Tegin loengu jaoks mõned joonised ja leidsin hea näite, miks eestlased ja soomlased võiksid õigusega poriseda, kui peavad Kreekat aitama.

Vaadakem Euroopa riikide sotsiaalkaitsekulutuste ja maksukoormuse taset 2008. aastal ehk vahetult enne majanduskriisi.

Joonis näitab ilmekalt, et Kreeka maksukoormus oli 2008. aastal sama, mis Eestil, kuid sotsiaalkaitse kulutuste tase oli sama, mis Soomel! Ehk siis Eesti maksukoormusega (ca 32% SKPst) kulutati sotsiaalkaitsele nagu Põhjamaad (ca 26% SKPst). Meil ei läheks sellised lubadused enam isegi valimiste ajal läbi!

Kreeka sotsiaalkulutuste struktuuris moodustasid suhteliselt kõrge osakaalu pensionid, ületades osakaaluna SKPs ka Soome kulutusi. Vähe kulutasid nad aga lastega peredele, jäädes alla isegi Eestile. Ka kulutused tööpoliitikale olid oluliselt madalamad kui Põhjamaades.

Maksude struktuuri järgi selgub, et just tööjõud oli Kreekas suhteliselt madalalt maksustatud enne majanduskriisi. Tarbimismaksud ja kapitalimaksud olid Soomega peaaegu samal tasemel, aga tööjõumaksud moodustasid SKPst 10 protsenti vähem kui Soomes.

Ja praegu siis püüabki Kreeka liikuda ülemisel graafikul keskele korraga mõlemat telge pidi: tõstes ühest küljest maksukoormust, püüdes paremini kätte saada tööjõumakse ning tõstes tarbimismakse, ja vähendades samal ajal sotsiaalkulutusi, alustades pensionidest ja lisaks kärpides ka avaliku sektori palkasid. Näiteks 2010. aasta maksude ja toetuste reformide tulemusena kaotasid inimesed ligikaudu kümnendiku enda sissetulekust.

Lisatud:
Võttes arvesse kiiresti saadud majandusanalüütikute kriitika, lisan siia ka 2007. aasta kohati kunagi tehtud joonise, kus majanduskriisi mõju ei tohiks veel olla ja kus Kreeka on veelgi üksikum ülal vasakul nurgas.

Eelmisel neljapäeval ilmus Eesti Päevalehes artikkel, kus Rein Ruusalu kritiseeris tugevalt Praxise, TÜ ja AB Glimstedt-i poolt hiljuti esitletud ettevõtete tulumaksusüsteemi raportit.

Täna ilmus meie uurimistiimi vastus sellele. Kuid sellesse ei mahtunud spetsiifilisemad vastused sellele kriitikale, mida Ruusalu artiklit kommenteerides tõi välja Viktor Trasberg. Järgnevalt toongi välja (uurimistiimiga koostöös) vastused hr Trasbergi kriitikale uuringu peatükkide lõikes.

Raporti 3. Peatüki kohta ütleb hr Trasberg järgmist: „Aga sealjuures kasutab mudel paljusid konstante, mis on võetud “õhust” ehk meiega väga erinevate majanduskeskkonnaga riikidest.“

Majandusteoreetilised simulatsioonid sõltuvad alati tehtud eeldustest. Antud mudeli eeldused ei ole siiski võetud „õhust“ vaid põhinevad nii teiste riikide andmetel tehtud uuringutel kui Eesti majanduse seaduspärasustel. Arvestamaks konkreetsete parameetrite väärtuste mõju analüüsi tulemustele, on lisaks baasmudelile raportis ära toodud viie täiendava stsenaariumi analüüs erinevatel parameetrite väärtustel. Ükskõik millistest parameetritest me siinkohal lähtume, analüüsi tulemus viitab, et maksureformil oli kõige tugevam positiivne mõju majanduse kapitali mahule, sellest väiksem mõju SKPle ning sellest omakorda väiksem mõju eratarbimisele.

Hr trasberg jätkab: „Veelgi hullem, mudel ei võta mingil moel arvesse Eesti liitumist ELga. /…/ Kasumimaksu rolli SKPle ei ole aga kuidagi võimalik eristada üldisest EL liitumise efektist.“

See mudel ehitatigi just selle pärast, et oleks võimalik kõrvale jätta muude arengute, sh ELga liitumise, mõju majanduskasvule ning eristada vaid maksureformi mõju.

