27. veebruaril toimus Tallinnas seminar „E-lahenduste tulevik Eesti tervishoius ja sotsiaalhoolekandes“. Seminari eesmärk oli jõuda arusaamale milline peaks olema riigi, KOVide, sotsiaalhoolekande- ja tervishoiuteenuste osutajate ning virtuaallahenduste pakkujate roll e-lahenduste võimaldamisel ja rakendamisel. Samuti arutleti selle üle, millised peaksid olema virtuaallahenduste osapoolte järgnevad tegevused, mis võimaldaksid laialdaselt pakkuda vajalikke sotsiaalhoolekande- ja tervishoiuteenuseid infotehnoloogiliste lahenduste abil.

Kes peaks olema teenuseosutaja?
Kohalviibijad arutlesid selle üle, kes peaks e-tervise ja e-hoolekande teenuseid osutama.
1.    E-teenuseid peaksid täiendavate teenustena pakkuma tänased teenuseosutajad

• E-teenused on üks teenuste osutamise vorm ja selles valguses peaksid teenuste osutajateks olema need samad osapooled, kes praegu nii-öelda päristeenuseid osutavad – hoolekandesüsteem ja meditsiinisüsteem.
• E-teenuse osutajaks tervishoius ja sotsiaalhoolekandes peab olema organisatsioon või asutus, kes on seadusejärgselt kohustatud tervishoiu- ning sotsiaalhoolekande teenuseid osutama, e-teenuse osutamise jaoks ei ole vaja luua eraldi organisatsiooni, kes neid osutaks nii-öelda päristeenuste kõrval.
• Sotsiaalhoolekande ja tervishoiu e-teenuste osutamise viis on erinev, kuid sisuliselt jääb see tervishoiu- ja sotsiaalhoolekandeteenuseks.

2.    Teenuste disain peaks olema patsiendikeskne

• Keskenduda ei tohiks ainult e-teenustele, sest ära ei tohiks kaduda vahetu kontakt inimesega, kui inimesel on soov mitte e-teenust kasutada, siis peaks võimalus ka olemas olema.
• Teenuseosutaja peaks olema patsiendikeskselt meelestatud. Kui patsient pöördub sotsiaalhoolekande teenuste saamiseks omavalitsuse poole, kuid vajab hoopis tervishoiuteenust, või vastupidi – patsient pöördub tervishoiuteenuse osutaja poole, kuid vajab hoopis sotsiaalhoolekandeteenust, siis peaks olema võimalik patsient ka õigesse kohta suunata. Sealjuures ei peaks olema patsient see, kes süsteemis õiget kohta oma murega pöördumiseks otsib.

3.    E-teenuste laialdaseks kasutuselevõtuks on vajalik  keskne riiklik koordineerimine

• E-tervise ja e-hoolekande teenuste tehniliseks loomiseks on vaja riigi poolt luua tehnilised vahendid, infrastruktuur (sidekanalid) ja standardid.
• Teenuseosutamise tehniliseks baasiks võiks olla portaalilahendus, mis töötab arvutites ja telefonides. Riigi poolt tellitud ja pakutavad peaksid olema kindlad teenused, mis tagavad inimese toimetuleku.  Lisaks riigi poolt arendatud ning tagatud põhiteenustele võiksid olemas olla mugavusteenused, mida arendavad eraettevõtted.
• E-teenuste juurutamisel ja osutamisel on olulised kohapealne tehniline tugi, motivatsioon teenuse osutamiseks, rahastus, personal.
• Võtmeküsimus on selles, et kuidas erinevate teenusepakkujate puhul vältida olukorda, et igaüks pakub e-teenuseid omaette – ühel osapoolel (keskvõimul) peab olema aktiivne roll koordineerimisel ja see roll  peab olema palju aktiivsem, kui see täna on.

