Pensionisüsteemi laul näib olevat lauldud. Eesti sotsiaalminister sõnas pühapäeval ERRis, et I sambast saavad tulevikus pensioni vaid üksikud väetid. Talle sekundeerisid Eesti kahe suurima panga makroanalüütikud, kes olid skeptilised II ja III samba pensionifondide suhtes. Lisan veel hüsteeriaks juurde, et vaevalt aitab ka kinnisvarasse investeerimine, sest tulevikus on ju noori inimesi oluliselt vähem, seega nõudlus eluaseme järgi tulevikus väiksem ja hinnad madalamad.

Aga järsku läheb siiski kõik hästi? Võiks ju hetkeks teeselda, et oleme nii naiivsed. Kui palju me siis pensioni saaksime I ja II sambast? Pakuksin välja mõned arvud. Neil, kes protsente kardavad, on soovitus ainult pilte vaadata.

Oletagem hetkeks, et vaatamata sotsiaalministri öeldule saavad I sambast pensioni tulevikus siiski kõik inimesed, et pensionile jäämise vanus tõuseb 65 aastani, et pensionid tõusevad koos hindade ja sotsiaalmaksu laekumisega nii nagu seadustes praegu kirjas. Lisaks loodame, et meie inimeste oodatav eluiga pikeneb nii nagu demograafid ennustavad Eurostati prognoosides (vt nt (link)). Ja loodame, et töötus langeb tänu Töötukassa suurtele ponnistustele 20 aasta jooksul 2008. aasta tasemele ning tööjõu tootlikkus areneb järgmise 50 aasta jooksul nii nagu meie rahandusministeerium ja Euroopa Komisjon on kunagi arvanud (vt faili), ehkki kindlasti on vahepeal veel mõni buum ja langus. Kõige keerulisem on pensionifondide reaalse tootlikkusega (st tootlusega peale inflatsiooni). Euroopa Komisjon on enda mudelites eeldanud, et see võiks olla nirused 2,5% aastas. Võrdlusena, et aktsiaindeksi S&P500 20-aastaste investeerimisperioodide reaaltootluste mediaan oli 4,1% aastas aastatel 1920-2009 (link). Samas Eesti pensionifondide keskmine reaaltootlus (arvestades tarbijahinnaindeksi muutust) aastatel 2003-2010 oli minu arvutuste järgi tühised 0,5% aastas. Aga lootkem, et nad on õppust võtnud ja suudavad pakkuda tulevikus reaaltootlust 2,5%.

Niisuguste, siiski mitte väga utoopiliste eelduste korral, ootaks Eesti inimesi ees vanaduspension, mis oleks enam-vähem sama suur võrreldes keskmise palgaga kui praegu. Keskmise uue pensionäri vanaduspensioni ja keskmise sotsiaalmaksuga maksustatud sissetuleku suhe, mis praegu on ca 40%, oleks aastal 2020 35%, aastal 2040 38% ja aastal 2060 37%.

Hetkel tuleb praktiliselt kogu inimeste vanaduspension I sambast. Aastaks 2040 langeb I samba osakaal uute vanaduspensionäride pensionis 72%ni, aastaks 2060 55%ni. I sambas kasvab võrdne baasosa, sest seda tõstetakse kiiremini. Kui praegu moodustab see I samba pensionist ca 39%, siis aastal 2040 on see 50% ja aastal 2060 57%.

Tuleviku eripära võrreldes tänapäevaga on see, et tulevikus on pensionide varieeruvus siiski oluliselt suurem kui praegu. Nii on meestel võrreldes naistega veerandi võrra kõrgem pension. Kõrgepalgalistel ja pikema tööstaažiga inimestel on mitu korda suurem pension kui vähe töötanud inimestel. Palju hakkab sõltuma õnnest, millise pensionifondi on inimesed valinud ja millal investeerimist alustanud ja mis on maailmamajanduse olukord, kui nad pensionile jäävad ja II sambast väljamaksed hakkavad toimuma.

Samuti jääb tulevikus pensionär pensionil olles vaesemaks võrreldes muu ühiskonnaga. Praegu pension tõuseb koos hindade ja palkadega, kuid tulevikus on ka oluline II samba pension, mille väärtus on annuiteedina fikseeritud ja selle reaalväärtus langeb ajal, kui inimesed pensionil on.

