Kolmapäeval toimub Praxise mõttehommik „EL struktuurivahendite programmiperioodi 2014-2020 võimalused“, et avada sel teemal arutelu ja diskuteerida Eesti valikute üle. Kuid meenutuseks, et tõstatasime selle teema juba varakevadel Riigikogu valimiste eel.

28.veebruaril toimunud Mõttehommikul pööras Praxis tähelepanu sellele, et erakonnad ei ole oma valimisprogrammides ja valimiseelsetes aruteludes öelnud mitte midagi selle kohta, milliste prioriteetide alusel ja milliste probleemide leevendamiseks tuleks kasutada EL programmperioodi 2014+ vahendeid. Tol korral oli fookuses Eesti rahvatiku struktuurimuutused ja selle pikaajalised mõjud meie ühiskonnale ja riigile. Nii palusime kokku tulnud poliitikutel, tippametnikel, ekspertidel ja arvamusliidritel arutleda selle üle, kuidas järgmise Euroopa Liidu programmperioodi struktuurivahendeid saaks kasutada rahvastikupoliitika ja sotsiaalkaitse probleemide ennetamiseks või lahendamiseks.

Tähelepanu Eestis rahvastikupoliitika ja sotsiaalkaitse teemadele peab tõusma ning tänasest enam hakkab vajama sotsiaalkaitse süsteem tuge riigieelarvest. Kuidas valmistuda pikaajalisteks muutusteks ühiskonnas? Kuidas targalt kasutada EL struktuurivahendite raha ühiskondlike valukohtade leevendamiseks? Kas suunata kõik raha haridusse, tegelda elukestva õppe ja vanemaealiste konkurentsivõime tõstmisega tööturul, panustada haiglavõrku, hoolekandeteenustesse või teha hoopis midagi muud?

EL ühtekuuluvus poliitika üheks eesmärgiks on kaasav majanduskasv, mille eesmärke kõik need küsimused puudutavad. Nüüd, alustades arutelusid Eesti valikute üle, on hea vaadata tagasi juba välja käidud mõtetele. Milliseid valdkondi Mõttehommikul olulisimaks peeti, milliseid lahendusi välja pakuti ja milliste teemade ümber vaidluseks läks – seda kõike näeb allolevast videost!

Viimasel Praxise mõttehommikul “Rahvastikuaugu mõjud ja valitsejate lahendused”  tegi keerukal ja paljudele murettekitaval teemal optimismisisendava ettekande Tartu Ülikooli emeriitprofessor Ene-Margit Tiit. Selle asemel, et rääkida eesti rahva väljasuremisest, pakub Ene-Margit Tiit välja, et me peaksime Eestis arendama intensiivset ja jõulist rahvastikupoliitikat (sh perepoliitika), mis tagaks võimalikult hea vanuselise struktuuri, optimaalse ruumilise paiknemise ja järjepidevuse. Meie põhiline mure ei ole mitte rahvaarvus, vaid pigem rahavastiku struktuuris.

Ene-Margit Tiit käsitleb oma ettekandes keskmise eluea pikenemist, pensionäride vaesust, õpilaste arvu vähenemist ning koolide sulgemist, välistööjõu positiivseid ja negatiivseid mõjusid ning talendid koju mõtteviisi.

Mis aitab eakatel paremini toime tulla? Kas tööealiste inimeste ja õppimisealiste noorte arvu kahanemine toimub plahvatuslikult? Kas sisseränne lihtsustab meie laste elu tulevikus? Kas tagasi Eestisse tuleks kutsuda ainult talente või peaks soodustama tagasitulekut kõigile valikuteta?

Vaata allolevas videos Ene-Margit Tiidu ettekannet, mis vastab eelpool toodud küsimustele ning kummutab levinud müüte eesti rahva väljasuremise, pensionäride vaesuse, immigratsiooni mõjude jt teemade osas.

Valimiste lähenedes on pisut provokatiivne küsida poliitikutelt, mis on need asjad, mis Eesti inimesi ees ootavad sõltumata sellest, kes osutub valituks? Tavaline vastus oleks, et surm ja maksud.

Seekordsel (28.02) Praxise mõttehommikul käis asjatundjate, ametnike ja poliitikute osavõtul arutelu nii oodatava eluea kui ka maksude teemal. Eesmärk oli saada selgust, mida on riigi ja ühiskonna võimuses muuta, et toime tulla Eesti demograafilise olukorraga 30 aasta pärast.

