Mõttehommik, 11.04.2014

Jane Matt, Praxise analüütik

Vabaühenduste tegevust peetakse teistest sektoritest teatud juhtudel tõhusamaks, kuna nende liikmed on tihtipeale abivajajate endi hulgast välja kasvanud.

Seltsid, mittetulundusühingud ja muud vabaühendused osalevad üha aktiivsemalt nii riigi kui ka kohaliku omavalitsuse otsuste tegemisel. Põhjus lihtne – mitmed probleemid, millega tegelda tuleb, on oma ulatuselt niivõrd laiahaardelised, et ületavad sageli lisaks omavalitsuse piiridele ka riigi piire. Seetõttu tuleb avalikul sektoril, äriettevõtetel ning aktiivsetel üksikisikutel pead kokku panna ja lahendusi koos otsida. Sotsiaalne innovatsioon sündivat just niiviisi.

Rohkem nutikust, et olla mõjukas

Nutikad lahendused on järjest piiratumate avalike vahendite tõttu väga vajalikud ning seetõttu on vabaühendustest avalikule võimule saamas ka üha väärtuslikum partner.

Vabaühenduste rolli suurenemine toob aga kaasa kõrgenenud ootused nende aruandlusele, tegevuse läbipaistvusele ning sisemisele demokraatiale. Lisaks jälgivad rahastajad järjest enam, mil määral suudab ühendus endale seatud eesmärke saavutada ehk milline on tema tegevuse mõju.

Seega, esitades tingimusi, kuidas riik ja omavalitsus peaks inimesi ja organisatsioone kaasama, on pilk aina enam ka sellel, kuidas vabaühendused ise kaasavad enda liikmeid ning huvirühmi, kellele nende tegevus suunatud on. Nii on mõju saavutamine kõige tõenäolisem.

Eraldi proovikiviks saab siinjuures nende kaasamine, kes on ühiskonnas tõrjutud või muul moel haavatavad – näiteks töötud, vähemused, väheaktiivsed eakad, lähisuhtevägivalla all kannatajad, puudega inimesed. Nendega kontakti saavutamine on keerukas, kuna enamasti esineb samal ajal mitu tõrjutust põhjustavat tegurit. Iga inimese keerulise olukorra taga peituvaid põhjusi tuleb aga tunda ja ühenduse tegemistesse kaasamisel arvesse võtta.

Kuidas saada kontakti nendega, kelle huvisid on otsuste tegemiseks vaja teada, aga kes ise nendest kõva häälega ei räägi? Ja miks see üldse vajalik on? Kindlasti on oluline, et info teenusest, mida pakutakse, jõuaks täpselt nendeni, kellele see mõeldud on. See ei pruugi lihtne ülesanne olla.

Tänapäeval on väga levinud info levitamine elektrooniliste kanalite kaudu. Hoolimata Eesti eeskujulikest näitajatest internetiseerituse vallas, on meie ühiskonnas endiselt palju neid, kellel ei ole arvutit ega internetiühendust. Ennekõike puudutab see majanduslikul või muul põhjusel raskes olukorras olevaid inimesi. Lisaks on oluline, et ühenduse pakutav teenus vastaks kasutaja vajadustele. Et neid vajadusi teada saada, tuleb inimestega suhelda, neilt seda küsida, mitte ise vastuseid eeldada.

Paljud vabaühendused on oma eesmärgiks võtnud näiteks laste või puudega inimeste eest seismise. Selles, n-ö huvikaitse valdkonnas tegeleva ühenduse professionaalsust näitab muu hulgas just see, kui hea side on tal nendega, keda ta esindab.

Kuidas saaks kõige paremini kaasata?

Toon välja mõned soovitused, mille panime kirja kolleegidega Praxisest ja vabaühenduste liidust EMSL ning eri ühenduste esindajatega koostöös vabaühenduste tulevikugrupi projekti raames. Tegevust toetas EMP Vabaühenduste Fond Avatud Eesti Fondi kaudu.

  • Panusta koostöösse!

Tegeldes keerulise taustaga inimestega, tuleks panustada püsivatesse koostöösuhetesse teiste asutuste ja isikutega, kes teemaga seotud on. Laste puhul näiteks kool, lasteaed, kohalik sotsiaaltöötaja, teised samas valdkonnas ja piirkonnas tegutsevad vabaühendused. Seejuures on oluline, et asutustega oleks kokku lepitud selge rollijaotus ning vastutus, ka info jagamises.

Kasuks võib tulla suhete loomine organisatsioonidega, kes oleksid vajadusel valmis näiteks eksperthinnanguga (meedias, läbirääkimistel riigi- või omavalitsusasutustega) teie ettevõtmisi toetama.

  • Võimesta!

