Mõttehommik, 09.10.2012

1990. aastate keskpaigas hakati rääkima võitjate põlvkonnast. Tõepoolest, sageli andis vähemalt tööturul inimesele vanus kvalifikatsiooni – võitjate põlvkond olid noored, kellel polnud nõuka-aegset mentaliteeti, noorusega seostati innovaatilisust ning läänemeelsust.

Piltlikult öeldes olid aknad avatud ja rahvas lehvitas neile noortele kaasaelavalt. Nüüd on ajad teised ja noorus on tööturul kvalifikatsioon vaid vähestes ametites. Isegi kõrgharidus ei garanteeri alati seda, et mõni aken avaneks.

Kui aga juhtub, et pole eriti haridust ega oskust tööd teha ja ka suhtlemine potentsiaalse tööandjaga tundub keeruline, võib perspektiiv ühiskonna ellu kaasatud olla üpris kehv tunduda.

Sellist olukorda, kus inimesel ei ole võimalik ühiskonnaelus osaleda, nimetatakse sotsiaalseks tõrjutuseks. Põhjus võib olla nii juba eelnevalt loetletud puudulikus hariduses, töötuses, suhtlemishirmus, vaesuses, puudes, religioossetes vaadetes või ka näiteks õpitud abituses.

Euroopas loetakse sotsiaalse tõrjutuse üheks oluliseks riskigrupiks noori, kes ei tööta, õpi ega osale ka mõnel koolitusel (inglise keeles väljend NEET – Not in Employment, Education or Training). Ka Eestis hakati seoses masuga sellistele noortele rohkem tähelepanu pöörama, kuna näiteks 2010. aastal oli iga neljas 15-24-aastane noor selliselt klassifitseeritav ning veidi enam kui iga viies 16-24-aastane noor elas suhtelises vaesuses. Ühest küljest võib vaesus tingida sotsiaalse tõrjutuse, teisalt võib sotsiaalne tõrjutus olla ka vaesuse üks põhjus.

Eelmainitud töötud, hariduseta ja passiivsed noored on kõige põhilisemad riskigrupid, kellest sotsiaalse tõrjutuse kontekstis räägitakse. Teistes riikides on toodud riskigruppidena ka näiteks kodutuid noori või noori, kellel on risk jääda kodutuks, sisserännanud noori ja etnilisi vähemusi ning noori, kelle eest on riik hoolitsenud (ehk asenduskodude noored).

Ka Eestis on asenduskodu ehk endise nimetusega lastekodu noored need, kelle puhul üleminek iseseisvasse ellu toimub võrreldes peredest pärit noortega järsemalt. Kehtiva sotsiaalhoolekande seaduse järgi on noorel võimalik olla asenduskoduhooldusel kuni täisealiseks saamiseni ehk kuni 18-eluaastani või kui noor õpib kutseõppeasutuses, rakenduskõrgkoolis või kõrgkoolis esmase õppekavajärgse nominaalse õppeaja lõpuni.

Seega paneb Eestis seadus suhteliselt täpselt paika, mis hetkest asenduskodu noor on täiskasvanu ja peaks enda eest ise hoolitsema. Kui noor aga otsustab 18-aastasel koheselt mitte edasi õppida, peab ta iseseisvas elu hakkama end ise majandama, hoolitsema eluasemekulude eest jne. Hilisem perspektiiv minna õppima, võib osutuda väga keeruliseks, kui mitte võimatuks.

Praxise poolt 2010. aastal valminud uuringus “Asenduskodudes kasvanud noorte valmisolek iseseisvaks eluks” läbi viidud intervjuudest lastekaitse- ja sotsiaaltöötajatega peegeldus arvamus ja suhtumine, et asenduskodud pakuvad niivõrd häid elamistingimusi, et noore iseseisvumine tihtipeale kesisematesse elamistingimustesse võib olla noore jaoks šokeeriv. Värskelt elluastunud noor võib kokku puutuda tingimustega, mis nõuavad spetsiifilisemaid oskusi.

Näiteks selgus, et 62% noortest ei olnud ahju kütnud ning enam kui pooled noortest polnud nööpi ette õmmelnud ega ka elektripirni vahetanud. Iseseisvalt elu alustades võivad need olla aga olulise tähtsusega oskused.

