Mõttehommik, 18.09.2013

Hille Hinsberg
Valitsemise ja kodanikuühiskonna programmi ekspert, Praxis

Praxises tegelen sageli sellega, et aidata aktiivsetel kodanikel ja avaliku võimu esindajatel üksteist paremini mõista. Ühist keelt on vaja leida ikka selleks, et üheskoos tegutseda – nii on võimalik rohkem korda saata ning eluolu paremaks muuta.

Seepärast söandan jagada mõned soovitused, kuidas tunda end  poliitikas osalisena.  Sest kui Sina ei taha sekkuda poliitikasse, siis poliitika sekkub Sinu ellu niikunii. Eriti tugevalt on seda tunda enne valimisi kui iga hääl loeb ja valijad muutuvad tähtsaks neile, kes tahavad asuda ühiseid asju korraldama.

Mõttekas on olla aktiivne ja nõudlik kodanik pidevalt, just valimiste vahelisel ajal. Igalt kandidaadilt tasub ikka ja jälle  küsida, kuidas saab kohalik inimene kaasa rääkida omavalitsuse asjade üle otsustamisel. Millised suhtluskanalid selleks kavatseb kandidaat välja pakkuda?  Kuidas temaga edaspidi kontakti saaks?

Aga kohalike valimiste aegu  on valijal hea võimalus olukorda enda suunas mõjutada. Muutuvad ju praegused võimuesindajad aktiivseks ning tahavad pidada dialoogi kohaliku rahvaga. Kui juhust on, siis  võta kandidaadil niiöelda lipsust kinni ja räägi asjalikku juttu kodukoha oleviku ja tuleviku kohta.

Selleks ära jää ootama seda kõnet, mida tulevane rahvaesindaja tahab pidada, vaid esita ise kandideerijale mõned küsimused.

  •     Esimene küsimus: milline on pilt meie linna või valla rahakotis?

Kõik see avalik raha, mille kasutamise üle otsustavad vallajuhid, tuleb maksumaksja taskust. Osa on kohalike elanike tulumaksust, osa muudest maksudest, nagu näiteks keskkonnatasud; osa aga  rahandusministeeriumist, kes jagab kogutud maksud tasandusfondi kaudu omavalitsustele.

Küsi ametnikult ja poliitikult, kust raha tuleb ja kuhu see läheb – kuidas meie ühist raha kulutatakse. Näiteks tasuta teenused nagu bussisõit võib tulla muu hädavajaliku arvelt. Kuidas tehakse need otsused?

Kas meil on piisavalt raha, et vajalikud igapäevased kulutused ära katta? Või on meil suur võlakoorem? Kui suur see täpselt on ja kuna saame selle võla tasa?

Kui on edaspidi  vaja teha kärpeid, siis mille arvelt kandidaat tahab kokku hoida?  Kas on see koolitoit, laste huviringid, kevadine teede korrastamine või talvine lumelükkamine?

Muidugi mõista on ka valijal oma eelistused. Kui arvad, et rohkem raha tuleb panna õpetajate palkadeks või koolimajade korrastamiseks, siis ütle seda kandidaadile. Kui soovid, et pensionäridele tuleb teha päevakeskus, kuhu eakad saaksid bussiga kohale tulla, siis soovita see plaani võtta igal kandidaadil. Muide, uskuda ei maksa neid, kes igas asjas on valmis raha juurde lubama. See pole lihtsalt reaalne.

Tuleb teha valikuid, kuid  selleks peab teada saama  erinevate gruppide huvid.

Mõne asja saab ära lahendada ka suurema kuluta. Näiteks kui  paljudele bussisõitjatele tundub, et üks liin võiks läbi käia ka vastavatud kultuurimaja eest, siis polegi võimatu, et buss sinna ka suunatakse.

  •     Teine küsimus: mida on vaja teha, et ellu jääda?

Tuleviku suhtes peamine teema on see, kas vald jaksab üksinda oma ülesandeid lahendada või mitte.

Haldusreformis ei ole esmatähtis otsustada, milline jääb ühise omavalitsuse nimi, lipp ja vapp. Vaja on leida viis peatada väljaränne.

Mida kaugemal tõmbekeskustest, seda vähemaks jääb vallas inimesi, seda rohkem tuleb sõita tööle jõudmiseks, seda kaugemale jäävad koolid.  Seetõttu peavad omavalitsused üksteisega paratamatult koostööd tegema. Näiteks kokku leppima, kuhu jäävad alles gümnaasiumid, kus aga tuleb kool sulgeda.

Hea märk on see kui kandidaadil on välja pakkuda tema arvates parim viis naabritega ühist asja ajada – kas liitumine, teenuste koos pakkumine või ühised investeeringud.

  •     Kolmas küsimus: millised on tulevikuplaanid?

Jälle oleme tagasi  raha teema juures. Just praegu tehakse plaane, mida teha Euroopa Liidu tõukefondide rahaga. Nende taotlemine algab juba järgmisel, 2014. aastal. Näiteks kohalike teenuste korralduse arendamiseks on hetkel kavandatud 138 miljonit eurot.  Kindlasti tuleb selle raha kasutamise suhtes kõva konkurents. Aga mida plaanib teha just Sinu kodukoha kandidaat?

Tunne ära lubadused, mis on üleliia ambitsioonikad. Kandidaadi jutust pole mõtet uskuda seda kui ta lubab nimekirja objektidest, mida ELi rahaga ehitama hakatakse. Vaid küsi hoopis, mis eesmärgil on  raha kõige rohkem vaja ja kas on kaalutud mõju, mida investeering peaks kaasa tooma. Mida väiksem on omavalitsus, seda keerulisem on leida projektis vajalikku omafinantseeringut ning seda hoolikamalt on vaja valida, mille jaoks seda kasutada. Ning kui euroraha on ära kulutatud, siis kuidas plaanib linnavalitsus valminud objekti ülalpidamise kulud katta.

Mõistlikud plaanid on need, kus  tehakse ühine, kogu piirkonnale kasutoov investeering. Seega võib just eurorahast saada ka kohalike omavalitsuste koostöö käivitaja.

