Andres Võrk, 22.11.2015

Budapestis toimus 8.-9. oktoobril 2015 ekspertkohtumine “Peer Review  ‘Conditional cash transfers and their impact on children’“, kus Eestist osalesid Andres Võrk Praxisest ja Kristiina Kamenik Sotsiaalministeeriumist.

Kohtumise eesmärk oli jagada Euroopa riikide kogemust, kas on otstarbekas panna lastetoetused sõltuma perede käitumisest (conditional cash transfers – CCT), näiteks maksta toetusi vaid juhul, kui lapsed käivad regulaarselt koolis, lasteaias, tervisekontrollides või vaktsineerimas. Üritusel osalesid eksperdid Belgiast, Bulgaariast, Horvaatiast, Eestist, Lätist, Ungarist, Euroopa Komisjonist ja laste vaesuse vastu võitlevatest rahvusvahelistest organisatsioonidest. Andres koostas ürituse tarvis lühikese ülevaate Eesti seonduvatest meetmetest. Eestis ei ole CCT meetmeid laialdaselt rakendatud, kuid ühe näitena võib välja tuua peretoetuste pikendamise üle 16-aastastele lastele, kes jätkavad õpinguid pärast põhikooli.

CCT on laialt levinud arengumaades, kus sotsiaalsed probleemid on teravamad ning seetõttu on riiklik inimeste käitumise suunamine toonud suurt kasu ning seda eeskätt haridusvaldkonnas. Samas on ka mitmed Euroopa riigid võtnud CCT meetmeid kasutusele suunamaks kõige kriitilisemate valdkondade arengut. Nii on saavutatud positiivseid tulemusi näiteks koolikohustuse täitmisel, mis omakorda lihtsustab riskirühmadesse kuuluvatel lastel välja murda vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse ringist.

Kirjanduse ja praktikate üle arutlemise käigus kerkisid esile järgmised teemad.

Tõendid napid

•    Empiirilised tõendid taoliste toetuste efektiivsuse kohta on tegelikult napid. Teiste riikide kogemuse põhjal võivad laste käitumisest sõltuvad toetused olla õigustatud teatud riskirühmade puhul, kui see on osa komplekssemast poliitikameetmest, mis seob omavahel teenused ja toetused.
•    Rohkem on vaja teada CCT otseste, kaudsete ja pikaajalised mõjude kohta. Vaja on eelkõige läbi mõelda, kas soovitakse inimesi vaid lühiajaliselt rahaliselt motiveerida käitumist muutma või soovitakse muuta inimeste väärtushinnanguid ja panna neid pikaajaliselt ise tahtma käituda nii, nagu riik arvab, et on õige.

Kaasnevate teenuste olulisus

•    CCT rakendamine on võimalik kas omaette meetmena või osana suuremast programmist koos põhjaliku sotsiaaltööga ja tugiteenustega. Pigem toetatakse rohkem kompleksset lähenemist, kus CCT on osa suuremast programmist ning toimib koos teenuste pakkumisega. Samas teeb see programmi kulukamaks.
•    Enne CCT rakendamist peab olema täielikult tagatud nende teenuste pakkumine ja kättesaadavus, mida soovitakse inimesed tarbima suunata. Näiteks Ungaris enne lasteaias käimise kohustuslikuks tegemist alates kolmandast eluaastast selle aasta septembrist parandati lasteaiakohtade kättesaadavust.
•    CCT rakendamiseks peab olema tagatud administratiivne võimekus inimeste käitumise jälgimiseks ja vastavalt sellele tegevuste tegemiseks ning paindlikuks lähenemiseks. CCT tingimuste täitmise kontrollimiseks saab kasutada nii administratiivseid riigi tasandi andmeid (nt kord aastas võtta koolis käimise fakti registriandmetest) kui ka kohapealseid andmeid kohalikult juhtumikorraldajalt (nt info kooli sotsiaalpedagoogilt 10 puudutud päeva kohta). Mõlemal on omad kitsaskohad – esimene ei suuda arvestada juhtumi spetsiifikaga ning teine ei suuda näha suurt pilti.

Pigem positiivsed stiimulid

•    Toetuse poolt tekkivate stiimulite struktuur peaks olema võimalikult lihtne ja läbipaistev, et kõik osapooled saaksid sellest selgelt ja üheselt aru.
•    Positiivsetel (toetuste juurde andmine) ja negatiivsetel (toetuste ära võtmine) stiimulitel on potentsiaalselt erinev efektiivsus. See tähendab, et mõju käitumisele võib olla erinev, kas CCT luuakse lisatoetusena (nt täiendav koolitoetus) või muudetakse selleks juba olemasolev meede (nt maksta lapsetoetust vaid siis, kui koolist ei puudu).
•    Ekspertide ringis leiti, et eelistada tuleks positiivset stiimulit ning võimalusel negatiivset vältida. Tihti on just vaesematest peredest pärit lastel raskusi koolikohustuse täitmisega ning neilt olemasolevate lapsetoetuste äravõtmine võib suurendada vaesusriski ilma käitumises muutust kaasa toomata. Arvati, et toetuste juurdemaksmine riskiperedele koos kaasnevate teenustega on potentsiaalselt efektiivsem.
•    Samas võib ka positiivse stiimuli kasutamine tuua kaasa kadedust nendes peredes, kes ilma lisatoetuse saamiseta soovitud käitumismustrit juba varasemalt järgivad, nt kus lapsed käivad koolis või lasteaias nagunii.

