Mõttehommik, 24.01.2017

Magnus Piirits, Praxise töö- ja sotsiaalpoliitika analüütik

Viimastel päevadel on palju segadust ja küsimusi tekitanud valitsuse kavandatav pensionireform, mis võtab tulevikus esimese samba väljamaksete puhul arvesse lisaks makstud sotsiaalmaksule ka inimese tööstaaži.

Täna kajastas Postimees Taavi Rõivase paberi ja pliiatsiga visandatud arvutusi, mis näitavad, et keskmisest kõrgema palgaga inimesed kaotavad pensionisüsteemi reformi tõttu tulevikus osa esimese samba pensionist. Rõivas kasutas näitena kahte inimest, kes mõlemad lähevad pensionile aastal 2050. Üks näiteinimene teenib kogu elu jooksul 1,2-kordset keskmist palka ja teine kahekordset keskmist palka. Ta leidis, et 1,2 keskmist palka teeniv inimene kaotab 2016. aasta baasosa ja aastahinde väärtuses 44 eurot ja kahekordse keskmise palga saaja juba 220 eurot kuus. Kui võtta see arvutus aluseks, kaotaks kahekordse keskmise palga saaja seega tervelt 37% (!) oma esimese samba pensionist. Vaatame aga sügavamalt arvudele otsa, kas see nii on ja milline on seis 2050. aastal.

Et arvutustest aru saada, peaks kõigepealt vaatama, kuidas on praegune pensionisüsteem üles ehitatud ja kuidas see muutub tulevikus. Valitsuskabinetis otsustati 19. jaanuaril toetada pensionisüsteemi mitmeid muudatusi. Kõige enam on avalikku debatti tekitanud staažiosaku tagasitoomine aastal 2037 ja aastateks 2020–2036 üleminekuperioodi loomine. Eelnevalt kehtis tööstaaži arvestamine aastani 1998 ja aastast 1999 teeniti kindlustusosakuid, mis oleneb isikustatud sotsiaalmaksust. Veel otsustati siduda pensioniiga aastast 2027 oodatava elueaga ning tuua pensionile minekul paindlikkus sisse aastaks 2021. Praegu kehtivas süsteemis jõuab pensioniiga samm-sammult 2026. aastaks 65. eluaastani. Samuti on praegu võimalik minna ennetähtaegselt pensionile, kuid sel ajal töötades ei saa pensionit.

Pensionisüsteemi finantsilise jätkusuutlikkuse aspektist muudetakse pensionide indekseerimist. Pensioniindeksist oleneb  baasosa ja aastahinde väärtuse kasv. Aastal 2023 hakkab indeks sõltuma ainult sotsiaalmaksu laekumisest, mis omakorda oleneb palkadest ja töötavate inimeste hulgast (praegu oleneb 80% sotsiaalmaksu laekumisest ja 20% hindade kasvust). Lisaks sõltub alates 2021. aastast pensioniindeks pensionäride arvust. Seega sõltub pensioniindeks sissemaksetest (sotsiaalmaks) ja väljamaksetest (pensionäride arv).

Kuna pensionisüsteemi reformid on pikaajalise mõjuga, siis tuleb muudatused hoolikalt läbi kaaluda. See tähendab ka seda, et muudatuste võimalikku mõju peaks hindama tuleviku tingimusi arvesse võttes ehk ei ole kohane kasutada tänaseid numbreid ja tingimusi tuleviku muudatuste mõju hindamiseks. Nagu Taavi Rõivas ka oma arvutuses on kirja pannud, siis baasosa kasvab kiiremini kui aastahinne, ja seda peab ka arvesse võtma. Kui inimene on liitunud teise sambaga, siis peaks tähelepanu pöörama ka teise samba osale. Kuna esimese samba arvelt läheb 4% teise sambasse, siis kindlustusosaku arvutamisel võetakse arvesse esimesse sambasse minev sotsiaalmaks ehk 16%[1] (20% – 4% = 16%).

Võtame näiteks ühe inimese, nimetame teda Mardiks. Mart on sündinud 1983. aastal, ta on kohustuslikus korras liitunud teise sambaga ja läinud  tööle 22-aastaselt ehk aastal 2005. Prognooside järgi peaks ta minema pensionile aastal 2050[2]. Seega töötaks Mart järjest 45 aastat. Oletame, et Mart saab terve elu 1,2-kordset keskmist palka ja seega saab aastas 0,96 kindlustusosakut, sest 16%/20% = 0,8 ja 1,2 * 0,8 = 0,96. Seega saaks Mart aastal 2050 esimesest sambast reformi tulemusena 15 eurot rohkem pensionit ehk protsendi rohkem kui praeguse süsteemiga.

