Laura, 08.02.2012

14. detsembril 2011 Tartus toimunud Praxise mõttehommikul tutvustati värsket Eesti üliõpilaste eluolu uuringut ning arutati ühiselt tudengite toetusmeetmete üle. Praxise uuring „Eesti üliõpilaste eluolu 2010“ valmis rahvusvahelise uuringuprojekti EUROSTUDENT IV raames. Vaata mõttehommiku kohta lähemalt siit.

Arutelul, mida juhtis Maiki Udam Archimedesest, toodi tudengite toetusskeemi kohta välja erinevaid seisukohti ning mõtteid ja tõstatati hulk küsimusi. Allolev teeb kokkuvõtte peamisest tulemustest ja mõtetest.

Kas vajadus- või tulemuspõhised õppetoetused?

  • Valdavalt eelistati varianti, et toetuste skeemi puhul rakenduks kombinatsioon vajadus- ja tulemuspõhistest õppetoetustest. Leiti aga, et olulisemad on vajaduspõhised toetused, mis peaksid olema riiklikult sätestatud. Tulemuspõhiseid stipendiume peaksid ülikoolid ise jagama – läbi sihtasutuste rahastuste ja ülikooli enda eelarve, eesmärgiga tudengeid motiveerida. Need võiksid sõltuda peale hinnete ka aktiivseks kodanikuks olemisest. Head tulemust ei peegelda ainult kõrge akadeemiline keskmine, vaid osalemine ühiskondlikes tegevustes, vabatahtlikus töös jne.
  • Vajaduspõhiste toetuste süsteemi sisseviimine tekitab aga küsimuse, kes ja kuidas seda vajadust hindab. Vajaduse hindamise peale läheks tõenäoliselt väga palju ressurssi.
  • Vajaduspõhisuse määramiseks on tõenäoliselt ainus hea lahendus kasutada maksuameti andmeid leibkondade kohta. Samas on küsitav, et kas kuni 26aastase tudengi lugemine oma pere hulka (seotus vanemate leibkonnaga, kui ta ei ole abielus või tal ei ole lapsi) on õige – kõiki üliõpilasi pere rahaliselt ei toeta. Nii võib tekkida olukord, et tõeliste abivajajateni ikkagi ei jõuta või siis seadus ei võimalda neile õppetoetust maksta. Selle probleemi üheks lahenduseks võiks olla kellelegi eriotsuse tegemise õiguse andmine. Samuti tehti ettepanek langetada vanusepiir, milleni tudeng loetakse oma vanemate leibkonda kuuluvaks 24 eluaastale praeguse 26 asemel.
  • Vajaduspõhisuste toetuste määramisel võiks lisaks arvestada, kas üliõpilane on pidanud ülikoolis õppima asumiseks oma vanematekodust mujale kolima või mitte. Selle ettepaneku miinuseks on aga raske tehniline teostatavus.
  • Vajaduspõhise toetuse määramisel võiks nõuda õppekava täitmist 75%, kuid tulemuspõhise toetuse määramisel võiks see olla 85%. Seega olekski tulemuspõhine toetus tublimate premeerimine.
  • Ühe tavapäratuma ideena toodi välja, et kõigile üliõpilastele, kes õpivad nominaalajaga tuleks maksta toetust (mis oleks piisavalt suur, et tudengid tuleksid toime: 350-400 eurot) – seega toetused ei peaks olema mitte vajadus- ega tulemuspõhised, vaid mittediferentseeritud, määratud kõigile üliõpilastele. Selline süsteem on riigieelarvele küll väga koormav ning seetõttu ka eberealistlik, kuid ometi arvati, et isegi piiratud vahendite tingimustes tuleks vaadata rohkem tulevikku ning näha tudengite toetamist kui head investeeringut riigile.

Toetussumma suurus

  • Valdavalt leiti, et ministeeriumi ettepanek maksta üliõpilastele vajaduspõhist toetust 135 eurot kuus ei ole piisav. Toetus võiks olla vähemalt nii suur, kui seda on elatusmiinimum.
  • Tehti ettepanek, et vajaduspõhise toetuse summa võiks olla kaks korda suurem, aga määratud poole vähematele tudengitele. Sellisel juhul oleks see toetusesaajatele tõepoolest abiks (mitte ei oleks poolik summa, millega siiski toime ei tule).
  • Vajaduspõhise toetuse summa määramine võiks osaliselt toimuda kohaliku omavalitsuse kaudu, et arvestada elu kalliduse komponenti (nt üürikorterite/ühiselamute hinnad jms) konkreetses Eesti piirkonnas, kus üliõpilane õppima ja elama asub.
  • 135 eurot kuus on piisav, kui selle kõrval on soodne laenusüsteem. Õppelaenu tagasimaksmine võiks sõltuda tulevasest sissetulekust. Kui inimene on hiljem madalapalgaline, siis mingi hetk tema laen lihtsalt kustutatakse. Sel juhul me saame olla kindlad, et „toetus“ (õppelaenu kustutamine) läks õigesse kohta.

Õppelaen

  • Kaheldi, kas ainult toetustele üles ehitatud süsteem on üldse mõeldav – kas oskame eeskujuks tuua mõnda riiki, kus süsteem ilma soodsa õppelaenuta hästi toimiks? Seega õppelaenu võimalus peaks kindlasti alles jääma, ideaalis võiks see olla sissetulekust sõltuva tagasimaksesüsteemiga.
  • Samas toob tulevasest sissetulekust sõltuv õppelaenusüsteem endaga kaasa ohu, et sissetulekuid hakatakse varjama ning hakkab enam levima ümbrikupalkade maksmine.
  • Õppelaen võiks olla kättesaadav just nendele tudengitele, kes vajavad lisasissetulekut. Samuti peaks õppelaenu võtmise võimalus olema ka osakoormusega õppivatel üliõpilastel.

Lõpuks arvati, et ükskõik millise toetusskeemi me ka välja mõtleksime, ei muutu see, et üliõpilased töötavad. Sest töötamine on kõige kindlam garantii edaspidi hakkama saamiseks (eriti kui puudub soodne sissetulekust sõltuv laenusüsteem). Lisaks annab õpingute ajal töötamine ülikooli lõpetamise järgselt parema konkurentsivõime tööturul. Ministeeriumi reformiettepanekust jääb mulje nagu ülikooli tahetakse muuta nö gümnaasiumi pikenduseks, kus üliõpilane ei käi tööl, vaid pühendub täielikult õppimisele. Võttes aga arvesse kaasaja trende ja tööturu ootusi, ei peaks üliõpilaste töölkäimist takistama, vaid seda peaks võtma kui osa üliõpilaselust. Küll aga ei ole loogiline, kui nii õpitakse kui ka töötatakse täiskoormusega.

Postita vastus