Mõttehommik, 17.11.2016

Rauno Vinni, Praxise riigivalitsemise ja kodanikuühiskonna programmi  juht

Esseist Nassim Nicholas Taleb kirjeldas oma bestselleris „Mustad luiged“ ülimalt ebatõenäoliste juhtumuste olemust ja mõju. Taleb defineerib musti luiki sündmustena, millel on kolm tunnust. Esiteks, mustad luiged asuvad väljaspool inimeste ootusi, sest varasem kogemus ei näita nende võimalikkust. Teiseks, nende mõju on väga suur. Kolmandaks, mustade luikede esinemist suudetakse ammendavalt seletada alles pärast nende ilmnemist. Kõigile tuntud sündmustest vastavad musta luige olemusele 2001. aasta 9. septembri terrorirünnakud. Lennukiga kaksiktornide ründamist ei osatud ette näha. Selle sündmuse mõju turvalisusele kogu maailmas on olnud üüratu. Alles hiljem on avaldatud rohkelt materjali selle kohta, et miks ja kuidas see kõik võimalikuks osutus.

Donald Trumpi võit Ameerika Ühendriikide presidendivalimistel on veel üks must luik. Trumpi saamine presidendiks oli peavoolu meediale ja analüütikutele üllatuslik. Presidendivalimiste mõju on suur: sajad miljonid ameeriklased on jagunenud kahte leeri. Meie siin Eestis, Ameerikast kaugel maalapil, kardame oma julgeoleku pärast.

Valimistejärgselt on meedia täis lugusid, mis seletavad ära, kui loogiline Trumpi võit tegelikult oli. Lühidalt, Trumpi edu on sedasorti must luik, mille täit efekti me praegu veel ei oska kirjeldada ja see tekitab ärevust.

USA presidendivalimiste ja teise nädala tippsündmuse – Reformierakonna juhitud valitsuse kukkumise – ühine nimetaja on teadmatus selle ees, mida tulevik toob. Uue koalitsiooni moodustamine on olnud nii tempokas, et keskpartei ei ole jõudnud pärast uue esimehe valimist isegi oma sisevägesid ümber rivistada ja kaotatud sisemist tasakaalu taastada. Ajakirjanikud on pidanud Keskerakonna programmi välja otsima, et järgi vaadata, mida partei veel on valijatele lubanud peale astmelise tulumaksu.

Keskerakond on nii kaua opositsioonis olnud, et poliitika täidesaatmise kogemus on napp ja tegijate pink lühike. Tekib küsimus, mis poliitikat tulevane peaministripartei ikkagi ajama hakkab?

Võtame taas appi Nicholas Talebi musta luige idee, et praegust valitsuskriisi analüüsida. See väike mõtteharjutus on kainestav, valitsuse vahetumises pole midagi hullu.

Esiteks, Keskerakonna valitsusse siirdumine oli ennustatav. Teiseks, valitsusvahetuse mõju on küll suur, kuid muutused ongi kogu asja mõte. Kolmandaks, valitsuskriisi põhjused on selged. Usaldust ei olnud ja valitsus ei toiminud. Selles olukorras on raske reforme teha. Teisest küljest, elu ei jää sellest seisma, et rekordiliselt kaua võimul püsinud Reformierakond valitsusest välja kukub.

Edasi on küsimus selles, et kas uus koalitsioon suudab vajalikke reforme jätkata ja seni katmata valdkondades uusi asju ette võtta. Kas suudetakse sõnastada selged prioriteedid ja vältida laskumist pisiasjadesse, mis võivad tüli tekitada ja asjatult energiat röövida? Kas peaministrikandidaat Jüri Ratas suudab kogu oma diplomaatia juures valitsuse ka tõelise meeskonnana tööle panna?

Neile küsimustele vaatamata ei anna vana valitsuse kukkumine ja uue moodustamine musta luige mõõtu erakordse sündmuse kaalu välja. Kodanikel ei ole vaja valitsuse vahetumise pärast üleliia muretseda ja õhku maalitud vasakpoolsuse tonti tõsiselt võtta. Ka eelmised valitsused on laeva pigem keskmisel kursil hoidnud. Rooliratta paar rumbi võrra vasakule korrigeerimine laeva stabiilsust elumere lainetel märkimisväärselt ei mõjuta.