graafik1

Kahekordse keskmise palga saaja saaks pärast pensionireformi 1,6 kindlustusosakut aastas ja tema kaotab uue süsteemiga. Erinevus tuleb 2050. aastal prognooside järgi küll 222 eurot, kuid protsentuaalselt on see erinevus 12% ehk esimesest sambast saaks kahekordset keskmist palka teeniv inimene tulevikus 12% vähem pensionit kui praeguse süsteemiga. Kui võtta arvesse ka teise samba pension, on protsentuaalne erinevus veelgi väiksem, sest praegu pakutud reformiga pikeneb oodatava eluea pikenedes teise sambasse kogumise periood.

graafik2

Kuna tööstaaži tagasitoomine suurendab pensionisüsteemi solidaarsust, siis on paslik vaadata sama inimese pensioni suurenemist esimesest sambast pensionisüsteemi reformi mõjul, kui inimene teenib terve elu 0,5-kordset keskmist palka. Eurodes võidaks see inimene täpselt sama palju kui kaotab kahekordse keskmise palga saaja ehk 222 eurot, mis teeb protsentuaalseks erinevuseks 0,5-kordse keskmise palga saajal 24%.

graafik3

Solidaarsuse suurendamisest võidavad madalamat palka saavad inimesed. 2015. aasta andmete põhjal aitaks solidaarsuse suurendamine umbes 70% inimestel esimese samba pensionit suurendada. Umbes 22% inimestele toob seaduse muudatus kaasa esimese samba osa vähenemise. Solidaarsuse suurenemine võib kõige negatiivsemalt mõjutada inimesi, kes pole teise sambaga liitunud, aga teenivad keskmisest kõrgemat palka ja töötavad pikalt perioodil, mil esimese samba pension sõltub eelkõige tööstaažist. Kui sama inimene[3] ei oleks pidanud liituma teise sambaga, siis kaotaks ta oma 2050. aasta esimese samba pensionist 74 eurot ehk 4,8% mitte peaaegu 12% nagu Taavi Rõivase arvutustest võib järeldada. Selle probleemi lahendamiseks on võimalus liituda 1970–1982 sündinutel teise sambaga, et koguda sinna lisaks täielikult palgaga seotud vara.

graafik4

Kolm olulist asja, mida võiks pensionireformi kohta teada:

1. Pensionireformi muudatused mõjutavad ainult esimest sammast ehk palgaga seotus jääb teises sambas kehtima. Esimese samba baasosa hakkab moodustama praeguse süsteemiga 40%, kindlustusosak 30% ja II sammas 30% kogu pensionist.

2. Täielikult tööstaažiga seotud põlvkond läheb pensionile alles aastal 2090.

3. Pensionisüsteemi reformid on pikaajalised ja seega peab nende tegelikku mõju hinnates analüüsima mitte ainult tänaseid tingimusi, vaid ka tulevikus toimuvaid muutusi.

* Arvutustes ei ole arvestatud pensioniindeksi muutmisega seotud mõju. Pensioniindeksi muutmine ei mõjuta artikli üldist tähelepanekut, aga muudab protsentuaalseid erinevusi. Kui pensioniindeks kasvab muudatuste tõttu kiiremini, siis protsentuaalsed erinevused oleksid väiksemad, aga kui kasvab aeglasemalt, siis suuremad.

[1] Neil, kes aastatel 2014-2017 suurendasid teise samba sissemakseid 6% + 3% peale, on I sambasse minev osa sellel perioodil 14% (20% – 6% = 14%)
[2] Kui 2026. aastal on keskmine oodatav eluiga 65-aastastel 19,4 aastat, siis 1983. aastal sündinutel on aastal 2048 selleks 21,9 aastat ehk 2,5 aastat enam. Seega oleks selle kohordi pensionile minemise vanuseks  67 aastast ja 6 kuud ehk pensionile minnakse aastal 2050.
[3] 1982. aastal sündinud ei pidanud liituma teise sambaga.

Mõttehommik, 23.01.2017

Emotsioonid muudavad poliitika inimnäolisemaks. Trikk on selles, et negatiivsetel emotsioonidel ega valedel ei tohiks lasta võimust võtta, leiab Praxise riigivalitsemise ekspert Rauno Vinni oma Vikerraadio kommentaaris ja pakub ETV-le välja uudse võistlussaate.

Üks kõige populaarsemaid eneseabiõpikuid, mis Eesti kodude riiulites seisab, on tõenäoliselt Dale Carnegie kirjutatud „Kuidas võita sõpru ja mõjutada inimesi?“. Raamat annab lihtsaid soovitusi, kuidas olla meeldiv inimene ja teha end teistele mõistetavaks. Teos on aktuaalne, sest kaaskodanike mõjutamine ja nendega läbisaamine on ühiskonnas kogu aeg päevakorral.

Eelmisel nädalal oli Eestis hulgaliselt juhtumeid, kus mingid rühmad sarvipidi koos olid. Tugevaid emotsioone oli küllaldaselt. Näiteks pidasid Reformierakonnas meedia vahendusel tundeküllast sõnasõda uue juhi Hanno Pevkuri leer ja sisevalimised kaotanud Kristen Michali toetajad.