Samuti ei luba näiteks tervisekaitsenõuded asenduskodus elaval alla 18-aastastel lastel valgusteid puhastada, aknaid pesta ega ka tualettruumi puhastada. Lastekaitsetöötajad tõid ka näiteid sellest, et asenduskodudest pärit noored ei oska sageli konflikte või probleemseid olukordi lahendada, kuna nad ei ole kokku puutunud probleemidega, kus näiteks peres on üks lapsevanem kaotanud töö ja pere peab hakkama saama ühe pereliikme palgaga.

Pealtnäha võib jääda mõistetamatuks, kuidas on see kõik seotud sotsiaalse tõrjutusega, kuid puuduv perekonna tugi, õpetatud abitus ja liialt varajases eas iseseisva elu alustamine võivad olla põhjus, miks noor ei saa omandatud haridust või ka tööle mindud.

Eestis puudub statistika selle kohta, mis on saanud asenduskodude noortest, kes on ellu astunud. Vaadeldes aga erinevates riikides tehtud uuringuid, siis sageli on just endised asenduskodu kasvandikud need, kellel kodutuse ja töötusega kaasnevate probleemide tõttu on ka suurem tõenäosus sattuda kriminaalsele teele ning enne 20. eluaastat lapsi saada (Eurochild 2010). Loomulikult on asenduskodudest iseseisvunud noorte seas ka inimesi, kes on tublisti hakkama saanud ja oma elu edukalt jalgele seadnud, kuid nende noorte käekäik on olnud sõltuv suuresti õnnest ja ka nende endi ambitsioonikusest.

Millised on lahendused?

Noorte sotsiaalse tõrjutuse vähendamine on kompleksne teema. Mõnes mõttes võib öelda, et see on sõltuv nii pere-, haridus-, töö-, sotsiaalhoolekande- kui ka noorsoopoliitikast ja kõige tipuks sõltub see ka ühiskonna hoiakutest. Noorte sotsiaalse tõrjutuse vasturohi on sotsiaalne kaasatus. Viimane sõltub aga alates sellest, kuidas on perekond last väikesest peale kasvatanud, kuivõrd on last pere igapäeva tegemistesse kaasatud ning usaldatud tema arvamust kuni selleni, kuivõrd on ühiskonnas noori kaasatud neid puudutavasse otsustesse.

Kui näiteks lapse enesehinnang on väga madal ja tema arvamust on peres alati maha tehtud, on sellel noorel ka teistel tasanditel väga raske end kuuldavaks teha. Sestap on perel ja sellel, kuivõrd palju perekond koos noorega teda puudutavaid valikuid analüüsib, samuti oluline roll, kuna hilisem toimetulek sõltub paljuski omandatud oskustest ja kogemustest.

Hariduspoliitikas on noorte sotsiaalse tõrjutuse vähendamise nimel vaja tööd teha koolikatkestajate osakaalu vähendamisega. Valitsuse konkurentsivõime kavas “Eesti 2020″ on seatud eesmärk vähendada põhihariduse või madalama haridustasemega õpinguid mittejätkavate noorte osakaalu 11,7%-ilt 9,5%ni. Selline plaan näib realistlik, kuigi mitte väga ambitsioonikas.

Samuti nagu leiti Praxise mõttehommikul, mis käsitles just noorte sotsiaalset tõrjutust, peaks haridusvaldkonnas rohkem arvestama noore individuaalse arengu ja saavutustega ning tulemuspõhine hindamine võiks olla üks samm selles suunas. Koolis tuleks ka rohkem tähelepanu pöörata sotsiaalsete oskuste (suhtlemise, meeskonnatöö, ettevõtlikkuse) sihipärasele arendamisele.

Tööpoliitikas tuleks rohkem leida viise, kuidas pakkuda noortele töökogemust ja oskust käia tööl. Kavas “Eesti 2020″ on seatud ka eesmärk vähendada noorte (15-24-aastaste) töötuse määra 2010. aasta 33 protsendilt 10 protsendile aastaks 2020. Samuti tuleks ühiskonnas rohkem väärtustada ka vabatahtlikku tööd, mis on samuti võimalus anda noortele töökogemust. Näiteks Ameerikas nähaksegi vabatahtlikus töös hüppelauda tööellu: ühest küljest näitab vabatahtliku töö tegemise valmidus noore soovi panustada paremasse ühiskonda, teisalt on see kogemus, mille puhul on võimalik leida oma CVsse ka soovitajaid.

