Sellel nädalal selgus Riigikohtu otsusest, et vanemahüvitise seaduse üks säte on põhiseadusega vastuolus. Avaks selle otsuse tagamaid analüütiku vaatevinklist.

Nii nagu koma asukoht lauses võib määrata otsuse, kas „tappa, mitte armu anda“ või „tappa mitte, armu anda“, nii võib ka sulu asukoht keerulises valemis määrata, kas raha antakse või võetakse.

Vanemahüvitise seaduses on üks valem, mille alusel vähendatakse vanemahüvitise ajal töötasu saavate inimeste vanemahüvitist. Üldpõhimõte on see, et kui lapsevanem soovib, võib ta vanemahüvitise perioodil (väikese koormusega) töötada ning saada töötasu. Et sellel perekonnale rahaliselt ka mõtet oleks, väheneb sel ajal küll vanemahüvitise summa, kuid inimese kogusissetulek (hüvitis + palk) peaks idee järgi ikkagi suurenema.

Selles valemis oli seaduse vastuvõtmisel aga väike viga. Viga valemis võis tekitada ebamõistliku olukorra, kus inimesel, kes sai vanemahüvitist ja samal ajal ka väikest töötasu, ei vähendatud vanemahüvitist proportsionaalselt teenitud palgaga vaid teatud piiri ületades hüppeliselt rohkem. Näiteks võis palga suurenedes 10 krooni võrra vanemahüvitist vähendada 100 krooni võrra või veelgi enam. Seega puudus motivatsioon rohkem töötada või kõrgemat palka ülemuselt välja kaubelda, kuna tulemuseks poleks mitte sissetuleku suurenemine vaid hoopis vähenemine.

Seda, et vanemahüvitise seadust vastu võttes tekkis sellesse valemisse väike apsakas, teadis ja tunnistas sotsiaalministeerium juba üsna ammu. Sellele olid tähelepanu juhtinud nii Praxise analüütikud kui ka Riigikontroll juba 2005. aastal.

2007. aastal muudetigi vanemahüvitise seadust, kuid sellega parandati ära valemis üksnes pool viga. Töötasu suurenedes 10 krooni võrra, ei vähendatud vanemahüvitist enam 100 krooni vaid 75 krooni võrra ja ebamõistlik jõnks jäi valemisse ikka sisse.

Mina ise olin välja pakkunud juba 2005. aastal, et tõstes uues valemis lihtsalt sulu teise kohta, oleks saanud selle ebamõistliku olukorra kaotada ning inimese vanemahüvitist küll vähendataks, kui ta tööle läheb, kuid kokkuvõttes inimese sissetulek ikkagi suureneks. 2007. aastal sain tagasisideks, et ettepanekut arutanud Riigikogu sotsiaalkomisjoni arvates ei peagi vanemahüvitise kõrvalt töötamist soodustama ja seetõttu ei pea neid apse valemites eemaldama. (Olgugi, et samal ajal räägivad Praxise analüütikud ja poliitikud juba ammu ka vajadusest muuta seadust paindlikumaks, et lapsevanemad ei peaks valima töö või pere vahel, vaid saaksid soovi korral mõlemat üheaegselt kombineerida.)

Sellel nädalal tuli siis sotsiaalpoliitika ekspertidele lõpuks appi lausa Riigikohus, kelle otsus (nr 3-4-1-7-13) andis lõpuks selge hinnangu, et tegemist on ebamõistliku seadusepunktiga. Ehkki Riigikohtusse jõudis asi maksimaalset vanemahüvitist saava inimese kaasust analüüsides ja see ajendas endist sotsiaalministrit viitama, et tegemist on marginaalse probleemiga, siis Riigikohus märkis õigesti, et tegelikult puudutab see valem potentsiaalselt kõiki, kes kaaluvad vanemahüvitise ajal töötamist. Praegu võib öelda, et sotsiaalmaksuga maksustatavat tulu saavad vanemahüvitisega samal ajal ligi 7% vanemahüvitise saajatest, kes võiksid konkreetselt olla puudutatud sellest valemist.

