Valitsus on hariduse valdkonnas 2012. aastal jätkanud aktiivset tööd, seda peegeldab pidev haridusküsimuste kajastamine meedias. 2012. aastat jääb kindlasti mitmete saavutuste taustal ilmestama õpetajate streik, mis õpetajate töötasu küsimuse jõuliselt haridus- ja teadusministri päevakord tõstis. Kuigi õpetajate 2013. aasta töötasu küsimuse ümber käib jätkuvalt elav arutelu ja sihtrühmad on välja toonud mitmed selguseta küsimusi, tuleb haridus- ja teadusministrit tunnustada selle eest, et õpetajate palga- ja töötingimused on hariduse valdkonnas tähelepanu keskmesse tõstetud. Detsembri aluses otsustas valitsus saata Riigikogule arutamiseks uue põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse ja sellega seotud seaduste muutmise eelnõu, millega soovitakse muuta mitmeid hariduse valdkonna korralduslikke küsimusi, sh õpetajate palga- ja tööajaküsimused, koolijuhi vastutuse suurendamine, põhikooli ja gümnaasiumi lahutamine, üldhariduse rahastamise küsimused jne. 2013. aastal saab jälgida seaduseelnõu arutelusid Riigikogus ning seda, kas ja mil moel ministri ettepanekud heakskiidu saavad.

Kõrghariduse valdkonnas jäävad 2012. aastast meelde kõrgharidusreformi ellurakendamiseks väljatöötatud seaduseelnõudega seotud debatid. 2012. aasta alguses ei kuulutanud president välja ülikooliseaduse, rakenduskõrgkooli seaduse ja teiste seaduste muutmise seadust, viidates mitmetele puudujääkidele. Neist olulisimad olid seotud kõrgkoolidele raha eraldamise ning õppekava täitmata jätnud tudengilt õppekulude hüvitamise küsimuste ebaselgusega. Riigikogu arutas seaduseelnõud uuesti ning mais sai kõrgharidusreformi eelnõu lõplikult vastu võetud ja presidendi heakskiidu. Detsembris võeti vastu ka uus õppetoetuste ja õppelaenu seadus, millega rakenduvad vajaduspõhised õppetoetused. Õppetoetuste seaduse eelnõu tekitas sarnaselt kõrgharidusreformi eelnõuga palju vaidlusi ja arutelusid, kuna tegemist oli suuri muudatusi ja suurt hulk tudengeid puudutava eelnõuga. 2013. toob veidi selgust sellesse, kuidas kõrgharidusreformi rakendamine edenema hakkab.

Novembris lõpus kiitis valitsus heaks kauaoodatud uue kutseõppeasutuse seaduse eelnõu. Selle üheks olulisemaks muudatuseks on seniste haridustasemel põhinevate õppeliikide kaotamine ja asendamine Eesti kvalifikatsiooniraamistikul põhinevate õppeliikidega. Selle kohaselt jaguneb kutseõpe taseme- ja täiendusõppeks. Väga oluliseks muudatuseks on Eesti haridusmaastikul võimalus omandada keskharidus ilma põhiharidust omamata. Vähemalt 22-aastased ilma põhihariduseta inimesed saavad asuda omandama kutsekeskharidust, kui inimesel on kooli hinnangul selleks piisav valmisolek ja vajalikud teadmised ning oskused. Lisaks luuakse uue seadusega võimalus üldhariduskooli ja kutseõppeasutuse tegutsemiseks ühe asutusena ning lubatakse kutsekeskhariduse omandanud õpilastel jätkata aasta jooksul kutseõppeasutuse või gümnaasiumi juures üldharidusainete õppimist, et parendada lõpetaja võimalusi jätkata õpinguid kõrghariduse tasemel.

Kokkuvõttes võib öelda, et hariduse valdkonnas on uue valitsuse ajal näha jõulist valdkonna arendamist. Ministril on selged visioonid ning koalitsioonipartnerite tugev toetus oma plaanide elluviimiseks. Seda ilmestab uute plaanide kiire elluviimise tempo nii kõrghariduse kui üldhariduse valdkonnas. Nt hariduskorralduse kaasajastamise põhimõtted kiideti valitsuses heaks juunis ning vastav seaduseelnõu jõudis valitsuskabinetti juba aasta lõpuks. Sellist töötamise kiirust kohtab tänapäeva poliitikakujundamises harva. Samas on muutuste kiire rakendamise varjuküljeks tihti muutuste läbirääkimiseks jääv lühike aega, mis ei võimalda kavandatavaid samme põhjalikult siht- ja sidusrühmadega läbi arutada ning kõiki rahuldavaid kokkuleppeid saavutada. Kõiki olulisemaid haridus- ja teadusministri seaduseelnõusid saatsid emotsionaalsed ja kohati teravad vaidlused, uuel aastalt ootaks, et aruteludeks leitakse rohkem aega.