Lisaks leiti järgmist:

• Info- ja kommunikatsioonitehnoloogiliste lahenduste abil saab toetada inimeste mitmesuguseid teenusevajadusi nagu koduhoolduse pakkumine, mis suurendab patsientide turvalisust. Koduhoolduse pakkumine e-lahenduste abil toetab sotsiaalset suhtlemist ja väldib patsiendi isolatsiooni jäämist. E-lahendusi saab kasutada ka mitmesuguste juhismaterjalide produtseerimiseks ning nende kattesaadavuse parandamiseks e-kanali kaudu. Tervishoiusüsteemis saab ITK lahenduste abil teostada tervisenõustamist, kus ei ole vajadust kedagi füüsiliselt läbi vaadata. Samuti saab ITK lahendusi kasutada krooniliste patsientide kaugjälgimisel.
• Oluline on teenusedisain – teenuse arendaja peaks end teenuse disainimisel panema  patsiendi olukorda. Info- ja kommunikatsioonitehnoloogiliste lahenduste abil osutatav teenus peaks olema patsiendi vajadustele vastav ning e-teenuse kasutamine ei tohiks tavapärast elu segada. Patsient peab asjal kasu nägema, kui tema seda kasu ei näe, siis on e-lahendusi sotsiaalhoolekandes ning tervishoius raske patsiendi puhul rakendada. Selleks, et aidata vajadusele vastav teenus patsiendil üles leida tuleb e-lahenduste näol pakutavaid teenuseid kui innovatsiooni aegsasti juurutama hakata. Sotsiaalhoolekandes ja tervishoius tuleb teenuste disainimisel juba täna mõelda sellele, millised on tulevikupatsiendid täna.
• Järgmiste sammudena info- ja kommunikatsioonitehnoloogiliste lahenduste laialdasemal rakendamisel võiks keskvalitsus hinnata ja analüüsida sotsiaalhoolekande ja tervishoiu e-lahenduste pilootprojektide tulemusi. Kui selgub, et pilootprojekt on olnud tulemuslik ning sellel sotsiaalhoolekande- ja/või tervishoiuteenuste osutamisel positiivne mõju, siis saab kaaluda nende teenuste rakendamist laiemalt. Pikas perspektiivis vajab kogu sotsiaalhoolekande- ja tervisesüsteemi sisu ning korraldus kaasajastamist. Kui tahetakse rääkida ühtsest integreeritud süsteemist Eestis, siis on vajalik ära kirjeldada üleriigilised teenusestandardid.

Seminaril kaardistati, missugused on erinevate osapoolte rollid. Kaardistamise tulemused on toodud allpool tabelis.

Kokkuvõttes saab välja tuua, et e-teenuste pakkumisel sotsiaalhoolekandes ning tervishoius on olulised riiklik aktiivne koordineerimine, patsiendi teadlikkus, osapoolte arusaam integreeritud teenuste osutamise süsteemist, standardid nii teenusele enesele kui ka kasutatavale tehnilisele lahendusele ning info liikumine osapoolte vajaduste kohta. Kui erinevaid teenusvajadusi toetavaid e-lahendusi rakendada suurema arvu inimeste peal kui senised pilootprojektid on seda teinud, siis võiksid e-lahendusel põhinevad e-teenused muutuda odavamaks. E-lahendusel põhinev teenus oleks hea tugiteenus teiste sotsiaalhoolekande- ning tervishoiuteenuste kõrval.
Seminaril osalesid esindajad Tallinna Sotsiaal- ja Tervishoiuametist, Sotsiaalministeeriumist, Ida-Tallinna Keskhaiglast, E-tervise Sihtasutusest, Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumist, Riigikantseleist, Eesti Tervisetehnoloogiate  Klastrist, Medicine Estoniast, Eesti Patsientide Nõukojast, Arengufondist, Eesti Infotehnoloogia ja Telekommunikatsiooni Liidust,  Eesti Haigekassast, E-tervise Sihtasutusest, Saaremaa Arenduskeskusest, Kuressaare Hoolekandest, Pärnu Haiglast, Tallinna Tehnikaülikoolist, Tallinna Ülikoolist, Gravitas Consultist, Smart City Labist, SA Tuurust, Helmes AS-st.