Tulevane koalitsioon on juba teatanud, et julgeolekupoliitikas jätkatakse vana rada. Ka teistes poliitikates pole kannapöördeid senise info kohaselt oodata. Isegi astmeline tulumaks jääb vist ära. Plaanitav maksupoliitika revisjon on küll uudne ettevõtmine, kuid seda on mitmed eksperdid kaua vajalikuks pidanud. Samuti ei ole tõenäoline, et suuremad reformid peatataks või täiesti ümber tehtaks. Näiteks pensionireformi ja tööhõivereformi vedanud poliitikud jäävad tõenäoliselt valitsusse.

Üks küsitavus on riigi ja veel täpsemalt kohaliku tasandi reformimisega jätkamine. Praegu on hoogsalt käimas omavalitsuste vabatahtlik ühinemine, mis peaks lõppema selle aastanumbri sees. Teisest küljest, üsna paljud omavalitsused on ikka veel äraootavas olekus. Kehtiva seaduse kohaselt on valitsusel järgmise aasta algusest mai kuuni õigus teha nö ülalt-alla stiilis liitmisi. Kui valitsuse moodustajatelt tuleb sõnum, et nn sundliitmist ei tule, siis võib kergesti tekkida olukord, kus osades kohtades tekivad suured vallad ja sealsamas võivad alles jääda senised väikesed omavalitsusüksused.

Nii võib tekkida senisest veel suurem ebaühtlus, sest eri suurusega omavalitsuste puhul on raske head avalike teenuste pakkujate ja nende rahastamise valemit luua. Seega vajavad omavalitsused võimulepürgijate kiiret ja selget sõnumit – mis saab omavalitsuste liitmise plaanidest? Novembrivalitsuse moodustajad lubavad haldusreformi jätkumist, kuid mil moel?

Pikemas vaates on vaja mõelda, kuidas riik tulevikus maailma raputavate muutustega ehk eelviidatud mustade luikedega paremini toime tuleks. Kasuks oleks riigiaparaadi ümberorganiseerimine ja ettevaatamisvõime arendamine. Veel olulisem on riigiasutuste koostöö- ja kohanemisvõime parandamine. Riigireformiga tuleb edasi minna ja selleks tuleb uute võimuerakondade valimisprogramme hakata tegelikkuses ellu viima. Kolme partei peale kokku on programmides olemas päris head ideed!

Arvamus on avaldatud ERR portaalis.

Mõttehommik, 15.10.2016

Rauno Vinni, Praxise riigivalitsemise ja kodanikuühiskonna programmi  juht

“Ilmakuulsa investori Warren Buffeti parem käsi Charlie Munger on öelnud, et me peaksime hoopis rumalusi, mitte edu tähistama. Ehk siis – eksimused on paratamatud, küsimus on selles, kas suudame neist õppust võtta. Selle tõdemuse võiksimegi kõrva taha panna, kui mõtleme uue presidendi esmaspäevasele kõnele ja Juhan Partsi väidetavatele vigadele,” leiab Rauno Vinni oma arvamusloos. Taani filosoof Søren Kierkegaard on öelnud, et samad sõnad võivad ühe inimese suust tulnuna näida väga sisukad ja usaldusväärsed, kuid teise suust kuulduna olla kui langevate lehtede kerge sosin. President Kersti Kaljulaid on kindlasti selline isik, keda kuulatakse ja kuulda võetakse. Tema esmaspäevases ametisse nimetamise kõnes oli nii mõndagi meenutamisväärset.

Üks presidendi kõne teemadest oli enesekindlus, mis oli seotud vajadusega teisi inimesi hoida. President ütles, et endasse uskumine on arengu ja edu eeldus. Enesekindlad inimesed ehitavad ettevõtteid, kasvatavad rõõmsaid lapsi vanema või õpetaja rollis, võistlevad teadusgrantide nimel, loovad ja hoiavad kultuuri ja toovad medaleid spordivõistlustelt.