Sotsiaalse tõrjutuse üks olulisi märksõnu on osalus ja läbi selle toimuv võimestamine. Konkreetse rolli ja vastutuse andmisega saab panna seni aktiivsest ühiskondlikust elust kõrvale jäänud inimesi tundma, et nende osalus on vajalik ja väärtuslik. Näiteks võib abivajajatest endist kujundada n-ö mentoreid või liidreid, kes pärast annavad teadmisi teistele edasi.

  • Leia liider!

Paljud tõrjutud on kaitsepositsioonil ja tunnevad ennast ebamugavalt, kui neile abi pakutakse. Usaldust aitaks võita ja kaasatust edendada, kui saavutada kontakt liidri, eestkõneleja või aktiivsema isikuga sihtgrupi sees. Sarnase tausta tõttu võib neil olla palju lihtsam leida ühist keelt ka teiste abivajajatega.

  • Levita enda kohta infot!

Jäta enda ühenduse ja selle tegevuse kohta võimalikult palju infot ning kontakte. Kui koolinoortele suunatud info võib nendeni hästi jõuda läbi Facebooki, siis eakatele mõeldud teavet tuleks levitada näiteks kohalikus ajalehes, kultuurimajas või päevakeskuses. Kontaktide levitamisega saab tõsta ka kogukonna teadlikkust, et inimesed teaksid, kellega ühendust võtta.

Tõrjutud ja haavatavate rühmade kaasamisest ning vabaühenduste tööd mõjutavatest tulevikutrendidest saab lähemalt lugeda tulevikugrupi aruannetest siit!

Artikkel on ilmunud 10. aprillil Maalehes

Maiu Uus, 17.06.2013

Arvamus venekeelsena

Kui portaal Postimees.ru nädal tagasi oma lugejatelt küsis, kas Eesti õigusaktid tuleks tõlkida vene keelde, siis 12160  inimest vastas jaatavalt – 92,4% kõigist vastanutest. See teema tekitab taas huvi, kuna Riigikogu võttis eelmisel esmaspäeval menetlusse Sotsiaaldemokraatide frakatsiooni eelnõu, millega soovitakse järgmisel aastal tõlkida vene keelde 52 Eesti õigusakti ja avaldada need tõlked Riigi Teatajas. SDE fraktsioon küsis eelnõu projektile eelnevalt arvamust erinevatelt osapooltelt, sealhulgas ka Praxiselt. Kuna meile selline kaasamine meeldib ja küsimus on aktuaalne seoses lõimumisvaldkonna arengukava koostmisega, siis hea meelega võtsime võimaluse veidi kaasa mõelda.

Praxises oleme alates 2007.aastast korraldanud erinevate projektide raames mitmeid arutelusid ja ümarlaudu, milles on osalenud nii lõimumispoliitika kujundajad ja rakendajad, kui ka erinevad kasusaajad ja sihtrühmade esindajad (vene koolide õpetajatest rahvuskultuuriseltsideni, ettevõtete personalijuhtidest noorteni jpt). Ikka ja jälle on neil aruteludel osalejad järeldanud: vähe- ja mittelõimunud muukeelne elanikkond Eestis elab infosulus. Eesti ühiskonna integratsiooni monitooringu  andmetel valdavad eesti keelt vabalt vaid ligi 15-18% muu emakeelega inimestest. Isegi kui eesti keele õpe pole peale aastaid kestnud ülefetišeerimisest enam köitev teema, siis tuleb tunnistada, et keelebarjäär on jätkuvalt probleemiks. Ja see mõjutab vähese või puuduliku eesti keele oskusega eestimaalaste igapäevast hakkamasaamist meie ühiskonnas.

Käesoleva aasta märtsis ja aprillis korraldas Praxis koostöös Balti Uuringute Instituudiga kuus lõimumisarutelu  (nn diskussiooniklubi) Euroopa kolmandate riikide kodanikele. Nad moodustavad Eesti elanikkonnast 15%, lõimumisarutelude projekti on seni oma panuse andnud kokku 166 Euroopa kolmandate riikide kodanikku (sh määratlemata kodakondsusega inimesed, ka uussisserännanud). Diskussiooniklubides rääkisime kokku seitsmel temal, sealhulgas avalike teenuste ja olulise informatsiooni kättesaadavuse probleemidest. Osalejad heitsid peamiselt ette eluks olulise, asja- ja ajakohase venekeelse info vähesust avalikus teaberuumis ning vähest venekeelset informatsiooni Eesti seadustest ja regulatsioonidest. Nii vene- kui inglisekeelsetel aruteludel Tallinnas, Kohtla-Järvel, Narvas ja Tartus kerkis esile ettepanek tõlkida Eesti õigusakte vene keelde –võib öelda, et ettepanek leidis Euroopa Kolmandate riikide kodanike hulgas ulatuslikku ja tugevat toetust. See ei ole aga eesmärk iseeneses: vajadust parandada õigusaktide kättesaadavust ja arusaadavust nähti näiteks ühe olulise eeldusena tööpuuduse ja sotsiaalse tõrjutuse probleemidele lahendamisel. Samas leiti, et seaduse tõlkimisest üksi ei piisa. Lisaks õigusaktide ühekordsele tõlkimisele on oluline parandada muukeelse elanikkonna teadlikkust nõustamise ja juriidilise abi teenustest ning nende teenuste kättesaadavust.

