2010. aastal oli Eestis keskmiselt 23 400 töötut 15–24-aastast noort. Seejuures on viimastel aastatel hüppeliselt kasvanud just nende noorte osakaal, kes ei osale ei haridussüsteemis ega ole hõivatud tööturul. Noorte töötuse määr ehk siis töötute osatähtsus tööturul aktiivselt osalevate noorte seas Eestis on tõusnud 32,9%-le, millega oleme jõudnud Euroopa viie kõrgeima noorte tööpuuudusega riigi hulka. Selle põhjuseks on nii majanduskriisi tagajärjel toimunud üldine hõive langus kui ka nn laulva revolutsiooni aegse beebibuumi ajal sündinute tööturule sisenemine. Kasvamas on ka noorte pikaajaline töötus. Positiivse trendina võib välja tuua, et noorte aktiivsuse määr ei ole langenud.

Suurt rolli töötuks jäämisel mängib erialase ettevalmistuse puudumine (nt 36% töötutest noormeestest on  vaid põhiharidusega), kuid töötus on kõrge ka nn esmasisenejate hulgas (39% töötutest on kas värsked koolilõpetajad, varasema töökogemuseta või õpingute katkestajad), mis näitab, et tööandjad panevad rõhku kogemuse ja erialase ettevalmistusega töötajatele.

Seega on ennekõike oluline tagada, et noortel oleks tööturule sisenemisel piisav erialane ettevalmistus. Samuti tuleks rohkem väärtustada töökogemuse ja praktika rolli õppeprotsessis. Viimast tuleks teha üha enam koostöös tööandjatega, et tagada noorte haridusliku ettevalmistuse vastavus tööturu reaalsetele nõudmistele.

Töötavad üliõpilased on ülikooliharidusele ette heitnud liigset akadeemilisust ning õppeprotsessis oskuste arendamise unarusse jätmist. Üliõpilaste arenguvajadustele mittevastav hariduse sisu ja isiklik areng, kuid ka töökogemuse omandamise vajadus ning majanduslikud kaalutlused on põhjused, mis kujundavad üliõpilaste valikuid õpingute kõrvalt töötamise kasuks.

Üliõpilaste töötamist õpingute kõrvalt ei ole mõttekas takistada, vaid pigem soodustada sellise olukorra tekkimist, kus tegevuste ühildamise positiivsed mõjud säiliksid ja leeveneksid negatiivsed tagajärjed. Selleks peaks täiendama ja ühtlustama karjääriõppe süsteemi gümnaasiumiastmes ning varasema haridustee käigus, et üliõpilastel kujuneks selge arusaam pakutavast haridusest, nende õppekavadest ja struktuurist,  õppemeetoditest ja õpiväljunditest.

Tuleb siiski arvestada, et ka erialase ettevalmistuse olemasolu ei pruugi veel tagada töökohta. Kui vaadata kutsekoolide lõpetajatelt kogutud tagasisidet, mis on antud kuus kuud pärast kooli lõpetamist, siis on kuue kuu jooksul töö leidnud lõpetajate osatähtsus kõigist lõpetajatest langenud 78%-lt 2007. aastal 54-%-le 2009. aastal. Seejuures asusid erialasele tööle vaid 35% lõpetanutest.

Positiivse trendina võib välja tuua, et majanduslangus on suurendanud edasiõppijate hulka. Kuigi valdavalt on kutsehariduse lõpetanute väljavaated tööturul halvenenud, on tulemused õppekava rühmade kaupa väga erinevad. Suhteliselt edukad on kolme aasta jooksul olnud näiteks arhitektuuri ja linnaplaneerimise, juuksuritöö ja iluteeninduse, metsanduse, audiovisuaalse ja muu meedia erialade lõpetajad. Seejuures on tähtis märkida, et nende erialade lõpetajad asuvad ka keskmisest sagedamini erialasele tööle. Keskmiselt madalama edukusega on koduteeninduse, ehituse ja materjalitööstuse (sh tislerieriala ja puidutöötlemise) lõpetajad. Hoolimata majandusbuumiaegsest madalseisust võib loota, et tulevikus pakub rohkem töökohti ka põllumajandussektor.

