Viimasel ajal on palju uudiseid tulnud eestlaste ettevõtlusaktiivsuse vallast, seda nii regulaarse statistika kui uute, rahvusvaheliste uuringute kontekstis. Kohati on sõnumid vastuolulised. Teen siinkohal olemasoleva info põhjal väikse ülevaate, mis toob ehk asjasse natuke selgust.

Mida statistika näitab

Ettevõtlusaktiivsust on iseenesest kohutavalt raske mõõta, iga indikaator kajastab seda teemat erinevast küljest. Kõige lihtsam on vaadata ettevõtete arvu ja on selge, et Eestis ettevõtete arv kasvab (vt joonised 1 ja 2). 2009.a. aset leidnud füüsilisest isikust ettevõtjate (FIE) arvu kasv tuleneb küll statistika kogumise põhimõtete muutumisest (üksnes Maksuametis registreeritud FIEsid Statistikaameti andmed varem ei kajastanud), kuid kiiresti on kasvanud just osaühingute (OÜ) arv. See iseenesest ei pruugi veel ettevõtlikkust näidata, osaühingu loomine on lihtne ja odav ning osaühingu või paari omamine võib olla kasulik erinevatel põhjustel, nt pisikeste lisatööotsade tegemiseks põhitöö kõrvalt, mis ei tee inimesest veel sõna otseses mõttes ettevõtjat – sedasama võiks teha ka töövõtulepinguga ja paljud teevadki. Lisaks sisaldab see arv hulgaliselt mitte-aktiivseid ettevõtteid (vahe aktiivsete ja mitteaktiivsete vahel on näha joonisel 5). Ja lisaks tuleb arvestada, et lähtumine juriidilisest vormist on piirav. Nt puudutab see trendikat ja samas hoomamatut sotsiaalset ettevõtlust. Kui inimene on põhimõtteliselt ettevõtja, aga ettevõtte asemel on tal MTÜ, siis sellised ettevõtlusaktiivsuse indikaatorid (nt ettevõtete arv, ettevõtete arv tuhande elaniku kohta) sellist ettevõtjat ei kajasta.

Joonis 1. Ettevõtete arv aastatel 2005-2011.

Allikas: Statistikaamet

Joonis 2. Uute ettevõtete loomine aastatel 2005-2011.

Allikas: Äriregister

Kõige selle tõttu on mõttekas siia juurde vaadata ka Statistikaameti tööjõu uuringu andmeid – kui paljud inimesed ise ütlevad, et nad on põhikohaga ettevõtjad (siinkohal on välja jäetud talupidajad ja vabakutselised). Vahet tehakse veel palgatöötajatega ja üksikettevõtjatel. Ilmneb, et ka ettevõtjate arv on võrreldes buumiajaga siiski kahanenud ja viimastel aastatel suhteliselt stabiilne, näidates väikest kasvu (vt joonis 3).

Joonis 3. Ettevõtjate arv 2005-2011, tuhandetes

Allikas: Statistikaamet

Huvitavaks läheb aga siis, kui vaadata eraldi eestlasi ja mitte-eestlasi (joonis 4). Eestlaste hulgas on ettevõtlusaktiivsus peale sügavat langust taastunud, mitte-eestlaste hulgas aga mitte. Seega keskmist tõmbavad alla just mitte-eestlased ehk kui nt on soov tõsta ettevõtlikkust ja lähtutakse sellest näitajast (mida uues Eesti ettevõtluse kasvustrateegia 2020 dokumendis tehakse), siis peaks tähelepanu pöörama rahvuslikele erisustele.

Joonis 4. Ettevõtjate arv rahvuste lõikes, 2005-2011, tuhandetes

Allikas: Statistikaamet

Kokkuvõttes võib öelda, et ettevõtete arv kasvab tunduvalt kiiremini kui ettevõtjate arv (joonis 5), aga siiski on eestlaste hulgas ka ettevõtjate arvukus kasvuteel ehk siis jutud eestlaste ettevõtlusaktiivsuse kasvust ei ole liialdus.

Joonis 5. Ettevõtjate (inimesed) ja ettevõtete arv 2005-2011,tuhandetes

Allikas: Statistikaamet

Iseküsimus on, mis see optimaalne ettevõtjate osakaal hõivatutest võiks olla. Hetkel on Eestis neid tunduvalt vähem kui EL keskmiselt (joonis 6), kuid oleme samas liigas USA, Kanada, Prantsusmaa, Rootsi jts riikidega. Iseendale tööandjate arvukuse poolest on ELs eesrinnas Itaalia, Poola, Kreeka, Portugal.

Joonis 6. Iseendale tööandjad osakaaluna kõigist hõivatutest (%)

Allikas: OECD Factbook: Economic, Environmental and Societal Statistics, 2011

Eurobaromeeter kinnitab eestlaste vähemalt keskpärast ettevõtlusaktiivsust

Ettevõtlusaktiivsust mõõdetakse ka mitmete rahvusvaheliste rahvaküsitluste raames. Eurobaromeetri uuringusse on Eesti kaasatud aastast 2004. aastast ning uuringut viiakse läbi iga paari-kolme aasta tagant. Uuritakse inimeste eelistusi palgatöö ja ettevõtluse osas, ettevõtlusega alustamise takistusi ja soodustavaid tegureid, hoiakuid ettevõtluse suhtes laiemalt aga ka seda, kas on juba astutud konkreetseid samme ettevõtte asutamiseks või isegi kunagi reaalselt ettevõtte asutatud. Eraldi uuritakse, miks ettevõte on asutatud, kas nähti ärivõimalust või oli see pigem vajadustest tingitud samm.

Äsja avaldatud viimane uuring  näitas, et 35% eestlastest eelistaks võimalusel iseendale töö andmist palgatööle, mis on suhteliselt sarnane EL keskmisele proportsioonile (37%). Mõlemad näitajad on muide langenud, 2009.a. oli ettevõtluse eelistajaid eestlaste seas 43% ja EL keskmiselt 45%. Ettevõtluse eelistena nähakse pigem eneseteostust, iseseisvust, paindlikkust, väiksem osa vastanuist tõi välja ka kõrgemaid sissetulekuid. Ettevõtlust peljatakse läbikukkumise hirmu, sissetulekute ebastabiilsuse, liigse töökoormuse tõttu. Huvitaval kombel väga vähesed (7%) muretsevad töökoha kaotamise riski pärast (job security), EL vastav keskmine on 19%. Selge on see, et ettevõtlusest huvitunuid on rohkem, kui neid, kes reaalselt tegudeni on jõudnud (eelneva statistika põhjal). Eks muidugi see eelistuste küsimus on hüpoteetiline ja reaalses elus võivad needsamad inimesed ikkagi valikuhetkel otsustada tasuva palgatöö kasuks.

Üks huvitav nüanss, mis välja tuli, puudutas ettevõtluse ja ettevõtjate mainet laiemalt. Eestlased on isegi positiivsemad kui EL inimesed keskmiselt, hinnates ettevõtjate panust tööhõive ning uute toodete ja teenuste loomisesse. Samas 71% eestlastest (ja vaid 57% EL inimestest keskmiselt) arvavad, et ettevõtjad lõikavad teiste inimeste töö arvelt ikkagi omakasu ning mõtlevad eelkõige oma taskute täitmisele (61% vastanutest võrreldes 51%ga ELs keskmiselt).

Rääkides aga konkreetselt ettevõtlusaktiivsusest, siis ilmnes, et 24% vastanutest tegeleb hetkel ettevõtte asutamisega või on kunagi ettevõtte asutanud. Kui arvestada, et võrreldes 2009. aastaga on see näitaja kahe protsendipunkti võrra tõusnud ning EL keskmine on 23%, võiks öelda, et arengud on positiivsed. Muretseda võiks aga ettevõtlusega alustamise ajendite pärast – nagu jooniselt 7 ilmneb, suur osa ettevõtte alustanutest tegi seda olude sunnil (vajadusettevõtlus). Selliseid ettevõtteid on Eestis võrreldes EL keskmisega tublisti rohkem. Selle teema osas annavad aga erinevad uuringud erinevaid tulemusi ehk siis hiljuti avaldatud Globaalse ettevõtlusmonitooringu andmed on veidi optimistlikumad.

Joonis 7. Ettevõtjate ja ettevõtete arv 2005-2011,tuhandetes

Allikas: Eurobaromeetri uuringud 2004-2012

Globaalne ettevõtlusmonitooring

Globaalse ettevõtlusmonitooringu (Global Entrepreneurship Monitor, GEM) keskmes on ettevõtlusaktiivsuse mõõdik, milleks on täisealiste inimeste osakaal, kes on hiljuti (3,5 aasta jooksul) asutanud ettevõtte või astuvad hetkel samme ettevõtte asutamiseks. Eelmisel aastal osales Eesti esimest korda GEM uuringus ja ilmnes, et Eestis on selliseid varase faasi ettevõtjaid suhteliselt palju 14%,mis ületab tublisti EL keskmist (8%). Numbrid on madalamad võrreldes Eurobaromeetri uuringuga tingituna kitsamast definitsioonist (ajaline piirang – 3,5 aastat). Eesti EL keskmist sel määral ületav tulemus on siiski üllatav.

Ka GEM uuring vaatab ettevõtlusega alustamise motiive, täpsemalt – vajadusettevõtluse mõiste võetigi kasutusele GEM uuringute raames 2001. aastal. Vajadusettevõtlus hõlmab siis ettevõtjaid, kes on ettevõtlusesse nö tõugatud, kuna puudusid muud töövõimalused või kes seisid silmitsi ohuga lähitulevikus töö ja sissetulek kaotada. Sellele vastandub võimalusettevõtlus, mis on ajendatud eelkõige ärivõimaluse ärakasutamisest. GEM uuringu põhjal ei ole vajadusettevõtluse osakaal Eestis suur – 18% võrreldes EL keskmise 21%ga. Võimalusettevõtluse osakaal on vastavalt 49% ja ELs 47%. Seega on tulemus oluliselt erinev võrreldes Eurobaromeetri uuringuga. Eks teatud määral tuleb see metoodikast – GEM uuringus võisid osad neist, keda Eurobaromeetri uuringus vajadusettevõtjaiks klassifitseeriti, jääda nö kombineeritud motiividega ettevõtjaiks, mis oli kolmas valikuvariant. Lisaks ka see mainitud ajapiir.

Eestlaste üldised hoiakud ettevõtjatesse ja ettevõtlusesse on ka GEM uuringu põhjal EL keskmisest pisut tagasihoidlikumad, kuigi mitte nii negatiivsed kui Eurobaromeetri uuringust ilmnes. Samas küsiti ka täiesti erinevaid aspekte. Igatahes tundub, et see on teema, millega peaks tegelema. Ja eks seda on tõdetud varemgi – Vabariigi Valitsuse tegevusprogramm aastateks 2011-2015 toob ühe tegevussuunana välja „väärtustame ettevõtjat ühiskonnas kui uue rikkuse loojat,“ kahjuks pole siiani vastavaid tegevusi silma jäänud.

GEM uuring toob veel välja rea huvitavaid aspekte ettevõtlust takistavate ja soodustavate tegurite ning ettevõtete jätkusuutlikkuse osas. Tulemustega saab tutvuda GEM üleilmses aruandes ja mõningate tõlgendustega Arengufondi poolt tehtud ülevaates.