Peaksime poliitikaprobleeme liigsete emotsioonideta lahkama ja otsima õppetunde, mitte eksimusi.

Teisalt küsis president, kas me näeme teisi inimesi kaasteelistena ühise asja ajamisel või konkurentidena erahuvide edendamisel. Kui näeme konkurentidena, siis paratamatult hakkame otsima vigu ja kaotame võime näha head. Sellest ei ole kasu, kui tunneme viimase pisiasjani igaühe nõrku külgi. Niimoodi hävitame enesekindlust.

Näiteid sellisest vigade otsimisest tõi jõuliselt seegi nädal. Valitsus nimetas Juhan Partsi Euroopa Kontrollikojas vabaks jäänud ametikohale ja seoses sellega vallandus eurokontrolöri kandidaadi suunas süüdistuste laviin. Pika majandusministri karjääri jooksul jõudis Juhan Parts teha palju otsuseid, mis toona said ja praegu saavad kõva kriitikat.

Kolmapäevases „Pealtnägija“ intervjuus Parts lausa erutus ja ründas vastu, kui Mihkel Kärmas talle ebamugavaid küsimusi esitas. Eksmajandusminister küll selgitas oma vaateid, kuid eitas vigade tegemist. Ainult jutu lõpus pillas ta moka otsast, et riigil tuleb millegi saavutamiseks ka riske võtta ja elus kõik alati ei õnnestu.

Juhan Partsi otsuseid oskavad majanduseksperdid paremini hinnata. Kuid ühele tema mõttele tahaksin küll kahe käega alla kirjutada – ka poliitikud ja ametnikud peavad saama vigu teha.

„Meil on valida, kuidas suhtume ümbritsevasse ja ümbritsejaisse“, ütles ka president ja selles on tal tuline õigus. Äge süüdistamine tekitab vaid paksu verd ja viib tähelepanu lahendustelt eemale. Peaksime poliitikaprobleeme liigsete emotsioonideta lahkama ja otsima õppetunde, mitte eksimusi. Mõne konkreetse isiku rollist olulisem on plaanipärane ja kvaliteetse analüüsi reeglitele vastav poliitikate mõju hindamine.

Tsiteerin ka Kersti Kaljulaidu: „Usun ja loodan, et viie aasta pärast on Eestis tänasest rohkem mõistmist ja vähem hukkamõistu. Rohkem abistamist ja vähem häbistamist. Rohkem julgust ja vähem hirme.“

Kui poliitikutel tekib kahtlusi ettepaneku mõttekuses, võiks selle toimivust enne seadustamist katsetada.

Siia ritta sobiks veel suurepäraselt mõte, et peaksime leidma endis julgust purustada mingeid ühiskondlikke müüte. Näiteks seda, et seadusandlus on peamine poliitika tegemise instrument ja raha ainuke selle elluviimise tagatis. Seaduste ületootmine ei aita probleeme ära klaarida. Enne täiemahulise poliitikamuudatuse seadustamist on suisa soovitav inimkatseid teha, et teada saada mis töötab ja mis mitte. Uuenduslik poliitikakujundamine seisneb justnimelt katsetamises ja õppimises.

Näiteks tegi rahandusministeerium hiljuti ettepaneku viia sisse nn ettevõtluskonto. Selle kaudu saaksid füüsilised isikud ilma bürokraatiata seadustada oma teenuste osutamisest saadud raha ja maksta selle pealt tavapärasest väiksemat maksu. See ettepanek puudutab üsna väikest osa elanikkonnast. Ka suurt riigieelarve kasvu ei ole loota. Kuid idee on meie maksusüsteemi vaatest uuenduslik.

Kui poliitikutel tekib kahtlusi ettepaneku mõttekuses, võiks selle toimivust enne seadustamist katsetada. Siinkohal on paslik mainida, et poliitikainstrumentide testimine peab asjakohaste järelduste tuvastamiseks olema selge plaaniga ja süsteemne ettevõtmine, nagu iga väärt uuring või analüüs.

