Andres Võrk, 29.01.2015

Eesti valitsus on lubanud Euroopa Liidule, et vähendab suhtelises vaesuses elavate inimeste osakaalu 2020. aastaks 15%ni. (Vt https://riigikantselei.ee/et/eesti-2020-eesmargid) Selle aasta vahe-eesmärk on valitsusel 16,5%. Statistikaameti poolt avaldatud viimased numbrid aga kinnitavad, et Eesti liigub hoopis vastupidises suunas. Viimane teadaolev suurus on 2013. aasta kohta, kui suhtelises vaesuses elavate inimeste osakaal tõusis rekordilise 22%ni.

 

image002

Allikas: Eesti Statistikaamet

Suhtelises vaesuses elavatena defineeritakse neid inimesi, kelle leibkonna tulu jääb väiksemaks kui 60% leibkondade mediaantulust. Seega suhtelises vaesuses elavate inimeste osakaal sõltub eelkõige mitte sissetulekute tasemest või elukallidusest vaid tulude jaotusest. Kõikide tulude kasv ei aita vähendada ebavõrdsust, mis mõjutab suhtelise vaesuse määra arvutamist.

Meie lihtsad arvutused EUROMODiga näitavad, et selleks et viia suhtelises vaesuses elavate inimeste osakaal valitsuse poolt seatud eesmärgini, oleks vaja oluliselt muuta Eesti maksude-toetuste süsteemi või vähendada palkade ebavõrdsust. Näiteks saavutaks 15%lise taseme oluliselt progressiivsema tulumaksusüsteemi sisseviimine ja toetuste suurema sihistamisega vaesemale elanikkonnarühmale. Alternatiivne võimalus oleks muidugi loobuda ka võrdlemisi ebareaalsest eesmärgist.

Meeldetuletuseks, et valitsus lähtus eesmärgi seadmisel Eesti 2010. aasta suhtelise vaesuse määrast 17,5%, mille paariprotsendine langetamine tundus käkitegu. Samas, vaadates ülaltoodud jooniselt nii suhtelise vaesuse määra kui ka suhtelises vaesuses elavate inimeste absoluutnumbri liikumist viimase kümnendi jooksul, ilmneb, et muutused on toimunud vastupidi majandustsüklile – majanduse kasvades (2005-2008) on kasvanud ka suhtelises vaesuses elavate inimeste hulk ning majanduskriisi ajal (2009-2011) on antud näitaja märgatavalt alanenud, olles 2009. aastal lausa 15,8%.

Seega võib tõdeda, et suhtelises vaesuses elavate inimeste osakaal kui sotsiaalse tõrjutuse ja vaesuse hindamiseks kasutatav mõõdik ei ole üksi kuigi adekvaatne hindamaks Eesti inimeste vaesust ning selles toimunud muutusi viimaste aastate jooksul.

Veel võib lisada, et suhtelises vaesuses elavate inimeste osakaal on Eesti puhul tugevasti mõjutatud pensionäride paiknemisest tulujaotuses (nad on kontsentreeritud suhtelise vaesuse piiri ümber), mistõttu on ka loogiline, et aastal 2009, mil pensionid tõusid kiiremini kui palgad ja kasvas töötus, oli suhtelise vaesuse määr kokkuvõttes ühiskonnas madalam.

Kuna suhtelise vaesuse määra abil antav hinnang riigis valitseva vaesuse muutusele ei ole piisavalt adekvaatne, on järgneval joonisel esitatud Eesti kohta ka teised Euroopa 2020 strateegias esile tõstetud indikaatorid ning samuti sotsiaalministeeriumi poolt jälgitav absoluutse vaesuse määr. Need indikaatorid näitavad, et olukord vaesusega ei ole viimastel aastatel hullemaks läinud, pigem on olukord paranenud.

image004

Allikas: Eesti Statistikaamet, Eurostat. Vt definitsioone kirjatüki lõpust

Jooniselt ilmneb, et teised vaesuse näitajad muutuvad vastupidiselt majandustsüklile, mis on ka ootuspärane tulemus – vaesust ning sotsiaalset tõrjutust iseloomustavad näitajad paranevad (st vähenevad) majandusbuumi (2005-2008) aastatel, halvenevad  (st tõusevad) languse (2009-2011) ajal ning nüüd on taas paranema hakanud. Samuti nähtub, et täiendavalt välja toodud näitajad muutuvad üksteisega väga sarnaselt vaadeldava perioodi jooksul.

Seega tahame öelda, et isegi kui valitsus teeb omapoolseid pingutusi vähendamaks vaesust ning sotsiaalset tõrjutust riigis (nt 2015. aastal lapsetoetuse, vajaduspõhise peretoetuse ja toimetulekupiiri tõus lapse kohta), ei pruugi see mõju suhtelise vaesuse määra kaudu otseselt kajastuda, kuigi mõju tegelikule vaesusele on olemas, mida näitavad ka meie arvutused. Näiteks vähendasid 2015. aastal rakendatud meetmed absoluutset vaesust 1 protsendipunkti võrra, kuid suhtelist vaesust vaid 0.1 protsendipunkti võrra.

Me soovitame, et (uus) valitsus kas ütleks selgesõnaliselt välja, et valitsus soovib vähendada tulude ebavõrdsust Eestis ning tooks välja ka vastavad meetmed, mida soovitakse kasutada, või loobuks vaid suhtelise vaesuse määra taseme 15% jahtimisest ning pakuks ka Euroopale välja, et lisaks suhtelise vaesuse määrale jälgitakse ka teisi indikaatoreid.

Meeldetuletuseks lugejale, et tulenevalt Euroopa 2020 strateegiast on Euroopa Liidu sotsiaalvaldkonna eesmärgiks vähendada vaesuse või sotsiaalse tõrjutuse ohus oleva elanikkonna suurust 20 miljoni inimese võrra, kasutades seejuures eesmärgi täidetuse jälgimiseks kombinatsiooni kolmest indikaatorist: suhtelises vaesuses elavate inimeste osakaal, sügava materiaalse ilmajäetusega inimeste osakaal ning väga madala tööintensiivsusega leibkondades elavate inimeste osakaal. Eesti on otsustanud kasutada vaid esimest nendest.

Andres Võrk, Cenely Leppik
29.01.2015

 

Mõisted:

Suhtelise vaesuse määr – isikute osakaal, kelle ekvivalentnetosissetulek on suhtelise vaesuse piirist madalam. Suhtelise vaesuse piir on 60% leibkonnaliikmete aasta ekvivalentnetosissetuleku mediaanist.

Sügava materiaalse ilmajäetuse määr – näitab isikute osatähtsust, kes ei saa endale võimaldada vähemalt nelja komponenti üheksast: 1) üüri- ja kommunaalkulude tasumist, 2) kodu piisavalt soojana hoidmist, 3) ettenägematuid kulutusi, 4) üle päeva liha, kala või nendega samaväärseid valke sisaldava toidu söömist, 5) nädalast puhkust kodust eemal, 6) autot, 7) pesumasinat, 8) värvitelerit või 9) telefoni.

Väga madala tööintensiivsusega inimeste osakaal – inimeste osakaal, kes elavad leibkonnas, kus on rakendatud vähem kui 20% tööealiste tööajast.

 

Postita vastus