Mõttehommik, 14.02.2012

Tähelepanu! Kutsume osalema arutelus internetivabaduse teeside üle 29. veebruaril kell 15 – 16.30 Solarise keskuse Apollo raamatupoe kohvikus.

Linnar  Viik tutvustab internetivabaduse teeside uuendatud versiooni , mida on oluliselt täiendatud avalike kommentaaride põhjal.

Teeside algatajad ja kommenteerijad pakuvad välja ettepanekuid, kuidas inimeste põhiõigusi senisest paremini saaks infoühiskonnas tagada. Millised on praktilised sammud, mida Eestis (ja ka rahvusvaheliselt) tuleks lähiajal ette võtta?


Käesolev mõttepaber on koostatud ühiskonnas diskussiooni alustamiseks internetikasutajate põhiõiguste teemal, mida riigid ja kodanikud peaks alati järgima uute seaduste loomisel, välislepingute sõlmimisel, e-teenuseid luues ja internetti kasutades. Mõttepaber ise ei ole kellelegi juriidiliselt siduv ega ürita lahendada õiguslikke probleeme intellektuaalse omandi kaitsmisel internetikeskkonnas.
Oleme lähtunud Inimõiguste Ülddeklaratsiooni, ÜRO Kodaniku- ja Poliitiliste Õiguste Rahvusvahelise Pakti, Euroopa Inimõiguste ja Põhivabaduste Kaitse Konventsiooni ja Eesti Vabariigi Põhiseaduse asjakohastest sätetest ning uurinud varasemaid rahvusvahelisi internetiõiguste manifeste ja deklaratsioone. Mõttepaberi esimese versiooni koostasid Linnar Viik, Daniel Vaarik, Sten Tamkivi ja Marten Kokk .
Diskussioonis on oodatud osalema kõik inimesed, organisatsioonid, ettevõtted ja riigiasutused. Loodame teie kommentaare ja esimest sisukat panust Vabariigi aastapäevaks, 24. veebruariks 2012.

Mõttepaber

1. Igaühel on õigus interneti ligipääsule ja selle kasutamisele. Seda võib piirata vaid kohtu otsusega, niivõrd kui see on vajalik demokraatlikus ühiskonnas teiste inimeste õiguste kaitseks. Interneti laialdane kättesaadavus võimendab info vaba liikumise positiivset mõju ning internetiteenuse pakkujaid ei koormata kohustustega, mis muudaksid teenused kallimaks ja kättesaamatumaks.

2. Igaühel on õigus internetis vabalt luua, otsida, vastu võtta ja edastada informatsiooni, kuni see pole vastuolus demokraatlikus ühiskonnas vajalike seadustega teiste inimeste õiguste ja vabaduste kaitseks, kõlblusnormidega või vajadusega kaitsta teiste inimeste väärikust.

3. Igaühel on õigus saada osa internetikogukonnas jagatavast rikkalikust kultuuripagasist, nautida loodud kunsti ja õppida teadussaavutustest. Autoril on õigus oma loomingu kaitstusele Internetis vastavalt tema kui autori antud juhistele ja nende õiguste kaitset reguleeritakse nii, et see sobituks interneti kui terviku põhimõtetega ja ei takistaks vaba informatsiooni liikumist. Internetis leiduvast informatsioonist enda tarbeks koopiate tegemine ja nende mitteärilistel eesmärkidel kasutamine on lubatud.

4. Igaühel on õigus sõna- ja mõttevabadusele internetis. Arvamuse avaldamist ei või piirata, välja arvatud seaduses sätestatud juhtudel vaenu õhutamise takistamiseks. Igaühel on õigus oma meelsust näidata virtuaalsetel protestidel ja meeleavaldustel.

5. Igaühel on õigus tema kohta internetis talletatud isikuandmete kaitstusele ja isikuandmete käsitlejatel on kohustus kasutajale selgitada, miks ja kuidas nad andmeid kasutavad. Igaühel on õigus tõestada oma isikut riigi ees ja autoriseerida enda nimel tehinguid kasutades digitaalallkirja.

6. Igaühel on õigus eneseväärikusele ja turvalisusele internetis, kartmata küberkiusamist ja identiteedivargusi. Lastel on eriline õigus turvalisele internetile, kartmata seksuaalsel või muul viisil ärakasutamist. Riigil on kohustus võtta turvalisuse tagamiseks meetmeid rahvusvahelises koostöös ja riigisiseselt, seejuures hinnates, et meetmed ei kahjustaks ebamõistlikult kõigi internetikasutajate vabadusi.

7. Igaühel on õigus saada nii kodaniku kui külalisena riigi ja omavalitsuste teenuseid elektrooniliselt sõltumata oma füüsilisest asukohast ja osaleda elektrooniliste kanalite kaudu avaliku võimu teostamises. E-demokraatiat tuleb soodustada ja inimeste kaasamine õigusloomesse elektrooniliste kanalite kaudu muuta võimalikult lihtsaks ja kättesaadavaks.

8. Igaühel on õigus turvalisele, riigipiire ületavale e-kaubandusele, lepingute sõlmimisele ja raha edastamisele interneti kaudu.

9. Igaühel on õigus tema era- ja perekonnaelu ning sõnumivahetuse saladuse austamisele internetis. Kellelgi kolmandal ei ole õigust sellesse sekkuda muul viisil, kui kohtu loal ja kooskõlas seadusega.

10. Igaühel on õigus saada kinnitust, et tema kasutatavad avalikud interneti-teenused vastavad siin loetletud põhimõtetele ja iga inimene peab oma tegevusega kaasa aitama nende õiguste ja vabaduste austamisele.

11. Internetti puudutavate regulatsioonide muutmine peab toimuma avatud, multilateraalses koostöös, kus osalevad võrdsete partneritena riigid, ettevõtted, vabaühendused ja internetikasutajad.

Teesid inglise keeles.

76 kommentaari teemal “Internetivabaduse teesid”

  1. Internetivabaduse mõttepaber - Memokraat 14.02.2012

    […] neljakesi (Linnar, Sten, inimõiguste ekspert Marten Kokk ja mina) Praxise kodulehel välja “Internetivabaduse teesid”, mis sõnastab peamised internetivabaduste alused ning kutsub nende üle […]

  2. Allan 14.02.2012

    Andestust, kuid miks te ei maini kordagi privaatsust? Internet ei ole ainult avalik ruum. Antud juhul käsitletakse õigust infot liigutada ja luua kuid 2. punktis sisuliselt väidetakse, et see õigus peab vastama mingitele normidele, kuid kes, kuidas ja millal seda õigust kontrollida tohiks (peaks, võiks, saaks)? Üks põhiõigus võiks olla ju ka see, et isikul võiks olla privaatsus (nn. kodurahu), mis kehtiks senikaua kui isik need andmed avalikustab.

    Lisaks 5. punktis mainitakse, et kaitsma peaks ainult isikuandmeid, aga mitte midagi muud? Autoriõigus ju rakendub ka koheselt, kas seda ei peagi kaitsma? Samamoodi privaatsus, kui need andmed on talletatud privaatselt.

  3. Valler 14.02.2012

    Ja kuidas kavatseb Lp. Mõttekoda vastu seista sellele survele, mis tuleb “ookeani asuvast USA-st”. Pole ju mingi eriline saladus, et igasugune SOPA, PIPA ja ACTA teke ja praegune läbisurumissurve tuleb sellest riigist, mis asub teisel pool ookeani.

  4. Toomas Tamsar 14.02.2012

    Head sõbrad,
    Suurepärane algatus. Ma ei tea, kas mujal maailmas on sellised asjad kusagil olemas.
    Esimene mõte : kas see algatus on suunatud Eesti-siseseks aruteluks või nii, nagu Linnar kirjutas, oma rolli leidmiseks, võtmiseks rahvusvaheliselt? see ei tule tekstist päriselt välja.
    Miks nii küsin? Oleme teenustemajanduse kojaTeema 2012 koostades kõnelnud üksjagu avatusest ja see sai sisse ka kogu dokumendi sissejuhatusse. Muuhulgas seetõttu, et me suhestaksime endid olulistes asjades probleemi lahendamise algusest peale muu maailmaga.
    Internetivabadus ei ole Eesti teema. Kas Eestis asja käivitamiseks võiks kaaluda muu maailma , samuti Eestis elava välismaalaste kogukonna kaasamist? Ja seega algusest peale ehitada arutelu üles paralleelselt ingliskeelsena?