Kuivõrd artiklis käsitlesin ka asenduskodunoori, siis millised oleksid lahendused nende puhul, et neil oleks väiksem risk olla tõrjutud iseseisvas elus? Ilmselt aitaks kaasa, kui meie seadused nii jäigalt 18-24-aastast noort asenduskodust välja iseseisvasse ellu ei saadaks, vaid annaks neile võimaluse ka vajadusel naasta. Samuti pakuks neile tugiisiku, keda asenduskodu noor ise usaldab ja kellele ta julgeb rääkida ka tehtud vigadest. Ja loomulikult oleks kõige parem lahendus, kui asendushooldusele suunamist saaks ennetada või kui lapsele leitaks perekond, kes lapse üles kasvatab.

Autor on Praxis külalisuurija. Artikkel on ilmunud ERR portaalis.

Laura, 05.04.2012

2. aprillil 2012 toimus Tallinnas Õpetajate majas Praxise ja Eduko ühine mõttehommik, millel tõstatati küsimus: kuidas tagada pedagoogilise praktika kvaliteet? Mõttehommikul tutvustati värsket pedagoogilise praktika analüüsi ja arutleti ühiselt pedagoogilise praktika kvaliteedipõhimõtete üle.

Poliitikauuringute Keskus Praxis teostas ajavahemikus juuni 2011 kuni veebruar 2012 kuues õpetajaharidust pakkuvas kõrgkoolis 15 õppekava pedagoogilise praktika korraldus- ja finantseerimismudelite analüüsi, mille tulemused on sisendiks pedagoogilise praktika riikliku arengukava väljatöötamisele Eduko programmi pedagoogilise praktika arendamise töörühma poolt. Kavas soovitakse defineerida ka kvaliteetse pedagoogilise praktika tunnused ja seeläbi oli mõttehommiku eesmärgiks nende üle ka analüüsi tulemuste põhjal arutleda.

Mõttehommikul andis ülevaate uuringu „Pedagoogilise praktika analüüs kuues kõrgkoolis“ tulemustest Praxise analüütik Hanna-Stella Haaristo, pedagoogilise praktika kvaliteedi tagamise põhimõtteid tutvustas Tallinna Ülikooli Pedagoogilise praktika keskuse juhataja Inge Timoštšuk ja mõttehommikut modereeris Tartu Ülikooli Pedagogicumi juht Margus Pedaste. Kohtumisel osales paarkümmend inimest erinevatest kõrgkoolidest, praktikaasutustest, Haridus- ja Teadusministeeriumist, sihtasutustest Innove ja Kutsekoda ning Haridustöötajate Liidust.

Hanna-Stella Haaristo andis oma ettekandes ülevaate Praxise teostatud analüüsi taustast, eesmärkidest, meetoditest ja peamistest tulemustest. Olulisemate erinevustena analüüsitud kõrgkoolide ja õppekavade vahel tõi ta pedagoogilise praktika korralduses välja: praktikakorralduse vastutamise jagamise, praktikajuhendajate hulga, praktikaasutuste võrgustiku ning koostöö kõrgkooli ja asutuste vahel, praktika struktuuri õppekavas ning rahaliste vahendite ja praktikakulude suuruse. Peamiste soovitustena, mis analüüsi järeldustest tulenesid, toodi välja praktikakorralduse läbipaistvuse suurendamist, praktikajuhendajate kvaliteedinõuete kehtestamist või tõstmist, juhendajate töökoormuse määratlemist, praktika hajutatuse suurendamist, praktikaasutuste suuremat kaasamist ning vajadust praktika rahastamise läbipaistvuse ning vahendite tõstmise järele. Seejuures on oluline meeles pidada, et soovitused ei käi kõikide analüüsitud kõrgkoolide ja õppekavade kohta üheselt, sest erinevused nende vahel on kohati väga suured ning igal õppekaval leidub nii häid näiteid kui ka teatud arenguvajadusi.

