Maiu Uus, 30.06.2011

Täna kinnitas valitsus “Eesti lõimumiskava 2008-2013″ rakendusplaani aastateks 2011-2013 ning aruande “Eesti lõimumiskava 2008-2013″ rakendusplaani täitmise kohta 2010.aastal. Sellega seoses on huvitav analüüsida lõimumispoliitika käsitlust valitsuse tegevusprogrammis.

Üldiselt on lõimumispoliitika programmis Reformierakonna nägu. Lõimumist, ühiskonna avatust ja sallivust nähakse vahendina Eesti majanduse ja rahvusvahelise konkurentsivõime tugevdamisel. Lõimumise valdkonna tegevussuunad, haridus- ja keelepoliitikas muukeelset elanikkonda puudutavad tegevused pärinevad sõnasõnalt Reformierakonna valimisplatvormist. Koalitsioonikõneluste järel on Isamaa ja Res Publica Liidu poolt eraldi rõhutatud, et kodakondsuspoliitikat ei muudeta, erilist tähelepanu aga osutatud Ida-Virumaa probleemide lahendamisele.

Valitsuse eesmärgiks lõimumispoliitikas on tagada võrdsed võimalused edukaks toimetulekuks ja heaoluks kõigile Eestis elavatele inimestele, olenemata rahvuslikust kuuluvusest ja emakeelest. Valitsusliidu leppes ja tegevusprogrammis on nenditud, et valitsusliit näeb elanikkonna mitmekesisuses rikastavat võimalust Eesti eduks ja arenguks. Neid võimalusi realiseerima pidavad tegevused on programmis esitatud eraldi lõimumise peatükis, kuid kuna tegemist on horisontaalse poliitikavaldkonnaga, siis olulisi täiendusi leiab ka mujalt: peatükkidest „Haritud Eesti“, „Eesti keel ja meel“ ning kultuuripoliitika, aktiivse tööturupoliitika ja turvalisuspoliitika vallast.

Prioriteediks jätkuvalt eesti keele õppe toetamine

Valitsusliit on kindlal seisukohal, et edukas toimetulek Eestis eeldab eesti keele oskust. Nii moodustavad sellega seotud tegevused enamuse lõimumispoliitilistest plaanidest.

Hariduspoliitikas on üheks eesmärgiks seatud vähemusrahvusest õpilaste edukas lõimimine kvaliteetset haridust andvasse haridussüsteemi ja tagada eesti keele õpe kõigile (lasteaedades, põhikoolides, kutsekoolides). Märksõnadeks on  õpetajate ja koolide tugipersonali parem ettevalmistamine, projektipõhine õpetajate täiendõpe, õppematerjalide ja ainekavade süsteemsem ettevalmistus, keelekümblusmetoodika laiendamine. Ka lõimumispoliitika peatüki alaeesmärk vähemusrahvusest eestimaalaste, eriti noorte, konkurentsivõime tugevdamine tööturul plaanitakse saavutada vene gümnaasiumides eestikeelsele õppele ülemineku lõpule viimist toetavatele ja keeleõpet laiendavatele tegevustega. Keelepoliitikat puudutavas osas pööratakse tähelepanu ka kutseõppeasutustes ja -rühmades erialase keeleoskuse arendamisele, eesti keele intensiivse õppe tagamisele ebapiisava keeleoskusega üliõpilastele, muukeelete koolide eesti keelele ülemineku toetamiseks nõustamisteenuse arendamisele.

Täiskasvanute keeleõppele pööratakse tähelepanu nii seoses konkurentsivõime tugevdamisega tööturul kui eesti keele õppe süvendatud jätkamise tegevustes. On positiivne, et tasuta eesti keele õppimise võimalused jätkuvad. Vajalik on aga mastaabi suurendamine ja erinevatega vajadustega sihtgruppidele suunamine, näiteks süsteemsema täiendusena Töötukassa teenustele. Tänaseks on ilmnenud mitmed probleemid eesti keele koolitajatega: kvaliteet ei vasta nõuetele, kursuste korduvläbimise vajadus suur, kursused toimuvad sihtrühmale ebasobivatel aegadel ja kohtades, koolitajaid on vähe jm. Seega on programmis väga oodatud tegevus järelvalve arendamine täiskasvanuile eesti keele õpetamise, sh koolitajate kvaliteedi üle.

