaannete peatoimetajate ustele, et ajakirjanikele sisendit pakkuda, tehti uksed avali. Aitäh kõigile, kes sellesse on uskunud ja selles ettevõtmises ükskõik mis rollis on osalised olnud!

Edasine ongi seotud poliitika ja selle analüüsiga. Olen aastaid olnud tähelepanelik poliitikajälgija ja minu arvates on praegune Eesti poliitika omamoodi iseendaga pahuksis. Ühelt poolt on poliitmaastik olnud pikalt väga stabiilne ja sissetöötatud, tekkinud on ehk teatud igavuski. Teisalt on see põrkunud tiheneva poliitilise konkurentsi, mis iseenesest on ju tervitatav, ning tempoka 24/7 uudisvooga. Kokkuvõttes paljud seni kindlalt töötanud arusaamad ei paista enam toimivat, sest poliitika tegemise keskkond on muutunud ja see tähendab vajadust poliitikategijatel kohaneda. Toon välja kolm asjaolu.

Esiteks on miskit lahti tublile tööinimesele omase arusaamaga et kui asju teha senisest veel paremini, siis saame jälle hoo sisse. Mulle seostub paremini tegemine perfektsionismitaotlusega. Aga võib-olla pole tarvis olla perfektsed. Sest ükski reform, muutus, julge ettevõtmine ei saa olla perfektne – see tähendab ilma ühegi vea, häiriva kõrvalmõju ning mõningase rahulolematuseta. Keskendumine iga viimasegi kui vea kõrvaldamisele võib kaasa tuua selle, et jäädaksegi viimistlema juba hästitoimivaid asju, kuid suuremate valukohtadeni ei jõuta.

Ehk võiksime perfektsuse asemel olla pigem maksimalistid. Tahtma isegi midagi sellist, mis algul võib tunduda ulmena, liiga ilusana, et see tõsi saaks olla. Aga minu arvates on Eestile hea, kui meil kõigil on isu enama järele – unistused, visioonid ja sihid, mis panevad silmad põlema, soov suurema eduelamusele järele, mis aitab taluda ja üle olla muutustega kaasnevast valust ja vaevast. Igaüks meist võiks olla just selles mõttes näljane, täitmatu. Mitte sellepärast, et keegi teine torgib või et meedia nõuab.

Teiseks, tekkinud on kuhi probleeme, mis ei allu hästi riigijuhtide kontrollile. Ükskõik kui palju nad ka ei teeks ega püüaks. Nagu näiteks massiline immigratsioon, palgavaesus, mittetöötavad või mitteõppivad noored. Selline probleem on üheaegselt keerukas, ebamäärane ja vastuoluline, sageli ka uudne ja unikaalne. Seetõttu on sellist probleemi juba raske defineeridagi ja pole ime, et neid nimetatakse nurjatuteks probleemideks. Ja selliseid probleeme ei saagi lõplikult ära lahendada, vaid pigem ainult leevendada. „Korda tegemine“ sobib rohkem millegi lihtsama kohta.

Aga miskipärast oodatakse valitsustelt ka nende nurjatute probleemide lahendamist kohe ja lõplikult. Eks osa sellist ootust on ka poliitikute enda retoorika tulemus – „lahendame ära, teeme korda, võtame kontrolli alla“. Tõsi, see retoorika on hea kütus valimiste ajal. Tegelikus elus on see aga pigem nagu molotovi kokteil.

Siit tuleb ka üks tänapäeva riigivalitsemise põhiküsimusi – kuidas saada hakkama ülima keerukusega? Suures plaanis on vaja kolme asja – teadmisi, avatud suhtumist ja osapoolte kaasahaaramist. Uuringud on näidanud, et praktiliselt ainuke viis sellistele probleemidele mingeidki edasiviivaid lahendusi leida põhineb tihedal koostööl ja kaasamisel ning kõik see on paratamatult pikk protsess. Jõuga või teerullipoliitikaga ei saavuta siin midagi peale halva. Keerukust mõista, sellele otsast jõukohaseid leevendusvõimalusi otsida saab aga siis, kui aktsepteerida erinevusi. Vastuolude sõnastamine ja tunnistamine ning ka pingete sallimine on esimene samm lahenduse suunas.

Kolmandaks, muutunud on see, milles on vaja kokku leppida. Varem oli kokkuleppimise alus selles, mida ühiselt paremaks taheti teha, ehk positiivses. Nüüd aga oleme sealmaal, kus vähemalt sama tähtis kui mitte veel tähtsam, on kokkuleppele jõuda kannatustes ehk negatiivses. Kes ei tahaks rohkem palka, maksusoodustusi, kopsakamaid toetusi ehk lihtsalt raha kätte? Küsimus „mida ja kellele rohkem?“ on juba eilne poliitreaalsus. Järjest tähtsam on küsimus „kellelt ja mida vähemaks?“ Reformid ei jookse liiva sellepärast, et ei õnnestu kokku leppida hüvede kasvatamises, vaid sellepärast, et ei suudeta kokku leppida kannatustes. Selles, et mida me oleme valmis taluma, millist ebamugavust üle elama mingi suurema eesmärgi nimel.

Head kuulajad,

suurte muutuste, kasvava keerukuse ja lisanduva määramatuse ajal peame küsima, mida oleks nüüd Eestile vaja? Loomulikult peame arvestama seda, et mingid konstandid jäävad. Me oleme väikeriik ja jääme väikeriigiks, kus pole naftat, on vahel päris külm ja pime ning kaarti vaadates saab selgeks, et päris palju ettevõtmisi peabki rappa välja jõudma.

Väikeriigilgi on eeliseid, kuid kas me oleme osanud just väikeriikidele omaseid tugevusi turgutada ja need täie jõuga tööle panna? Meie trumpideks ei saa kunagi olla maht või mastaap, vaid ikkagi kvaliteet ehk teadmus ja oskused komplektis lihtsuse, paindlikkuse ja koostööga.

Harjutamaks end ambitsioonikamalt mõtlema, võiksime kasvõi iga päev küsida endalt küsimuse „Mis oleks kui…?“. Just nii, positiivselt, tulevikkuvaatavalt, mitte vastutust veeretavalt „Miks meil pole…?“. Küsingi nüüd sümboolselt 15 korda mõtteharjutuseks „mis oleks kui…“. Mõelgem korraks!

Mis oleks, kui Eesti oleks esimene riik maailmas, kus lapsed harjutaksid (just harjutaksid, mitte õpiksid) leiutamist ja tootearendust juba algklassidest saati?

Mis oleks, kui kõigis järgmistes valitsustes on iseenesestmõistetavalt pooled ministritest naised?

Mis oleks, kui Eestis oleks Euroopa kõige atraktiivsem maksukeskkond teadmismahukale tööle?

Mis oleks, kui ettevõtete ja kutse- ning kõrgkoolide ühistööna õpetataks praegusest enam kui kahesajast tuhandest kvalifikatsioonita inimesest sada tuhat oskustöötajaks?

Mis oleks, kui Eestis tegutseksid sotsiaalse innovatsiooni ärksaimad pead, sest siinne tegevuskeskkond on selleks üks parimaid maailmas?

Mis oleks, kui Eestisse tagasitulekut kaaluvatele peredele oleks sobiliku kooli- ja lasteaiakoha olemasolu otsustamisel poolt-, mitte vastuargument?

Mis oleks, kui Eesti tööandjatele luuakse võimalus maksuvabalt maksta oma töötajate alla 3-aastase laste hoidmise eest?

Mis oleks, kui Eesti koolinoortel oleks tavaks käia enne edasiõppimisevalikut vähemalt viies organisatsioonis töövarjuks, et paremini aru saada, mis neid huvitab?

Mis oleks, kui kindel töösuhe võib olla ka näiteks kaugtöö-, IKT põhine mobiilne töö või renditöö, sest Eesti on kõige paindlikumate töösuhetega riik maailmas?

