Mõttehommik, 01.10.2016

Rauno Vinni, Praxise riigivalitsemise ja kodanikuühiskonna programmi  juht

Eestlastel on vanasõna: tarkus, tarviline vara. See ütlus on kenasti ajaproovile vastu pidanud, sest teadmised olid olulised eile ja on seda ka homme ning ülehomme. Kuid lisaks tarkusele on ühiskonna arenguks tarvis ka muid varasid – kui ennevanasti olid kesksel kohal maavarad, siis tänapäevases ja tulevikku vaatavas retoorikas tähtsustakse inimesi ning koostööd.

Nii lihtsalt öelduna ei ole viimases tõdemuses ju midagi uut. Ometi on tulevikuühiskonna aruteludes inimvara jätkuvalt keskne teema. Puritaanid lähevad isegi nii kaugele, et vastustavad sõnaosa „vara“ kasutamist, sest inimesed ei ole asjad. Olgu sõnakasutusega kuidas on, loo iva on selles, et kogu tehnoloogilise arengu juures ja sees on nn pehmed väärtused edu võtmeks. Ühiskondlik areng ei seisne vaid uudsetes IT-lahendustes, sotsiaalne innovatsioon tähendab ka uusi koostöövorme ja -viise eri ühiskonnarühmade vahel kas konkreetsete avalike teenuste pakkumisel või poliitikas laiemalt.

Eesti (ja ka teiste riikide, EL liidrite) poliitikute kesisest koostöövaimust on juba gigabaitide jagu teksti, heli ja pilti toodetud. Kuid elus on hetki, kus mingi nö selgrooajus olev varasem tunne või teadmine muutub mingi infokillu või sündmuse ajendil ühtäkki selgeks ning inimene teadvustab endale probleemi konkreetselt. Eelmise laupäeva pärastlõunal oli selline selgusehetk laiemal avalikkusel – üldsuse reageeringuid vaadates tundus, et nö masside jaoks oli presidendi valimata jätmine teatavaks teetulbaks rahva ja erakondade kaugenemisel. Poliitiline katel on juba pikalt kõva surve all olnud ja rõhu näitajad normi viimase piiri lähedal. Nüüd läks manomeetri osuti punase ala peale. Isegi paljud poliitikud tajusid, et seekord läksid võimumängud ja koostöösuutmatus üle mingi taluvuse piiri.

Poliitilikute omavaheline kauplemine on mitmeparteisüsteemis nn vaikesättena sees. Teisalt on rahvajuhtidel ka teatav vastutus demokraatia kvaliteedi hoidmise ja arendamise eest. Poliitikutel on iga otsuse tegemisel tarvis valida erihuvide ja üldiste huvide vahel. Poliitika sisuks on tasakaalu otsimine. Sealjuures on tavaline, et mõne kitsa rühma vaade kaaluvadki üldised huvid üles. Probleem tekib aga siis, kui tasakaal kaob ära pikemas vaates ja rahva jaoks olulistes küsimustes. Sellisel juhul erodeerub inimeste usaldus poliitikute ja poliitilise süsteemi vastu.

Kaitseministeeriumi tellitud juunikuine avaliku arvamuse uuring näitabki, et Eesti elanikud usaldavad riigi institutsioonidest kõige enam päästeametit, politseid ja kaitseväge. Poliitiliste institutsioonide usaldusväärsus on aga oluliselt langenud. Presidendivalimiste protsessis oleme jõudnud punkti, kus läbikukkumine valimiskogus võib usalduse langusele hoogu veelgi juurde anda. Kui aga parlament suudab ennast kokku võtta ja viimastel päevadel taasleitud koostöövaimu veidigi aega ülal hoida, siis võivad valimised poliitiliste institutsiooonide usalduse näitajad ehk taas tõusule pöörata. Seda enam, et praegune presidendidkaat Kersti Kaljulaid just rõhutabki, et üks me peamisi probleeme on madal koostöövõime ja hetkel on sündimas näide, et ühistegevus on siiski võimalik.

Miks see nii oluline on? Inimestevahelised suhted on tulevikuühiskonna vundamendiks. Kui poliitikud suudaks korraks tekkinud postiivset emotsiooni säilitada, siis annaks see lootust, et vähemalt rasketel hetketel ei vea rahvajuhid meid alt. Küsimus ei ole selles, et riik ühe ametikoha täitmatuse pärast seisma jääks, sellest olulisem on tunne, mis kodanikel presidendivalimiste ralli lõpuks sisse jääb. Kas rahvas saab oma juhte usaldada või mitte?

Usaldus on vara, mis on kogu ühiskondliku arengu eelduseks. Sotsiaalmeedias levis hiljuti kutse norrakate korraldatavale sotsiaalse innovatsiooni konverentsile. Ürituse hüüdlause on „Usaldus on uus nafta“. Norra riigi ja ühiskonna eduloos on sel maavaral teatavasti olnud oluline koht, kuid norrakad ei liialda grammigi, kui pakuvad otsalõppeva fossiilse maavara asemel uueks ühiskondlikuks kapitaliks usaldust. Usaldus viib koostööni, mis viib innovatsioonini. Järjest kiiremini muutuvas maailmas ongi usaldus see „õli“, mis ühitegevuse masinavärgi nii toimima paneb, et sellest sünnivad uudsed ja „päästvad“ lahendused.

Presidendi üheks ülesandeks olekski aidata kaasa usalduse taastootmisele, selleks soodsa(ma) keskkonna loomisele. Värske presidendikaadi sõnavõtud toetavad sellise rolli võtmist. Nii, et tekkinud poliitiline konktekst ja eri tegurid justkui toetavad presidendi äravalimist järgmisel nädalal. Konsensuse otsimise ja otsustamisega kaasnev vastutuse võtmine ongi see, mis nappi usaldust aitaks ehitada. Ehk on tekkivat usaldusvara võimalik isegi veidi ladestada, et seda oleks raskematel hetkedel taas võimalik „kaevandada“?