Milline võiks olla lahendus? Minu ettepanek oleks tõsta praeguses valemis lihtsalt sulg teise kohta (mille tulemusena valem lihtsustub) ja muuta rangemaks parameetrit, mis vanemahüvitist vähendab töötamise korral. Kokkuvõttes silub see inimese jaoks tema eelarvekõvera ja igal vanemahüvitise tasemel tööpanuse suurendamine ikkagi tõstab inimese kogutulu. Võrreldes praeguse olukorraga võidaksid just osa-ajaga töötajad, mis võiks olla ka töö- ja pereelu ühitamise seisukohast tähtsam, ja kaotaksid vanemahüvitise kõrvalt täisajaga või väga kõrge palga töötavad inimesed.

Lõpetuseks olgu lisatud, et analoogseid lõkse, kus inimesel sissetulek hoopis väheneb, kui ta hakkab töötama või töötamist suurendab, leidub Eesti sotsiaalkaitsesüsteemis veelgi ning nende mõju töötamise stiimulitele võib olla kordades suurem, kui seda saab muuta mõneprotsendise tulumaksumäära langetamisega.

Nii kaotavad kogu oma ennetähtaegse vanaduspensioni need inimesed, kes sooviksid kasvõi veerand kohaga tööle minna või mõne juhuotsa teha. Samamoodi kaotavad töötud enda töötutoetuse või töötuskindlustushüvitise osa-ajaga tööle minnes. Ka hiljuti vastuvõetud vajaduspõhises peretoetuste süsteemis võib sissetuleku vaid ühe-eurone suurenemine jätta pere ilma kogu vajaduspõhisest lapsetoetusest. Samas nii nende inimeste kui ka riigi huvides oleks, et kõik ühiskonnaliikmed tööturul võimete- ja võimalustekohaselt osaleks. Kõikidel nendel juhtudel tasub poliitikakujundajatel kaaluda, kas neid järske jõnkse valemites ei saaks siluda, nii et samaaegselt säiliks inimeste töömotivatsioon ja hoitaks kokku ka sotsiaalkaitsekulusid.

P.S. Et majandusteadlased on viimasel ajal saanud kurikuulsaks vigade tegemisega enda valemites, siis olgu toodud igaks juhuks siin ära ka Stata käsufail, millega ülalpool tehtud joonised on saadud.  Et kogemata poliitikakujundamisel suluviga mängima ei hakkaks (do-fail).

1990. aastate keskpaigas hakati rääkima võitjate põlvkonnast. Tõepoolest, sageli andis vähemalt tööturul inimesele vanus kvalifikatsiooni – võitjate põlvkond olid noored, kellel polnud nõuka-aegset mentaliteeti, noorusega seostati innovaatilisust ning läänemeelsust.

Piltlikult öeldes olid aknad avatud ja rahvas lehvitas neile noortele kaasaelavalt. Nüüd on ajad teised ja noorus on tööturul kvalifikatsioon vaid vähestes ametites. Isegi kõrgharidus ei garanteeri alati seda, et mõni aken avaneks.

Kui aga juhtub, et pole eriti haridust ega oskust tööd teha ja ka suhtlemine potentsiaalse tööandjaga tundub keeruline, võib perspektiiv ühiskonna ellu kaasatud olla üpris kehv tunduda.

Sellist olukorda, kus inimesel ei ole võimalik ühiskonnaelus osaleda, nimetatakse sotsiaalseks tõrjutuseks. Põhjus võib olla nii juba eelnevalt loetletud puudulikus hariduses, töötuses, suhtlemishirmus, vaesuses, puudes, religioossetes vaadetes või ka näiteks õpitud abituses.

Euroopas loetakse sotsiaalse tõrjutuse üheks oluliseks riskigrupiks noori, kes ei tööta, õpi ega osale ka mõnel koolitusel (inglise keeles väljend NEET – Not in Employment, Education or Training). Ka Eestis hakati seoses masuga sellistele noortele rohkem tähelepanu pöörama, kuna näiteks 2010. aastal oli iga neljas 15-24-aastane noor selliselt klassifitseeritav ning veidi enam kui iga viies 16-24-aastane noor elas suhtelises vaesuses. Ühest küljest võib vaesus tingida sotsiaalse tõrjutuse, teisalt võib sotsiaalne tõrjutus olla ka vaesuse üks põhjus.