Oluline analüüsida mõju

•    CCT võivad olla universaalsed (nt lapsetoetused kõigile kui lapsed käivad lasteaias) või sihitatud (nt üksikvanematele täiendavad toetused, kui lapsed käivad lasteaias). Kaasnevad kogukulud ja meetmete kuluefektiivsus on väga erinevad.
•    Stiimulite välja töötamine ja sihtrühma leidmine peab olema väga hoolikalt teostatud ning vastavuses konkreetse probleemiga. Arvesse tuleb võtta kõige haavatavamad grupid ning nende vajadustega arvestada.
•    CCT kujundamine võiks toimuda läbi pilootprojektide, kus saab katsetada erinevaid alternatiive. Meetmed tuleks disainida selliselt, et oleks võimalikult vähe negatiivseid efekte nagu toetuse saajate (või mittesaajate) stigmatiseerimine. Olemasolevate meetmete mõjud peaksid olema pidevalt monitooritud ja mõõdetud, et hinnata meetme efekte ja efektiivsust.

Kokkuvõttes jõuti järeldusele, et käitumisest sõltuvad lapsetoetused võivad olla otstarbekad, kui maandada selle kitsaskohtadest tulenevad ohud, disainida meede läbipaistvalt ja sihtgruppe arvestades, monitoorida meetme efektiivsust ning eelistada positiivseid meetmeid negatiivsetele. Samas ei ole tegu kindlasti meetmega, mis üksi sotsiaalseid probleeme lahendaks, vaid osaga laiemast poliitikapaketist, mis vajab efektiivseks toimimiseks toetavaid meetmeid ning teenuseid.

Mõttehommik, 24.01.2014

Mõttekeskus jätkab sel aastal tegevust oma põhivaldkondades, milleks on valitsemine ja kodanikuühiskond, majandus, haridus, tervis ning töö- ja sotsiaalala. Järgnevalt saab aimu, mis meil ühes või teises valdkonnas 2014. aastal plaanis on.

  • Valitsemine ja kodanikuühiskond

Valitsemise ja kodanikuühiskonna valdkonnas jätkame tuttavatel teemadel. Kõigepealt, juba veebruaris esitletakse uuringut, millest saab teada, kui paljud inimesed Eestis tegelevad vabatahtlikkusega. Eelmine selline ülevaade tehti 2009. aastal. Kordusuuringu teeme ka vabaühendustele avalike teenuste üleandmise teemal. Mõlemad analüüsid aitavad teha  kodanikuühiskonna arendamise arengukava (KODAR) uuendamisel õigeid otsuseid. Uusi teemasid toome avalikkuse ette koos EMSLiga tulevikugrupi projekti raames – esitleme ühendustele trende, mis nende elu lähitulevikus mõjutavad ja nõustame, kuidas neid suundi oma tegevuses arvestada.Tegeleme edasi ka ühenduste rahastamise korrastamisega ning uuendame isikliku maksukoormuse kalkulaatorit, mida on kasutanud juba üle 44 000 inimese.

  • Haridus

2014. aastal on hariduspoliitika valdkonnas oodata väga mitmesuguseid töid ning analüüse valmib erinevate haridusvaldkondade kohta. Üldhariduse töödest on olulisim aasta esimeses pooles valmiv üldhariduse koolivõrgu analüüs, mis prognoosib Haridus- ja Teadusministeeriumi etteantud kriteeriumitest lähtuvalt 2020. aastaks Eestile optimaalset põhikoolide ja gümnaasiumide võrku (stsenaariumide analüüs). Töö tulemusel valmivad gümnaasiumivõrgu prognoosid maakonniti ning põhikoolivõrgu prognoosid kohalike omavalitsuste kaupa kooliastmete lõikes.

Teistest üldhariduse valdkonna töödest on teostamisel õpetajapoliitikate ülevaade ning jätkub projekt migratsioonitausta ja eesti keelest erineva emakeelega õpilaste haridusest (SIRIUS võrgustik). Kavas on analüüsida migratsioonitaustaga õpilaste hariduspoliitikat Baltimaade võrdluses ning arendada valdkondlikku koostööd Balti riikidega, sh arutelud poliitikakujundajatega. Koostöös Horvaatiaga on kavas arendada üldhariduskooli õpetajate multikultuurilist kompetentsust ja õpetajatega koostöös arendada välja koolitusmoodul migratsioonitausta ja riigi keelest erineva emakeelega õpilaste õpetamiseks. Eesti kohta valmib kaks juhtumiuuringut migratsioonitaustaga õpilaste vanemate jätkusuutlike algatuste kohta.

Kõrghariduses jätkub rahvusvaheline projekt Eurostudent V. Rahvusvahelise üliõpilaste sotsiaalmajandusliku olukorra ja eluolu uuringu Eurostudent V tegevused jõuavad 2014. aastal kõige põnevamasse faasi – uuringus osalevad riigid on oma andmed kogunud ning konsortsiumile edastanud ning peagi on algamas andmete analüüs ja uuringu lõpparuande koostamine. Praxise peamiseks ülesandeks on kogutud andmete põhjal erinevate lühiülevaadete kirjutamine, uuringu lõpparuande tulemuste levitamise ja kasutamise kavandamine ning osalevate riikide toetamine tulemuste levitamisel. Samal ajal on projektiga liitunud uued riigid (Serbia, Montenegro, Bosnia ja Hertsegoviina, Ukraina, Valgevene, Armeenia, Kasahstan), kus alles käesoleval aastal uuringut esmakordselt ellu viima hakatakse, Praxise ülesandeks on neid riike selles protsessis oma teadmiste ja oskustega toetada.

Täiskasvanuhariduses on koostöös CentARiga teostamisel PIAAC Eesti analüüsi kaks temaatilist aruannet: a) Oskuste kasulikkus tööturul (sh ettevõtlus, ettevõtlikkus ja oskused) ning b) Kellel on risk jääda madalate oskustega ning kuidas vältida madalate oskuste lõksu. Oskuste kasulikkus sotsiaalses sfääris. Need analüüsid võimaldavad heita lähemat pilku Eesti täiskasvanute oskustele, luues täpsemaid seoseid nii tööturu kui ka sotsiaalvaldkonnaga.

