Mõttehommik, 18.12.2014

Rauno Vinni, Maiu Uus

Uue riigikogu valimised tulevad veidi teisiti. Seekord on päevakorda tõusnud ka riigivalitsemise teemad. Riigi reformimise või -pidamise plaanide ühiseks jooneks on äratundmine, et avalike ülesannete täitmine muutub kahaneva rahvaarvuga Eestis järjest keerulisemaks. Üks riigivalitsemise põhiküsimus on see, kuidas tagada tulevikus avalike teenuste kättesaadavus ja kvaliteet.

Ühelt poolt ootavad kodanikud enda eelistustele vastavaid ja kvaliteetseid avalikke teenuseid. Teiselt poolt süveneb teadmine, et ressursse on napilt ja harjumuspärase teenuste taseme säilitamine on järjest keerulisem. Ühe lahendusena sellisele „süsteemsele stressile“ nähakse era– ja kolmanda sektori kaasamist avalike teenuste osutamisse. Kui avalike teenuste lepinguline üleandmine äriühingutele ja vabaühendustele on juba pikaajaliste traditsioonidega, siis järjest enam levivad sellised avaliku jt sektorite koostöövormid, kus avalik võim ei ole enam domineerivas rollis. Uudsetes koostöömudelites on äriühingud, vabaühendused ja kodanikud nii teenuste loojateks kui ka arendajateks ja pakkujateks. Võimalusi nähakse ka sotsiaalses innovatsioonis ehk avalike teenuste pakkumises varasemast erineval moel, nii et eri osaliste koostöös loodav ühiskondlik lisaväärtus on kokku suurem kui enne.

Nimetatud rahvusvahelised suundumused on omased ka Eestile. Avalike teenuste lepinguline delegeerimine on meil küllalt tavapärane näiteks kultuuri, vaba aja ja spordi valdkondades. Delegeerimise arendamist on toetanud kodanikeühenduste arengukava 2011­–2014 eesmärgid ja meetmed. Samuti on meil kiiresti arenemas uudsed teenuste pakkumise vormid, näiteks sotsiaalne ettevõtlus. Sotsiaalse innovatsiooni ja ettevõtluse arendamine on tähtsal kohal ka lähiajal valmivas kodanikuühenduste arengukavas aastateks 2015–2020.

Ometi on avaliku jt sektorite koostöövorme märksa rohkem kui eelmainitud lepinguline delegeerimine ja sotsiaalne ettevõtlus. Et tutvustada mitmesuguseid koostööviise ning saada ajakohane ülevaade Eestis toimuvast, korraldas Praxis 2014. aasta suvel KOVide küsitluse ja koostas uuringu avalike teenuste delegeerimisest kohalikul tasandil. Värskelt valminud töö autorid on Maiu Uus ja Rauno Vinni Praxisest ja Merit Tatar Balti Uuringute Instituudist. Lisaks rahvusvaheliste ja Eesti trendide kirjeldamisele annab uuringuaruanne ülevaate vabaühenduste rollist kohaliku tasandi teenuste osutamisest Eestis, arutleb KOVide ja ühenduste koostöö võimaluste ning kitsaskohtade üle ja teeb ettepanekuid ühise teenusepakkumise arendamiseks.

Praxis analüüsis avalike teenuste delegeerimist esimest korda põhjalikult aastal 2009. Uue uuringu tulemusena selgus, et:

  • Viie aastaga on KOVide ja vabaühenduste levinuimaks koostöö viisiks saanud ühenduste tegevuste ja projektide rahaline toetamine – 2009. a oli rahastamine peamine koostöövorm 28% KOVide hinnangul ja 2014. a koguni 63% KOVide jaoks.
  • Samal ajal on KOVid vähem tegelenud ühenduste kaasamisega, mis viitab sisulise ja strateegilise partnerluse rolli vähenemisele koostöös;
  • Teenuste delegeerimine vabaühendustele on jäänud sisuliselt samale tasemele – kui 2009. a delegeeris 60% KOVidest, siis aastal 2014 63% KOVidest;
  • Regiooniti on kõige madalam delegeerimise määr Lõuna-Eestis – 53%, Lääne-Eestis on delegeerinud 67% omavalitsustest ning Põhja- ja Kesk-Eesti omavalitsustest 69%;
  • Delegeerimise määr on kõige rohkem tõusnud keskmise suurusega omavalitsustes – aastal 2009 oli seal vabaühendustele delegeerimise määr 67%, 2014. a juba 88%. Delegeerimise määr on tõusnud ka suurtes omavalitsustes, kuid jäänud samale, kõige madalamale tasemele väiksemates omavalitsustes. Võib väita, et avalike teenuste osutamine väikese elanikkonnaga KOVides vajab teistsuguseid koostööviise kui lepinguline delegeerimine;
  • Vabaühendustele avalikke teenuseid delegeerinud KOVid peavad tähtsaks saavutuseks aktiivsemat kogukonda ja teenuste kättesaavuse paranemist. Eesti KOVide hinnangul ei ole kokkuhoid peamine tulemus, kuigi teoorias on see üks peamine avalike teenuste ühendustele delegeerimise kasu;
  • KOVid, kes ei delegeeri, toovad põhjuseks selle, et elanikele suudetakse pakkuda vajalikke teenuseid ise (omavalitsuse asutused/äriettevõtted). Omavalitsuste hinnangul pole delegeerimiseks ka piisavalt suutlikke vabaühendusi või finants- ja inimressursse. Pooled vastanutest tõid takistusena välja veel selge regulatsiooni puudumise;
  • Enim delegeeritakse kultuuri ja vaba aja sfääris (69% KOVidest) ja spordi (68%) ning piirkondliku elu edendamise (55%) valdkondades. Kõige vähem on avalike teenuste üleandmine vabaühendustele kohalikul tasandil levinud hariduse (27%), keskkonnakaitse (15%) ja kuriteoennetuse valdkondades (14%).