Eelmainitud töötud, hariduseta ja passiivsed noored on kõige põhilisemad riskigrupid, kellest sotsiaalse tõrjutuse kontekstis räägitakse. Teistes riikides on toodud riskigruppidena ka näiteks kodutuid noori või noori, kellel on risk jääda kodutuks, sisserännanud noori ja etnilisi vähemusi ning noori, kelle eest on riik hoolitsenud (ehk asenduskodude noored).

Ka Eestis on asenduskodu ehk endise nimetusega lastekodu noored need, kelle puhul üleminek iseseisvasse ellu toimub võrreldes peredest pärit noortega järsemalt. Kehtiva sotsiaalhoolekande seaduse järgi on noorel võimalik olla asenduskoduhooldusel kuni täisealiseks saamiseni ehk kuni 18-eluaastani või kui noor õpib kutseõppeasutuses, rakenduskõrgkoolis või kõrgkoolis esmase õppekavajärgse nominaalse õppeaja lõpuni.

Seega paneb Eestis seadus suhteliselt täpselt paika, mis hetkest asenduskodu noor on täiskasvanu ja peaks enda eest ise hoolitsema. Kui noor aga otsustab 18-aastasel koheselt mitte edasi õppida, peab ta iseseisvas elu hakkama end ise majandama, hoolitsema eluasemekulude eest jne. Hilisem perspektiiv minna õppima, võib osutuda väga keeruliseks, kui mitte võimatuks.

Praxise poolt 2010. aastal valminud uuringus “Asenduskodudes kasvanud noorte valmisolek iseseisvaks eluks” läbi viidud intervjuudest lastekaitse- ja sotsiaaltöötajatega peegeldus arvamus ja suhtumine, et asenduskodud pakuvad niivõrd häid elamistingimusi, et noore iseseisvumine tihtipeale kesisematesse elamistingimustesse võib olla noore jaoks šokeeriv. Värskelt elluastunud noor võib kokku puutuda tingimustega, mis nõuavad spetsiifilisemaid oskusi.

Näiteks selgus, et 62% noortest ei olnud ahju kütnud ning enam kui pooled noortest polnud nööpi ette õmmelnud ega ka elektripirni vahetanud. Iseseisvalt elu alustades võivad need olla aga olulise tähtsusega oskused.

Samuti ei luba näiteks tervisekaitsenõuded asenduskodus elaval alla 18-aastastel lastel valgusteid puhastada, aknaid pesta ega ka tualettruumi puhastada. Lastekaitsetöötajad tõid ka näiteid sellest, et asenduskodudest pärit noored ei oska sageli konflikte või probleemseid olukordi lahendada, kuna nad ei ole kokku puutunud probleemidega, kus näiteks peres on üks lapsevanem kaotanud töö ja pere peab hakkama saama ühe pereliikme palgaga.

Pealtnäha võib jääda mõistetamatuks, kuidas on see kõik seotud sotsiaalse tõrjutusega, kuid puuduv perekonna tugi, õpetatud abitus ja liialt varajases eas iseseisva elu alustamine võivad olla põhjus, miks noor ei saa omandatud haridust või ka tööle mindud.

Eestis puudub statistika selle kohta, mis on saanud asenduskodude noortest, kes on ellu astunud. Vaadeldes aga erinevates riikides tehtud uuringuid, siis sageli on just endised asenduskodu kasvandikud need, kellel kodutuse ja töötusega kaasnevate probleemide tõttu on ka suurem tõenäosus sattuda kriminaalsele teele ning enne 20. eluaastat lapsi saada (Eurochild 2010). Loomulikult on asenduskodudest iseseisvunud noorte seas ka inimesi, kes on tublisti hakkama saanud ja oma elu edukalt jalgele seadnud, kuid nende noorte käekäik on olnud sõltuv suuresti õnnest ja ka nende endi ambitsioonikusest.

Millised on lahendused?

Noorte sotsiaalse tõrjutuse vähendamine on kompleksne teema. Mõnes mõttes võib öelda, et see on sõltuv nii pere-, haridus-, töö-, sotsiaalhoolekande- kui ka noorsoopoliitikast ja kõige tipuks sõltub see ka ühiskonna hoiakutest. Noorte sotsiaalse tõrjutuse vasturohi on sotsiaalne kaasatus. Viimane sõltub aga alates sellest, kuidas on perekond last väikesest peale kasvatanud, kuivõrd on last pere igapäeva tegemistesse kaasatud ning usaldatud tema arvamust kuni selleni, kuivõrd on ühiskonnas noori kaasatud neid puudutavasse otsustesse.