Ilmakuulsa investori Warren Buffeti parem käsi Charlie Munger on öelnud, et me peaksime hoopis rumalusi, mitte edu tähistama. Ehk siis – eksimused on paratamatud, küsimus on selles, kas suudame neist õppust võtta. Selle tõdemuse võiksimegi kõrva taha panna, kui mõtleme uue presidendi esmaspäevasele kõnele ja Juhan Partsi väidetavatele vigadele.

Arvamus on avaldatud ERR portaalis.

Mõttehommik, 01.10.2016

Rauno Vinni, Praxise riigivalitsemise ja kodanikuühiskonna programmi  juht

Eestlastel on vanasõna: tarkus, tarviline vara. See ütlus on kenasti ajaproovile vastu pidanud, sest teadmised olid olulised eile ja on seda ka homme ning ülehomme. Kuid lisaks tarkusele on ühiskonna arenguks tarvis ka muid varasid – kui ennevanasti olid kesksel kohal maavarad, siis tänapäevases ja tulevikku vaatavas retoorikas tähtsustakse inimesi ning koostööd.

Nii lihtsalt öelduna ei ole viimases tõdemuses ju midagi uut. Ometi on tulevikuühiskonna aruteludes inimvara jätkuvalt keskne teema. Puritaanid lähevad isegi nii kaugele, et vastustavad sõnaosa „vara“ kasutamist, sest inimesed ei ole asjad. Olgu sõnakasutusega kuidas on, loo iva on selles, et kogu tehnoloogilise arengu juures ja sees on nn pehmed väärtused edu võtmeks. Ühiskondlik areng ei seisne vaid uudsetes IT-lahendustes, sotsiaalne innovatsioon tähendab ka uusi koostöövorme ja -viise eri ühiskonnarühmade vahel kas konkreetsete avalike teenuste pakkumisel või poliitikas laiemalt.

Eesti (ja ka teiste riikide, EL liidrite) poliitikute kesisest koostöövaimust on juba gigabaitide jagu teksti, heli ja pilti toodetud. Kuid elus on hetki, kus mingi nö selgrooajus olev varasem tunne või teadmine muutub mingi infokillu või sündmuse ajendil ühtäkki selgeks ning inimene teadvustab endale probleemi konkreetselt. Eelmise laupäeva pärastlõunal oli selline selgusehetk laiemal avalikkusel – üldsuse reageeringuid vaadates tundus, et nö masside jaoks oli presidendi valimata jätmine teatavaks teetulbaks rahva ja erakondade kaugenemisel. Poliitiline katel on juba pikalt kõva surve all olnud ja rõhu näitajad normi viimase piiri lähedal. Nüüd läks manomeetri osuti punase ala peale. Isegi paljud poliitikud tajusid, et seekord läksid võimumängud ja koostöösuutmatus üle mingi taluvuse piiri.

Poliitilikute omavaheline kauplemine on mitmeparteisüsteemis nn vaikesättena sees. Teisalt on rahvajuhtidel ka teatav vastutus demokraatia kvaliteedi hoidmise ja arendamise eest. Poliitikutel on iga otsuse tegemisel tarvis valida erihuvide ja üldiste huvide vahel. Poliitika sisuks on tasakaalu otsimine. Sealjuures on tavaline, et mõne kitsa rühma vaade kaaluvadki üldised huvid üles. Probleem tekib aga siis, kui tasakaal kaob ära pikemas vaates ja rahva jaoks olulistes küsimustes. Sellisel juhul erodeerub inimeste usaldus poliitikute ja poliitilise süsteemi vastu.

Kaitseministeeriumi tellitud juunikuine avaliku arvamuse uuring näitabki, et Eesti elanikud usaldavad riigi institutsioonidest kõige enam päästeametit, politseid ja kaitseväge. Poliitiliste institutsioonide usaldusväärsus on aga oluliselt langenud. Presidendivalimiste protsessis oleme jõudnud punkti, kus läbikukkumine valimiskogus võib usalduse langusele hoogu veelgi juurde anda. Kui aga parlament suudab ennast kokku võtta ja viimastel päevadel taasleitud koostöövaimu veidigi aega ülal hoida, siis võivad valimised poliitiliste institutsiooonide usalduse näitajad ehk taas tõusule pöörata. Seda enam, et praegune presidendidkaat Kersti Kaljulaid just rõhutabki, et üks me peamisi probleeme on madal koostöövõime ja hetkel on sündimas näide, et ühistegevus on siiski võimalik.