Nii on näiteks 2040. aastal pensionile jääva inimese pensionide suhe keskmisesse palka pensionile jäädes küll 38%, kuid 10 aasta pärast 75-aastasena on see langenud kuuendiku võrra ja on ca 32% keskmisest palgast. Ka emapensioni reaalväärtus, kui see tuleb II sambast, hakkab vähenema pensionil olles.

Seega oleks ülaltoodud lihtsate arvutuste järeldus, et keskmine pensionär, kes saab pensioni I ja II sambast, ei ole kindlasti tulevikus ühiskonnas paremas olukorras võrreldes praeguste pensionäridega. Palgatöötaja on endiselt enam kui kaks korda kõrgema sissetulekuga. Kuid loodetavasti ühiskond ise on oluliselt rikkam tänu tootlikkuse vahepealsele tõusule, mistõttu ka tolle napi pensioni eest, saab tulevikus rohkem osta, kui praegu.

Järgmine küsimus on see, kas ühiskond tegelikult üldse jõuab I samba pensioni maksta. Tõesti, I samba defitsiit säilib, kui jäävad kehtima praegused reeglid ja ülalloetletud eeldused. Minu prognoosimudel näitab, et lähiaastatel on I samba defitsiit ca 2% SKPst ja seejärel see väheneb ca 1%ni SKPst. Praegune kõrgem defitsiit on tingitud hõive langusest kriisi ajal, pensionide asendusmäära ajutisest tõusust ja II samba maksete vahepealse peatamise kompenseerimisest.

Seega tuleb pikas perspektiivis igal aastal lisaks sotsiaalmaksu tuludele leida riigieelarvest täiendavaid maksutulusid pensionikulude katmiseks või vähendada muid kulutusi, nii nagu see on juba praegu. Tulevikus võtab see riigieelarvest siiski suhteliselt väiksema osa, olles praktiliselt võrdne sotsiaalmaksust II sambasse siirdatavate summadega. Viimast ei saa aga ära kaotada, sest see siire oli eelduseks, et inimesed teeksid ka oma palgast makseid II sambasse.

Miks jääb I samba defitsiit prognooside kohaselt kestma, kui pensionisüsteemi parameetreid ei muudeta? Minu simulatsioonid näitavad, et kõige olulisem põhjus on siin see, et me elame tulevikus kauem. See tähendab, et oleme ka pensionil kauem. Kui oodatav eluiga ei tõuseks, vaid inimesed sureksid tulevikus samamoodi nagu 2009. aastal, siis jõuaks I sammas tegelikult defitsiidist välja. Tööturu arengud mõjutavad I samba defitsiiti vähem, sest väiksem hõive toob kaasa ka väiksemad pensionikulutused tulevikus.

Kui oodatav eluiga ei pikeneks, siis oleks I sambast inimeste pension küll veidi väiksem, sest ka tööealisi inimesi, kes sotsiaalmaksu maksavad, on vähem. Kuid seda kompenseeriks suurem pension II sambast, sest kogutud summad jagunevad lühema pensionil oleku aja peale.

Rahvastikuprognoosides kasutatavate eelduste kohaselt oleks 65-aastase inimese oodatav eluiga 2026. aastal veel ca 18 aastat ja 2060. aastal ca 22 aastat. Simulatsioonid näitavad, et I samba defitsiidi kaotakski samal perioodil pensioniea tõstmine 4 aasta võrra, vanuseni 69 ca 2046. aastaks.

Minu hinnangul ei ole Eesti pensionikindlustus kokku kukkumise äärel, kuid kindlasti peab ka Eesti pensionikindlustus kohanema toimunud muutustega rahvastiku vanuskoosseisus, tööturul, makromajanduses ja finantssektoris.

Ja see järkjärguline kohanemine on juba viisteist aastat kestnud ja kestab ka edaspidi. Pensioniiga on tõstetud ja see tõuseb veelgi, inimesed peavad ise rohkem säästma pensionipõlveks II pensionisamba abil, reegleid finantssektori jaoks, kuhu me oma raha paigutame, on muudetud rangemaks, nende haldustasud madalamaks ja nende tegevus läbipaistvamaks.

Inimese õnneks, kuid pensionikindlustussüsteemi suureks riskiks, on ikka eluea pikenemine. Sellega peab pensionisüsteem ja sellest tulenevalt ka inimesed kohanema. Kui eluiga pikeneb, ongi loomulik, et ka inimesed peavad kauem töötama või leppima madalama pensioniga.