2013. aasta on hariduse valdkonnas eriti otsustava tähtsusega – aeg on paika panna valdkonna järgmise seitsme aasta prioriteedid, sest EL struktuurifondide uue perioodi rahade otsused langetatakse just sellel ajal. Haridus- ja teadusminister on samuti ise rõhutanud, et hariduse järgnevate aastate arengufookused ning Euroopa Liidu toetusrahade kasutamist tuleks käsitleda üheskoos. Detsembri aluses kiitis valitsus seda ideed silmas pidades heaks Eesti elukestva õppe strateegia aastateks 2014-2020 koostamise ettepaneku. Aprilliks 2013 loodetakse strateegias koos huvigruppidega kokku leppida.

Autorid: Praxise hariduspoliitika analüütikud

Poliitikauuringute Keskus Praixs kuulub võrgustikku Valitsemise Valvurid. Valitsemise valvurid on poliitiliselt sõltumatud asjatundjad, kes jälgivad veebilehel www.valvurid.ee valitsuse tegevusprogrammi täitmist ehk riigivalitsemise argipäeva.

Eesti Hindamise Ühingu ESTES eestvedamisel on kokku pandud hindamise hea tava dokument. Tegemist ei ole juhendiga, kuidas sisuliselt hindamisi läbi viia, vaid pigem on rõhuasetus protsessil – kuidas kenasti ja korrektselt hindamiste planeerimisel ja läbiviimisel käituda. Eesmärk on aidata kaasa hindamiste kvaliteedi tõusule ning arendada ühiseid arusaamu hindamise sisust ja protsessist. Seeläbi peaks arenema hindamiskultuur Eestis ning hindamistegevus professionaalsemaks muutuma.

Hea tava koostamisse on senini panustanud lisaks Estesele riigiasutuste hindamiskoordinaatoreid koondava Hindamise Juhtkomisjoni liikmed. Enne lõplikku nö heaks kiitmist soovime veel koguda tagasisidet laiemalt ringilt, seega on täiendused-kommentaarid oodatud kõigilt hindamistega kokkupuutuvatelt osapooltelt – tellijatelt, hindajatelt, hinnatavatelt, hindamiste kasutajatelt.

• Hindamise hea tava dokumendiga saab tutvuda siin!

• Ootame mõtteid jaanuari lõpuni aadressil merilin.truuvaart@ee.ey.com

Oodatakse ettepanekuid Euroopa Sotsiaalse Innovatsiooni auhindadele. Otsitakse innovatsiooni lahendusi, mis toovad meile selliseid tooteid, teenuseid ja poliitikat, mis on ligipääsetavad, kasutatavad, arvestavad keskkonnaga ning suunatud tulevikku. Mis ei diskrimineeri.

Keegi meist ei taha, et meie õigusi piiratakse rahvuse, rassi, nahavärvuse, soo, keele, päritolu, usutunnistuse, poliitiliste või muude veendumuste, samuti varalise ja sotsiaalse seisundi või muude asjaolude tõttu. Küll aga lepime kui meid eelistatakse meie  rahvuse, rassi, nahavärvuse, soo, keele, päritolu, usutunnistuse, poliitiliste või muude veendumuste, samuti varalise ja sotsiaalse seisundi või muude asjaolude tõttu, ning teiste inimeste õigusi seetõttu piirates. Teisisõnu, meile ei meeldi kui meid diskrimineeritakse, kuid me pole üldse nii sõnakad kui teisi diskrimineeritakse. Õiglane on, et me ei lase ennast kohelda halvemini või eriliselt ega kohtle teisi selliselt. Oluline on, et  see poleks ainult näiline, vaid ka tegelik, tegelik mõistmine, lugupidamine ja võimaldamine.  Üks asi, mida peaksime mõistma, et diskrimineerimine ei ole ainult väikse grupi suhtes. Palgalõhe ja naiste väike osalus poliitikas näitavad, et kuigi naised on Eesti ühiskonnas ülekaalus ja on paremini haritud, on nad tõrjutud tippjuhtimisest, poliitikast ja ühiskonda mõjutavate otsuste tegemisest.

Eesti on kummaline maa. Oleme Euroopa Liidu pailapsed –  viisakas eelarve, hea ettevõtluskeskkond, oleme säästlikud ja tehnoloogiateadlikud, ühenduste tegevuskeskkond on soodne ja inimestel on võimalused ennast teostada. Kõik vajalikud seadused on ka justkui vastu võetud –  soolise võrdõiguslikkuse seadus, võrdse kohtlemise seadus, töölepingu seadus, lastekaitseseadus ja ka põhiseadus, mis näitavad meid heast küljest. Aga kui vaatame sügavamale, siis näeme, et meil on suur palgalõhe meeste ja naiste vahel.  Oleme küll üle võtnud direktiivid miinimumtasemel, kirja saanud linnukesed, aga sisulist poliitilist tahet väga ei ole, mis avaldub eriti selgelt näiteks soovolinikule eraldatud eelarves või soovimatuses vastu võtta seadus, mis võimaldaks samasooliste inimeste peredele võrdsed õigused.