Lisasoovitus nii enne kui ka pärast valimisi

Hea tööriist oma koduvalla või -linna võimaluste hindamiseks ning naaberomavalitsustega võrdlemiseks on veebileht www.kodupilt.ee. Seal saab võrrelda oma vallas olevaid teenuseid, ükskõik millise teise omavalitsuse omaga. Saab näiteks vaadata, kui palju tuleb oma kodukoha lähedal maksta eaka sugulase hooldekodu kohtasu ning mis on hind pisut kaugemal, naabervallas.

Miks on meie linna lasteaedades rohkem lapsi kasvataja kohta?
Miks on meie valla maksutulu elaniku kohta hulga madalam kui maakonnas keskmiselt?

Omakandi võimuesindajalt või ametnikult maksab siis küsida, millest võivad erinevused olla tingitud? Võib-olla on just need küsimused, millega ta volikogus tegelema hakkab.

www.kodupilt.ee

www.kodupilt.ee

 

Millist kandidaati siis ikkagi valida?

Isegi kui esmapilgul tundub, et nimekirjas pole kedagi sellist, kelle tahaks oma hääle usaldada,  ära anna loobumisvõitu. Vaata üle, kes on nimekirjas ainult tuntuse pärast ning vastupidi – tunne huvi nende suhtes, kes on uued tulijad ja uuri järele, mis plaane nemad tahavad teostama hakata.

Ära vali parti!

Peibutuspart on tuntud poliitik, kes paneb iseenda nime ja näo mängu, et valimistel  oma erakonnale hääli saada. Tegelikult pole tal plaaniski selles kohas tööle hakata, kus ta kandideerib. Tema eesmärk on selles, et valitud saaks see „punt“, kelle ridadesse part kuulub.  Seega on tuntud poliitiku eesmärk saada või säilitada parteile võim, mitte aga kohalike asjade kordategemine.

Mõni poliitik on ka otsesõnu välja öelnud, et kandideerib seepärast, et toetada oma erakonna edu. See on üsna imelik, miks peab toetust avaldama just kandideerides?  Võib ju niisamagi osaleda kampaanias, käia inimestega kohtumas, kirjutada meedias artikleid ja selgitada seda programmi, mille viiksid võidu korral ellu teised inimesed.

See väide, et niimoodi saab poliitik säilitada parema  kontakti oma ringkonnaga, ei päde samuti. Kohalike asjadega kursis hoidmiseks ei pea tingimata volikogu liige olema, vaid volikogu koosolekutel võib osaleda ka külalisena.

Lugu on selles, et Riigikogus ei saa ajada kohalikku asja. Peab hoopis seisma üle riigi ühiste huvide eest ning kui vaja, otsustama ka teisiti kui oma kodumaakonna huvigrupid soovivad.

Keda tasub valida?

Paremat tööd teevad need inimesed, kellele kohalikud asjad korda lähevad, kes samas piirkonnas ise elavad või selle heaks pidevalt panustavad.  Eestis on omavalitsused nii väiksed, et nende juhtimiseks on vaja vähe, aga see-eest tegusaid inimesi. See, millise sildiga erakonda või valimisliitu nad kuuluvad, on tegelikult vähetähtis.  Maailmavaade muutub teisejärguliseks, kui vaja on lahendada praktilisi probleeme nagu tänavate heakord, bussiliiklus või piisav arv lasteaiakohti. Selliste otsuste tegijatele on olulised hoopis muud omadused – pädevus, koostöövõimelisus ja muidugi kohalike olude ja võimaluste hea tundmine.

Arvamusavaldus on osaliselt ilmunud Saue vallalehes “Koduvald” ja portaalis “Delfi”. Autor osaleb ka Hea valimistava valvamises.

Mõttehommik, 26.06.2013

29. mail 2013 toimus Praxise mõttehommikul “Riigivalitsemine kui ühiskonna arengu sidusaine” ühisarutelu, et hinnata plaanis olevaid tegevussuundi riigivalitsemise uuendamiseks.

Praegu plaanitakse riigivalitsemise uuendusi mitmel rindel. Mõttehommiku üks peamisi eesmärke oli tuua kokku eri riigivalitsemise teemadega seotud osapooled (poliitikud, ametnikud, era- ja kolmanda sektori esindajad), et ühtlustada arusaama tulevaste algatuste osas.

Riigivalitsemise kvaliteet mõjutab kõiki eluvaldkondi ja poliitikate kvaliteeti. Hiljuti avaldatud Eesti Inimarengu Aruande 2012/2013 üks järeldusest oli, et Eesti on arenenum valdkondades, kus riigil on teadlik poliitika. Tulemused on kehvemad elualadel kus riik visiooni ei oma ja tegev ei ole. Riigivalitsemist võib seega vaadata kui sidusainet, mis toetab ühiskonna kui terviku arengut. Kui kasutada majandustermineid, siis heatasemeline valitsemine peab tagama nii avalike teenuste hetkelise toimimise kui ka riigi võimekuse hoida järjest kitsenevates oludes teenuste taset.

Riigivalitsemise ühendavat rolli riigi konkurentsivõime tugevdamisel[1] käsitles oma mõttehommiku ettekandes ka Praxise juhatuse esimees Annika Uudelepp. Eesti valitsemiskorralduse nõrkusteks  on:

  • killustumine;
  • avalike teenuste ebaühtlane kvaliteet ja kättesaadavus;
  • madal poliitika kujundamise ja strateegilise planeerimise võimekus;
  • riigi personalipoliitika lünklikkus[2].

Probleemid süvenevad kui valitsusel ei jätku tahet nendega tegelemiseks. Tänapäeva keeruliste ühiskondlike väljakutsetega toimetulekuks peavad valitsusasutused tegema koostööd poliitikavaldkondade põhiselt, mitte valitsemisalade piirjoonte järgi. Riigivalitsemine on üks neist poliitikavaldkondadest, kus asutustevaheline (või -ülene) koostöö peab olema senisest tugevam. Kui „tuunida“ protsesse paremaks vaid ühes asutuses, muutub ühistegevus veelgi keerulisemaks ja jätkub olukord, kus häid algatusi on piisavalt, kuid puudub jagatud visioon riigi arendamisest ning mõistlikud ettevõtmised kipuvad mingil hetkel nö hanguma.