Kooli ja eriala valikul on oluline roll tulevikus teenitava sissetuleku suurusel. Suurem tõenäosus saada kõrgemat palka on tervise ja heaolu ning sotsiaalteaduse, ärinduse ja õiguse valdkonna lõpetanutel, keskmisest madalamat sissetulekut saavad põllumajanduse ning humanitaaria ja kunstide õppevaldkonna lõpetajad. Seega ongi noorte senised valikud kõrghariduse omandamisel olnud pragmaatilised ja noored õpivad erialasid, mis tagavad neile suurema tõenäosusega töökoha ja kõrgema palga. See on mõttekoht poliitikakujundajatele: majanduse tehnoloogilise arengu tagamiseks vajame küll rohkem insenere ja tehnikateadlasi, kuid me vajame ka tööandjaid, kes kindlustaksid neile väärtuslikele lõpetajatele tööpanuse väärilise töö ja sissetuleku. Ehk on aeg mõelda üha enam kombineeritud haridusmudelile, kus reaalteadlaste baasharidust täiendatakse ettevõtlushariduse ja juhtimisoskuste arendamisega, mille tulemusena suureneks ehk reaalteadlaste võimekus oma ideid ja oskusi ärimaailmas rakendada.

Sageli on noorte tööturuprobleemid seotud ka hariduse küsimustega. See nõuab tihedat koordineerimist tööturumeetmete ja haridussüsteemi vahel. Kuna noorte haridusteed ei saa pidada lõpetatuks, siis peab säilima võimalus sujuvalt haridussüsteemis tööturule ning vajadusel tagasi haridussüsteemi liikuda.

Tööturuteenuste ja formaalharidussüsteemi kõrval mängib noorte tööturuvalmiduse tõstmisel üha enam rolli ka mitteformaalne haridus ehk noorsootöö. Noorsootöös osalemine võimaldab arendada individuaalseid teadmisi ning oskusi, kasvatada sotsiaalset kapitali ja arendada sotsiaalseid võrgustikke. Nii nagu näitavad kõrgkoolilõpetajate uuringu tulemused, on töökoha saamisel oluline koht isikule suunatud pakkumistel ja isiklikel kontaktidel, mis näitab võrgustikulise koostöö tähtsust tööturule sisenemisel. Paraku tuleb tõdeda, et kuigi noorsootöö struktuurid on Eestis laialdaselt välja arendatud, ei ole praegu piisavalt infot, et teha järeldusi noorsootöö tulemuslikkuse osas tööturuvalmiduse suurendamisel.

Ülevaate koostasid Praxise analüütikud: Katrin Pihor, Laura Kirss, Eve Mägi ja Kirsti Nurmela.

Neil ja teistel noorte tööturu teemadel toimub 20. aprillil Noorteseire konverents “Noored ja tööturg”, kus esitletakse ka samateemalist Noorteseire aastaraamatut.

Lisainfo www.noorteseire.ee.

10. märtsil vaatas  valitsus tagasi senisele neljale tegevusaastale ja hakkas juba  kavandama ka uue perioodi tegevusi.  Võimuliidu koosseis jääb küll samaks, kuid prioriteedid vaadatakse värske pilguga üle.  Riigikantselei  pani kokku nii aruande istuva valitsuse tegevusprogrammi täitmisest kui ka tulevikku vaatava raporti, milles  on koondatud soovitused olulistes poliitikavaldkondades. Need ettepanekud  koos  poliitikute läbirääkimistulemuste ehk koalitsioonileppega on  järgmise nelja aasta jooksul valitsuse tegevuse aluseks.

15. märtsil tutvustati raportit selle  koostamisel osalenud ametnikele ja teistele asjatundjatele.

Valdkondi on mitu, meetmete pakett on mahukas ning seetõttu on allpool toodud vaid põgus mosaiik-pilt kogu materjalist.

Teemal „haritud rahvas ja sidus ühiskond“  hakkas silma, et  plaanis on üle vaadata viisade ja elamis- ning töölubade andmise tingimused. Kui siin pisutki piiranguid leevendatakse, on lootust, et soodustame nii  tudengite  kui tippspetsialistide  Eestisse tulekut.
Tegeletakse hariduse ja tööturu vajaduste vaheliste seoste loomisega.  Töötutele mõeldud  aktiivsete tööturumeetmete puhul   vaadatakse üle seosed  makstavate hüvitistega ning hinnatakse, millistest abinõudest on rohkem kasu.