Kui näiteks lapse enesehinnang on väga madal ja tema arvamust on peres alati maha tehtud, on sellel noorel ka teistel tasanditel väga raske end kuuldavaks teha. Sestap on perel ja sellel, kuivõrd palju perekond koos noorega teda puudutavaid valikuid analüüsib, samuti oluline roll, kuna hilisem toimetulek sõltub paljuski omandatud oskustest ja kogemustest.

Hariduspoliitikas on noorte sotsiaalse tõrjutuse vähendamise nimel vaja tööd teha koolikatkestajate osakaalu vähendamisega. Valitsuse konkurentsivõime kavas “Eesti 2020″ on seatud eesmärk vähendada põhihariduse või madalama haridustasemega õpinguid mittejätkavate noorte osakaalu 11,7%-ilt 9,5%ni. Selline plaan näib realistlik, kuigi mitte väga ambitsioonikas.

Samuti nagu leiti Praxise mõttehommikul, mis käsitles just noorte sotsiaalset tõrjutust, peaks haridusvaldkonnas rohkem arvestama noore individuaalse arengu ja saavutustega ning tulemuspõhine hindamine võiks olla üks samm selles suunas. Koolis tuleks ka rohkem tähelepanu pöörata sotsiaalsete oskuste (suhtlemise, meeskonnatöö, ettevõtlikkuse) sihipärasele arendamisele.

Tööpoliitikas tuleks rohkem leida viise, kuidas pakkuda noortele töökogemust ja oskust käia tööl. Kavas “Eesti 2020″ on seatud ka eesmärk vähendada noorte (15-24-aastaste) töötuse määra 2010. aasta 33 protsendilt 10 protsendile aastaks 2020. Samuti tuleks ühiskonnas rohkem väärtustada ka vabatahtlikku tööd, mis on samuti võimalus anda noortele töökogemust. Näiteks Ameerikas nähaksegi vabatahtlikus töös hüppelauda tööellu: ühest küljest näitab vabatahtliku töö tegemise valmidus noore soovi panustada paremasse ühiskonda, teisalt on see kogemus, mille puhul on võimalik leida oma CVsse ka soovitajaid.

Kuivõrd artiklis käsitlesin ka asenduskodunoori, siis millised oleksid lahendused nende puhul, et neil oleks väiksem risk olla tõrjutud iseseisvas elus? Ilmselt aitaks kaasa, kui meie seadused nii jäigalt 18-24-aastast noort asenduskodust välja iseseisvasse ellu ei saadaks, vaid annaks neile võimaluse ka vajadusel naasta. Samuti pakuks neile tugiisiku, keda asenduskodu noor ise usaldab ja kellele ta julgeb rääkida ka tehtud vigadest. Ja loomulikult oleks kõige parem lahendus, kui asendushooldusele suunamist saaks ennetada või kui lapsele leitaks perekond, kes lapse üles kasvatab.

Autor on Praxis külalisuurija. Artikkel on ilmunud ERR portaalis.

Selle nädala üheks keskseks sotsiaalpoliitika teemaks oli lastetoetuste reform, mille võimalikud detailid ja koalitsioonipartnerite ettepanekud hakkavad jõudma kabinettidest avalikkuse ette.

Kas suurem osa perepoliitika täiendavatest summadest peaks jaotatama kõikidele lastele või üksnes neile, kes on vaesematest peredest, ei ole Eesti ühiskonnas veel selge. Loomulikult vaidlevad poliitikud (vt ERRi 12. septembri tulist Foorumit), kellel on erinev maailmavaade, kuid vastandlikult on jagunenud ka aktiivsemad televaatajad (nt ERRi Foorumis hääled 46% vs 54%, TV3 Omakohtus 49% vs 51%).