Näen, et neil teemadel mängivad peamist rolli taas kord kodanikuühendused. Kodanikuühenduste roll ühiskonnas ja ühiskondlike küsimuste lahendamisel on suur. Ühenduste teenused, ideed ja panus on need, mis koos ettevõtjate ja avaliku sektoriga loovad usaldusväärse ja mõistliku elukeskkonna. Pole eluvaldkonda, kus ühendused ei tegeleks. Rääkisin Skopjes toimunud mõttekeskuste konverentsil ühest sellisest valdkonnast.

Nii ongi see ühenduste õlgadel, olla eestkõnelejad, mainekujundajad, sotsiaalse innovatsiooni loojad, seaduskujundajad, teenuste pakkujad, huvikaitsjad ning koostöö tegijad. Võib-olla me ei saagi alati aru kui suur on ühenduste tegelik töö ja panus võrdsesse kohtlemisse, võrdsete võimaluste kujundamisse ja diskrimineerimise vähendamisse ühiskonnas: Inimõiguste Keskus, Pagulasabi, Puuetega Inimeste Koda ja teised puuetega inimeste organisatsioon, HIV/AIDS teemaga tegelevad ühendused, varjupaigad, rahvusvähemused, lasteorganisatsioonid, naiste ümarlauad, meesteorganisatsioonid, soovähemuste teemade ühendused – me teame ja tunneme neid.

Mõelge ja õppige:

• Erinevus rikastab kampaania – suur ühenduste koalitsioon, sh Inimõiguste Keskus, Puuetega Inimeste Koda, Tegusad Eesti Noored, Eesti Lesbide, Geide, Bi- ja Transseksuaalsete  inimeste (LGBT) ühing ning PÖFF;
• Noorteühenduste ja puuetega inimeste ühenduse koostöö, et tuua esiteks puuetega noori rohkem puuetega inimeste ühendustesse, aidata noorteühendustel mõelda kaasavamalt ning puuetega noori arvestavamalt ja luua ühiskonnas positiivset kuvandit noo noortele kui ka puuetega inimestele;
• HIV/AIDS ja ettevõtted HIV vastu – koalitsiooni kuuluvad ettevõtted on võtnud eesmärgiks üheskoos toetada HIV-ennetust Eestis oma töötajatele ning laiemale avalikkusele suunatud teavitustöö kaudu. Kureerib Terve Eesti SA;
• Koduvägivalla kampaania, mille raames tehti tööd politseiga, et esiteks ühiskonnas üldse mõistetakse koduvägivalla tõsidust ning teiseks, et abivajavate inimeste muredega tegeletakse ka politsei poolt tõsiselt;
• Vanemaealised inimesed ja Eesti Energia vastav personalipoliitika.

Need on ainult mõned näited, mida kõiki iseloomustavad sisukus, koostöö ja sünergia – üksi suudame me vähe. Tulles tagasi alguse juurde: otsime just selliseid näiteid, kus lahendus peitub sotsiaalses innovatsioonis. Sotsiaalne innovatsioon on igasugune toode, teenus, algatus, protsess, programm või disain, mis tahab parandada ja aja jooksul ka muudab meie uskumusi, käitumust ja suhtumist. Näiteks uskumusi vägivalla ohvriks langenud naistest, et nad on justkui selles ise süüdi; suhtumist inimõiguste teemasse, et see on mingi võõras asi, mis meid ei puuduta või käitumist HIV-positiivsete inimeste suhtes. Oleme juba paranenud ja arenenud, suuresti tänu ühenduste tööle.

Sotsiaalne innovatsioon on võimalik ainult siis kui me teeme seda koos ja partnerluses nii omavahel kui teiste sektorite ja valdkondadega. Seega, rohkem sisulist mõistmist ja tegutsemist diskrimineerimise vähendamiseks ning lahenduste otsimist ja koos töötamist ühenduste, ettevõtete, avaliku sektori ja meediaga. Esita oma idee ja lahendus Euroopa Sotsiaalse innovatsiooni auhinnale.

Praxise Akadeemia juht Kristina Mänd

1990. aastate keskpaigas hakati rääkima võitjate põlvkonnast. Tõepoolest, sageli andis vähemalt tööturul inimesele vanus kvalifikatsiooni – võitjate põlvkond olid noored, kellel polnud nõuka-aegset mentaliteeti, noorusega seostati innovaatilisust ning läänemeelsust.