Raporti 4. Peatüki kohta ütleb hr Trasberg: „(4.ptk) käsitleb ettevõtete finantsseisu ja kiidab, kuidas meie ettevõtted on likviidsemad ja madalama võlakordajaga.“

Selle peatükki eesmärk oli hinnata, milline on olnud maksusüsteemi mõju Eesti ettevõtete kapitali struktuurile, likviidsusele, investeeringutele ja tootlikkusele ning kontrollgrupina kasutati Läti ja Leedu ettevõtete andmeid. Me leidsime, et kõiki neid näitajaid on reform tõesti ka mõjutanud. Me ei „kiida“ Eesti ettevõtteid reformi tulemusel tekkinud kõrgema likviidsuse ega madalama laenukoormuse eest, vaid me leiame statistilisi meetodeid kasutades, et majanduskriisi ajal 2009. aastal suurendas kõrgem likviidsus ja madalam võlakoormus ettevõtete tõenäosust ellu jääda. Samas on ettevõtete suurenenud likviidsusel ka negatiivne pool, kuna teenitud raha on akumuleeritud pangakontodele ning pole suunatud investeeringute näol tootlikesse vahenditesse; see kriitika on uuringus selgelt välja toodud.

Hr Trasberg jätkab: „Tegelikult keskendus raporti analüüs peamiselt perioodile 2000-2004 ja kriisiaastaid pole sisuliselt käsitletud (või üksnes riivamisi).“

Mõju ettevõtetele analüüsiti nii perioodi 2000-2004 kui 2000-2008 osas, kuna tulemused olid sarnased, siis ruumi kokkuhoiu huvides jäeti pikema perioodi hinnangud lõppraportisse vaid tootlikkuse osas. Kindlasti vääriks sarnane uuring kordamist näiteks viie aasta pärast kui on kätte saadavad kriisi järgsed Baltikumi ettevõtete raamatupidamise andmed. Eesti ettevõtete kriisiga toime tulemise analüüsis on kasutatud 2009.aasta andmeid ning kuna andmed laekuvad pika viitajaga, siis selle analüüsi osa pärast lükati edasi isegi raporti esitamise lõpptähtaeg.

5. peatüki kriitika puudutab maksulaekumiste analüüsi. „/uuringu tulemuseks on et/… puudujääk riigieelarves koguperioodil ainult 2.5 miljardit. See number võiks olla 10-15 korda suurem ehk siis 30 miljardi raames. Lähtun siinjuures teenitud brutokasumitest ja tegelikult laekunud CIT tulust.“ Tegelikult oli üks maksulaekumiste analüüsi põhitulemusi see, et kasumid tulid tänu süsteemimuutusele nähtavale. Ehk vastupidi, vana süsteemiga oleksid kasumid olnud rohkem peidus. Potentsiaalse laekumine ei saa olla leitud nii, et kasutatud on uue süsteemi kasumeid, kuid vana süsteemi maksuseaduseid. Ettevõtted reageerivad maksumuudatustele! Meie uuringu tulemus lähtub sellest eeldusest ning lisaks on kasutatud ka Lätis ja Leedus samal ajal toimunut.

Lõpetuseks kritiseerib hr Trasberg kasumite riigist väljaviimise osa: „Meid ei huvita ju see, kas välisettevõtted maksavad siin dividende või ei. Meid huvitab hoopis, kas on võimalik kasumeid maksuvabalt välja viia. Sellest pole aga raportis sõnagi!. Küll on aga väga ilmekad näited Rein Ruusalu artiklis, kuidas seda tehti ja tehakse.“

Teaduslikus uuringus ei saa kasutada anekdootlikke tõendeid (vähemalt mitte heas uuringus). Selle uurimisprobleemi põhjalikuks ja ümberlükkamatuks lahendamiseks oleks vaja juurdepääsu kõikide ettevõtete kõigile pangakontodele ja tehingutele. On selge, et sellist juurdepääsu meil ei ole. Me tegime nii palju kui objektiivsuse ja hea teaduse põhimõtetest lähtuvalt võimalik oli. Ja järeldused ja tulemused on ka vastavalt sõnastatud: vaadeldud kanaleid mööda kasumid Eestist välja ei lähe.

Raport ise on nähtav siin.

Erakondade tipp-poliitikute vestlusring Postimehes (vt uudis) ja ka erakondade valimisplatvormid näitavad, et maksu- ja sotsiaalpoliitikas on parteide vahel piisavalt erinevusi ning inimestel tekib tõepoolest valikuvõimalus, kui palju soovitakse sotsiaalkaitses solidaarsust ja kollektiivseid otsuseid ning kui palju peab jääma inimese enda vastutada.