Sama mõtte tõi mõttehommiku sissejuhatuses välja ka ürituse moderaator Taavi Veskimägi, praegune Elering AS-i juhatuse esimees ja endine rahandusminister. Taavi, kes on 90ndate keskel ka ametnikuna tegelenud riigihalduse arendamisega, ütles, et riigivalitsemise alal on palju probleeme ja retoorikat, mis ehk liigagi meenutavad kümne aasta tagust olukorda. Vaatamata mõnele olulisele reformile (nt värske avaliku teenistuse seadus ehk ATS), on samade küsimustega tegelemine üheks märgiks, et Eestis on teatav erinevus selle vahel kuidas asjad mõnikord (rahvusvahelises võrdluses) välja paistavad ja kuidas nad tegelikkuses on. Riigivalitsemises leidub teemasid (nt halduskorraldus, haldusterritoriaalne reform, jne), kus probleemid on pikalt vinduma jäänud ja kus otsuseid pole tehtud.

Juba käivitatud ja plaanisolevaid töösuundi riigivalitsemise arendamisel tutvustasid mõttehommikul justiitsminister Hanno Pevkur, Riigikantselei strateegiadirektor Oliver Väärtnõu, Eesti Koostöökogu esindaja Külli Nõmm ja Rahandusministeeriumi halduspoliitika asekantsler Agris Peedu. Eesti Koostöökogu on käivitanud riigipidamise reformi kava kokkupaneku ja Justiitsministeerium on valitsusele esitanud ettepaneku riigi valitsemis- ja halduskorralduse regulatsiooni korrastamiseks. Rahandusministeeriumi eestvedamisel mõeldakse, kuidas EL tõukefondide toel arendada riigivalitsemist järgmise seitsme aasta jooksul ja kuidas suunata riigi kui tööandja personalipoliitikat. Riigikantselei koordineerib 2011. a valminud OECD riigivalitsemise raporti soovituste elluviimist ja vastava tegevuskava uuendamist. Regionaalminister on algatanud arutelu omavalitsuskorralduse muutmisest.

Mõttehommikul arutati töörühmades riigivalitsemise põletavamaid küsimusi ja võimalikke riigivalitsemise edendamise samme. Laudkonnad hindasid 12 väljapakutud sammu olulisust ja vajalikku pingutust nende sammude astumiseks (väljendugu pingutus rahas, inimeste arendamises või poliitilise otsuseni jõudmises). Järgneval joonisel on visualiseeritud arutelude tulemused.

pilt2

blogi_foto

 

Arutelude tulemusena tulid kõige olulisematena ja samas suurt pingutust nõudvatena välja järgmised sammud (joonisel ja tabelis punasega):

  • valitsemiskorralduse tänapäevastamine, sh asutustevahelise koostöö ja koordinatsiooni parandamine;
  • kohaliku omavalitsuse tasandi võimekuse tõstmine, sh ülesannete, nende finantseerimise ja korraldamise ülevaatamine;
  • mitmetasandilise valitsemise arendamine, sh keskvalitsuse ja kohalike omavalitsuste (KOV) vahelise koostöö ja tasakaalu edendamine tasandite ülesannetes ning vastutuse jaotuses, KOV tasandi võimekuse tõstmine;
  • avalike teenuste kättesaadavuse parandamine üle riigi;
  • poliitikakujundamise kvaliteedi tõstmine, sh teadmistepõhine otsustamine ja oskuslik kaasamise korraldamine.

Edasi arutles iga laudkond ühe võtmeprobleemi lahendamise takistusi ja tegi ühtlasi ettepanekuid tõkete ületamiseks. Esiletõstmist väärivad järgmised mõtted.

1)      Kuigi paljud väljapakutud sammudest on olulised, tõusis teiste seast siiski esile vajadus vähendada killustatust ja tõhustada koordineeritust ning koostööd, sest need on sageli muude probleemide lahendamise eelduseks. See on tihedalt seotud tervikliku ja eesmärgistatud riigivalitsemise arendamisega, mis senini on puudunud. Arutelus käidi välja järgmised ettepanekud:

  •  Töötada välja terviklik riigivalitsemise poliitika. Eri arusaamade ja koordineerimatuse tõttu on praegu keeruline keskenduda olulisematele küsimustele. Näiteks strateegilise planeerimise süsteemi järgmisele tasemele viimiseks on mitmeid algatusi olnud, kuid otsusteni ning tulemusteni pole siiani jõutud. Käivitatud ja plaanitud paljudele algatustele on tarvis seada eesmärgid, et mitmesugused sammud oleks kooskõlas ning viiks reaalselt tulemusteni.
  • Erakondade programmid võiks riigivalitsemist käsitleda praegusest olulisemalt sisukamalt ja ambitsioonikamalt. Enamasti puudub praegu erakondadel selge ja sisukas arusaam riigivalitsemise arendamisest. Vajalik on nii mõtestatud arutelu erakondade sees kui ja ühiskonnas laiemalt riigivalitsemise teemadel.
  • Vajalik on seada sisse toimiv koordinatsioon ja vastutus riigivalitsemise arendamisel, et oleks keegi, kes riigivalitsemise edendamisega tegelevad asutused koostööle suunaks ja tegevustel n-ö silma peal hoiaks. Vastutuse võtmine ei tähenda eraldi riigivalitsemisega tegeleva asutuse loomist, võimalik on kasutada ka teisi koordinatsiooniviise alates koordineerivast ministrist või valitsuskomisjonist kuni vastutavate asutuste koostöövõrgustikuni.
  • Senisest enam võiks kasutada rakkerühmasid, mis kutsutakse kokku konkreetse ülesande lahendamiseks, mis hõlmab erinevaid valitsemisalasid. Oluline on, et selliste rakkerühmade tööl oleks roll tegelikes otsustes, mitte see ei piirduks mõttevahetusega.

2)      Tsentraliseerituse-detsentraliseerituse vahel tasakaalu leidmine on küsimus, mis väärib täiesti eraldi diskussiooni[3]. Koordineerimise tugevuse ja/või viiside teema on päevakorral nii seoses riigieelarve baasseaduse uuendamise kui ka riigi personalipoliitika ühtlustamisega (valmimas on riigi kui tööandja personalipoliitika roheline raamat).