Lisaks analüüsime täiskasvanute tööalase koolituse riikliku koolitustellimuse protsessi. 2014. aasta kevadel valmib Praxise poolt koostatud ülevaade ja eksperthinnang ESF programmi „Täiskasvanute tööalane koolitus ja arendustegevused“ raames toetatud täiskasvanute tööalase koolituse riikliku koolitustellimuse protsessile. Välise hindamise eesmärk on selgitada välja, kas ja mil määral on riikliku koolitustellimuse planeerimise protsess olnud selle eesmärki silmas pidades asjakohane ja tõhus ning kas protsessi on tõhusalt ning süsteemselt kaasatud kõik vajalikud osapooled. Lisaks on Praxise ülesandeks anda sisendit selle kohta, kas ja mil määral oleks võimalik seda protsessi täiendada või edasi arendada, et koolituste planeerimine arvestaks senisest veelgi täpsemalt tööturu vajadustega.

Noorte valdkonnas lõppes 2013. aastaga Noorteseire projekt, kuid koostöös ENTK-ga käib võimalike jätkutegevuste üle arutelu ning täpsemad plaanid peaksid selguma lähiajal.

  • Töö- ja sotsiaalala

Aastal 2014. jätkame osalemist üle-euroopalistes ekspertvõrgustikes pakkumaks Euroopa Komisjonile analüütilist tuge ja hinnanguid tööhõivepoliitika, soolise võrdõiguslikkuse  ning sotsiaalkaitse reformide mõju hindamisel. Mitmed meie ekspertide soovitused kajastuvad Euroopa Komisjoni Eestile tehtud aastapõhistes soovitustes.

Uue teemana teadusprojektina 29 uurimisasutuse koostöös läbiviidavas töös keskendume järgneval kolmel aastal rahvastiku vananemisest tuleneva mõju hindamisele. Euroopa Liidu hinnatakse aktiivse vananemise potentsiaali ning uuritakse aktiivset vananemist toetavaid praktikaid ja innovaatilisi lahendusi, millele tuginedes saaks rahvastiku eluea pikenemist kasutada sotsiaal- ja majandusarengu eelisena Euroopas. Praxis keskendub tööelu pikenemise võimalustega, pensionisüsteemi reformide mõjuga, pikemat ja tervemana elatud elu soodustavate lahendustega ja ning eakate hooldusega seotud uurimisküsimuste analüüsile.

Jätkuvalt tegeleme toetuste, hüvitiste ja maksusüsteemi mõju hindamisega. 2014. aasta keskseks uurimisteemaks selles vallas on peredele mõeldud toetuste ning alushariduse ja lapsehoiuteenuse mõjude analüüs. Uuringuga soovime leida enim vaesust vähendava, kuid teisalt kuluefektiivse ja tööhõivet soodustava mudeli lastega perede toetamiseks ja teenuste pakkumiseks Eestis.

Töösuhete ja töötingimuste parendamiseks keskendume alanud aastal avalikus sektoris toimunud muutuste ja reformide mõju uurimisele töötajate töötingimustele ja töösuhetele viimasel kümnendil. Lisaks Eestile on fookuses Tšehhi, Slovakkia ja Rumeenia avaliku sektori muutused.

Toetamaks meeste ja naiste võrdseid võimalusi ning paindlike töö- ja pereelu ühitamise võimaluste edendamist, keskendume järgmisel kahel aastal Norra toetuste 2009-2014 soolise võrdõiguslikkuse programmi toel rahastatava projekti Soolise võrdõiguslikkuse lõimimine üld- ja kõrgharidusse käigus praeguste ja tulevaste õpetajate sooteadlikkuse suurendamisele. Kuidas muuta vanemapuhkuste süsteemi võimaldamaks vanematel senisest paindlikumalt töö- ja pereelu ühitada ning suurendada isade rolli laste eest hoolitsemisel, on meie aasta algul valmiva töö Lapsevanemate paindliku töö- ja pereelu ühitamise võimaluste analüüsi keskne küsimus. Võrdsuspõhimõtete toetamisele on suunatud ka meie peatselt valmiv uuring soolisest ja seksuaalsest ahistamisest tööelus.

Laste õiguste ja lapsesõbraliku õigusmõistmise edendamisele Eestis on suunatud kaastööna Euroopa Liidu Põhiõiguste Ametile valmiv töö „Lapsed õigussüsteemis“, mille raames uuritakse laste osalemist kohtuprotsessides ning hinnatakse, millisel viisil rakendatakse Eestis Euroopa Nõukogu suuniseid lapsesõbraliku õigusmõistmise kohta.

  • Tervis

Tervisepoliitika programmis jätkuvad 2014. aastal mitmed mahukad analüüsiprojektid. Riigikantselei tellimusel ning koostöös Haigekassa, Sotsiaalministeeriumi ja Rahandusministeeriumiga töötatakse välja pikaajaline ravikindlustuse tulude ja kulude tasakaalu prognoosimise mudel. Samuti jätkub uuring „Telemeditsiini laialdasem rakendamine Eestis“, kus analüüsitakse võimalusi panna telemeditsiini paremini tööle tervishoiusüsteemi eesmärkide saavutamiseks.

Tööd panustavad seega valdkondlikku strateegilisse arengusse, et meie tervishoid oleks jätkusuutlik, patsiendisõbralik ning arvestaks rahvastiku vananemisega seotud väljakutsetega. Samuti jätkub töö Moldovas, kus Välisministeeriumi arengu- ja humanitaarabi vahenditest rahastatava arengukoostöö projekti raames luuakse koostöös Moldova perearstide ühendusega sealseid peretohtreid toetava e-tervise teenuse teostatavuse analüüs, kasutades selleks ka Eesti senist kogemust.

