Mõttehommik, 22.08.2014

Analüüsi “Põlevkivitööstuse mõju demograafilistele arengutele kuni aastani 2030” eesmärk oli hinnata perioodil 2015-2030 põlevkivitööstuse kolme erineva arengustsenaariumi mõju Ida-Viru maakonna rahvastiku ning tööturu arengutele ja kohalike omavalitsuste tuludele. Töö on seotud Ernst & Young Baltic AS poolt teostatud analüüsiga, kus vaadeldi siseriiklike keskkonnatasude, maailmaturu naftahindade ja CO2 hinna mõju põlevkivitööstuse jätkusuutlikkusele ning makromajandusele tervikuna.

Kokkuvõtvalt võib stsenaariumide analüüsile tuginedes tõdeda, et põlevkivitööstus areng mõjutab tööturgu läbi otsese, kaudse ja kaasneva tööhõive muutuse. See mõjutab kõiki Ida-Viru piirkonna suuremaid linnasid ning ka tööturgu laiemalt. Põlevkivitööstuse areng sõltub välistest (kütuse ja CO2 hinnad maailmaturul) ning sisemaistest (ettevõtete üldine maksukoormus, keskkonnatasud jms) teguritest. Analüüs näitas, et võib kujuneda olukord, kus väliskonjunktuur on ebasoodne ning samaaegne keskkonnatasu määrade liiga agressiivne tõus võib pärssida ettevõtjate investeerimisotsuseid ja seeläbi pidurdub põlevkivitööstuse areng. See omakorda põhjustab tugevaid järelmõjusid tööturule ning kohalike omavalitsustele – füüsilise isiku tulumaksu tulud kahanevad, keskkonnatasude kasvust piirkonna omavalitsusüksused lisatulusid ei saa ning tööturu probleemide tõttu kasvab piirkondade sotsiaalne koormus. Jätkusuutliku  stsenaariumi korral piirkonna tööturg elavneb ning luuakse juurde ligi 1000 töökohta ja omavalitsuste tulubaas kasvab.

Lähiajal valmib ka teine, Keskkonnaministeeriumi poolt tellitud, analüüs, mille eesmärk oli hinnata keskkonnatasude seaduse muutmise seaduse raames tehtud võimalike keskkonnatasude süsteemi muutmise ettepanekute sotsiaalmajanduslikku mõju. Mõju hinnatakse neljas peamises valdkonnas, mis on enam mõjutatud keskkonnatasude määrade muutusest – ehitusmaavarade kaevandamine ja tootmine, veemajandus, soojamajandus ja põlevkivitööstus. Töös hinnatakse majandusmõju peamiste sihtrühmade lõikes. Otsese mõjuna analüüsitakse poliitikavalikute mõju ettevõtete jätkusuutlikkusele ning riigi tulude ja kulude kujunemisele. Osaliselt hinnatakse ka kaudseid mõjusid nagu hinnamuutustest tulenev mõju leibkondade toimetulekule või investeeringute teostamisest tulenevad kaudsed mõjud tööturule. Tööd esitletakse 2014. aasta sügisel.

Eneli Mikko, 16.06.2014

Mõttekeskus Praxis uuris Siseministeeriumi toetusel esmakordselt Eesti vabaühenduste sisedemokraatia toimimist. Äsja avaldatud aruandest selgub, et enamik huvikaitsega tegelevaid ühendusi peavad liikmete arvamuse kogumist ja demokraatlikku juhtimist väga oluliseks, kuid organisatsioonide ressursipuudus piirab sageli nende väärtuste rakendamist igapäevatöös.

Analüüsis keskenduti huvikaitsega tegelevate ja poliitikakujundamises kaasa löövate MTÜ-de sisemise demokraatia hindamisele. 2010. aasta seisuga kannavad sellist rolli umbes 11% kõigist MTÜ-dest, käesolevale küsitlusele vastas 335 erineva valdkonna ühendust.