Seminaril oli kolm ettekannet, mis kirjeldasid praktilisi kogemusi e-lahendustega. Anneli Rasu Saaremaa Arenduskeskusest rääkis pilootprojekti VIRTU rakendamise kogemusest Saaremaal, mille eesmärk oli toetada eakate toimetulekut kodus. Dr Kai Sukles rääkis krooniliste haigustega patsientide kaugjälgimisest DREAMING projekti eeskujul. Raivo Allev Tallinna Sotsiaal- ja Tervishoiuametist tutvustas erinevaid e-lahendusi, mida Tallinna linnas on rakendatud.

Praxise Akadeemia juht Kristina Mänd jagab muljeid kodanikuühenduste rahvusvaheliselt assambleelt Kanadas.  Osalemist  üritusel toetas Kodanikuühiskonna Sihtkapital.

Konverentsidel on alati üks tore omadus – ükskõik kui tihedad või igavad nad ka poleks, sõprade ja kolleegidega kohtumine paneb alati mõtted liikuma. Selle aasta kodanikuühenduste suurim üritus, nelja päevane Civicuse assamblee, mis toimub Montrealis ja kus on kohal üle 900 inimese, on just selline koht. Nagu kodanikuühiskonna aktivistidele ja kodanikuühenduste kohane, rääkisime ja mõtlesime erinevates töövormides õiglasemast ja avatumast maailmast.

Need neli päeva saab kokku võtta kolme teemaga: esiteks, me saame oma riikide ja rahvaid muuta ainult inimeste ehk meie endi kaudu. Ei ole mõtet süüdistada ainult valitsusi, pahandada ettevõtete peale või oodata, et organisatsioonid kõik meie eest ära teeksid. Eelkõige oleme need ikka meie, inimesed, kes oma valikute, väljaütlemiste, mõtete, julguse ja aktiivsuse kaudu saavad muutusi algatada ja ellu viia. See peaks olema meie kohustus samamoodi nagu seda on maksude maksmine ja valimistel osalemine. Mulle tundub, et oma sotsiaalselt turvalises Eestis me aegajalt unustame oma aktivisti rolli, mõeldes rohkem majanduslike murede või oma isiklike asjade peale. Kuulates aga lugusid inimestest, kes oma veendumuste ja aktiivsuse eest vangis istuvad, tuleb paratamatult meelde meie enda riigiks saamise lugu 20 aastat tagasi. Julguse ja aktiivsuseta poleks ju meist asja saanud. Miks me selle küll mugavuse ja leplikkuse vastu välja oleme vahetanud?

Teiseks, sotsiaalne innovatsioon on kuum teema. Sotsiaalne innovatsioon on igasugune toode, teenus, algatus, protsess, programm või disain, mis tahab parandada ja aja jooksul ka muudab meie uskumusi, käitumust ja suhtumist. Heaks näiteks on osalemine poliitikakujundamises. Veel 10 aastat tagasi peeti seda erakondade pärusmaaks; veel 8 aastat valitses ka ühenduste seas arvamine, et meie poliitikaga ei tegele ja oli suhteliselt haruldane, et kodanikuühendused algatavad poliitikamuutusi; veel viis aastat tagasi arvasid ka meie juhtivad poliitikud, et las ikka nemad tegelevad poliitikaga, inimestele piisab kord nelja tagant valimisest küll. Tänaseks on muutunud ühenduste, poliitikute, riigiametnike ja inimeste endi suhtumine ja hoiakud. Poliitika on meie oma.