Toetudes Praxise töödele, analüüsidele ja kogemusele, tekkis eelnõu kohta mitmeid arvamusi ja ettepanekuid. Need kõik on leitavad otsuse eelnõu tekstis , kuid siinkohal tahaks rõhutada mõnda asjaolu:

  • Konkreetne eelnõu ei muuda ühtegi õigusakti, mis on õigusaktide tõlkimisel aluseks, sealhulgas Riigi Teataja seadust. Sisuliselt soovitakse eelnõuga Riigikogu otsust ühekordseks tegevuseks ja investeeringuks, et konkreetseks tähtajaks tõlkida olulisemad õigusaktid (loetletud 52) vene keelde. Sellise Riigikogu otsuse heakskiitmisel ei oleks aga mõju Eesti Vabariigi õigusaktide tõlkimise korraldusele ja ei looda alust regulaarseks vene keelsete tõlgete tegemiseks. Seega ei ohusta eelnõu mitte kuidagi eesti keelt ametlikku õiguskeelena, küll aga leevendaks planeeritav tõlketöö aastaid kestnud venekeelse info puudust.
  • Pöördusime ESTLEX OÜ poole kiirpäringuga (20.05.2013), et saada ülevaade nõudlusest õigusaktide venekeelsete tõlgete järele. Kokku on erinevate õigusaktide tõlkeid küsitud aprillis 2013 ainuüksi ca 1206 korda ja näiteks kodakondsuse seaduse kohta on aprillis 2013 ESTLEXi laekunud 130 päringut. Seega nõudlus on üsna suur.
  • Justiitsministeeriumi Õigusteadlikkuse uuringus 2007 on kirjeldatud õigusaktide kättesaadavust ühe eeldusena õigusteadlikkuse kasvuks elanikkonnas. Oleme seisukohal, et ilmselt kehtib see ka Eesti muukeelse elanikkonna kohta, nagu on eelnõu seletuskirjas viidatud.  Kuid kuna algtekstid on keerulised ja nendega töötavad tunduvalt sagedamini venekeelset elanikkonda teenindavad ametnikud, ettevõtted, advokaadibürood, teenuseid ja osalusvõimalusi pakkuvad vabaühendused jm, siis eelnõu otsene mõju on suurem loetletud sihtrühmadele, sealhulgas riigiasutustele ja omavalitsustele. Õigusaktide tõlkimine vene keelde ja nende tasuta kättesaadavaks tegemine aitab suurendada seotud osapoolte võimekust osutada avalikke teenuseid vene emakeelega inimestele ja seeläbi paraneb lõimumist toetav keskkond.
  • Eelnõu seletuskirjas ja ka mõningates arvamusartiklites on võrreldud Eesti õigusaktide vene keelde tõlkimist nende inglise keelde tõlkimisega. Riigikogu otsusega 23.02.2011 vastu võetud „Eesti õiguspoliitika arengusuunad aastani 2018“  annab aluse Eesti seaduste inglise keelde tõlkimisele, vene keelde tõlkimisele aga mitte: „Rahvusvahelise konkurentsivõime ja ärikeskkonna selguse huvides tuleb tagada, et Vabariigi Valitsuse vastutusel jätkub Eesti seaduste süsteemne tõlkimine inglise keelde.“ Eesti õigusaktide tõlkimine vene keelde aitab samuti kaasa rahvusvahelise konkurentsivõime kasvule ja ärikeskkonna selgusele. Sama õiguspoliitika arengusuundade dokument Valitsusele ülesandeks 2014.a lõpuks tagada kõigi kehtivate seaduste tõlge inglise keelde mõistliku aja jooksul pärast nende avaldamist Riigi Teatajas. Paaril viimasel aastal on Riigi Teatajas avaldatud hulgaliselt inglisekeelseid õigusakte, lisaks on avalehel inglisekeelne Riigi Teataja tutvustus ja otselink tõlgete loetelule – kiiduväärt töö! Kuid tulenevalt eelpool viidatud infobarjääridest ja vajadusest luua lõimumist toetavat keskkonda ka venekeelsele elanikkonnale, võiks Riigi Teatajas olla sama lihtsalt ja samal kujul leitav venekeelne info (Riigi Teataja tutvustus ja loetelu olemasolevatest venekeelsetest õigusaktidest). Seda enam, et algus on juba loodud ja üksikud õigusaktide venekeelsed tõlked on eestikeelsete märksõnadega otsingu tulemusel leitavad.