Põhitulemused on kokku võetud küsitlustulemuste INFOGRAAFIKAL SIIN!

Avalike teenuste arendamise üldeesmärk on tagada elanikele teenuste kättesaadavus ja kvaliteet ning hoida seejuures soodsaimat kulu–tulu suhet. Selle eesmärgi saavutamiseks tehakse uuringuaruandes järgmisi soovitusi:

Soovitused tegevuste ühtlustamiseks:

  • Vaja on tõsta teadlikkust eri sektorite koostöö kasudest ja võimalustest. Tähtsad teavitustegevuse sihtrühmad on KOVide ametnikud ja volikogu liikmed, sest nemad peaksid olema soodsa tegevuskeskkonna kujundamisel eestvedajateks;
  • Jätkata tuleb ühenduste rahastamise korrastamise programmiga, lisaks teenuste delegeerimisele tuleb tutvustada ka teisi avalike teenuste osutamise viise, et rahastamise/toetuste eesmärgid ja koostöövormid oleks omavahel kooskõlas;
  • Teenuste arendamiseks ja avalikul võimul lasuva järelevalve ülesande paremaks täitmiseks tuleb senisest süsteemsemalt koguda sihtrühmadelt tagasisidet ning jälgida muutusi teenustega rahulolus;
  • Enamikus omavalitsustes on konkureerivaid avalike teenuste pakkujaid vähe või pole ühendused piisavalt tugevad. Seetõttu tuleks klassikalise lepingulise delegeerimise asemel rohkem kasutada partnerlusel põhinevaid koostöömudeleid.

Soovitused partnerluse edendamiseks:

  • Ühenduste pakutavate teenuste tasemega ollakse rahul, kuid edendada tuleb vabaühenduste organisatsioonilist suudet. Keskenduda võiks nende teadmiste ja oskuste arendamisele, mis aitavad kaasa sotsiaalse innovatsiooni mõtteviisi ja uuenduslike lahenduste levikule;
  • Vabaühenduste ja kohalike omavalitsuste kokkuviimiseks tuleks pakkuda keskset tuge. Fookuses peaks olema võrgustike tegevuse toetamine, pikemaajaliste suhete väljaarendamine, uudsete koostöövormide tutvustamine ja KOVide seas võrgustike juhtimise / eestvedamise rolli teadvustamine.

Soovitused tänapäevaste koostöövormide populariseerimiseks:

  • Avalike teenuste kättesaadavuse, kvaliteedi ja tõhususe saavutamiseks on mitmeid viise. KOVidele ja vabaühendustele tuleb tutvustada erinevate koostöövormide sisu, eeliseid ja puudusi, et teenuste pakkumiseks leitaks parim lahendus;
  • Sotsiaalse innovatsiooni komponente leidub paljudes ühenduste ja KOVide koostöövormides. Lisaks sotsiaalse ettevõtluse kui ühe mudeli arendamisele peaks tegelema sotsiaalse innovatsiooni põhielementide ja -väärtuste juurutamisega laiemalt;
  • Näiteks tuleks toetada tuleks avalike teenuste täieliku koosloome pilootprojekte, analüüsida nende tulemusi ja kogemuste põhjal koostada juhendid koosloome juurutamiseks kohalikul tasandil. See annaks ka teenuste sihtrühmadele / kodanikele avalike teenuste osutamisel kaalukama rolli;
  • Delegeerimise levik ja potentsiaal on teenuste valdkondades erinev. Näiteks tuleks soodustada uudsete koostöövormide kasutuselevõttu ennekõike sotsiaalhoolekandes ja -teenustes, tervishoius ja hariduses.

Uuring näitas, et jätkuvalt on vaja tegeleda nii vabaühenduste kui ka KOVide ja teenuste tarbijate teadmiste ning oskuste arendamisega. Samuti on olulisel kohal soodsa tegevuskeskkonna loomine. Kui üldise tegevuskeskkonna arendamisel on tähtis roll Siseministeeriumil, siis kohalikul tasandil saavad võrgustike arendamisel palju ära teha KOVid ise.

Kodanike, ühenduste ja avaliku võimu koostöö on avalike teenuste osutamise „uus normaalsus“. John F. Kennedy 1961. aasta ametisseastumise kõne juhtmõte: „Ära küsi, mida riik sinu heaks teha saab, vaid küsi, mida saad sina riigi heaks teha“, on selles kontekstis väga värske sõnumiga. See ei tähenda, et kodanikud võtavad teenuste osutamise üle. Riigi ja KOV ametiasutused säilitavad vastutuse avalike teenuste ühetaolise kättesaadavuse tagamisel.

Mõttehommik, 28.10.2013

Kristina Mänd, Praxise Akadeemia juht, Euroopa sotsiaalse innovatsiooni konkursi žürii liige

Tõesti, sotsiaalne innovatsioon ja sotsiaalsed innovaatorid on justkui „uus must“,  kui kasutada moest võetud kujundit märkimaks midagi, mis on kogu aeg olnud, kuid nüüd taasavastatud ja uue peene nime saanud. Innovatsioon on muutunud samasuguseks moesõnaks nagu omal ajal kodanikuühiskond või avatus.