Aga mis on selles diskussioonis uut, on mõistmine, et sotsiaalne innovatsioon on võimalik ainult siis kui me teeme seda koos ja partnerluses nii omavahel kui teiste sektorite ja valdkondadega. Praxise seisukohast on oluline, et järjest rohkem väärtustatakse kvaliteetse analüüsi tähtsust ja vajalikkust sotsiaalses innovatsioonis. Teine uus nüanss on kõikide osapoolte mõistmine, et sotsiaalne innovatsioon peab tagama juurdepääsu kõikidele, k.a puuetega inimesed, teist keel kõnelevad inimesed, noored. Teisisõnu, sellised mõisted nagu vähemused või marginaliseeritud grupid hakkavad vaikselt kaduma, sest sotsiaalsed muutused ja tehnoloogia on võimaldamas juurdepääsu kõikidele ja kõikjal. See peaks olema sotsiaalne innovatsiooni teine, suur väärtus.

Ja kolmandaks, valitsemise põhimõtted ja jõujooned on muutumas. Ei ole nii, et kodanikuühendused ainult näevad vigu laita. Tullakse välja lahendustega, neid otsitakse koos teiste organisatsioonidega, koos ettevõtetega ja koos avaliku sektoriga. Nii mõnigi kolleeg riigist, kus kolmanda sektori toimimine on takistatud, paneb seda koos lahenduste otsimist pahaks ja leiab, et avalik sektor ja poliitikud koos tegemisel tegelikult istuvad kodanikuühendustel peas ja kasutavad oma võimau saavutada oma tahtmist. Võimalik. Aga Eestis ma seda ei näe. Ma näed ametnikke, kes on siiralt huvitatud koos lahenduste leidmisest ja ühendusi, kes näevad, et valitsemises osalemine on ka nende ülesanne ning neil on jõudu ja võimu seda rakendada. Teine, kus selline jõujoonte ja suhete ümber-määratlemine toimub, on naiste ja meeste suhted. Küsimus ju pole, et naistel peaks olema rohkem võimu, küsimus, et kuidas sugude vahelised majanduslikud, sotsiaalsed ja kultuurilised jõujooned oleksid õiglasemad ja tasakaalustatumad.

Üks tark mõte:  Aung San Suu Kyi ütles oma tervituses, et kodanikuühiskond mängib peamist rolli inimeste mõistmisel, et me kõik osaleme poliitikas ja poliitika-kujundamises. Me ei tohi poliitikat ignoreerida, see on naiivne. Kodanikuühendustel on suisa kohustus poliitikakujundamises osaleda ja seeläbi sotsiaalset innovatsiooni edendada ning jõujooni õiglasemaks teha.

6. oktoobril avalikustatud uue perioodi struktuurivahendite määruste pakett sisaldas muu hulgas loetelu prioriteetidest, millele järgmisel perioodi struktuurivahendid on kavas suunata. Esmapilgul tunduvad kõik need 11 valdkonda olema Eestile äärmiselt tähtsad ja sobilikud, kuid uus programmiperioodi näeb ette ka prioriteetide fokuseerimist. See tähendab, et tuleb leida Komisjoni pakutud nimekirja hulgast Eestile sobivaimad.

Arukas kasv:
• teadus- ja arendustegevuse, tehnoloogilise arengu ja innovatsiooni toetamine;
• IKT-le ligipääsu parandamine, kvaliteedi tõstmine ja kasutatavuse suurendamine;
• väike- ja keskmise suurusega ettevõtete, põllumajandus- ja kalandus- ning vesiviljelussektori konkurentsivõime edendamine;

Jätkusuutlik kasv:
• vähem süsinikuheitmeid tekitava majanduse suunas liikumine;
• kliimamuutustega kohandumise toetamine;
• keskkonnakitse ja säästev ressursikasutus;
• jätkusuutlikku transpordi toetamine ja infrastruktuuri võrgustike pudelikaelade kaotamine;

Kaasav kasv
• tööhõive ja tööjõu liikuvuse suurendamine;
• sotsiaalse kaasatuse kasv ja vaesuse vähendamine;
• investeeringud haridusse, oskuste parandamisesse ja elukestvasse õppesse;
• haldusvõimekuse tõstmine ja tõhus avalik haldus.