Kokkuvõttes võiks vist öelda, et ettevõtlusaktiivsusega on lood Eestis suhteliselt head ja märgata on väikest aktiivsuse kasvu peale majanduslanguse ajal aset leidnud kukkumist. Ettevõtlusest huvitatuid on veelgi ja ideaalis võiks neil olla võimalus end teostada neile sobival viisil. Takistavatest teguritest on viimasel palju räägitud, nendega tegeletakse ja tuleb edasi tegeleda. Pisut segaseks jääb aga vajadusettevõtluse osakaal Eestis, mis võib siiski olla probleemiks. Senisest enam peaks kindlasti aga tähelepanu pöörama mitte-eestlaste vähenenud ettevõtlusaktiivsusele ja teise teemana suhteliselt negatiivsetele hoiakutele ettevõtjate suhtes.

Autor: Praxise majanduspoliitika analüütik Anne Jürgenson

Eelmisel neljapäeval ilmus Eesti Päevalehes artikkel, kus Rein Ruusalu kritiseeris tugevalt Praxise, TÜ ja AB Glimstedt-i poolt hiljuti esitletud ettevõtete tulumaksusüsteemi raportit.

Täna ilmus meie uurimistiimi vastus sellele. Kuid sellesse ei mahtunud spetsiifilisemad vastused sellele kriitikale, mida Ruusalu artiklit kommenteerides tõi välja Viktor Trasberg. Järgnevalt toongi välja (uurimistiimiga koostöös) vastused hr Trasbergi kriitikale uuringu peatükkide lõikes.

Raporti 3. Peatüki kohta ütleb hr Trasberg järgmist: „Aga sealjuures kasutab mudel paljusid konstante, mis on võetud “õhust” ehk meiega väga erinevate majanduskeskkonnaga riikidest.“

Majandusteoreetilised simulatsioonid sõltuvad alati tehtud eeldustest. Antud mudeli eeldused ei ole siiski võetud „õhust“ vaid põhinevad nii teiste riikide andmetel tehtud uuringutel kui Eesti majanduse seaduspärasustel. Arvestamaks konkreetsete parameetrite väärtuste mõju analüüsi tulemustele, on lisaks baasmudelile raportis ära toodud viie täiendava stsenaariumi analüüs erinevatel parameetrite väärtustel. Ükskõik millistest parameetritest me siinkohal lähtume, analüüsi tulemus viitab, et maksureformil oli kõige tugevam positiivne mõju majanduse kapitali mahule, sellest väiksem mõju SKPle ning sellest omakorda väiksem mõju eratarbimisele.

Hr trasberg jätkab: „Veelgi hullem, mudel ei võta mingil moel arvesse Eesti liitumist ELga. /…/ Kasumimaksu rolli SKPle ei ole aga kuidagi võimalik eristada üldisest EL liitumise efektist.“

See mudel ehitatigi just selle pärast, et oleks võimalik kõrvale jätta muude arengute, sh ELga liitumise, mõju majanduskasvule ning eristada vaid maksureformi mõju.

Raporti 4. Peatüki kohta ütleb hr Trasberg: „(4.ptk) käsitleb ettevõtete finantsseisu ja kiidab, kuidas meie ettevõtted on likviidsemad ja madalama võlakordajaga.“

Selle peatükki eesmärk oli hinnata, milline on olnud maksusüsteemi mõju Eesti ettevõtete kapitali struktuurile, likviidsusele, investeeringutele ja tootlikkusele ning kontrollgrupina kasutati Läti ja Leedu ettevõtete andmeid. Me leidsime, et kõiki neid näitajaid on reform tõesti ka mõjutanud. Me ei „kiida“ Eesti ettevõtteid reformi tulemusel tekkinud kõrgema likviidsuse ega madalama laenukoormuse eest, vaid me leiame statistilisi meetodeid kasutades, et majanduskriisi ajal 2009. aastal suurendas kõrgem likviidsus ja madalam võlakoormus ettevõtete tõenäosust ellu jääda. Samas on ettevõtete suurenenud likviidsusel ka negatiivne pool, kuna teenitud raha on akumuleeritud pangakontodele ning pole suunatud investeeringute näol tootlikesse vahenditesse; see kriitika on uuringus selgelt välja toodud.