Inge Timoštšuk tegi oma ettekandega sissejuhatuse järgnevale arutelule ning selgitas Eduko pedagoogilise praktika arendamise töörühmas koostatud praktika kvaliteeditunnuste ja indikaatorite sisu, tausta ja eesmärke. Hea praktika tunnuste kirjeldamise eesmärk on kõrgkoolideüleselt kokku leppida esmaõppe pedagoogilise praktika miinimumnõuetes, et toetada parimal moel üliõpilaste arengut. Neljaks põhitunnuseks on:

  • Praktikal on võtmeroll õpetaja kutseidentiteedi kujunemisel
  • Kõrgkool ja praktikaasutus tegutsevad praktika raames ühise õpetamiskogukonnana
  • Praktikat juhendavad õppejõud ja õpetajad toetavad üliõpilaste kogemustest õppimist
  • Üliõpilased praktiseerivad kõiki teoreetiliselt omandatud kutsealaseid teadmisi ja on valmis õpiprotsessi juhtima.

Seejuures rõhutas esineja sarnaste eesmärkide, hoiakute ja väärtuste rolli kvaliteetse pedagoogilise praktika tagamisel, sest koostöövõrgustik on väga lai ja mitmekesine ning erinevate töökultuuridega, lisaks tuleb arvesse võtta ka noori oma erinevate subkultuuridega. Lisaks pöörati tähelepanu praktika ja teooria suuremale seotusele ning praktikaülesannete mitmekesisusele, et katta kõiki erinevaid õpetajategevuse aspekte. Samuti sellele, et pedagoogilist praktikat on oluline võimalikult varakult alustada, seda just läbi erinevate praktiliste ülesannete pakkumise teoreetilistes ja didaktilistes õppeainetes.

Margus Pedaste juhtimisel toimunud arutelu keskendus erinevate osapoolte rollile kvaliteetse pedagoogilise praktika tagamisel ning pedagoogilise praktika kvaliteedipõhimõtetele. Laudkondades toimunud rühmatööde eesmärk oli etteantud hea praktika tunnuste ja indikaatorite kirjelduste alusel selgitada välja, kas need on piisavad, kuivõrd peaks midagi lisama või muutma, mis on nendes üleliigset. Arutelude kokkuvõtetest selgus, et üldjoontes on esialgses dokumendis kirjas olevad kvaliteedipõhimõtted piisavad ja katavad ära vajalikud valdkonnad, kuid nõuaksid teatud määral täiendamist. Tähtsaima puuduoleva teemana toodi välja erinevate osapoolte tagasiside olulisus pedagoogilise praktika parendamisel. Lisada tuleks näiteks praktikakorralduse juhtimise ja rahastamise mõõde nii kõrgkoolide kui ka riiklikul tasandil. Töörühmad leidsid, et täpsustamist ja konkreetsemaks muutmist vajaksid kindlasti erinevate osapoolte rollid ja vastutus, samuti omavahelise koostöö põhimõtted. Seejuures vajaksid selgitamist ja suuremat tähelepanu erinevate osapoolte ootused pedagoogilisele praktikale. Tehnilistest aspektidest soovisid töörühmad täpsustada dokumendis kasutatavaid mõisteid, samuti tagada indikaatorite selgem mõõdetavus. Arutelu tulemusel sai Eduko pedagoogilise praktika arendamise töörühm kindlasti tähtsa sisendi praktika riikliku arendamise kava väljatöötamiseks ja kvaliteedipõhimõtete täpsustamiseks.

Laura, 08.02.2012

14. detsembril 2011 Tartus toimunud Praxise mõttehommikul tutvustati värsket Eesti üliõpilaste eluolu uuringut ning arutati ühiselt tudengite toetusmeetmete üle. Praxise uuring „Eesti üliõpilaste eluolu 2010“ valmis rahvusvahelise uuringuprojekti EUROSTUDENT IV raames. Vaata mõttehommiku kohta lähemalt siit.

Arutelul, mida juhtis Maiki Udam Archimedesest, toodi tudengite toetusskeemi kohta välja erinevaid seisukohti ning mõtteid ja tõstatati hulk küsimusi. Allolev teeb kokkuvõtte peamisest tulemustest ja mõtetest.

Kas vajadus- või tulemuspõhised õppetoetused?