Pensionisüsteemi kohanemised võivad olla kas teatud aja tagant poliitikute otsustatud, nagu meil pensioniea tõstmine 65 eluaastani või pensionide muutmised majanduskriisi ajal. Kuid kuna rahvastikunäitajate prognoosimine nii pika aja peale on väga keeruline, kuid samas mõju pensionisüsteemile on väga suur, siis on paljud riigid pensionisüsteemi sisse ehitanud automaatsed kohanemismehhanismid, mis muudavad pensionide suurust ja pensionile mineku aega sõltuvalt demograafilisest arengust ja majandusolukorrast.

Lisaks on oluline, et pensionikindlustussüsteem ise toetaks inimeste kauem töötamist, see tähendaks, et ta ei soodustaks ega võimaldaks varem pensionile jäämist ennetähtaegsete pensionide, töövõimetuspensionide või erinevate eripensionide kaudu.

Märkus analüüsi kohta: ülaltoodud arvutused on leitud minu tehtud kohordipõhisest pensionimudelist, mida on Praxise uurimisprojektide kaudu toetanud eri aegadel Riigikogu kantselei, Sotsiaalministeerium ja Rahandusministeerium. Siiski üksnes mina ise vastutan ülalmainitud arvude õigsuse eest. Nende arvude kasutamine enda finantsotsuste tegemisel või poliitilistes debattides on lugejate enda risk. Arvutused ei arvesta vanemapensioni võimalikku kehtestamist, muutusi töövõimetuspensionide määramise korras, eripensionide võimaliku kaotamise mõju I ja II sambale ega muid kvalitatiivseid muutusi pensionisüsteemis.

Valitsus on lubanud tõsta järgmise aasta 1. aprillil pensione 4,4%. Miks just nii palju ja miks mitte vähem või rohkem? Pensionide plaanitavat tõusu aitavad selgitada kaks valemit:

1) Arvutuslik pensioniindeks: 0,2 x 4,9% + 0,8 x 5,4%=5,3%
2) Pensioniindeksi tasaarveldus: 5,3% – 0,9% = 4,4%

Esimene valem näitab, et pensioniindeksi arvutuslik väärtus oleks rahandusministeeriumi suvise prognoosi andmete kohaselt ca 5,3%. See on leitav kui kaalutud keskmine: 20% tarbijahinnaindeksi aastasest muutusest, mis on 2011. aastal prognooside järgi 4,9%, ja 80% sotsiaalmaksu pensionikindlustuse osa laekumise juurdekasvust 2011. aastal võrreldes 2010. aastaga, mis on prognooside kohaselt ca 5,4%.

Teine valem näitab, et plaanitud pensionide tõus on järgmise aasta 1. aprillist siiski väiksem kui 5,3%, sest pensionärid on maksumaksjate ees „võlgu“ varasemate aastate pensionide mittelangetamise eest. Kokku on võlg 4,6%. 2012. aastal tasaarveldatakse sellest võlast ca viiendik (0,9%). Selle tulemusena tõusevad pensionid eelarve seletuskirja kohaselt järgmisel aastal 4,4%.

Märkus: 2012-2016 prognoos tuginedes rahandusministeeriumi andmetele

See kui palju järgmisel aastal vana võlga tasaarveldatakse on tegelikult paindlik otsus. Valitsus võiks seda teha ka kõik korraga, kuid siis oleks pensionide tõus alla protsendi (0.8%=5,4%-4,6%), mis näeks välja naeruväärne ja ei oleks ilmselt poliitiliselt vastuvõetav arvestades, kui palju on viimastel aastatel kerkinud hinnad. Tasaarveldamist täiesti edasi lükata ka pole mõtet, sest tõstmine 5,4% võrra suurendaks järgmise aasta pensionikindlustuse defitsiiti veelgi ja suurendab riski, et kogu avaliku sektori defitsiit kujuneb suuremaks kui 3% SKPst. Seega on välja hõigatud 4,4% igati hea kompromiss kahe äärmuse vahel.

Indeksite puhul tuleb tähele panna, et mitme aasta lõikes ei anna pensioniindeksi juurdekasvude korrutis sama tulemust, mis algselt külmutatud pensionid ja seejärel tasaarvestatud muutus. Näiteks pensionide langus esimesel aastal 5% ja kasv järgmisel aastal 9% annab kokku tõusu 3,55% (0,95×1,09= 1,0355). Kuid esimesel aastal pensionide külmutamine (muutus 0%) ja järgmisel aastal madalam tõus (4%) annaks kokku pensionitõusu 4%. (1,00×1,04=1,04).