Vananevale elanikkonnale mõeldes on plaanitud luua spetsiaalsed meetmed vanemaealiste inimeste töö turule tagasi aitamiseks. Perepoliitikas analüüsitakse vanemahüvitisesüsteemi paindlikumaid skeeme.

Ettevõtluskeskkonna riigipoolse soodustamise teemal  soovitatakse valida täpsemalt sihitud ja mõjusamaid meetmeid, jätkatakse eksporditoetuste maksmist.

Välisinvesteeringute meelitamiseks  plaanitakse luua spetsiaalne fond kohalikele omavalitsustele ning tugevdada maakondlike arenduskeskuste rolli.  Ettevõtjatele aga käivitatakse terviklik talendiprogramm kvalifitseeritud töötaja leidmiseks ja maaletoomiseks.
Innovatsiooni peatükis  on ettepanek täiendada riigihangete regulatsiooni riigi prioriteetsete poliitikate  (sealhulgas näiteks innovatsioon, loomemajandus, disain, säästev ressursikasutus, kosmosetehnoloogiatel põhinevad uued teenused, jt.) edendamiseks.

Põhjalikult käsitletakse energiamajandust ja ressursisäästu. Tähelepanu on pööratud Eesti rahvusvahelise mõju suurendamisele ning demokraatia ja julgeoleku edendamisele maailmas.

Julgeoleku puhul peetakse vajalikuks keskenduda erinevate riigi ametiasutuste ja valitsusväliste osapoolte (erasektor, vabatahtlikud) vahelisele koostööle. Samuti tuleb tõhustada piiriülest koostööd ebaseadusliku sisserände efektiivsemaks tõkestamiseks.

Riigivalitsemise tõhustamiseks peaksid keskvalitsus ja  omavalitsused pakkuma avalikke teenuseid koostöös.

Väljakutsed ehk poliitikameetmed ei ole muidugi unistuste ostunimekiri – raport peaks sisaldama vaid  olulisimaid  arendustegevusi. Valdkonnad on aga kirjeldatud erineva detailsusega ja mõnikord tundub, et  kirja on saanud terve tööplaan.  Samas puudub  ajaline mõõde, millal plaanid ellu viiakse ja millal võib tulemusi loota.

Vaadates rahandusministeeriumi esitlust riigieelarve  positsiooni kohta, on selge, et hakkama tuleb saada  kulutusi tõstmata.  Raporti koostajate sõnul polegi   meetmete käivitamisel alati vaja rohkem raha, vaid näiteks paremat koostööd. Konkreetsete arendusprojektide käivitamiseks  olevat ikkagi võimalik  leida rahastust, keerulisem on muudatustega, mis eeldavad  püsikulude suurendamist.

Mis edasi saab? Riigikantseleil ja ministeeriumitel on  järgneva kuu aja jooksul  plaanis teha oluliste meetmete mõjude analüüs,  rahandusministeerium hindab ka   kulusid. Selle põhjal valitakse välja olulisimad tegevused, mida rakendama asutakse.

Märtsi  jooksul on oodata ka koalitsioonilepet.
Aprilli keskpaigas kutsutakse koostajatest ametnike grupid taas kokku ning  arutatakse läbi   vahepeal tehtud valikud. Selleks ajaks on selgem ka see, milliseid arendus-suundi poliitiliselt esile tõstetakse.

Seega on just praegu õige aeg materjaliga tähelepanelikult tutvuda ja  oma arvamust avaldada. Riigikantselei strateegiadirektori sõnul on raporti materjal mõeldud laiema arutelu käivitamiseks ning   oodatud on mõtted,  millega veel tuleks tegeleda.

13. aprilli maksupoliitikateemalisel mõttehommikul tutvustas Praxise töö-ja sotsiaalpoliitika analüütik Andres Võrk poliitikaanalüüsi Eesti maksukoormuse areng: jaotus, mõjud ja tulevikuvalikud.

