Mõttehommik, 03.10.2013

Tänane Eesti Päevaleht kirjutab riigieelarve vähesest paindlikusest. Samal teemal märkis Praxise hindamisekspert Katrin Pihor järgmist:

Vähene eelarve paindlikkus seab piirangud ühelt poolt nii poliitiliste valikute teostamisele kui riigi reageerimisvõimele. Riigi raha kasutamine eeldab alati teatud valikud: kas ehitame Tartu-Tallinna maantee neljarealisena või suurendame õpetajate palgafondi, kas toetame lastega peresid või tõstame ametnike palka, kas ehitame ERMi uue hoone või panustame hooldekodude taristu arendamisesse jne. Mida vähem on eelarves nö „vaba raha“, seda vähem on võimalik selliseid valikud teostada ning oma poliitiliste eelistuste eest seista.

Eelarve paindlikkus toetab ka riigi reageerimisvõimet muutunud oludele. Nii näiteks võivad väga kiiresti tõusta näiteks kütusehinnad, mis mõjutavad muu hulgas eluasemekulutusi ja selle kaudu sotsiaaltoetusi, aga ka ühistranspordi dotatsioone jms. Mida väiksem on vaba raha hulk eelarves, seda raskem on riigil sellistele ühekordsetele muutustele reageerida ehk riigi võimekus majanduse arengut stabiliseerida langeb.

Loomulikult on võimalik ka fikseeritud kulude osas, olgu need siis sotsiaaltoetused, hariduskulud, ministeeriumide halduskulud vms alati muutmisotsuseid teha, kuid need otsused eeldavad siis juba vastava seadusandluse muutust ning on oma olemuselt pikemaajalised protsessid.

Teisest küljest aitab selline eelarve struktuur ära hoida populistlike lubaduste finantseerimist ning piirab võimuparteide võimalusi riigi raha kasutamiseks valija häälte püüdmisel, mis kipub just valimiseelsel perioodil olema üks poliitikute eelistusi.

 

Postita vastus