Küsitluse põhjal peab viimase kahe aasta jooksul poliitikakujundamises osalenud ühendustest kolmandik oma mõju valdkonna arengu suunamisel ja muutuste loomisel väga oluliseks ning pooled pigem oluliseks. „On näha, et vabaühenduste sisedemokraatia ja legitiimsuse teemaatika on seda aktuaalsem, mida aktiivsemalt ühendused otsustusprotsessides osalevad,“ selgitas uuringu üks autoreist Maiu Uus Praxisest.

„Enamik organisatsioone peavad väga oluliseks liikmete kaasamist ühenduse seisukohtade kujundamisse ja tegevustesse. Küsitlustulemuste järgi kaasavad aga oma liikmeid sagedamini need ühendused, kellel on selleks piisavalt inimesi, aega, oskusi ja teadmisi ning finantse,“ märkis Uus.

Vabaühenduste tegevust eestkoste ja huvikaitse rollis täna ei kontrollita, samuti ei esita selle osas tingimusi ei ametnikud ega poliitikud. Eksperdi hinnangul peaksid nii poliitikakujundajad kui ka laiem avalikkus ja liikmeskond ise tundma senisest rohkem huvi, kuidas ühenduse seisukohad on kujunenud ja kuivõrd esinduslikud need on.

Analüüsis tuuakse huvikaitse organisatsioonide juhtimise tugevustena välja ühenduste avatud ja selget infoedastust oma eesmärkidest ja tegevusest, samuti hästitoimivaid sisevalimisi. Nõrkusena märgitakse aga vähest oskust mõjutada otsuste tegemist teadmistepõhiseid arumente ja uuringutulemusi kasutades.

„Analüüsist näeme sedagi, et Eesti huvikaitse organisatsioonides on otsustusvõim koondunud sageli valitud juhtide ja nn bürootöötajate kätte,“ selgitas analüütik ja lisas, et üle poole juhtidest peavad oma ühenduse liikmeskonda siiski piisavalt aktiivseks. „Paljud juhid on ka veendunud, et liikmete vähene aktiivsus on märk sellest, et eestvedajaid usaldatakse ja nende tööd peetakse heaks,“ vahendas Uus küsitluse tulemusi.

Ühenduste siseprotsesside analüüsimise kõrval, andis töö ülevaate ka ühenduste kaasamisest riiklike otsuste tegemisse. Analüüs näitas, et poliitikakujundajad ei edasta süsteemselt oma ootusi ühendustele, vaikimisi eeldatakse, et arutelulaua taga olevad esindusorganisatsioonide inimesed on liikmete ja sihtrühmadega omavahel teemad, küsimused, seisukohad läbi arutanud. Ühenduste juhid peavad jätkuvalt probleemiks info vähesust otsustusprotsesside ettevalmistuse kohta ning avaliku sektori poolset liiga hilist informeerimist neist. See omakorda ahendab ühenduste võimalusi jõuda kuulata ära liikmete ja sihtrühmade arvamused ja seiskohad, et need edasi ministeeriumidele esitada.

Töös analüüsiti ka kolme meedias laialdast kajastamist leidnud juhtumit: vabaühenduste liidu EMSL osalus erakonna seaduse muutmise eelnõu koostamise protsessis, Eesti Üliõpilaskondade Liidu osalemine kõrgharidusreformiks nimetatud seadusemuudatuste protsessides ning Eesti Arstide Liidu osalemine tervishoiutöötajate ja valitsuse töötülis.

Nende organisatsioonide eeskujul soovitavad töö autorid organisatsioonidel paremini tundma õppida erinevaid avalikus poliitikakujundamises ja õigusloome protsessides osalemise viise. „Ka jõulisemad osalusvormid nagu streik, meeleavaldus, kübertüütamine ehk massiline sama sõnumiga kirjade saatmine, on kindlates olukordades õigustatud,“ ütles Uus ning lisas, et sellistest protsessidest õpivad nii ametnikud kui vabaühendused ning antud näited on soodustanud koostööd ja aidanud kaasa valdkondade arengule.