Alustuseks olgu öeldud, et on tõsi, et valitsusliit järgib enda tegevusprogrammi, kus on kokku lepitud, et peretoetuste maksmisel peab edaspidi kehtima põhimõte, et toetatakse rohkem neid, kes reaalselt rohkem abi vajavad ja kel on rohkem lapsi. Kuid tähelepanuväärne on see, et sama programm näeb ette, et terviklik olukorra ja probleemide analüüs ning järeldused, kas ja mida peaks peretoetuste ja -teenuste põhimõtetes muutma, nn  “Peretoetuste ja -teenuste roheline raamat”, plaaniti valmis saada alles 2013. aasta viimaseks kvartaliks.

Tundub, et oodatust parem maksulaekumine või hoopis keerukad päevapoliitilised sündmused sundisid Reformierakonda asuma peretoetusi muutma enne põhjaliku analüüsi valmimist. Et teemaga tuldi välja ootamatult ja rutakalt on vihjanud ka koalitsioonipartner.

Igatahes peab nüüd tegema kõik, et ei kukuks kiirustades välja nii, et üheksa korda lõikame ja küll me pärast mõõdame ka midagi.

Seetõttu püüan ka omalt poolt appi tulla ja tänases ning järgnevates perepoliitikateemalistes sissekannetes plaanitavate reformide mõõtmisega jõudumööda tegeleda. Täna võrdleme alustuseks Reformierakonna ja Sotsiaaldemokraatide ettepanekuid seni universaalsete lastetoetuste muutmisel.

Lastetoetuste suurus on praegu esimese ja teise lapse korral 19,18 eurot  kuus ning kolmanda ja iga järgneva lapse toetus 57,54 eurot kuus. Kokku jõuab nii lastega peredeni ligi 70 miljonit eurot aastas. See jaguneb praktiliselt võrdselt ühelapseliste, kahelapseliste ning kolme- ja enamalapselised perede vahel, igale rühmale ligi kolmandik lastetoetustest. (Paljulapselisi peresid on vähem, kuid nendel on ka toetused suuremad).

Universaalsete lastetoetuste kogusummast saavad allpool vaesuspiiri elavad lapsed viiendiku (18,6 protsenti 2009. aastal).  Ülejäänud ligi neli viiendiku lastetoetustest läheb lastele, kes elavad ülalpool suhtelist vaesuspiiri. Suhteline vaesuspiir oli kahe lapse ja kahe täiskasvanud inimesega perel 2009. aastal ca 600 eurot kuus.

Kasutades 2009. aasta sissetulekute mikroandmeid (Eesti Sotsiaaluuring 2010), lihtsaid mikrosimulatsioonimeetodeid ja kombineerides reformide mõjuhinnanguid sotsiaalkindlustusameti koondstatistikaga, arvutasin välja, kui palju läheksid täiendavalt maksma Reformierakonna ja Sotsiaaldemokraatide ideed ja kui palju see vähendaks allpool suhtelist vaesuspiiri elavate laste arvu.

Reformierakonna idee tõsta esimese ja teise lapse toetus 40 euroni kuus (praeguselt 19,18 eurolt) ning kolmanda ja järgneva lapse toetus 115 euroni kuus (praeguselt 57,54 eurolt) tingimusel, et lapse pere elab allpool suhtelist vaesusriski, annaks kokku peredele juurde suurusjärgus 13 miljonit eurot aastas. Suuremat toetust hakkaks saama ca 45 tuhat last. Ja see toetus vähendaks suhtelises vaesusriskis olevate laste osakaalu 2,5 protsendipunkti ehk ca 6000 lapse võrra. Täpne kulude suurus ja mõju vaesusele hakkab sõltuma iga aasta muutuvast vaesuspiirist (selle kriitikast veel allpool).

Sotsiaaldemokraatide idee tõsta esimese ja teise lapse toetus kõikides peredes 57,54 euroni annaks peredele juurde võrreldes praegusega lausa 109 miljonit eurot, suuremat toetust saaks ca 235 tuhat last. See toetus vähendaks vaesusriskis olevate laste osakaalu 2,8 protsendipunkti ehk ca 7000 lapse võrra.

Täiendavatest toetustest jõuavad allpool suhtelist vaesuspiiri elavate lasteni Reformierakonna ettepaneku korral kõik toetused (kui jätta kõrvale tegeliku rakendamise korral tulude ja vaesuspiiri ajalisest nihkest tingitud eksimused) ja sotsiaaldemokraatide ettepaneku korral jõuaks vaesteni kuuendik toetustest (16% 2009. aasta sissetulekuandmete põhjal).