Teine üldrahvalikku erutust tekitav teema on Eesti märk. Identiteediga mingilgi moel seotud küsimused tekitavad alati elavat diskussiooni. Neid inimesi on palju, kes sümbolite teemal ärevusse satuvad. Vähem on neid, kes süvenevad ja kainelt kaalutledes olukorda hindavad.

Kolmandaks süüdistas peatselt ametist lahkuv majandusministeeriumi side ja infosüsteemide asekantsler Taavi Kotka uut võimuliitu innovatsiooni pidurdamises. See uudis oli torm veeklaasis. Emotsionaalsest sotsiaalmeedia sissekandest oli ajakirjanik koostanud veelgi emotsionaalsema artikli. Arvamuste tulevärgi kõrval oli uudises faktilist materjali napilt. Lugu sobinuks majandusrubriigi asemel ajalehe arvamuskülgedele.

Tagatipuks tahab rahandusministeerium ametisõidukite numbrid äratuntavalt värviliseks teha. See peaks aitama erasõitude tarbeks kasutatavate firmaautode maksustamist paremini kontrollida. Mõnes sõnavõtus nimetati seda plaani klassiviha õhutamiseks, mõnes otse lausrumaluseks.

Nendel näidetel on kaks ühist joont. Esiteks, heal tasemel suhtlus aitab probleeme ennetada ja halb võimendab. Õppetund on selles, et kaasaegse poliitikategemise ja kommunikatsiooni vahele võib võrdusmärgi tõmmata. See ongi sõprade võitmine ja inimeste mõjutamine.

Teiseks, emotsioonid on iga otsuse langetamisel väga olulisel kohal. Psühholoogidele ei ole see mingi uudis. Ka poliitikas on see teadmine kogu aeg kuskil eksisteerinud. Teisalt on riigivalitsemist ja majandust ikka pigem ratsionaalseks ja statistikale rajatud valdkonnaks peetud.

Kuid Brexit, Ameerika Ühendriikide presidendivalimised ja isegi Pevkuri üllatuslik võit Reformierakonna juhi valimistel näitavad, et tunnetel on otsustamisel suurem roll kui me oleme harjunud. Tõenditepõhise poliitika kõrvale on trüginud tunnete poliitika, mida mõnede tegelaste sõnavõtte vaadates isegi ulmepoliitikaks võiks nimetada. Saabunud on tõejärgne ühiskond.

Edasi tekib küsimus, kuidas avalikkuses levivate tugevate tundmustega toime tulla. Tavainimesi saadetakse tänapäeval teisi inimesi häirivate emotsioonide kontrolli all hoidmise eesmärgil viharavi kursustele. Mida riigi tasandil ette võtta?

Vastus on tegelikult lihtne. Nii poliitikud kui ka ametnikud peavad omandama kommunikatsiooni põhimõtted ja tööriistad edasijõudnute tasemel. Parem sõnumiseadmise oskus aitab probleeme ja eesmärke selgemalt sõnadesse panna ning kaasata huvigruppe tõhusamalt. Ka Dale Carnegie soovituste meeldetuletamine ei teeks paha.

Teiseks peaks iga poliitikategija teadmiste ja oskuste hulka kuuluma emotsioonidega toimetulek. Praktikas tähendab see tahet mõista erinevate osaliste eelistusi ja oskust lisaks kõvadele faktidele ka pehmeid tundeid arvesse võtta. Eelneva võib teiste sõnadega kokku võtta kui avatud valitsemise.

Koostööoskused ei ole meile emapiimaga kaasa antud, need omandatakse elu jooksul. Kui ametnikke saab vajadusel käsu korras koolitustele saata, siis rahvaesindajatega on lugu keerulisem. Kuidas saada poliitikud avatud poliitikategemist õppima? Pakun ühe uitmõtte.

Poliitikud teatavasti armastavad end avaliku tähelepanu all soojendada nagu ussid kevadpäikese käes. ETV võiks ristata saated „Foorum“, „Rakett 69“ ja „Ajujaht“ ning teha uue poliitikasaate. Selle formaat näeks ette, et moodustatakse tiimid, kuhu kuulub poliitikuid, ametnikke ja huvigruppide esindajaid. Need saaksid lahendamiseks konkreetse probleemi ja tiimiliikmed peaks koostööd tegema, kui tahavad saatest saatesse liikuda. Edasi pääsevad need, kes suudavad meeskonnavaimu näidata ja demonstreerida probleemide lahendamise oskust. Võistkondadel oleks ka mentorid ehk tegevusjuhendajad, kes meeskondi tööriistadega aitavad. Tulemusi hindaks ja kommenteeriks eksperdid.

