14. detsembril 2011 Tartus toimunud Praxise mõttehommikul tutvustati värsket Eesti üliõpilaste eluolu uuringut ning arutati ühiselt tudengite toetusmeetmete üle. Praxise uuring „Eesti üliõpilaste eluolu 2010“ valmis rahvusvahelise uuringuprojekti EUROSTUDENT IV raames. Vaata mõttehommiku kohta lähemalt siit.

Arutelul, mida juhtis Maiki Udam Archimedesest, toodi tudengite toetusskeemi kohta välja erinevaid seisukohti ning mõtteid ja tõstatati hulk küsimusi. Allolev teeb kokkuvõtte peamisest tulemustest ja mõtetest.

Kas vajadus- või tulemuspõhised õppetoetused?

• Valdavalt eelistati varianti, et toetuste skeemi puhul rakenduks kombinatsioon vajadus- ja tulemuspõhistest õppetoetustest. Leiti aga, et olulisemad on vajaduspõhised toetused, mis peaksid olema riiklikult sätestatud. Tulemuspõhiseid stipendiume peaksid ülikoolid ise jagama – läbi sihtasutuste rahastuste ja ülikooli enda eelarve, eesmärgiga tudengeid motiveerida. Need võiksid sõltuda peale hinnete ka aktiivseks kodanikuks olemisest. Head tulemust ei peegelda ainult kõrge akadeemiline keskmine, vaid osalemine ühiskondlikes tegevustes, vabatahtlikus töös jne.
• Vajaduspõhiste toetuste süsteemi sisseviimine tekitab aga küsimuse, kes ja kuidas seda vajadust hindab. Vajaduse hindamise peale läheks tõenäoliselt väga palju ressurssi.
• Vajaduspõhisuse määramiseks on tõenäoliselt ainus hea lahendus kasutada maksuameti andmeid leibkondade kohta. Samas on küsitav, et kas kuni 26aastase tudengi lugemine oma pere hulka (seotus vanemate leibkonnaga, kui ta ei ole abielus või tal ei ole lapsi) on õige – kõiki üliõpilasi pere rahaliselt ei toeta. Nii võib tekkida olukord, et tõeliste abivajajateni ikkagi ei jõuta või siis seadus ei võimalda neile õppetoetust maksta. Selle probleemi üheks lahenduseks võiks olla kellelegi eriotsuse tegemise õiguse andmine. Samuti tehti ettepanek langetada vanusepiir, milleni tudeng loetakse oma vanemate leibkonda kuuluvaks 24 eluaastale praeguse 26 asemel.
• Vajaduspõhisuste toetuste määramisel võiks lisaks arvestada, kas üliõpilane on pidanud ülikoolis õppima asumiseks oma vanematekodust mujale kolima või mitte. Selle ettepaneku miinuseks on aga raske tehniline teostatavus.
• Vajaduspõhise toetuse määramisel võiks nõuda õppekava täitmist 75%, kuid tulemuspõhise toetuse määramisel võiks see olla 85%. Seega olekski tulemuspõhine toetus tublimate premeerimine.
• Ühe tavapäratuma ideena toodi välja, et kõigile üliõpilastele, kes õpivad nominaalajaga tuleks maksta toetust (mis oleks piisavalt suur, et tudengid tuleksid toime: 350-400 eurot) – seega toetused ei peaks olema mitte vajadus- ega tulemuspõhised, vaid mittediferentseeritud, määratud kõigile üliõpilastele. Selline süsteem on riigieelarvele küll väga koormav ning seetõttu ka eberealistlik, kuid ometi arvati, et isegi piiratud vahendite tingimustes tuleks vaadata rohkem tulevikku ning näha tudengite toetamist kui head investeeringut riigile.