Mis oleks, kui senise 6% asemel oleksid vähemalt pooled Eesti isadest mõnda aega lapsehoolduspuhkusel?

Vähemalt kahe viimase puhul võin kinnitada, et neid oleme oma väikses Praxise mikrokosmoses edukalt rakendanud, niivõrd kui tänased seadused seda võimaldavad. Meil on pidevalt lapsehoolduspuhkusel peaaegu viiendik praksikutest ja töötajatel on kokku 47 last. Ja ligi kolmandikul on veel pereloomine ees, nii et küllap tuleb neile lisa.

Minagi olen näide lapsehoolduspuhkusel olijast – paarikuuse lapsega kodus, nii et soovin jaksu ja jõudu jätkavatele juhatuse liikmetele Katrinile ja Laurale ning Praxise järgmisele juhile Kerstile, keda ootame Eestisse tagasi.

Ja veel üks asi, mille üle olen siiralt õnnelik ja mida olen saanud kogeda tänu tööle Praxises, on vabadus – keegi ei käsi, keela, ega kirjuta ette. Valikuid suunavadki väärtused ja ühiskonnatunnetus. Mis on tähtis, mida olulist on märkamata, mis vajaks taganttõukamist? Näe, tee ja vastuta, sest sind usaldatakse. Tänan nõukogu, kes on mind enam kui seitse aastat usaldanud. Tänan kõiki partnereid ja praksikuid, kellega teeks koos veel ja veel.

Sest nagu ütles Jaak Prints austria luuletaja Franzobeli sõnadega:

Eesti algab ilusti
ja ilusti Eesti ka lõpeb. Jaa. Nii on lood
Eestiga. Läbinisti ilus. Sada korda.

juubel1Fotod: Annika Haas

Mõttehommik, 03.09.2014

Vabaühenduste liit EMSL ja mõttekeskus Praxis korraldasid 27. augustil vabakonna tulevikutrendide inspiratsiooniseminari, vt kokkuvõtet! Seminariga pandi väärikas punkt vabaühenduste tulevikugrupi tööle, mille raames koostati põhjalikud trendiülevaated teemadel, mis vabaühenduste tegevust Eestis lähiaastatel mõjutavad. Valminud on ka praktilised töölehed, mille abil ühendused saavad oma tegevuses uusi suundi kavandada.

Praxise ja EMSLi nõuanded kõigile ühendustele, kes soovivad tulevikutrendid oma organisatsiooni jaoks tööle panna.

1. Pööra kolmanda sektori arengutele ja trendidele sama palju tähelepanu kui oma valdkonna sisulistele arengutele. Jälgi, millele pööravad tähelepanu rahastajad (nagu Kodanikuühiskonna Sihtkapital ja Vabaühenduste fond), kui nad räägivad  tegevusvõimekusest  – siit saad vihje, kuidas oma organisatsiooni arendada.

2. Räägi teiste valdkondade ja sektorite juhtidega. Kuna Eestis MTÜde ja SAde juhte süsteemselt ülikoolides ja pikaajalistel kursustel ei koolitata, siis teistelt õppimine ja nende töö jälgimine aitavad seda lünka täita.

3. Arenda endas lugemis-, õppimis-, tõlkimis- ja analüüsioskust, et oskaksid loetut oma töös ja juhtimises ära kasutada.

4. Küsi enda organisatsiooni kuvandi ja arenguvajaduste kohta teiste käest. Kasuta võimalusi saada enda kohta välist vaadet.

5. Kandideeri arengu- või mentorlusprogrammidesse ning hari ennast.

6. Kaasa oma meeskonda ja kutsu oma ühenduse juurde (nõukogusse, juhatusse, vabatahtlike hulka, tööle) inimesi, kellel on erinevate valdkondade kogemusi ja organisatsiooni arendamiseks vajalikke oskusi.
Väliskeskkonna analüüs ei ole ainult organisatsiooni juhi (vm ühe isiku ülesanne)  – see vajab meeskondlikke ajurünnakuid, kuhu on kaasatud ühenduste olulisemad liikmed ja töötajad. Selline trendianalüüs on kättevõtmise asi!

7. Mõtesta oma organisatsiooni roll – kas organisatsioon on trendiseadja, kaasamineja või kaotaja? Milline on organisatsiooni roll võrreldes konkurentidega, kas konkureerivad samade rahade, samade vabatahtlike jne peale?

8. Mõtle nende trendide peale edasi, sest raportites on kirjas praegune olukord, mis pidevalt muutub. Loe ja uuri edasi – näiteks mis toimub Eestis seoses rahastamisega? – Vaata järele, kuidas töötab Hooandja, et koguda oma ideele toetust otse inimestelt. Uuri, mismoodi antakse mikrokrediiti ehk kogukondlikku väikelaenu, et oma teenuseid välja arendada (MTÜ Etna Eestimaal); mismoodi kutsub Heategu ühenduste arendamisse kaasa strateegilisi filantroope jne.

9. Tee väliskeskkonna ja tegevuskeskkonna analüüs ja trendide teadmine oma organisatsioonijuhtimisstiili igapäevaseks osaks – raportites toodud tööriistad on just selleks mõeldud!

10. Ole avatud ja õppimisvõimeline:  ära ürita raporteid üks-ühele kasutada. Kohanda parem need oma vajadustele vastavateks ning sobivateks. Näiteks mõne ülesande puhul ei ole vaja kõiki lahtreid täita!  Mõne teise töölehe kasutamisel aga avastad, et  peaksid lisaks veel mitmele küsimusele vastama!).

Seminari juhtis Kristina Mänd. Üritusel toimunud ühisarutelu kokkuvõttega saab tutvuda siin!

Autor: Aune Lillemets Sotsiaalsete Ettevõtete Võrgustikust

Autor: Aune Lillemets Sotsiaalsete Ettevõtete Võrgustikust

Mõttehommik, 25.01.2014

4. detsembril 2013 toimus Praxise mõttehommik, mis keskendus IKT-alase kõrghariduse teemale ja oli jätkuks Eesti Infotehnoloogia ja Telekommunikatsiooni Liidu (ITL) tellitud Praxise uuringule „Eesti IKT kompetentsidega tööjõu hetkeseisu ja vajaduste kaardistamine“. Eesmärk oli prioritiseerida peamisi uuringus välja toodud probleeme IKT-alase kõrghariduse vallas, avada nende probleemide tausta ning teha esimesed sammud võimalike lahenduste leidmise teel. Koostöös ITL-ga korraldatud arutelul osalesid peamiselt ministeeriumide, ettevõtjate ja kõrgkoolide esindajad.

Mõttehommiku esimeses osas tutvustasid Praxise analüütikud uuringu tulemusi ning omapoolse vaate  lisasid kõrgkoolide poolt Tartu Ülikooli arvutiteaduse instituudi juhataja professor Jaak Vilo ning Tallinna Tehnikaülikoolist infotehnoloogia teaduskonna dekaani kohusetäitja professor Gert Jervan. Ettevõtjana kommenteeris teemat Codeborne kaasomanik Erik Jõgi. Ettekannetele järgnes arutelu. Sama ülesehitust järgib ka käesolev mõttehommiku arutelu kokkuvõte.

Gert Jervan tõdes, et tudengite mitteerialased oskused on probleemiks ja hariduse kvaliteet kõigub, lõpetajad ongi väga erineval tasemel. Ülikool ei saa tagada spetsiifilisi oskusi ega turu väiksuse tõttu kitsalt spetsialiseeruda, aga ülikool peab ja saab anda õppimisvõime ja elus toimetulekuvõime. Ta tõdes, et siiski on tööandjate ootused ja ülikoolide lähenemine vastuolus. Nagu uuringust selgus, ei ole tööandjate jaoks magistrikraad kvaliteedi näitajaks ning ülikoolidele heidetakse ette liigset akadeemilisust. Jervan avaldas aga kartust, et kui puudub valmisolek luua töökohti, mis eeldaks vähemalt magistrikraadiga töötajaid, ei suuda Eesti rabeleda välja ka odava tööjõuga riigi staatusest.