Kuidas me tunneme ära sotsiaalse innovatsiooni? Need on lahendused ühiskondlikele probleemidele, mis on loomingulised ning loovad uusi väärtusi, millel on pikaajaline mõju ja mis tõstavad inimeste heaolu: uued ideed (tooted, teenused ja mudelid), mis ühelt poolt vastavad ühiskondlikele vajadustele (ja teevad seda tõhusamalt kui alternatiivne lahendus) ning loovad uusi sotsiaalseid suhteid ja koostööd. Sotsiaalse innovatsiooni suurim väärtus on stagneerumisest hoidumine, pidevalt millegi uue ja parema otsimine ja loomine.

Sotsiaalne innovatsioon peab ka oma loomult olema sotsiaalne (aitama luua suhteid ja võrgustikke), lahendama ühiskondlikke, mitte isiklikke probleeme ning panema inimesed tegutsema. Euroopa Liidus rakendatud määratlus ütleb, et sotsiaalsed innovatsioonid on uued ideed ja tegevusviisid, mis pakuvad sotsiaalsetele probleemidele ja väljakutsetele paremaid lahendusi kui senised, muutes ühiskonna ja kogukonna toimimise tõhusamaks (Empowering people … 2010).

Kust tuleb sotsiaalne innovatsioon? Sotsiaalselt innovaatilised lahendused ehk sellised mis töötavad, on süsteemsed ja aitavad liita väikeseid tegevusi suurde pilti, need tulevad peamiselt erasektorist, ettevõtetelt ja kodanikuühendustelt. Põhjus on lihtne: need kaks sektorit on oluliselt nö kliendikesksema mõtlemisega kui avalik sektor. Sotsiaalne innovatsioon eeldab, et lahendused töötakse välja koos inimestega kellele need mõeldud on, mitte nende eest või nende jaoks. Aga avalikku sektorit ei tohi unustada, sest kolme sektori koostöö on ülioluline: head avalikud teenused on need, mida avalik sektor ja erasektorid koos kujundavad. Iga sektor eraldi on välja mõelnud terve rida lahendusi, mida sageli teistega ei jagata. Järelikult on tark õppida, kuidas nt mõni ettevõtte oma töö protsesse on kujundanud või kodanikuühendus oma töötajaid motiveerib. Pole mõtet tegutseda üksi ega eraldi.

Sotsiaalne innovatsioon on meie ümber olnud aastatuhandeid, me lihtsalt ei kutsunud teda selle sõnaga. Geoff Mulgan Nestast ütles ilusti, et hea sotsiaalne innovatsioon sarnaneb Igor Stravinski Kevadriitusega: alguses tekitab võõristust ja hämmeldust, seejärel aga muutub tavapäraseks ja omaseks.

2012 oli Euroopa Liidus sotsiaalse innovatsiooni aasta ja tähelepanu pöörati nii „rohujuure” ka „ülalt alla” uuendustele. Me otsime kogu aeg lahendusi oma ühiskondlikele probleemidele, olgu nendeks töötus, meditsiin, ettevõtlus, kodanike kaasatus, pidevalt lahendusi. Üheks suurimaks on tööpuudus, eriti noorte seas (Eurostat: Kreekas 60%, Hispaanias 55%, Itaalia 39%; Eestis on 15-24 aastaste seas üle 30%). Valitsuste lahendused käivad ikka mööda vanu ideid: varajane pension, et noortele ruumi teha, pidevad koolitused, soovitused kolida Saksamaale, jne. Kuigi korralik koolitus ja haridus suurendavad inimeste produktiivsust, ei loo need uusi töökohti.

Nii otsisime ka meie üle Euroopa selliseid sotsiaalselt innovaatilisi ideid, mis aitaksid vähendada tööpuudust kas töökohtade loomise või nende vahendamise kaudu. „Meie“ on Euroopa sotsiaalse innovatsiooni konkurss: üle Euroopa kutsuti kokku 10-liikmeline žürii (mina olin üks žürii liikmeid) ja konkurss kuulutati välja 2012. aasta talvel. EL riikidest laekus 605 ideed. Valisime välja 30, mis said veel eraldi nõustamist. 30 seast valiti välja 10 finalisti ja nende seast 3 võitjat. Auhinnad andis 29.mail 2013 Brüsselis üle Euroopa Komisjoni president Jose Manuel Durão Barroso. 30 finalisti seas oli ka Eestist pärit idee: ETNA ja mikrokrediit maanaistele.

Mida ootasime võitjatelt:

  • Avab inimest ande. Näiteks kas saame kasutada tehnoloogiat nii, et ka need inimesed, kel seni on olnud keeruline teha mõnda tööd, saavad nüüd panustada? Või kas saame korraldada vastava väljaõppe inimestele, kes on igati võimelised töötama, kuid vajavad selleks vaid väikest tõuget?
  • Loob või kujundab uue turud. Kas saame oma teenustega avardada turgu, nii et ka uued kliendid tuleksid meie juurde?  Näiteks saaksid raamatupidamisfirmad pakkuda spetsiaalseid programme kodanikuühendustele vabatahtliku tegevuse arvestamiseks?
  • Aitab inimestel alustada ja kasvatada oma ettevõtteid. Näiteks kas stimuleeritakse ettevõtlust ja ettevõtlikkust seeläbi, et aidatakse inimestel käivitada ettevõtteid ja aidatakse ettevõtetel areneda. Siia alla võivad kuuluda erinevad inkubaatorid ja käivitusprogrammid, koolitused ja nõustamine, et inimesed oleksid iseendale tööandjad jne.

Kuidas need 3 võitjat siis plaanisid tööpuudust leevendada?