  • Valdavalt eelistati varianti, et toetuste skeemi puhul rakenduks kombinatsioon vajadus- ja tulemuspõhistest õppetoetustest. Leiti aga, et olulisemad on vajaduspõhised toetused, mis peaksid olema riiklikult sätestatud. Tulemuspõhiseid stipendiume peaksid ülikoolid ise jagama – läbi sihtasutuste rahastuste ja ülikooli enda eelarve, eesmärgiga tudengeid motiveerida. Need võiksid sõltuda peale hinnete ka aktiivseks kodanikuks olemisest. Head tulemust ei peegelda ainult kõrge akadeemiline keskmine, vaid osalemine ühiskondlikes tegevustes, vabatahtlikus töös jne.
  • Vajaduspõhiste toetuste süsteemi sisseviimine tekitab aga küsimuse, kes ja kuidas seda vajadust hindab. Vajaduse hindamise peale läheks tõenäoliselt väga palju ressurssi.
  • Vajaduspõhisuse määramiseks on tõenäoliselt ainus hea lahendus kasutada maksuameti andmeid leibkondade kohta. Samas on küsitav, et kas kuni 26aastase tudengi lugemine oma pere hulka (seotus vanemate leibkonnaga, kui ta ei ole abielus või tal ei ole lapsi) on õige – kõiki üliõpilasi pere rahaliselt ei toeta. Nii võib tekkida olukord, et tõeliste abivajajateni ikkagi ei jõuta või siis seadus ei võimalda neile õppetoetust maksta. Selle probleemi üheks lahenduseks võiks olla kellelegi eriotsuse tegemise õiguse andmine. Samuti tehti ettepanek langetada vanusepiir, milleni tudeng loetakse oma vanemate leibkonda kuuluvaks 24 eluaastale praeguse 26 asemel.
  • Vajaduspõhisuste toetuste määramisel võiks lisaks arvestada, kas üliõpilane on pidanud ülikoolis õppima asumiseks oma vanematekodust mujale kolima või mitte. Selle ettepaneku miinuseks on aga raske tehniline teostatavus.
  • Vajaduspõhise toetuse määramisel võiks nõuda õppekava täitmist 75%, kuid tulemuspõhise toetuse määramisel võiks see olla 85%. Seega olekski tulemuspõhine toetus tublimate premeerimine.
  • Ühe tavapäratuma ideena toodi välja, et kõigile üliõpilastele, kes õpivad nominaalajaga tuleks maksta toetust (mis oleks piisavalt suur, et tudengid tuleksid toime: 350-400 eurot) – seega toetused ei peaks olema mitte vajadus- ega tulemuspõhised, vaid mittediferentseeritud, määratud kõigile üliõpilastele. Selline süsteem on riigieelarvele küll väga koormav ning seetõttu ka eberealistlik, kuid ometi arvati, et isegi piiratud vahendite tingimustes tuleks vaadata rohkem tulevikku ning näha tudengite toetamist kui head investeeringut riigile.

Toetussumma suurus

  • Valdavalt leiti, et ministeeriumi ettepanek maksta üliõpilastele vajaduspõhist toetust 135 eurot kuus ei ole piisav. Toetus võiks olla vähemalt nii suur, kui seda on elatusmiinimum.
  • Tehti ettepanek, et vajaduspõhise toetuse summa võiks olla kaks korda suurem, aga määratud poole vähematele tudengitele. Sellisel juhul oleks see toetusesaajatele tõepoolest abiks (mitte ei oleks poolik summa, millega siiski toime ei tule).
  • Vajaduspõhise toetuse summa määramine võiks osaliselt toimuda kohaliku omavalitsuse kaudu, et arvestada elu kalliduse komponenti (nt üürikorterite/ühiselamute hinnad jms) konkreetses Eesti piirkonnas, kus üliõpilane õppima ja elama asub.
  • 135 eurot kuus on piisav, kui selle kõrval on soodne laenusüsteem. Õppelaenu tagasimaksmine võiks sõltuda tulevasest sissetulekust. Kui inimene on hiljem madalapalgaline, siis mingi hetk tema laen lihtsalt kustutatakse. Sel juhul me saame olla kindlad, et „toetus“ (õppelaenu kustutamine) läks õigesse kohta.