Piltlikult öeldes olid aknad avatud ja rahvas lehvitas neile noortele kaasaelavalt. Nüüd on ajad teised ja noorus on tööturul kvalifikatsioon vaid vähestes ametites. Isegi kõrgharidus ei garanteeri alati seda, et mõni aken avaneks.

Kui aga juhtub, et pole eriti haridust ega oskust tööd teha ja ka suhtlemine potentsiaalse tööandjaga tundub keeruline, võib perspektiiv ühiskonna ellu kaasatud olla üpris kehv tunduda.

Sellist olukorda, kus inimesel ei ole võimalik ühiskonnaelus osaleda, nimetatakse sotsiaalseks tõrjutuseks. Põhjus võib olla nii juba eelnevalt loetletud puudulikus hariduses, töötuses, suhtlemishirmus, vaesuses, puudes, religioossetes vaadetes või ka näiteks õpitud abituses.

Euroopas loetakse sotsiaalse tõrjutuse üheks oluliseks riskigrupiks noori, kes ei tööta, õpi ega osale ka mõnel koolitusel (inglise keeles väljend NEET – Not in Employment, Education or Training). Ka Eestis hakati seoses masuga sellistele noortele rohkem tähelepanu pöörama, kuna näiteks 2010. aastal oli iga neljas 15-24-aastane noor selliselt klassifitseeritav ning veidi enam kui iga viies 16-24-aastane noor elas suhtelises vaesuses. Ühest küljest võib vaesus tingida sotsiaalse tõrjutuse, teisalt võib sotsiaalne tõrjutus olla ka vaesuse üks põhjus.

Eelmainitud töötud, hariduseta ja passiivsed noored on kõige põhilisemad riskigrupid, kellest sotsiaalse tõrjutuse kontekstis räägitakse. Teistes riikides on toodud riskigruppidena ka näiteks kodutuid noori või noori, kellel on risk jääda kodutuks, sisserännanud noori ja etnilisi vähemusi ning noori, kelle eest on riik hoolitsenud (ehk asenduskodude noored).

Ka Eestis on asenduskodu ehk endise nimetusega lastekodu noored need, kelle puhul üleminek iseseisvasse ellu toimub võrreldes peredest pärit noortega järsemalt. Kehtiva sotsiaalhoolekande seaduse järgi on noorel võimalik olla asenduskoduhooldusel kuni täisealiseks saamiseni ehk kuni 18-eluaastani või kui noor õpib kutseõppeasutuses, rakenduskõrgkoolis või kõrgkoolis esmase õppekavajärgse nominaalse õppeaja lõpuni.

Seega paneb Eestis seadus suhteliselt täpselt paika, mis hetkest asenduskodu noor on täiskasvanu ja peaks enda eest ise hoolitsema. Kui noor aga otsustab 18-aastasel koheselt mitte edasi õppida, peab ta iseseisvas elu hakkama end ise majandama, hoolitsema eluasemekulude eest jne. Hilisem perspektiiv minna õppima, võib osutuda väga keeruliseks, kui mitte võimatuks.

Praxise poolt 2010. aastal valminud uuringus “Asenduskodudes kasvanud noorte valmisolek iseseisvaks eluks” läbi viidud intervjuudest lastekaitse- ja sotsiaaltöötajatega peegeldus arvamus ja suhtumine, et asenduskodud pakuvad niivõrd häid elamistingimusi, et noore iseseisvumine tihtipeale kesisematesse elamistingimustesse võib olla noore jaoks šokeeriv. Värskelt elluastunud noor võib kokku puutuda tingimustega, mis nõuavad spetsiifilisemaid oskusi.

Näiteks selgus, et 62% noortest ei olnud ahju kütnud ning enam kui pooled noortest polnud nööpi ette õmmelnud ega ka elektripirni vahetanud. Iseseisvalt elu alustades võivad need olla aga olulise tähtsusega oskused.

Samuti ei luba näiteks tervisekaitsenõuded asenduskodus elaval alla 18-aastastel lastel valgusteid puhastada, aknaid pesta ega ka tualettruumi puhastada. Lastekaitsetöötajad tõid ka näiteid sellest, et asenduskodudest pärit noored ei oska sageli konflikte või probleemseid olukordi lahendada, kuna nad ei ole kokku puutunud probleemidega, kus näiteks peres on üks lapsevanem kaotanud töö ja pere peab hakkama saama ühe pereliikme palgaga.

Pealtnäha võib jääda mõistetamatuks, kuidas on see kõik seotud sotsiaalse tõrjutusega, kuid puuduv perekonna tugi, õpetatud abitus ja liialt varajases eas iseseisva elu alustamine võivad olla põhjus, miks noor ei saa omandatud haridust või ka tööle mindud.