Miks see nii oluline on? Inimestevahelised suhted on tulevikuühiskonna vundamendiks. Kui poliitikud suudaks korraks tekkinud postiivset emotsiooni säilitada, siis annaks see lootust, et vähemalt rasketel hetketel ei vea rahvajuhid meid alt. Küsimus ei ole selles, et riik ühe ametikoha täitmatuse pärast seisma jääks, sellest olulisem on tunne, mis kodanikel presidendivalimiste ralli lõpuks sisse jääb. Kas rahvas saab oma juhte usaldada või mitte?

Usaldus on vara, mis on kogu ühiskondliku arengu eelduseks. Sotsiaalmeedias levis hiljuti kutse norrakate korraldatavale sotsiaalse innovatsiooni konverentsile. Ürituse hüüdlause on „Usaldus on uus nafta“. Norra riigi ja ühiskonna eduloos on sel maavaral teatavasti olnud oluline koht, kuid norrakad ei liialda grammigi, kui pakuvad otsalõppeva fossiilse maavara asemel uueks ühiskondlikuks kapitaliks usaldust. Usaldus viib koostööni, mis viib innovatsioonini. Järjest kiiremini muutuvas maailmas ongi usaldus see „õli“, mis ühitegevuse masinavärgi nii toimima paneb, et sellest sünnivad uudsed ja „päästvad“ lahendused.

Presidendi üheks ülesandeks olekski aidata kaasa usalduse taastootmisele, selleks soodsa(ma) keskkonna loomisele. Värske presidendikaadi sõnavõtud toetavad sellise rolli võtmist. Nii, et tekkinud poliitiline konktekst ja eri tegurid justkui toetavad presidendi äravalimist järgmisel nädalal. Konsensuse otsimise ja otsustamisega kaasnev vastutuse võtmine ongi see, mis nappi usaldust aitaks ehitada. Ehk on tekkivat usaldusvara võimalik isegi veidi ladestada, et seda oleks raskematel hetkedel taas võimalik „kaevandada“?

Mõttehommik, 16.09.2016

“Eesti nõrgavõitu juhtimise kvaliteet on üks meie arengu piduritest. Me võiksime palju saavutada, kui head juhtimist väärtustataks ja juhtimiskultuuri arendamist tõsiselt võetaks,” kirjutab poliitikauuringute keskuse Praxis riigivalitsemise programmi juht Rauno Vinni oma arvamusloos. Sel nädalal algas riigikogu uus tööaasta. President Toomas Hendrik Ilves rõhutas hooaja avakõnes, et parlamendil seisab ees paljude põletavate teemade arutelu. Riigipea mainis haigekassa olukorda ja vananevale ühiskonnale arstiabi tagamise vajadust, põllumajanduse konkurentsivõime tõstmise ja majanduse elavdamise tarvidust, inimeste toimetulekut, haldusreformi, maksupoliitikat, pagulaste lõimumist, Brexitit jne.

Olulise kõne pidas kolmapäeval ka üks teine president, kel Jean-Claude Juncker nimeks ja tööks Euroopa Komisjoni juhtimine. Juncker tegi iga-aastase ettekande olukorrast Euroopa Liidus. Komisjoni president väitis, et ta pole enne näinud nii vähe ühiste huvide edendamist ja nii palju siseriiklikesse probleemidesse takerdumist. Euroopa Liidu institutsioonide sihid olevat rahvusriikide eesmärkidest kaugemal kui enne.

Samas on Euroopa Liidus küsitavusi musttuhat – alates suurest sotsiaalsest ebavõrdsusest kuni hapra sise- ja välisjulgeolekuni välja. Junckeri arvates on järgmised 12 kuud otsustavad, kui tahame oma seltsingu taasühendada.