(Mõlema arvutuse puhul on eeldatud, et täiendavaid lapsetoetusi ei arvestata toimetulekutoetuse maksmise korral sissetuleku hulka. Selles osas näib koalitsioon olevat kokku leppimas.)

Kui sotsiaaldemokraatide idee elluviimine vajab “ainult” täiendavalt ca 100 miljoni euro leidmist aastas, siis Reformierakonnal tuleb idee rakendamiseks seevastu mitmeid tehnilisi probleeme lahendada.

Üks nendest on piiri määratlemine, millest allpool hakkab pere saama toetust. Ja siiskohal ma ei tahaks kuidagi nõustuda praeguse ettepanekuga, võtta selleks suhtelise vaesuse piir. Nimelt sõltub suhtelise vaesuse piir kõikide ühiskonnaliikmete sissetulekute jaotusest, sest ta leitakse kui 60% mediaantulust. Suhteline vaesuspiir ei väljenda kulusid, mis on seotud laste kasvatamisega. Samuti mõjutaks laste hulka, kes toetust saavad, näiteks ka see, kui palju otsustatakse tõsta vanaduspensione või kuidas muutub palkade jaotus.

Kui kasutada suhtelist vaesuspiiri, siis võib juhtuda, et lastega peredele makstakse toetust vähem just neil aastatel, kui neil seda kõige rohkem vaja oleks.

Nii oli näiteks 0-15 aastaste laste suhteline vaesusrisk kõige väiksem hoopis majanduskriisi  ajal, 2009. aastal (16,3%). Ja kõige kõrgem oli 0-15 aastaste laste suhteline vaesusrisk just buumi lõpuaastal 2008. aastal (20,4%).

Kui vaesemate perede toetamise mõte on aidata neil toime tulla täiendavate kuludega, siis oleks otstarbekam siduda lastetoetuste maksmine elatusmiinimumi arengutega (näiteks 2,5-kordne elatusmiinimum 2 lapsega pere korral), mis väljendab ostukorvi maksumuse muutust.

Erinevalt suhtelise vaesuse piirist, ei ole elatusmiinimum ühelgi majanduslanguse aastal vähenenud, sest toidu, eluaseme ja esmatarbekaupade hinnad on jätkanud kasvu.

Seekord jääb vaatamata reformide võimalik mõju tööturukäitumisele, all- ja ülalpool piiri olevate perede ebavõrdse kohtlemise küsimus ja mitmete väiksemate toetuste muutmise plaanid.

P.S. Tegemist ei ole Praxise ametliku seisukohaga. Ei välista, et ka mu enda hinnangud ei ole kolme lapse isana objektiivsed, sest ERRi Foorumis lubas Riigikogu sotsiaalkomisjoni esimees, et riik peaks kõik kolmandad ja järgmised lapsed “üle kuldama”. Jään ootama kullakoormat (ja ikka sõltumata mu sissetulekust ).

Isade osakaal vanemahüvitise saajate seas on hakanud langema. Ehkki see valmistab pettumust soolise võrdõiguslikkuse eest võitlejatele, on see veel üks indikaator – küll väga kaudne – et tööturul on hakanud olukord paremaks minema.

Meeldetuletuseks, et 2007. aasta septembris toodi vanemahüvitise saamise periood isade jaoks oluliselt varasemaks – lapse 6 kuu vanusest 70 päevale. Selle tulemusena hakkas isade osakaal vanemahüvitise saajate seas kiiresti tõusma. Kui tolle ajani oli vanemahüvitise saajate seas isasid ca 1%, siis pooleteist aastaga, mida võib lugeda seaduse sisseelamise perioodiks, see mitmekordistus ja jõudis 5%ni.

Sealt kasvas see veel pisut ja tipp saavutati 2010. aasta kevadel – 6.4%. Sellest ajast hakkas isade osakaal aga langema ning eelmise kuu andmetel oli see 5.2% ja näib, et langev trend jätkub.