Saate tööpealkiri oleks „Kuidas karjatada kasse?“ Mõte on selles, et tegeliku elu probleemi lahendades õpivad erinevate huvidega osalised koos tegutsema. Olles avaliku tähelepanu all, on nad sunnitud tulemuse nimel vaeva nägema.

Aga nali naljaks. Kui eelnevast jutust võib jääda mulje, et riigi juhtimises on tunded midagi halba, siis risti vastupidi – emotsioonid muudavadki poliitika inimnäolisemaks. Trikk on selles, et negatiivsetel emotsioonidel ja valedel ei tohiks lasta võimust võtta. Vihakõne ei ole lubatud.

Poliitiliste valikute üle otsustamisel tuleks vaadata tunnete kardina taha, et leida üles inimesi käivitavad hirmud või rõõmud. Kaasajal tegelevad nende küsimustega käitumispsühholoogid käsikäes ametnikega. Võib-olla peaksime ka meie oma ministeeriumides ametnikele psühholoogid appi palkama? (See ettepanek ei ole enam nali.)

Et kõik selge oleks – vaja ei ole ametnike endi tundemaailma korrastajaid või poliitikute läbisaamist siluvaid suhtenõustajaid. Tarvis on sotsiaal- või mõjutamispsühholooge, kes konsulteeriks poliitikakujundajaid inimeste käitumise alal. Arenenud riikide valitsustes on sellised nõustamise üksused olemas.

Arvamus on avaldatud ERR portaalis.

Mõttehommik, 09.12.2016

Rauno Vinni, Praxise riigivalitsemise ja kodanikuühiskonna programmi  juht

Praeguse võimuliidu tegevuses avaldub lubaduste ja reaalsuse lahknevus – alles eile deklareeriti avatud poliitikategemise tähtsust, kuid juba täna onvanded unustatud, kirjutab riigivalitsemise ekspert Rauno Vinni oma arvamusloos. Kas poleks tore, kui probleemidel oleks sirgjoonelised lahendused? Näiteks võiks inimesed ennast imetablettidega saledaks süüa, kui rannahooaeg läheneb. Kaitsekulud võiks tervisepoliitikasse suunata, kui Putin lõpetaks teiste riikide kiusamise. Riigieelarve võiks mühinal kasvada, kui võimuliit tõstab auto-, alkoholi- ja suhkrumaksu. Jne.

Unistada ju võib, aga maailm ei ole must ja valge. Pahatihti käivad soovitud lahendustega kaasas ka soovimatud tagajärjed. Kehvasti teostatud hea idee võib kaasa tuua olukorra, mis on veel hullem kui enne. Sellegipoolest on otsustajate usk õilsasse eesmärki ja lihtsatesse lahendustesse mõnikord nii tugev, et oma tegevuse negatiivset kõrvalmõju eiratakse.

Viimane näide sellest on nn kobarseaduse eelnõu. Uus valitsusliit soovib mitut olulist maksumuudatust sisaldava eelnõu kiirkorras seadustada. Idee on üllas – maksusüsteemi tuleb reformida, et täita riigikassat ja viia oma poliitikad ellu. Teisest küljest on tegemist küllalt kaalukate sammudega, mille eesmärgid ja kõrvalmõjud tuleks hoolikalt läbi arvutada ning arutada.

Küsimus on igihaljas: kas eesmärk pühendab abinõu? Poliitikas sõltub reageering vastajast – värske koalitsioon ütleb, et vana valitsuse eelarve ja maksusüsteemiga nad oma sihte ei saavuta. Võimukandjad teatavad nagu Gabriel, et nad ei ole vabad mehed, neil ei olevat teist valikut! Opositsioon seevastu väidab, et ruttamine ei ole õigustatud, sest muutused ei ole läbi arutatud.

Kobareelnõu kriitikutel on õigus – seaduste tegemisel on reeglid, mida ei tohiks kiire kasu nimel painutada.

Mõlemad seisukohad on teatud piirini mõistetavad. Loo puänt on selles, et tõtliku menetlemise pooldajate ja vastaste leeris on isikud vahetunud. Endised opositsionäärid kasutavad takistuste ületamiseks nüüd ise teerulli meetodit. Reformikate aadressil võiks parastavalt tõdeda, et ära tee teistele seda, mida sa ei taha sulle tehtavat.

Kuid kobareelnõu kriitikutel on õigus – seaduste tegemisel on reeglid, mida ei tohiks kiire kasu nimel painutada. Meil on kaasamise hea tava, mis reguleerib osalemist ja peaks tagama otsuste laiapindsuse ning parema kvaliteedi. Meil on ka õigusloome ja normitehnika eeskiri, mis näeb ette seadusloome etapid ja mõju hindamise korralduse.

Juhised on selleks, et poliitilised ideed ka tegelikus elus kavandatud moel tööle hakkaks. Aeg, mis kuluks kaasamisele ja riskide paremale maandamisele, oleks investeering paremasse tulemusse.