Ka Toomas Hendrik Ilvese probleemiloetelu oli pikk, kuid tema kõne ei olnud siiski nii dramaatiline kui euroliidu tegevjuhil. Eesti president tõdes, et parlamendi roll ongi eripalgeliste küsimuste üle otsustamine, olgu laual Euroopa Liidu eesistumine või sõidueksamite võimalused maakonnakeskustes. President toonitas, et parlamentaarne kord, küll paljude meelest tülikas, on seaduste tegemiseks kõige õiglasem ja töökindlam viis, mis arvestab võimalikult paljude huvisid.

Toomas Hendrik Ilvese arvates võiks parlamentaarse riigi parlamendi tööd iseloomustada ka valitsusliidu ja opositsiooni mõistlik koostöö, lisaks igapäevane suhtlemine vabakonnaga. Juncker teatas samuti, et Euroopa Liit toimib vaid siis, kui selle institutsioonid ja liikmesriigid liiguvad samas suunas. Tema sõnul tuleb näidata, et ühistegevus on võimalik. Järgneva aasta sees tuleb konkreetsete tegevustega edasi liikuda.

Üleilmne liidrite kriis

Koostöö, otsused, kindlad sammud prioriteetsetes valdkondades. Kõlab lihtsalt ja loogiliselt. Ent miks seda kõike seni ei ole tehtud? Kuidas me üldse jõudsime nii kaugele, et enne läheb jumala päike looja, kui kõikide hädade nimekirja ette jõub kanda? Kuidas on nii, et Euroopa Komisjoni president peab olukorda vähemalt osaliseks kriisiks?

Majandus- ja ühiskonnateadlased võiks põhjustest pika seletuskirja kokku panna. Küllap on tõepõhi all ka PR-ettevõtte Ketchum sel suvel avaldatud juhtimise ja eestvedamise uuringul (Ketchum Leadership Communication Monitor 2016), mis väidab, et me oleme tõepoolest silmitsi üleilmse ja kõiki majandusharusid puudutava liidrite kriisiga.

Ketchum on liidreid analüüsinud viimasel viiel aastal ja küsitlenud 25 000 inimest viiel mandril. Ettevõtte raport ütleb, et juhtimise kriis väljendub sügavas lõhes inimeste ootuste ja tegelikkuse vahel. Probleemid poliitikas saavad alguses sellest, et poliitikategijad teevad õigeid asju valesti ja valesid asju õigesti. Inimesed arvavad näiteks, et poliitikud ei tegele piisavalt selliste tähtsate teemadega nagu korruptsiooni tõrjumine, majandus ja haridus. Samuti on suhtlus kodanikega vilets.

Liidrite kõige olulisemateks omadusteks peeti juhtimist isikliku eeskuju kaudu, avatud kommunikatsiooni, vigade tunnistamist, võimet kriise rahulikult lahendada ja teha raskeid otsuseid. Ketchumi aruanne viitab muuseas sellele, et inimeste arvates on naisjuhid nendes asjus meestes etemad.

Meie võiksime oma era- ja avaliku sektori juhte vaadates küsida, kas eelnimetaud heade juhtide omadused on meie juhtides olemas.

Viimasel ajal on mitu arvamusliidrit (Erkki Raasuke, Indrek Neivelt, Taavi Veskimägi, Riigireformi Radari kolleegium) näidanud, et Eesti nõrgavõitu juhtimise kvaliteet on üks meie arengu piduritest. Me võiksime palju saavutada, kui head juhtimist väärtustataks ja juhtimiskultuuri arendamist tõsiselt võetaks.

Seos ühiskondlike probleemidega on ilmne – reformide vajadus on terav, kuid nende täideviimiseks on vaja tugevaid juhte. Üks tark kreeklane olla antiikajal öelnud, et igaüks oskab laeva juhtida, kui meri on rahulik. Praegusel tormisel ajal peavad kõik demokraatlike riikide juhid rohkem sisu näitama.

Milline on hea juht?