  • Majandus

Majanduse teemadel jätkame ettevõtluse arengu analüüsidega, uue alateemana osaleme ühe rahvusvahelise projekti raames naisettevõtluse arengu kohta ülevaate loomisel. Teised üle-Euroopalised projektid keskenduvad ettevõtlusega seotud halduskoormuse kaardistamisele ja vähendamisele.

Jätkuvalt tegeleme mõjude hindamise valdkonnas nii laiemalt teadlikkuse tõstmise kui hindamistega. Aasta alguses analüüsime eelmisest aastast jõustunud mõju hindamise metoodika rakendumist EL asjades 2013. aastal. Ühest küljest vaatame, kuidas on mõju hindamise metoodikat EL asjades seisukohtade kujundamisel kasutatud ja sellest tulenevalt jagame praktilisi näpunäiteid esialgse mõjude analüüsi tõhusamaks läbiviimiseks. Teisalt teeme ettepanekuid mõju hindamise metoodika EL asju puudutavate suuniste edasiarendamiseks.

Üha enam on aktuaalsed ka tööjõuvajaduse teemad. Eelmisel aastal valminud info- ja kommunikatsiooni sektori tööjõuvajaduse uuringu tulemused leidsid laia kõlapinna ning käesoleval aastal jätkame koos Infotehnoloogia ja Telekommunikatsiooni Liidu ja teiste osapooltega uuringu järelduste põhjal arutelusid edasiste tegevuste ja soovituste täpsustamiseks.

Tööjõudu puudutavad teemad leiavad käsitlemist ka natuke teises fookuses. Osaletakse rahvusvahelises projektis, mille tulemusena valmib võrdlevanalüüs kaheteistkümne erineva liikmesriigi (sh Eesti) avaliku sektori organisatsioonide majandus- ja finantskriisi järgsest restruktureerimisest. Teostatavate juhtumite eesmärgiks on näidata, milliseid alternatiivseid lahendusi avaliku sektori organisatsioonides kriisijärgsetel aegadel on kasutatud töö tõhusamaks muutmisel tavapärase töötajate vallandamiste asemel nagu näiteks töötajate ümberpaigutamise skeemid, erinevat tüüpi töökohad või töökohtade jagamised, väiksema töökoormusega pensionile jäämise või varasele pensionile jäämise skeemid ja muud alternatiivsed praktikad.

Üksikisiku tasandil jätkame selgitustööga säästmiskäitumise ja finantskirjaoskuse teemadel. Jaanuaris valmis eestlaste säästmiskäitumise teemaline uuring, mis lähenes antud temaatikale uue vaatenurga alt, kasutades lähtekohana käitumisteadustest ja majanduspsühholoogiast teada tõdesid. Teema pälvis suurt huvi ning esinemiskutseid, mis omakorda kinnitab teema aktuaalsust ja vajadust uudsete lähenemisnurkade järgi.  

  • Praxise Akadeemia

Praxise Akadeemias on 2014. aasta esimese poole olulisim ettevõtmine strateegilise juhtimise koolitused riigi strateegilise planeerimise eestvedajatele. Koolituste eesmärgid on riigi strateegiliste planeerijate teadmiste ja oskuste suurendamine ning uuendatud riigi strateegilise juhtimise raamistiku tutvustamine.

Soovime jätkata oma tööd ka Eesti kogemuse viimisel arengukoostöö sihtriikidesse. Planeerime jätkata oma koostööd Gruusia kodanikuühenduste ja avaliku sektoriga, edendamaks Gruusia kodanikuühiskonna ja avaliku sektori koostööd. Otsime võimalusi oma teadmiste viimiseks ka nt Armeeniasse ja Ukrainasse, kuid samal ajal püüame edendada ka koostööd oma lähinaabritega.  

Praxise Akadeemia töö eesmärgiks on meie teadmisi sihipärasemalt levitada. Sel aastal püüame üles näidata suuremat initsiatiivi just meie jaoks olulisimatel teemadel koolitus- ja arendustegevuste pakkumisel, näiteks tahame jätkata mõju hindamise ja kaasamise koolitustega täiendavatele sihtgruppidele ja edasijõudnutele, ärgitada ministeeriumeid ja riigiasutusi korrastama oma kodanikuühenduste rahastamise korraldust jne.

  •  Üldist

Vabaühenduste Fondi toel oleme eelmisel aastal saanud parandada Praxise uuringutulemuste kättesaadavust ning ühe olulise jätkutegevusena soovime sel aastal avada uhiuue veebiportaali, kus kõik huvilised saavad mugava ligipääsu mõttekoja 13 tegevusaasta jooksul loodud teadmistele. Ühtlasi töötame Kodanikuühiskonna Sihtkapitali toel välja mõttekoja uue strateegia ning rahvusvahelistumise plaani.

Andres Võrk, 16.05.2013

Sellel nädalal selgus Riigikohtu otsusest, et vanemahüvitise seaduse üks säte on põhiseadusega vastuolus. Avaks selle otsuse tagamaid analüütiku vaatevinklist.

Nii nagu koma asukoht lauses võib määrata otsuse, kas „tappa, mitte armu anda“ või „tappa mitte, armu anda“, nii võib ka sulu asukoht keerulises valemis määrata, kas raha antakse või võetakse.

Vanemahüvitise seaduses on üks valem, mille alusel vähendatakse vanemahüvitise ajal töötasu saavate inimeste vanemahüvitist. Üldpõhimõte on see, et kui lapsevanem soovib, võib ta vanemahüvitise perioodil (väikese koormusega) töötada ning saada töötasu. Et sellel perekonnale rahaliselt ka mõtet oleks, väheneb sel ajal küll vanemahüvitise summa, kuid inimese kogusissetulek (hüvitis + palk) peaks idee järgi ikkagi suurenema.