Autorid soovitavad uuringutulemustega tutvuda nii huvikaitse organisatsioonidel kui ka ametnikel ja poliitikutel, et õppida erinevatest tegutsemismudelitest ja koostöövormidest. Tööst saadav teave aitab kaasa ka vabaühenduste kaasamise ja suutlikkuse arendamisel.

Mõttehommik, 19.02.2014

Täna tutvustas Poliitikauuringute Keskus Praxis regionaalministri valitsemisala ja Kodanikuühiskonna Sihtkapitali tellimusel valminud uuringu „Vabatahtlikus tegevuses osalemine Eestis 2013” tulemusi. Uuringust selgus, et viimase 12 kuu jooksul on ühes või teises vabatahtlikus tegevuses osalenud 31% Eesti elanikest ning enim motiveerib inimesi võimalus saada oma tegemistest ja saavutustest emotsionaalset rahulolu. Vajuta infograafikule, et seda suuremalt näha.

vabatahtlik_tegevus

Uuringu tellijad on regionaalministri valitsemisala ja SA Kodanikuühiskonna Sihtkapital.

Mõttehommik, 28.01.2013

Viimasel ajal on palju uudiseid tulnud eestlaste ettevõtlusaktiivsuse vallast, seda nii regulaarse statistika kui uute, rahvusvaheliste uuringute kontekstis. Kohati on sõnumid vastuolulised. Teen siinkohal olemasoleva info põhjal väikse ülevaate, mis toob ehk asjasse natuke selgust.

Mida statistika näitab

Ettevõtlusaktiivsust on iseenesest kohutavalt raske mõõta, iga indikaator kajastab seda teemat erinevast küljest. Kõige lihtsam on vaadata ettevõtete arvu ja on selge, et Eestis ettevõtete arv kasvab (vt joonised 1 ja 2). 2009.a. aset leidnud füüsilisest isikust ettevõtjate (FIE) arvu kasv tuleneb küll statistika kogumise põhimõtete muutumisest (üksnes Maksuametis registreeritud FIEsid Statistikaameti andmed varem ei kajastanud), kuid kiiresti on kasvanud just osaühingute (OÜ) arv. See iseenesest ei pruugi veel ettevõtlikkust näidata, osaühingu loomine on lihtne ja odav ning osaühingu või paari omamine võib olla kasulik erinevatel põhjustel, nt pisikeste lisatööotsade tegemiseks põhitöö kõrvalt, mis ei tee inimesest veel sõna otseses mõttes ettevõtjat – sedasama võiks teha ka töövõtulepinguga ja paljud teevadki. Lisaks sisaldab see arv hulgaliselt mitte-aktiivseid ettevõtteid (vahe aktiivsete ja mitteaktiivsete vahel on näha joonisel 5). Ja lisaks tuleb arvestada, et lähtumine juriidilisest vormist on piirav. Nt puudutab see trendikat ja samas hoomamatut sotsiaalset ettevõtlust. Kui inimene on põhimõtteliselt ettevõtja, aga ettevõtte asemel on tal MTÜ, siis sellised ettevõtlusaktiivsuse indikaatorid (nt ettevõtete arv, ettevõtete arv tuhande elaniku kohta) sellist ettevõtjat ei kajasta.

Joonis 1. Ettevõtete arv aastatel 2005-2011.

Allikas: Statistikaamet

Joonis 2. Uute ettevõtete loomine aastatel 2005-2011.

Allikas: Äriregister

Kõige selle tõttu on mõttekas siia juurde vaadata ka Statistikaameti tööjõu uuringu andmeid – kui paljud inimesed ise ütlevad, et nad on põhikohaga ettevõtjad (siinkohal on välja jäetud talupidajad ja vabakutselised). Vahet tehakse veel palgatöötajatega ja üksikettevõtjatel. Ilmneb, et ka ettevõtjate arv on võrreldes buumiajaga siiski kahanenud ja viimastel aastatel suhteliselt stabiilne, näidates väikest kasvu (vt joonis 3).