Jaak Vilo lisas aspekte, mis kirjeldavad seda olukorda, milles ülikoolid tegutsevad ja püüavad tööandjate ootustele vastata. Esiteks peab ülikool tagama piisava hariduse omandajate massi kahaneva populatsiooni tingimustes. Lisaks peab ta tootma järelkasvu ka endale. Rääkides ülikoolide akadeemilisusest – koolid pole tema hinnangul tegelenud isegi niivõrd piisavalt teadusega, et oleks tagatud piisav õppejõudude järelkasv. Näitena mainis ta, et lektori või dotsendi kohale töötajate leidmiseks läbiviidud konkurssidel ei osale ühtegi eestlast. Ta tõdes ka, et tudengite õpimotivatsioon on suur probleem, eriti, kui materiaalsed võimalused on kehvemapoolsed ja tööpakkumised peibutavad. Kuidas panna õppureid mõistma, et tegemist on pikaajalise investeeringuga? Abiks oleks moraalne toetus ettevõtetelt, poliitiline toetus.

Erik Jõgi rääkis oma ettevõtte kogemustest. Töötajate nappuse tõttu korraldasid nad 3-kuulise Tarkvarakooli, milles osalesid kuus valdavalt ilma varasema IT kogemuseta inimest, kellel oli aga eelistatavalt varasem elukogemus millegi ärategemisel. Osalejatest kolm asusid peale kursuseid ettevõttesse tööle. Samal perioodil räägiti värbamise eesmärgil umbes sama paljude ülikooli lõpetajatega. Ühelgi juhul ei jõutud aga töölepinguni, kuna leiti, et neil ei olnud ettevõttele lisandväärtust anda.

DSC_5178

Jaak Vilo

Ettekanded kirjeldasid seega maailmavaatelisi erisusi, mis kogu temaatikat iseloomustavad. Edasise arutelu käigus keskenduti järgmistele uuringust välja tulnud probleemistikele.

Iga-aastaselt lõpetab kõrgkooli liiga vähe IKT spetsialiste (üldarvuna)

Kas kõrgkooli lõpetajaid on IKT vallas liiga vähe (üldarvuna) ehk kas koolitustellimus peaks olema suurem? Praxise uuringu kohaselt vastab IKT-alase kõrghariduse osas pakkumine üldjoontes nõudlusele. ITLi visioonipaber näeb ette IKT kompetentsidega spetsialistide arvu kahekordistamist (IKT sektoris) Eestis aastaks 2020, mis eeldaks suuremat tööjõu pakkumist. Teisisõnu tugineb Praxise uuring ettevõtete hetke kasvuprognoosil, kuid kas IKT spetsialiste kasutavad ettevõtted (ja riigiasutused) kasvavad järgmisel perioodil (kuni 2020) hüppelisemalt, võib tööjõuvajadus olla suurem?

Selle teema osas mõttehommikul osalenute arvamused lahknesid. Oli neid, kes leidsid, et tegemist pole kõige olulisema probleemiga, kuna sageli pole vaja mitte üldarvu suurendada, vaid töötajate otsingud kajastavad töötajate väljavahetamise soove. Teised leidsid, et kuna töötajaid on raske leida ja palgad on väga kõrged, võiks koolitusmahud siiski suuremad olla. Lisaks kasvab vajadus tänu IKT suuremale kasutuselevõtule muudel tegevusaladel, mida on mineviku põhjal võimatu prognoosida. Koolitusmahtude suurendamise pooldajate arvates võiks toimida teistpidine mõjuahel – kui on palju hea ettevalmistusega inimesi, luuakse ka töökohad.

Samas pole mõtet mahte suurendada, kui see tähendaks, et kvaliteedi tõusu IKT-alases ettevalmistuses ei toimu. Juurde oleks vaja hea kvaliteediga, eelkõige juhipotentsiaaliga inimesi, kellest võiks tulevikus saada uute töökohtade loojad. Ka koolide esindajad avaldasid kartust, et mahtude suurendamine võib tähendada paratamatult kvaliteedi langust. Nt TTÜ on analüüsinud sisseastujate statistikat – IT aladele kandideerinud ja mitte sisse saanud ei omanud selleks õppeks ka tõepoolest eeldusi. Natuke saaks siiski olukorda parandada IKT alade populariseerimisega noorte ja spetsiifiliselt naiste seas:

  • IT erialad pole noorte hulgas populaarne erialavalik. Paljudes koolides pole korralikku arvutiõpet, mis takistab nende alade tõsisemat karjäärivalikuna kaalumist.
  • Teiseks on kasutamata suuresti naiste potentsiaal IKT-alase hariduse omandamiseks – just nende hulgas võib olla praegusest enam õigete eeldustega tudengikandidaate, kuna erinevatel põhjustel naisi IKT erialadel õppima asumist ei kaalu. Toodi kurioosne näide, kus ühes gümnaasiumis suunatakse programmeerimise tundidesse vaid poisid.

Lõpetajate mahtu saaks teatud piires kasvatada veelgi, tegeledes suure katkestajate arvuga. Avaldati arvamust, et kui õpingute alguses kukuvad välja ebasobivate eeldustega, siis õpingute lõpuosas pigem andekamad, kes asuvad tööle. Niisugune muster mõjutab ka lõpetajate taset, mis kajastub lõpetajate taseme kvaliteediprobleemides. Katkestajad ütlevad sageli, et töö on arendavam ning katkestamise põhjuste hulgas on ka rahulolematus õppe sisu ja kvaliteediga. Lühiajalises perspektiivis võibki areng tööl olla kiirem, kuid pikemas perspektiivis tähendab see sageli siiski arengu pidurdumist ja konkurentsivõime vähenemist tööturul. Kui nt inimene tahab tööd vahetada, edasi liikuda ja tal on vaja õppida midagi uut, siis selleks vajalik iseõppimis- ja kohanemisvõime on magistriõppe lõpetanul tugevam kui bakalaureusekraadiga lõpetajal või veelgi varem õpingud katkestanul. Laiem maailmapilt, mida uuringu põhjal mitmed ettevõtjad kõrghariduse omandamise positiivse väljundina märkisid, aitab suunda muuta. Seetõttu ei peaks ka ettevõtted üldjuhul hakkama tegelema ise inimeste algusest peale välja õpetamisega. Pikemas perspektiivis pole inimesele kasulik olla kitsalt nt ühes programmeerimiskeeles programmeerija, vaid siiski omada laiemapõhjalist haridust, mis võimaldab vastata tööturu vajadusele multifunktsionaalsete spetsialistide järgi. Seega tuleks tegeleda vastava selgitustööga. Õnneks on toimumas ka teatav iseregulatsioon – töötajad tunnetavad üha enam, et kraadi mitteomamine on taunitav.

Mõttehommikul avaldati arvamust, et katkestajate arv oleks väiksem ilmselt ka juhul, kui sisseastumiskatsetel oleks gümnaasiumi lõpueksamite osakaal väiksem ning praegusest enam kasutataks vestlusi. Õppejõudude koormuse vähendamiseks saab kaasata vestluse läbiviimisel teisi üliõpilasi (nt magistrante). Ka karjäärinõustamine saaks süsteemsema lähenemise kaudu olla tulemuslikum ja katkestajate arvu vähendamisele läbi informeerituse ja adekvaatsete ootuste loomise kaasa aidata.

Puudus teatud ametitel töötajatest, uutest kompetentsidest

Uuringus leiti, et mõningate ametite, kompetentside puhul on kõrgharidusega spetsialistide pakkumine liiga väike. Kõrghariduse puhul on uuringu andmetel puudus eelkõige tarkvara arendusega seotud spetsialistidest. Lisaks on puudus uut tüüpi pädevustest (nt multifunktsionaalsus, mitme valdkonna integreerimine – interdistsiplinaarsus). Need on hetkevajadused. Muutuvate vajadustega jooksvalt arvestamist takistab vastava ajakohase info puudumine.