Selles valemis oli seaduse vastuvõtmisel aga väike viga. Viga valemis võis tekitada ebamõistliku olukorra, kus inimesel, kes sai vanemahüvitist ja samal ajal ka väikest töötasu, ei vähendatud vanemahüvitist proportsionaalselt teenitud palgaga vaid teatud piiri ületades hüppeliselt rohkem. Näiteks võis palga suurenedes 10 krooni võrra vanemahüvitist vähendada 100 krooni võrra või veelgi enam. Seega puudus motivatsioon rohkem töötada või kõrgemat palka ülemuselt välja kaubelda, kuna tulemuseks poleks mitte sissetuleku suurenemine vaid hoopis vähenemine.

Seda, et vanemahüvitise seadust vastu võttes tekkis sellesse valemisse väike apsakas, teadis ja tunnistas sotsiaalministeerium juba üsna ammu. Sellele olid tähelepanu juhtinud nii Praxise analüütikud kui ka Riigikontroll juba 2005. aastal.

2007. aastal muudetigi vanemahüvitise seadust, kuid sellega parandati ära valemis üksnes pool viga. Töötasu suurenedes 10 krooni võrra, ei vähendatud vanemahüvitist enam 100 krooni vaid 75 krooni võrra ja ebamõistlik jõnks jäi valemisse ikka sisse.

Mina ise olin välja pakkunud juba 2005. aastal, et tõstes uues valemis lihtsalt sulu teise kohta, oleks saanud selle ebamõistliku olukorra kaotada ning inimese vanemahüvitist küll vähendataks, kui ta tööle läheb, kuid kokkuvõttes inimese sissetulek ikkagi suureneks. 2007. aastal sain tagasisideks, et ettepanekut arutanud Riigikogu sotsiaalkomisjoni arvates ei peagi vanemahüvitise kõrvalt töötamist soodustama ja seetõttu ei pea neid apse valemites eemaldama. (Olgugi, et samal ajal räägivad Praxise analüütikud ja poliitikud juba ammu ka vajadusest muuta seadust paindlikumaks, et lapsevanemad ei peaks valima töö või pere vahel, vaid saaksid soovi korral mõlemat üheaegselt kombineerida.)

Sellel nädalal tuli siis sotsiaalpoliitika ekspertidele lõpuks appi lausa Riigikohus, kelle otsus (nr 3-4-1-7-13) andis lõpuks selge hinnangu, et tegemist on ebamõistliku seadusepunktiga. Ehkki Riigikohtusse jõudis asi maksimaalset vanemahüvitist saava inimese kaasust analüüsides ja see ajendas endist sotsiaalministrit viitama, et tegemist on marginaalse probleemiga, siis Riigikohus märkis õigesti, et tegelikult puudutab see valem potentsiaalselt kõiki, kes kaaluvad vanemahüvitise ajal töötamist. Praegu võib öelda, et sotsiaalmaksuga maksustatavat tulu saavad vanemahüvitisega samal ajal ligi 7% vanemahüvitise saajatest, kes võiksid konkreetselt olla puudutatud sellest valemist.

Milline võiks olla lahendus? Minu ettepanek oleks tõsta praeguses valemis lihtsalt sulg teise kohta (mille tulemusena valem lihtsustub) ja muuta rangemaks parameetrit, mis vanemahüvitist vähendab töötamise korral. Kokkuvõttes silub see inimese jaoks tema eelarvekõvera ja igal vanemahüvitise tasemel tööpanuse suurendamine ikkagi tõstab inimese kogutulu. Võrreldes praeguse olukorraga võidaksid just osa-ajaga töötajad, mis võiks olla ka töö- ja pereelu ühitamise seisukohast tähtsam, ja kaotaksid vanemahüvitise kõrvalt täisajaga või väga kõrge palga töötavad inimesed.

 

Lõpetuseks olgu lisatud, et analoogseid lõkse, kus inimesel sissetulek hoopis väheneb, kui ta hakkab töötama või töötamist suurendab, leidub Eesti sotsiaalkaitsesüsteemis veelgi ning nende mõju töötamise stiimulitele võib olla kordades suurem, kui seda saab muuta mõneprotsendise tulumaksumäära langetamisega.

Nii kaotavad kogu oma ennetähtaegse vanaduspensioni need inimesed, kes sooviksid kasvõi veerand kohaga tööle minna või mõne juhuotsa teha. Samamoodi kaotavad töötud enda töötutoetuse või töötuskindlustushüvitise osa-ajaga tööle minnes. Ka hiljuti vastuvõetud vajaduspõhises peretoetuste süsteemis võib sissetuleku vaid ühe-eurone suurenemine jätta pere ilma kogu vajaduspõhisest lapsetoetusest. Samas nii nende inimeste kui ka riigi huvides oleks, et kõik ühiskonnaliikmed tööturul võimete- ja võimalustekohaselt osaleks. Kõikidel nendel juhtudel tasub poliitikakujundajatel kaaluda, kas neid järske jõnkse valemites ei saaks siluda, nii et samaaegselt säiliks inimeste töömotivatsioon ja hoitaks kokku ka sotsiaalkaitsekulusid.

P.S. Et majandusteadlased on viimasel ajal saanud kurikuulsaks vigade tegemisega enda valemites, siis olgu toodud igaks juhuks siin ära ka Stata käsufail, millega ülalpool tehtud joonised on saadud.  Et kogemata poliitikakujundamisel suluviga mängima ei hakkaks (do-fail).

Mõttehommik, 09.10.2012

1990. aastate keskpaigas hakati rääkima võitjate põlvkonnast. Tõepoolest, sageli andis vähemalt tööturul inimesele vanus kvalifikatsiooni – võitjate põlvkond olid noored, kellel polnud nõuka-aegset mentaliteeti, noorusega seostati innovaatilisust ning läänemeelsust.