Kõik planeeritud tegevused on tänastes oludes olulised. Küll aga on paar vajadust ja võimalust valitsuse tegevusprogrammis ebapiisavalt tähelepanu saanud. Esiteks, oleks oodanud suuremat toetust formaalharidusüsteemi välistele, uuenduslikumatele ja paindlikele keeleõppevormidele. Näiteks laste keeleõppelaagrid, keeleõpe peredes ja ekskursioonid on osutunud väga positiivsete tulemustega tegevusteks, kuid valitsuse tegevusprogrammis on plaanitud nende tegevuste kärbitud rahastamine üle vaadata „majanduslike võimaluste tekkel“, mis ei anna tuleviku osas kindlust. Samuti on senisest praktikast välja tulnud, et suhtevõrgustikud aitavad õpitavat keelt kinnistada ja näiteks õpetajatel ühiselt eestikeelsele aineõppele üleminekul ilmnevaid probleeme ning hirme ületada. Lisaks on väga oluliseks tähelepanuta jäänud sihtrühmaks muukeelsete koolide laste vanemad, kellega tuleks riigi tasandilt rohkem suhelda ja neid kaasata, et üleminekut sujuvamalt korraldada.

Teiseks, noorte konkurentsivõime tugevdamine tööturul vaid läbi eesti keele õppe on tänaseks aegunud lähenemine. Terve põlvkond venekeelseid noori on üles kasvanud Eesti Vabariigis, eesti keelt õppides ja üha paremini osates. Liialt vähe on aga pööratud tähelepanu noorsootöö teenuste ja eriti karjäärinõustamise kättesaadavusele muukeelsetele noortele. See võib olla üheks põhjuseks, miks muukeelsetest noortest suur osa soovib või plaanib minna edasi õppima ja tööle välismaale. Järgides Reformierakonna retoorikat, siis Eesti riigile tekib siin igal aastal oluline inimvara kadu. Kuigi see valitsuse tegevusprogrammis ei kajastu, siis noorte karjäärinõustamine on on üheks prioriteediks Eesti Lõimumiskava rakendamisel järgnevatel aastatel – seega on lootust, et selles vallas siiski arengud toimuma hakkavad.

Valitsusliit pöörab tähelepanu ka eri kultuuride suhtlusele, eelarvevõimaluste tekkel

Lõimumise tänasteks valupunktideks on muukeelse elanikkonna eraldatus objektiivsest ja eestimeelsest teabest, milleta ei kasva nende usaldus Eesti riigi vastu ning Eesti ühiskonnas osalemise soov.

Valitusliit on tegevusprogrammis eesmärgiks võtnud eri ühiskonnarühmade omavahelise suhtluse tihendamise. Seejuures pakutakse välja kaks tegevust, mis mõlemad peegeldavad tänaseid vajadusi ja on olulised lähiaastatel ellu viia. Esiteks, valitsusliit kirjutab koalitsioonileppes ja tegevusprogrammis, et väärtustab ja toetab algatusi, mis viivad ühiste eesmärkide saavutamiseks kokku eri rahvusrühmadest pärinejaid. Sihtasutuse Meie Inimesed ja Kodanikuühiskonna Sihtkapitali võimalusi sellesuunaliste projektide toetamiseks tugevdatakse “majanduslike võimaluste tekkel”. Kas järgmise lõimumiskava raames peale 2013. aastat? Teise tegevusena lubatakse jätkata mitmekeelset teabepakkumist, sealhulgas rahvusringhäälingus ja sotsiaalmeedias. See on taasiseseisvumise algusest püsinud probleem, et eesti- ja venekeelsed inforuumid Eestis ei kattu ning ei loo võimalusi elanike ühiseks avalikuks dialoogiks. Selle lahendamisel ei piisa seniste tegevuste jätkamisest, sest tulemusi võib loota vaid uuendustes ja mitmete meetmete koosmõjus. Olgu see siis Eesti Rahvusringhäälingus venekeelsete omasaadete tootmise senisest suurem rahastamine, Raadio 4 rahastuse tõstmine, venekeelsetele saadetele ja uudistele kindla eetrivööndi kehtestamine, olemasolevatele saadete jõulisem või nutikam turundus muukeelse elanikkonna seas. Lõimumiskava rakendusplaani 2011-2013 eelnõus on oluliselt tõstatatud kommunikatsiooni ja teaberuumi süsteemne arendamine, mistõttu jääb lootus, et teema saab rohkem tähelepanu, kui valitsusprogrammi järgi järeldada saaks.

Lõimumispoliitikas on oma osa ka kultuuri valdkonnal. Valitsuse tegevusprogrammis on planeeritud tegevusi Eesti põlisvähemuste kultuuripärandi väärtustamine ja avalikkusele kättesaadavaks tegemiseks, vähemuskultuuride püsimise toetamiseks ja Eesti kultuurilise palge mitmekesistamiseks. Peamiselt jätkatakse seniseid tegevusi (näitkes rahvusvähemuste kultuuriühenduste ja pühapäevakoolide toetamine, hõimurahvaste koostöö toetamine), uue ja konkreetse lubadusena on tegevusprogrammis Kloogal asuva holokausti memoriaali korrastamine. Mitmed tegevused aga võetakse täitmiseks “eelarvevõimaluste tekkel”.