Eestis puudub statistika selle kohta, mis on saanud asenduskodude noortest, kes on ellu astunud. Vaadeldes aga erinevates riikides tehtud uuringuid, siis sageli on just endised asenduskodu kasvandikud need, kellel kodutuse ja töötusega kaasnevate probleemide tõttu on ka suurem tõenäosus sattuda kriminaalsele teele ning enne 20. eluaastat lapsi saada (Eurochild 2010). Loomulikult on asenduskodudest iseseisvunud noorte seas ka inimesi, kes on tublisti hakkama saanud ja oma elu edukalt jalgele seadnud, kuid nende noorte käekäik on olnud sõltuv suuresti õnnest ja ka nende endi ambitsioonikusest.

Millised on lahendused?

Noorte sotsiaalse tõrjutuse vähendamine on kompleksne teema. Mõnes mõttes võib öelda, et see on sõltuv nii pere-, haridus-, töö-, sotsiaalhoolekande- kui ka noorsoopoliitikast ja kõige tipuks sõltub see ka ühiskonna hoiakutest. Noorte sotsiaalse tõrjutuse vasturohi on sotsiaalne kaasatus. Viimane sõltub aga alates sellest, kuidas on perekond last väikesest peale kasvatanud, kuivõrd on last pere igapäeva tegemistesse kaasatud ning usaldatud tema arvamust kuni selleni, kuivõrd on ühiskonnas noori kaasatud neid puudutavasse otsustesse.

Kui näiteks lapse enesehinnang on väga madal ja tema arvamust on peres alati maha tehtud, on sellel noorel ka teistel tasanditel väga raske end kuuldavaks teha. Sestap on perel ja sellel, kuivõrd palju perekond koos noorega teda puudutavaid valikuid analüüsib, samuti oluline roll, kuna hilisem toimetulek sõltub paljuski omandatud oskustest ja kogemustest.

Hariduspoliitikas on noorte sotsiaalse tõrjutuse vähendamise nimel vaja tööd teha koolikatkestajate osakaalu vähendamisega. Valitsuse konkurentsivõime kavas “Eesti 2020″ on seatud eesmärk vähendada põhihariduse või madalama haridustasemega õpinguid mittejätkavate noorte osakaalu 11,7%-ilt 9,5%ni. Selline plaan näib realistlik, kuigi mitte väga ambitsioonikas.

Samuti nagu leiti Praxise mõttehommikul, mis käsitles just noorte sotsiaalset tõrjutust, peaks haridusvaldkonnas rohkem arvestama noore individuaalse arengu ja saavutustega ning tulemuspõhine hindamine võiks olla üks samm selles suunas. Koolis tuleks ka rohkem tähelepanu pöörata sotsiaalsete oskuste (suhtlemise, meeskonnatöö, ettevõtlikkuse) sihipärasele arendamisele.

Tööpoliitikas tuleks rohkem leida viise, kuidas pakkuda noortele töökogemust ja oskust käia tööl. Kavas “Eesti 2020″ on seatud ka eesmärk vähendada noorte (15-24-aastaste) töötuse määra 2010. aasta 33 protsendilt 10 protsendile aastaks 2020. Samuti tuleks ühiskonnas rohkem väärtustada ka vabatahtlikku tööd, mis on samuti võimalus anda noortele töökogemust. Näiteks Ameerikas nähaksegi vabatahtlikus töös hüppelauda tööellu: ühest küljest näitab vabatahtliku töö tegemise valmidus noore soovi panustada paremasse ühiskonda, teisalt on see kogemus, mille puhul on võimalik leida oma CVsse ka soovitajaid.

Kuivõrd artiklis käsitlesin ka asenduskodunoori, siis millised oleksid lahendused nende puhul, et neil oleks väiksem risk olla tõrjutud iseseisvas elus? Ilmselt aitaks kaasa, kui meie seadused nii jäigalt 18-24-aastast noort asenduskodust välja iseseisvasse ellu ei saadaks, vaid annaks neile võimaluse ka vajadusel naasta. Samuti pakuks neile tugiisiku, keda asenduskodu noor ise usaldab ja kellele ta julgeb rääkida ka tehtud vigadest. Ja loomulikult oleks kõige parem lahendus, kui asendushooldusele suunamist saaks ennetada või kui lapsele leitaks perekond, kes lapse üles kasvatab.

Autor on Praxis külalisuurija. Artikkel on ilmunud ERR portaalis.

• Praxise ja Eesti Noorsootöö Keskuse ühisel mõttehommikul 19. septembril Pärnus „Märka noort – miks, kes ja kuidas?“ arutati noorsootöö praktikute ja noortepoliitika kujundajatega selle üle, milline on tõrjutud noor.
  

