Andres Võrk, 26.04.2011

Viimasel nädalal on juttu tehtud politseinike, päästetöötajate ja kaitseväelaste töölt lahkumisest, sest avalikus sektoris on palgatõus külmutatud mõneks aastaks, kuid erasektoris on töötus vähenemas ja palgad tõusmas. (Vt nt ERRi uudis ja pikem artikkel Eesti Päevalehes).

Paar aastat tagasi analüüsisime ka Praxises sisejulgeolekutöötajate tööturukäitumist. Muuhulgas uurisime, kuidas palk mõjutas politseinike valdkonnast mujale lahkumist aastatel 2004-2007, kui sarnaselt praegusele toimus erasektoris kiire palgatõus. Toongi alljärgnevalt ühe joonise tolleaegsest statistilisest analüüsist, mis kuhugi lõppraportisse minu teada selliselt ei läinudki. Aga järsku pakub nüüd, kui teema on taas päevakorral, huvi teistelegi.

Joonisel on esitatud seos politseinike sisejulgeoleku valdkonnast lahkumise tõenäosuse ja politseinike keskmise palga vahel võrreldes politseiasutuse maakonna keskmise palgaga.
Politseinike palk ja sektorist lahkumine
* vaata andmete ja meetodite kohta postituse kommentaari

Joonis näitab oodatult, et mida kõrgem on politseinike palk võrreldes keskmise palgaga, seda väiksem on politseinike töölt lahkumine. Palga mõju on tugevam, kui palk on allpool 1,2-kordset maakonna keskmist palka, kus politseinik töötab. Edasise palgatõusu mõju vähendab sektorist lahkumist juba aeglustuvalt. Joonis iseloomustab ka, et sektorist lahkuvad enam nooremad mehed ja nad on ka palgamuutusele kõige tundlikumad.

Nii näiteks 25-34-aastaste meeste puhul, kui palk tõuseks 80%-lt maakonna keskmise palga tasemest 100% tasemeni, siis väheneks aasta jooksul töölt lahkumise tõenäosus ca 4 protsentipunkti: 16%-lt 12%-le. Kui palk tõuseks täiendavalt 100%-lt 120%-le keskmisest palgast, kahaneks lahkumise tõenäosus veel ca 2 protsendipunkti (12%-lt 10%-le). Edasine palgatõus vähendab lahkumise tõenäosust üha vähem.

Mõjud on väiksemad vanemate meeste puhul, nt 35-44- aastaste meeste puhul oleksid vastavad väärtused 3 ja 1,3 protsendipunkti. Naiste puhul mõjutaks palk veelgi vähem vastavalt 2,1 ja 0,3 protsendipunkti.

Aastate 2004-2007 tööturg oli erinev sellest, mis on aastatel 2011 ja edasi. Kasvanud on ebakindlus töökohtade püsivuse ja palkade kasvu suhtes nii erasektoris kui avalikus sektoris. Siiski julgen oletada, et rahaliste stiimulite mõju politseinike ja päästetöötajate tööturukäitumisele, mida nägime aastatel 2004-2007, on endiselt olemas.

Uuel valitsusel ei ole kerge erasektori palgatõusuga mitte kaasa minna sisejulgeolekuvaldkonnas, sest uus koalitsioonileping lubab ellu viia ka eripensionide reformi, st eripensionide järk-järgulise vähendamise või kaotamise sellisel kujul. Kui palgatõuse avalikus sektoris ei lubata, siis on raske näha, mis on see präänik, mida vastutasuks pakutakse. Tagantjärele tarkusena tundub mulle, et eelmisel valitsusel oleks olnud lihtsam eripensionide reformi ellu viia kõige sügavamal majanduskriisi ajal, kui töötamine avalikus sektoris oli ahvatlevam kui erasektoris. Nüüd näib, et kõige odavam on avaliku sektori hüvede kärpimisel oodata uut majanduskriisi erasektoris :)

P.S. Kriitilise meelega töö-ökonomistidele, ökonomeetrikutele ja minu TÜ tudengitele panen siis pikema selgituse hindamismeetodi kohta kommentaarina.

1 kommentaar teemal “Kui palju peaks politseinikele palka maksma, et nad töölt ei lahkuks?”

  1. Andres Võrk 26.04.2011

    Joonisel toodud hinnangud on simuleeritud grupeeritud andmetega logistilisest mudelist, mis on hinnatud suurima tõepära meetodiga. Andmed on aastatest 2004-2007. Sõltuv muutuja on sektorist lahkunute arv võrreldes sektori töötajate koguarvuga soo, vanuse, maakonna ja aasta lõikes. Selgitavad muutujad on vanusrühmad, aastad, suhteline palk võrreldes maakonna keskmisega kuuppolünoomina. Ka paindlikumad mitteparameetrilised mudelid annavad kvalitatiivselt sama tulemuse palga ja lahkumise tõenäosuse seose kohta. Samuti ei muutunud tulemus praktiliselt, kui maakonna keskmist palka korrigeerida soo-vanuse lõikes palgastruktuuriga või töötuse määraga.
    Samas mudel eeldab vaikimisi, et politseiniku alternatiivne töökoht on samas maakonnas. Tegelikult on võimalik migratsioon kõrgepalgalisse maakonda või lausa emigreeruda riigist, mistõttu on alternatiivne palk pigem alahinnatud ja suhtelise palga varieeruvus samuti pigem alahinnatud ja selle tõttu numbriline mõju lahkumise tõenäosusele ilmselt ülehinnatud. Teisest küljest on ka töökoht mõõdetud veaga (prefektuuri asukoha maakonna täpsusega), mistõttu on alternatiivne palk selle tõttu pigem ülehinnatud. Loodan, et kokkuvõttes erisuunalised mõõtmisvead teineteist vähemalt osaliselt tasakaalustavad.

    Lisan siia lõppu, et metoodika üle tekkis arutelu Eesti parimate töö-ökonomistidega Facebookis:
    http://www.facebook.com/profile.php?id=1506144813&sk=wall

Postita vastus