Kasutades mineviku andmeid ja rahandusministeeriumi prognoose (vt eelmine ja järgmine joonis) saab ka välja arvutada, kas pensioniindeksi kohanemise perioodi lõpuks (nt 2016 aastaks kui tasaarveldus tehakse viie aasta jooksul), on pensionid kõrgemad või madalamad.

Arvutused viitavadki, et 2016. aastaks peaksid pensionid olema ca 1,5% võrra kõrgemad (ja kulud seetõttu riigieelarvele suuremad) seetõttu, et pensione ei vähendatud kriisi ajal ja tasaarvestatakse järgmistel aastatel. Kas pensionäride rahuolu on kokkuvõttes kõrgem 2008-2016 toimunud indeksite kohandamisest, sõltub aga ka eakate eelistustest ja võimalustest säästmise ja laenamisega enda tarbimist ise siluda üle majanduskriisi aastate.

Märkusena, et sellisest indeksitega mängimisest saadavat võitu või kaotust riigieelarve jaoks mõjutab lisaks ülaltoodud matemaatilisele efektile ka pensioni saavate inimeste koguarvu muutus kohandamisperioodi ajal, samuti defitsiidi finantseerimise kulu muutus.

P.S. Kõik, mis ülal kirjas, on enda isiklikud mõtted ja enda arvutused, mis võivad sisaldada näpukaid. Need ei väljenda ei Praxise ametlikke seisukohti ja ei pruugi kokku langeda ministeeriumite seisukohtadega.

Praegused koalitsioonipartnerid on asunud meedia vahendusel sõdima IRLi pakutava emapensioni teemal. Jürgen Ligi räägib rahanduspoliitika naeruvääristamisest (vt delfi uudis). Margus Tsahkna soovitab rahandusministri teha hingamisharjutusi (vt tema blogikannet). Püüan järgnevalt natuke teemat avada nii nagu mina sellest aru saan.

Kõige pealt tahaks öelda, et emapension ei ole mingi uudne mõte. See, et vanaduspensioni suurus või pensionile jäämise aeg sõltub mingil moel laste arvust, kehtib nii Eestis praegu kui paljudes Euroopa riikides. Kellel huvi, soovitan lugeda Praxises 2004. aastal tehtud ülevaadet (doc fail).

Lapsevanema pensioni võivad lapsed mõjutada mitmel viisil:
1) laste hooldamisele kulunud aja arvestamine pensionistaažis, mis toob kaasa kõrgema pensioni;
2) pensioniea alandamine sõltuvalt laste arvust, mis toob kaasa suurema pensionisumma eluea jooksul;
3) pensionilisad ülalpeetavate laste eest (see on harv juhus, et pensionäril on alaealisi lapsi);
4) pensionikindlustusse sissemakse sõltuvus laste arvust.

Et ka Eestis on pension juba seotud laste arvuga, näib IRLi “emapensioni” puhul olevat tegemist osaliselt loosungiga, et tuua kõik sellelaadsed meetmed ühe mütsi alla ja neid seejärel turundada.

Samas tuleb märkda, et IRLi ettepanekul on mitmeid positiivseid aspekte. Esiteks, IRL-i ettepanek vähendaks minu arust põlvkondade vahelist ebavõrdsust, mis kaasnes pensionisüsteemi reformimisega.

Nimelt, kuni 1998. aasta lõpuni arvestati iga lapse kohta vähemalt kaks aastat pensioniõiguslikku staaži, keda on kasvatatud vähemalt kaheksa aastat. Ehk  sisuliselt varem võrdsustati ühe lapse kasvatamine kahe aasta töötamisega keskmise palgaga. Mis tähendaks praegu ühe lapse eest 136 krooni kuus lisapensioni.

Need, kes on kasvatanud lapsi aga alates 1999. aastast saavad pensioni lähtuvalt riigi poolt inimeste eest kolme aasta jooksul tasutud sotsiaalmaksust selle miinimummääralt. Hetkel tähendab see seda, et ühe lapse kasvatamine võrdsustatakse umbes 1 aasta ja 2 kuu töötamisega keskmise palgaga. Ehk ühe lapse eest tähendaks see praegu lisapensioni 79 krooni kuus.