  5. Mattias Aabmets 14.02.2012

    Kui need punktid seaduseks teha, siis ei muutuks midagi, sest enamus nendest punktidest on vaid ümbersõnastus Eesti Vabriigi Põhiseaduse paragrahvidest 22, 43 ja 45. Ülejäänud punktid kehtivad juba praeguses internetis, olles ära määratletud erinevates seadustes, mida ma praegu nimetada ei oska.

    Üleval toodud punktide asemel ma pakun välja järgneva lahenduse:
    Autorikaitse seadused tuleb ümber kirjutada.

    Praegused autorikaitse seadused ei kaitse autorit vaid autoriõiguste hoidjat. 20 sajandil oli autori ainukeseks võimaluseks oma loomingut müüa siis, kui ta müüs selle õigused maha suurfirmale, kes siis seda toodet reklaamima hakkas ja sealt üüratu vaheltkasu võttis.
    Kuna autorid saavad tänapäeval ise internetis oma loomingut reklaamida, on korporatsioonidest vaheltkasuvõtjad ja õhumüüjad kasumiahelast välja lõigatud. See ei ole neile aga vastuvõetav ja vana süsteemi kindlustamiseks üritavad nad läbi suruda selliseid lepinguid nagu SOPA, PIPA ja ACTA.
    Me peame aru saama, et maailma loomuseks on muutuda, mitte konservatiivselt ühes olekus olla. Muutus tuleb kõige raskemini neile, kes ei lähe vooluga kaasa ja võitlevad oma hetkelise mugavuse säilitamise nimel. See on paratamatus, et meediakorporatsioone ootab ees surm. Leppige sellega ja liikuge edasi.

    Nüüd lähemalt, MILLISEKS tuleks autoriõiguseid muuta:
    Autoriõigused tuleks muuta vabaks ja legaliseerida igasugune failijagamine.

    Põhjus on väga lihtne: kuritegevus on suhteline. Esmapilgul paistab, et failivahetus toob kaasa üüratud kahjud autorile, kuna tarbija omandab tema loomingu selle eest tasumata.
    Samas jäetakse seejuures arvestamata, et inimesed ei tunne ennast kurjategijatena ja andes neile piisavalt hea tänapäeva maailmaga kooskõlas oleva võimaluse, tõestab ta ka seda.
    Teisitisõnastatult on probleem autorite loomingu hõlpsas kättesaadavuses.
    Tänapäevamaailm on kiireloomuline ja inimesed ei kavatse kulutada internetis minut aega, et toote eest maksta.
    Ainuke vastuvõetav maksemoodus on “Üks-Klikk”.
    Teine probleem on see, et autorite looming on internetis laiali hajutatud. Sa pead minema ühele lehele et leida pilte, teisele et muusikat. Igal lehel on oma eraldi maksesüsteemid ja registratsioonid. Mina ei ole isiklikult nõus kulutama ka 10 minutit oma ajast, et internetis materjali taga otsida ja järgmised 10, et muusika eest maksta.
    Ainuke kiire lahendus, mis rahuldab minu kui tarbija huve, on torrent või cyberlocker service. Paraku nendel internetilehekülgedel ei ole “Üks-Klikk” maksenuppu, millega saan autorile sümboolse summa saata.

    Lahendus:
    On vaja luua rahvusvaheline internetilehekülg, milles autorid saavad ennast reklaamida, oma tooteid müüa, üksteist leida ja koosloomingut luua.

    Nüüd tuleb hullumeelne ettepanek, aga:
    Ärile aitab kaasa tasuta ära andmine ja annetuste küsimine.
    Mina kui tarbija ei ole nõus maksma ebakvaliteetse toote eest.

    Kui ma ostan 5 euro eest raamatu, mille sisu lihtsalt ei köida, siis ma kavatsen edaspidi vältida selle autori poolt kirjutatud teoseid, sest ma ei ole nõus riskima 5 eurot lootuses, et ehk tema järgmine teos on parem kui eelmine.

    Kui autor annaks oma teose mulle tasuta lugeda ja ma leian, et mul oli võimalik seda nautida, siis ma olen nõus vabatahtlikult ilma kohustuseta annetama talle summa, mis mina näen selle raamatu väärtust esindavat.
    Kui anda inimesele võimalus olla lahke ja aus, siis ta enamuse ajast on seda. Inimeste loomuses EI OLE olla kurjategija.

    Internet on oma loomuse poolest reklaamivahend, mitte äritegevuse keskkond.
    Inimesed jagavad üksteisega tasuta internetis asju juba väga pikka aega ja nad on leidnud, et lahkusest ära andmine on hea. Pealegi, internetis ei ole võimalik midagi “ära anda”.
    Internetis on võimalik ainult kopeerida ja luua rohkem seda, mis juba olemas on.
    Praegu puudub lihtsalt üks konkreetne koht, kus ma saan alla laadida filme, muusikat, raamatuid, õpikuid, luuletusi, muid tekste, osta maale, skulptuure, muud käsitoööd.

    Puudub koht, mis ühendaks autorid igast eluvaldkonnast.

  6. Mihkel Mikkelsaar 14.02.2012

    Hooga tekkisid järgnevad mõtted:
    1. punkt – Igaühel on õigus interneti ligipääsule ja selle kasutamisele. Seda võib piirata vaid kohtu otsusega, niivõrd kui see on vajalik demokraatlikus ühiskonnas teiste inimeste õiguste kaitseks.

    Ei oska mõtet sõnastada, aga teine lause vajaks juurde kinnitust-täiendust, et see on ainult selles ulatuses, mis riivab teisi isikuid. Võibolla on see ka hetkel sees, kuid tekivad mõningad küsimused. Arvestades, et kogu maksundus, pangandus, infovahetus on digitaalne siis ei tohiks jääda võimalust, et võetakse ära õigus sooritada pangaülekandeid puhtalt seetõttu et inimene on riivanud kellegi õigusi.

    4. Lisaksin juurde, et : Sõna ja mõttevabaduse väljendamisel ollakse teistsuguste arvamuste suhtes lugupidavad ja viisakad.

    6. Üldiselt käivad õigused ja kohustused käsikäes. Tooksin siin välja, mis tegelikult on ilmselt seaduse dubleerimine aga: Igaühel on kohustus teavitada nimetatud laste õiguste rikkumisest sellega tegelevaid uurimisasutusi.

  7. MP 14.02.2012

    Punkt 7 juures on sõltumatus opsüsteemist karjuvalt puudu.

  8. Rasmus 14.02.2012

    Lisaksin:

    Igaühel on õigus oma infot kaitsta krüptograafiliste vahenditega.

  9. MP 14.02.2012

    Võimalik, et “sõltumatus opsüsteemist” tuleks määratleda laiemalt, nt “sõltumata teenustele liigipääsukus valitud vahendite iseloomust, sj nende tootjast ja hinnast”.

  10. Kopimi Eesti 14.02.2012

    Kõigega päris ei nõustu – mõned erandid tunduvad liiga laiad: kes defineerib kõlblusnormid? mis on vaenu õhutamine, mis vähemusekriitilise arvamuse avaldamine? mis on arvamuse avaldamise piiramine, kas portaalipidaja võib sisu modereerida? eraelu kaitse ning sõnavabadus võivad konflikti sattuda; mida tähendab kohustus oma tegevusega Interneti-vabadustele kaasa aidata?
    Üldiselt siiski samm õiges suunas, kuid tõlgendusruum peaks olema oluliselt kitsam.