  • Avaliku halduse tsentraliseerimine puudutab ka mitmetasandilist valitsemist. Mitmetasandiline valitsemine on kontseptsioon, mis tegeleb keskvalitsuse ja KOV tasandite vahelise koostöö ja tasakaalu küsimustega. Samas ei tohi unustada, et riigi ja KOV ülesannete optimaalne jaotus ja mõistlik rahastamine on siiski vaid vahendid – eesmärk on avalike teenuste jätkusuutlik osutamine. Tuleb tagada teenuste kättesaadavus, mis on ehk suuremgi probleem kui nende kvaliteet – õigusaktid lubavad justkui rohkem kui nt paljudki KOVid suudavad pakkuda.
  • Tarvilik on avalike teenuste optimaalsete standardite (miinimumtaseme või nõuete) ja mahtude kokkuleppimine pidades silmas kodanike vajadusi ja koormust maksumaksjale. Tuleb leida vastus küsimusele „mis on see lubadus, mida riik saab kodanikule anda?“
  • Riigivalitsemises tuleks rohkem tunnustada ettevõtlikkust ja muutuste eestvedajaid. Eesti on olnud üsna edukas tugiprotsesside standardiseerimises, kuid teisalt ei tohi tegevuste ühtlustamisega liiale minna, et protsessikesksus (sageli ka sellega kaasnev bürokraatia) ei lämmataks probleemikeskset lähenemist.

3)      Analüüsivõimekuse tõstmine ja poliitikakujundamise kvaliteedi parandamine on veel üks läbiv arenguvajadus. Hiljuti valitsuses heaks kiidetud kaasamise hea tava ja mõjude hindamise metoodika on teadmistepõhise otsustamise arendamisel ja oskusliku kaasamise korraldamisel heaks lähtekohaks. Arutelude tulemusena märgiti järgmist:

  • Sageli tullakse oluliste seisukohtadega tullakse välja poliitikate väljatöötamise viimastes etappides, kuigi võimalused kaasalöömiseks on loodud varem. Kriitika tegemisel peaks olema konstruktiivsem ja ettepanekud tuleks esitada arutelude faasis, mitte siis kui eelnõud valmimas on.
  • Kui avaliku teenistuse sees teadmisi ja oskusi napib, tuleb panustada koolitamisele (pikema mõjuga tegevus) või teadmiste sisseostmisele (lubab kiiremini reageerida). Uuringute ja analüüside tellimise kõrval on oluline professionaalide avalikus teenistuses hoidmine ja nende värbamine.
  • Uus ATS nõuab avalike konkursside tegemist kõikidele vabadele ametikohtadele, kuid tipptegijad pole konkurssidel osalemisest huvitatud. Värske ATSi mõju hindamiseks on varavõitu, kuid avaliku teenistuse paindlikkuse suurendamise küsimus võiks olla eraldi teemaks riigi kui tööandja personalipoliitikas. Tasub mõelda kuidas (teatud ametikohtade puhul) oleks võimalik oma ala tippe edaspidi lihtsamalt värvata.
  • Poliitikakujundamise taseme parandamine ei saa toimuda strateegilise planeerimise ja finantsjuhtimise arendustest lahus. Koos riigieelarve baasseaduse uue versiooniga on uuendamisel strateegilise planeerimise määrus. Regulatsiooni ümbertegemise üheks sihiks on muuta planeerimine poliitikavaldkondade põhiseks ning siduda eesmärgid ja tulemused tugevamalt ressurssidega[4].

 

Kokkuvõtteks, kui eelmisel kümnendil toimus avaliku halduse arendamine pigem organisatsioonide põhiselt, siis hetkel on päevakorral rohkelt asutusteüleseid teemasid. Valitsusse on jõudnud või jõudmas mitmed väga olulised algatused nagu uus riigieelarve baasseadus, valitsemis- ja halduskorralduse muudatused, riigi kui tööandja personalipoliitika roheline raamat, avalike teenuste korraldamise roheline raamat ja Eesti infoühiskonna arenguava 2020. Samas on kokku leppimata riigivalitsemise arendamise peamised eesmärgid ja tegemata strateegilised valikud arvestades ressursside (nii inimesed kui raha) nappust kui ka liigset killustumist.

Mõttekodade ja valitsusväliste asjatundjate poolt jälgitakse ka edaspidi huviga, millised saavad olema valitsuse prioriteedid ja milliste tegelike lahendustega hoitakse riigivalitsemist tugeva ja toimivana.

Kokkuvõtte koostas Praxise valitsemise ja kodanikuühiskonna programmi juht Rauno Vinni.

 


[1] Võib öelda ka, et säilitamisel – nt viimatiavaldatud IMD konkurentsivõime edetabelis langes Eesti viie koha võrra 31-lt positsioonilt 36-ndale ja vahetas kohad Leeduga. Vaata siit!

[2] Alus: Eesti arenguvajadused järgmise kümne aasta jooksul. 2012. Rahandusministeerium (kättesaadav siit)  ja OECD 2011. a riigivalitsemise raport (kättesaadav siit).

[3] Praxise kommentaar: tsentraliseerimist ja detsentraliseerimist ei pea vastandama, mõlemal on nii positiivseid kui negatiivseid külgi. Tsentraliseerituse aste on ka ajas muutuv sõltuvalt laiematest poliitilistest, majanduslikest või avaliku halduse arendamise trendidest. Detsentraliseeritud avaliku haldusega riikides leidub tsentraliseeritud elemente ja vastupidi. Sageli tekib tugevam koordineerimine just vastureaktsioonina killustumisele Tsentraliseerimise või detsentraliseerimise asemel võib poliitikate koordineerimisel rääkida näiteks hierarhial, turumehhanismidel või võrgustikel põhinevatest mehhanismidest või nende lähenemiste kombinatsioonidest, mis lubab koordineerimise ja spetsialiseerumise problemaatikat palju sisukamalt käsitleda (vt põhjalikku teemakäsitlust Bouckaert et al. 2010. „The Coordination of Public Sector Organizations: Shifting Patterns of Public Management“. Palgrave Mcmillan).

[4] Siinkohal tekkis diskussioon tulemuspõhise eelarvestamise võimalustest ja ohtudest, kuid riskide teadvustamisest mõttehommikul ajapuudusel kaugemale ei jõutud. Tegemist on veel ühe teemaga, kus põhjalikumad arutelud on omal kohal.