Siinkohal tuletaksin poliitikutele ja lugejatele meelde, et enamus Eesti sotsiaalkaitsest on praegu üles ehitatud tööjõumaksudele (vt joonis).

Allikas: enda arvutused Statistikaameti andmete ja enda eelduste põhjal. Protsendid ei klapi ümardamiste tõttu. Kel täpsem huvi metoodika kohta, küsige.

2008. aastal rahastati kogu sotsiaalkaitse kuludest ligi 82% tööjõumaksudega. Sellest enamus – 76% – oli sotsiaalmaks, mis läks pensionikindlustussüsteemi ja haigekassasse. Lisaks siis veel töötuskindlustusmakse töötukassasse ja läbi muude riigieelarve tulude veel osa tulumaksust.

Tarbimismaksude osa sotsiaalkaitse rahastamisel oli 2008 aastal ca 16%. Ja enamus tuleneb vanemahüvitisest ja peretoetustest, mida makstakse riigieelarve muudest tuludest, kus tarbimismaksudel suur osa. 2009-2011 tarbimismaksude roll kasvas sotsiaalkulude rahastamisel, sest tõstetud käibemaksu ja aktsiiside arvel rahastati pensionikulusid. Kapitalimaksude roll on vaid 3%, aga see peegeldabki nende madalat osatähtsust maksutulude struktuuris.

Mina loodan parteide vahel vaidlust, kas pikaajaliselt peaks muutma midagi sotsiaalpoliitika rahastamises, nt kas ja miks peame säilitama tööjõul baseeruvat kindlustussüsteemi, kas tarbimismaksude rolli peaks veelgi suurendama sotsiaalvaldkonna rahastamisel, kas oleks mõeldav keskkonnamaksude tõstmine ja nende senisest kõrvamärgistamisest keskkonna jaoks loobumine, kas kinnisvara-, automaks või astmeline tulumaks on tõesti nii jube, kui nende arvel võiks alandada näiteks sotsiaalmaksu.

Kõigi nende poliitikute käest, kes lihtsalt lubavad, et me vähendame tööjõumakse kas erinevate lagedega, soodustusega ja vabastustega ning samal ajal tõstame veel ka sotsiaalkulutusi (ning nende reaalväärtust!), tahaks muidugi küsida, et kas teil ikka numbrid kokku klapivad. Näidake mulle ka!

Maksuamet on kokku arvutanud (vt fail), et 2010. aastal kanti kohalikele omavalitsustele üle tulumaksu 585 miljonit eurot, mida on 7.8 protsenti vähem kui 2009. aastal (634 miljonit eurot).

Et keskmine protsent peidab endas suurt varieeruvust tulude muutuses, siis olgu toodud ka omavalitsuste jaotus tulumaksulaekumise muutuse järgi.

Omavalitsuste tulumaksu muutus on vahemikus -22% kuni + 71%, keskmine kaalumata vähenemine oli -5.5%.

Omavalitsused kaotasid 2010. aasta üksikisiku tulumaksus suhteliselt rohkem kui riigieelarve enda maksutuludes. Rahandusministeeriumi prognoosi järgi 2010. aasta maksutulud riigieelarvesse ei muutu võrreldes 2009. aastaga, sealjuures üksikisiku tulumaksulaekumised kasvasid ligi kolmandiku võrra, sest vähenesid erinevad mahaarvamised (kadus tulumaksuvabastus esimese lapse järgi). Seega surve KOVide eelarvele oli 2010. aastal isegi suurem kui riigieelarvele.

Ja elavdamaks diskussiooni Eesti regionaalmajandusliku arengu üle, sh reformierakonna ettepaneku üle tulumaksu jagada omavalitsuste vahel, olgu siin toodud ka tulumaksulaekumine inimese kohta Eesti omavalitsustes.

Tulumaksulaekumine inimese kohta varieerub omavalitsustes enam kui 6 korda. Ja reformierakonna ideel näib tõesti olevat jumet. Kui Harjumaa ja Tartumaa inimesed hakkaksid osa oma tulumaksust vabatahtlikult suunama Kagu-Eesti ja Ida-Virumaa valdadesse, siis polekski vist regionaalpoliitikat vaja.

Mõttehommiku viimases osas arutati laudkondades, kas ja kuidas võiks Eesti maksusüsteem areneda. Aluseks võeti praegused maksusüsteemi eesmärgid:

• Maksukoormus 33-36% SKPst
• Makromajanduslik stabiilsus

Loe edasi »