Esimesena tutvustati, milliseid ülesandeid üldse täidavad maksud ja millised on ametlikud maksusüsteemi eesmärgid Eesti erinevates strateegilistes dokumentides:

Makse saab jagada tarbimise, tööjõu ja kapitaliomanike vahel, sõltuvalt sellest, kelle reaalsed sissetulekud maksude tõustes kõige enam võiksid väheneda. Järgnevas klipis räägib Andres Võrk sellest, milline on maksukoormuse suurus Eestis ja mida näitavad varasemad uuringud maksukoormuse mõjudest:

Eesti maksude struktuuris on oluline roll tarbimise ja tööjõu maksudel. Kapitalimaksude roll on tagasihoidlik. Milline on Eesti võrreldes teiste riikidega? Kuidas mõjutavad majanduskriisiaegsed otsused maksukoormuse jaotust ning millised on peamised valikud maksusüsteemis? Vaata klippi ja saad vastused!

Viimastel aastatel on riiklike peretoetuste summade proportsioonid ja ka paljulapselistele peredele makstavate toetuste viis paljuski muutunud. Tekib küsimus, kas praegune perepoliitika ja riiklik toetamissüsteem on eesmärgipärane ning kas kulutused on efektiivselt sihitatud?

Praxise analüütikute Andres Võrgu ja Marre Karu poliitikaanalüüsis vaadeldakse perioodil 1998-2008 toimunud muutusi lastega peredele suunatud rahalistes toetustes ning nende mõjus ebavõrdsusele, sündimusele ning tööturukäitumisele.

Vaata Andres Võrgu ettekannet analüüsi tulemustest Praxise mõttehommikul!

Praxise analüüs annab peredele suunatud rahalistest toetustest järgmise pildi:

• Eestis toetatakse lastega peresid ennekõike rahaliselt
• Toetuste suurus on varasemast enam seotud vanemate palgaga
• Toetused on seotud eeskätt lapse sünniga
• Ebavõrdsus toetustes on suurenenud
• Kõrgema palgaga ja kõrgema haridusega naised on hakanud rohkem sünnitama
• Vanemahüvitis motiveerib naisi enne lapse sündi töötama, samas aeglustab emade naasmist tööturule
• Laste vaesust vähendavad kõige efektiivsemalt paljulapselistele peredele suunatud toetused

Sellisest hetkeolukorrast tulenevalt näevad Praxise analüütikud peretoetuste süsteemil kolme võimalikku  arengusuunda:

I  Jätkame sünnile suunatud toetustega, suurendame universaalsete toetuste (asemel) sihitust, kuid väldime vaesuslõkse (nn stiimulitekeskne)
II Suurendame universaalsete toetuste rolli ja kärbime kulusid vanema-hüvitisele ning tulumaksuvabastusele (nn võrdsusekeskne)
III Tõstame täiendavalt makse, mille arvelt rahastame vanemahüvitist ja hoiame universaalsete peretoetuste reaalväärtust (kallim hetkeolukord)

Praxise mõttehommikul osalejatelt küsiti tagasisidelehel, milliseid arenguid nad toetaksid. Andres Võrgu ja Marre Karu poolt koostatud poliitikaanalüüsist tulenevalt esitasime nelja erinevat suunda  kirjeldavat väited ja küsisime nõusolekut nendega :

1. Lastega peredele tuleks pakkuda senisest rohkem teenuseid rahaliste toetuste kõrval/asemel.

2. Tuleks pakkuda suuremat toetust lapse edasiseks arenguks.

3. Tuleks vähendadatoetuste keskendumist sünnihetkele.

4. Universaalsete peretoetuste asemel peaks pakkuma rohkem suunatud toetusi neile, kes seda kõige rohkem vajavad.

Esimese väitega olid nõus peaaegu kõik osalenud. Teise ja kolmanda väitega oldi samuti valdavalt nõus või “pigem” nõus. Kõige rohkem erinevaid arvamusi ning ka soovi diskuteerida tõstatas aga neljas väide universaaltoetuste asendamise kohta. Pooled olid ks nõus või pigem nõus sellega,e t universaalsete peretoetuste asemel pakkuda pigem suunatud toetusi suuremate vajadustega peredele. Teine pool mõttehommikul osalejatest aga ei olnud (või pigem ei olnud) sellise arengusuunaga nõus. Eks siin oleneb arvamus nii selles, milliseid toetusi konkreetsemalt silmas pidada või milliste kriteeriumite alusel määratleda, kes on need kõige rohkem toetusi vajajad.

Millise esitatud väitega Teie nõustute/ei nõustu ja miks? Mida Teie arvates tuleks ette võtta universaalsete peretoetustega?