Mõttehommik, 05.03.2013

27. veebruaril toimus Tallinnas seminar „E-lahenduste tulevik Eesti tervishoius ja sotsiaalhoolekandes“. Seminari eesmärk oli jõuda arusaamale milline peaks olema riigi, KOVide, sotsiaalhoolekande- ja tervishoiuteenuste osutajate ning virtuaallahenduste pakkujate roll e-lahenduste võimaldamisel ja rakendamisel. Samuti arutleti selle üle, millised peaksid olema virtuaallahenduste osapoolte järgnevad tegevused, mis võimaldaksid laialdaselt pakkuda vajalikke sotsiaalhoolekande- ja tervishoiuteenuseid infotehnoloogiliste lahenduste abil.

Kes peaks olema teenuseosutaja?
Kohalviibijad arutlesid selle üle, kes peaks e-tervise ja e-hoolekande teenuseid osutama.
1.    E-teenuseid peaksid täiendavate teenustena pakkuma tänased teenuseosutajad

  • E-teenused on üks teenuste osutamise vorm ja selles valguses peaksid teenuste osutajateks olema need samad osapooled, kes praegu nii-öelda päristeenuseid osutavad – hoolekandesüsteem ja meditsiinisüsteem.
  • E-teenuse osutajaks tervishoius ja sotsiaalhoolekandes peab olema organisatsioon või asutus, kes on seadusejärgselt kohustatud tervishoiu- ning sotsiaalhoolekande teenuseid osutama, e-teenuse osutamise jaoks ei ole vaja luua eraldi organisatsiooni, kes neid osutaks nii-öelda päristeenuste kõrval.
  • Sotsiaalhoolekande ja tervishoiu e-teenuste osutamise viis on erinev, kuid sisuliselt jääb see tervishoiu- ja sotsiaalhoolekandeteenuseks.

2.    Teenuste disain peaks olema patsiendikeskne

  • Keskenduda ei tohiks ainult e-teenustele, sest ära ei tohiks kaduda vahetu kontakt inimesega, kui inimesel on soov mitte e-teenust kasutada, siis peaks võimalus ka olemas olema.
  • Teenuseosutaja peaks olema patsiendikeskselt meelestatud. Kui patsient pöördub sotsiaalhoolekande teenuste saamiseks omavalitsuse poole, kuid vajab hoopis tervishoiuteenust, või vastupidi – patsient pöördub tervishoiuteenuse osutaja poole, kuid vajab hoopis sotsiaalhoolekandeteenust, siis peaks olema võimalik patsient ka õigesse kohta suunata. Sealjuures ei peaks olema patsient see, kes süsteemis õiget kohta oma murega pöördumiseks otsib.

3.    E-teenuste laialdaseks kasutuselevõtuks on vajalik  keskne riiklik koordineerimine

  • E-tervise ja e-hoolekande teenuste tehniliseks loomiseks on vaja riigi poolt luua tehnilised vahendid, infrastruktuur (sidekanalid) ja standardid.
  • Teenuseosutamise tehniliseks baasiks võiks olla portaalilahendus, mis töötab arvutites ja telefonides. Riigi poolt tellitud ja pakutavad peaksid olema kindlad teenused, mis tagavad inimese toimetuleku.  Lisaks riigi poolt arendatud ning tagatud põhiteenustele võiksid olemas olla mugavusteenused, mida arendavad eraettevõtted.
  • E-teenuste juurutamisel ja osutamisel on olulised kohapealne tehniline tugi, motivatsioon teenuse osutamiseks, rahastus, personal.
  • Võtmeküsimus on selles, et kuidas erinevate teenusepakkujate puhul vältida olukorda, et igaüks pakub e-teenuseid omaette – ühel osapoolel (keskvõimul) peab olema aktiivne roll koordineerimisel ja see roll  peab olema palju aktiivsem, kui see täna on.

Lisaks leiti järgmist:

  • Info- ja kommunikatsioonitehnoloogiliste lahenduste abil saab toetada inimeste mitmesuguseid teenusevajadusi nagu koduhoolduse pakkumine, mis suurendab patsientide turvalisust. Koduhoolduse pakkumine e-lahenduste abil toetab sotsiaalset suhtlemist ja väldib patsiendi isolatsiooni jäämist. E-lahendusi saab kasutada ka mitmesuguste juhismaterjalide produtseerimiseks ning nende kattesaadavuse parandamiseks e-kanali kaudu. Tervishoiusüsteemis saab ITK lahenduste abil teostada tervisenõustamist, kus ei ole vajadust kedagi füüsiliselt läbi vaadata. Samuti saab ITK lahendusi kasutada krooniliste patsientide kaugjälgimisel.
  • Oluline on teenusedisain – teenuse arendaja peaks end teenuse disainimisel panema  patsiendi olukorda. Info- ja kommunikatsioonitehnoloogiliste lahenduste abil osutatav teenus peaks olema patsiendi vajadustele vastav ning e-teenuse kasutamine ei tohiks tavapärast elu segada. Patsient peab asjal kasu nägema, kui tema seda kasu ei näe, siis on e-lahendusi sotsiaalhoolekandes ning tervishoius raske patsiendi puhul rakendada. Selleks, et aidata vajadusele vastav teenus patsiendil üles leida tuleb e-lahenduste näol pakutavaid teenuseid kui innovatsiooni aegsasti juurutama hakata. Sotsiaalhoolekandes ja tervishoius tuleb teenuste disainimisel juba täna mõelda sellele, millised on tulevikupatsiendid täna.
  • Järgmiste sammudena info- ja kommunikatsioonitehnoloogiliste lahenduste laialdasemal rakendamisel võiks keskvalitsus hinnata ja analüüsida sotsiaalhoolekande ja tervishoiu e-lahenduste pilootprojektide tulemusi. Kui selgub, et pilootprojekt on olnud tulemuslik ning sellel sotsiaalhoolekande- ja/või tervishoiuteenuste osutamisel positiivne mõju, siis saab kaaluda nende teenuste rakendamist laiemalt. Pikas perspektiivis vajab kogu sotsiaalhoolekande- ja tervisesüsteemi sisu ning korraldus kaasajastamist. Kui tahetakse rääkida ühtsest integreeritud süsteemist Eestis, siis on vajalik ära kirjeldada üleriigilised teenusestandardid.