Otsiti vastuseid küsimustele: mis põhjustab noorte sotsiaalset tõrjutust; kes peaks sekkuma kui noor vajab abi; kuidas teha koostööd noorte abistamisel; kas liigne sekkumine võib rikkuda noorte õigusi; kuidas leida tasakaal abistamise ja abituse õpetamise vahel. Jagati parimaid kogemusi ja otsiti praktilisi lahendusi noorte ees seisvatele väljakutsetele. Lisaks ettekannetele ja aruteludele oli osalejatel võimalus tutvuda Eesti ühe edumeelsema, Pärnu õppenõustamiskeskusega.

Mõttehommikul tegid ettekanded Tartu Ülikooli Pärnu kolledži sotsiaaltöö lektor Valter Parve, Pärnu õppenõustamiskeskuse juhataja Lea Mardik, pikaajalise noorsootöökogemusega Lasnamäe noorte-keskuse piirkonna juht Peeter Taim ja Õiguskantsleri Kantselei laste õiguste osakonna nõunik Andra Reinomägi.

Valter Parve tõstatas oma ettekandes mitmeid valusaid küsimusi tulenevalt nii perekonna, kooli, asenduskodude kui ühiskonna rollist noorte kujundamisel ja toetamisel. Laps vajab kasvukeskkonnaks turvalist ja stabiilset kodu, sageli on tõrjutuse alged peremudelites – liialt palju tuleb ette perevägivalda, lagunevad/ lahkuminevad perekonnad suurendavad lastes ebakindlust, ohutunnet. Nii ilmnebki, et Pärnu noorte hulgas osutus populaarseimaks alkoholi tarbimise põhjuseks noorte endi hinnangul stress ja eluga toimetuleku raskused.  Ka vanemate oskamatus/hoolimatus võib viia laste üksijäämiseni, mistõttu tuleks palju rohkem tähelepanu pöörata vanemaharidusele. Noorte tõrjutust tuleb vaadelda laiemalt pereprobleemina – ei ole riskinoori, on riskipered ja nendega tuleb tegeleda ja nende pidevalt kontaktis olla.

Kuigi lapsevanematel on noore inimese kujundamisel vaieldamatult kõige olulisem roll, saab ja peab ka kool panustama noore inimese kujundamisesse. Meie koolisüsteem peaks rohkem teadvustama, et kool ülesanne ei ole vaid õpetada, vaid ka kasvatada. Koolis veedavad noored suurema osa oma ajast, õpivad sotsialiseerima, kaaslastega suhtlema. Seetõttu on just koolis kõikvõimalikud konfliktid kõige kergemad tekkima ja seetõttu peab just koolipersonal olema eriti tähelepanelik tõrjutuse ilmingute tuvastamisel. Liiga sageli kohtab juhtumeid, kus kool püüab probleemsest lapsest „lahti saada“, selle asemel, et noort aidata. Kool peaks enam arvestama individuaalse arengu ja saavutustega, tulemuspõhine hindamine on suur samm selles suunas. Õpetajad vajaksid rohkem sotsiaalseid oskusi, meeskonna ja grupiprotsesside juhtimise alaseid teadmisi. Samas peab meeles pidama, et mõnele noorele võib sobida pigem kooliväline eneseteostus. Kõik noored vajavad tunnustust, kui kool seda ei võimalda, otsitakse mujalt. Noorsootöö peaks pakkuma noortele koolivälist eneseteostust.

Paljude probleemide juured võivad peituda kodust kaasa saadud hoiakutes ja väärtushinnangutes – laps vajab reegleid ja kohustusi, et õppida ühiskonnas toime tulema. Kui vanemad ei suuda neid õpetada, peab ühiskond toetama. Igal ühel on kohustus märgata ja sekkuda, kuigi see võib viia soovimatute tagajärgedeni. Noored on äkilised ja mõtlematud, võib tekkida füüsiline konflikt.