Joonis 3. Ettevõtjate arv 2005-2011, tuhandetes

Allikas: Statistikaamet

Huvitavaks läheb aga siis, kui vaadata eraldi eestlasi ja mitte-eestlasi (joonis 4). Eestlaste hulgas on ettevõtlusaktiivsus peale sügavat langust taastunud, mitte-eestlaste hulgas aga mitte. Seega keskmist tõmbavad alla just mitte-eestlased ehk kui nt on soov tõsta ettevõtlikkust ja lähtutakse sellest näitajast (mida uues Eesti ettevõtluse kasvustrateegia 2020 dokumendis tehakse), siis peaks tähelepanu pöörama rahvuslikele erisustele.

Joonis 4. Ettevõtjate arv rahvuste lõikes, 2005-2011, tuhandetes

Allikas: Statistikaamet

Kokkuvõttes võib öelda, et ettevõtete arv kasvab tunduvalt kiiremini kui ettevõtjate arv (joonis 5), aga siiski on eestlaste hulgas ka ettevõtjate arvukus kasvuteel ehk siis jutud eestlaste ettevõtlusaktiivsuse kasvust ei ole liialdus.

Joonis 5. Ettevõtjate (inimesed) ja ettevõtete arv 2005-2011,tuhandetes

Allikas: Statistikaamet

Iseküsimus on, mis see optimaalne ettevõtjate osakaal hõivatutest võiks olla. Hetkel on Eestis neid tunduvalt vähem kui EL keskmiselt (joonis 6), kuid oleme samas liigas USA, Kanada, Prantsusmaa, Rootsi jts riikidega. Iseendale tööandjate arvukuse poolest on ELs eesrinnas Itaalia, Poola, Kreeka, Portugal.

Joonis 6. Iseendale tööandjad osakaaluna kõigist hõivatutest (%)

Allikas: OECD Factbook: Economic, Environmental and Societal Statistics, 2011

 

Eurobaromeeter kinnitab eestlaste vähemalt keskpärast ettevõtlusaktiivsust

Ettevõtlusaktiivsust mõõdetakse ka mitmete rahvusvaheliste rahvaküsitluste raames. Eurobaromeetri uuringusse on Eesti kaasatud aastast 2004. aastast ning uuringut viiakse läbi iga paari-kolme aasta tagant. Uuritakse inimeste eelistusi palgatöö ja ettevõtluse osas, ettevõtlusega alustamise takistusi ja soodustavaid tegureid, hoiakuid ettevõtluse suhtes laiemalt aga ka seda, kas on juba astutud konkreetseid samme ettevõtte asutamiseks või isegi kunagi reaalselt ettevõtte asutatud. Eraldi uuritakse, miks ettevõte on asutatud, kas nähti ärivõimalust või oli see pigem vajadustest tingitud samm.

Äsja avaldatud viimane uuring  näitas, et 35% eestlastest eelistaks võimalusel iseendale töö andmist palgatööle, mis on suhteliselt sarnane EL keskmisele proportsioonile (37%). Mõlemad näitajad on muide langenud, 2009.a. oli ettevõtluse eelistajaid eestlaste seas 43% ja EL keskmiselt 45%. Ettevõtluse eelistena nähakse pigem eneseteostust, iseseisvust, paindlikkust, väiksem osa vastanuist tõi välja ka kõrgemaid sissetulekuid. Ettevõtlust peljatakse läbikukkumise hirmu, sissetulekute ebastabiilsuse, liigse töökoormuse tõttu. Huvitaval kombel väga vähesed (7%) muretsevad töökoha kaotamise riski pärast (job security), EL vastav keskmine on 19%. Selge on see, et ettevõtlusest huvitunuid on rohkem, kui neid, kes reaalselt tegudeni on jõudnud (eelneva statistika põhjal). Eks muidugi see eelistuste küsimus on hüpoteetiline ja reaalses elus võivad needsamad inimesed ikkagi valikuhetkel otsustada tasuva palgatöö kasuks.