Seminaril kaardistati, missugused on erinevate osapoolte rollid. Kaardistamise tulemused on toodud allpool tabelis.

Osapool Roll
Teenuse kasutaja ja tema lähedased esmaste kõikide vajalike teenuste kaardistamine ja välja selgitamine sotsiaaltöötaja abiga
Kohalik omavalitsus patsientide vajaduste kaardistamine ja koondamine, info töötlemine ja analüüsimine, et välja selgitada, millised on võimalikud vajatavad sotsiaalteenused
Keskvalitsus Keskse tehnilise lahenduse tellimine ja rahastamine, e-tervise ja e-hoolekande standardite ning juhiste väljatöötamine, õigusruumi korrastamine, personali koolitamine, kes oskavad järjest enam digitaliseeruvas sotsiaalhoolekandesüsteemis tööd teha, kestliku e-ravi ja e-hoolekande rahastamise tagamine
IKT lahenduste ja uute teenusmudelite väljatöötajad e-teenuste kvaliteetsuse tagamine, pidev tootearendus ning e-teenuste tehnilised hooldamisteenused
Tervishoiu- ja sotsiaaltöötajad oskus nõustada patsienti nii tervishoiu kui ka sotsiaalhoolekande poole pealt, info edastamine, informatsiooni haldamine, väga olulise rollina toodi välja inimtoe pakkumist e-teenuste kõrval 

Kokkuvõttes saab välja tuua, et e-teenuste pakkumisel sotsiaalhoolekandes ning tervishoius on olulised riiklik aktiivne koordineerimine, patsiendi teadlikkus, osapoolte arusaam integreeritud teenuste osutamise süsteemist, standardid nii teenusele enesele kui ka kasutatavale tehnilisele lahendusele ning info liikumine osapoolte vajaduste kohta. Kui erinevaid teenusvajadusi toetavaid e-lahendusi rakendada suurema arvu inimeste peal kui senised pilootprojektid on seda teinud, siis võiksid e-lahendusel põhinevad e-teenused muutuda odavamaks. E-lahendusel põhinev teenus oleks hea tugiteenus teiste sotsiaalhoolekande- ning tervishoiuteenuste kõrval.
Seminaril osalesid esindajad Tallinna Sotsiaal- ja Tervishoiuametist, Sotsiaalministeeriumist, Ida-Tallinna Keskhaiglast, E-tervise Sihtasutusest, Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumist, Riigikantseleist, Eesti Tervisetehnoloogiate  Klastrist, Medicine Estoniast, Eesti Patsientide Nõukojast, Arengufondist, Eesti Infotehnoloogia ja Telekommunikatsiooni Liidust,  Eesti Haigekassast, E-tervise Sihtasutusest, Saaremaa Arenduskeskusest, Kuressaare Hoolekandest, Pärnu Haiglast, Tallinna Tehnikaülikoolist, Tallinna Ülikoolist, Gravitas Consultist, Smart City Labist, SA Tuurust, Helmes AS-st.

Seminaril oli kolm ettekannet, mis kirjeldasid praktilisi kogemusi e-lahendustega. Anneli Rasu Saaremaa Arenduskeskusest rääkis pilootprojekti VIRTU rakendamise kogemusest Saaremaal, mille eesmärk oli toetada eakate toimetulekut kodus. Dr Kai Sukles rääkis krooniliste haigustega patsientide kaugjälgimisest DREAMING projekti eeskujul. Raivo Allev Tallinna Sotsiaal- ja Tervishoiuametist tutvustas erinevaid e-lahendusi, mida Tallinna linnas on rakendatud.

Mõttehommik, 28.01.2013

Viimasel ajal on palju uudiseid tulnud eestlaste ettevõtlusaktiivsuse vallast, seda nii regulaarse statistika kui uute, rahvusvaheliste uuringute kontekstis. Kohati on sõnumid vastuolulised. Teen siinkohal olemasoleva info põhjal väikse ülevaate, mis toob ehk asjasse natuke selgust.

Mida statistika näitab

Ettevõtlusaktiivsust on iseenesest kohutavalt raske mõõta, iga indikaator kajastab seda teemat erinevast küljest. Kõige lihtsam on vaadata ettevõtete arvu ja on selge, et Eestis ettevõtete arv kasvab (vt joonised 1 ja 2). 2009.a. aset leidnud füüsilisest isikust ettevõtjate (FIE) arvu kasv tuleneb küll statistika kogumise põhimõtete muutumisest (üksnes Maksuametis registreeritud FIEsid Statistikaameti andmed varem ei kajastanud), kuid kiiresti on kasvanud just osaühingute (OÜ) arv. See iseenesest ei pruugi veel ettevõtlikkust näidata, osaühingu loomine on lihtne ja odav ning osaühingu või paari omamine võib olla kasulik erinevatel põhjustel, nt pisikeste lisatööotsade tegemiseks põhitöö kõrvalt, mis ei tee inimesest veel sõna otseses mõttes ettevõtjat – sedasama võiks teha ka töövõtulepinguga ja paljud teevadki. Lisaks sisaldab see arv hulgaliselt mitte-aktiivseid ettevõtteid (vahe aktiivsete ja mitteaktiivsete vahel on näha joonisel 5). Ja lisaks tuleb arvestada, et lähtumine juriidilisest vormist on piirav. Nt puudutab see trendikat ja samas hoomamatut sotsiaalset ettevõtlust. Kui inimene on põhimõtteliselt ettevõtja, aga ettevõtte asemel on tal MTÜ, siis sellised ettevõtlusaktiivsuse indikaatorid (nt ettevõtete arv, ettevõtete arv tuhande elaniku kohta) sellist ettevõtjat ei kajasta.

Joonis 1. Ettevõtete arv aastatel 2005-2011.

Allikas: Statistikaamet

Joonis 2. Uute ettevõtete loomine aastatel 2005-2011.

Allikas: Äriregister

Kõige selle tõttu on mõttekas siia juurde vaadata ka Statistikaameti tööjõu uuringu andmeid – kui paljud inimesed ise ütlevad, et nad on põhikohaga ettevõtjad (siinkohal on välja jäetud talupidajad ja vabakutselised). Vahet tehakse veel palgatöötajatega ja üksikettevõtjatel. Ilmneb, et ka ettevõtjate arv on võrreldes buumiajaga siiski kahanenud ja viimastel aastatel suhteliselt stabiilne, näidates väikest kasvu (vt joonis 3).