  1. Laiendatakse kestliku väiksemahulise sotsiaalhoolekande ja tervishoiuteenuste ulatust ja mõju: Community Catalysts (Ühendkuningriigid) soovib omavahel ühendada äritalente ja kogukondi et nood saaksid koos luua ühiskondlikult olulisi töökohti, mis aitaksid inimestel oma loomingulisust kasutades luua kestlikke ja väiksemahulisi sotsiaalhoolekande- ja tervishoiuteenuseid, mida inimesed saavad endale lubada. Need mikro-ettevõtteid saavad luua ja teenuseid pakkuda väga erinevad inimesed, nende seas puuetega inimesed, eakad ja koduhooldajad (?). Community Catalysts tahab laiendada oma praegust tegevusulatust ja mõju kogenud ettevõtete ja professionaalsete mentorite võrgustiku kaudu, mis toetab kogukonna ettevõtjaid Ühendkuningriigis ja kasutab selleks on-line platvormi. Loe rohkem siit!
  2. Parandatakse majanduslikult puudustkannatavate inimeste ligipääsu tööturule, muutes nende tegelikud oskused nähtavaks: alates kodutehtud juustust ja carpoolingusyt kuni arvutitoeni, ehk igasuguse toote või teenuseni, mida saab mõistlikult ja hästi pakkuda kas oma kodust või väikesest ettevõttest. Economy App (Saksamaa) kogub kasutajatelt infot selle kohta mida nad saaksid kohalikku majandusse panustada ja millised nende majanduslikud vajadused on. Tarkvara salvestab selles majanduslikus võrgustikus oleva iga inimese poolt pakutavate ja kasutatavate toodete ja teenuste väärtust. Raha siin vaja ei ole. Loe rohkem siit!
  3. Vähendada noorte töötust, jagades töökohti noorte ja vanade töötajate seas: MITWIN.NET (Hispaania) pakub välja põlvkondade vahelist professionaalset võrgustikku, vahendades inimeste-vahelisi kontakte selleks, et jagada töökohti ja teadmisi. MITWIN.NET paneb ette, et eakamad töötegijad jagavad sama töökohta nooremate töötegijatega, võimaldades neil kes on lähenemas pensionini jagada oma teadmisi nendega, kes soovivad alles siseneda tööturule. Loe rohkem siit!

Kuidas sünnib tõeline innovatsioon? Ümber tuleb kujundada mitte ainult süsteemi sees, vaid süsteemi tervikuna. Seega, on meil  selline kolmepoolne vajadus: ühelt poolt suured poliitikateemad, mis vajavad lahendamist; teisalt tehnoloogilised arengud, mis peaksid neid aitama, kuid pole mitte väärtus omaette; ning kolmandaks avatud sotsiaalne innovatsioon, mis pakub lahendusi keerukates poliitikavaldkondades, kasutades sageli tehnoloogilisi arenguid, kuid ka suurendades potentsiaalsete töötajate teadmisi ja oskusi, et konkurentsi ja teadmistepõhise ettevõtluse kaudu suurendada loodavat lisaväärtust, töötajate heaolu ja sotsiaalset turvalisust.

Sotsiaalne innovatsioon tähendab oma ideede jagamist. „Ära hoia oma lahendusi ainult endale, jaga neid.“ See mõte viib mind kahe olulise teemani: esiteks, „“Sa oled, mida jagad“. Need sõnad kuuluvad Diogo Vasconcelosele (1968-2011), kelle nimeline see võistlus on. Kes ta on? Portugali poliitik, parlamendiliige ja Sotsiaal-demokraatliku partei aseesimehes, kes töötas selle nimel, et nii tema kaasmaalased kui ka kolleegi Euroopa Liidus mõistaksid ja väärtustaksid IKT olulist rolli, detsentraliseeritud lähenemist sotsiaalsete väljakutsetega tegelemiseks ning sotsiaalset innovatsiooni. Just seepärast anti Diogo Vasconcelose pärandi tunnustamiseks Euroopa Sotsiaalse Innovatsiooni auhinnale tema nimi.

 Kandideeri! Jaga kõikidega oma häid lahendusi, too Eesti lahendused teistele näha, jagada ja tunnustada. Sul on võimalus võita 30,000 eurot. Aega on kuni 15.12.2013. Loe konkursist rohkem ja kandideeri SIIN!

Mõttehommik, 18.09.2013

Hille Hinsberg
Valitsemise ja kodanikuühiskonna programmi ekspert, Praxis

Praxises tegelen sageli sellega, et aidata aktiivsetel kodanikel ja avaliku võimu esindajatel üksteist paremini mõista. Ühist keelt on vaja leida ikka selleks, et üheskoos tegutseda – nii on võimalik rohkem korda saata ning eluolu paremaks muuta.

Seepärast söandan jagada mõned soovitused, kuidas tunda end  poliitikas osalisena.  Sest kui Sina ei taha sekkuda poliitikasse, siis poliitika sekkub Sinu ellu niikunii. Eriti tugevalt on seda tunda enne valimisi kui iga hääl loeb ja valijad muutuvad tähtsaks neile, kes tahavad asuda ühiseid asju korraldama.

Mõttekas on olla aktiivne ja nõudlik kodanik pidevalt, just valimiste vahelisel ajal. Igalt kandidaadilt tasub ikka ja jälle  küsida, kuidas saab kohalik inimene kaasa rääkida omavalitsuse asjade üle otsustamisel. Millised suhtluskanalid selleks kavatseb kandidaat välja pakkuda?  Kuidas temaga edaspidi kontakti saaks?