Kuna ettevalmistuse aeg on napp (Rahandusministeeriumi esialgseks sooviks on jõuda partnerluslepingu ja rakenduskavade eelnõudega valmis 2013.a. kevadeks), siis oleks ratsionaalne võtta valikute aluseks juba olemasolevad otsused. Kõige sobivam alus selleks on konkurentsivõime kava Eesti 2020, kuna selles seatud eesmärgid 2015. ja 2020. aastaks on püstitatud kooskõlas EL riikide poolt kokku lepitud Euroopa 2020 strateegia eesmärkide lähtudes Eesti ees seisvatest väljakutsetest.

Praxise mõttehommikul 12. oktoobril palusime osalenud ametnikel, ekspertidel, poliitikutel ja kodanikeühenduste esindajatel kõrvutada Eesti 2020 peaeesmärke komisjoni pakutud prioriteetidega. Ühiselt jõuti järeldusele, et kõige enam leiab eesmärkide kokkulangevust tootlikkuse kasvu teemal. Eesti 2020 seab eesmärgiks tootlikkuse kasvu 73 protsendini EL keskmisest. Sellele aitab kaasa nii uute tehnoloogiate kasutuselevõtt, IKT laialdasem kasutamine, parem haridus kui tõhusam avalik haldus. Palju seoseid komisjoni pakutud prioriteetide ja Eesti 2020 eesmärkide vahel võib leida ka kriisieelse tööhõive taastamise eesmärgi ning kasvuhoonegaaside heitkoguste hoidmisega 2010. aasta tasemel. Keerulisem on komisjoni seatud prioriteetvaldkondade kaudu toetada Eestis olulisi eesmärke saavutada positiivne iive ja tervena elatud eluea kasv. Nende eesmärkidega on seosed pigem kaudsed, mis tähendab, et nende sihtideni jõudmiseks ei saa lootma jääda vaid välisvahenditele, vaid tuleb teha siseriiklikult õigeid valikuid.

Kuid strateegilistest valikutest olulisemgi on mõista, mida tuleb selleks teha, et eesmärgid ka saavutatud saaksid. Siin on nii mänguruumi kui ka eriarvamusi oluliselt rohkem. Kuidas, milliste meetmetega seatud sihte saavutada? Näiteks – milliste eelduste korral toob tipptasemel teaduse arendamine kaasa ka tootmise ja ekspordi struktuuri nihke kõrgtehnoloogilise tootmise suunas? Mitmetest teadusharudes on Eesti maailma tipus, osaletakse üle-euroopalistest või ülemaailmsetest uurimisprojektides. Kuid millist kasu saab sellest Eesti majandus? Kas see toob kaasa olulise majandusstruktuuri ümberkujunemise? Unustame sageli ära, et tootmisprotsessi sisendiks on tehnoloogia kõrval ka tööjõud ja kapital. Mida tähendab Eesti majanduse arengule see, et meie väikeses riigis napib nii inimesi kui raha? Tööandjad kaebavad, et ei leia piisava kvalifikatsiooniga tööjõudu – miks see nii on? Mida peaks olemasolevas süsteemis muutma? Need küsimused on keerukamadki, kui eesmärkide seadmine. Iga riik, iga majandus, iga valdkond on unikaalne ja ei ole selgeid eduvalemeid. Saame õppida oma naaberriikidelt, koguda parimaid praktikaid, kuid lõpuks tegema siiski Eesti konteksti sobiva valiku.

Just nüüd on saabunud hetk, kus meil kõigil on võimalik kaasa rääkida, mida peaks tegema, et nendest kitsaskohtadest üle saada. 24. oktoobrini on võimalik osale.ee kaudu avaldada arvamust Eesti seisukohtade suhtes EL järgmise perioodi finantsraamistiku kohta. Veel selle aasta sees plaanib Rahandusministeerium algatada ka laialdasemat arutelu tõukefondide eesmärkide ja nende saavutamisvõimaluste üle. Olgem siis valmis aktiivselt panustama. et leida Eestile sobivaim eesmärkide ja tegevuste kogum järgmise seitsme aasta arenguks.