Oldi nõus, et tarkvara arendusega seotud spetsialistidest on puudus, aga sealjuures tuleb mõista tarkvara arenduse all laiemat pilti – mitte ainult arendusteenuse pakkumiseks vajalikke spetsialiste, vaid ka toodete arendajaid, nt interdistsiplinaarseid tootearendajaid seadmete valdkonnas, alustades meditsiiniseadmetest tööstusautomaatikani. Selliseks tööks on vaja uut tüüpi pädevusi ja samas just need oskused võimaldaksid liikuda odavamate tööde pakkumiselt kallimatesse sektoritesse. Selliste arengutega seostub ka suurem vajadus nt kasutajamugavuse disainerite ja tootejuhtide järgi. Samas võib vajadus olla liiga väike uute erialade avamiseks ja arvestades Eesti kõrgkoolide nappe spetsialiseerumise võimalusi, tuleks mõelda süsteemsema koostöö peale välisülikoolidega.

Arutelus osalenud ettevõtjad nõustusid multitalentide vajadusega. Oleks vaja, et arendaja teeks ka kvaliteedikontrolli, analüüsi, looks arhitektuuri, mõtleks kasutajamugavusele, oleks meeskonnajuht ja kliendile konsultant kõigis mainitud teemades.

Edasine sektori kasv ja integreerimine teistesse sektoritesse eeldaks enam nö käivitajaid, need on tippspetsialistid, suure pildi nägijad, eeldatavalt magistrikraadiga. Vaja on ka küberturbe spetsialiste. Kui suur puudujääk ühest või teisest kompetentsist on, ei osata hinnata.

DSC_5184

Puudujäägid kõrgkooli lõpetajate üldpädevuste osas

Uuringu põhjal on relevantsed üldpädevused nt suhtlemis-, esinemis-, probleemilahendamise, enesejuhtimise, projektijuhtimisoskus. Kui üldpädevuste tase on nõrk, siis ei suuda koolilõpetaja ja hilisem töötaja realiseerida ka oma (võimalikku) tugevust erialateadmistes. Üldpädevused on olulised arvestades üha kasvavat nõudlust multifunktsionaalsete töötajate järgi.

Üldiselt oldi nõus, et üldpädevused on nõrgad (probleemilahendamisoskus, ettevõtlikkus, õppimisoskus, teadmiste rakendamise oskus), samas leiti, et tegemist pole niivõrd ülikoolide probleemiga, vaid see hakkab pihta üldhariduse tasemel. Kõrgkool ei saa üldpädevuste arendamisel üldhariduse vajakajäämisi tasa teha. Teised leidsid, et need oskused on siiski õpetatavad, mh ka kõrghariduse tasemel. Eestlased on rahvusvahelise täiskasvanute oskuste uuringu (PIAAC) põhjal teadmiste rakendamise võime ja probleemilahendamise oskuse poolest väga nõrgad ja probleem on seotud mh kasutatavate õppemeetoditega (vähe aktiivõpet) ja nende tulemusliku kasutamisega õppetöös.

Kui üldiselt leitakse, et erialaseid oskusi on veel ettevõttel võimalik ise koolitada, siis üldpädevused peaks ettevõtete hinnangul tulema koolist. Samas väitis üks ettevõte vastupidist leides, et just nt meeskonnatööd ja esinemisoskusi on ettevõttel kerge koolitada. Puudu on aga vastutustundest, algatusvõimest ja tahtest midagi ära teha ja see on seotud isiksuse ning väärtuskasvatusega.  Viimasega peaks tegelema juba eelkooli eas.

Leiti ka, et inimesed ei taha ennast enam arendada ja õppida, kui nad on juba tööl. ITs pole selline seisak aga võimalik, kuna hea spetsialist peab tehnoloogia arengust tulenevalt pidevalt ennast arendama ja uusi teadmisi hankima. Elukestev õpe on valdkonna kiire arengu tõttu sel alal väga oluline ning seega on möödapääsmatu, et inimene saab juba koolist kaasa nö elukestva õppe hoiaku ja pädevused. Õppimisvalmiduse puudumisele vaieldi ka vastu- paljud ettevõtted koolitavad oma töötajaid aktiivselt, sh sisekoolituste vormis ning soodustatakse iseõppimist tasuta kirjanduse jms näol.

Õppe rakenduslikkus puudulik

Uuringu põhjal leiavad tööandjad, et õpe (või osa õppest) võiks olla praktilisem. Ka praktikakorraldust peaks tublisti parandama ning ettevõtete ja koolide koostöö võiks olla süsteemsem ja tulemuslik.

Ka sel teemal olid mõtted vastuolulised. Ühest küljest leiti ülikoolide poolt, et klassikaline ülikool ei saa kutsehariduse kingadesse astuda ehk erialateadmiste rakendamise oskusele keskenduda. Bakalaureuseõpe on suunatud magistriõppes jätkamise valmidusele ning magistriõppes omandab õppur spetsiifilisi teadmisi oma spetsialiseerumise valdkonnas. Erialateadmiste rakenduslikkuse osakaal  on valdavam rakenduskõrghariduses. Bakalaureuseõppe jooksul on praktika maht väike, kuna ei olegi eeldatud lõpetajate väljundit tööjõuturule, järgnema peaks magistriõpe. Tõstatus küsimus, et võib-olla võiks IKT-alases hariduses bakalaureuseõppe mahud olla väiksemad ja rakenduskõrghariduse mahud suuremad? Samas paindlike õpiteede ja lõpetajate kvaliteedi puudujääkide probleemi valguses on praegusest enam vaja magistritasemega lõpetajaid. Igal juhul peab ka rakenduskõrghariduse lõpetajatele olema tagatud ligipääs magistriõppele, mis ongi üks võimalik ja loogiline õpitee. Konkurentsivõimelisusele tööturul aitavad paindlikud õpiteed samuti kaasa.

Teisalt ei saa vastu vaielda praktika osas eksisteerivatele probleemidele. Ühest küljest võib öelda, et kuna enamus õppureid töötab kooli kõrvalt, ei ole põhjust praktikast rääkimiseks. Teisalt ei taga nende töö, mis on sageli esialgu lihtsamat ja rutiinsemat sorti, praktikaväljundeid. Samas ei saa töölepinguga inimest saata mujale praktikale – sellega ei ole tööandja nõus. Ideaalsel juhul võiks õppekava nõuetele vastava praktika korraldada õppuritele ettevõtte sees, mida on tõenäolisem saavutada ehk suurtes ettevõtetes. Nii sellisel juhul kui ka siis, kui mittetöötav tudeng soovib ettevõttes praktikat teha, on ettevõtjad silmitsi olukorraga, et nad ei tea, mis praktika peaks sisaldama. Puuduvad kõigile praktika osapooltele selgelt mõistetavad ja kommunikeeritud nõuded ja juhendid.

Erialaste teadmiste rakendusoskuse teema seostub ka juba eelnevalt käsitletud üldpädevuste teemaga. Õppeprotsess on pigem õppejõu- kui üliõpilaskeskne, mis väljendub näiteks kasutatavas metoodikas (eelkõige loeng). Õppejõukeskse vaatenurga puhul pühendub õppejõud peamiselt õpetamisele ja info edastamisele, mistõttu üliõpilase õppimiskogemus saab vähem tähelepanu. Sellest tulenev probleem ei seisne mitte ebakompetentsuses töövõtete, vaid töötamise oskuste osas. Kõrgkoolides motiveeritakse peamiselt vaid läbi teadustöö tulemuste (nt artiklite kirjutamise), siis jääb õpetamistegevus prioriteedina tagaplaanile. Mõttehommikul kõlas arvamus, et muutus õppejõudude  motiveerimissüsteemis ja õppejõudude didaktikaalane täiendkoolitus aitaks kaasa õppurite üldpädevuste arengule ja seeläbi ka omandatud erialaoskuste edukamale rakendamisoskusele.