Aga millised on head juhid? Eelviidatud Ketchumi uuring ütleb, et juhid peavad vältima sõnade ja tegude lahknevust, eriti kriisiolukorras. Juhid peavad ka tegelikult oma sihtrühmasid kuulama, mitte kaasamist teesklema. Head juhid suudavad oma visiooni ellu viia, kuid annavad endale aru, et igal plaanil on ka puudusi.

Väga oluline on koostöövõime – hea juht suudab inimestes nende parema poole välja tuua. Kaasaegsed liidrid ergutavad ka mitmekesisust ja seisavad võrdsete võimaluste eest.

Ennekõike on aga vaja otsuseid. Eile oli Eestile selles plaanis päris hea päev, valitsus langetas otsuseid kohe mitmes kaua vindunud küsimuses. Näiteks saatis valitsus parlamenti elektrituru seaduse eelnõu, mis mõjutab energeetika arengusuundi. Lisaks otsustas valitsus kaotada 2020. aasta 1. jaanuarist kaitseväelaste, prokuröride, politsei- ja piirivalveametnike eripensionid, sest see süsteem on oma aja ära elanud. Väidetavalt oli seda kuuma kartulit veeretatud juba aastast 1997.

Hea märk on, et pensionisüsteemi reformi ei pandud kalevi alla. Pensioniea tõstmise üle võib tõesti veel arutelda. Kuid tähtis on, et debatt läheb kokkulepitud ajal valitsuses edasi.

Juba täna on meil võimalik näha Euroopa Liidu juhtide sisukust. Liikmesriikide liidrid arutavad Bratislavas ühenduse Brexiti-järgset tulevikku. Vaatame, kas midagi otsustatakse ja kas sõnadele järgnevad hiljem teod või mitte!

Rauno

Mõttehommik, 26.08.2016

Rauno Vinni, mõttekoja Praxis valitsemise- ja kodanikuühiskonna programmijuht



Mis oleks, kui riigikogu valiks juba eeloleval esmaspäeval, 29. augustil, meile uue presidendi? Lühike vastus: see näitaks teatavat poliitikute ja poliitikategemise küpsust ning oleks kinnituseks rahvaesindajate koostöömeelest ja juhtimisvõimekusest.

Eksperdid peavad presidendi valimist juba esimeses parlamendivoorus väheusutavaks. Selle nädala sündmused ja väitlused kinnitavad arvamust, et erakonnad ei suuda ühe või kahe kandidaadi taha joonduda. Aga oleks ju kena, kui parteid nn lehmakauplemise asemel ühtsust suudaks näidata. Eelduslikult kasvaks selle tulemusel rahva usk kõrgemasse riigivõimu ja see oleks praegusel keerulisel ajal vajalik.

Ometi ei maksa „oleks“ midagi. Vanasõnagi ütleb, et oleks tädil rattad, oleks ta omnibuss. Sellegipoolest on „mis oleks, kui …?“ -tüüpi küsimuste esitamine mõnikord tarvilik, et tulevikku ennustada. Rohkem või vähem tõenäoliste stsenaariumide kujutlemine aitab mõista eri valikuid ja nende mõju. See omakorda lubab planeerimise vaadet pikendada ja toetab seeläbi nii taktikalist kui ka strateegilist otsustamist. Muu hulgas annab alternatiivide teadvustamine selgema arusaama ka otsuste varjatud tagajärgedest.

Kuid aitab elementaarsest otsustamisteooriast. Presidendivalimiste kontekstis on eelneva jutu mõte selles, et praktikas on meil taas kord käest libisenud võimalus asju paremal moel korraldada.

Loomulikult on see väide sügavalt subjektiivne ja kantud usust, et presidendi valimine on meie poliitilises süsteemis esmajoones parlamendi ülesanne. Ma ei taha põhiseaduse mõtte ja sätte üle siinkohal edasi arutleda. Probleemi tuum on selles, et me oleme nõrga juhtimise tunnistajaks.

Tuleb nõustuda LHV grupi juhi Erkki Raasukese tõdemusega sel nädalal antud intervjuus Eesti Ekspressile, et praegu on just kehv juhtimine meie arengu suurim piiraja. President on sümbol ja tema valimise käik läheb paratamatult inimestele korda. Kuid kodanikel on praeguseks tekkinud mulje, et oluline riigielu küsimus on taas kujunenud poliitikute omavaheliseks vägikaikaveoks.