Üks huvitav nüanss, mis välja tuli, puudutas ettevõtluse ja ettevõtjate mainet laiemalt. Eestlased on isegi positiivsemad kui EL inimesed keskmiselt, hinnates ettevõtjate panust tööhõive ning uute toodete ja teenuste loomisesse. Samas 71% eestlastest (ja vaid 57% EL inimestest keskmiselt) arvavad, et ettevõtjad lõikavad teiste inimeste töö arvelt ikkagi omakasu ning mõtlevad eelkõige oma taskute täitmisele (61% vastanutest võrreldes 51%ga ELs keskmiselt).

Rääkides aga konkreetselt ettevõtlusaktiivsusest, siis ilmnes, et 24% vastanutest tegeleb hetkel ettevõtte asutamisega või on kunagi ettevõtte asutanud. Kui arvestada, et võrreldes 2009. aastaga on see näitaja kahe protsendipunkti võrra tõusnud ning EL keskmine on 23%, võiks öelda, et arengud on positiivsed. Muretseda võiks aga ettevõtlusega alustamise ajendite pärast – nagu jooniselt 7 ilmneb, suur osa ettevõtte alustanutest tegi seda olude sunnil (vajadusettevõtlus). Selliseid ettevõtteid on Eestis võrreldes EL keskmisega tublisti rohkem. Selle teema osas annavad aga erinevad uuringud erinevaid tulemusi ehk siis hiljuti avaldatud Globaalse ettevõtlusmonitooringu andmed on veidi optimistlikumad.

 

Joonis 7. Ettevõtjate ja ettevõtete arv 2005-2011,tuhandetes

Allikas: Eurobaromeetri uuringud 2004-2012

Globaalne ettevõtlusmonitooring

Globaalse ettevõtlusmonitooringu (Global Entrepreneurship Monitor, GEM) keskmes on ettevõtlusaktiivsuse mõõdik, milleks on täisealiste inimeste osakaal, kes on hiljuti (3,5 aasta jooksul) asutanud ettevõtte või astuvad hetkel samme ettevõtte asutamiseks. Eelmisel aastal osales Eesti esimest korda GEM uuringus ja ilmnes, et Eestis on selliseid varase faasi ettevõtjaid suhteliselt palju 14%,mis ületab tublisti EL keskmist (8%). Numbrid on madalamad võrreldes Eurobaromeetri uuringuga tingituna kitsamast definitsioonist (ajaline piirang – 3,5 aastat). Eesti EL keskmist sel määral ületav tulemus on siiski üllatav.

Ka GEM uuring vaatab ettevõtlusega alustamise motiive, täpsemalt – vajadusettevõtluse mõiste võetigi kasutusele GEM uuringute raames 2001. aastal. Vajadusettevõtlus hõlmab siis ettevõtjaid, kes on ettevõtlusesse nö tõugatud, kuna puudusid muud töövõimalused või kes seisid silmitsi ohuga lähitulevikus töö ja sissetulek kaotada. Sellele vastandub võimalusettevõtlus, mis on ajendatud eelkõige ärivõimaluse ärakasutamisest. GEM uuringu põhjal ei ole vajadusettevõtluse osakaal Eestis suur – 18% võrreldes EL keskmise 21%ga. Võimalusettevõtluse osakaal on vastavalt 49% ja ELs 47%. Seega on tulemus oluliselt erinev võrreldes Eurobaromeetri uuringuga. Eks teatud määral tuleb see metoodikast – GEM uuringus võisid osad neist, keda Eurobaromeetri uuringus vajadusettevõtjaiks klassifitseeriti, jääda nö kombineeritud motiividega ettevõtjaiks, mis oli kolmas valikuvariant. Lisaks ka see mainitud ajapiir.