Lõimumiskava senine rakendamine näitab, et väga suur osa tegevusi viiakse ellu kodanikuühenduste poolt. Samas muukeelsete inimeste osalemine ühingutes on kordades väiksem võrreldes eestlastega. Aktiivsed ollakse kultuuri- ja vabaaja ühendustes; mingi valdkonna huvikaitsega ning poliitikakujundamisega puutuvad kokku üksikud. Ka Eesti suurimate katusorganisatsioonide ja liitude töösse on kaasatud vähe vene keelt kõnelevaid eestimaalasi. Lõimumiskava rakendamise aastatel 2011-2013 on üheks neljast olulisemast suunast kodanikeühenduste arendamine, et suurendada aktiivset osalemist Eesti ühiskonnas. Kahjuks ei ole valitsuserakonnad seda olulist arengut koalitsiooniprogrammis kajastanud.

Kodakondsuspoliitikat ei muudeta, kuid majandus ootab migratsioonipoliitika arendamist

Üheks lõimumise valupunktiks on jätkuvalt aeglane naturalisatsioonitempo. Kuigi määratlemata kodanike arv langeb igal aastal ja on tänaseks alla 100000 inimese, jätkuvalt moodustavad kolmandate riikide ja määratlemata kodakondsusega isikud Eesti elanikkonnast suure osa võrreldes teiste riikidega. On ohu märgiks, et nn. hallipassimeeste hulgas on vähenenud motivatsioon oma staatust muuta ning Eesti riigi kodakondsuse valivad vähesed (17% 2011 esimese kv andmetel).Valitsuse tegevusprogrammis lubatakse parandada Eestis elavate teiste riikide kodanike ja määratlemata kodakondsusega isikute teavitamist Eesti kodakondsuse omamise eelistest ja võimalustest. Samas ei muudeta kodakondsuspoliitikat ja jätkub vaid mittekodanikest vanemate informeerimine võimalusest taotleda oma kuni 15-aastasele lapsele Eesti kodakondsus lihtsustatud korras. Tekib küsimus, kuidas võivad tulemused paraneda, kui need eesmärgid “ei eelda uusi tegevusi”?

Positiivne märk on aga lubadus pöörata erilist tähelepanu vast-naturaliseerunud Eesti kodanikele, et hõlbustada nende sulandumist Eesti ühiskonda. 2010.aastal lõimumiskava rakendusplaani koostamisel läbi viidud aruteludes ekspertide ja lõimumiskava elluviijatega selgus, et on vaja tugiteenuseid ja informatsiooni värsketele EV kodanikele. Tegemist võiks olla olulise arusaamade muudatusega lõimumispoliitikas – mittekodanike arvu vähendamise asemel keskenduda vastsete kodanike toetamisele. Loodame selle edukat elluviimist siseministri ja haridus-teadusministri koostöös.

Migratsioonipoliitika sisuks järgnevatel aastatel on ühelt poolt tagada ettevõtetele kõrgema kvaliteediga tööjõudu ja teiselt poolt mitte lubada väheste oskustega võõrtööjõu massilist sissetoomist. Valitsusprogrammi ei ole jäänud IRLi valimislubadused jätkata senist konservatiivset immigratsioonipoliitikat ja kasvatada riigi võimekust tegeleda üha kasvava Euroopa-suunalise põgenike vooluga. Valitsusprogrammis on kirjas Eesti majanduse konkurentsivõime tõstmiseks ühe tegevusena soodsa keskkonna loomine välistudengite ja tippspetsialistide Eestisse tulekuks. Euroopa Liidu sinise kaardi reeglistiku kasutuselevõtt juba lihtsustab kõrgelt kvalifitseeritud tööjõu töölevõtmise protsessi, kuid rida takistusi ja bürokraatiat tuleb Eesti riigil endal ära lahendada. Siseministeeriumi juhtimisel peaks valmima järgmisel aastal analüüs viisatingimuste parandamiseks ning 2013.aasta lõpuks on plaanis muuta välismaalaste seadust. MKM majanduspoliitika talituse juhataja sõnul (Äripäev 20.juuni 2011) moodustatakse selle aasta sügisel eraldi töögrupp, kelle ülesandeks on teha ettepanekuid, kuidas Eesti kvalifitseeritud tööjõule veelgi rohkem avada, kas ja millistes valdkondades erandeid seada.

Uusimmigrantide teemat on lõimumise valdkonnas arutatud ammu, kuid puudunud on konkreetsed plaanid uusimmigrantidele vajalike keeleõppe ja tugiteenuste arendamiseks. Liiati on kõrgeltharitud uusimmigrandid nõudlikum sihtrühm, kes lisaks kõrgemale palgale vajab kohalikke teenuseid (näiteks oma lastele, lähedastele) – valitsuse tegevusprogramm aga nii kaugele ette ei vaata.