Kuidas väärtustada neid vähemalt 30 000 inimest, kes alates 1991. aastast on Eestis surnud, kuigi seda oleks saanud ehk vältida. Just niipalju surmasid oleks minu rehkenduste kohaselt võinud olla vähem, kui vaba riigi ehitamise käigus rahvastiku suremusnäitajad oleks jäänud 1990.a tasemele. Iga aasta augustikuus, kui tähistatakse iseseisvuse taastamist, tuleb see arv mulle meelde.

Minu jaoks on suurem osa just nendest anonüümseist inimestest iseseisvuse taastamise kangelased, kuigi nad ei surnud dramaatiliselt tankiroomikute all.

Lisaks neile on kusagil Eestis kümneid tuhandeid inimesi, kelle tervis on Eesti elu ränkraske edendamise tõttu kehvemaks jäänud kui see ehk normaalse vananemisega oleks seletatav.

Täna, kui arutasime hea kolleegi Annikaga, mida ta võiks rääkida reedel „Vabariigi Kodanikud“ saates ootuste presidendile järgneval viiel aastal, tuli jutuks, kas meie, võitjate põlvkond ning meie juba vabas Eestis sündinud lapsed oskame õiglaselt hinnata meie vanemate, täna 50-aastaste ja vanemate tööealiste inimeste panust selle saavutamisel, mida võime täna Eestis nautida. Kas meie vanemate kohatist kibestumust Eesti Vabariigi suhtes saab põhjendada üksnes tänamatuse, saamatusega või nõukanostalgiaga? Ehk ongi nende koorem kõigist teistest vanuserühmadest kõige raskem?

Palehigis tööd teinutena on tänaste 50-70-aastaste lootus isikliku heaolu paranemisele valdavalt piiratud pisut suurema valikuga kaupluses. Jaks uue elu võimaluste ära kasutamiseks enese kasuks hakkab vanuse tõustes otsa lõppema ning pensionipõlves tuleb paratamatult leppida sellega, mis enesel kõrvale on pandud või siis sellega, mis lastel ja ühiskonnal eneste vajaduste rahuldamisest üle jääb. Kasvav usk, et lastel on ometigi nendest parem elu vabas riigis saakski ehk nende jaoks olla kõige suurem „võit“.

Kuid 20 oma elu kõige väärtuslikumat aastat on nad ehitanud vaba Eesti riiki ja ühiskonda! Mitmed neist ei kohanenudki või siis jõudnud koormat edasi kanda… Muidugi on hea, et meil on olnud ettevõtlikke inimesi ja tarku poliitikuid, kuid, olgem ausad – nende hüvitis tehtud pingutuse eest küünib kaugelt üle elementaarse eluspüsimise.
Ma ei saa välistada, et Nõukogude rahvaste vangla püsimisel oleks rahva tervis samuti halvenenud. Niisamuti võiks ju rõõmu tunda, et vähemalt viimasel kümnel aastal on meil läinud paremini kui näiteks Venemaal. Ja ometi – maailmas ühe kiireima ühiskondliku ümbersünni läbi teinud Eestil, aga ka Lätil ja Leedul on sellega seoses tulnud samuti läbi elada rahuaja suurimad inimkaotused.

Jah, tänaste võitjate emadel-isadel on täielik õigus taotleda ka isekat isiklikku tunnustust. Meie, võitjad ei saa aega tagasi pöörata, kuid vähim, mida saame teha, on vääriliselt tunnustada oma vanemate panust viimase 20 aasta jooksul, mõista nende mõneti lootusetut olukorda ja toetada neid. Ja muidugi on meil moraalne kohustus saavutatud õnne hoida ja jagada ning … edasi ehitada. Muidu oleksid need kümned tuhanded ohvrid ju asjata?!