Maksumuudatuste vanade meetoditega läbisurumine on kaheldav ka põhjusel, et vastne valitsus lubas uut valitsemise kultuuri. Võimuliidu aluspõhimõtete eessõnas on sel teemal terve lõik tsiteerimisväärset materjali.

Uus kolmikliit lubab avatud valitsemist. See tähendab võimu teostamist ausalt, läbipaistvalt ja dialoogis kodanikega.

Koalitsioonileppes seisab: „Seisaku murdmiseks vajab Eesti koostöövõimelist, seesmisele usaldusele toetuvat, laiapõhjalist ja ideedele avatud valitsust. Lubame, et me ei langeta otsuseid üksnes enese tarkusest, vaid kuulame ettevõtjaid, eksperte, vabakonda ja opositsioonierakondi. Soovime kaasata ja kõnetada kõiki Eesti inimesi, sõltumata soost, vanusest, maailmavaatest või rahvusest.“

Puhas kuld!

Kui see lõik paari sõnaga kokku võtta, siis uus kolmikliit lubab avatud valitsemist. See tähendab võimu teostamist ausalt, läbipaistvalt ja dialoogis kodanikega.

Huvitava kokkusattumusena lõppeb just täna Pariisis mitmepäevane avatud valitsemise partnerluse tippkohtumine. Avatud valitsemise partnerlus onrahvusvaheline algatus hea riigivalitsemise edendamiseks.

Eestit esindas Pariisi kohtumisel president Kersti Kaljulaid, kelle varasemad sõnavõtud ja teod kinnitavad truudust avatud valitsemise põhimõtetele. Küll aga ilmneb lubaduste ja reaalsuse lahknevus praeguse võimuliidu tegevuses – eile deklareeriti avatud poliitikategemise tähtsust, kuid juba täna on vanded unustatud.

Taoline ilmne sõnade ja tegude erinevus murendabki rahva ja riigi usaldussuhet. Sel põhjusel ei kaalu tõttamine maksumuudatustega loodetud kasu üles.

Tõeliselt läbipaistev poliitikategemine oleks midagi teistsugust.

Eesti on rahvusvahelises võrdluses küllalt avatud valitsemisega riik. Kuid poliitika köögipoolel on veel palju ära teha. Koalitsioonileppeski on öeldud, et riigijuhtimine vajab uusi mõtteid ja lahendusi. Nii oleks peaminister Jüri Ratas võinud maksumuudatuste läbisurumisel aja maha võtta ja väisata selle asemel Pariisi suurüritust, et mõista paremini, mida avatud valitsemine muu maailma tippjuhtidele tähendab.

Järgmiste riigikogu valimisteni jäänud aja vältel on raske ümber pöörata aeglase majandusarengu või rahvastiku kahanemise trende. See võtab aega. Küll aga saaks juba täna hakata riiki juhtima kooskõlas avatud valitsemise printsiipidega. Lisaks usalduse tõusule toetab avatud valitsemine ka sotsiaalset innovatsiooni ja see loob omakorda eeldusi uueks arenguhüppeks.

Valitsus saab iga päev kõikidelt ühiskonnarühmadelt n-ö tasuta konsultatsiooni. Hea peaminister, kinnitan siiski enda poolt, et avatud valitsemine onväga selgelt üks pagana hea mõte!

Avatud valitsemise ideid võiksite mõõdukate kuludega ja laiade masside toetusel jalamaid rakendama hakata. Tõeliselt läbipaistev poliitikategemine oleks midagi teistsugust ja avatud riigijuhil oleks võimalik endast positiivne märk ajalukku jätta.

Arvamus on avaldatud ERR portaalis.

Mõttehommik, 18.11.2016

Autor: Alari Paulus, Praxise vanemanalüütik

Uue valitsuskoalitsiooni läbirääkimiste käigus on kõvasti kirgi kütnud üksikisiku tulumaksu teema. Ühed osapooled soovivad astmelist tulumaksu, mis kitsamalt defineerides tähendab kasvavate maksumääradega maksuastmeid, üldisemalt aga viitab progressiivsele maksusüsteemile, kus keskmine maksukoormus suureneb sissetulekutega. Teised on aga astmelisele tulumaksule vastu, kuid ollakse nõus maksukoormuse jaotust (senisest veelgi) progressiivsemaks muutma.

Nüüd, kus tolm on hajumas, on väljakoorunud ettepanekud oluliselt tõsta praegust ühtlast maksuvaba tulu (€170 kuus) ning suunata seda madala- ja keskmise sissetulekuga inimestele:

  • Variant A (EPL 17.11.16): maksuvaba tulu €500 kuus, vähenedes ühtlaselt nullini tuluvahemikus €500-1200.
  • Variant B (EPL 18.11.16): maksuvaba tulu €500 kuus, vähenedes ühtlaselt nullini tuluvahemikus €1200-2100.