  11. juhan 14.02.2012

    1. Seda võib piirata vaid kohtu otsusega, niivõrd kui see on vajalik demokraatlikus ühiskonnas teiste inimeste õiguste kaitseks.

    2. kuni see pole vastuolus demokraatlikus ühiskonnas vajalike seadustega teiste inimeste õiguste ja vabaduste kaitseks, kõlblusnormidega või vajadusega kaitsta teiste inimeste väärikust.
    3.Autoril on õigus oma loomingu kaitstusele Internetis
    4.Arvamuse avaldamist ei või piirata, välja arvatud seaduses sätestatud juhtudel vaenu õhutamise takistamiseks.
    5. Igaühel on õigus tema kohta internetis talletatud isikuandmete kaitstusele
    6.Riigil on kohustus võtta turvalisuse tagamiseks meetmeid rahvusvahelises koostöös ja riigisiseselt, seejuures hinnates, et meetmed ei kahjustaks ebamõistlikult kõigi internetikasutajate vabadusi.
    9.Kellelgi kolmandal ei ole õigust sellesse sekkuda muul viisil, kui kohtu loal ja kooskõlas seadusega.
    10. Igaühel on õigus saada kinnitust, et tema kasutatavad avalikud interneti-teenused vastavad siin loetletud põhimõtetele ja iga inimene peab oma tegevusega kaasa aitama nende õiguste ja vabaduste austamisele.
    11. Internetti puudutavate regulatsioonide muutmine peab toimuma avatud, multilateraalses koostöös, kus osalevad võrdsete partneritena riigid, ettevõtted, vabaühendused ja internetikasutajad.

  12. Henri Laupmaa 14.02.2012

    Hea algatus. Võiks paraleelselt ingliskeelne versioon ka olla.

  13. juhan 14.02.2012

    1.Seda voib piirata !
    2.Kui pole vastuolus seadustega.
    3.Looming peab kaitstud olema .
    4.Arvamusi piiratakse.
    5.Andmed on kaitstud.
    6.Riik teab,mis on kahjulik Netis.
    9.Kolmas sekkub.
    10.Iga inimene peab tagama eelloetud piirangud.
    11.Koik voivad koike.
    Kas koik on lolliks lainud va ?

  14. Tõnu 14.02.2012

    Nii nagu enamik manifeste ja deklaratsioone jääb ka see piisavalt üldsõnaliseks ja ebamääraseks. Võib eeldada et eelkõige poliitikud toetavad antud põhimõtteid suure rõõmuga.

    Mis siis ikkagi muutub tavalise internetikasutaja jaoks kui ka kõik Eesti ettevõtted, riigiasutused ja organisatsioonid teesid heaks kiidavad? Kui ikka valitsus kehtestab totra seaduse, tuues ettekäändeks piraatluse, küberjulgeoleku või lapsporno, siis totter seadus on kõigile täitmiseks. Põhimõtted ei tähenda enam midagi kui tegevus on “kooskõlas seadusega”.

    Üldsõnaliste mittemillelegi kohustavate teeside järel sooviks näha analüüsi hetkel kehtivatest seadustest, määrustest ja muudest õigusaktidest, mis tuleb kiiremas korras ümber teha, et loetletud Internetivabaduse põhimõtted oleksid tagatud.

  15. Mart Parve 14.02.2012

    Võib-olla tasuks mingil kujul tuua sisse Lawrence Lessigi mõtted sellest, et internetis liikuv info peaks olema vaba ka tõlgendamise või täiendamise kaudu uue väärtuse loomiseks? Seejuures ka kommertsiaalse väärtuse loomiseks? Ehk siis kogu interneti see külg, mis ei ole seotud mitte juba loodud sisu tarbimisega vaid sellega, et poleks kunstlikke takistusi olemasolevat kasutades uue loomisel.

  16. Rasmus 14.02.2012

    Lisaksin:
    Igaühel on õigus soovi korral mitte avaldada internetis oma identiteeti ja jääda anonüümseks,

  17. Andres Kütt 14.02.2012

    - “… mitteärilistel eesmärkidel kasutamine on lubatud.” Nii päris ei saa. Creative Commons omab näiteks atributsiooni mõistet. Ma ei ole nõus, et minu internetis vabalt saadavat pilti igaüks vabalt modifitseerida ning ilma mulle viitamata (või viidates pärast modifitseerimist) levitada võib. Korrektsem sõnastus oleks ehk “… mitteärilistel eesmärkidel kooskõlas autori poolt seatud piirangutega”
    – “Igaühel on õigus tema kohta internetis talletatud isikuandmete kaitstusele ja isikuandmete käsitlejatel on kohustus kasutajale selgitada, miks ja kuidas nad andmeid kasutavad. ” Seda punkti ei ole eriti võimalik ei tõlgendada ega kehtestada. Mis on siin kontekstis isikuandmed? Kuidas läheb see punkt kokku internetis saadava info mitteärilistel eesmärkidel tarvitamisega? IMHO on privaatsus kui selline kadunud: kõik mis internetti siseneb on koheselt ja kontrollitult kõigi teiste poolt äriliselt ja mitteäriliselt kasutatav ning sellega tuleb leppida.
    – ” Igaühel on õigus tema era- ja perekonnaelu ning sõnumivahetuse saladuse austamisele internetis. Kellelgi kolmandal ei ole õigust sellesse sekkuda muul viisil, kui kohtu loal ja kooskõlas seadusega.” Sõnumivahetusega võib veel mööndustega nõus olla aga era- ja perekonnaelu saladuse austamine on keeruline sel lihtsal põhjusel et igasugustest suhetest jääb internetti maha tohutus koguses sekundaarset infot. Kui ikka kaks kodanikku kogu aeg ennast samasse kõrtsi möllivad keskkonnas A siis ei ole keeruline järeldada, et neil on suhe. Ning keskkonnal A on äkki tekkinud info suhte kohta mida ta ei ole küsinud ja mida ta järsku kuidagi teisiti kaitsma peaks kui muud infot.
    – “Internetti puudutavate regulatsioonide muutmine peab toimuma avatud, multilateraalses koostöös, kus osalevad võrdsete partneritena riigid, ettevõtted, vabaühendused ja internetikasutajad.” Kuidas me Eestis ikka seda internetti reguleerime? IMHO on mõistlikum deklareerida, et “Eesti ei ürita internetti reguleerida väljaspool EU/globaalset regulatsiooni”. Ehk, Eesti ei ürita kehtestada miskeid oma naljakaid internetipiiranguid mida ei ole võimalik jõustada sest teenusepakkuja kolib lihtsalt Poola.

    – Mart Parve kommentaar sekundaarse info kohta on väga asjalik. Nagu perekonna kohta juba öeldud, on tihti sekundaarne info sama väärtuslik kui primaarne. Mida selle kohta öelda ma ei tea sest analüüsijal reeglina puudub igasugune suhe osapooltega (vt. Facebooki gay-detektori case)
    – Anonüümsus on oluline teema mis tuleb enne sätestamist selgeks vaielda. Ma usun, et mõistlik on öelda midagi stiilis “igaühel on õigus soovi korral mitte avaldada oma identiteeti ning kõigil teenusepakkujatel on õigus nõuda oma identiteedi avaldamist”

  18. Valler 14.02.2012

    Uitmõte, aga ehk tasub alustada hoopis uhiuue, sõltumatu interneti loomisest ja siis selle rakendumise järel räägime ka uutest netivabadustest ja regulatsionoidest.
    Praegune olemasolev internet, tahame või ei taha, on interneti-kolhoos ja kahjuks on sellel kolhoosil olemas peremehed, kes vajaduse korral saavad alati enda kolhoosivõrgus kehtestada reeglid, mis neile meeldib. See, kas need reeglid meeldivad / ei meeldi interneti-kolhoosnikutele, pole sel juures üldse oluline.
    PS: Sõltumatust, uue ajastu, internetist on räägitud aastaid, ehk hakkaks siis lõpuks selle netiehitamisega ka peale.