Õppelaen

  • Kaheldi, kas ainult toetustele üles ehitatud süsteem on üldse mõeldav – kas oskame eeskujuks tuua mõnda riiki, kus süsteem ilma soodsa õppelaenuta hästi toimiks? Seega õppelaenu võimalus peaks kindlasti alles jääma, ideaalis võiks see olla sissetulekust sõltuva tagasimaksesüsteemiga.
  • Samas toob tulevasest sissetulekust sõltuv õppelaenusüsteem endaga kaasa ohu, et sissetulekuid hakatakse varjama ning hakkab enam levima ümbrikupalkade maksmine.
  • Õppelaen võiks olla kättesaadav just nendele tudengitele, kes vajavad lisasissetulekut. Samuti peaks õppelaenu võtmise võimalus olema ka osakoormusega õppivatel üliõpilastel.

Lõpuks arvati, et ükskõik millise toetusskeemi me ka välja mõtleksime, ei muutu see, et üliõpilased töötavad. Sest töötamine on kõige kindlam garantii edaspidi hakkama saamiseks (eriti kui puudub soodne sissetulekust sõltuv laenusüsteem). Lisaks annab õpingute ajal töötamine ülikooli lõpetamise järgselt parema konkurentsivõime tööturul. Ministeeriumi reformiettepanekust jääb mulje nagu ülikooli tahetakse muuta nö gümnaasiumi pikenduseks, kus üliõpilane ei käi tööl, vaid pühendub täielikult õppimisele. Võttes aga arvesse kaasaja trende ja tööturu ootusi, ei peaks üliõpilaste töölkäimist takistama, vaid seda peaks võtma kui osa üliõpilaselust. Küll aga ei ole loogiline, kui nii õpitakse kui ka töötatakse täiskoormusega.

Mõttehommik, 12.04.2011

2010. aastal oli Eestis keskmiselt 23 400 töötut 15–24-aastast noort. Seejuures on viimastel aastatel hüppeliselt kasvanud just nende noorte osakaal, kes ei osale ei haridussüsteemis ega ole hõivatud tööturul. Noorte töötuse määr ehk siis töötute osatähtsus tööturul aktiivselt osalevate noorte seas Eestis on tõusnud 32,9%-le, millega oleme jõudnud Euroopa viie kõrgeima noorte tööpuuudusega riigi hulka. Selle põhjuseks on nii majanduskriisi tagajärjel toimunud üldine hõive langus kui ka nn laulva revolutsiooni aegse beebibuumi ajal sündinute tööturule sisenemine. Kasvamas on ka noorte pikaajaline töötus. Positiivse trendina võib välja tuua, et noorte aktiivsuse määr ei ole langenud.

Suurt rolli töötuks jäämisel mängib erialase ettevalmistuse puudumine (nt 36% töötutest noormeestest on  vaid põhiharidusega), kuid töötus on kõrge ka nn esmasisenejate hulgas (39% töötutest on kas värsked koolilõpetajad, varasema töökogemuseta või õpingute katkestajad), mis näitab, et tööandjad panevad rõhku kogemuse ja erialase ettevalmistusega töötajatele.

Seega on ennekõike oluline tagada, et noortel oleks tööturule sisenemisel piisav erialane ettevalmistus. Samuti tuleks rohkem väärtustada töökogemuse ja praktika rolli õppeprotsessis. Viimast tuleks teha üha enam koostöös tööandjatega, et tagada noorte haridusliku ettevalmistuse vastavus tööturu reaalsetele nõudmistele.

Töötavad üliõpilased on ülikooliharidusele ette heitnud liigset akadeemilisust ning õppeprotsessis oskuste arendamise unarusse jätmist. Üliõpilaste arenguvajadustele mittevastav hariduse sisu ja isiklik areng, kuid ka töökogemuse omandamise vajadus ning majanduslikud kaalutlused on põhjused, mis kujundavad üliõpilaste valikuid õpingute kõrvalt töötamise kasuks.

Üliõpilaste töötamist õpingute kõrvalt ei ole mõttekas takistada, vaid pigem soodustada sellise olukorra tekkimist, kus tegevuste ühildamise positiivsed mõjud säiliksid ja leeveneksid negatiivsed tagajärjed. Selleks peaks täiendama ja ühtlustama karjääriõppe süsteemi gümnaasiumiastmes ning varasema haridustee käigus, et üliõpilastel kujuneks selge arusaam pakutavast haridusest, nende õppekavadest ja struktuurist,  õppemeetoditest ja õpiväljunditest.