Graafiliselt näevad need välja järgmiselt (eeldades, et maksuvaba tulu suurus seotakse pigem maksubaasiga, st brutopalk peale sotsiaalkindlustusmaksete maha arvamist – hetkel on see lahtine):

joona-1_

Joonisele on veel lisatud (aastakeskmise) brutopalkade jaotus SKA 2015. andmete põhjal (siinkohal tänusõnad Praxise analüütikule Magnus Piiritsale arvutuste eest!), illustreerimaks kus tulutasemel enamik töötajaid paikneb. See on esitatud tagataustal halli alaga.

Mida need muudatused endast kujutavad? Väljapakutud maksuvaba tulu skeemid meenutavad mõneti klassikalist astmelist tulumaksu, mille maksuastmed on „segamini paisatud“. Ühest küljest madala- ja keskmise sissetulekuga inimeste netosissetulek suureneks, teisalt aga tõuseks teatud sissetulekurühmades oluliselt ka efektiivne piirmaksumäär – st kui palju igast täiendavast teenitud eurost läheb maksudeks. See võib aga vähendada töötamise stiimuleid. Variant A puhul puudutaks kõrgem efektiivne piirmaksumäär töötajaid, kelle sissetulek on keskmise taseme ümber; variant B puhul aga juba märksa kõrgema sissetulekuga inimesi.

Kes võidaksid, kes kaotaksid? Võtame lähtepunktiks 2016. aasta maksu-toetussüsteemi ja vaatame kõige lihtsamat juhtu ehk siis üksikisikust leibkonda. Sellisel juhul saab kõrvale jätta universaalsed peretoetused, vajaduspõhise peretoetuse, täiendava maksuvaba tulu laste järgi, ühisdeklaratsioonide võimaluse jne. Sellegipoolest tuleb aga lisaks tulumaksumäärale ja maksuvaba tulule arvestada ka sotsiaalkindlustusmakseid (kogumispensionimakse, töötuskindlustusmakse), madalapalgaliste maksutagastust ja toimetulekutoetust. (Viimane on oluline piirmaksumäärade kontekstis.)

Üksikisiku jaoks muutuks kuine netotulu sõltuvalt töisest brutotulust järgmiselt:

joonis-2_

Variant A puhul võidaksid netotulus need, kelle brutotulu jääb alla €1000 kuus ning kõrgema sissetulekuga inimesed maksaksid kuni €34 kuus rohkem makse. Variant B puhul võidaksid need, kelle brutotulu ei ületa €1860 kuus ning kõrgema sissetulekuga inimesed maksaksid jällegi lisaks. See nõuab eraldi arvutusi, kui palju kumbki skeem riigieelarvele maksma läheks, kuid see joonis näitab üheselt, et variant B on tunduvalt kulukam kui variant A.

Sama illustreerib ka keskmise (efektiivse) maksumäära muutus:

joonis3

 

Mis juhtub aga efektiivsete piirmaksumääradega? Olgu kõigepealt ära mainitud, et juba praegusel süsteemil on madalapalgaliste maksutagastuse tõttu teatud problemaatilised “kõrvalnähud”: kui alla €480 brutotulu on efektiivne piirmaksumäär enamjaolt nullilähedane (endiselt tuleb maksta kogumispensioni- ja töötuskindlustumakset), siis brutotulu vahemikus €480-650 on piirmaksumäär ligi 58% ehk igast täiendavast teenitud eurost jõuab inimeseni vaid 42 senti. Põhjuseks asjaolu, et sellel tulutasemel kaasneb suurema tuluga nii kõrgem tulumaks kui ka madalam maksutagastus (tempos 35 senti iga täiendava euro kohta ehk nn taandumismääraga 35%). €650-st kõrgema sissetuleku juures on piirmaksumäär ca 23%.

Alljärgneval joonisel on näidatud 2016. a. süsteemi puhul piirmaksumäärad nii madalapalgaliste maksuvabastusega kui ka ilma selleta (siis näeme ainult 3% ja 23% piirmaksumäära). Lisaks tasub meenutada, et tänu toimetulekutoetuse ülesehitusele (iga täiendav teenitud euro vähendab toetust ühe euro võrra) on efektiivne maksumäär kogunisti 100% tulujaotuse kõige madalamas otsas, mis võib näiteks pärssida vähese osaajaga töötamist. Madalapalgaliste maksutagastus aga nii madalale ei „ulatu“, sest selle saamine eeldab vähemalt 6 kuud täisajaga töötamist kalendriaasta jooksul ning selle suurus on proportsionaalne töötatud kuudega. Siinsete kuiste arvutuste juures on seetõttu arvestatud, et madalapalgalise maksutagastuse saamise eelduseks on vähemalt €215 brutotulu (= 50% kehtivast palga alammäärast) ning brutotulu vahemikus €215-430 on see proportsionaalne palga alammääraga.