Võõrtööjõu vähene kasutamine

Uuringust ilmnes, et võõrtööjõudu kasutatakse suhteliselt vähe, kuigi see võiks olla üks lahendus tööjõunappuse korral. Vähese võõrtööjõu kasutamise üheks põhjuseks on seadusandlusest tulenevad piirangud. Teisalt pole tööandjad nii suureks ettevõttesisesteks muutusteks valmis (töökeel eesti keel jne).
Leiti, et teema seostub sektori ekspordivõimekusega – eksportivad ettevõtted saaks kaasata enam ka võõrtööjõudu ning teisalt see panustab omakorda sellistele ettevõtetele vajalikku rahvusvahelistumise protsessi. Riigi tellimusi täitvad ettevõtted ei saa keeleprobleemide tõttu võõrtööjõudu kasutada. Teisalt on võõrtööjõu kasutamine ka harjumuse ja kultuuridevaheliste erinevuste taga. Seega leiti kokkuvõttes, et probleem pigem ei takista sektori arengut, vaid kajastab selle arengustaadiumit. Teema on oluline mitte niivõrd tööjõupuuduse võtmes, vaid edasise sektori rahvusvahelistumise mõttes, mis on möödapääsmatu arengutee. Teema seostub ka kõrghariduse rahvusvahelistumisega – välistudengite kaasamise mõttes on oluline, et nad hiljem siin tööd leiavad.

Võõrtööjõud on lahendus spetsiifilise oskusteabe korral. Selliste tippspetsialistide Eestisse värbamist ei takista sageli mitte aga ettevõttesisesed tegurid, vaid sotsiaalse keskkonnaga seonduv (vähene tolerantsus, vähene valmisolek integreerida pere liikmeid, lastele võõrkeelse hariduse nappus).

Kokkuvõttes võib öelda, et mõttehommikul osalenute hinnangul on puudujäägid lõpetajate üldpädevuste ja erialaste teadmiste rakendusoskuse osas vaieldamatult suured. Samuti on vajaka tarkvara arendusega seotud spetsialistidest, sh just interdistsiplinaarse taustaga inimestest, uute arenduste käivitajatest. Poolehoid õppurite üldarvu kasvule oli tagasihoidlikum, kuna peljatakse sellega kaasnevat kvaliteedilangust. Kindlasti peaks tegelema veel kaasamata niššidega – populariseerima IKT erialasid noorte ja eelkõige tüdrukute hulgas. Vähendada tuleb katkestajate arvu, teha vastavat selgitustööd pikaajaliste mõjude osas ja toetada õppejõude läbi motiveerimise kui didaktikapädevuste arendamise. Võõrtööjõu kasutamise teema on oluline, kuid pigem ettevõtete rahvusvahelistumise ja vähem tööjõupuuduse leevendamise võtmes.

Peamised poolt ja vastu argumendid on probleemide lõikes kokkuvõtlikult kajastatud tabelis 1.

DSC_5195

Lahendusteed

Olulisemateks probleemideks peeti mõttehommikul osalejate poolt üldpädevuste ja erialateadmiste rakendusoskusega seotud puudujääke ja ka tööjõu puudust mõningate ametite ja kompetentside osas. Seetõttu keskenduti edasi konkreetsete lahenduste leidmisel just neile teemadele. Enne lahenduste väljapakkumist täpsustati ka alaprobleemi või täpsema probleemi põhjus, millele lahendus on suunatud.

Probleem: Puudu on uut tüüpi pädevustest, vajalik on suurem interdistsiplinaarsus ja multifunktsionaalsus

Puuduliku interdistsiplinaarsuse alaprobleemi leevendamiseks pakuti välja:

  1. Tudengid ei tunne ülemäära suurt huvi interdistsiplinaarse õppe järgi, sageli eelistatakse ikkagi keskenduda puhtalt tarkvara arendusele. See kajastab hetkel veel domineerivat sektori olukorda – tehakse palju allhanget, vähesed tegelevad oma toodete arendamisega. Samas võiks interdistsiplinaarset õpet pakkuda veel enne, kui nõudlus piisavalt suureks kasvab. See oleks visiooniga õpe – need inimesed aitaksid omakorda sektoril ümber fokusseerida.
  2. Selleks tuleb tõhustada õppekavade ülest koostööd, tekitada ühisprojekte teiste valdkondadega nii üliõpilaste kui õppejõudude osas. IT-tudengitele tuleb anda võimalus proovida erinevaid asju, katsetada erinevaid alavaldkondi, et saada ülevaade sellest, mis neile sobib ja mis neid rohkem huvitab ning mille põhjal teha valik hilisema spetsialiseerumise osas. Õppekavade koostöö osas võiks kaasata õppejõude erinevatest valdkondadest (nt majandus, psühholoogia) erinevates õppetöö etappides ja võimalusel hoida kontakti ettevõtjatega.
  3. Luua võimalused erialade kombineerimiseks, pakkuda nt IT moodulit teistele magistriõppe erialade õppuritele.

Ülikoolil pole võimalik liialt spetsialiseeruda, mistõttu erialasid, mille järgi nõudlus ei ole suur, ei pakuta. Lahendus:

  1. Eesti väiksust arvestades ei saa ülikoolid väga kitsastele valdkondadele spetsialiseeruda. Üks lahendus on tõhusam koostöö teiste riikide ülikoolidega. Suurettevõtted suudavad seda ka ise teha, aga väiksemate ettevõtete huvides oleks selgete koostöömudelite väljatöötamine. See eeldab, et ettevõtted defineerivad oma huvid. Edasi tuleks ülikoolidel läbi mõelda, kuidas jõuab nt viie sarnase ettevõtte ühine mure ülikoolideni ja kuidas tagatakse, et see päädiks vajaliku arvu inimeste esimesel võimalusel õppima asumisega sobivale erialale välismaa ülikooli.

Kohati viibivad lahendused kommunikatsiooniprobleemide tõttu. Lahendused:

  1. Ettevõtted/huvigrupid peaks oma vajadused uute kompetentside, ametite osas defineerima (nt ITLi abiga), et saaks otsida partnerülikooli ja et ülikool saaks aru vajaduse sisust ja suurusest kogu sektoris.
  2. Kommunikatsiooniprobleemid on ka ministeeriumide ja kõrgkoolide vahel. Nt IT Akadeemia eelarvet saaks mainitud alaprobleemide lahendamiseks tõhusamalt ära kasutada, kuid praegused reeglid on kohati selleks liiga paindumatud. Ministeerium oleks valmis reegleid muutma, vastavad muudatused tuleb osapoolte koostöös välja töötada.

Probleem: Õppe vähene rakenduslikkus ja üldpädevuste nõrkus

Esimese alaprobleemina sõnastati erinevad ootused. Lahendustena nähti selgemat erialade sisu piiritlemist, eriala lõpetajate oskuste sõnastamist kõrgkoolide ja tööandjate koostöös, aga ka täpsema ülevaate loomist turu vajaduste osas.