Kokkuvõtteks võib lõimumisega seotud Praxise analüüside ja kaasamisprojektide tulemustele tuginedes öelda, et inimeste igapäevaelu, välismaalaste staatust ning põhiõiguste kaitset reguleerivate seaduste tõlkimine vene keelde, on nende sihtrühmade hulgas väga oodatud. Loodame, et Riigikogus suhtutakse eelnõu menetlemisse täie tõsidusega, seda enam, et Riigikogu otsus need õigusaktid venekeelde tõlkida ja tasuta kättesaadavaks teha toetaks oluliselt aasta lõpus valmiva riikliku arengukava “Lõimuv Eesti 2020″ sihte.

 

Projekti “Üle-eestilised EKRK-de lõimumisteemalised arutelud” tegevusi rahastatakse Euroopa Kolmandate Riikide Kodanike Integreerimise Fondist ja Kultuuriministeeriumi kaudu riigieelarvest ”Eesti lõimumiskava 2008-2013” raames.

Maiu Uus, 30.06.2011

Täna kinnitas valitsus “Eesti lõimumiskava 2008-2013″ rakendusplaani aastateks 2011-2013 ning aruande “Eesti lõimumiskava 2008-2013″ rakendusplaani täitmise kohta 2010.aastal. Sellega seoses on huvitav analüüsida lõimumispoliitika käsitlust valitsuse tegevusprogrammis.

Üldiselt on lõimumispoliitika programmis Reformierakonna nägu. Lõimumist, ühiskonna avatust ja sallivust nähakse vahendina Eesti majanduse ja rahvusvahelise konkurentsivõime tugevdamisel. Lõimumise valdkonna tegevussuunad, haridus- ja keelepoliitikas muukeelset elanikkonda puudutavad tegevused pärinevad sõnasõnalt Reformierakonna valimisplatvormist. Koalitsioonikõneluste järel on Isamaa ja Res Publica Liidu poolt eraldi rõhutatud, et kodakondsuspoliitikat ei muudeta, erilist tähelepanu aga osutatud Ida-Virumaa probleemide lahendamisele.

Valitsuse eesmärgiks lõimumispoliitikas on tagada võrdsed võimalused edukaks toimetulekuks ja heaoluks kõigile Eestis elavatele inimestele, olenemata rahvuslikust kuuluvusest ja emakeelest. Valitsusliidu leppes ja tegevusprogrammis on nenditud, et valitsusliit näeb elanikkonna mitmekesisuses rikastavat võimalust Eesti eduks ja arenguks. Neid võimalusi realiseerima pidavad tegevused on programmis esitatud eraldi lõimumise peatükis, kuid kuna tegemist on horisontaalse poliitikavaldkonnaga, siis olulisi täiendusi leiab ka mujalt: peatükkidest „Haritud Eesti“, „Eesti keel ja meel“ ning kultuuripoliitika, aktiivse tööturupoliitika ja turvalisuspoliitika vallast.

Prioriteediks jätkuvalt eesti keele õppe toetamine

Valitsusliit on kindlal seisukohal, et edukas toimetulek Eestis eeldab eesti keele oskust. Nii moodustavad sellega seotud tegevused enamuse lõimumispoliitilistest plaanidest.

Hariduspoliitikas on üheks eesmärgiks seatud vähemusrahvusest õpilaste edukas lõimimine kvaliteetset haridust andvasse haridussüsteemi ja tagada eesti keele õpe kõigile (lasteaedades, põhikoolides, kutsekoolides). Märksõnadeks on  õpetajate ja koolide tugipersonali parem ettevalmistamine, projektipõhine õpetajate täiendõpe, õppematerjalide ja ainekavade süsteemsem ettevalmistus, keelekümblusmetoodika laiendamine. Ka lõimumispoliitika peatüki alaeesmärk vähemusrahvusest eestimaalaste, eriti noorte, konkurentsivõime tugevdamine tööturul plaanitakse saavutada vene gümnaasiumides eestikeelsele õppele ülemineku lõpule viimist toetavatele ja keeleõpet laiendavatele tegevustega. Keelepoliitikat puudutavas osas pööratakse tähelepanu ka kutseõppeasutustes ja -rühmades erialase keeleoskuse arendamisele, eesti keele intensiivse õppe tagamisele ebapiisava keeleoskusega üliõpilastele, muukeelete koolide eesti keelele ülemineku toetamiseks nõustamisteenuse arendamisele.

Täiskasvanute keeleõppele pööratakse tähelepanu nii seoses konkurentsivõime tugevdamisega tööturul kui eesti keele õppe süvendatud jätkamise tegevustes. On positiivne, et tasuta eesti keele õppimise võimalused jätkuvad. Vajalik on aga mastaabi suurendamine ja erinevatega vajadustega sihtgruppidele suunamine, näiteks süsteemsema täiendusena Töötukassa teenustele. Tänaseks on ilmnenud mitmed probleemid eesti keele koolitajatega: kvaliteet ei vasta nõuetele, kursuste korduvläbimise vajadus suur, kursused toimuvad sihtrühmale ebasobivatel aegadel ja kohtades, koolitajaid on vähe jm. Seega on programmis väga oodatud tegevus järelvalve arendamine täiskasvanuile eesti keele õpetamise, sh koolitajate kvaliteedi üle.

Kõik planeeritud tegevused on tänastes oludes olulised. Küll aga on paar vajadust ja võimalust valitsuse tegevusprogrammis ebapiisavalt tähelepanu saanud. Esiteks, oleks oodanud suuremat toetust formaalharidusüsteemi välistele, uuenduslikumatele ja paindlikele keeleõppevormidele. Näiteks laste keeleõppelaagrid, keeleõpe peredes ja ekskursioonid on osutunud väga positiivsete tulemustega tegevusteks, kuid valitsuse tegevusprogrammis on plaanitud nende tegevuste kärbitud rahastamine üle vaadata „majanduslike võimaluste tekkel“, mis ei anna tuleviku osas kindlust. Samuti on senisest praktikast välja tulnud, et suhtevõrgustikud aitavad õpitavat keelt kinnistada ja näiteks õpetajatel ühiselt eestikeelsele aineõppele üleminekul ilmnevaid probleeme ning hirme ületada. Lisaks on väga oluliseks tähelepanuta jäänud sihtrühmaks muukeelsete koolide laste vanemad, kellega tuleks riigi tasandilt rohkem suhelda ja neid kaasata, et üleminekut sujuvamalt korraldada.

Teiseks, noorte konkurentsivõime tugevdamine tööturul vaid läbi eesti keele õppe on tänaseks aegunud lähenemine. Terve põlvkond venekeelseid noori on üles kasvanud Eesti Vabariigis, eesti keelt õppides ja üha paremini osates. Liialt vähe on aga pööratud tähelepanu noorsootöö teenuste ja eriti karjäärinõustamise kättesaadavusele muukeelsetele noortele. See võib olla üheks põhjuseks, miks muukeelsetest noortest suur osa soovib või plaanib minna edasi õppima ja tööle välismaale. Järgides Reformierakonna retoorikat, siis Eesti riigile tekib siin igal aastal oluline inimvara kadu. Kuigi see valitsuse tegevusprogrammis ei kajastu, siis noorte karjäärinõustamine on on üheks prioriteediks Eesti Lõimumiskava rakendamisel järgnevatel aastatel – seega on lootust, et selles vallas siiski arengud toimuma hakkavad.

Valitsusliit pöörab tähelepanu ka eri kultuuride suhtlusele, eelarvevõimaluste tekkel

Lõimumise tänasteks valupunktideks on muukeelse elanikkonna eraldatus objektiivsest ja eestimeelsest teabest, milleta ei kasva nende usaldus Eesti riigi vastu ning Eesti ühiskonnas osalemise soov.

Valitusliit on tegevusprogrammis eesmärgiks võtnud eri ühiskonnarühmade omavahelise suhtluse tihendamise. Seejuures pakutakse välja kaks tegevust, mis mõlemad peegeldavad tänaseid vajadusi ja on olulised lähiaastatel ellu viia. Esiteks, valitsusliit kirjutab koalitsioonileppes ja tegevusprogrammis, et väärtustab ja toetab algatusi, mis viivad ühiste eesmärkide saavutamiseks kokku eri rahvusrühmadest pärinejaid. Sihtasutuse Meie Inimesed ja Kodanikuühiskonna Sihtkapitali võimalusi sellesuunaliste projektide toetamiseks tugevdatakse “majanduslike võimaluste tekkel”. Kas järgmise lõimumiskava raames peale 2013. aastat? Teise tegevusena lubatakse jätkata mitmekeelset teabepakkumist, sealhulgas rahvusringhäälingus ja sotsiaalmeedias. See on taasiseseisvumise algusest püsinud probleem, et eesti- ja venekeelsed inforuumid Eestis ei kattu ning ei loo võimalusi elanike ühiseks avalikuks dialoogiks. Selle lahendamisel ei piisa seniste tegevuste jätkamisest, sest tulemusi võib loota vaid uuendustes ja mitmete meetmete koosmõjus. Olgu see siis Eesti Rahvusringhäälingus venekeelsete omasaadete tootmise senisest suurem rahastamine, Raadio 4 rahastuse tõstmine, venekeelsetele saadetele ja uudistele kindla eetrivööndi kehtestamine, olemasolevatele saadete jõulisem või nutikam turundus muukeelse elanikkonna seas. Lõimumiskava rakendusplaani 2011-2013 eelnõus on oluliselt tõstatatud kommunikatsiooni ja teaberuumi süsteemne arendamine, mistõttu jääb lootus, et teema saab rohkem tähelepanu, kui valitsusprogrammi järgi järeldada saaks.

Lõimumispoliitikas on oma osa ka kultuuri valdkonnal. Valitsuse tegevusprogrammis on planeeritud tegevusi Eesti põlisvähemuste kultuuripärandi väärtustamine ja avalikkusele kättesaadavaks tegemiseks, vähemuskultuuride püsimise toetamiseks ja Eesti kultuurilise palge mitmekesistamiseks. Peamiselt jätkatakse seniseid tegevusi (näitkes rahvusvähemuste kultuuriühenduste ja pühapäevakoolide toetamine, hõimurahvaste koostöö toetamine), uue ja konkreetse lubadusena on tegevusprogrammis Kloogal asuva holokausti memoriaali korrastamine. Mitmed tegevused aga võetakse täitmiseks “eelarvevõimaluste tekkel”.

Lõimumiskava senine rakendamine näitab, et väga suur osa tegevusi viiakse ellu kodanikuühenduste poolt. Samas muukeelsete inimeste osalemine ühingutes on kordades väiksem võrreldes eestlastega. Aktiivsed ollakse kultuuri- ja vabaaja ühendustes; mingi valdkonna huvikaitsega ning poliitikakujundamisega puutuvad kokku üksikud. Ka Eesti suurimate katusorganisatsioonide ja liitude töösse on kaasatud vähe vene keelt kõnelevaid eestimaalasi. Lõimumiskava rakendamise aastatel 2011-2013 on üheks neljast olulisemast suunast kodanikeühenduste arendamine, et suurendada aktiivset osalemist Eesti ühiskonnas. Kahjuks ei ole valitsuserakonnad seda olulist arengut koalitsiooniprogrammis kajastanud.

Kodakondsuspoliitikat ei muudeta, kuid majandus ootab migratsioonipoliitika arendamist

Üheks lõimumise valupunktiks on jätkuvalt aeglane naturalisatsioonitempo. Kuigi määratlemata kodanike arv langeb igal aastal ja on tänaseks alla 100000 inimese, jätkuvalt moodustavad kolmandate riikide ja määratlemata kodakondsusega isikud Eesti elanikkonnast suure osa võrreldes teiste riikidega. On ohu märgiks, et nn. hallipassimeeste hulgas on vähenenud motivatsioon oma staatust muuta ning Eesti riigi kodakondsuse valivad vähesed (17% 2011 esimese kv andmetel).Valitsuse tegevusprogrammis lubatakse parandada Eestis elavate teiste riikide kodanike ja määratlemata kodakondsusega isikute teavitamist Eesti kodakondsuse omamise eelistest ja võimalustest. Samas ei muudeta kodakondsuspoliitikat ja jätkub vaid mittekodanikest vanemate informeerimine võimalusest taotleda oma kuni 15-aastasele lapsele Eesti kodakondsus lihtsustatud korras. Tekib küsimus, kuidas võivad tulemused paraneda, kui need eesmärgid “ei eelda uusi tegevusi”?

Positiivne märk on aga lubadus pöörata erilist tähelepanu vast-naturaliseerunud Eesti kodanikele, et hõlbustada nende sulandumist Eesti ühiskonda. 2010.aastal lõimumiskava rakendusplaani koostamisel läbi viidud aruteludes ekspertide ja lõimumiskava elluviijatega selgus, et on vaja tugiteenuseid ja informatsiooni värsketele EV kodanikele. Tegemist võiks olla olulise arusaamade muudatusega lõimumispoliitikas – mittekodanike arvu vähendamise asemel keskenduda vastsete kodanike toetamisele. Loodame selle edukat elluviimist siseministri ja haridus-teadusministri koostöös.

Migratsioonipoliitika sisuks järgnevatel aastatel on ühelt poolt tagada ettevõtetele kõrgema kvaliteediga tööjõudu ja teiselt poolt mitte lubada väheste oskustega võõrtööjõu massilist sissetoomist. Valitsusprogrammi ei ole jäänud IRLi valimislubadused jätkata senist konservatiivset immigratsioonipoliitikat ja kasvatada riigi võimekust tegeleda üha kasvava Euroopa-suunalise põgenike vooluga. Valitsusprogrammis on kirjas Eesti majanduse konkurentsivõime tõstmiseks ühe tegevusena soodsa keskkonna loomine välistudengite ja tippspetsialistide Eestisse tulekuks. Euroopa Liidu sinise kaardi reeglistiku kasutuselevõtt juba lihtsustab kõrgelt kvalifitseeritud tööjõu töölevõtmise protsessi, kuid rida takistusi ja bürokraatiat tuleb Eesti riigil endal ära lahendada. Siseministeeriumi juhtimisel peaks valmima järgmisel aastal analüüs viisatingimuste parandamiseks ning 2013.aasta lõpuks on plaanis muuta välismaalaste seadust. MKM majanduspoliitika talituse juhataja sõnul (Äripäev 20.juuni 2011) moodustatakse selle aasta sügisel eraldi töögrupp, kelle ülesandeks on teha ettepanekuid, kuidas Eesti kvalifitseeritud tööjõule veelgi rohkem avada, kas ja millistes valdkondades erandeid seada.

Uusimmigrantide teemat on lõimumise valdkonnas arutatud ammu, kuid puudunud on konkreetsed plaanid uusimmigrantidele vajalike keeleõppe ja tugiteenuste arendamiseks. Liiati on kõrgeltharitud uusimmigrandid nõudlikum sihtrühm, kes lisaks kõrgemale palgale vajab kohalikke teenuseid (näiteks oma lastele, lähedastele) – valitsuse tegevusprogramm aga nii kaugele ette ei vaata.

Uued teemad võrreldes valimiseelsete lubadustega

Võrreldes valimislubadustega on koalitsiooniläbirääkimiste käigus tekkinud valitsuse tegevusprogrammi kolm uut tegevust.
1) Haritud Eesti eesmärgi saavutamiseks on võetud plaani Ida-Virumaal eesti keeles õpetavatele õpetajatele 30% lisatasu maksmine. Selle eesmärgiks on motiveerida Ida-Virumaale tööle asuma ka täna Tallinnas töötavaid inimesi ning värskeid eestikeelsete ülikoolide lõpetajaid.
2) Pikaajalise tööpuudusega võitlemisel pööratakse eraldi tähelepanu Ida-Virumaale kui kriitilisema olukorraga maakonnale. Sealse pikaajalise töötuse leevendamiseks pakub valitsus EAS-i kaudu individuaalseid suuremahuliste tööstusinvesteeringute toetamise pakette, mis aitaksid luua uusi töökohti regioonis. Ajalooliselt tugeva tööstuspiirkonna, Ida-Virumaa tööhõiveprobleemid olnud kogu taasiseseisvumise aja teravamad kui mujal Eestis. Eesti kehtiva lõimumiskava üheks eesmärgiks aastaks 2013 on eestlaste ja mitte-eestlaste tööhõive näitajate ühtlustumine. Kui 2007.aastal oli see eesmärk praktiliselt saavutatud, siis majanduslanguse aastatel on tööhõive langus olnud suurem muukeelse elanikkonna seas. Selle probleemi leevendamiseks on tegemist liialt kitsa fookusega meetmega. Mujal elava muukeelse elanikkonna tööhõiveprobleeme leevendatakse sisuliselt eesti keele õppe kättesaadavuse parandamisega.
3) Õiguskaitse edendamiseks lubatakse muuhulgas kaaluda uue Sisekaitseakadeemia rajamist Ida-Virumaale. Viimastel andmetel peaks käesoleva aasta sügiseks valmima kolme erineva võimaliku koha võrdlev analüüs (Tallinn, Muraste, Ida-Virumaa).
Need tegevused pärinevad siseministri poolt algatatud ja 2010.a septembris valitsuse poolt heaks kiidetud Ida-Virumaa tegevuskavast 2011-2014. Tegevuskava käsitleb kõiki maakonna arengu seisukohast olulisi tegevus- ja majandussuundi alates hariduspoliitikast ja majanduse konkurentsivõime tõstmisest kuni riigistruktuuride ümberpaigutamiseni Ida-Virumaale ja kodanikuühiskonna arendamiseni. Kahjuks ei ole Ida-Virumaa tegevuskava rakendamine valitsusele ega ministeeriumitele kohustuslik, kuna riiklike arengu- ja tegevuskavade süsteemis on ta nö toetav dokument. Tema olulisus seisneb aga selles, et ta koondab erinevate poliitiikavaldkondade üleselt vajadused ja lahendusettepanekud ning sellisena on oluliseks lähtealuseks Euroopa Liidu finantsperspektiivi 2014+ vahendite ja meetmete koostamisel.