Tuleb siiski arvestada, et ka erialase ettevalmistuse olemasolu ei pruugi veel tagada töökohta. Kui vaadata kutsekoolide lõpetajatelt kogutud tagasisidet, mis on antud kuus kuud pärast kooli lõpetamist, siis on kuue kuu jooksul töö leidnud lõpetajate osatähtsus kõigist lõpetajatest langenud 78%-lt 2007. aastal 54-%-le 2009. aastal. Seejuures asusid erialasele tööle vaid 35% lõpetanutest.

Positiivse trendina võib välja tuua, et majanduslangus on suurendanud edasiõppijate hulka. Kuigi valdavalt on kutsehariduse lõpetanute väljavaated tööturul halvenenud, on tulemused õppekava rühmade kaupa väga erinevad. Suhteliselt edukad on kolme aasta jooksul olnud näiteks arhitektuuri ja linnaplaneerimise, juuksuritöö ja iluteeninduse, metsanduse, audiovisuaalse ja muu meedia erialade lõpetajad. Seejuures on tähtis märkida, et nende erialade lõpetajad asuvad ka keskmisest sagedamini erialasele tööle. Keskmiselt madalama edukusega on koduteeninduse, ehituse ja materjalitööstuse (sh tislerieriala ja puidutöötlemise) lõpetajad. Hoolimata majandusbuumiaegsest madalseisust võib loota, et tulevikus pakub rohkem töökohti ka põllumajandussektor.

Kooli ja eriala valikul on oluline roll tulevikus teenitava sissetuleku suurusel. Suurem tõenäosus saada kõrgemat palka on tervise ja heaolu ning sotsiaalteaduse, ärinduse ja õiguse valdkonna lõpetanutel, keskmisest madalamat sissetulekut saavad põllumajanduse ning humanitaaria ja kunstide õppevaldkonna lõpetajad. Seega ongi noorte senised valikud kõrghariduse omandamisel olnud pragmaatilised ja noored õpivad erialasid, mis tagavad neile suurema tõenäosusega töökoha ja kõrgema palga. See on mõttekoht poliitikakujundajatele: majanduse tehnoloogilise arengu tagamiseks vajame küll rohkem insenere ja tehnikateadlasi, kuid me vajame ka tööandjaid, kes kindlustaksid neile väärtuslikele lõpetajatele tööpanuse väärilise töö ja sissetuleku. Ehk on aeg mõelda üha enam kombineeritud haridusmudelile, kus reaalteadlaste baasharidust täiendatakse ettevõtlushariduse ja juhtimisoskuste arendamisega, mille tulemusena suureneks ehk reaalteadlaste võimekus oma ideid ja oskusi ärimaailmas rakendada.

Sageli on noorte tööturuprobleemid seotud ka hariduse küsimustega. See nõuab tihedat koordineerimist tööturumeetmete ja haridussüsteemi vahel. Kuna noorte haridusteed ei saa pidada lõpetatuks, siis peab säilima võimalus sujuvalt haridussüsteemis tööturule ning vajadusel tagasi haridussüsteemi liikuda.

Tööturuteenuste ja formaalharidussüsteemi kõrval mängib noorte tööturuvalmiduse tõstmisel üha enam rolli ka mitteformaalne haridus ehk noorsootöö. Noorsootöös osalemine võimaldab arendada individuaalseid teadmisi ning oskusi, kasvatada sotsiaalset kapitali ja arendada sotsiaalseid võrgustikke. Nii nagu näitavad kõrgkoolilõpetajate uuringu tulemused, on töökoha saamisel oluline koht isikule suunatud pakkumistel ja isiklikel kontaktidel, mis näitab võrgustikulise koostöö tähtsust tööturule sisenemisel. Paraku tuleb tõdeda, et kuigi noorsootöö struktuurid on Eestis laialdaselt välja arendatud, ei ole praegu piisavalt infot, et teha järeldusi noorsootöö tulemuslikkuse osas tööturuvalmiduse suurendamisel.

Ülevaate koostasid Praxise analüütikud: Katrin Pihor, Laura Kirss, Eve Mägi ja Kirsti Nurmela.

Neil ja teistel noorte tööturu teemadel toimub 20. aprillil Noorteseire konverents “Noored ja tööturg”, kus esitletakse ka samateemalist Noorteseire aastaraamatut.

Lisainfo www.noorteseire.ee.