Lea Mardik rõhutas varase märkamise tähtsust sotsiaalse tõrjutuse ennetamisel. Ta tõi näite näilisest pisiasjast, millest võib alguse saada kiiresti kasvav probleem. Algkoolis ütleb üks tüdruk teisele: “Ma annan sulle kommi, kui sa siit minema lähed!“  Just sellisest sotsiaalsest tõrjutusest räägitakse liiga vähe. Palju on juttu erivajadustega noortest – hüperaktiivsed lapsed, autistid jne, kuid sotsiaalne tõrjutus  on palju enam levinud ja palju halvemini „diagnoositav“. Tõrjutus jätab aga jälje kogu eluks – noorena kogetu kandub edasi ebakindla ja madala enesehinnanguga täiskasvanuks. Tõrjutus võib alati väga varakult – juba laseaias tekivad sõpruskonnad ning teistest erinevaid lapsi tõrjutakse eemale. Oluline roll täiskasvanul – lastele tuleb selgitada erinevusi, lastega arutada. Täiskasvanu võib ka teadmatult grupiprotsesse võimendada. Klassikalised juhtumid koolis, kus õpetaja palub õpilastel ise rühmatööks rühmad moodustada, viib selleni, et teatud seltskond noori jääb alati kõrvale või viimaste hulka. Grupiprotsessid vajavad oluliselt rohkem juhtimist. Näiteks Norras kasutatakse meetodit, kus iga nädal vahetatakse pinginaabreid ning iga nädal on õpiteemaks ka üks sotsiaalne oskus, mida lastega arutatakse ja arendatakse. Väga oluline, et klassireeglites oleks kehtestatud ka sotsiaalsed reeglid ning nende kinnipidamist ka jälgitakse. Noori tuleb kaasata reeglite kujundamisesse ja arutada nendega reeglite täitmise/mittetäitmise üle.

Tõrjutuse märkamisel ja lahenduste leidmisel on tähtis roll võrgustikutööl. Väga oluline on nõustajate töös koostöö koduga. Lastele on vaja jagada tunnustust saavutatu eest. Vanemaid on vaja õpetada ja juhendada. Vanemad võiks olla need, kellele laps saaks kõik oma mured ja rõõmud ära rääkida. Paljudel juhtudel kahjuks ei ole nii. Pärnus on lastel ja/või lastevanematel võimalik pöörduda koolipsühholoogi poole kas siis õppenõustamiskeskuses või koolis. Kooli psühholoogid ja sotsiaalpedagoogid on õppenõustamiskeskuse palgal. Ennelõunal töötavad kooli ruumides, peale lõunat kogunetakse õppenõustamiskeskusesse. Nii võimalik kolleegidega keerulisemaid juhtumeid arutada, nõu küsida, maandatakse läbipõlemise riske. Samuti välditakse ülemuse-alluva suhet koolides ja õppenõustajatel on rohkem vabadust ka kooli tegevusele hinnangute andmisel.

Huviringide õpetajatel on oluline koht tõrjutuse märkamisel, eriti individuaaltundide korral kuulevad huviringide juhid ka lapse probleemidest kas siis kodus või koolis. Tähtis on teada, kuhu pöörduda. Esmane allikas on ikkagi lapsevanem, kuid vajadusel võib samuti pöörduda õppenõustamiskeskuse poole.

Nõustamistegevuses on tähtis lahendustele orienteerumine. Koolivahetus ei ole lahendus, selle tulemusena ei kõrvaldata tõrjutuse põhjust ja tõrjutus kandub edasi ka järgmisesse kooli. Tuleb teha tööd nii tõrjutud lapsega, tema probleemide lahendamisega kui tema kaaslaste, õpetajate, vanematega. Ei tohi unustada, et iga laps on milleski tubli. Peab pakkuma võimalust ja tuge tugevat külgede ülesotsimisel.

Peeter Taim tõi oma ettekandes esile mobiilse noorsootöö võlud ja valud. Mobiilse noorsootöö (MoNo) või tänavanoorsootööga tegelemise idee sai ta juba 1994. aastal Saksamaal noorsootööd õppides, hiljem  praktiseeris seda Soome kolleegide juhendamisel Tamperes. MoNo aitab jõuda selliste noorteni, kes noortekeskustesse kunagi ei jõua. Tallinnas on tegutsetud ulatuslikult Raasiku munitsipaalelamute piirkonnas, kuna linnaosavalitsusel on suur huvi, mida peaks sealsetele noortele pakkuma. Erinevalt sotsiaaltöötajatest ja lastekaitsespetsialistidest, keda noored võrdustavad „mentidega“, jõuavad  MoNotajad noorteni kui sõbrad, kuid selle eelduseks on, et peetakse kinni tänaval kehtivatest reeglitest.

MoNo toob tugevalt välja elu varjuküljed: millistes tingimustes noored elavad, millised väärtushinnangud ja hoiakud valitsevad.  Samas tuleb väga delikaatselt valida sekkumise ulatus – noorte usaldus on väga kerge kaduma. Ei saa teavitada politseid võimalikest noortepidudest jms. Kui aga oht noore elule või tervisele, siis antakse sellest teada lastekaitsespetsialistidele.

MoNo käigus püütakse meelitada noori noortekeskustesse tulema. Väga keeruline protsess, sest noored ei taha end suruda noortekeuste raamistikku. On nõus suhtlema MoNo-tajatega oma „territooriumil ja reeglite kohaselt“. MoNo-s peitub suur potentsiaal just riskinoorteni jõudmisel.