Aga kohalike valimiste aegu  on valijal hea võimalus olukorda enda suunas mõjutada. Muutuvad ju praegused võimuesindajad aktiivseks ning tahavad pidada dialoogi kohaliku rahvaga. Kui juhust on, siis  võta kandidaadil niiöelda lipsust kinni ja räägi asjalikku juttu kodukoha oleviku ja tuleviku kohta.

Selleks ära jää ootama seda kõnet, mida tulevane rahvaesindaja tahab pidada, vaid esita ise kandideerijale mõned küsimused.

  •     Esimene küsimus: milline on pilt meie linna või valla rahakotis?

Kõik see avalik raha, mille kasutamise üle otsustavad vallajuhid, tuleb maksumaksja taskust. Osa on kohalike elanike tulumaksust, osa muudest maksudest, nagu näiteks keskkonnatasud; osa aga  rahandusministeeriumist, kes jagab kogutud maksud tasandusfondi kaudu omavalitsustele.

Küsi ametnikult ja poliitikult, kust raha tuleb ja kuhu see läheb – kuidas meie ühist raha kulutatakse. Näiteks tasuta teenused nagu bussisõit võib tulla muu hädavajaliku arvelt. Kuidas tehakse need otsused?

Kas meil on piisavalt raha, et vajalikud igapäevased kulutused ära katta? Või on meil suur võlakoorem? Kui suur see täpselt on ja kuna saame selle võla tasa?

Kui on edaspidi  vaja teha kärpeid, siis mille arvelt kandidaat tahab kokku hoida?  Kas on see koolitoit, laste huviringid, kevadine teede korrastamine või talvine lumelükkamine?

Muidugi mõista on ka valijal oma eelistused. Kui arvad, et rohkem raha tuleb panna õpetajate palkadeks või koolimajade korrastamiseks, siis ütle seda kandidaadile. Kui soovid, et pensionäridele tuleb teha päevakeskus, kuhu eakad saaksid bussiga kohale tulla, siis soovita see plaani võtta igal kandidaadil. Muide, uskuda ei maksa neid, kes igas asjas on valmis raha juurde lubama. See pole lihtsalt reaalne.

Tuleb teha valikuid, kuid  selleks peab teada saama  erinevate gruppide huvid.

Mõne asja saab ära lahendada ka suurema kuluta. Näiteks kui  paljudele bussisõitjatele tundub, et üks liin võiks läbi käia ka vastavatud kultuurimaja eest, siis polegi võimatu, et buss sinna ka suunatakse.

  •     Teine küsimus: mida on vaja teha, et ellu jääda?

Tuleviku suhtes peamine teema on see, kas vald jaksab üksinda oma ülesandeid lahendada või mitte.

Haldusreformis ei ole esmatähtis otsustada, milline jääb ühise omavalitsuse nimi, lipp ja vapp. Vaja on leida viis peatada väljaränne.

Mida kaugemal tõmbekeskustest, seda vähemaks jääb vallas inimesi, seda rohkem tuleb sõita tööle jõudmiseks, seda kaugemale jäävad koolid.  Seetõttu peavad omavalitsused üksteisega paratamatult koostööd tegema. Näiteks kokku leppima, kuhu jäävad alles gümnaasiumid, kus aga tuleb kool sulgeda.

Hea märk on see kui kandidaadil on välja pakkuda tema arvates parim viis naabritega ühist asja ajada – kas liitumine, teenuste koos pakkumine või ühised investeeringud.

  •     Kolmas küsimus: millised on tulevikuplaanid?

Jälle oleme tagasi  raha teema juures. Just praegu tehakse plaane, mida teha Euroopa Liidu tõukefondide rahaga. Nende taotlemine algab juba järgmisel, 2014. aastal. Näiteks kohalike teenuste korralduse arendamiseks on hetkel kavandatud 138 miljonit eurot.  Kindlasti tuleb selle raha kasutamise suhtes kõva konkurents. Aga mida plaanib teha just Sinu kodukoha kandidaat?

Tunne ära lubadused, mis on üleliia ambitsioonikad. Kandidaadi jutust pole mõtet uskuda seda kui ta lubab nimekirja objektidest, mida ELi rahaga ehitama hakatakse. Vaid küsi hoopis, mis eesmärgil on  raha kõige rohkem vaja ja kas on kaalutud mõju, mida investeering peaks kaasa tooma. Mida väiksem on omavalitsus, seda keerulisem on leida projektis vajalikku omafinantseeringut ning seda hoolikamalt on vaja valida, mille jaoks seda kasutada. Ning kui euroraha on ära kulutatud, siis kuidas plaanib linnavalitsus valminud objekti ülalpidamise kulud katta.

Mõistlikud plaanid on need, kus  tehakse ühine, kogu piirkonnale kasutoov investeering. Seega võib just eurorahast saada ka kohalike omavalitsuste koostöö käivitaja.

Lisasoovitus nii enne kui ka pärast valimisi

Hea tööriist oma koduvalla või -linna võimaluste hindamiseks ning naaberomavalitsustega võrdlemiseks on veebileht www.kodupilt.ee. Seal saab võrrelda oma vallas olevaid teenuseid, ükskõik millise teise omavalitsuse omaga. Saab näiteks vaadata, kui palju tuleb oma kodukoha lähedal maksta eaka sugulase hooldekodu kohtasu ning mis on hind pisut kaugemal, naabervallas.

Miks on meie linna lasteaedades rohkem lapsi kasvataja kohta?
Miks on meie valla maksutulu elaniku kohta hulga madalam kui maakonnas keskmiselt?

