Tegin loengu jaoks mõned joonised ja leidsin hea näite, miks eestlased ja soomlased võiksid õigusega poriseda, kui peavad Kreekat aitama.

Vaadakem Euroopa riikide sotsiaalkaitsekulutuste ja maksukoormuse taset 2008. aastal ehk vahetult enne majanduskriisi.

Joonis näitab ilmekalt, et Kreeka maksukoormus oli 2008. aastal sama, mis Eestil, kuid sotsiaalkaitse kulutuste tase oli sama, mis Soomel! Ehk siis Eesti maksukoormusega (ca 32% SKPst) kulutati sotsiaalkaitsele nagu Põhjamaad (ca 26% SKPst). Meil ei läheks sellised lubadused enam isegi valimiste ajal läbi!

Kreeka sotsiaalkulutuste struktuuris moodustasid suhteliselt kõrge osakaalu pensionid, ületades osakaaluna SKPs ka Soome kulutusi. Vähe kulutasid nad aga lastega peredele, jäädes alla isegi Eestile. Ka kulutused tööpoliitikale olid oluliselt madalamad kui Põhjamaades.

Maksude struktuuri järgi selgub, et just tööjõud oli Kreekas suhteliselt madalalt maksustatud enne majanduskriisi. Tarbimismaksud ja kapitalimaksud olid Soomega peaaegu samal tasemel, aga tööjõumaksud moodustasid SKPst 10 protsenti vähem kui Soomes.

Ja praegu siis püüabki Kreeka liikuda ülemisel graafikul keskele korraga mõlemat telge pidi: tõstes ühest küljest maksukoormust, püüdes paremini kätte saada tööjõumakse ning tõstes tarbimismakse, ja vähendades samal ajal sotsiaalkulutusi, alustades pensionidest ja lisaks kärpides ka avaliku sektori palkasid. Näiteks 2010. aasta maksude ja toetuste reformide tulemusena kaotasid inimesed ligikaudu kümnendiku enda sissetulekust.

Lisatud:
Võttes arvesse kiiresti saadud majandusanalüütikute kriitika, lisan siia ka 2007. aasta kohati kunagi tehtud joonise, kus majanduskriisi mõju ei tohiks veel olla ja kus Kreeka on veelgi üksikum ülal vasakul nurgas.

Kolmapäeval toimub Praxise mõttehommik „EL struktuurivahendite programmiperioodi 2014-2020 võimalused“, et avada sel teemal arutelu ja diskuteerida Eesti valikute üle. Kuid meenutuseks, et tõstatasime selle teema juba varakevadel Riigikogu valimiste eel.

28.veebruaril toimunud Mõttehommikul pööras Praxis tähelepanu sellele, et erakonnad ei ole oma valimisprogrammides ja valimiseelsetes aruteludes öelnud mitte midagi selle kohta, milliste prioriteetide alusel ja milliste probleemide leevendamiseks tuleks kasutada EL programmperioodi 2014+ vahendeid. Tol korral oli fookuses Eesti rahvatiku struktuurimuutused ja selle pikaajalised mõjud meie ühiskonnale ja riigile. Nii palusime kokku tulnud poliitikutel, tippametnikel, ekspertidel ja arvamusliidritel arutleda selle üle, kuidas järgmise Euroopa Liidu programmperioodi struktuurivahendeid saaks kasutada rahvastikupoliitika ja sotsiaalkaitse probleemide ennetamiseks või lahendamiseks.

Tähelepanu Eestis rahvastikupoliitika ja sotsiaalkaitse teemadele peab tõusma ning tänasest enam hakkab vajama sotsiaalkaitse süsteem tuge riigieelarvest. Kuidas valmistuda pikaajalisteks muutusteks ühiskonnas? Kuidas targalt kasutada EL struktuurivahendite raha ühiskondlike valukohtade leevendamiseks? Kas suunata kõik raha haridusse, tegelda elukestva õppe ja vanemaealiste konkurentsivõime tõstmisega tööturul, panustada haiglavõrku, hoolekandeteenustesse või teha hoopis midagi muud?

EL ühtekuuluvus poliitika üheks eesmärgiks on kaasav majanduskasv, mille eesmärke kõik need küsimused puudutavad. Nüüd, alustades arutelusid Eesti valikute üle, on hea vaadata tagasi juba välja käidud mõtetele. Milliseid valdkondi Mõttehommikul olulisimaks peeti, milliseid lahendusi välja pakuti ja milliste teemade ümber vaidluseks läks – seda kõike näeb allolevast videost!