Teiseks alaprobleemiks on liiga ühekülgne õppemeetodite valik (peamiselt loengud). Lahendused:

  1. Kõik seda teemat käsitlenud grupid tõid lahendusena välja kaasuspõhise õppe (ettevõtlusõppe või juura eeskujul) juurutamise ning interdistsiplinaarsete gruppide loomise selleks. Näiteks tegelevad tudengid terve semestri ühe (võiks olla ettevõtte poolt välja pakutud) praktilise probleemi või juhtumiga. Terve grupp osaleb kogu arendustöö kõigis etappides ning töö tulemuseks on konkreetne teenus või toimiv IT lahendus. Sealjuures hinnatakse protsessis lisaks valminud tootele/teenusele ka üldiseid oskusi: meeskonnatööoskus, esitlusoskus, projektijuhtimise oskus jms. Eelduseks on pidev juhendamine nii õppejõudude kui võimalusel ettevõtja poolt. Selline õpe aitaks IT tudengid nö „kastist“ (koodikirjutamise kastist) välja, paneks nad koostööd tegema teiste valdkondadega, tagades muu hulgas ka interdistsiplinaarsuse. Antud lahendus tähendaks liikumist ainepõhiselt õppelt probleemipõhise õppe suunas.
  2. Teiste valdkondade kogemust saab IT-õppesse tuua ka teiste erialade õppejõudude kaudu, nt psühholoogid, majandusteadlased, kes osalevad eeltoodud näite puhul probleemipõhises õppes oma valdkondliku teadmisega.
  3. Õppekavad tuleb selle pilguga üle vaadata, et loengute kõrval oleks välja toodud ka see, kuidas on tagatud õppe praktilisem pool.
  4. Kuna õppejõududel puuduvad vastavad teadmised, tuleb neile tagada meetodite alane enesetäiendamise võimalus. Lisaks peaks õppejõududel olema ka teatud praktiline kogemus. Kuna valitseb õppejõudude nappus, pole neil võimalik asendajate puudumise tõttu minna pikemaks ajaks nt ettevõttesse praktiseerima, aga abi oleks ka lühemaajalistest praktikast, nt suvel.
  5. Punktide arvestusse võiks minna ka välisülikoolide veebipõhiste kursuste läbimine.

Üldisemalt õppe rakenduslikkuse ja üldpädevuste arendamise osas (ilma konkreetseid alaprobleeme välja toomata) pakuti välja veel järgmisi lahendusi:

  1. Parandada praktikasüsteemi. Hetkel on praktika formaalne ega taga vajalike kogemuste omandamist. Süsteemi saab parandada kõrgkoolide ja ettevõtjate koostöös, kuna lisaks selgemate nõuete paikapanemisele on vaja tõsta ettevõtjate valmisolekut võimaldada töötavatel tudengitel läbida vajalik praktika.
  2. Ülikoolide rahvusvahelistumine aitab kaasa ka üldpädevuste arengule (üks kaheksast üldpädevusest on kultuuriteadlikkus ja –pädevus). Eestis pole sageli ei õppejõud ega ka magistrandid ja doktorandid valmis välismaale minema. Õppejõudude probleemiks on pere, aga ka asendaja puudumine vaba semestri kasutamiseks välisriigis enesetäiendamiseks. Probleemi aitab teatud määral leevendada välisõppejõudude kaasamine.

Vastavaid uuendusi on aga raske juurutada, kuni pole lahendatud õppejõudude defitsiidi ja oskuste (sh didaktilise pädevuse) teema ning üle vaadatud  õppejõudude motivatsioonisüsteem nende teemadega tegelemiseks.

Ideed õppejõudude nappuse leevendamiseks ja enesetäiendamiseks:

  • kaasata kõrgkooli rohkem teiste valdkondade inimesi õpetama,
  • populariseerida õppejõuks olemist,
  • tagada õppejõudude stažeerimine ettevõttes,
  • tagada õppejõududele koolitused kaasaegsete metoodikate tulemuslikumaks kasutamiseks,
  • kasutada rühmasiseseid tuutoreid õppejõudude abistamiseks,
  • lihtsustada erasektorite tippspetsialistidel tööle asumist ülikooli (nt pakkudes neile koolitamise alast väljaõpet), mis võiks neile olla enese arengu mõttes huvipakkuv karjääritee.

Õppejõudude motivatsiooni tagamise probleemiga seostub õppekavade arenduse süsteem, mis hetkel mitmete mõttehommikul osalenute hinnangul ei tööta. Kõrgkoolide ja ettevõtjate koostöös õppekavasid sisuliselt läbi ei vaadata, kuigi põhimõtteliselt peaks see süsteem toimima (õppekava nõukogude kaudu). Ettevõtjad on ükshaaval esitanud arvamusi, kuid need ei pruugi kajastada suurema grupi ettevõtjate huve. Teisalt ei ole taganud need süsteemseid muudatusi ja ilmselt ei hakka ka tagama enne, kui õppejõude muutusteks ei motiveerita ehk kui ei loobuta õppejõudude töö  tulemuslikkuse hindamisest vaid teadustulemuste põhiselt. Kui õppe sisu ja väljund oleks enam tähtsustatud (eeldab selgest eesmärgistamist, tulemuste hindamist), paremad tulemused selles osas paremini tasustatud, oleks põhjust loota ka muutusi. Ühe ideena käidi välja õppekavasid kureerivad ettevõtjad, kes mitte vaid ühekordselt ei esita arvamusi, vaid võtavad ühe õppekava nö südameasjaks.

Ka selle teema puhul leiti, et IT Akadeemia võiks ja saaks olla rahastamise osas enam abiks. Lahenduste juurutamine on eelkõige inimeste taga.

Informatsioon õppekavade arendamiseks peaks tulema tööjõuturult ja seda ei saagi tagada ettevõtjad ükshaaval. Riigil on kavas luua Kompetentsikogud, mille kaudu peaks tekkima tööturu koolitustellimused. Sinna kaasatakse eksperdid, koolide esindajad, ettevõtete esindajad (suured, väikesed,  erinevatest valdkondadest jms), et oleks esindatud võimalikult lai spekter osapooli.

Lisaks tõdeti, et koolide ja tööandjate mõttemall ja lähenemine on kogu probleemistikule väga erinev. Vaja oleks veelgi enam mõtteid vahetada, et tekiks arusaam teise poole seisukohtade tagamaadest ning probleemide olemusest.

Kokkuvõtte koostasid Praxise majanduspoliitika programmi analüütikud Anne Jürgenson ja Mari Rell. Mõttehommiku korraldamist toetas Eesti info- ja kommunikatsioonitehnoloogia kõrghariduse ning teadus- ja arendustegevuse riiklik programm 2011-2015 (IKTP) ja Eesti IKT klastri kaudu Euroopa Regionaalarengu Fond.

Mõttehommik, 07.11.2013

Kristina Mänd, Praxise Akadeemia juht ja Gruusia koolitusprogrammi eestvedaja

Nii lihtne on mõelda ja öelda, et meist ei sõltu midagi, niikuinii midagi paremaks ei lähe. Natuke sellist suhtumist kohtasin kui rääkisin, et töötame grusiinidega, et aidata neil muuta nende poliitika-kujundamise oskused professionaalsemateks ja luuta kodanikühiskonna arendamiseks plaan.  Veel aasta tagasi tundusid need unistused. Aga praeguseks on unistused juba täitunud.

Grusiinid usuvad oma tulevikku ja see on nakkav. Nii usume ka meie. Ja seda tulevikku näevad aktiivsemad inimesed, kes töötavad ja toimetavad erinevates kodanikuühendustes sarnaselt: aus, avatud, toimiv ja kaasav ühiskond. Ka meil tundus selline mõtlemine väga utoopiline nii 15 aastat tagasi. Aga ära tegime ja meie kodanikuühiskond toimib ning kolmandat sektorit peetakse tugevaimaks Kesk- ja Ida-Euroopas.

Aga tagasi Gruusiasse. Kui Praxis ja Tbilisi Liberaalne Akadeemia 2012. aasta suvel koostööd alustasid, siis leidsime kiiresti ühise keele. Kuigi me kogemused ja teadmised olid erinevad, olid meie veendumused sarnased. Grusiinid arvasid, et Praxis koostöös EMSLiga saab neile oma teadmiste ja kogemustega abiks olla.