Hr Trasberg jätkab: „Tegelikult keskendus raporti analüüs peamiselt perioodile 2000-2004 ja kriisiaastaid pole sisuliselt käsitletud (või üksnes riivamisi).“

Mõju ettevõtetele analüüsiti nii perioodi 2000-2004 kui 2000-2008 osas, kuna tulemused olid sarnased, siis ruumi kokkuhoiu huvides jäeti pikema perioodi hinnangud lõppraportisse vaid tootlikkuse osas. Kindlasti vääriks sarnane uuring kordamist näiteks viie aasta pärast kui on kätte saadavad kriisi järgsed Baltikumi ettevõtete raamatupidamise andmed. Eesti ettevõtete kriisiga toime tulemise analüüsis on kasutatud 2009.aasta andmeid ning kuna andmed laekuvad pika viitajaga, siis selle analüüsi osa pärast lükati edasi isegi raporti esitamise lõpptähtaeg.

5. peatüki kriitika puudutab maksulaekumiste analüüsi. „/uuringu tulemuseks on et/… puudujääk riigieelarves koguperioodil ainult 2.5 miljardit. See number võiks olla 10-15 korda suurem ehk siis 30 miljardi raames. Lähtun siinjuures teenitud brutokasumitest ja tegelikult laekunud CIT tulust.“ Tegelikult oli üks maksulaekumiste analüüsi põhitulemusi see, et kasumid tulid tänu süsteemimuutusele nähtavale. Ehk vastupidi, vana süsteemiga oleksid kasumid olnud rohkem peidus. Potentsiaalse laekumine ei saa olla leitud nii, et kasutatud on uue süsteemi kasumeid, kuid vana süsteemi maksuseaduseid. Ettevõtted reageerivad maksumuudatustele! Meie uuringu tulemus lähtub sellest eeldusest ning lisaks on kasutatud ka Lätis ja Leedus samal ajal toimunut.

Lõpetuseks kritiseerib hr Trasberg kasumite riigist väljaviimise osa: „Meid ei huvita ju see, kas välisettevõtted maksavad siin dividende või ei. Meid huvitab hoopis, kas on võimalik kasumeid maksuvabalt välja viia. Sellest pole aga raportis sõnagi!. Küll on aga väga ilmekad näited Rein Ruusalu artiklis, kuidas seda tehti ja tehakse.“

Teaduslikus uuringus ei saa kasutada anekdootlikke tõendeid (vähemalt mitte heas uuringus). Selle uurimisprobleemi põhjalikuks ja ümberlükkamatuks lahendamiseks oleks vaja juurdepääsu kõikide ettevõtete kõigile pangakontodele ja tehingutele. On selge, et sellist juurdepääsu meil ei ole. Me tegime nii palju kui objektiivsuse ja hea teaduse põhimõtetest lähtuvalt võimalik oli. Ja järeldused ja tulemused on ka vastavalt sõnastatud: vaadeldud kanaleid mööda kasumid Eestist välja ei lähe.

Raport ise on nähtav siin.

Mõttehommiku diskussioon teises osas arutati, kas me oleme rahul Eesti senise maksusüsteemiga, sh maksukoormuse tasemega, maksude struktuuriga ning maksusüsteemi eranditega.

Esmalt tutvustas Eesti Tuleviku-uuringute Instituudi direktor Erik Terk viimases Eesti Inimarengu Aruandes toodud Eesti maksusüsteemi analüüsi ning tõi välja peamised tugevused ja puudused Eesti maksusüsteemis. Loe edasi »