Joonis 3. Ettevõtjate arv 2005-2011, tuhandetes

Allikas: Statistikaamet

Huvitavaks läheb aga siis, kui vaadata eraldi eestlasi ja mitte-eestlasi (joonis 4). Eestlaste hulgas on ettevõtlusaktiivsus peale sügavat langust taastunud, mitte-eestlaste hulgas aga mitte. Seega keskmist tõmbavad alla just mitte-eestlased ehk kui nt on soov tõsta ettevõtlikkust ja lähtutakse sellest näitajast (mida uues Eesti ettevõtluse kasvustrateegia 2020 dokumendis tehakse), siis peaks tähelepanu pöörama rahvuslikele erisustele.

Joonis 4. Ettevõtjate arv rahvuste lõikes, 2005-2011, tuhandetes

Allikas: Statistikaamet

Kokkuvõttes võib öelda, et ettevõtete arv kasvab tunduvalt kiiremini kui ettevõtjate arv (joonis 5), aga siiski on eestlaste hulgas ka ettevõtjate arvukus kasvuteel ehk siis jutud eestlaste ettevõtlusaktiivsuse kasvust ei ole liialdus.

Joonis 5. Ettevõtjate (inimesed) ja ettevõtete arv 2005-2011,tuhandetes

Allikas: Statistikaamet

Iseküsimus on, mis see optimaalne ettevõtjate osakaal hõivatutest võiks olla. Hetkel on Eestis neid tunduvalt vähem kui EL keskmiselt (joonis 6), kuid oleme samas liigas USA, Kanada, Prantsusmaa, Rootsi jts riikidega. Iseendale tööandjate arvukuse poolest on ELs eesrinnas Itaalia, Poola, Kreeka, Portugal.

Joonis 6. Iseendale tööandjad osakaaluna kõigist hõivatutest (%)

Allikas: OECD Factbook: Economic, Environmental and Societal Statistics, 2011

 

Eurobaromeeter kinnitab eestlaste vähemalt keskpärast ettevõtlusaktiivsust

Ettevõtlusaktiivsust mõõdetakse ka mitmete rahvusvaheliste rahvaküsitluste raames. Eurobaromeetri uuringusse on Eesti kaasatud aastast 2004. aastast ning uuringut viiakse läbi iga paari-kolme aasta tagant. Uuritakse inimeste eelistusi palgatöö ja ettevõtluse osas, ettevõtlusega alustamise takistusi ja soodustavaid tegureid, hoiakuid ettevõtluse suhtes laiemalt aga ka seda, kas on juba astutud konkreetseid samme ettevõtte asutamiseks või isegi kunagi reaalselt ettevõtte asutatud. Eraldi uuritakse, miks ettevõte on asutatud, kas nähti ärivõimalust või oli see pigem vajadustest tingitud samm.

Äsja avaldatud viimane uuring  näitas, et 35% eestlastest eelistaks võimalusel iseendale töö andmist palgatööle, mis on suhteliselt sarnane EL keskmisele proportsioonile (37%). Mõlemad näitajad on muide langenud, 2009.a. oli ettevõtluse eelistajaid eestlaste seas 43% ja EL keskmiselt 45%. Ettevõtluse eelistena nähakse pigem eneseteostust, iseseisvust, paindlikkust, väiksem osa vastanuist tõi välja ka kõrgemaid sissetulekuid. Ettevõtlust peljatakse läbikukkumise hirmu, sissetulekute ebastabiilsuse, liigse töökoormuse tõttu. Huvitaval kombel väga vähesed (7%) muretsevad töökoha kaotamise riski pärast (job security), EL vastav keskmine on 19%. Selge on see, et ettevõtlusest huvitunuid on rohkem, kui neid, kes reaalselt tegudeni on jõudnud (eelneva statistika põhjal). Eks muidugi see eelistuste küsimus on hüpoteetiline ja reaalses elus võivad needsamad inimesed ikkagi valikuhetkel otsustada tasuva palgatöö kasuks.

Üks huvitav nüanss, mis välja tuli, puudutas ettevõtluse ja ettevõtjate mainet laiemalt. Eestlased on isegi positiivsemad kui EL inimesed keskmiselt, hinnates ettevõtjate panust tööhõive ning uute toodete ja teenuste loomisesse. Samas 71% eestlastest (ja vaid 57% EL inimestest keskmiselt) arvavad, et ettevõtjad lõikavad teiste inimeste töö arvelt ikkagi omakasu ning mõtlevad eelkõige oma taskute täitmisele (61% vastanutest võrreldes 51%ga ELs keskmiselt).

Rääkides aga konkreetselt ettevõtlusaktiivsusest, siis ilmnes, et 24% vastanutest tegeleb hetkel ettevõtte asutamisega või on kunagi ettevõtte asutanud. Kui arvestada, et võrreldes 2009. aastaga on see näitaja kahe protsendipunkti võrra tõusnud ning EL keskmine on 23%, võiks öelda, et arengud on positiivsed. Muretseda võiks aga ettevõtlusega alustamise ajendite pärast – nagu jooniselt 7 ilmneb, suur osa ettevõtte alustanutest tegi seda olude sunnil (vajadusettevõtlus). Selliseid ettevõtteid on Eestis võrreldes EL keskmisega tublisti rohkem. Selle teema osas annavad aga erinevad uuringud erinevaid tulemusi ehk siis hiljuti avaldatud Globaalse ettevõtlusmonitooringu andmed on veidi optimistlikumad.

 

Joonis 7. Ettevõtjate ja ettevõtete arv 2005-2011,tuhandetes

Allikas: Eurobaromeetri uuringud 2004-2012

Globaalne ettevõtlusmonitooring

Globaalse ettevõtlusmonitooringu (Global Entrepreneurship Monitor, GEM) keskmes on ettevõtlusaktiivsuse mõõdik, milleks on täisealiste inimeste osakaal, kes on hiljuti (3,5 aasta jooksul) asutanud ettevõtte või astuvad hetkel samme ettevõtte asutamiseks. Eelmisel aastal osales Eesti esimest korda GEM uuringus ja ilmnes, et Eestis on selliseid varase faasi ettevõtjaid suhteliselt palju 14%,mis ületab tublisti EL keskmist (8%). Numbrid on madalamad võrreldes Eurobaromeetri uuringuga tingituna kitsamast definitsioonist (ajaline piirang – 3,5 aastat). Eesti EL keskmist sel määral ületav tulemus on siiski üllatav.