Uued teemad võrreldes valimiseelsete lubadustega

Võrreldes valimislubadustega on koalitsiooniläbirääkimiste käigus tekkinud valitsuse tegevusprogrammi kolm uut tegevust.
1) Haritud Eesti eesmärgi saavutamiseks on võetud plaani Ida-Virumaal eesti keeles õpetavatele õpetajatele 30% lisatasu maksmine. Selle eesmärgiks on motiveerida Ida-Virumaale tööle asuma ka täna Tallinnas töötavaid inimesi ning värskeid eestikeelsete ülikoolide lõpetajaid.
2) Pikaajalise tööpuudusega võitlemisel pööratakse eraldi tähelepanu Ida-Virumaale kui kriitilisema olukorraga maakonnale. Sealse pikaajalise töötuse leevendamiseks pakub valitsus EAS-i kaudu individuaalseid suuremahuliste tööstusinvesteeringute toetamise pakette, mis aitaksid luua uusi töökohti regioonis. Ajalooliselt tugeva tööstuspiirkonna, Ida-Virumaa tööhõiveprobleemid olnud kogu taasiseseisvumise aja teravamad kui mujal Eestis. Eesti kehtiva lõimumiskava üheks eesmärgiks aastaks 2013 on eestlaste ja mitte-eestlaste tööhõive näitajate ühtlustumine. Kui 2007.aastal oli see eesmärk praktiliselt saavutatud, siis majanduslanguse aastatel on tööhõive langus olnud suurem muukeelse elanikkonna seas. Selle probleemi leevendamiseks on tegemist liialt kitsa fookusega meetmega. Mujal elava muukeelse elanikkonna tööhõiveprobleeme leevendatakse sisuliselt eesti keele õppe kättesaadavuse parandamisega.
3) Õiguskaitse edendamiseks lubatakse muuhulgas kaaluda uue Sisekaitseakadeemia rajamist Ida-Virumaale. Viimastel andmetel peaks käesoleva aasta sügiseks valmima kolme erineva võimaliku koha võrdlev analüüs (Tallinn, Muraste, Ida-Virumaa).
Need tegevused pärinevad siseministri poolt algatatud ja 2010.a septembris valitsuse poolt heaks kiidetud Ida-Virumaa tegevuskavast 2011-2014. Tegevuskava käsitleb kõiki maakonna arengu seisukohast olulisi tegevus- ja majandussuundi alates hariduspoliitikast ja majanduse konkurentsivõime tõstmisest kuni riigistruktuuride ümberpaigutamiseni Ida-Virumaale ja kodanikuühiskonna arendamiseni. Kahjuks ei ole Ida-Virumaa tegevuskava rakendamine valitsusele ega ministeeriumitele kohustuslik, kuna riiklike arengu- ja tegevuskavade süsteemis on ta nö toetav dokument. Tema olulisus seisneb aga selles, et ta koondab erinevate poliitiikavaldkondade üleselt vajadused ja lahendusettepanekud ning sellisena on oluliseks lähtealuseks Euroopa Liidu finantsperspektiivi 2014+ vahendite ja meetmete koostamisel.

Kui üldiselt on valitsuse lõimumispoliitika Reformierakonna nägu, siis eraldi Ida-Virumaa pobleemidele tähelepanu pööramist võib pidada olulisemaks IRLi panuseks. Ida-Virumaale eraldi tähelepanu pööramine on positiivne seda enam, et regionaalpoliitika meetmeid on tegevusprogrammis vähe.

Küsitav tulemusnäitaja

2015.aastal hinnatakse Valitsuse tegevust tegevusprogrammis sätestatud eesmärkide saavutamist näitajate ning tähtaegade järgi. Lõimumispoliitika eesmärkide saavutamist plaanitakse hinnata vaid ühe näitajaga: määratlemata kodakondsusega isikute arvu vähenemine 89700ni.

Aprillis 2011 langes määratlemata kodakondsusega isikute arv alla 100 000. 2011.aasta esimese kvartali statistika näitab, et vaid 17% kodakondsuseta isikute seast välja arvatud inimestest võttis Eesti kodakondsuse. 41% protsenti võttis mõne teise riigi kodakondsuse (enamasti Venemaa, Ukraina või Valgevene oma), teine 41% suri ja üks protsent jääb muude lahenduste kategooriasse. Arvestades viimaste aastate trendi määratlemata kodakondsusega isikute arvu vähenemisest, on seatud sihttase kindlasti saavutatav. Küsimus on aga selles, et sellise näitaja saavutamine ei anna hinnangut lõimumispoliitika tulemuslikkuse ja mõju kohta. Isegi kui arvestada sellega, et kodakondsuseta isikute naturalisatsioon on olnud integratsioonipoliitika üheks prioriteediks juba alates esimesest integratsiooniprogrammist Eestis, oleks sisukam näitaja hoopis Eesti kodakondsuse võtjate arvu tõus. Samas tänaseks on lõimumispoliitika probleemid ning vajadused hoopis mitmekesisemad kui vaid naturalisatsioon. Seda vajaduste skaalat võiks peegeldada ka näitajate kaudu, näiteks riigikeele oskuse paranemine kõigis vanuserühmades, muukeelse elanikkonna töötuse määra ja vaesuse riski vähenemine, eestikeelset ja –meelset meediat tarbiva muukeelse elanikkonna kasv, muukeelse elanikkonna kodanikuühiskonnas osalemise aktiivsuse võrdsustumine eestlastega jms.