Filmis „Karge meri“ on üks stseen, kus Matt Ruhve ja Lembit Ulfsaku mängitud külamees pulmas tülli lähevad. Viimane tahab Matt Ruhve kohe kohtusse anda. Vihamehed istuvad paati, kuid ei suuda kokku leppida, kes sõudma hakkab. Üks istub paadi ninas ja teine tagaosas ning omavahel hõigutakse: „Võta aerud! Võta ise!“.

Meenutab kangesti praegust erakondade vahelist kemplemist. Kui parteid tahaksid ennast paremast küljest näidata, siis oleks võinud kokku leppida, et presidendivalimised on ühisosa, mitte erinevuste otsimise protsess.

Kuidas selline idealistlik lähenemine oleks võinud tegelikkuses välja näha? Pakun, et parlamendiparteid (või vähemalt koalitsioonipartnerid) oleks enne oma kandidaadi väljapakkumist võinud tõsimeeli arutada arusaama presidendi ametikoha ülesannetest ja peamistest väljakutsetest.

Mõistagi on presidendi peamised õigused ja kohustused seaduses kirjas. Ent senised laialivalguvad debatid näitavad selgelt, et ruumi paragrahvide tõlgendamisel on enam kui küll. Ühed huvirühmad näevad presidenti valitsuse tegevuse tasakaalustajana, teised peavad oluliseks põhiseaduse kaitsmist, kolmandad välissuhtlust, neljandad hoopis siseriiklikku tegevust. Mõned arvavad, et president peaks olema n-ö moraalne majakas. Teised jälle tahavad, et riigipeal oleks igas administratiivses küsimuses oma seisukoht, mida ta võimalusel aktiivselt kaitseb.

Niisiis – presidendi võimupiiridest ja ülesannetest räägitakse küll, kuid osalised on keskendunud oma käsituse kaitsmisele, mitte ühisosa sõnastamisele. Kokkupuutepunkte on, aga erinevused on veel suuremad. Sestap on presidendi rolli mõtestamisel saanud liiga suure kaalu konkreetsete isikute tugevuste ja nõrkuste arutamine, selmet luua arusaam presidendi ametikoha peamistest proovikividest ning seeläbi hea kandidaadi omadused kindlaks teha.

Piltlikult öeldes oleks erakonnad enne kandidaatide nimede avalikustamist võinud kokku leppida töökuulutuse täpses tekstis. Mõned muutujad valemis oleks siis n-ö lukus olnud ja alus isikute kaalumiseks selgem. Poliitikute asemel on presidendi ametijuhendit Postimehe arvamusloos kirjeldanud eksminister Jüri Raidla. Oodanuks taolisi kirjatükke ka valimistel mandaadi saanud tegevpoliitikutelt ja kandidaatidelt endiltki.

Eelnev võrdlus töökuulutuse läbimõtlemisega ja töötajate värbamisega erasektoris on muidugi lihtsustatud, kuid võtame idee veel kord kokku – nii olulises asjas kui presidendivalimised oleks oodanud rahvaesindajatelt enamat kui tavapäraseid koostööraskusi. Jah, parteideülese kokkuleppe soovitamine on sinisilmne. Teisalt, miks me peame ikka ja jälle keskpärase lahendusega leppima?

Tõdegem, et kas või arutelude kvaliteet võinuks olla parem. Keskendumine presidendi kui institutsiooni funktsioonidele, mitte kandideerijate ja nende abikaasade ning elukaaslaste isikuomadustele, oleks olnud etem tee.

Kas võimalused poliitilise juhtimise võimekust näidata on tõesti käest lastud või suudavad partokraadid ikkagi ühisosa leida, seda näeme juba lähiajal. Kõik arengud on tegelikult ju veel võimalikud. Ehk suudavad poliitikud viimasel hetkel kokku leppida, kes sõudma hakkab ja kes tüüri hoiab.

Mis oleks, kui seekord teeks teisiti, kui politoloogid ennustavad?

Rauno