Andra Reinomägi tutvustas lühidalt lasteombudsmani institutsiooni ja selle rolli lapse õiguste kaitsel. Lapse õiguste kaitsel tuleb arvestada, et see peab toimuma kooskõlas kehtivate seadustega ning arvestama lapse ja inimõiguste põhimõtteid.  Igal inimesel on kohustus abivajavast lapsest teatada. On oluline, et lastega kokku puutuvad inimesed – lapsevanemad, õpetaja, arst, politseinik, lastekaitsespetsialistid, aga ka lapse sõprade/mängukaalaste vanemad – annaksid sotsiaal- või lastekaitsetöötajale teada, kui nendeni jõuab info lapsest, kes võib abi vajada. Selline käitumine eeldab teadlikkust ja kodanikujulgust – teatamist ei tohiks võtta kui pealekaebamist või teiste pereasjadesse sekkumist, vaid kui võimalust ja kohustust aidata abi vajavat last.  Laste abistamisel ei ole andmekaitse takistuseks. Lastekaitse- ja sotsiaaltöötajatel ning politseil on seadusest tulenev õigus ja kohustus lapse abivajaduse korral reageerida ning kasutada selleks vajalikke andmeid. Abivajavast lapsest teavitaja andmed on samuti seadusega kaitstud. Lapse kasvatamise  esmane kohustus lasub ikkagi vanemal, riik on kohustatud vanemat tema rollis toetama. Kui vanem ei saa lapse kasvatamisega hakkama, vanemlust toetavad meetmed pole tulemuslikud ning laps tuleb näiteks perekonnast eraldada, tuleb pöörduda kohtusse – vanema hooldusõigust saab piirata vaid kohtu kaudu. On oluline, et last puudutavates otsustes lähtutaks ennekõike lapse huvidest ja heaolust.

Ettekannetele järgnes arutelu, mille käigus vahetati mõtteid, kes siis ikkagi on need, kes peaks varakult märkama tõrjutuse ilmnemist ning kuidas oleks kõige tõhusam sekkuda ja millised on võimalikud takistused, millega seejuures võib põrkuda. Leiti, et olulisel kohal on lapsed ja noored ise, täiskasvanud ei jõua igale poole ja seetõttu on oluline koos lastega arutada ja neil küsida, kuidas neil omavahelised suhted toimivad. Probleemide märkamisel ja lahendamisel rõhutati suhtlemise tähtsust – nii noortega kui noorte omavaheline suhtlus.

Väga olulisena tõsteti esile õpetaja rolli – eriti põhikoolis, kus õpetajad viibivad lastega juba vähem aega koos ning grupiprotsessid ei ole nii hästi jälgitavad. Just siis on tähtis võtta klassiga ette kooliväliseid ühisüritusi, kus iga lapse individuaalsus torkab paremini silma. Seetõttu peaks õpetajate ettevalmistusprotsessis ja täiendkoolituses palju enam tähelepanu pöörama sotsiaalsete oskuste omandamisele – meeskonnatöömeetodid, grupiprotsesside dünaamika mõistmine ja juhtimine jms.

Tõrjutus võib tekkida ka ilma igasuguse märgatava põhjuseta. Siis tuleb teha noorele selgeks, et põhjus ei ole temas, toetada noore enesekindlust.

Tõrjutuse leevendamine algab varasest ennetamisest – tugevad ühtehoidvad ja ühiselt tegutsevad lasteaiarühmad ja algklassid annavad hea ettevalmistuse ka keerulisemaks murdeeaks.

Noorte hoiakute kujundamisel tuleb tegeleda liidritega. Sageli on just nemad need, kes oma arvamusi ja hoiakuid peale suruvad. Teisalt pakub liidrite/iidolite kasutamine häid võimalusi noori mõjutada – nt mõni popp vanemate klasside noormees või neiu võib sõnumi 15-aastastele paremini kohale viia kui täiskasvanu seda suudaks.

Arutelust jäi kõlama vajadus tasakaalustada noorte õigusi ja kohustusi. Ka iseseisvaks eluks vajalike oskust õpetamine on vanemate ülesanne ja kui neid ei õpetata, võibki noor edasises elus hätta jääda.

Kokkuvõttes jõuti selleni, et noorte sotsiaalne tõrjutus on sügav ja mitmetahuline probleem, millega tuleks senisest rohkem tegeleda nii uuringute raames, poliitika kujundamises kui noorostöö praktikas.

Kokkuvõtte koostas Noorteseire projektijuht Katrin Pihor. Mõttehommiku toimumist toetatakse Haridus- ja Teadusministeeriumi noorteosakonna algatatud ja Eesti Noorsootöö Keskuse elluviidava programmin „Noorsootöö kvaliteedi arendamine“ raames. Programmi rahastatakse  Euroopa Sotsiaalfondi ja riikliku struktuuritoetuse perioodi 2007-2013 vahenditest.