Just eelnõu koostamise käigus, lahenduste, riskide ning vaidlusteemade kohta on tarvis võimalikult avatult infot jagada,

kirjutab Praxise ekspert Hille Hinsberg tänases Postimehes.

Justiitsminister on välja öelnud tugeva sõnumi, et õigusloome on edaspidi aeglasem ja suunatud konsensusele (07.07 Postimees. Kristen Michal: kuidas moos kommi sisse saab).
 Ta lubab, et oodata on rohkem analüüsi, arutelu ja kaasamist. Nendest nn pehmetest teemadest on ka enne valitsuse ja riigikogu liikmete seas räägitud, kuid pigem pidupäevakõnedes.

Kodanikuühiskonnas loomulikke  põhimõtteid rakendatakse riigiasjade ajamisel seni  veel «vabatahtlikult» ehk entusiastlike ametnike poolt. Seepärast on ministri ettepanek tähelepanuväärne ja tekitab huvi, kuidas lubadused hakkavad väljenduma igapäevases praktikas?

Õiguspoliitika arengu laiem eesmärk on ministri sõnul  avatud ja läbipaistev ühiskond. Konkreetsem plaan on luua parema kvaliteediga seadused, mille põhjused ja tagajärjed on rahvale arusaadavamad. Ministri seisukohad haakuvad hea õigusloome tavaga, mille koos Teenusmajanduse Kojaga pakkus oma artiklis “Hea õigusloome retsept” Allar Jõks.

Mõlemad – nii minister kui kodanikuühenduse esindaja – rõhutavad hea õigusloome põhimõttena arvestamist avalike huvidega ning kaasamist kui avalike huvide väljaselgitamise viisi. Edasiste sammudena tegid mõlemad ettepaneku kehtestada kaasamisele selged reeglid, mida tunnustaksid ja järgiksid nii poliitikud, ametnikud kui huvigrupid.

Soovitused või reeglid?

Kaasamise põhimõtted ehk hea tava on olemas alates 2005. aastast, kuid senini soovituslik – seega soovi korral ka välditav. Ükskõik, kas põhjuseks on ametniku kiire töötempo, poliitikutepoolsed plaanimuutused, tahtmise või oskuste puudumine või hirm erinevate arvamuste ees. Kardetakse, et kaasamine teeb otsustamise keerukamaks – mida rohkem on kaasarääkijaid, seda rohkem on arvamusi ja seda raskem on nende vahel konsensust leida.

Peljatakse, et kaasamisel peab tegema kompromisse niikaua, kuni tulemus saab küll kõiki rahuldav, kuid hambutu. Ametnik soovib vältida lõputut jutuveeretamist ning teravate lahkarvamuste toomist meedia areenile. Poliitik tahab tulemust võimalikult kiiresti ja tõhusalt.

Nii kujunebki harjumus teha otsused ära kitsamas ringis, kolleegide keskel. Sellise tegevusloogika muutmiseks on vaja selgeid aluseid tegutsemiseks, mis kehtiksid kõigile – nii ministeeriumide kui kohalike omavalitsuse ametnikele ning ka poliitikutele riigikogus, valitsuses, volikogudes. Just eelnõu koostamise käigu, erinevate lahenduste, riskide ning vaidlusteemade kohta on tarvis võimalikult avatult infot jagada.

Seda põhimõtet aga ei toeta senine kommunikatsioonitraditsioon, mille esmaseks ülesandeks on otsustest ja seadustest teavitamine valdavalt siis, kui need otsused on juba tehtud.

Kuigi ka tagantjärele antud põhjalikud selgitused on vajalikud, pole see avatuse ja usalduse tekkimiseks piisav. Infot on vaja jagada kogu protsessi jooksul, ning võtta vastu tagasisidet ja ka kriitikat.