Kokkuvõtteks

Kõik planeeritud tegevused on vajalikud ja pööravad tähelepanu olulistele probleemidele. Samas üldmuljena on lõimumispoliitika osa valitsuse tegevusprogrammis üsna skemaatiline ning eesmärkide täitmise hindamiseks seatud näitaja jätab valdkonna horisontaalsust ja keerukust arvestades pealiskaudse mulje. Valitsuse tegevusprogrammi kirja saanud tegevused on kui valikuline väjavõte kehtivast Eesti lõimumiskavast ja täna heaks kiidetud rakendusplaanist 2011-2013, sekka mõni viide ka Ida-Virumaa tegevuskavale.

Samas piisab sellest mõistmaks, et koalitsiooni lõimumispoliitika põhirõhk on eesti keele õpetamisel. Lisades kategoorilise vastuseisu kodakondsuspoliitika muutmisele, paistavad ses valdkonnas dialoogiruum ja lähiaastate lõimumispoliitiline visioon üsna kitsad. Loodetavati peegeldavad need vaid tegevusi, mille osas koalitsioon jõudis üksmeelele ning aastatega tuleb VV tegevusprogrammi täiendusi ja täpsustusi. Enamus tegevusi lõppeb 2014.aastaks ja üheks olulisemaks sündmuseks uue valitsuse valitsemisajal saab olema Eesti lõimumiskava 2014-2020 koostamine.

Kui valitsuse programmis jätkub keeleõppekeskne retoorika, siis käimasolevas lõimumiskavas on varasemaga võrreldes pandud keeleõppe kõrval rohkem rõhku poliitilisele ja sotsiaal-majanduslikule lõimumisele. Poliitikutele julgustuseks tasub siinkohal meenutada lõimumiskava monitooringu tulemusi, mis näitab eestlaste seas nende inimeste osakaalu kasvu (58% 2010.aastal), kelle arvates tuleks mitte-eestlaste arvamust paremini tunda ja nendega senisest rohkem arvestada, sest nad on oluline osa Eesti ühiskonnast.

——

Riigikogu valimiste järel on Praxise analüütikud võrrelnud erakondade antud lubadusi ja uue valitsuse tegevusprogrammi, et aidata luua selgust: millised lubadused on plaanis ellu viia, mis on erinevates valdkondades prioriteediks seatud, millised küsimused aga tähelepanuta jäänud. Loe valminud poliitikaanalüüsi.

Eneli Mikko, 28.02.2011

Valimiste lähenedes on pisut provokatiivne küsida poliitikutelt, mis on need asjad, mis Eesti inimesi ees ootavad sõltumata sellest, kes osutub valituks? Tavaline vastus oleks, et surm ja maksud.

Seekordsel (28.02) Praxise mõttehommikul käis asjatundjate, ametnike ja poliitikute osavõtul arutelu nii oodatava eluea kui ka maksude teemal. Eesmärk oli saada selgust, mida on riigi ja ühiskonna võimuses muuta, et toime tulla Eesti demograafilise olukorraga 30 aasta pärast.

Müüdimurdja rollis oli rahvastikuteadlane Ene-Margit Tiit, kes kinnitas, et väljasuremisest pole põhjust rääkida, sest praegu taastume nii masust kui ka rahvastikuaugust. Siiski tuleb arendada jõulist rahvastikupoliitikat, et tagada normaalne rahvastiku struktuur, vanuseline koosseis, elanikkonna paiknemine (suurlinnad vs ääremaad) ja rahva järjepidevus.

Sündivuse puhul rõhutas professor Tiit, et poliitikud ei saa „panna naisi sünnitama“. Perepoliitika meetmete puhul mõjub igasugune lubamine ja lubaduste äravõtmine halvasti. Perede hakkamasaamist tuleb toetada järjekindlalt.

Sisserände teemal tõdes Tiit, et varsti jõuavad pensioni-ikka suured sisserännanute põlvkonnad. Kui uut tööjõudu tuleb juurde, siis see aitab üle ajutisest maksumaksjate puudusest, kuid kunagi tuleb ka neile hakata pensione maksma.