joonis4

 

Mis juhtub aga efektiivsete piirmaksumääradega kui rakenduks eelpool nimetatud maksuvaba tulu skeemid? Kui oletada, et madalapalgaliste maksutagastus säilib (hetkel jällegi lahtine), siis variant A korral oleks efektiivne piirmaksumäär nullilähedane kuni €585 brutotulu puhul (va toimetulekutoetust saades). Vahemikus €585-650 kasvaks piirmaksumäär isegi 72%ni. Edasi oleks piirmaksumäär aga 37%, langedes alles €1245 juures tagasi 23%le. Kui samaaegselt loobuda madalapalgaliste maksutagastusest ei ületaks piirmaksumäär 37% piiri, kuid see kõrgendatud määr kehtiks veelgi laiemas tuluvahemikus.

joonis5

 

Variant B korral tekib samuti kõrgema piirmaksumääraga (34%) „aste“, kuigi oluliselt kõrgemas ja laiemas brutotulu vahemikus (€1245-2175). Erinevalt variandist A ei suureneks aga piirmaksumäär üle 58%, sest madalapalgaliste maksutagastus ja maksuvaba tulu ei väheneks üheskoos ühelgi tulutasemel.

joonis6

Kokkuvõttes panevad seega mõlemad skeemid mõtlema, kas ei oleks klassikaline astmeline tulumaks selle (ja madalapalgaliste maksutagastuse) asemel juba lihtsam ja läbipaistvam?

Mõttehommik, 17.11.2016

Koalitsioonikõnelustelt on välja hõisatud mõte, et koolikohustust tuleb pikendada. Kuigi uut võimalikku süsteemi pole täpsemalt lahti seletatud, on põhiideena välja käidud, et pärast 9. klassi lõpetamist tuleks noortel siirduda kas gümnaasiumisse omandama üldkeskharidust või kutseõppeasutusse omandama kutse ilma keskhariduseta või siis kutsekeskhariduse. See tähendaks, et pikas perspektiivis peaksid vaid põhihariduse omandanud inimesed olema omandanud ka mingi eriala kutsekoolis. Kaalusime Praxises sellele mõtte eeliseid ja puudusi.

Koolikohustuse pikendamine keskhariduse omandamiseni on väärt mõte:

  • 2015. aastal omas iga kümnes Eesti inimene vanuses 25-64 ainult põhiharidust või puudub neil seegi. See on umbes 65 000 inimest. Paraku on see kasvav trend ja ilmneb rohkem just nooremates vanuserühmades – 2013.aastal näiteks oli 16% 20-24 aastastest noortest põhihariduse või madalama haridustasemega, 25-29 aastaste seas ligi 12%.
  • Tööturul on keskhariduseta inimesed kõige haavatavam rühm, olgu see siis kutsega või ilma: nad on sagedamini töötud või tööturult eemal ja nende sissetulekud on madalamad. Näiteks 2014.aastal oli viis aastat varem põhihariduse omandanud noorte keskmine sissetulek pea 25% väiksem, kui samal ajal üld- või kutsekeskhariduse omandanud noortel.
  • Eesti on eesmärgiks seatud eri- ja kutsealase hariduseta inimeste arvu vähendamine, samuti on suureks väljakutseks kõrgelt kvalifitseeritud tööjõu puudus – sellises olukorras on koolikohustuse pikendamine keskhariduse omandamiseni väga oluline samm, sest keskharidus on eelduseks nii kõrghariduse kui ka kutsehariduse kõrgema taseme (5. taseme) omandamisel. Samas üksnes põhiharidusega omandatud kutse soodustamine kõrge kvalifikatsiooniga tööjõu pakkumist oluliselt ei suurenda.
  • Huvitav on ka see, et rahvusvahelises võrdluses on Eesti üks lühema koolikohustusega riikidest – kui meil on kohustuslik õppeaeg 9 aastat, siis näiteks Ungaris ja Hollandis 13 aastat, Belgias, Saksamaal ja Portugalis 12 aastat, Lätis, Bulgaarias ja Rumeenias 11 aastat ja Taanis, Prantsusmaal, Itaalias, Leedus, Austrias jt riikides 10 aastat.

Koolikohustuse pikendamine ainult kutse omandamiseni ilma keskhariduseta ei ole hea mõte:

Eestis on võimalik peale põhihariduse omandamist (või ka ilma selleta) minna kutsekooli ja omandada kutse ilma keskhariduseta. Kuigi on oluline, et haridusteed oleksid paindlikud ja vastaksid erinevate sihtrühmade vajadustele, ei pea me õigeks suunata noori peale 9. klassi lõpetamist teele, mis lõpeb ikkagi ilma keskhariduseta.