Piltlikult öeldes olid aknad avatud ja rahvas lehvitas neile noortele kaasaelavalt. Nüüd on ajad teised ja noorus on tööturul kvalifikatsioon vaid vähestes ametites. Isegi kõrgharidus ei garanteeri alati seda, et mõni aken avaneks.

Kui aga juhtub, et pole eriti haridust ega oskust tööd teha ja ka suhtlemine potentsiaalse tööandjaga tundub keeruline, võib perspektiiv ühiskonna ellu kaasatud olla üpris kehv tunduda.

Sellist olukorda, kus inimesel ei ole võimalik ühiskonnaelus osaleda, nimetatakse sotsiaalseks tõrjutuseks. Põhjus võib olla nii juba eelnevalt loetletud puudulikus hariduses, töötuses, suhtlemishirmus, vaesuses, puudes, religioossetes vaadetes või ka näiteks õpitud abituses.

Euroopas loetakse sotsiaalse tõrjutuse üheks oluliseks riskigrupiks noori, kes ei tööta, õpi ega osale ka mõnel koolitusel (inglise keeles väljend NEET – Not in Employment, Education or Training). Ka Eestis hakati seoses masuga sellistele noortele rohkem tähelepanu pöörama, kuna näiteks 2010. aastal oli iga neljas 15-24-aastane noor selliselt klassifitseeritav ning veidi enam kui iga viies 16-24-aastane noor elas suhtelises vaesuses. Ühest küljest võib vaesus tingida sotsiaalse tõrjutuse, teisalt võib sotsiaalne tõrjutus olla ka vaesuse üks põhjus.

Eelmainitud töötud, hariduseta ja passiivsed noored on kõige põhilisemad riskigrupid, kellest sotsiaalse tõrjutuse kontekstis räägitakse. Teistes riikides on toodud riskigruppidena ka näiteks kodutuid noori või noori, kellel on risk jääda kodutuks, sisserännanud noori ja etnilisi vähemusi ning noori, kelle eest on riik hoolitsenud (ehk asenduskodude noored).

Ka Eestis on asenduskodu ehk endise nimetusega lastekodu noored need, kelle puhul üleminek iseseisvasse ellu toimub võrreldes peredest pärit noortega järsemalt. Kehtiva sotsiaalhoolekande seaduse järgi on noorel võimalik olla asenduskoduhooldusel kuni täisealiseks saamiseni ehk kuni 18-eluaastani või kui noor õpib kutseõppeasutuses, rakenduskõrgkoolis või kõrgkoolis esmase õppekavajärgse nominaalse õppeaja lõpuni.

Seega paneb Eestis seadus suhteliselt täpselt paika, mis hetkest asenduskodu noor on täiskasvanu ja peaks enda eest ise hoolitsema. Kui noor aga otsustab 18-aastasel koheselt mitte edasi õppida, peab ta iseseisvas elu hakkama end ise majandama, hoolitsema eluasemekulude eest jne. Hilisem perspektiiv minna õppima, võib osutuda väga keeruliseks, kui mitte võimatuks.

Praxise poolt 2010. aastal valminud uuringus “Asenduskodudes kasvanud noorte valmisolek iseseisvaks eluks” läbi viidud intervjuudest lastekaitse- ja sotsiaaltöötajatega peegeldus arvamus ja suhtumine, et asenduskodud pakuvad niivõrd häid elamistingimusi, et noore iseseisvumine tihtipeale kesisematesse elamistingimustesse võib olla noore jaoks šokeeriv. Värskelt elluastunud noor võib kokku puutuda tingimustega, mis nõuavad spetsiifilisemaid oskusi.

Näiteks selgus, et 62% noortest ei olnud ahju kütnud ning enam kui pooled noortest polnud nööpi ette õmmelnud ega ka elektripirni vahetanud. Iseseisvalt elu alustades võivad need olla aga olulise tähtsusega oskused.

Samuti ei luba näiteks tervisekaitsenõuded asenduskodus elaval alla 18-aastastel lastel valgusteid puhastada, aknaid pesta ega ka tualettruumi puhastada. Lastekaitsetöötajad tõid ka näiteid sellest, et asenduskodudest pärit noored ei oska sageli konflikte või probleemseid olukordi lahendada, kuna nad ei ole kokku puutunud probleemidega, kus näiteks peres on üks lapsevanem kaotanud töö ja pere peab hakkama saama ühe pereliikme palgaga.

Pealtnäha võib jääda mõistetamatuks, kuidas on see kõik seotud sotsiaalse tõrjutusega, kuid puuduv perekonna tugi, õpetatud abitus ja liialt varajases eas iseseisva elu alustamine võivad olla põhjus, miks noor ei saa omandatud haridust või ka tööle mindud.

Eestis puudub statistika selle kohta, mis on saanud asenduskodude noortest, kes on ellu astunud. Vaadeldes aga erinevates riikides tehtud uuringuid, siis sageli on just endised asenduskodu kasvandikud need, kellel kodutuse ja töötusega kaasnevate probleemide tõttu on ka suurem tõenäosus sattuda kriminaalsele teele ning enne 20. eluaastat lapsi saada (Eurochild 2010). Loomulikult on asenduskodudest iseseisvunud noorte seas ka inimesi, kes on tublisti hakkama saanud ja oma elu edukalt jalgele seadnud, kuid nende noorte käekäik on olnud sõltuv suuresti õnnest ja ka nende endi ambitsioonikusest.

Millised on lahendused?