Teemal „talendid koju“ arvas professor Tiit, et välismaalt tagasi tuleb kutsuda ka lihtsama töö tegijaid ning pakkuda neile sobivaid stiimuleid, näiteks edasiõppimise võimalusi või tuge ettevõtluseks. Kuna registreeritud rände andmetel on kõige aktiivsem väljarändaja noor naine, siis tuleb tegeleda just selle grupiga.

Professor Tiit lükkas ümber ka väite, nagu oleksid kõik pensionärid vaesed. Kindlasti tulevad paremini toime eakate pered ehk kaks pensionäri kokku ei tähenda vaesust, vaid turvalisust. Seega pole eakate suhtes lahenduseks mitte ainult pensionitõstmine ja vanurihooldus, vaid nn tervislik vananemine ning meeste keskmise eluea järelejõudmine naiste omale.

Praxise analüütik Andres Võrk esitas miljoni euro küsimuse: kuidas hoida eelarve tasakaalus, kuid rahastada sotsiaalvaldkonda siiski ühiskonna reaalsetele vajadustele vastavalt.

Praegu läheb valitsussektori kulutustest tervishoiule ja sotsiaalkaitsele ligi pool (2009. aastal 47%), mis tähendab, et pea iga teine maksumaksja euro läheb nendeks vajadusteks. Aastal 2035 on eakaid 17% rohkem kui praegu ning tööealisi on  vaid 1,7 ühe ülalpeetava kohta (silmas pidades eakaid kui lapsi).

Kuidas mõjutab rahvastiku struktuuri muutus maksusid, on must-valge. Sotsiaalkaitset (tervishoidu ja pensioneid, peresid ) rahastatakse tööjõumaksudest. Kui kahaneb tööealiste arv, kuid kasvab nende inimeste arv, kellele riigi toetust on vaja, siis tekivad käärid. Tervikliku sotsiaalkaitse huvides on leida lahendused, kuidas puudujääk ületada. Tuleb kaaluda erinevaid variante, sealhulgas näiteks:

–     kas vähendada kulusid teistes sektorites ning suunata sealt raha sotsiaalkulude katteks ?
–     kas vähendada teenuste või toetuste suurust ja suurendada inimeste omaosalust?
–     kas kasutada struktuurifondide abi?

Tulevaste valitsuste ja rahvaesindajate ette jäävad arutamiseks küsimused:

–    kas pensionisüsteemi defitsiidi rahastamine lähema aastakümne jooksul jätkub riigieelarve üldistest tuludest?
–    kas tervishoiu kulutuste katteks vähendatakse solidaarselt rahastatavat osa või suurendatakse teiste maksude osakaalu?

Tallinna Ülikooli professor Lauri Leppik lisas oma kommentaaris, et riiklik pensionisüsteem ei ole kindlasti kokku kukkumas nagu ekslikult väidetakse. Selle asemel tuleb teha lihtsalt mõistlik otsus, kuidas jagada rahvastiku vananemise koormus eakate ja tööealiste inimeste vahel. Ehk tuleb otsusta, kui palju peavad inimesed tulevius kauem töötama, kui palju makstakse rohkem makse ja kuidas muutuvad pensionid. Lisaks pensionisüsteemi selgetele valikutele tuleb rahvastiku vananemise korral kindlasti tegeleda hoolekande süsteemiga, mis meil praegu on vähe arenenud.

Ettekannetega saab tutvuda Praxise koduleheküljel

Pirjo Turk, 18.01.2011

Reedel oli PRAXISe töö- ja sotsiaalpoliitika- ja CENTARi analüütikutele tähtis päev. Lõpule jõudis kaua väldanud soolise palgalõhe uuring. Kuna soolisest palgalõhest räägiti eelmisel aastal palju seoses 3-aasta taguste Eurostati andmetega, mille kohaselt oli naiste ja meeste palgaerinevus 30,9%, on seda uuringut oodatud kaua. Nagu kirjutise pealkirjas viidatud, sarnaneb sooline palgalõhe väikestest kildudest koosnevale puslele, mille tervikliku pildi kokku panemiseks, tuleb palju vaeva näha. Järgnevalt üritan vastata enim esitatud küsimustele seoses soolise palgalõhega.

Et kõik ausalt ära rääkida, siis Eurostati esikohast tulenevat probleemi me oma uuringuga ümber lükata ei saa. Vaatlesime Statistikaameti 2000-2008 Eesti Tööjõu-uuringu andmeid, mille kohaselt keskmine sooline palgalõhe oli 28,7%. Samadele allikatele tuginedes võib öelda, et meeste poolt hõivatud sektorites tekkinud tööpuuduse tõttu on 2009. aasta palgalõhe küll langenud 27%le, kuid probleem on endiselt olemas ja Euroopas oleme ilmselt jätkuvalt esimeste seas oma naiste ja meeste palgaerinevuste tõttu. Nagu kõikidel medalitel, on ka “esikoha” medalil kaks poolt – kui vaatleme millises Euroopa riigis on madalaim palgalõhe, siis näeme, et sellisteks riikideks on näiteks Itaalia, Malta. Need on riigid, kus on väga madal naiste tööhõive määr. Erinevad uuringud on näidanud – mida suurem on naiste tööhõive määr, seda suurem on ka sooline palgalõhe. Kui naiste tööhõive määr on madal, jäävad suure tõenäosusega tööturult eemale väiksema teenimispotentsiaaliga (madala haridustaseme ja kvalifikatsiooniga) naised. Eesti naised on aga juba eelmise sajandi keskpaigast tublisti perekondlike kohustuste kõrvalt tööl käinud ja see on ka üks põhjus, miks meie sooline palgalõhe on märkimisväärselt suur.