Kui üldiselt on valitsuse lõimumispoliitika Reformierakonna nägu, siis eraldi Ida-Virumaa pobleemidele tähelepanu pööramist võib pidada olulisemaks IRLi panuseks. Ida-Virumaale eraldi tähelepanu pööramine on positiivne seda enam, et regionaalpoliitika meetmeid on tegevusprogrammis vähe.

Küsitav tulemusnäitaja

2015.aastal hinnatakse Valitsuse tegevust tegevusprogrammis sätestatud eesmärkide saavutamist näitajate ning tähtaegade järgi. Lõimumispoliitika eesmärkide saavutamist plaanitakse hinnata vaid ühe näitajaga: määratlemata kodakondsusega isikute arvu vähenemine 89700ni.

Aprillis 2011 langes määratlemata kodakondsusega isikute arv alla 100 000. 2011.aasta esimese kvartali statistika näitab, et vaid 17% kodakondsuseta isikute seast välja arvatud inimestest võttis Eesti kodakondsuse. 41% protsenti võttis mõne teise riigi kodakondsuse (enamasti Venemaa, Ukraina või Valgevene oma), teine 41% suri ja üks protsent jääb muude lahenduste kategooriasse. Arvestades viimaste aastate trendi määratlemata kodakondsusega isikute arvu vähenemisest, on seatud sihttase kindlasti saavutatav. Küsimus on aga selles, et sellise näitaja saavutamine ei anna hinnangut lõimumispoliitika tulemuslikkuse ja mõju kohta. Isegi kui arvestada sellega, et kodakondsuseta isikute naturalisatsioon on olnud integratsioonipoliitika üheks prioriteediks juba alates esimesest integratsiooniprogrammist Eestis, oleks sisukam näitaja hoopis Eesti kodakondsuse võtjate arvu tõus. Samas tänaseks on lõimumispoliitika probleemid ning vajadused hoopis mitmekesisemad kui vaid naturalisatsioon. Seda vajaduste skaalat võiks peegeldada ka näitajate kaudu, näiteks riigikeele oskuse paranemine kõigis vanuserühmades, muukeelse elanikkonna töötuse määra ja vaesuse riski vähenemine, eestikeelset ja –meelset meediat tarbiva muukeelse elanikkonna kasv, muukeelse elanikkonna kodanikuühiskonnas osalemise aktiivsuse võrdsustumine eestlastega jms.

Kokkuvõtteks

Kõik planeeritud tegevused on vajalikud ja pööravad tähelepanu olulistele probleemidele. Samas üldmuljena on lõimumispoliitika osa valitsuse tegevusprogrammis üsna skemaatiline ning eesmärkide täitmise hindamiseks seatud näitaja jätab valdkonna horisontaalsust ja keerukust arvestades pealiskaudse mulje. Valitsuse tegevusprogrammi kirja saanud tegevused on kui valikuline väjavõte kehtivast Eesti lõimumiskavast ja täna heaks kiidetud rakendusplaanist 2011-2013, sekka mõni viide ka Ida-Virumaa tegevuskavale.

Samas piisab sellest mõistmaks, et koalitsiooni lõimumispoliitika põhirõhk on eesti keele õpetamisel. Lisades kategoorilise vastuseisu kodakondsuspoliitika muutmisele, paistavad ses valdkonnas dialoogiruum ja lähiaastate lõimumispoliitiline visioon üsna kitsad. Loodetavati peegeldavad need vaid tegevusi, mille osas koalitsioon jõudis üksmeelele ning aastatega tuleb VV tegevusprogrammi täiendusi ja täpsustusi. Enamus tegevusi lõppeb 2014.aastaks ja üheks olulisemaks sündmuseks uue valitsuse valitsemisajal saab olema Eesti lõimumiskava 2014-2020 koostamine.

Kui valitsuse programmis jätkub keeleõppekeskne retoorika, siis käimasolevas lõimumiskavas on varasemaga võrreldes pandud keeleõppe kõrval rohkem rõhku poliitilisele ja sotsiaal-majanduslikule lõimumisele. Poliitikutele julgustuseks tasub siinkohal meenutada lõimumiskava monitooringu tulemusi, mis näitab eestlaste seas nende inimeste osakaalu kasvu (58% 2010.aastal), kelle arvates tuleks mitte-eestlaste arvamust paremini tunda ja nendega senisest rohkem arvestada, sest nad on oluline osa Eesti ühiskonnast.

——

Riigikogu valimiste järel on Praxise analüütikud võrrelnud erakondade antud lubadusi ja uue valitsuse tegevusprogrammi, et aidata luua selgust: millised lubadused on plaanis ellu viia, mis on erinevates valdkondades prioriteediks seatud, millised küsimused aga tähelepanuta jäänud. Loe valminud poliitikaanalüüsi.