Ka GEM uuring vaatab ettevõtlusega alustamise motiive, täpsemalt – vajadusettevõtluse mõiste võetigi kasutusele GEM uuringute raames 2001. aastal. Vajadusettevõtlus hõlmab siis ettevõtjaid, kes on ettevõtlusesse nö tõugatud, kuna puudusid muud töövõimalused või kes seisid silmitsi ohuga lähitulevikus töö ja sissetulek kaotada. Sellele vastandub võimalusettevõtlus, mis on ajendatud eelkõige ärivõimaluse ärakasutamisest. GEM uuringu põhjal ei ole vajadusettevõtluse osakaal Eestis suur – 18% võrreldes EL keskmise 21%ga. Võimalusettevõtluse osakaal on vastavalt 49% ja ELs 47%. Seega on tulemus oluliselt erinev võrreldes Eurobaromeetri uuringuga. Eks teatud määral tuleb see metoodikast – GEM uuringus võisid osad neist, keda Eurobaromeetri uuringus vajadusettevõtjaiks klassifitseeriti, jääda nö kombineeritud motiividega ettevõtjaiks, mis oli kolmas valikuvariant. Lisaks ka see mainitud ajapiir.

Eestlaste üldised hoiakud ettevõtjatesse ja ettevõtlusesse on ka GEM uuringu põhjal EL keskmisest pisut tagasihoidlikumad, kuigi mitte nii negatiivsed kui Eurobaromeetri uuringust ilmnes. Samas küsiti ka täiesti erinevaid aspekte. Igatahes tundub, et see on teema, millega peaks tegelema. Ja eks seda on tõdetud varemgi – Vabariigi Valitsuse tegevusprogramm aastateks 2011-2015 toob ühe tegevussuunana välja „väärtustame ettevõtjat ühiskonnas kui uue rikkuse loojat,“ kahjuks pole siiani vastavaid tegevusi silma jäänud.

GEM uuring toob veel välja rea huvitavaid aspekte ettevõtlust takistavate ja soodustavate tegurite ning ettevõtete jätkusuutlikkuse osas. Tulemustega saab tutvuda GEM üleilmses aruandes ja mõningate tõlgendustega Arengufondi poolt tehtud ülevaates.

Kokkuvõttes võiks vist öelda, et ettevõtlusaktiivsusega on lood Eestis suhteliselt head ja märgata on väikest aktiivsuse kasvu peale majanduslanguse ajal aset leidnud kukkumist. Ettevõtlusest huvitatuid on veelgi ja ideaalis võiks neil olla võimalus end teostada neile sobival viisil. Takistavatest teguritest on viimasel palju räägitud, nendega tegeletakse ja tuleb edasi tegeleda. Pisut segaseks jääb aga vajadusettevõtluse osakaal Eestis, mis võib siiski olla probleemiks. Senisest enam peaks kindlasti aga tähelepanu pöörama mitte-eestlaste vähenenud ettevõtlusaktiivsusele ja teise teemana suhteliselt negatiivsetele hoiakutele ettevõtjate suhtes.

Autor: Praxise majanduspoliitika analüütik Anne Jürgenson

kirstinurmela, 25.03.2011

Elukestva õppe valdkonnas valimisliidu programm erilisi üllatusi ei paku. Erisoodustusmaksu kaotamine tasemekoolituselt oli oodatav – selles olid ühel nõul suurem osa valimistel kandideerinud erakondadest.

Positiivse noodina on selgelt eesmärgiks seatud elukestvas õppes osalemise suurendamine. Küll aga sunnib kulmu kergitama eesmärk tõsta elukestvas õppes osalevate täiskasvanute osakaal 20%-ni. Pikemas perspektiivis, miks ka mitte. Kuid ilmselt on sellega arvestanud ka valitsusliit, et järgmise nelja aasta jooksul on see väga ebatõenäoline. Valitsus ise on alles äsja kiitnud heaks eesmärgi tõsta elukestvas õppes osalevate täiskasvanute osakaalu aastaks 2020 17%-ni.

Poole lausega mainitakse ka ümberõppes osalevate madalama haridusega isikute kasvu. See peaks olema väga oluline eesmärk, arvestades, et just nendele peaks elukestev õpe pakkuma turvalisust tööturul ning võimalust oma konkurentsivõimet suurendada. Siiski ei mainita kuidas seda soovitakse saavutada. Senine kogemus on näidanud, et üldiselt täiskasvanute elukestvas õppes osalemise kasvatamine on viinud olukorrani, kus madalaima ja kõrgeima haridusega inimeste osalemise erinevus on üheksa-kordne. See tähendab, et madalama haridusega inimeste osaluse suurendamiseks on vaja just nendele suunatud meetmeid, mida täna ei ole piisavalt. Riigi senisest tegevusest elukestva õppe suunal lõikavad selgelt kasu eelkõige niigi parema haridustasemega inimesed.

Tundub, et peamine valitsuse strateegia elukestvas õppes osalemise suurendamiseks on EL finantside ärakasutamine. Ühest küljest ei ole see halb, et olemasolevaid vahendeid soovitakse maksimaalselt rakendada elukestva õppe valdkonna arendamiseks ja parema juurdepääsu pakkumiseks elukestva õppe võimalustele. Kuid pikemas perspektiivis peaks olema oluline vastutuse jaotus erinevate kasu saavate osapoolte vahel (st riik, tööandjad ja elukestvas õppes osalejad).

Üldiselt uusi suundi täiskasvanuhariduse valdkonnas ei võeta. Arendatakse edasi seniseid tegevusi ning jätkatakse suuresti samal kursil. Iseenesest on positiivne, et areng on stabiilne ja võtab pikemaajalised sihid. Kuid ühtlasi tähendab see ohtu, et seni käsitlemata jäänud probleemid jäävad ka edaspidi tähelepanuta. Üsnagi ambitsioonikad sihid on paigas. Loodetavasti võetakse järgmisel neljal aastal ette ka nende probleemide lahendamine, mis aitaksid seatud eesmärke saavutada.