  19. Avo Nappo 14.02.2012

    See mida Mart Parve ülalpool ütles pluss veel, punktis kolm:

    “Internetis leiduvast informatsioonist enda tarbeks koopiate tegemine ja nende mitteärilistel eesmärkidel kasutamine on lubatud.”

    Hea oleks täiendavalt mõista anda et “mitteärilistel eesmärkidel kasutamine” alla kuulub ka info modifitseerimine (format shifting).

    Muuhulgas ennetamaks seda et meil nagu ühendriikides DMCA-ga, kuulutatakse autoriõigust rikkuvaks teoks digitaalsete lukkude eemaldamine, k.a. juhtudel kui tulemust kasutatakse isiklikul ja mitteärilisel otstarbel.

  20. MP 14.02.2012

    Nõustun Rasmuse mõlema väitega.

    Anonüümsus ja pseudonüümsus on olulised kasutaja õigused (nt võiks olla taunitav Google otsus panna tagantjärgi ja heuristika alusel kokku kunagi pseudonüümsed ja eraldi olnud kontod sama kasutaja pärisnimega kontodega). Kui kasutaja on midagi anonüümsena registreerinud, siis peaks tal olema õigustatud ootus, et asi nii ka jääb. Sama pseudonüümide ja pärisnimedega.

    Eraldi tahaks lisada info kaitsmisele krüptimise teel ka ka andmeside krüptimise õiguse (küll lastehaigus, aga viimasel ajal on eri maades süüdistatud just andmeside krüpteerijaid, et nad on a priori terroristid või pedofiilid).

    Punkt 4 sõna- ja mõttevabadusele võiks selgelt lisada “kogunemisvabaduse”. “Meelsuse näitamine” pole päris sama.

    Kuskil võiks olla midagi seoses õigusega kasutada oma emakeelt. Ma pole kindel, kas võiks rõhutada õigust kasutada oma emakeelt avalikus suhtluses (a la et foorumites oleks koht erikeelsete teemade jaoks vms) või nõuda õigust kasutada emakeelt suhtluses ametiasutustega (seda siis eeldatavasti teenuse kõigil tasanditel).

    Ära peaks mainima puuetega kasutajatele vastutulemise vajaduse. Siit omakorda tuleb infoprügi teema, mis on eriti häiriv just puuetega kasutajatele (kes tahaks pruukida eri ekraanilugereid jms). Siit võiks tuletada õiguse pääseda ligi puhtale andmevoole, mille esitusvahend ja -viis peab olema valitav kasutaja poolt. Ja siit tuleb mängu omakorda OpenData ideoloogia. Jällegi on küsimus, kas nõuda puhast andmevoogu riigilt või määratleda see hea praktikana igasugu teenusepakkujate jaoks… Ilmselt siiski hea praktikana kõigi jaoks. Pakuks võimalikuks sõnastusmalliks: heaks praktikaks on pakkuda infot puhta andmevoona ja/või eristades selgelt ning kasutajasõbralikult nõutud infost reklaami jm kasutaja poolt tellimata kõrvalise informatsiooni.

    Infoprügi vääriks lausa eraldi punkti, alates spämmist kuni tarbetute registreerimiskontodeni.

    Mart Parvega olen nõus, et punkt 3 vajaks tasakaalukamat sõnastust. Viimane “lubatud” on küll õige, aga see määratlus peaks minu arvates olema generatiivsem.

    Punkti 8 all oleks vaja mainida ka tarbijaõiguste kaitstust.

    Kuidas on globaalsusest tulenevate probleemidega? Nt väidetavad õigusrikkumised teiste riikide küberruumis… Kas on heaks praktikaks jälgida, mis maa küberruumis parajasti ollakse? Kas saidid peaks sellest teada andma?

  21. Avo Nappo 14.02.2012

    Andres Kütt: “Ma ei ole nõus, et minu internetis vabalt saadavat pilti igaüks vabalt modifitseerida ning ilma mulle viitamata (või viidates pärast modifitseerimist) levitada võib.”

    Sa võid keelata oma pildi levitamist. Või keelata levitamist modifitseeritud kujul. Miks peaksid sa saama keelata modifitseerimist (ilma levitamiseta)?

  22. MP 14.02.2012

    Lisamärkus, et “sõltumatus opsüsteemist” peaks olema juba sees seoses punktiga 1, st ligipääsuga Internetile. Rõhutan, et sõltumatus opsüsteemist on tähtsuselt umbes sama oluline nagu õigus geneerilistele ravimitele. Sellega paraneb oluliselt Interneti ja teenuste kättesaadavus, sest mitte kõik ei pea tahtma osta endale äriettevõtete poolt pakutavat eritarkvara ja/või -riistvara.

    Protokollide ja standardite järgmine koos vabade vormingute kasutamisega on ka muidugi oluline ligipääsetavuse tagaja. Kui seda mitte täpsemalt kirjeldada, siis võiks selle ootuse vähemalt abstraktsemal tasemel ära markeerida.

  23. MP 14.02.2012

    Avo Nappo ja Andres Kütt, minu meelest see “õiguste kaitset reguleeritakse nii, et see sobituks interneti kui terviku põhimõtetega ja ei takistaks vaba informatsiooni liikumist” tähendab, et pidurdamatut ei püüta keelata. Kuidas peatada näiteks meemi? Kui midagi tiritakse avalikkuse ette n-ö “rahva käe läbi”, st massid reprodutseerivad seda mingitel kunstilis-kultuurilistel kaalutlustel, siis pole mõtet ju seda maha laita. See on n-ö kuulujutu tasemel, kui ta esineb eraisikute meilides või isiklikes blogides vms. Küll aga peaks laitma selliste “kuulujuttude” ametlikku levitamist ilma allikat kontrollimata. Poliitiku või korraliku ettevõtja vms blogi juba sellist asja ei peaks lubama. Või loen ma seda fraasi seal liiga liberaalselt?

  24. Siim Puskai 14.02.2012

    1. Mardi ettepanekuga igati nõus, ideede süntees peaks olema pigem soodustatud kui piiratud. Samal teemal soovitan näiteks -> http://www.brainpickings.org/index.php/2011/08/01/networked-knowledge-combinatorial-creativity/

    2. Põhimõtteline küsimus minu meelest on ka minu kui isikuga seotud andmed ja nende käitlemise üle kontrolli omamine. Igal kodanikul peaks olema õigus (nii nagu Eestis kehtiv Andmekaitseseadus sätestab või vähemalt sätestas mingil hetkel) nõuda oma andmete kustutamist üks-kõik millise teenusepakkuja poolt.

  25. Jaanus Nurmoja 14.02.2012

    3.
    Riigi moraalne kohustus on asutada selles punktis nimetatud õiguste realiseerimise ja kaitse hõlbustamiseks avalik teoseregister, kaasates selle funktsionaalsuste väljatöötamisse ja arendamisse kõiki huvitatud osapooli.

    Ääremärkusena – parim teadaolev vahend selleks on vaba sisuhaldustarkvara Joomla lisakomponent Fabrik (andmeesitus- ja haldusvahend, mis võimaldab luua lõputult andmeseoseid). Isiklik mudel on nähtav kodulehe viite kaudu.

  26. Hannes Astok 14.02.2012

    Lisaksin 7. punktile e-demokraatia osas (see võib olla p 7 teise lause asenduseks):

    7. Igaühel on õigus saada nii kodaniku kui külalisena riigi ja omavalitsuste teenuseid elektrooniliselt sõltumata oma füüsilisest asukohast ja osaleda elektrooniliste kanalite kaudu avaliku võimu teostamises. Igaühel on õigus eeldada, et teda puudutavatest otsutest teavitatakse teda vabalt valitud interneti-kanali kaudu, tema interneti kaudu esitatud arvamusi arvestatakse sarnaselt muid kanaleid pidi esitatud arvamustega ning diskussiooni langetatavate otsuste kohta peetakse avalikult interneti inforuumis.