Ütlen julgelt, et olukord Gruusia kodanikuühendustega on nagu Eestis käesoleva sajandi alguses: ühendused keskenduvad oma teemadele ja teevad üldiste asjade nagu näiteks seadusandlus, kaasamine või rahastamine,  vähe koostööd. Ka teevad vähe omavahelist koostööd sama valdkonna ühendused ja katusorganisatsioone ning temaatilisi võrgustikke äga palju ei ole. Nii on nad olukorras kus probleeme ei lahendata ühiselt, vaid igaüks mässab oma nurgas.

Teiseks, ei räägita ega jagata, sest on hirm, et ideed varastatakse ära. Päris kahju on ja nii tuttav tunne tekib. Nüüd on Eestis tavaline, et üks korralik eestkoste ja poliitikakujundamisega tegelev ühendus avalikustab oma plaanid ja eesmärgid oma kodukal ja tutvustab neid. Aga see polnud nii 8-10 aastat tagasi. Oleme õppinud, küll õpivad ka grusiinid.

Kolmas sarnasus on seotud avaliku sektoriga: igaüks enda eest. Igaüks võitleb enda õiguse eest olla kuuldud, arvestatud ja rahastatud. Ka meil oli nii ja mäletan hästi aega kui muidu olime küll solidaarsed, kuid kui oli võimalus saada riigi eelarvest raha, siis ununesid need põhimõtted kiiresti ja me kõik leidsime õigustuse, miks just meil peab erikohtlemine olema.

Ja neljandaks, välisraha. Meie teadsime 2000. aasta lõpus, et välisraha hakkab kokku kuivama ja me peame leidma uusi võimalusi omale vahendite leidmiseks ning mis kõige olulisem, leidma Eesti raha Eesti kodanikuühiskonna arendamiseks ja Eesti probleemide lahendamiseks. Nii loodi KÜSK, kasutades selle idee arendamiseks välisraha ja praeguseks on välja töötatud põhimõtted, kuidas peaks toimima kodanikuühenduste tegevuse rahastamine riigieelarvelistest vahenditest. Grusiinid kuulasid  meie lugusid nagu ilmaimet, aga veendusid, et Gruusias on samad asjad pikaajalise töö ja kannatlikkusega saavutatavad.

Loomulikult on erinevusi, millega peame töötama ja mida arvestama. Esiteks see sama kannatlikkus. Meil seda jätkus. Grusiinid on oluliselt tulisemad. Seepärast on hea plaan oluline. Teiseks rabas meid täiega kui juhtivad ühendused arutasid omavahel, et tuleks seadustesse tuua sisse vabatahtlikkusega seotud küsimused ja mille peale üks neist teatas, et nad seda juba teinud. Keegi aga polnud sellest midagi kuulnud! Veelgi enam, kust võttis see üks ühendus nö legitiimsuse sellist asja teistega läbirääkimata teha.  Eestis sellist asja naljalt ei juhtu. Kui keegi tahab hirmsasti midagi ühenduste kogukonna tarbeks teha, siis tavaliselt algab peale suur teavitamine ja kaasamine. Enamjaolt algavad või lõppevad taolised algatused EMSLi laual. Gruusias EMSLi sarnast pole.

Kolmas erinevus on kindlasti see, mida meie nimetame korruptsiooniks, grusiinid aga usalduseks. Sellega peame veel tööd tegema, kuid ei ole meil õigust öelda, et  ainult meie teod on õiged ja teiste omad mitte.

Mida me aga saame teha on panustada gruusia kolleegide poliitikakujundamise võimekusse. Mida me tegime:

  • kolm põhjalikku seminari (teemadeks eestkoste, avatus, kaasamine, võrgustumine, kommunikatsioon, suhtlemine avaliku sektoriga, teadmiste- ja faktipõhised poliitika ettepanekud);
  • mõttehommik Gruusia kodanikuühiskonna tulevikus ühenduste ja ametnikega;
  • 10 grusiini 5-päevane õppvisiit Tallinnasse (kuidas meil koostöö ühenduste vahel ja avaliku sektoriga toimib, kuidas on reguleeritud kaasamine ja toimub kommunikatsioon);
  • 10 Gruusia ühendusel on toimiv eestkoste plaan oma valdkonna poliitikakujundamiseks;
  • loodud on alused Gruusia kodanikuühiskonna arendamise plaanile ja juhtivad ühendused panustavad ühise asja ja agenda ajamisse.

Lisaks on projektiga olnud seotud kümned Gruusia ühendused ja aktivistid, meil on usalduslikud ja töised suhted ning valmistame praegu ette järgmisi samme, et oma koostööd jätkata. Grusiinid usuvad, et Eesti koolitajatest ja kogemustest on neile abi ja tuge. Projekti toetas Eesti Välisministeerium.

Kui suur meie tegevuse mõju on? Mine tea, sest tegeliku mõju saavutamine võtab aega. Kuid meie enda seatud eduindikaatorite alusel on hästi läinud (kirjeldasin neid eespool). Oluline, et see projekt on õpetanud ühendustel mõistma, et poliitika kujundamine ja poliitikasoovituste tegemine ei ole sama asi, mis rahastajale mõne järjekordse koolitusprojekti kirjutamine; et lahmimine ei vii sihile; et teiste ühenduste eiramine ainult suurendab avaliku sektori veendumust, et ühendused ei suuda koostööd teha.

Gruusia2 Gruusia3 Gruusia

Loe rohkem Praxise veebilehelt. Projekti rahastab Välisministeerium arengu- ja humanitaarabi vahenditest

arengukoostoo_est_rgb

Mõttehommik, 28.10.2013

Kristina Mänd, Praxise Akadeemia juht, Euroopa sotsiaalse innovatsiooni konkursi žürii liige

Tõesti, sotsiaalne innovatsioon ja sotsiaalsed innovaatorid on justkui „uus must“,  kui kasutada moest võetud kujundit märkimaks midagi, mis on kogu aeg olnud, kuid nüüd taasavastatud ja uue peene nime saanud. Innovatsioon on muutunud samasuguseks moesõnaks nagu omal ajal kodanikuühiskond või avatus.

Kuidas me tunneme ära sotsiaalse innovatsiooni? Need on lahendused ühiskondlikele probleemidele, mis on loomingulised ning loovad uusi väärtusi, millel on pikaajaline mõju ja mis tõstavad inimeste heaolu: uued ideed (tooted, teenused ja mudelid), mis ühelt poolt vastavad ühiskondlikele vajadustele (ja teevad seda tõhusamalt kui alternatiivne lahendus) ning loovad uusi sotsiaalseid suhteid ja koostööd. Sotsiaalse innovatsiooni suurim väärtus on stagneerumisest hoidumine, pidevalt millegi uue ja parema otsimine ja loomine.

Sotsiaalne innovatsioon peab ka oma loomult olema sotsiaalne (aitama luua suhteid ja võrgustikke), lahendama ühiskondlikke, mitte isiklikke probleeme ning panema inimesed tegutsema. Euroopa Liidus rakendatud määratlus ütleb, et sotsiaalsed innovatsioonid on uued ideed ja tegevusviisid, mis pakuvad sotsiaalsetele probleemidele ja väljakutsetele paremaid lahendusi kui senised, muutes ühiskonna ja kogukonna toimimise tõhusamaks (Empowering people … 2010).

Kust tuleb sotsiaalne innovatsioon? Sotsiaalselt innovaatilised lahendused ehk sellised mis töötavad, on süsteemsed ja aitavad liita väikeseid tegevusi suurde pilti, need tulevad peamiselt erasektorist, ettevõtetelt ja kodanikuühendustelt. Põhjus on lihtne: need kaks sektorit on oluliselt nö kliendikesksema mõtlemisega kui avalik sektor. Sotsiaalne innovatsioon eeldab, et lahendused töötakse välja koos inimestega kellele need mõeldud on, mitte nende eest või nende jaoks. Aga avalikku sektorit ei tohi unustada, sest kolme sektori koostöö on ülioluline: head avalikud teenused on need, mida avalik sektor ja erasektorid koos kujundavad. Iga sektor eraldi on välja mõelnud terve rida lahendusi, mida sageli teistega ei jagata. Järelikult on tark õppida, kuidas nt mõni ettevõtte oma töö protsesse on kujundanud või kodanikuühendus oma töötajaid motiveerib. Pole mõtet tegutseda üksi ega eraldi.