Eestlasi huvitab tavaliselt kuidas me võrdluses lõunanaabritega paistame? Läti palgalõhe on Eurostati andmeid vaadates viimastel aastatel püsinud 15% piirimail ja on seega Euroopa Liidu keskmisest soolisest palgalõhest väiksemgi. Ilmselt annab seda selgitada asjaoluga, et näiteks 2006. aastal töötas ligikaudu veerand Läti töötavast elanikkonnast mustalt (töölepinguta, maksusid deklareerimata). Seega ei kajastu meie lõunanaabrite soolise palgalõhe statistikas ilmselt naiste ja meeste erineva paksusega palgaümbrikud. See aga ei kahanda meie muret Eesti naiste ja meeste palkade erinevuses.

Et  mõista, kas palgalõhet väljendavad protsendid on ikkagi nii murettekitavad, küsitakse sageli kuidas keskmist soolist palgalõhet arvutatakse? Tõepoolest, keskmine palkade erinevus ei väljenda vaid seda, et võrdväärse töö eest saaks naised ja mehed erinevat palka. Keskmiste palkade erinevus võib tuleneda nii sellest, et naised ja mehed töötavad erinevatel ametikohtadel, et neil on erinevad oskused, haridus, kogemus jne, mis mõjutavad inimese väärtust töötajana. Seda osa palkade erinevusest, mida selliste meeste ja naiste kvalifikatsiooni ja teiste erinevustega selgitada saab, nimetatakse selgitatud palgalõheks. Seda osa palgalõhest, mida aga ei saa nende teguritega selgitada, nimetatakse selgitamata palgalõheks. Keskmisest soolisest palgalõhest, mis oli 2000-2008 aastal 28,7%, moodustas selgitatud palgalõhe 4,4- ja selgitamata palgalõhe 24,3 protsendipunkti. Mistõttu võib öelda, et vaadeldud tegurite alusel samal ametil, samal tegevusalal, samasuguse tööaja, sama vanuse jm sarnaste teguritega naiste ja meeste palgalõhe oli 2000-2008 aastal 24,3%.

Nüüd tekib küsimus, miks selgitatud palgalõhe nii väikese osa keskmisest palgalõhest moodustab ja millega ülejäänud/selgitamata osa põhjendada? Selgitamata soolise palgalõhe põhjused võivad olla nii mittemõõdetavad tegurid (isikuomadused), diskrimineerimine või liialt vähedetailsed statistilised andmed. Ilmselt sisaldub 24,3 protsendipunkti sees nii üht koma teist. Eelmisel aastal ilmunud soolise võrdõiguslikkuse monitooringu kohaselt oli 17% naistest kogenud töötasu osas põhjendamatut ebavõrdset kohtlemist võrreldes vastassoost töötajatega. Ka soolise palgalõhe uuringu jaoks läbi viidud juhtumiuuringud näitasid, et samaväärsel ametikohal töötavate naiste ja meeste puhul võib esineda palgaerinevusi. Teisalt näitasid juhtumiuuringud, et põhjendamatu palgalõhe võib mõningatel juhtudel olla tingitud ka organisatsioonile omastest personalipraktikatest. Näiteks oli ühes organisatsioonis naistel ja meestel võimalik valida oma tööülesannete täitmiseks kas kasutada ametiautot või saada palgale lisaks isikliku auto kasutamise kompensatsiooni. Tendents oli selline, et naised valisid ametiauto ja mehed isikliku auto kasutamise eest palgalisa. Seega said mehed küll rohkem palka, kuid naistel oli kasutada sarnases väärtuses hüve/töövahend.