Müüdimurdja rollis oli rahvastikuteadlane Ene-Margit Tiit, kes kinnitas, et väljasuremisest pole põhjust rääkida, sest praegu taastume nii masust kui ka rahvastikuaugust. Siiski tuleb arendada jõulist rahvastikupoliitikat, et tagada normaalne rahvastiku struktuur, vanuseline koosseis, elanikkonna paiknemine (suurlinnad vs ääremaad) ja rahva järjepidevus.

Sündivuse puhul rõhutas professor Tiit, et poliitikud ei saa „panna naisi sünnitama“. Perepoliitika meetmete puhul mõjub igasugune lubamine ja lubaduste äravõtmine halvasti. Perede hakkamasaamist tuleb toetada järjekindlalt.

Sisserände teemal tõdes Tiit, et varsti jõuavad pensioni-ikka suured sisserännanute põlvkonnad. Kui uut tööjõudu tuleb juurde, siis see aitab üle ajutisest maksumaksjate puudusest, kuid kunagi tuleb ka neile hakata pensione maksma.

Teemal „talendid koju“ arvas professor Tiit, et välismaalt tagasi tuleb kutsuda ka lihtsama töö tegijaid ning pakkuda neile sobivaid stiimuleid, näiteks edasiõppimise võimalusi või tuge ettevõtluseks. Kuna registreeritud rände andmetel on kõige aktiivsem väljarändaja noor naine, siis tuleb tegeleda just selle grupiga.

Professor Tiit lükkas ümber ka väite, nagu oleksid kõik pensionärid vaesed. Kindlasti tulevad paremini toime eakate pered ehk kaks pensionäri kokku ei tähenda vaesust, vaid turvalisust. Seega pole eakate suhtes lahenduseks mitte ainult pensionitõstmine ja vanurihooldus, vaid nn tervislik vananemine ning meeste keskmise eluea järelejõudmine naiste omale.

Praxise analüütik Andres Võrk esitas miljoni euro küsimuse: kuidas hoida eelarve tasakaalus, kuid rahastada sotsiaalvaldkonda siiski ühiskonna reaalsetele vajadustele vastavalt.

Praegu läheb valitsussektori kulutustest tervishoiule ja sotsiaalkaitsele ligi pool (2009. aastal 47%), mis tähendab, et pea iga teine maksumaksja euro läheb nendeks vajadusteks. Aastal 2035 on eakaid 17% rohkem kui praegu ning tööealisi on  vaid 1,7 ühe ülalpeetava kohta (silmas pidades eakaid kui lapsi).

Kuidas mõjutab rahvastiku struktuuri muutus maksusid, on must-valge. Sotsiaalkaitset (tervishoidu ja pensioneid, peresid ) rahastatakse tööjõumaksudest. Kui kahaneb tööealiste arv, kuid kasvab nende inimeste arv, kellele riigi toetust on vaja, siis tekivad käärid. Tervikliku sotsiaalkaitse huvides on leida lahendused, kuidas puudujääk ületada. Tuleb kaaluda erinevaid variante, sealhulgas näiteks:

-     kas vähendada kulusid teistes sektorites ning suunata sealt raha sotsiaalkulude katteks ?
-     kas vähendada teenuste või toetuste suurust ja suurendada inimeste omaosalust?
-     kas kasutada struktuurifondide abi?

Tulevaste valitsuste ja rahvaesindajate ette jäävad arutamiseks küsimused:

-    kas pensionisüsteemi defitsiidi rahastamine lähema aastakümne jooksul jätkub riigieelarve üldistest tuludest?
-    kas tervishoiu kulutuste katteks vähendatakse solidaarselt rahastatavat osa või suurendatakse teiste maksude osakaalu?

Tallinna Ülikooli professor Lauri Leppik lisas oma kommentaaris, et riiklik pensionisüsteem ei ole kindlasti kokku kukkumas nagu ekslikult väidetakse. Selle asemel tuleb teha lihtsalt mõistlik otsus, kuidas jagada rahvastiku vananemise koormus eakate ja tööealiste inimeste vahel. Ehk tuleb otsusta, kui palju peavad inimesed tulevius kauem töötama, kui palju makstakse rohkem makse ja kuidas muutuvad pensionid. Lisaks pensionisüsteemi selgetele valikutele tuleb rahvastiku vananemise korral kindlasti tegeleda hoolekande süsteemiga, mis meil praegu on vähe arenenud.

Ettekannetega saab tutvuda Praxise koduleheküljel