*Vt märkust andmete kohta lõpust

Mul on hüpotees, et isade osakaalu muutus ajavahemikul märts 2009 – veebruar 2011 peegeldab tööturu olukorra mõju. Paljud valgekraedest värsked isad kaotasid töö või langetati nende palka ja neil oli mõttekas ise vanemahüvitist saada. Või ei olnud emadel eelnevalt töökohta ja nii oleks emade vanemahüvitis olnud üksnes miinimumpalk. Seetõttu pered optimeerisid summaarset sissetulekut ja vanemahüvitise peale jäi endine kõrgepalgaline isa, kes jätkas samal ajal võimaluse korral töötamist.

Selle kohta, et pered on aru saanud vanemahüvitise skeemi võimaluste ärakasutamisest, olgu toodud kinnituseks ka üks tsitaat perekool.ee-st, kus üks ema selle aasta veebruaris kirjutab:

Meie perele oli kasulikum kui lapse isa sai VH enda nimele. Lisaks sellele, käis ametlikult miinimumi eest endisel tööl edasi. Mina olin sel ajal lapsega kodus, kuigi kindlustuseta. … Samas, rahaliselt olime need 6 kuud palju paremas seisus, kui enne VH saaja vahetamist.

Mida võib sellest käitumisest järeldada vanemahüvitise skeemi eesmärkide ja disaini kohta.

Kokku läheb isadele ligi kümnendik vanemahüvitise summadest ehk eelmisel aastal suurusjärgus 270 miljonit krooni. (Kogu vanemahüvitise kulud olid 2,72 miljardit krooni.) Isade poolt saadud keskmine vanemahüvitis on palju kõrgem kui naistel – eelmise aasta lõpus oli isadel 18700 krooni ja emadel 10600 krooni kuus. Isad moodustavad tervelt viiendiku maksimaalse vanemahüvitise saajatest.

Samas ei jää kõik isad koju, vaid suur osa jätkab töötamist ja koju jääb siiski ema, nagu iseloomustas ka ülal toodud tsitaat. Sotsiaalkindlustusameti andmetel sai 2010. aasta lõpus 31% isadest lisaks vanemahüvitisele ka töötasu. Arvatavasti on need kõrgepalgalised isad, kelle töö iseloom võimaldab tööaja ja töökoha paindlikkust.

Vanemahüvitis on kallis meede sündimuse tõstmiseks, sest ta mõjutab väheste sündi, kui maksma peame seda kaua ja palju kõikidele. Samas võrdõiguslikkuse nimel kõrgepalgalistele isadele vanemahüvitise maksmine ja samal ajal neil töötamise lubamine näib sotsiaalpoliitika kulude otstarbekuse seisukohast lausa luksuskaup. Kuid võrdõiguslikkus vist seda ongi.

Eks tuleb siis loota, et isegi kui kõik vanemahüvitist saavad isad ei vaheta kodus lapse mähkmeid, siis väikese omapoolse panuse võrdõiguslikkuse mõtteviisi levitamiseks nad siiski annavad.

P.S. Lisan ausalt, et olen täiesti erapoolik antud teema suhtes ja kavatsen võrdõiguslikkuse nimel hakata ka ise sellel aastal maksimaalset vanemahüvitist saama ja võimalusel mõõdukat töötamist jätkata.

*Märkus andmete kohta: Sotsiaalkindlustusamet avaldab kahesugust statistikat. Vanemahüvitise saajad antud kuu jooksul, mida on kasutatud joonisel, ja vanemahüvitist saavad inimesed mingi kuu lõpu seisuga. Isade osakaalu dünaamika on sarnane, ehkki teisel juhul ca 0.2-0.3% kõrgem ja 2010. aasta märtsi maksimum oli ca 6.7%.

Praxise mõttehommik tõi kokku erinevate valdkondade eksperte, kes koos diskuteerisid perepoliitikavaldkonna iseärasuste ja võimalike arengusuundade üle. Videos näed-kuuled sõna võtmas: Jürgen Ligi, Marko Pomerants, Külli Kadarik, Mare Ainsaar, Eiki Nestor, Ain Aaviksoo, Taavi Rõivas, Riho Rahuoja, Mare Kalkun, Madis Aben, Katre Pall, Tiia Kõnnussaar, Annika Uudelepp, Hanneli Rudi.

Vaata diskussiooni ja ürituse kokkuvõtet! Loe edasi »