Eestlaste üldised hoiakud ettevõtjatesse ja ettevõtlusesse on ka GEM uuringu põhjal EL keskmisest pisut tagasihoidlikumad, kuigi mitte nii negatiivsed kui Eurobaromeetri uuringust ilmnes. Samas küsiti ka täiesti erinevaid aspekte. Igatahes tundub, et see on teema, millega peaks tegelema. Ja eks seda on tõdetud varemgi – Vabariigi Valitsuse tegevusprogramm aastateks 2011-2015 toob ühe tegevussuunana välja „väärtustame ettevõtjat ühiskonnas kui uue rikkuse loojat,“ kahjuks pole siiani vastavaid tegevusi silma jäänud.

GEM uuring toob veel välja rea huvitavaid aspekte ettevõtlust takistavate ja soodustavate tegurite ning ettevõtete jätkusuutlikkuse osas. Tulemustega saab tutvuda GEM üleilmses aruandes ja mõningate tõlgendustega Arengufondi poolt tehtud ülevaates.

Kokkuvõttes võiks vist öelda, et ettevõtlusaktiivsusega on lood Eestis suhteliselt head ja märgata on väikest aktiivsuse kasvu peale majanduslanguse ajal aset leidnud kukkumist. Ettevõtlusest huvitatuid on veelgi ja ideaalis võiks neil olla võimalus end teostada neile sobival viisil. Takistavatest teguritest on viimasel palju räägitud, nendega tegeletakse ja tuleb edasi tegeleda. Pisut segaseks jääb aga vajadusettevõtluse osakaal Eestis, mis võib siiski olla probleemiks. Senisest enam peaks kindlasti aga tähelepanu pöörama mitte-eestlaste vähenenud ettevõtlusaktiivsusele ja teise teemana suhteliselt negatiivsetele hoiakutele ettevõtjate suhtes.

Autor: Praxise majanduspoliitika analüütik Anne Jürgenson

Mõttehommik, 09.10.2012

1990. aastate keskpaigas hakati rääkima võitjate põlvkonnast. Tõepoolest, sageli andis vähemalt tööturul inimesele vanus kvalifikatsiooni – võitjate põlvkond olid noored, kellel polnud nõuka-aegset mentaliteeti, noorusega seostati innovaatilisust ning läänemeelsust.

Piltlikult öeldes olid aknad avatud ja rahvas lehvitas neile noortele kaasaelavalt. Nüüd on ajad teised ja noorus on tööturul kvalifikatsioon vaid vähestes ametites. Isegi kõrgharidus ei garanteeri alati seda, et mõni aken avaneks.

Kui aga juhtub, et pole eriti haridust ega oskust tööd teha ja ka suhtlemine potentsiaalse tööandjaga tundub keeruline, võib perspektiiv ühiskonna ellu kaasatud olla üpris kehv tunduda.

Sellist olukorda, kus inimesel ei ole võimalik ühiskonnaelus osaleda, nimetatakse sotsiaalseks tõrjutuseks. Põhjus võib olla nii juba eelnevalt loetletud puudulikus hariduses, töötuses, suhtlemishirmus, vaesuses, puudes, religioossetes vaadetes või ka näiteks õpitud abituses.

Euroopas loetakse sotsiaalse tõrjutuse üheks oluliseks riskigrupiks noori, kes ei tööta, õpi ega osale ka mõnel koolitusel (inglise keeles väljend NEET – Not in Employment, Education or Training). Ka Eestis hakati seoses masuga sellistele noortele rohkem tähelepanu pöörama, kuna näiteks 2010. aastal oli iga neljas 15-24-aastane noor selliselt klassifitseeritav ning veidi enam kui iga viies 16-24-aastane noor elas suhtelises vaesuses. Ühest küljest võib vaesus tingida sotsiaalse tõrjutuse, teisalt võib sotsiaalne tõrjutus olla ka vaesuse üks põhjus.