Noorte sotsiaalse tõrjutuse vähendamine on kompleksne teema. Mõnes mõttes võib öelda, et see on sõltuv nii pere-, haridus-, töö-, sotsiaalhoolekande- kui ka noorsoopoliitikast ja kõige tipuks sõltub see ka ühiskonna hoiakutest. Noorte sotsiaalse tõrjutuse vasturohi on sotsiaalne kaasatus. Viimane sõltub aga alates sellest, kuidas on perekond last väikesest peale kasvatanud, kuivõrd on last pere igapäeva tegemistesse kaasatud ning usaldatud tema arvamust kuni selleni, kuivõrd on ühiskonnas noori kaasatud neid puudutavasse otsustesse.

Kui näiteks lapse enesehinnang on väga madal ja tema arvamust on peres alati maha tehtud, on sellel noorel ka teistel tasanditel väga raske end kuuldavaks teha. Sestap on perel ja sellel, kuivõrd palju perekond koos noorega teda puudutavaid valikuid analüüsib, samuti oluline roll, kuna hilisem toimetulek sõltub paljuski omandatud oskustest ja kogemustest.

Hariduspoliitikas on noorte sotsiaalse tõrjutuse vähendamise nimel vaja tööd teha koolikatkestajate osakaalu vähendamisega. Valitsuse konkurentsivõime kavas “Eesti 2020″ on seatud eesmärk vähendada põhihariduse või madalama haridustasemega õpinguid mittejätkavate noorte osakaalu 11,7%-ilt 9,5%ni. Selline plaan näib realistlik, kuigi mitte väga ambitsioonikas.

Samuti nagu leiti Praxise mõttehommikul, mis käsitles just noorte sotsiaalset tõrjutust, peaks haridusvaldkonnas rohkem arvestama noore individuaalse arengu ja saavutustega ning tulemuspõhine hindamine võiks olla üks samm selles suunas. Koolis tuleks ka rohkem tähelepanu pöörata sotsiaalsete oskuste (suhtlemise, meeskonnatöö, ettevõtlikkuse) sihipärasele arendamisele.

Tööpoliitikas tuleks rohkem leida viise, kuidas pakkuda noortele töökogemust ja oskust käia tööl. Kavas “Eesti 2020″ on seatud ka eesmärk vähendada noorte (15-24-aastaste) töötuse määra 2010. aasta 33 protsendilt 10 protsendile aastaks 2020. Samuti tuleks ühiskonnas rohkem väärtustada ka vabatahtlikku tööd, mis on samuti võimalus anda noortele töökogemust. Näiteks Ameerikas nähaksegi vabatahtlikus töös hüppelauda tööellu: ühest küljest näitab vabatahtliku töö tegemise valmidus noore soovi panustada paremasse ühiskonda, teisalt on see kogemus, mille puhul on võimalik leida oma CVsse ka soovitajaid.

Kuivõrd artiklis käsitlesin ka asenduskodunoori, siis millised oleksid lahendused nende puhul, et neil oleks väiksem risk olla tõrjutud iseseisvas elus? Ilmselt aitaks kaasa, kui meie seadused nii jäigalt 18-24-aastast noort asenduskodust välja iseseisvasse ellu ei saadaks, vaid annaks neile võimaluse ka vajadusel naasta. Samuti pakuks neile tugiisiku, keda asenduskodu noor ise usaldab ja kellele ta julgeb rääkida ka tehtud vigadest. Ja loomulikult oleks kõige parem lahendus, kui asendushooldusele suunamist saaks ennetada või kui lapsele leitaks perekond, kes lapse üles kasvatab.

Autor on Praxis külalisuurija. Artikkel on ilmunud ERR portaalis.

Andres Võrk, 14.09.2012

Selle nädala üheks keskseks sotsiaalpoliitika teemaks oli lastetoetuste reform, mille võimalikud detailid ja koalitsioonipartnerite ettepanekud hakkavad jõudma kabinettidest avalikkuse ette.

Kas suurem osa perepoliitika täiendavatest summadest peaks jaotatama kõikidele lastele või üksnes neile, kes on vaesematest peredest, ei ole Eesti ühiskonnas veel selge. Loomulikult vaidlevad poliitikud (vt ERRi 12. septembri tulist Foorumit), kellel on erinev maailmavaade, kuid vastandlikult on jagunenud ka aktiivsemad televaatajad (nt ERRi Foorumis hääled 46% vs 54%, TV3 Omakohtus 49% vs 51%).

Alustuseks olgu öeldud, et on tõsi, et valitsusliit järgib enda tegevusprogrammi, kus on kokku lepitud, et peretoetuste maksmisel peab edaspidi kehtima põhimõte, et toetatakse rohkem neid, kes reaalselt rohkem abi vajavad ja kel on rohkem lapsi. Kuid tähelepanuväärne on see, et sama programm näeb ette, et terviklik olukorra ja probleemide analüüs ning järeldused, kas ja mida peaks peretoetuste ja -teenuste põhimõtetes muutma, nn  “Peretoetuste ja -teenuste roheline raamat”, plaaniti valmis saada alles 2013. aasta viimaseks kvartaliks.

Tundub, et oodatust parem maksulaekumine või hoopis keerukad päevapoliitilised sündmused sundisid Reformierakonda asuma peretoetusi muutma enne põhjaliku analüüsi valmimist. Et teemaga tuldi välja ootamatult ja rutakalt on vihjanud ka koalitsioonipartner.

Igatahes peab nüüd tegema kõik, et ei kukuks kiirustades välja nii, et üheksa korda lõikame ja küll me pärast mõõdame ka midagi.

Seetõttu püüan ka omalt poolt appi tulla ja tänases ning järgnevates perepoliitikateemalistes sissekannetes plaanitavate reformide mõõtmisega jõudumööda tegeleda. Täna võrdleme alustuseks Reformierakonna ja Sotsiaaldemokraatide ettepanekuid seni universaalsete lastetoetuste muutmisel.