  27. Tiit 14.02.2012

    Hmm, mina ka ei taha, et mind internetis seksuaalselt ära kasutataks (kuidas see ka ei käiks) ega muud moodi ka. Ei arva, et selline õigus tuleks anda ainult lastele.

    Või siis ilma naljata: kui juba on mainitud turvalisust internetis kui igaühe õigust, siis laste eraldi väljatoomine selles on minu arvates mittevajalik emotsionaalne manipuleerimine. Eriti kuna tegelik seksuaalne ärakasutamine nagunii ei saa toimuda internetis. Vähemalt tuleks see klausel kuidagi mõttekamalt sõnastada.

  28. Valler 14.02.2012

    OT: Aga just praegu laseb Delfi kõik siinsed head ideed korraga sügavale ookeanipõhja.
    http://www.delfi.ee/news/paevauudised/arvamus/loe-eli-acta-teemalist-memo-miks-toetab-euroopa-liit-actat.d?id=63919385

    Ehk lükkaks alustuseks selle ACTA lõplikult ja jäädavalt ajalukku.
    Ja siis heietaks vabaduste teemal edasi.

  29. KS 14.02.2012

    Mis mulle ei meeldi:
    1. Sõna internet asendada avaliku virtuaalkeskkonnaga
    2. Deklaratsioon võiks olla sellise suunitlusega, et ta sobiks põhiseaduse osaks muutmata kujul
    3a. Ei soovi, et mingi punkti sõnastus võimaldaks seda kohaldada kui õigusi piiravat vahendit.
    3b. Sooviks, et sätestataks AINULT need õigused, mis ei pruugi olla ilmsed praeguse põhiseaduse alusel. (nt. krüpto, anonüümsus, õigused avalikus virtuaalkeskkonnas toimetamiseks analoogselt füüsilise avaliku ruumiga)
    jne.

  30. Ülari Ainjärv 14.02.2012

    On olemas selline dokument http://irpcharter.org/site/wp-content/uploads/2011/09/pdf/estonian.pdf … kas algatajad on arvestanud ka selle algatusega?

  31. MP 14.02.2012

    Ülari, ma viitasin sellele algatusele Sten Tamkivi blogis, kus ta kutsus üles internetkikasutaja õigusi kirja panema. Aga paistab küll, et pliiats on sel määral sügelenud, et pole olnud aega neid eriti vaadata. Tegelikult, juba vormi osas oleks võinud http://irpcharter.org/wpcharter/ leheküljest eeskuju võtta, siis saaks asjalikult lõikude kohta märkusi teha.

    Samas, algatusena on idee hea ja on ka hea, et mingi asjaga on maha saadud. Kui nüüd edaspidi kaasata huvitatud organisatsioone alates Piraadiparteist kuni Eetikakeskuseni, siis võiks oodata päris asjalikku tulemust. Algsest variandis ei pruugi küll lõpuks suurt midagi järgi jääda, aga sellest pole ju midagi.

  32. Anttix 14.02.2012

    Igal juhul peaks olema sees Mart Parve poolt juba viidatud Lawrence Lessigi “taaskasutamise” tees. Tänasel päeval läheb mitmetest eri komponentidest uute teoste loojatel tohutult auru ja raha igasugu õiguste majandamisele ja kokku ostmisele mis tähendab, et näiteks mängufilmi tegemise niigi kõrged sisenemisbarjäärid on kunstlikult veelgi kõrgemaks aetud.

  33. IT Spetsialist 14.02.2012

    Huviga olen jälginud seda teemad samuti, laual on 2 exemplari ACTA ettepanekuid 1 mis jaapanile oli teine mille sai EU. Sisu kokku võtta siis on nad erinevad ja pole eriti lahe lugeda neid.
    Kellel on probleeme autori kaitsmisega, pöörduge oma küla IT spetsi poole, makske talle ja ta leiab võimaluse kuidas saate end kaitsta( seda nimetan loovaks arenguks) ka laiemalt. Kui hakatakse jamama ACTA ga siis toimub tagasiminek. Loov areng pole loomulik vaid väärastunud ja kujundatud. Praegu võrgu tehnoloogia on uue sammu lävel ja seda maha kista. Halvasti tunneb end rahvad mitte käputäis inimesi kes ajavad oma ideed taga.

  34. IT Spetsialist 14.02.2012

    Sorri lisan ka siia, et MICROSOFT on tegelenud autori kaitsega väga kaua. Kogu struktuur on väga hea strateegiaga välja mõeldud. Ma arvan et selle firmaga seotud inimeste käest peaks nõu küsima samuti, kuulun samuti nende hulka.

  35. Mats Volberg 14.02.2012

    Tahtsin küsida, et millises suhtes need põhimõtted omavahel on? Kas numbrid viitavad ühtlasi tähtsusele? Kui jah, siis kas prioriteet on leksikaalne või mitte?

    Kuni need küsimused pole vastatud võib tekkida olukord, kus tundub nagu 5. annab mulle õiguse andmete kaitsuse kohta, aga 2. annab kellelegi teisele õiguse sellele infole.

  36. H. E. 14.02.2012

    Paar ääremärkust.
    Punkt 1, viide piiramisele eeldab mingit tüüpi totaalkontrolli olemasolu. Kas see on eesmärk?
    Punkt 2. Kui kõlblusnormid sisse jätta, siis tuleb defineerida, millise kultuuri, millise subkultuuri, mis ajamomendil kehtivaid kõlblusnorme silmas peetakse.
    Samas, isiku väärikuse kaitse on problemaatiline. Au ja väärikus ei ole inimesega automaatselt kaasaskäivad tunnused. Suli on esimesena valmis oma olematut au ja väärikust kaitsma. Kas ei tasuks selle asemel seada tingimuseks info tõesus või vähemalt tõesus bona fide.
    Erand on lapsed, kelle isiksuseks kujunemise ajal ettetulevate tempude kohta käiv kuitahes õige info ei tohi säilida ega avalikuks saada.
    Punkt 3.
    See tuleks Autoriõiguste seadust eeskujuks võttes ümber sõnastada.
    Tasulise programmi allalaadimine ja kasutamine ei saa olla lubatud, muude materjalide osas võib mitteäriline kasutus olla lubatud mõistlikus mahus.
    Ehk tasuks selgelt sõnastada, et ilma vastavate õigusteta avaldamine resp. üleslaadimine ei ole aktsepteeritav.
    Isiklikus arvutis toimetamine, sh allalaadimine, konverteerimine etc etc ei saa olla kellegi asi, kuni eelnevat ei toimu.
    Punkt 4.
    Arvamuse avaldamise piirang konkreetse keskkonna haldaja poolt võib olla lubatud, kui piirangu- või avaldamistingimused on esitatud. “Minge p-sse” on ka arvamus, aga ega teist avaldama ei pea.
    Omaenda blogis arva, mis ja kuidas tahad, kuni kriminaalkoodeks uksele koputab.
    Vaenu õhutamine on muutunud mõistena nii ebamääraseks, et vajaks konkretiseerimist. Deklaratsiooni jaoks vast kõlbab.

  37. Jaagup Irve 14.02.2012

    Meie oleksime baasiks võtnud selle dokumendi (nagu näete on palju kattuvat): 10 interneti õigust ja põhimõtet.

    Võrdlust ei ole ma veel teinud.

  38. Daniel Vaarik 14.02.2012

    Ma olen päev otsa huviga jälginud neid ettepanekuid siin ja tõsiselt heas mõttes üllatunud, kui palju häid ja asjalikke tekste on tekkinud ning loodetavasti see jätkub!

    Mõned kiired kommentaarid:
    – Keegi mainis, et dokument on üldsõnaline, see on ilmselt teeside puhul paratamatu, samas olen mina isiklikult selle poolt, et arutelust sünniks ka oluliselt konkreetsemaid dokumente. Dokument, mis üritab kohe väga detailne olla, riskib sellega, et jääb vaid mõnede asjatundjate siseasjaks.
    – Nimetasime oma dokumendi mõttepaberiks ning sellega andsime selgelt mõista, et see on mõeldud just arutelu algatamiseks. Aitab eelnõudest, mis sünnivad ilma aruteluta. See tähendab seejuures, et dokument on avatud ja muudetav.
    – On olema palju dokumente, mis umbes sarnaseid teemasid käsitlevad, isiklikult olen Lawrence Lessigi seisukohtadega päri, kuid taas jõuame ideeni, et seisukohtade süntees võiks toimuda Eestis aset leidva arutelu tulemusena, sest nii sünnib laiapõhjaline mõistmine ja seisukohad.

  39. Valler 14.02.2012

    Huvi pärast uurin, et kas lp. idee koostajad ka seda jälgivad mis “teisel pool ookeani” toimub ning kus seda ACTA-SOPA-PIPA värki nimetatakse “Neverending War”-iks.
    PS: Kui Delfit lugeda, siis on näha, et selles “Lõppematus Sõjas” on nüüd siis ACTA-pooldajate rinne rünnakule läinud.

  40. Tõnis Saag 14.02.2012

    Kui esimesed ideed on re-organiseeritud, siis võiks kindlasti asja inglise-keelseks teha.

  41. Mihkel 14.02.2012

    Kogu internetivabaduse üle polemiseerimine pole praeguse kogu probleemi lahenduse leidmisel üleüldse esmatähtsa rolliga. Nagu ka need ülalolevad kümme teesi on õilsa eesmärgiga, iseenesest õiged ning pole mingisugust vahet, kuidas seda asja nimetada, olgu siis kümme õilsat teesi või ACTA.
    Ei kümme teesi ega ACTA pole 21. sajandi keskonnas jätkusuutlik. Kogu protsessi võiks iseloomustada kui läbimädanenud tilkuva tala linoleumiga ülekatmist. Üks hetk hakkab ta ikka uuesti läbi laskma, kuni lõpuks ühel hetkel kokku kukub. Igal ajal oma parim enne kuupäev.
    Selleks talaks on iganenud intellektuaalse omandi käsitlus, mis on ilmne igaühele.

    Kõige tähtsam on saatja e autor, teisel kohal on vastuvõtja e tarbija, ning alles siis tulevad kõik vahepealsed. Sellest tuleks ka intellektuaalomandi käsitlemises alustada.
    Kuid siinkohal jõuamegi probleemini. Ei ole võimalik mõõta omandi intellektuaalset väärtust kirjandusteose, muusika, visuaalse kunsti, audiovisuaalse kunsti, teaduse, riistvara, tarkvara, meditsiini juures ühese mõõdupuuga. Eriti mingisuguse asja ajalist nö parim enne kuupäeva.

    Kogu patendi- ja autorikaitse süsteem vajab tõsisemat terviklikku lähenemist. Aegunud patendid tuleks lasta vabaks, samas oleks kogu ühiskonda arvestades oluline läbitöötatud ning katsetatud produktid, näiteks mõned ravimid, muuta nö geneeriliseks, kuid kust kohast läheb see piir, millal seda võiks teha.

    Üks võimalus oleks koostada patendisüsteem ajapõhiseks. Näites esinevad kestvused on vaid mõtte näitlikustamiseks ning praegusel hetkel meelevalsed.
    Iga tootja saab oma patendile ainuõiguse kolmeks aastaks. Peale kahte aastat on tootjal kohustus lasta vabaks oma töö üksikasjad laiemale avalikkusele õppeeesmärgiks ning edasiarendusvõimaluseks kõigile teistele. Kuid siinkohal jõuame looja õiguste piiramiseni ning tema loodu võõrandamatuse küsimuseni. Loojal peab jääma võimalus omandi puutumatusele. Seejuures praegust levinud praktikat vaadates saab looja oma tasu just paari esimese aasta jooksul ning edasi tegeleb asjaga vahendaja ning õiguse ostja, mõni suurkorporatsioon. Kolm punkti…
    Kogul asjal on ka teine tahk. Võin ka enda kogemusest väita, et oma loomingu teistepoolne ilma igasuguse tunnustuseta, olgu siis lihtsalt äramärkimiseta või materiaalse tasuta, ei tekita just väga head tunnet, olgu kuitahes vana või uus.
    Nagu ajalugu näitab, siis inimloomus ei lase inimestel oma loomingut ühiselt jagada.

    Mis oleks see mõõdupuu, millega oleks võimalik mõõta intellektuaalse omandi väärtust?
    Mis piirini on looja õigused olulisema tähtsusega kui globaalse ühiskonna omad?
    Kas oleks õiglane võtta loojalt tasu selle eest kui ta hoiab oma loodut puutumatu omandi näol omakasu eesmärgil? Enda puu otsast vaadates olen sellele muidugi vastu, aga suurt pildi vaadates oleks ju iseenesest õilis. Siin see ummik ongi. Kõik tahavad saada, aga jagada ei taha keegi.

    Ma ei ole ei ACTA pooldaja ega ka vastane. Ühiskond on muutunud niivõrd globaliseerunuks, et mingisugune seaduste ühtsustamine on vajalik, kuid ACTA ning kõik teised asju ühekülgselt vaatavad lahendused on vaid probleemi edasilükkamine.

  42. Kõu Repnau 14.02.2012

    Võttes arvesse ülal toodut, siis kehtib põhiseadus, kui selline!!! Kui nüüd olla radikaalne: Täites PS-st, poleks vaja ka liiklusseadust! Sellest järeldusest tuleb järeldada, et keegi EI täida PS-st? Nn. regulatsioonid PEAVAD sellest lähtuma!
    Leian, et kui kasutad interneti, kui vahendit, millegi saavutamiseks ja selle kasutamine on seotud PÕHISEADUSEGA, SIIS ON JUBA KÕIK ÖELDUD!!!
    KÕIK MUUD JUHTUMID LAHENDAB KOHUS!!! Millest on võetud diskusiooni alus üldse??? Kelle huvisid püütakse tõsta kõrgemale/riivata/allutada/ ära võtta PÕHISEADUSE VASTASELT?
    KAS KEEGI VIITSIB ÜLDSE ENAM MÕELDA? KÕIKKE EI PEA ÜLE REGULEERIMA!
    PAREM OLEKS PÕHISEADUSLIKU KÄITUMISE PROPAGEERIMINE NING VIIMASE TEADLIKUSE TÕSTMINE!!
    KÕIK MUU ON PUHAS LIIALDUS, KELLEGI HUVIDES!!!
    Mõelge nüüd palun ise: KAS TEIST KEEGI SUUDAB ÜLDSE LÄBI LUGEDA JUBA KEHTESTATUD SEADUSI, VEEL VÄHEM NEID TEADMATUSEST TÄITA?
    SIIT EDASI MÕISTKE, MIKS MEID KÕIKKI LOLLIDEKS PEETAKSE!!!!! MIKS ON MEIL JUBA KEHTIVATE SEADUSTE TÕLGENDAMISEKS VAJA ADVOGAADI ABI? SEE DISKUSIOON ON ISE DIKTATUURI OTSIMINE- DEMOKRAATIA ALUSED ON JUBA OLEMAS JU!
    LIHTSALT, MILLEKS ELU KEERULISEMAKS MUUTA? SEE EI TEE MEID TARGEMAKS, VEEL VÄHEM AUSAMAKS!
    See diskusioon näitab tõsiselt, et keegi ei hooli Põhiseadusest, milles on kõik juba öeldud!!!!!

  43. Kõu Repnau 15.02.2012

    Siinne diskusioon lõpeb päevast, kui PÕHISEADUS on algkooli lõpueksami alus! Kes lõpetab algkooli on ka kodanik, edasi pole midagi vaja reguleeruida, sest see on väiksema gruppi huvide, mitte ühiskonna huvide kaitse! Kurat mõistmist on vaja õpetada!
    Mina leian edasine diskusioon märgib, et keegi soovib olla ühiskonnas parem, kui ta tegelikult on!!!!! Seadustatum, kui teised/ parem, kui teised/ targem, kui teised- meie kõik oleme seda juba ilma seaduseta- muul viisil kehtib meil klassiühiskond!
    Küsimus kerkib diskusiooni, kelle huvides tekitati diskusioon, kui töö? Soolapuhujad on hinnas/ seadust pole vaja, vahendina kellegi tahet üldsusele peale surumiseks!
    Kas on vaja reguleerida mitu korda võin mina päevas ENTERIT vajutada? Mitu korda võin põhiseadust rikuda ennem, kui vastutusele võetakse? Või mis on selle diskusiooni mõiste õiguslikus mõistes?
    Tänan märkamast.

  44. Kõu Repnau 15.02.2012

    Kas minnes interneti väljutakse PÕHISEADUSE kehtivus alast?

  45. Hille Hinsberg 15.02.2012

    Moderaatori märkus Kõu Repnaule:
    Tere, tuletan meelde tavapärast netiketti: suurtähed on sama, nagu kõneledes kellegi peale häält tõsta. Samuti pole mõistlik liialdada hüüu- ja küsimärkidega. Kirjavead võiks korda teha.
    Ning peamine – palun püüdke oma mõte esitada ühes ja sisukas kommentaaris.

  46. Diana Poudel 15.02.2012

    Kui unistada, siis mulle meeldiks kui oleks Donate nupp nii YouTubes, torrentites ja mujal ning just viidatuna autorile, mitte üleslaadijale… Mõelge kui iga YouTube like oleks autori jaoks 1EUR/USD – küllaltki kähku paljud autorid koliksid vabatahtlikult ümber.

    Samas kui rääkida nendest teesidest, siis antud kujul mingit emotsiooni ei teki – sõnastus on hea ja põhimõtted üllad, kuid jääb segaseks, kuidas neid peaks reaalselt ellu rakendama.

    Mõtted autoriõiguse aegumisest tunduvad loogilised – hea juuksur ei saa ju 3 aasta pärast raha nõuda isegi siis, kui tema tehtud soenguga pilt teenib kellegi jaoks raha (või saab?). Hetkel olukorras kus on informatsiooni hulk suurem, kui keegi kunagi jõuab ära tarbida, siis kas poleks lihtsam kui X aasta pärast läheb asi avalikuks (viitega autorile muidugi).

    Ja hea kirjanik suudab tavaliselt ka uue raamatu kirjutada ja kui ta eelnev raamat hea oli, siis väga vähe inimesi viitsivad oodata 5 või 10 aastat kuni asi vabaks läheb ja seega ostavad selle kohe ilmumisel. Muidugi on ka neid, kes suudavad ühe üllitise kirjutada kogemata, aga see jääb ka nende esimeseks ja viimaseks – küsimus on, et kas sellisel juhul on tegu üldse Autoriga?

    Delfi artkkel on solvav – esiteks, kes on see müstiline EL, kes toetab ACTAt – kuni sellele memole pole reaalseid nimesid alla kirjutatud, siis niikaua ei viitsi ma sellesse isegi süübida.

  47. Kaspar Rammo 15.02.2012

    Sellesinase “mõttepaberi” punktide lühidad lahtiseletused:
    1. Valitsus (=võimul olev erakond) võib piirata!
    2. Kui pole “vastuolus” seadustega. Seadused kehtestab teadagi kes…
    3. Meediakompaniide äriõigused peavad kaitstud olema.
    4. Arvamusi piiratakse.
    5. Andmeid võib koguda kes tahes.
    6. Valitsus teab, mis on kahjulik internetis.
    7. E-demokraatia ehk ärge mõelge, pange linnuke õigesse kohta (ehk sinna kuhu võimuerakond näitab) ja klikkige YES.
    8. Igaühel on õigus riigist raha välja kantida.
    9. Kel raha, see sekkub.
    10. Iga inimene peab tagama eelloetud piirangud.
    11. Kõik võivad kõike!

    Lolliks olete läinud? Kui kõik võivad kõike (punkt 11), siis kuidas saab olla eelnevates punktides “kohtu loal”, “seaduses sätestatud juhtudel” jne…

    Eriline pärl on “Riigil on kohustus võtta turvalisuse tagamiseks meetmeid…” Riik on abstraktne mõiste, riik ei saa midagi teha! Midagi teha saab valitsus, muidugi mitte meie valitsus. Meie valitsus saab midagi teha ainult siis, kui rahvusvaheline üldsus korralduse annab… Praxise töötajatele eeldaks, et suudetakse vahet teha mõistetel riik ja valitsus.

    Mis imeasi see “demokraatia” on, et teda igale poole toppima peab? Liibüa pommitamine, Süüria ja Iraani ründamine, Afganistaani okupeerimine ja sinna “demokraatia” eksportimine?
    Ungaril käte väänamine?

    Liberastia diktatuur kisub kangesti orwelliliku maailma poole… aga peaasi, et pealispinnal oleks sile ja ilus ning teisitimõtlejad mutta surutud. Seepärast tuleb ise endale kehtestada piirangud ja mitte mõelda!

  48. Marten Kokk 15.02.2012

    Tõesti palju häid ettepanekuid! Suur tänu!

    Minu poolt ka mõned kiired kommentaarid. Nagu öeldud sissejuhatuses, lähtusime Inimõiguste Ülddeklaratsiooni, ÜRO Kodaniku- ja Poliitiliste Õiguste Rahvusvahelise Pakti, Euroopa Inimõiguste ja Põhivabaduste Kaitse Konventsiooni ja Eesti Vabariigi Põhiseaduse asjakohastest sätetest ja lisasime neile debati tekitamiseks päevakajalisi aspekte. Tutvusime ka dokumendiga „10 Interneti õigust ja põhimõtet“ ning pidasime isegi omavahel arutelu, mis piirini on üldse mõtet jalgratast leiutada :)

    Leidsime, et üritame siiski kirjeldada neid küsimusi üksikisiku vaatepunktist, mis annaks sellele mõttepaberile natuke ühtlasema stiili. Pidasime oluliseks, et see mõttepaber oleks arusaadav kõigile internetikasutajatele st üldse enamvähem kõigile, ega sisaldaks seetõttu liiga palju tehnoloogilist sõnavara.

    Selle mõttepaberi eesmärk polnud ühiskonnas otseselt esile kutsuda muutusi, vaid pigem fikseerida need põhimõtted ja õigused, mis juba olemas on ja millest ei peaks taganema. Need tuleks aga enne omavahel läbi rääkida ning poliitikadokumentide ja õigusaktide koostamisel tuleks tulevikus nendest lähtuda.

    Oleks ka üks töökorralduslik ettepanek – kommentaarid võiksid olla (kui see vähegi võimalik on) konkreetse teksti kohta, st olla oma olemuselt muudatusettepanekud, kas midagi lisada või ära jätta ja millele siis võiks lisada omapoolsed põhjendused ja selgitused, miks selline muudatus on vajalik.

    Uute teemade (anonüümsus internetis jms) sissetoomisel võiks autor selle “teesi” vormis sõnastada, et arutelu saaks konkreetsem. Loomulikult on oodatud ka kõik üldisemad kommentaarid ja küsimused.

  49. Mart Parve 15.02.2012

    Eelkirjutajal Kaspar Rammol on reljeefsest vormistusest hoolimata minu arust väga hea point. Mitmes punktis on sõnastus a la “Inimestel on õigus elada ilma, et suurkorporatsioonide lobby neile igasuguseid ACTA-sid peale ei suruks, välja arvatud juhul kui valitsus arvab teistmoodi!”

    Selliseid juriidilisevõitu konstruktsioone võib olla vaja juhul, kui tegemist on nt rahvusvahelise leppega või muu juriidilise paberiga. Kui aga tegemist on õiguste deklaratsiooniga, põhimõttelise dokumendiga, siis võiks kasutada väga lihtsat, üldist ja eranditest mitte kõnelevat sõnastust. Miks? Aga seetõttu, et see suunab debatti põhimõttelistele küsimustele. Eranditega võiks tegeleda eraldi. Näiteks võib lisada juura-fännide rõõmuks mingi spets punkti, a la et internetivabadusi võib piirata sellisel ja sellisel juhul (üldisemate inimõiguste kaitseks vms).