IRL ettepanek võrdsustaks kõigi laste kasvatamise kolme aasta töötamisega keskmise palgaga. Kõige enam võidaksid seadusest need, kes kasvatasid väikeseid lapsi aastatel 1999-2006, kui sotsiaalmaksu miinimum oli väga madal ja ühe lapse kasvatamist väärtustati üksnes 3-4 kuu töötamisega keskmise palgaga.

Et olla aus lugeja suhtes, pean märkima, et Praxis soovitas juba enda 2004. aasta pensioniraportis ühe lapse kasvatamist võrdsustada kolme aasta töötamisega keskmise palgaga.

Teiseks, IRLi ettepanek on positiivne minu arust seetõttu, et see suurendaks lastetute ja lastega inimeste solidaarsust pensionisüsteemi jätkusuutlikkusse panustamisel. Kui arvestada, et keskmiselt on naine (harvem mees) töölt eemal lapse tõttu kolm aastat, siis jääb tema vanaduspension selle tõttu väiksemaks kui neil naistel, kellel lapsi ei ole. Praegune Eesti süsteem kompenseerib seda erinevust selliselt, et lapsevanemad, kes on kasvatanud kolm või enam last (igat last vähemalt kaheksa aastat) saavad 1 kuni 5 aastat varem pensionile. Seega kokkuvõttes saavad nad elu jooksul suurema pensionisumma. Kuid senini puudub solidaarsus lastetute ja 1 või 2 last kasvatanu vahel. IRLi ettepanek võrdsustaks töötamise ja laste kasvatamise selgemalt.

Nüüd jõuame aga selle ettepaneku kõige suurema probleemi juurde. Kust tuleb selleks kõigeks raha? Ja siin on meie rahandusministri mure igati õigustatud.

Eesti riiklik pensionisüsteem on praegu tugevas defitsiidis. (Vt allolev joonis). Majanduskriisi ajal sotsiaalmaksu laekumine vähenes, pensionäride arv kasvas, pensionid natuke tõusid – tulemuseks on defitsiit 2011. aastal 4.8 miljardit krooni. II samba maksete peatamine pisut aitas olukorda leevendada, kuid järgnevatel aastatel need maksed taastuvad. Veel hullem on see, et on vaja ka kompenseerida see vahepealne peatumine kõrgemate siiretega II sambasse. Seetõttu lähiaastatel defitsiidi vähenemist ei saa loota.

Rahandusministeerium on enda prognoosides näidanud, et I samba defitsiit võib kesta veel 20 aastat. (vt joonis 9 rahandusministeeriumi seletuskirjast pensioniea tõstmise kohta, doc fail)

IRL on muidugi nupukas oma lubaduste jagamisel, sest praegused pensionärid nagunii juba saavad 2/3 ulatuses lubatud emapensionist. IRL sooviks natuke anda juurde ja nimetada kõik ümber emapensioniks. Ebaselgeks jääb mulle, kas ka juba praegu sotsiaalmaksutuludest makstav pensionilisa laste eest tuleb edaspidi riigieelarve üldistest tuludest.

IRL-il on kerge jagada lubadusi, sest suurem osa emapensioni kuludest tekikski alles paarikümne aasta pärast, kui praegused laste kasvatajad jõuavad pensioniikka. Ja selle aja peale on väga hea anda ebamääraseid lubadusi, et küll majanduskasv toob piisavalt palju tulusid, mida jagada.

Huvitav nüanss on siin muidugi see, et kui seda pensionilisa rahastataks üldistest riigieelarvetuludest, mitte sotsiaalmaksust, siis tegelikult osaleksid selle pensionilisa maksmisel oluliselt ka pensionärid ise. Nii nagu praegu maksavad ka pensionärid riigieelarvesse usinalt käibemaksu, millega kaetakse I samba miinust. Võrreldes praegu kehtiva “emapensioniga” oleks IRLi ettepaneku erinevus selles, et kõik pensionärid maksavad riigieelarvesse makse, kuid lastega pensionäridele makstakse osaliselt see tagasi.

Nii et selles mõttes on minu arust ikkagi Jürgen Ligil õigus, et see emapension tuleb osaliselt nende arvelt, kellel ei ole lapsi. Kui inimesed on sellise ümberjaotusega nõus, siis miks mitte – teeme emapensioni.

Aga et emapensioni idee on ikkagi alles toores, siis ootan huviga debati jätkumist. Relvad näivad olevat poliitikutel valmis. Ja luban, et ka analüütikutel.