Lastetoetuste suurus on praegu esimese ja teise lapse korral 19,18 eurot  kuus ning kolmanda ja iga järgneva lapse toetus 57,54 eurot kuus. Kokku jõuab nii lastega peredeni ligi 70 miljonit eurot aastas. See jaguneb praktiliselt võrdselt ühelapseliste, kahelapseliste ning kolme- ja enamalapselised perede vahel, igale rühmale ligi kolmandik lastetoetustest. (Paljulapselisi peresid on vähem, kuid nendel on ka toetused suuremad).

Universaalsete lastetoetuste kogusummast saavad allpool vaesuspiiri elavad lapsed viiendiku (18,6 protsenti 2009. aastal).  Ülejäänud ligi neli viiendiku lastetoetustest läheb lastele, kes elavad ülalpool suhtelist vaesuspiiri. Suhteline vaesuspiir oli kahe lapse ja kahe täiskasvanud inimesega perel 2009. aastal ca 600 eurot kuus.

Kasutades 2009. aasta sissetulekute mikroandmeid (Eesti Sotsiaaluuring 2010), lihtsaid mikrosimulatsioonimeetodeid ja kombineerides reformide mõjuhinnanguid sotsiaalkindlustusameti koondstatistikaga, arvutasin välja, kui palju läheksid täiendavalt maksma Reformierakonna ja Sotsiaaldemokraatide ideed ja kui palju see vähendaks allpool suhtelist vaesuspiiri elavate laste arvu.

Reformierakonna idee tõsta esimese ja teise lapse toetus 40 euroni kuus (praeguselt 19,18 eurolt) ning kolmanda ja järgneva lapse toetus 115 euroni kuus (praeguselt 57,54 eurolt) tingimusel, et lapse pere elab allpool suhtelist vaesusriski, annaks kokku peredele juurde suurusjärgus 13 miljonit eurot aastas. Suuremat toetust hakkaks saama ca 45 tuhat last. Ja see toetus vähendaks suhtelises vaesusriskis olevate laste osakaalu 2,5 protsendipunkti ehk ca 6000 lapse võrra. Täpne kulude suurus ja mõju vaesusele hakkab sõltuma iga aasta muutuvast vaesuspiirist (selle kriitikast veel allpool).

Sotsiaaldemokraatide idee tõsta esimese ja teise lapse toetus kõikides peredes 57,54 euroni annaks peredele juurde võrreldes praegusega lausa 109 miljonit eurot, suuremat toetust saaks ca 235 tuhat last. See toetus vähendaks vaesusriskis olevate laste osakaalu 2,8 protsendipunkti ehk ca 7000 lapse võrra.

Täiendavatest toetustest jõuavad allpool suhtelist vaesuspiiri elavate lasteni Reformierakonna ettepaneku korral kõik toetused (kui jätta kõrvale tegeliku rakendamise korral tulude ja vaesuspiiri ajalisest nihkest tingitud eksimused) ja sotsiaaldemokraatide ettepaneku korral jõuaks vaesteni kuuendik toetustest (16% 2009. aasta sissetulekuandmete põhjal).

(Mõlema arvutuse puhul on eeldatud, et täiendavaid lapsetoetusi ei arvestata toimetulekutoetuse maksmise korral sissetuleku hulka. Selles osas näib koalitsioon olevat kokku leppimas.)

Kui sotsiaaldemokraatide idee elluviimine vajab “ainult” täiendavalt ca 100 miljoni euro leidmist aastas, siis Reformierakonnal tuleb idee rakendamiseks seevastu mitmeid tehnilisi probleeme lahendada.

Üks nendest on piiri määratlemine, millest allpool hakkab pere saama toetust. Ja siiskohal ma ei tahaks kuidagi nõustuda praeguse ettepanekuga, võtta selleks suhtelise vaesuse piir. Nimelt sõltub suhtelise vaesuse piir kõikide ühiskonnaliikmete sissetulekute jaotusest, sest ta leitakse kui 60% mediaantulust. Suhteline vaesuspiir ei väljenda kulusid, mis on seotud laste kasvatamisega. Samuti mõjutaks laste hulka, kes toetust saavad, näiteks ka see, kui palju otsustatakse tõsta vanaduspensione või kuidas muutub palkade jaotus.

Kui kasutada suhtelist vaesuspiiri, siis võib juhtuda, et lastega peredele makstakse toetust vähem just neil aastatel, kui neil seda kõige rohkem vaja oleks.

Nii oli näiteks 0-15 aastaste laste suhteline vaesusrisk kõige väiksem hoopis majanduskriisi  ajal, 2009. aastal (16,3%). Ja kõige kõrgem oli 0-15 aastaste laste suhteline vaesusrisk just buumi lõpuaastal 2008. aastal (20,4%).

Kui vaesemate perede toetamise mõte on aidata neil toime tulla täiendavate kuludega, siis oleks otstarbekam siduda lastetoetuste maksmine elatusmiinimumi arengutega (näiteks 2,5-kordne elatusmiinimum 2 lapsega pere korral), mis väljendab ostukorvi maksumuse muutust.

Erinevalt suhtelise vaesuse piirist, ei ole elatusmiinimum ühelgi majanduslanguse aastal vähenenud, sest toidu, eluaseme ja esmatarbekaupade hinnad on jätkanud kasvu.

Seekord jääb vaatamata reformide võimalik mõju tööturukäitumisele, all- ja ülalpool piiri olevate perede ebavõrdse kohtlemise küsimus ja mitmete väiksemate toetuste muutmise plaanid.

P.S. Tegemist ei ole Praxise ametliku seisukohaga. Ei välista, et ka mu enda hinnangud ei ole kolme lapse isana objektiivsed, sest ERRi Foorumis lubas Riigikogu sotsiaalkomisjoni esimees, et riik peaks kõik kolmandad ja järgmised lapsed “üle kuldama”. Jään ootama kullakoormat (ja ikka sõltumata mu sissetulekust :)).