Mõttehommik, 22.01.2016

Rauno Vinni, mõttekoja Praxis riigivalitsemise programmi juht

Looduses esineb nähtus, mida nimetatakse sipelgaveskiks või surmaspiraaliks. Kui salk pimedaid sõdursipelgaid mingil põhjusel peakolooniast eraldub ja juhtub üles võtma sama rühma liikmete lõhnajälje, siis võib tekkida sõõr, kus sipelgad käivad ringiratast, kuni surevad kurnatusest.

Surmaspiraali metafoori võib kasutada ka inimestevahelistes suhetes, näiteks sellise olukorra iseloomustamiseks, kus mingi grupp sulgeb end välismõjude eest ja sumbub oma kitsa seltskonna probleemidesse ja lahendustesse. Sipelgaveski puhul tekib grupimõtlemine, kus tõrjutakse kõike võõrapärast ja otsitakse ikka ja jälle kinnitust enda mõtetele.

Kinnismõtete tekke vältimiseks on tarvis avatud meelt ja südametuld ehk teisisõnu õhinat. Seetõttu ei ole ma päris nõus nendega, kes nimetasid tühikargamiseks Margus Tsahkna hiljutises visioonikõnes seatud sihti kasvatada end eestlasteks pidavate inimeste arv maailmas kahe miljonini. Kriitikat sai nii inimeste number kui ka see, et IRLi esimehel ei olnud tagataskust kohe võta valmis tegevusplaani. Konkreetne eesmärk on ka minu arvates ebarealistlik, kuid see ei tähenda, et mõttevälgatus kohe halb oleks. Kriitikat saab teha ka konstruktiivsel moel.

Alles see oli, kui peaminister Taavi Rõivas sai nahutada selle eest, et võrdles ühiskonna arendamise vajadusi peenhäälestamisega. Kujund oli ebaõnnestunud ja selle arvustamine õigustatud. Nüüd aga sai Tsahkna sarjata visioneerimise eest. Mõistagi võiks kõrgete sihtide seadmisel reaalsusega mingi side säilida. Aga kui kodanikud soovivad, et poliitikud rahvaga avatumalt suhtleksid, siis ei maksa esimest arvamusavaldust mutta tampida. Pigem tuleks arvajaid julgustada, et nood oma ideid edasi arendaks. Pooltooreste ideede väljakäimise väärtus seisnebki võimaluses kaaluda mõtte poolt ja vastuargumente laiemas ringis.

Tipp-poliitikute arvamusartiklitest on õigupoolest terav puudus olnud. Liialt palju on seda tunnet, et poliitikud panevad ajakirjanike küsimustele vastates peale sama, parteikontoris kokkulepitud sõnumitega jutuplaadi. Ja liiga vähe saame lugeda kirjatükke või kuulata kõnesid või intervjuusid, kus poliitika raskekahurvägi selgitab nö suuri ideid. Sestap on suurepärane, et eelmisel nädalal ilmus peaministri artikkel Eesti riigi sihtidest. Pärast seda avaldatakse Postimehes parteijuhtide visioonilugude sarja ja Eesti Päevalehes tipptegijate lugusid, mille eesmärgiks on lahata seisaku murdmise võimalusi.

Poliitilise eliidi aktiivne sõnavõtmine on arutleva demokraatia edenemiseks hädavajalik. Teisalt võib äsjailmunud visiooniartiklite sisu veidi arvustada. Lisaks Tsahkna kahe miljoni eestlase ideele oleks oodanud uut hoogu ka teiste parteiliidrite sulest. Valdavalt on jutt ikkagi juba tuttav. Eks seegi on kõnekas – saame teada, et erakondade prioriteedid ei ole muutunud ja oma parteiprogrammi eest seistakse loovutamata jalatäit maad. Kuid maailm areneb väga kiiresti ja huvitavaid ning olulisi teemasid on sedavõrd palju, et hädasti oleks tarvis sipelgaveskist välja murda.

Mind kodanikuna huvitab näiteks väga, kuidas Eesti poliitiline eliit kiiresti muutuva maailmaga kaasas kavatseb käia. Praegu toimub Šveitsis maailma majandusfoorum (WEF), kus on koos üleilmne poliitiline ja majanduslik eliit, et arutada globaalseid trende, näiteks neljanda tööstusrevolutsiooni olemust ja mõju. Tööstusrevolutsioon 4.0 on murranguline nihe, hea oleks teada, kuidas meie poliitjuhid eesootavaid pöördeid Eesti kontekstis tõlgendavad.

Suure mõjuga muutusi on veel ja veel. Kas me poliitikud näiteks oskavad öelda, kuidas isesõitvad autod meie transpordipoliitikat ja teede investeeringuid hakkavad mõjutama? Kes valgustaks rahvast küsimuses, kuidas uudsed avalike teenuste rahastamise mudelid maksude kogumist ja jagamist muudavad? Või kuidas tööle panna avalike teenuste osutamine vabaühenduste ja erasektori abil? Kas teie näiteks teadsite, et Soome kaalub kõikidele täiskasvanud kodanikele 800 eurose kodanikupalga sisseseadmist, et asendada keeruline sotsiaaltoetuste süsteem ühe lahendusega ja muuhulgas võidelda töötusega?

Valmis vastuseid nendele küsimustele ju ei olegi. Aga me peaksime hakkama mõtlema, mida uute suundumuste ja ideede virvarr Eesti riigivalitsemise jaoks tähendab? Võib-olla peaksime mõnda lahendust isegi katsetama? Muuseas, kodanikupalka testitakse ka Hollandis Utrechtis ja selle sisseviimise üle toimub lähiajal referendum Šveitsis. See näitab, et esmapilgul utoopilistena näivad uuendused võivad kiiresti käegakatsutavateks muutuda. Lühidalt, me vajame täna vastuseid küsimusele, kuidas ühiskond homme muutub. Vastasel juhul magame olulised sündmused maha nagu juhtus pagulaste teema puhul.

Mis on eelneva jutu järeldused? Esiteks, sipelgaringist tuleb välja murda ja võtta pardale uudseid ideid. Teiseks, ka hoogsatel ideedel võib sisu olla rohkem kui esmapilgul paistab. Kolmandaks, tänapäevaste teadmiste ja tehniliste võimaluste juures saab ka utoopiliste ideede elluviimist nii korraldada, et eksperimenteerimine ühiskonnale suurt kulu ei tekita. Neljandaks, Eesti riigivalitsemises oleks vaja välja arendada süsteemse tulevikuseire funktsioon ja tekitada ideede elluviimise võimekus. Lennukaid ideid peaks toetama asjakohased analüüsid ja professionaalne rakendamine.

Kõige olulisem on saada üle inimeste mõttemaailma inertsusest. Tänapäevane innovatsioon seisneb inimeste kaasamises ja koostöö juhtimises. Üksikutest valgustatud juhtidest ei piisa. Sestap suhtugem avatult ka kaugetesse unistussesse ja rünnakem aju, mitte isikuid!

Arvamus kõlas Vikerraadio päevakommentaarina ja on avaldatud ERR portaalis.

Postita vastus