  • Kutseharidus ilma keskhariduseta on teatud mõttes tupiktee, sest kõrgemal tasemel edasi õppimiseks (kas siis näiteks kutseõppe kõige kõrgemal, 5.tasemel või kõrghariduses) on eelduseks keskhariduse olemasolu. See tähendab, et kui noor 9. klassi lõppedes omandab kutsekvalifikatsiooni, tuleks tal haridustee jätkamiseks siiski asuda uuesti õppesse, et omandada keskhariduse diplom ja alles seejärel saab ta õpinguid kõrgemal tasemel jätkata. See ei tundu mõistlik aja ja ressursi kasutamine. See ahel läheb pikaks ja noorel võib kaduda huvi ja motivatsioon kõrgema haridustaseme poole püüelda, sest esmalt on vaja mitte-erialases õppes pikalt osaleda.
  • Eestis on paraku just noorte seas kasvamas trend, et koolitee lõppeb põhihariduse omandamisega. Just noortemates vanuserühmades on suurem nende osakaal, kes ei ole jõudnud keskhariduse omandamiseni. Aastatel 2005-2009 lõpetas Eestis põhikooli kokku 88 000 inimest, neist 20% ehk 18 000 noort ei olnud 2013.aasta lõpuks põhiharidusest kõrgemat haridustaset omandanud. Kui kasvav hulk noori valib selle tee, et omandada vaid põhiharidus koos kutseõppega tähendaks see meie ühiskonnale tervikuna veelgi suuremat puudust kvalifitseeritud tööjõust.
  • Kõrgelt kvalifitseeritud tööjõu puuduse tingimustes on oluline tagada inimeste võimalused jõuda kõrgemate haridustasemeteni. Eelpool kirjeldatud tupiktee seda aga ei võimalda.
  • Pikas perspektiivis tundub mõistlik investeerida need ressursid, mis läheksid noorte suunamisele põhiharidusest kutse omandamise juurde pigem noorte suunamiseks keskhariduse omandamise juurde, olgu see siis üldhariduse või kutseõppe suunal. Selleks, et suurendada kutseõppe suunal õppivate noorte osakaalu võiks pigem mõelda atraktiivse kutsekeskhariduse õppe peale. Näiteks pakutakse kutsekeskharidust praegu üksnes päevases õppevormis, mis ei ole aga realistlik valik nende inimestele, kes peavad või soovivad oma õpingute kõrvalt juba töötada.
  • OSKA tööjõu ja -oskuste vajaduse prognoosi senised raportid viitavad vajadusele selliste universaalsete tulevikuoskuste järele, nagu mõtestamine, sotsiaalne intelligentsus, loovus ja kohanemine, kultuuridevaheline kompetents, programmeeriv mõtlemine, disain-mõtlemine, transdistsiplinaarsus, virtuaalne koostöö. Need on oskused, mida meie hinnangul ei ole võimalik omandada vaid põhihariduse ja kutse baasil, ilma keskharidust omandamata. Et anda võimalus meie areneval tööjõul omandada vajalikud oskused tuleviku tööturul edukalt hakkama saamiseks, on vajalik võimaldada neile ka selliste haridusvalikute tegemine.

Lisaks eelnevalt kirjeldatule tuleb ka ausalt tõele näkku vaadata selles osas, missugune on kutsehariduse roll ja väärtus meie tööturul ja ühiskonnas. Kuigi Eestis on aastaid olnud eesmärgiks kutseharidust populariseerida ja motiveerida enam noori valima põhihariduse järel mitte gümnaasiumi ja ülikooli, vaid kutsehariduse rada, ei ole see seni olnud edukas. Haridus- ja Teadusministeeriumi analüüsi kohaselt oli aastatel 2005-2013 kõrgharidustaseme lõpetanute sissetulek aastal 2014 ca 50% kõrgem kutsehariduse lõpetanute sissetulekust.

Seejuures selgus, et kutsekeskharidus annab küll tööturule sisenemisel sissetulekueelise üldkeskhariduse ees, kuid aastate möödudes sissetulekud võrdsustuvad ja üldkeskhariduse omandanud on isegi edukamad. Tööandjad küll räägivad, et heast tööjõust on puudus ja soovivad rohkem kutsehariduse lõpetajaid, kuid palgas, mida nad on valmis kutseharidusega inimestele maksma, see ei väljendu. See ei tähenda muidugi, et kutseharidust üldse vaja ei ole – kindlasti on, aga oluline on ennekõike arendada neid tasemeid ja suundi kutsehariduses, mis ka tööturu vajadustele vastavad, mis tööturul annavad ühes või teises valdkonnas selge eelise ja mis samas on piisavalt paindlikud, et võimaldada hariduse omandamist järgmistel haridustasemetel.

Teksti on koostanud Praxise analüütikud Hanna-Stella Haaristo ja Kirsti Nurmela.

Samal teemal pressiteatega saab tutvuda siin!

Allikad: