Mõttehommik, 05.03.2010

Kõrghariduse teemalise Praxise Mõttehommiku teise diskussioonibloki juhatasid sisse oma mõtteavaldustega Heli Aru, Tõnis Lukas ja Maris Mälzer.

Haridus- ja Teadusministeeriumi nõunik Heli Aru:

Kas ja mida on meil Euroopale euroopalikult öelda? /…/Kas see küsimus iseenesest üldse on tähtis ühiskonnas? Ma tahaks sellele küsimusele vastata selle kogemuse pinnalt, mille ma olen saanud, olles Eesti esindaja Euroopa kõrgharidusruumi ehk siis Bologna protsessi seiramist järgivas grupis. Ma pean ütlema, et Eesti paistab silma teiste riikide hulgas. Eriti nende riikidega võrreldes, kellega me armastame ennast võrrelda. Meie üliõpilaste õpingute toetamine on väga kasin ja me teeme seda selliste põhimõtete alusel, mis Euroopas üldiselt ei ole levinud. Vähemalt selles Euroopas, kuhu meie tahame ennast mõtteliselt asetada.


Haridus- ja Teadusminister Tõnis Lukas:

Kui me täna räägime õiglusest ja loeme õiglaseks ka väga võrdset (ligipääsu) näiteks Eestis viiele nõrgale kõrgkoolile nõrkadele erialadele? Et see on totaalne võrdsus. Me võime seda teha, ent  see on ebavõrdne olukord võimekamate jaoks, kes on sunnitud sel juhul lahkuma. See ei ole jällegi võrdsus.

Eesti Üliõpilaskondade Liidu juhatuse esimees Maris Mälzer:

Ilmselt on kõige olulisem vastata küsimusele, et mida ma tahame saavutada. Kas meie jaoks on õigluse küsimus prioriteetne ja oluline ning kas me tahame, et Eesti ühiskond tegeleks selle küsimusega. Kas me tahame kõikidele vaimselt võimekatele ja haridusest huvitatud inimestele tagada võimaluse seda omandada?….Kes ja mida peaks ette võtma? /…/ Mida tudengid ise saavad ära teha?

Neid sõnavõtte näed allolevast videoklipist.

Diskussioon jätkus küsimusega, millised sammud ja poliitikad aitaksid kaasa võrdväärsemale ligipääsule? Kõlama jäi hulk erinevaid mõtteid: targaks saadakse ikka hea professori juures, oluline on see, et on, kus õppida; laps pannakse liialt vara valiku ette, rong läheb liikvele ja mahaastumise võimalust ei ole; kõrgkoolid võiksid rohkem koostööd teha; hea oleks kui Eestil oleks Euroopale ka midagi pakkuda, mitte ainult sealt õppida; kõike ei maksa ka üle võtta.

Ühelt poolt on tegemist sissepääsu küsimusega, mis taandub paljuski jäikadele sisseastumistingimustele, aga ka rahale ning motivatsioonile. Kas vanemad ei süsti lastesse piisavalt motivatsiooni või on probleem õhukeses rahakotis? Teiselt poolt on oluline kõrgkoolis püsimine ning selle edukas lõpetamine.

Vaata kogu diskussiooni allolevast videoklipist ja jäta meile oma arvamus! Kas ja milliseid samme tuleks Eesti kõrghariduspoliitikas astuda, et jõuda võrdväärsema ligipääsuni kõrgharidusvõimalustele?

Postita vastus