Infost ei piisa, enam avalikku arutelu
Kuigi ministri artiklis on juttu läbipaistvusest, pole pakutud lahendusi, kuidas õigusloomet ja muid riigi otsuseid saaks läbipaistvamaks teha. Oleme harjunud, et ametiasutuste toodetud info on üldjoontes avalik. Küsimus tekib aga, millist infot seaduse kohta avaldatakse selle koostamise eri etappides – alates plaanimisest kuni vastuvõtmiseni.

Nagu justiitsministri artikli kommentaaris viitab riigikogu liige Indrek Saar, pole neid eelnõusid kuigi palju, mis oleks aruteluks esitatud juba kavatsusena – kui ministeerium põhjendab, miks plaanitavat õigusakti vaja on ja keda see mõjutab. Ministeeriumide veebilehtedel ei leia rubriiki pealkirjaga «Õigusaktid: teoksil, kavas», vaid pigem viiteid hulgale seadustele, mis juba meie elu reguleerivad.

Muide, avaliku teabe seaduse kohaselt võib eelnõu selle loomise käigus kuulutada hoopis AK-ks (asutusesiseseks kasutuseks), kuni see on saanud juhtkonna kinnituse, et eelnõu on valmis ja saadetakse teiste ametkondadega kooskõlastamiseks. Siis on aga hilja koguda erinevaid arvamusi, sest eelnõu on juba nii küps, et seda ootab ees kas heakskiit valitsuses või poliitiline debatt riigikogus. Seega – arutelu toimub küll, kuid ametnike (ja poliitikute) vahel.

Isegi kui AK templit ei kasutata, pole ametnikul mingit kohustust ega nõuet eelnõud selle koostamise käigus kabinetist välja saata ega huvigruppidega arutada.
 Muidugi seda tehakse, kuid otsuse kaasamise kohta teeb iga ametnik oma parima äranägemise (ja ehk ka soovitusliku kaasamise hea tava) järgi.

Praxise eelmisel aastal tehtud valitsusasutuste kaasamispraktikate analüüsist selgus, et kaasamise tase ja tulemuslikkus on kõikuv nii ministeeriumide võrdluses kui ka ühe ministeeriumi sees eri teemade puhul. Kuna aga kaasamine on osa poliitikategemisest ja õiguse loomisest, peab see olema läbipaistvalt ja hästi korraldatud ühtlaselt igal pool. Praegusele siin-seal leiduvale heale praktikale tuleb vaid kõrgemalt poolt õlg alla panna.

Põhimõtted argipäevatöösse

Selgeks märgiks hea õigusloome põhimõtete elluviimisest oleksid kindlad juhised ehk menetlusreeglid. See tähendab, et kirjeldatakse ametniku töö käiku õigusakti ettevalmistamisel – ikka lihtsalt, selgelt ja kodanikule arusaadavalt, nagu õiguspoliitika arengusuundades soovitatakse. Reeglite järgi saaksid ka kodanikud ametnike tööd ja õigusloome headust hinnata. Nii jõuaksid kenad põhimõtted argipäevas elluviimiseni.

Loodame, et otsustamise reeglite ja töökäigu kirjapanek ei takerdu juriidilistesse ja riigihaldus- likesse vaidlustesse, ei suubu kontseptsioonidesse ega kabinettides kooskõlastamisse. Lisaks valitsuskabinetile tuleb justiitsministril ka ametnikud nõusse saada. Ühelt poolt tuleb neile luua selge alus tegutsemiseks, teisalt vältida reeglitega ülepingutamist. Selleks ongi vaja kõva kätt ehk kindlat poliitilist tahet heade põhimõtete järjekindlaks rakendamiseks.

See, et valitsuse liige ja kodanikualgatus väljendavad sarnaseid seisukohti ning kutsuvad üles diskussioonile, on iseenesest hea märk. Hoiame pöialt, et ministri ja teiste otsustajate õhin kestab, kuni hea õigusloome ja kaasamise põhimõtted on valitsemise praktikas juurdunud.