Eelmainitud töötud, hariduseta ja passiivsed noored on kõige põhilisemad riskigrupid, kellest sotsiaalse tõrjutuse kontekstis räägitakse. Teistes riikides on toodud riskigruppidena ka näiteks kodutuid noori või noori, kellel on risk jääda kodutuks, sisserännanud noori ja etnilisi vähemusi ning noori, kelle eest on riik hoolitsenud (ehk asenduskodude noored).

Ka Eestis on asenduskodu ehk endise nimetusega lastekodu noored need, kelle puhul üleminek iseseisvasse ellu toimub võrreldes peredest pärit noortega järsemalt. Kehtiva sotsiaalhoolekande seaduse järgi on noorel võimalik olla asenduskoduhooldusel kuni täisealiseks saamiseni ehk kuni 18-eluaastani või kui noor õpib kutseõppeasutuses, rakenduskõrgkoolis või kõrgkoolis esmase õppekavajärgse nominaalse õppeaja lõpuni.

Seega paneb Eestis seadus suhteliselt täpselt paika, mis hetkest asenduskodu noor on täiskasvanu ja peaks enda eest ise hoolitsema. Kui noor aga otsustab 18-aastasel koheselt mitte edasi õppida, peab ta iseseisvas elu hakkama end ise majandama, hoolitsema eluasemekulude eest jne. Hilisem perspektiiv minna õppima, võib osutuda väga keeruliseks, kui mitte võimatuks.

Praxise poolt 2010. aastal valminud uuringus “Asenduskodudes kasvanud noorte valmisolek iseseisvaks eluks” läbi viidud intervjuudest lastekaitse- ja sotsiaaltöötajatega peegeldus arvamus ja suhtumine, et asenduskodud pakuvad niivõrd häid elamistingimusi, et noore iseseisvumine tihtipeale kesisematesse elamistingimustesse võib olla noore jaoks šokeeriv. Värskelt elluastunud noor võib kokku puutuda tingimustega, mis nõuavad spetsiifilisemaid oskusi.

Näiteks selgus, et 62% noortest ei olnud ahju kütnud ning enam kui pooled noortest polnud nööpi ette õmmelnud ega ka elektripirni vahetanud. Iseseisvalt elu alustades võivad need olla aga olulise tähtsusega oskused.

Samuti ei luba näiteks tervisekaitsenõuded asenduskodus elaval alla 18-aastastel lastel valgusteid puhastada, aknaid pesta ega ka tualettruumi puhastada. Lastekaitsetöötajad tõid ka näiteid sellest, et asenduskodudest pärit noored ei oska sageli konflikte või probleemseid olukordi lahendada, kuna nad ei ole kokku puutunud probleemidega, kus näiteks peres on üks lapsevanem kaotanud töö ja pere peab hakkama saama ühe pereliikme palgaga.

Pealtnäha võib jääda mõistetamatuks, kuidas on see kõik seotud sotsiaalse tõrjutusega, kuid puuduv perekonna tugi, õpetatud abitus ja liialt varajases eas iseseisva elu alustamine võivad olla põhjus, miks noor ei saa omandatud haridust või ka tööle mindud.

Eestis puudub statistika selle kohta, mis on saanud asenduskodude noortest, kes on ellu astunud. Vaadeldes aga erinevates riikides tehtud uuringuid, siis sageli on just endised asenduskodu kasvandikud need, kellel kodutuse ja töötusega kaasnevate probleemide tõttu on ka suurem tõenäosus sattuda kriminaalsele teele ning enne 20. eluaastat lapsi saada (Eurochild 2010). Loomulikult on asenduskodudest iseseisvunud noorte seas ka inimesi, kes on tublisti hakkama saanud ja oma elu edukalt jalgele seadnud, kuid nende noorte käekäik on olnud sõltuv suuresti õnnest ja ka nende endi ambitsioonikusest.