Omakandi võimuesindajalt või ametnikult maksab siis küsida, millest võivad erinevused olla tingitud? Võib-olla on just need küsimused, millega ta volikogus tegelema hakkab.

www.kodupilt.ee

www.kodupilt.ee

 

Millist kandidaati siis ikkagi valida?

Isegi kui esmapilgul tundub, et nimekirjas pole kedagi sellist, kelle tahaks oma hääle usaldada,  ära anna loobumisvõitu. Vaata üle, kes on nimekirjas ainult tuntuse pärast ning vastupidi – tunne huvi nende suhtes, kes on uued tulijad ja uuri järele, mis plaane nemad tahavad teostama hakata.

Ära vali parti!

Peibutuspart on tuntud poliitik, kes paneb iseenda nime ja näo mängu, et valimistel  oma erakonnale hääli saada. Tegelikult pole tal plaaniski selles kohas tööle hakata, kus ta kandideerib. Tema eesmärk on selles, et valitud saaks see „punt“, kelle ridadesse part kuulub.  Seega on tuntud poliitiku eesmärk saada või säilitada parteile võim, mitte aga kohalike asjade kordategemine.

Mõni poliitik on ka otsesõnu välja öelnud, et kandideerib seepärast, et toetada oma erakonna edu. See on üsna imelik, miks peab toetust avaldama just kandideerides?  Võib ju niisamagi osaleda kampaanias, käia inimestega kohtumas, kirjutada meedias artikleid ja selgitada seda programmi, mille viiksid võidu korral ellu teised inimesed.

See väide, et niimoodi saab poliitik säilitada parema  kontakti oma ringkonnaga, ei päde samuti. Kohalike asjadega kursis hoidmiseks ei pea tingimata volikogu liige olema, vaid volikogu koosolekutel võib osaleda ka külalisena.

Lugu on selles, et Riigikogus ei saa ajada kohalikku asja. Peab hoopis seisma üle riigi ühiste huvide eest ning kui vaja, otsustama ka teisiti kui oma kodumaakonna huvigrupid soovivad.

Keda tasub valida?

Paremat tööd teevad need inimesed, kellele kohalikud asjad korda lähevad, kes samas piirkonnas ise elavad või selle heaks pidevalt panustavad.  Eestis on omavalitsused nii väiksed, et nende juhtimiseks on vaja vähe, aga see-eest tegusaid inimesi. See, millise sildiga erakonda või valimisliitu nad kuuluvad, on tegelikult vähetähtis.  Maailmavaade muutub teisejärguliseks, kui vaja on lahendada praktilisi probleeme nagu tänavate heakord, bussiliiklus või piisav arv lasteaiakohti. Selliste otsuste tegijatele on olulised hoopis muud omadused – pädevus, koostöövõimelisus ja muidugi kohalike olude ja võimaluste hea tundmine.

Arvamusavaldus on osaliselt ilmunud Saue vallalehes “Koduvald” ja portaalis “Delfi”. Autor osaleb ka Hea valimistava valvamises.

Mõttehommik, 05.03.2013

27. veebruaril toimus Tallinnas seminar „E-lahenduste tulevik Eesti tervishoius ja sotsiaalhoolekandes“. Seminari eesmärk oli jõuda arusaamale milline peaks olema riigi, KOVide, sotsiaalhoolekande- ja tervishoiuteenuste osutajate ning virtuaallahenduste pakkujate roll e-lahenduste võimaldamisel ja rakendamisel. Samuti arutleti selle üle, millised peaksid olema virtuaallahenduste osapoolte järgnevad tegevused, mis võimaldaksid laialdaselt pakkuda vajalikke sotsiaalhoolekande- ja tervishoiuteenuseid infotehnoloogiliste lahenduste abil.

Kes peaks olema teenuseosutaja?
Kohalviibijad arutlesid selle üle, kes peaks e-tervise ja e-hoolekande teenuseid osutama.
1.    E-teenuseid peaksid täiendavate teenustena pakkuma tänased teenuseosutajad

  • E-teenused on üks teenuste osutamise vorm ja selles valguses peaksid teenuste osutajateks olema need samad osapooled, kes praegu nii-öelda päristeenuseid osutavad – hoolekandesüsteem ja meditsiinisüsteem.
  • E-teenuse osutajaks tervishoius ja sotsiaalhoolekandes peab olema organisatsioon või asutus, kes on seadusejärgselt kohustatud tervishoiu- ning sotsiaalhoolekande teenuseid osutama, e-teenuse osutamise jaoks ei ole vaja luua eraldi organisatsiooni, kes neid osutaks nii-öelda päristeenuste kõrval.
  • Sotsiaalhoolekande ja tervishoiu e-teenuste osutamise viis on erinev, kuid sisuliselt jääb see tervishoiu- ja sotsiaalhoolekandeteenuseks.

2.    Teenuste disain peaks olema patsiendikeskne

  • Keskenduda ei tohiks ainult e-teenustele, sest ära ei tohiks kaduda vahetu kontakt inimesega, kui inimesel on soov mitte e-teenust kasutada, siis peaks võimalus ka olemas olema.
  • Teenuseosutaja peaks olema patsiendikeskselt meelestatud. Kui patsient pöördub sotsiaalhoolekande teenuste saamiseks omavalitsuse poole, kuid vajab hoopis tervishoiuteenust, või vastupidi – patsient pöördub tervishoiuteenuse osutaja poole, kuid vajab hoopis sotsiaalhoolekandeteenust, siis peaks olema võimalik patsient ka õigesse kohta suunata. Sealjuures ei peaks olema patsient see, kes süsteemis õiget kohta oma murega pöördumiseks otsib.