Euroopa Liidus oleme ka selles osa “esirinnas”, et Eesti naised ja mehed töötavad väga erinevatel ametikohtadel või teisisõnu, meil on väga selgelt eristunud naiste- ja meestetööd. Huvitav on aga see, et eristumine erinevatele ametikohtadele ei alga haridusvalikutest – erialavalikus ei tee Eesti naised ja mehed niivõrd erinevaid valikuid kuivõrd seda tehakse töökoha puhul. Õpingute ajal on Eesti naiste osakaal erialadel, mille palgatase on keskmisest kõrgem, sageli suurem meeste omast. Samuti hiilgavad Eesti naised juba mitu dekaadi kõrgema haridustasemega (Statistikaameti andmetel oli 2009 aasta kõrgkooli lõpetajate seas 70,3% naisi), mistõttu ei saa öelda ka, et Eesti naiste palgad on omandatud hariduse või haridustaseme tõttu madalamad. Näiteks võib tuua Statistikaameti 2007 tunnipalkade andmete alusel, et nais- ja mees majandusteadlaste puhul saame rääkida 30%lisest palgalõhest, reklaami- ja suhtekorraldusjuhtide puhul palgaerinevusest 36%, joonestajate puhul 15%, jne. Seega ei saa me järeldada, et nii tööturu sooline segregatsioon kui ka naiste madalam palk oleks tingitud nende haridusest (ei erialast ega ka haridustasemest).

Uuringust tuli ka välja, et fertiilses eas naiste puhul on palgalõhe suurim – vanuses 25-44 varieerub palgalõhe 31-33% vahel. Samuti selgus, et iga lapsega kaasneb emadel 1,2% väiksem palk võrreldes lastetute naistega. Tulles veel tagasi näitaja juurde, mille kohaselt 25-44aastaste naiste palgaerinevus on suurim, tuleb märkida, et see puudutab ka lastetuid naisi. Jällegi võib tuua paralleele soolise võrdõiguslikkuse monitooringust, mille kohaselt 61%lt 20-39 aastaselt naiselt on küsitud tööle kandideerimisel perekonnaseisu kohta. Teisisõnu eeldatakse teatud vanuses naiste puhul, et pere planeerimine ja laste kasvatamine on aktuaalne ning seetõttu ei peaks nendesse töötajatesse niivõrd palju panustama. Uuringust selgus ka teistmoodi huvitav näitaja – mehed, kes on abielus või vabaabielus teenivad võrreldes vallaliste meestega 11,2% rohkem palka.

Kas need numbrid räägivad sellest, et meeste ja naiste palgaerinevus tuleneb veel inertsist iganenud hoiakutest, et mehed on peamised leivateenijad ja naised koduhoidjad, kes tööl käies veidi perele lisa teenida võiksid?

Soolise palgalõhe uuring vältas 2009 aasta sügisest kuni 2010 aasta lõpuni. Seega nii nagu on palgalõhet põhjustavaid tegureid palju, on ka kirjutamis- ja mõtteainest palju. Seda võib aga kindlalt öelda, et arvamus palgalõhest kui otsitud-, pseudoprobleemist, pole õigustatud, kuna võrdväärse töö eest võrdne palk on elementaarne inimõigus. Samuti ei tasuks unustada, et palk ei mõjuta vaid olevikku, vaid mõjutab ka meie erinevaid hüvitisi, pensioni tulevikus.

Sellest, mida palgalõhe vähendamiseks teha annaks, kirjutan teinekord.

Või kui soovite ise uuringuraportitega tutvuda, siis raportid leiate siit: http://www.praxis.ee/index.php?id=832

Mõttehommik, 02.07.2010

12. mail e-tervise teemalisel Mõttehommikul tutvustas Praxise terviseprogrammi direktor Ain Aaviksoo värskelt valminud poliitikaanalüüsi “Kuidas kiirendada Eesti tervishoid infoajastusse?”, milles Eesti e-tervise lugu paigutati rahvusvahelisse võrdlusesse.

On levinud arvamus, et me oleme IT-s head, ja me oleme ka, aga võrreldes paari aasta taguste arengutega oleme hakanud maha jääma. Kui palju me investeerime IT-sse võrreldes teiste Euroopa riikidega? Kas me kasutame ära olemasolevaid võimalusi? Või on mahajäämise põhjuseks hoopis selge visiooni puudumine ja suutmatus kokkuleppida ning kirja panna kindlaid prioriteete, kuidas protsesse paindlikult suunata? Loe edasi »

Mõttehommik, 18.05.2010

12. mail toimus Praxise mõttehommik „Kuidas kiirendada Eesti tervishoid infoajastusse“, mille arutelu teemaks oli Eesti e-Tervise senised arengud ja võimalused edaspidiseks. Kohal olid sotsiaalminister, mitmed Riigikogu liikmed, tervishoiu valdkonna sihtgruppide esindajad ja eksperdid. Mõttehommikut modereeris Hansson, Leego & Partner juhtivpartner Erkki Leego.

Poliitikaanalüüs „Kuidas kiirendada Eesti tervishoid infoajastusse“

Mõttehommiku juhatas sisse Praxise tervisepoliitika valdkonna juht Ain Aaviksoo värskelt valminud poliitikaanalüüsi „Kuidas kiirendada Eesti tervishoid infoajastusse“ tutvustusega. Loe edasi »