Toetussumma suurus

• Valdavalt leiti, et ministeeriumi ettepanek maksta üliõpilastele vajaduspõhist toetust 135 eurot kuus ei ole piisav. Toetus võiks olla vähemalt nii suur, kui seda on elatusmiinimum.
• Tehti ettepanek, et vajaduspõhise toetuse summa võiks olla kaks korda suurem, aga määratud poole vähematele tudengitele. Sellisel juhul oleks see toetusesaajatele tõepoolest abiks (mitte ei oleks poolik summa, millega siiski toime ei tule).
• Vajaduspõhise toetuse summa määramine võiks osaliselt toimuda kohaliku omavalitsuse kaudu, et arvestada elu kalliduse komponenti (nt üürikorterite/ühiselamute hinnad jms) konkreetses Eesti piirkonnas, kus üliõpilane õppima ja elama asub.
• 135 eurot kuus on piisav, kui selle kõrval on soodne laenusüsteem. Õppelaenu tagasimaksmine võiks sõltuda tulevasest sissetulekust. Kui inimene on hiljem madalapalgaline, siis mingi hetk tema laen lihtsalt kustutatakse. Sel juhul me saame olla kindlad, et „toetus“ (õppelaenu kustutamine) läks õigesse kohta.

Õppelaen

• Kaheldi, kas ainult toetustele üles ehitatud süsteem on üldse mõeldav – kas oskame eeskujuks tuua mõnda riiki, kus süsteem ilma soodsa õppelaenuta hästi toimiks? Seega õppelaenu võimalus peaks kindlasti alles jääma, ideaalis võiks see olla sissetulekust sõltuva tagasimaksesüsteemiga.
• Samas toob tulevasest sissetulekust sõltuv õppelaenusüsteem endaga kaasa ohu, et sissetulekuid hakatakse varjama ning hakkab enam levima ümbrikupalkade maksmine.
• Õppelaen võiks olla kättesaadav just nendele tudengitele, kes vajavad lisasissetulekut. Samuti peaks õppelaenu võtmise võimalus olema ka osakoormusega õppivatel üliõpilastel.

Lõpuks arvati, et ükskõik millise toetusskeemi me ka välja mõtleksime, ei muutu see, et üliõpilased töötavad. Sest töötamine on kõige kindlam garantii edaspidi hakkama saamiseks (eriti kui puudub soodne sissetulekust sõltuv laenusüsteem). Lisaks annab õpingute ajal töötamine ülikooli lõpetamise järgselt parema konkurentsivõime tööturul. Ministeeriumi reformiettepanekust jääb mulje nagu ülikooli tahetakse muuta nö gümnaasiumi pikenduseks, kus üliõpilane ei käi tööl, vaid pühendub täielikult õppimisele. Võttes aga arvesse kaasaja trende ja tööturu ootusi, ei peaks üliõpilaste töölkäimist takistama, vaid seda peaks võtma kui osa üliõpilaselust. Küll aga ei ole loogiline, kui nii õpitakse kui ka töötatakse täiskoormusega.

2010. aastal oli Eestis keskmiselt 23 400 töötut 15–24-aastast noort. Seejuures on viimastel aastatel hüppeliselt kasvanud just nende noorte osakaal, kes ei osale ei haridussüsteemis ega ole hõivatud tööturul. Noorte töötuse määr ehk siis töötute osatähtsus tööturul aktiivselt osalevate noorte seas Eestis on tõusnud 32,9%-le, millega oleme jõudnud Euroopa viie kõrgeima noorte tööpuuudusega riigi hulka. Selle põhjuseks on nii majanduskriisi tagajärjel toimunud üldine hõive langus kui ka nn laulva revolutsiooni aegse beebibuumi ajal sündinute tööturule sisenemine. Kasvamas on ka noorte pikaajaline töötus. Positiivse trendina võib välja tuua, et noorte aktiivsuse määr ei ole langenud.

Suurt rolli töötuks jäämisel mängib erialase ettevalmistuse puudumine (nt 36% töötutest noormeestest on  vaid põhiharidusega), kuid töötus on kõrge ka nn esmasisenejate hulgas (39% töötutest on kas värsked koolilõpetajad, varasema töökogemuseta või õpingute katkestajad), mis näitab, et tööandjad panevad rõhku kogemuse ja erialase ettevalmistusega töötajatele.