3.    E-teenuste laialdaseks kasutuselevõtuks on vajalik  keskne riiklik koordineerimine

  • E-tervise ja e-hoolekande teenuste tehniliseks loomiseks on vaja riigi poolt luua tehnilised vahendid, infrastruktuur (sidekanalid) ja standardid.
  • Teenuseosutamise tehniliseks baasiks võiks olla portaalilahendus, mis töötab arvutites ja telefonides. Riigi poolt tellitud ja pakutavad peaksid olema kindlad teenused, mis tagavad inimese toimetuleku.  Lisaks riigi poolt arendatud ning tagatud põhiteenustele võiksid olemas olla mugavusteenused, mida arendavad eraettevõtted.
  • E-teenuste juurutamisel ja osutamisel on olulised kohapealne tehniline tugi, motivatsioon teenuse osutamiseks, rahastus, personal.
  • Võtmeküsimus on selles, et kuidas erinevate teenusepakkujate puhul vältida olukorda, et igaüks pakub e-teenuseid omaette – ühel osapoolel (keskvõimul) peab olema aktiivne roll koordineerimisel ja see roll  peab olema palju aktiivsem, kui see täna on.

Lisaks leiti järgmist:

  • Info- ja kommunikatsioonitehnoloogiliste lahenduste abil saab toetada inimeste mitmesuguseid teenusevajadusi nagu koduhoolduse pakkumine, mis suurendab patsientide turvalisust. Koduhoolduse pakkumine e-lahenduste abil toetab sotsiaalset suhtlemist ja väldib patsiendi isolatsiooni jäämist. E-lahendusi saab kasutada ka mitmesuguste juhismaterjalide produtseerimiseks ning nende kattesaadavuse parandamiseks e-kanali kaudu. Tervishoiusüsteemis saab ITK lahenduste abil teostada tervisenõustamist, kus ei ole vajadust kedagi füüsiliselt läbi vaadata. Samuti saab ITK lahendusi kasutada krooniliste patsientide kaugjälgimisel.
  • Oluline on teenusedisain – teenuse arendaja peaks end teenuse disainimisel panema  patsiendi olukorda. Info- ja kommunikatsioonitehnoloogiliste lahenduste abil osutatav teenus peaks olema patsiendi vajadustele vastav ning e-teenuse kasutamine ei tohiks tavapärast elu segada. Patsient peab asjal kasu nägema, kui tema seda kasu ei näe, siis on e-lahendusi sotsiaalhoolekandes ning tervishoius raske patsiendi puhul rakendada. Selleks, et aidata vajadusele vastav teenus patsiendil üles leida tuleb e-lahenduste näol pakutavaid teenuseid kui innovatsiooni aegsasti juurutama hakata. Sotsiaalhoolekandes ja tervishoius tuleb teenuste disainimisel juba täna mõelda sellele, millised on tulevikupatsiendid täna.
  • Järgmiste sammudena info- ja kommunikatsioonitehnoloogiliste lahenduste laialdasemal rakendamisel võiks keskvalitsus hinnata ja analüüsida sotsiaalhoolekande ja tervishoiu e-lahenduste pilootprojektide tulemusi. Kui selgub, et pilootprojekt on olnud tulemuslik ning sellel sotsiaalhoolekande- ja/või tervishoiuteenuste osutamisel positiivne mõju, siis saab kaaluda nende teenuste rakendamist laiemalt. Pikas perspektiivis vajab kogu sotsiaalhoolekande- ja tervisesüsteemi sisu ning korraldus kaasajastamist. Kui tahetakse rääkida ühtsest integreeritud süsteemist Eestis, siis on vajalik ära kirjeldada üleriigilised teenusestandardid.

Seminaril kaardistati, missugused on erinevate osapoolte rollid. Kaardistamise tulemused on toodud allpool tabelis.

Osapool Roll
Teenuse kasutaja ja tema lähedased esmaste kõikide vajalike teenuste kaardistamine ja välja selgitamine sotsiaaltöötaja abiga
Kohalik omavalitsus patsientide vajaduste kaardistamine ja koondamine, info töötlemine ja analüüsimine, et välja selgitada, millised on võimalikud vajatavad sotsiaalteenused
Keskvalitsus Keskse tehnilise lahenduse tellimine ja rahastamine, e-tervise ja e-hoolekande standardite ning juhiste väljatöötamine, õigusruumi korrastamine, personali koolitamine, kes oskavad järjest enam digitaliseeruvas sotsiaalhoolekandesüsteemis tööd teha, kestliku e-ravi ja e-hoolekande rahastamise tagamine
IKT lahenduste ja uute teenusmudelite väljatöötajad e-teenuste kvaliteetsuse tagamine, pidev tootearendus ning e-teenuste tehnilised hooldamisteenused
Tervishoiu- ja sotsiaaltöötajad oskus nõustada patsienti nii tervishoiu kui ka sotsiaalhoolekande poole pealt, info edastamine, informatsiooni haldamine, väga olulise rollina toodi välja inimtoe pakkumist e-teenuste kõrval 