Millised on lahendused?

Noorte sotsiaalse tõrjutuse vähendamine on kompleksne teema. Mõnes mõttes võib öelda, et see on sõltuv nii pere-, haridus-, töö-, sotsiaalhoolekande- kui ka noorsoopoliitikast ja kõige tipuks sõltub see ka ühiskonna hoiakutest. Noorte sotsiaalse tõrjutuse vasturohi on sotsiaalne kaasatus. Viimane sõltub aga alates sellest, kuidas on perekond last väikesest peale kasvatanud, kuivõrd on last pere igapäeva tegemistesse kaasatud ning usaldatud tema arvamust kuni selleni, kuivõrd on ühiskonnas noori kaasatud neid puudutavasse otsustesse.

Kui näiteks lapse enesehinnang on väga madal ja tema arvamust on peres alati maha tehtud, on sellel noorel ka teistel tasanditel väga raske end kuuldavaks teha. Sestap on perel ja sellel, kuivõrd palju perekond koos noorega teda puudutavaid valikuid analüüsib, samuti oluline roll, kuna hilisem toimetulek sõltub paljuski omandatud oskustest ja kogemustest.

Hariduspoliitikas on noorte sotsiaalse tõrjutuse vähendamise nimel vaja tööd teha koolikatkestajate osakaalu vähendamisega. Valitsuse konkurentsivõime kavas “Eesti 2020″ on seatud eesmärk vähendada põhihariduse või madalama haridustasemega õpinguid mittejätkavate noorte osakaalu 11,7%-ilt 9,5%ni. Selline plaan näib realistlik, kuigi mitte väga ambitsioonikas.

Samuti nagu leiti Praxise mõttehommikul, mis käsitles just noorte sotsiaalset tõrjutust, peaks haridusvaldkonnas rohkem arvestama noore individuaalse arengu ja saavutustega ning tulemuspõhine hindamine võiks olla üks samm selles suunas. Koolis tuleks ka rohkem tähelepanu pöörata sotsiaalsete oskuste (suhtlemise, meeskonnatöö, ettevõtlikkuse) sihipärasele arendamisele.

Tööpoliitikas tuleks rohkem leida viise, kuidas pakkuda noortele töökogemust ja oskust käia tööl. Kavas “Eesti 2020″ on seatud ka eesmärk vähendada noorte (15-24-aastaste) töötuse määra 2010. aasta 33 protsendilt 10 protsendile aastaks 2020. Samuti tuleks ühiskonnas rohkem väärtustada ka vabatahtlikku tööd, mis on samuti võimalus anda noortele töökogemust. Näiteks Ameerikas nähaksegi vabatahtlikus töös hüppelauda tööellu: ühest küljest näitab vabatahtliku töö tegemise valmidus noore soovi panustada paremasse ühiskonda, teisalt on see kogemus, mille puhul on võimalik leida oma CVsse ka soovitajaid.

Kuivõrd artiklis käsitlesin ka asenduskodunoori, siis millised oleksid lahendused nende puhul, et neil oleks väiksem risk olla tõrjutud iseseisvas elus? Ilmselt aitaks kaasa, kui meie seadused nii jäigalt 18-24-aastast noort asenduskodust välja iseseisvasse ellu ei saadaks, vaid annaks neile võimaluse ka vajadusel naasta. Samuti pakuks neile tugiisiku, keda asenduskodu noor ise usaldab ja kellele ta julgeb rääkida ka tehtud vigadest. Ja loomulikult oleks kõige parem lahendus, kui asendushooldusele suunamist saaks ennetada või kui lapsele leitaks perekond, kes lapse üles kasvatab.

Autor on Praxis külalisuurija. Artikkel on ilmunud ERR portaalis.