Sotsiaalne innovatsioon on meie ümber olnud aastatuhandeid, me lihtsalt ei kutsunud teda selle sõnaga. Geoff Mulgan Nestast ütles ilusti, et hea sotsiaalne innovatsioon sarnaneb Igor Stravinski Kevadriitusega: alguses tekitab võõristust ja hämmeldust, seejärel aga muutub tavapäraseks ja omaseks.

2012 oli Euroopa Liidus sotsiaalse innovatsiooni aasta ja tähelepanu pöörati nii „rohujuure” ka „ülalt alla” uuendustele. Me otsime kogu aeg lahendusi oma ühiskondlikele probleemidele, olgu nendeks töötus, meditsiin, ettevõtlus, kodanike kaasatus, pidevalt lahendusi. Üheks suurimaks on tööpuudus, eriti noorte seas (Eurostat: Kreekas 60%, Hispaanias 55%, Itaalia 39%; Eestis on 15-24 aastaste seas üle 30%). Valitsuste lahendused käivad ikka mööda vanu ideid: varajane pension, et noortele ruumi teha, pidevad koolitused, soovitused kolida Saksamaale, jne. Kuigi korralik koolitus ja haridus suurendavad inimeste produktiivsust, ei loo need uusi töökohti.

Nii otsisime ka meie üle Euroopa selliseid sotsiaalselt innovaatilisi ideid, mis aitaksid vähendada tööpuudust kas töökohtade loomise või nende vahendamise kaudu. „Meie“ on Euroopa sotsiaalse innovatsiooni konkurss: üle Euroopa kutsuti kokku 10-liikmeline žürii (mina olin üks žürii liikmeid) ja konkurss kuulutati välja 2012. aasta talvel. EL riikidest laekus 605 ideed. Valisime välja 30, mis said veel eraldi nõustamist. 30 seast valiti välja 10 finalisti ja nende seast 3 võitjat. Auhinnad andis 29.mail 2013 Brüsselis üle Euroopa Komisjoni president Jose Manuel Durão Barroso. 30 finalisti seas oli ka Eestist pärit idee: ETNA ja mikrokrediit maanaistele.

Mida ootasime võitjatelt:

  • Avab inimest ande. Näiteks kas saame kasutada tehnoloogiat nii, et ka need inimesed, kel seni on olnud keeruline teha mõnda tööd, saavad nüüd panustada? Või kas saame korraldada vastava väljaõppe inimestele, kes on igati võimelised töötama, kuid vajavad selleks vaid väikest tõuget?
  • Loob või kujundab uue turud. Kas saame oma teenustega avardada turgu, nii et ka uued kliendid tuleksid meie juurde?  Näiteks saaksid raamatupidamisfirmad pakkuda spetsiaalseid programme kodanikuühendustele vabatahtliku tegevuse arvestamiseks?
  • Aitab inimestel alustada ja kasvatada oma ettevõtteid. Näiteks kas stimuleeritakse ettevõtlust ja ettevõtlikkust seeläbi, et aidatakse inimestel käivitada ettevõtteid ja aidatakse ettevõtetel areneda. Siia alla võivad kuuluda erinevad inkubaatorid ja käivitusprogrammid, koolitused ja nõustamine, et inimesed oleksid iseendale tööandjad jne.

Kuidas need 3 võitjat siis plaanisid tööpuudust leevendada?

  1. Laiendatakse kestliku väiksemahulise sotsiaalhoolekande ja tervishoiuteenuste ulatust ja mõju: Community Catalysts (Ühendkuningriigid) soovib omavahel ühendada äritalente ja kogukondi et nood saaksid koos luua ühiskondlikult olulisi töökohti, mis aitaksid inimestel oma loomingulisust kasutades luua kestlikke ja väiksemahulisi sotsiaalhoolekande- ja tervishoiuteenuseid, mida inimesed saavad endale lubada. Need mikro-ettevõtteid saavad luua ja teenuseid pakkuda väga erinevad inimesed, nende seas puuetega inimesed, eakad ja koduhooldajad (?). Community Catalysts tahab laiendada oma praegust tegevusulatust ja mõju kogenud ettevõtete ja professionaalsete mentorite võrgustiku kaudu, mis toetab kogukonna ettevõtjaid Ühendkuningriigis ja kasutab selleks on-line platvormi. Loe rohkem siit!
  2. Parandatakse majanduslikult puudustkannatavate inimeste ligipääsu tööturule, muutes nende tegelikud oskused nähtavaks: alates kodutehtud juustust ja carpoolingusyt kuni arvutitoeni, ehk igasuguse toote või teenuseni, mida saab mõistlikult ja hästi pakkuda kas oma kodust või väikesest ettevõttest. Economy App (Saksamaa) kogub kasutajatelt infot selle kohta mida nad saaksid kohalikku majandusse panustada ja millised nende majanduslikud vajadused on. Tarkvara salvestab selles majanduslikus võrgustikus oleva iga inimese poolt pakutavate ja kasutatavate toodete ja teenuste väärtust. Raha siin vaja ei ole. Loe rohkem siit!
  3. Vähendada noorte töötust, jagades töökohti noorte ja vanade töötajate seas: MITWIN.NET (Hispaania) pakub välja põlvkondade vahelist professionaalset võrgustikku, vahendades inimeste-vahelisi kontakte selleks, et jagada töökohti ja teadmisi. MITWIN.NET paneb ette, et eakamad töötegijad jagavad sama töökohta nooremate töötegijatega, võimaldades neil kes on lähenemas pensionini jagada oma teadmisi nendega, kes soovivad alles siseneda tööturule. Loe rohkem siit!

Kuidas sünnib tõeline innovatsioon? Ümber tuleb kujundada mitte ainult süsteemi sees, vaid süsteemi tervikuna. Seega, on meil  selline kolmepoolne vajadus: ühelt poolt suured poliitikateemad, mis vajavad lahendamist; teisalt tehnoloogilised arengud, mis peaksid neid aitama, kuid pole mitte väärtus omaette; ning kolmandaks avatud sotsiaalne innovatsioon, mis pakub lahendusi keerukates poliitikavaldkondades, kasutades sageli tehnoloogilisi arenguid, kuid ka suurendades potentsiaalsete töötajate teadmisi ja oskusi, et konkurentsi ja teadmistepõhise ettevõtluse kaudu suurendada loodavat lisaväärtust, töötajate heaolu ja sotsiaalset turvalisust.

Sotsiaalne innovatsioon tähendab oma ideede jagamist. „Ära hoia oma lahendusi ainult endale, jaga neid.“ See mõte viib mind kahe olulise teemani: esiteks, „“Sa oled, mida jagad“. Need sõnad kuuluvad Diogo Vasconcelosele (1968-2011), kelle nimeline see võistlus on. Kes ta on? Portugali poliitik, parlamendiliige ja Sotsiaal-demokraatliku partei aseesimehes, kes töötas selle nimel, et nii tema kaasmaalased kui ka kolleegi Euroopa Liidus mõistaksid ja väärtustaksid IKT olulist rolli, detsentraliseeritud lähenemist sotsiaalsete väljakutsetega tegelemiseks ning sotsiaalset innovatsiooni. Just seepärast anti Diogo Vasconcelose pärandi tunnustamiseks Euroopa Sotsiaalse Innovatsiooni auhinnale tema nimi.

 Kandideeri! Jaga kõikidega oma häid lahendusi, too Eesti lahendused teistele näha, jagada ja tunnustada. Sul on võimalus võita 30,000 eurot. Aega on kuni 15.12.2013. Loe konkursist rohkem ja kandideeri SIIN!