Kokkuvõttes saab välja tuua, et e-teenuste pakkumisel sotsiaalhoolekandes ning tervishoius on olulised riiklik aktiivne koordineerimine, patsiendi teadlikkus, osapoolte arusaam integreeritud teenuste osutamise süsteemist, standardid nii teenusele enesele kui ka kasutatavale tehnilisele lahendusele ning info liikumine osapoolte vajaduste kohta. Kui erinevaid teenusvajadusi toetavaid e-lahendusi rakendada suurema arvu inimeste peal kui senised pilootprojektid on seda teinud, siis võiksid e-lahendusel põhinevad e-teenused muutuda odavamaks. E-lahendusel põhinev teenus oleks hea tugiteenus teiste sotsiaalhoolekande- ning tervishoiuteenuste kõrval.
Seminaril osalesid esindajad Tallinna Sotsiaal- ja Tervishoiuametist, Sotsiaalministeeriumist, Ida-Tallinna Keskhaiglast, E-tervise Sihtasutusest, Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumist, Riigikantseleist, Eesti Tervisetehnoloogiate  Klastrist, Medicine Estoniast, Eesti Patsientide Nõukojast, Arengufondist, Eesti Infotehnoloogia ja Telekommunikatsiooni Liidust,  Eesti Haigekassast, E-tervise Sihtasutusest, Saaremaa Arenduskeskusest, Kuressaare Hoolekandest, Pärnu Haiglast, Tallinna Tehnikaülikoolist, Tallinna Ülikoolist, Gravitas Consultist, Smart City Labist, SA Tuurust, Helmes AS-st.

Seminaril oli kolm ettekannet, mis kirjeldasid praktilisi kogemusi e-lahendustega. Anneli Rasu Saaremaa Arenduskeskusest rääkis pilootprojekti VIRTU rakendamise kogemusest Saaremaal, mille eesmärk oli toetada eakate toimetulekut kodus. Dr Kai Sukles rääkis krooniliste haigustega patsientide kaugjälgimisest DREAMING projekti eeskujul. Raivo Allev Tallinna Sotsiaal- ja Tervishoiuametist tutvustas erinevaid e-lahendusi, mida Tallinna linnas on rakendatud.

Andres Võrk, 26.04.2011

Viimasel nädalal on juttu tehtud politseinike, päästetöötajate ja kaitseväelaste töölt lahkumisest, sest avalikus sektoris on palgatõus külmutatud mõneks aastaks, kuid erasektoris on töötus vähenemas ja palgad tõusmas. (Vt nt ERRi uudis ja pikem artikkel Eesti Päevalehes).

Paar aastat tagasi analüüsisime ka Praxises sisejulgeolekutöötajate tööturukäitumist. Muuhulgas uurisime, kuidas palk mõjutas politseinike valdkonnast mujale lahkumist aastatel 2004-2007, kui sarnaselt praegusele toimus erasektoris kiire palgatõus. Toongi alljärgnevalt ühe joonise tolleaegsest statistilisest analüüsist, mis kuhugi lõppraportisse minu teada selliselt ei läinudki. Aga järsku pakub nüüd, kui teema on taas päevakorral, huvi teistelegi.

Joonisel on esitatud seos politseinike sisejulgeoleku valdkonnast lahkumise tõenäosuse ja politseinike keskmise palga vahel võrreldes politseiasutuse maakonna keskmise palgaga.
Politseinike palk ja sektorist lahkumine
* vaata andmete ja meetodite kohta postituse kommentaari

Joonis näitab oodatult, et mida kõrgem on politseinike palk võrreldes keskmise palgaga, seda väiksem on politseinike töölt lahkumine. Palga mõju on tugevam, kui palk on allpool 1,2-kordset maakonna keskmist palka, kus politseinik töötab. Edasise palgatõusu mõju vähendab sektorist lahkumist juba aeglustuvalt. Joonis iseloomustab ka, et sektorist lahkuvad enam nooremad mehed ja nad on ka palgamuutusele kõige tundlikumad.

Nii näiteks 25-34-aastaste meeste puhul, kui palk tõuseks 80%-lt maakonna keskmise palga tasemest 100% tasemeni, siis väheneks aasta jooksul töölt lahkumise tõenäosus ca 4 protsentipunkti: 16%-lt 12%-le. Kui palk tõuseks täiendavalt 100%-lt 120%-le keskmisest palgast, kahaneks lahkumise tõenäosus veel ca 2 protsendipunkti (12%-lt 10%-le). Edasine palgatõus vähendab lahkumise tõenäosust üha vähem.

Mõjud on väiksemad vanemate meeste puhul, nt 35-44- aastaste meeste puhul oleksid vastavad väärtused 3 ja 1,3 protsendipunkti. Naiste puhul mõjutaks palk veelgi vähem vastavalt 2,1 ja 0,3 protsendipunkti.

Aastate 2004-2007 tööturg oli erinev sellest, mis on aastatel 2011 ja edasi. Kasvanud on ebakindlus töökohtade püsivuse ja palkade kasvu suhtes nii erasektoris kui avalikus sektoris. Siiski julgen oletada, et rahaliste stiimulite mõju politseinike ja päästetöötajate tööturukäitumisele, mida nägime aastatel 2004-2007, on endiselt olemas.

Uuel valitsusel ei ole kerge erasektori palgatõusuga mitte kaasa minna sisejulgeolekuvaldkonnas, sest uus koalitsioonileping lubab ellu viia ka eripensionide reformi, st eripensionide järk-järgulise vähendamise või kaotamise sellisel kujul. Kui palgatõuse avalikus sektoris ei lubata, siis on raske näha, mis on see präänik, mida vastutasuks pakutakse. Tagantjärele tarkusena tundub mulle, et eelmisel valitsusel oleks olnud lihtsam eripensionide reformi ellu viia kõige sügavamal majanduskriisi ajal, kui töötamine avalikus sektoris oli ahvatlevam kui erasektoris. Nüüd näib, et kõige odavam on avaliku sektori hüvede kärpimisel oodata uut majanduskriisi erasektoris :)

P.S. Kriitilise meelega töö-ökonomistidele, ökonomeetrikutele ja minu TÜ tudengitele panen siis pikema selgituse hindamismeetodi kohta kommentaarina.