Seega on ennekõike oluline tagada, et noortel oleks tööturule sisenemisel piisav erialane ettevalmistus. Samuti tuleks rohkem väärtustada töökogemuse ja praktika rolli õppeprotsessis. Viimast tuleks teha üha enam koostöös tööandjatega, et tagada noorte haridusliku ettevalmistuse vastavus tööturu reaalsetele nõudmistele.

Töötavad üliõpilased on ülikooliharidusele ette heitnud liigset akadeemilisust ning õppeprotsessis oskuste arendamise unarusse jätmist. Üliõpilaste arenguvajadustele mittevastav hariduse sisu ja isiklik areng, kuid ka töökogemuse omandamise vajadus ning majanduslikud kaalutlused on põhjused, mis kujundavad üliõpilaste valikuid õpingute kõrvalt töötamise kasuks.

Üliõpilaste töötamist õpingute kõrvalt ei ole mõttekas takistada, vaid pigem soodustada sellise olukorra tekkimist, kus tegevuste ühildamise positiivsed mõjud säiliksid ja leeveneksid negatiivsed tagajärjed. Selleks peaks täiendama ja ühtlustama karjääriõppe süsteemi gümnaasiumiastmes ning varasema haridustee käigus, et üliõpilastel kujuneks selge arusaam pakutavast haridusest, nende õppekavadest ja struktuurist,  õppemeetoditest ja õpiväljunditest.

Tuleb siiski arvestada, et ka erialase ettevalmistuse olemasolu ei pruugi veel tagada töökohta. Kui vaadata kutsekoolide lõpetajatelt kogutud tagasisidet, mis on antud kuus kuud pärast kooli lõpetamist, siis on kuue kuu jooksul töö leidnud lõpetajate osatähtsus kõigist lõpetajatest langenud 78%-lt 2007. aastal 54-%-le 2009. aastal. Seejuures asusid erialasele tööle vaid 35% lõpetanutest.

Positiivse trendina võib välja tuua, et majanduslangus on suurendanud edasiõppijate hulka. Kuigi valdavalt on kutsehariduse lõpetanute väljavaated tööturul halvenenud, on tulemused õppekava rühmade kaupa väga erinevad. Suhteliselt edukad on kolme aasta jooksul olnud näiteks arhitektuuri ja linnaplaneerimise, juuksuritöö ja iluteeninduse, metsanduse, audiovisuaalse ja muu meedia erialade lõpetajad. Seejuures on tähtis märkida, et nende erialade lõpetajad asuvad ka keskmisest sagedamini erialasele tööle. Keskmiselt madalama edukusega on koduteeninduse, ehituse ja materjalitööstuse (sh tislerieriala ja puidutöötlemise) lõpetajad. Hoolimata majandusbuumiaegsest madalseisust võib loota, et tulevikus pakub rohkem töökohti ka põllumajandussektor.

Kooli ja eriala valikul on oluline roll tulevikus teenitava sissetuleku suurusel. Suurem tõenäosus saada kõrgemat palka on tervise ja heaolu ning sotsiaalteaduse, ärinduse ja õiguse valdkonna lõpetanutel, keskmisest madalamat sissetulekut saavad põllumajanduse ning humanitaaria ja kunstide õppevaldkonna lõpetajad. Seega ongi noorte senised valikud kõrghariduse omandamisel olnud pragmaatilised ja noored õpivad erialasid, mis tagavad neile suurema tõenäosusega töökoha ja kõrgema palga. See on mõttekoht poliitikakujundajatele: majanduse tehnoloogilise arengu tagamiseks vajame küll rohkem insenere ja tehnikateadlasi, kuid me vajame ka tööandjaid, kes kindlustaksid neile väärtuslikele lõpetajatele tööpanuse väärilise töö ja sissetuleku. Ehk on aeg mõelda üha enam kombineeritud haridusmudelile, kus reaalteadlaste baasharidust täiendatakse ettevõtlushariduse ja juhtimisoskuste arendamisega, mille tulemusena suureneks ehk reaalteadlaste võimekus oma ideid ja oskusi ärimaailmas rakendada.

