Laura, 21.12.2009

9. detsembril toimunud Praxise mõttehommik keskendus Eesti kõrghariduspoliitikale, täpsemalt oli teemaks kõrgharidusvõimaluste võrdväärsuse küsimused ja sotsiaalne dimensioon. Kuigi uuel aastal on siinsamas blogis võimalik üritust video vahendusel osa saada, kirjutame kohapeal toimunud diskussioonist siiski lühikese kokkuvõtte.

Mõttehommik algas Praxise hariduspoliitika analüütiku Eve Mägi tutvustusega valminud poliitikaanalüüsist „Eesti kõrghariduspoliitika: julge või juhuslik?“ (analüüsi loe siit ja ettekannet siit). Sellele järgnes arutelu, mis puudutas kolme täpsemat küsimust.

Mõttehommiku esimeses pooles tõstatasime küsimuse: mil määral on võimaluste võrdväärsuse küsimus Eestis probleemiks ning mil määral tuleks sellele küsimusele tähelepanu osutada? Peamised kõlama jäänud mõtted ja arvamusavaldused:

  • Kõrgharidusvõimaluste võrdväärsus ja ligipääs pole küll Eestis kõrghariduses teema number üks, kuid see ei tähenda, et sellele ei tuleks Eestis tähelepanu osutada.
  • Olulisem on tegeleda konkreetsete ligipääsu probleemidega, mitte niivõrd teemaga üldiselt ja abstraktselt: kui probleemiks on mitte-eestlaste ligipääs kõrgharidusele või sotsiaal-majanduslikult kehvematest peredest õpilastest juurdepääs või ligipääs konkreetsetele erialadele, siis tulekski konkreetselt neid probleeme püüda lahendada.
  • Mitte-eesti õpilaste jaoks on endiselt oluline keeleprobleem, mis takistab ligipääsu ning sellele tuleb tähelepanu osutada, muidu valivad mitte-eesti õpilased välismaakõrgkoolid ning nad lähevad Eesti jaoks kaotsi.
  • Noorte lahkumine Eestist ning kõrghariduse omandamise valimine mõnes välisriigis on Eesti õpilaste puhul tähelepanu vajav teema, mistõttu tuleb enne ligipääsu probleemiga tegelemist teha pingutusi selleks, et siinsed noored eelistaksid Eesti kõrghariduse omandamist võimaldavaid õppeasutusi, mis suudavad pakkuda maailmatasemel haridust. Seega on teemaks ligipääs kvaliteetsele kõrgharidusele.
  • Omaette küsimusena tuleks tähelepanu osutada vanemate hoiakutele ning nende mõjule laste haridusteele.
  • Eraldi küsimus on veel tegelik ligipääs võrrelduna tajutud ligipääsu võrdväärsusega – üliõpilaste hinnangud on näidanud, et paljude puhul on mitmeid tegureid, mis valikut piiravad (asukoht, õppemaks jne).
  • Kõrgharidusele ligipääsu teema puhul tuleks tähelepanu osutada ka nendele õpilastele, kes ei jõuagi kunagi põhihariduseni.
  • Üldhariduse õpetajate rolli olulisust talentide avastamisel ja toetamisel tuleks enam tähtsustada.
  • Karjäärinõustamine vajab jätkuvalt tähelepanu, et see aitaks toetada noorte haridusvalikuid.

Mõttehommiku teises pooles jätkus diskussioon küsimustega, kas Eestis on poliitikaid võrdväärsete kõrgharidusvõimaluste edendamiseks, kas need poliitikad on olnud tulemuslikud ning kas oleks vaja midagi veel teha? Samuti küsisime kes ja mida saaks sel juhul ära teha? Kõlama jäänud mõtted ja arvamused:

  • Võrreldes teiste Euroopa riikidega on võrdväärsuse ning õigluse teema Eesti ühiskonnas vähem tähtsustatud, meil on nö valulävi ühiskonnas valitsevate erisuste osas madalam. Selles kontekstis on ka teatud määral arusaadav, miks nt teatud poliitikatele on vähem tähelepanu osutatud (Eesti paistab Euroopas silma üliõpilaste tagasihoidliku vajaduspõhise toetamise poolest). Samas tuleb aga silmas pidada ka seda, et Eestis on siiski kõrghariduse struktuursete probleemide lahendamine olnud olulisim küsimus.
  • Eestil on olemas meetmed mitte-eesti õpilaste ligipääsu toetamiseks, olulist rolli ligipääsu edendamisel mängivad regionaalsed kolledžid.
  • Arvestades asjaolu, et Eestis on hariduslik ebavõrdsus viimaste aastakümnete jooksul suurenenud (arvestades kasvanud vanemate hariduse mõju laste haridusele), tuleks kindlasti sotsiaalse mobiilsuse teemaga tegeleda. Eeskujudena võiks endale võtta meie majandussüsteemiga sarnaseid riike nagu Inglismaa, Šotimaa, Iirimaa – nende riikides on suudetud hariduslikku ebavõrdsust vähendada.
  • Kui me soovime Eestis sotsiaalset mobiilsust edendada ning nt soovime üliõpilaste õppetoetuste süsteemi senisest enam vajaduspõhiseks muuta, siis peaks vastama ka küsimusele, kas oleme valmis senisest oluliselt enam investeerima ka sellise süsteemi administreerimisse?
  • Tudengitel on võimalus anda oma panus võrdväärsete kõrgharidusvõimaluste edendamisse, arendades kõrgkoolides toetuste maksmise süsteemi, lapsehoiuteenuseid  või majutusküsimusi.
  • Kõrgharidusvõimaluste võrdsuse teema ülevaadet (see mure puudutab ka teisi haridusteemasid) takistab andmete puudumise probleem. Seetõttu hakkavad mõttevahetuses domineerima subjektiivsed muljed, arvamused ja ka  ideoloogilised eelistused. Üks mõttehommikust johtuv soovitus võiks olla riikliku haridusstatistika täiendamine juurdepääsu kirjeldavate näitajatega.
  • Võrdväärsete kõrgharidusvõimaluste puhul ei peaks rääkima ainult rahast, vaid ka motivatsioonist – kas kõrgkoolide sisseastumistingimused võimaldavad välja selgitada tudengikandidaatide motivatsiooni õppida valitud erialal?
  • Tähelepanu on vaja osutada mitte ainult kõrgkooli pääsemisele, vaid ka sellele, et üliõpilased ei kukuks kõrgkoolist välja ning suudaks õpingud lõpetada.

Suured tänud kõigile osalenutele nende oluliste tähelepanekute, ideede ja ettepanekute eest! Kes Mõttehommikul osalenutest veel oma mõtteid täpsustada soovib VÕI kellel kohapeal ei avanenud võimalust kaasa rääkida – ootame siin esile tõstetud ideedele täiendust ja kommentaare.

Suured tänud prof Mati Heidmetsale Tallinna Ülikoolist, kes Praxise Mõttehommiku diskussiooni modereeris! Samuti tänud Heli Arule Haridus- ja Teadusministeeriumist ja Maris Mälzerile Eesti Üliõpilaskondade Liidust, kes arutelud nimetatud küsimuste üle oma sõnavõttudega sisse juhatasid.

Postita vastus