Sageli on noorte tööturuprobleemid seotud ka hariduse küsimustega. See nõuab tihedat koordineerimist tööturumeetmete ja haridussüsteemi vahel. Kuna noorte haridusteed ei saa pidada lõpetatuks, siis peab säilima võimalus sujuvalt haridussüsteemis tööturule ning vajadusel tagasi haridussüsteemi liikuda.

Tööturuteenuste ja formaalharidussüsteemi kõrval mängib noorte tööturuvalmiduse tõstmisel üha enam rolli ka mitteformaalne haridus ehk noorsootöö. Noorsootöös osalemine võimaldab arendada individuaalseid teadmisi ning oskusi, kasvatada sotsiaalset kapitali ja arendada sotsiaalseid võrgustikke. Nii nagu näitavad kõrgkoolilõpetajate uuringu tulemused, on töökoha saamisel oluline koht isikule suunatud pakkumistel ja isiklikel kontaktidel, mis näitab võrgustikulise koostöö tähtsust tööturule sisenemisel. Paraku tuleb tõdeda, et kuigi noorsootöö struktuurid on Eestis laialdaselt välja arendatud, ei ole praegu piisavalt infot, et teha järeldusi noorsootöö tulemuslikkuse osas tööturuvalmiduse suurendamisel.

Ülevaate koostasid Praxise analüütikud: Katrin Pihor, Laura Kirss, Eve Mägi ja Kirsti Nurmela.

Neil ja teistel noorte tööturu teemadel toimub 20. aprillil Noorteseire konverents “Noored ja tööturg”, kus esitletakse ka samateemalist Noorteseire aastaraamatut.

Lisainfo www.noorteseire.ee.

Kõrgharidusteemalise mõttehommiku juhatas tervitussõnadega sisse Praxise juhatuse liige Annika Uudelepp

Tervitan teid neljanda mõttehommiku puhul. /…/Mõttehommikud on sellises formaadis, et me tahaks, et siit tuleks arutelu. See oleks diskussiooni ärgitamine, mitte niivõrd mingisuguse uuringu lõppversiooni tutvustamine. See on algusaruteluks.

Loe edasi »

Hariduspoliitika mõttehommik lõppes tõdemusega, et võrdsuse ja õigluse küsimus ei ole Eestis alati au sees. Osadele ühiskonnagruppidele anname rohkem võimalusi kui teistele ning peame seda iseenesest mõistetavaks. Kas me soovime edasi minna džungli  reeglitel püsivas ühiskonnas või Euroopas?

Teema ei ole oluline mitte ainult hariduse, vaid kogu ühiskonna jaoks. Küsimus on selles, et millist tüüpi ühiskonda me tahame Eestisse ehitada, kas sellist, mis pöörab ka ühiskonna sisestele erisustele tähelepanu või sellist, mis peab ebavõrdsust normaalseks nähtuseks. Loe edasi »

Kõrghariduse teemalise Praxise Mõttehommiku teise diskussioonibloki juhatasid sisse oma mõtteavaldustega Heli Aru, Tõnis Lukas ja Maris Mälzer.

Haridus- ja Teadusministeeriumi nõunik Heli Aru:

Kas ja mida on meil Euroopale euroopalikult öelda? /…/Kas see küsimus iseenesest üldse on tähtis ühiskonnas? Ma tahaks sellele küsimusele vastata selle kogemuse pinnalt, mille ma olen saanud, olles Eesti esindaja Euroopa kõrgharidusruumi ehk siis Bologna protsessi seiramist järgivas grupis. Ma pean ütlema, et Eesti paistab silma teiste riikide hulgas. Eriti nende riikidega võrreldes, kellega me armastame ennast võrrelda. Meie üliõpilaste õpingute toetamine on väga kasin ja me teeme seda selliste põhimõtete alusel, mis Euroopas üldiselt ei ole levinud. Vähemalt selles Euroopas, kuhu meie tahame ennast mõtteliselt asetada.

Loe edasi »