    See viimane sunniks ka astuma minu arust positiivse sammu ning mõtlema veidi selle peale, kus seisavad internetivabadused võrreldes teiste õiguste ja kohustustega. Ilmselt on inimõigused neist prioriteetsemad. Aga näiteks see, kas avalikkuse infovabadus on tähtsam kui kellegi varalised õigused, on ju hetkel maailmas infoühiskonna debati üks võtmeküsimusi. Võib-olla tasuks ka selles küsimuses aidata seisukohti kujundada?

  50. tunguuz 15.02.2012

    Kahjuks sai mu hirm tõeks. Tulin siia vaatama, et mis suur mõttetöö on siin ära tehtud ja näen siin reaktsioonilist dokumenti, mille ainuke väärtus on, et teatud seltskond saab teda tagastamatu vastukaaluna välja pakkuda.

    See dokument oma praeguses olekus:
    a) jutustab põhiseadust ümber
    b) sätestab neidsamu piiranguid, mida ACTA
    c) ajab lootusetult segi õigused ja kohustused.

    Kui jutt käiks kokkuleppest, siis tuleks mõlemad pooled (suur-röövkapital ja lihtinimesed) panna sama laua taha, võtta mõlemalt maksimumprogramm ning ehitada kirik kest küla.

    Kui jutt käiks deklaratsioonist, siis sellest peaksid puuduma enesetsensuur ja teise poole nõuded.

    Kumb kahest see siin siis on?

    Konkreetne kriitika

    p.1. tegelik sisu: Interetti saab piirata kohtu korras.
    Pakun: Internet on võõrandamatu inimõigus, mida ei saa üheltki inimeselt ära võtta. Põhiõiguse mistahes piiramine kellegi kolmanda isiku väidetava majandusliku õiguse nimel on lubamatu. (Sealhulgas tuleb tulevikus lahendada vangide internetiseerimise küsimus, sest muidu aastaid ühiskonnast eemal olles ei suudagi nad enam sellesse naasta.)

    p.2. Kallikesed, InternetiS (sisseütlev kääne) ei looda informatsiooni. Internetis heal juhul kogutakse ja agregeeritakse seda. Kui me räägime inimsubjektist, siis looming toimub ajus ja seejärel tehniliste vahenditega kantakse Internetti.

    samuti p.2. Misasi on “ühiskonnas vajalikud seadused”? Miks on meil vaja hakata õigustama seaduste olemasolu? Kõlblusnormide ja väärikustega oleksin mina väga ettevaatlik. Näiteks sealiha süües võime pahandada kõrval seisvat juuti. Kummal on õigus? Kas minul rahvustoitu süüa või juudil siga vihata?

    Pakun: Interneti tsensuur on keelatud mistahes eesmärgil või põhjendusega. Arvutivõrk peab olema läbipaistev ja neutraalne, selles leiduvale sisule ei sooritata filtreerimis-, blokeerimis- ja võltsimisteenuseid. Kellegi solvumine, väidetav kõlblus ja väidetav väärikus (mitteteadmine abordist, vajadus aumõrvaks) ei saa olla põhjenduseks isiku põhivabaduste piiramisel. Väidetavad ajaloolised sündmused (holokaust, maailma loomise akt), nende toimumine või mittetoimumine ei saa ega tohi olla tsensuuri põhjuseks. Ideoloogiate, ajalooliste teooriate ja kanoniseeritud müütide juurutamine Interneti tehniliste vahenditega on keelatud.

    (Kui see nüüd oleks KOKKULEPE, aga see on DEKLARATSIOON, siis võiks siia lisada, et konkreetse riigi seadus sätestab erandid 1 ja 2 ja 3)

    p.3. Milleks on vajalik see “rikkaliku kultuuripagasi” jutt? Minu arust on säärane emotsioonist nõretav jutt tüüpiline prekursor, mis osutab, et kohe kavatsetakse teha midagi väga halba.

    samuti p.3. misasi on “vaba informatsioon”?

    Ettepanek – Igal inimesel on võõrandamatu õigus osa saada kõigist Internetis kättesaadavatest materjalidest, sealhulgas Terroristi Käsiraamatust, Mein Kampf’ist, infost mis kirjeldab Teise Maailmasõja rahastamist sionistlike ringkondade ning USA eelmise presidendi vanaisa poolt. Juhul, kui ilmneb, isiku intellektuaalne ulatus pole piisav säärase informatsiooni talumiseks ning tõlgendamiseks, lasub tema asukohariigil kohustus inimese õpetamiseks ja harimiseks tasemeni, kus too on võimeline vastu võtma ja adekvaatselt tõlgendama oma vaadetega konfliktis olevat informatsiooni, teooriaid ja andmestikku. Info leviku MISTAHES piiramine väärikuse, kõlbluse või muul alusel on LUBAMATU.

    ——–

    Kui aega saan, jätkan.
    Kallis tsensor Hille Hinsberg! Ei ole kuigi mugav kirjutada pikki ettepanekuid umbes 7 rea kõrgusse auku. Pole midagi teha, kuid te seal Praxises peate seetõttu leppima tükeldatud kirjutistega. Lisaks, IT inimesena ma tean, et selle augu tähemärkide arv on piiratud. Kas Praxis palun avaldaks, mitu tähemärki on maksimaalne?!

  51. Valler 15.02.2012

    Marten Kokk, kõik on tore, aga paar olululist pisiasja on, kahjuks, ära unustatud.
    1. Internet on “toru mille sees liigub informatsioon”.
    2. Sellel praegusel “interneti-torul” on olemas Peremees.
    Ja vot see Peremees saab alati otsustada, et milline info tema selles “interneti-torus” liigub või ei liigu.
    Nii, et antud mõttekoda on igati hea, kuid ma ei leia kusagilt sellest mõtteid selle kohta, et kuidas vabaneda sellest Peremehest selle “interneti-toru” küljes.

  52. tunguuz 15.02.2012

    Jätkan teeside kritiseerimist.
    Märkus tsensor Hille Hinsbergile – ma ei näe käesolevas veebis funktsionaalsust, mis võimaldaks juba sooritatud kirjavigu “korda teha”.

    ————
    veel p.3. On naiivne arvata, et Internetis tekis üks ühtne “kogukond”. kui seda sõna just PEAB kasutama, siis paneks ta mitmusse. Veel märkus: automaatselt ei jagata Internetis midagi peale kinnimakstud teadete, ostmisvõimaluste (ning, tõepoolest – vabavara). On iga isiku omaenda asi osata otsida ning leida.

    p.4. “Mõttevabadus Internetis” on pisut ebakorrektne väljend. Mõtlemine teatavasti toimub üksikisiku ajus ning seda saab seal piirata vaid väga kaudselt.

    Pakun: Mõtte- ja arvamustevahetus Internetis peab olema absoluutne. See tähendab, et islamistil olgu täielik õigus põhjendada, miks ta peab nelja naist ja miks ta sooritas oma tütre aumõrva. Küll tuleb oma mõtete ja arvamuste esitamise juures järgida teatavaid netiketireegleid. Kategooriliselt on keelatud netiketi rikkumist ära kasutada tsenseeritava poolt esitatud materjali vaba käibe piiramiseks. Selline materjal tuleb pealõimest eraldada, kuid see peab jääma kättesaadavaks (võimalik et märgendi all “vastuoluline” või eelmises versiooni koosseisus nagu Wikipedias).

    (kui kunagi reaalselt kohtume, selgitan, miks tsensuur Internetis vaid harib vastast ja suunab alternatiivsete publitseerimisvõimaluste avastamisele.)

    p.5. Vastuolu: “internetis talletatud isikuanne” ei saa põhimõtteliselt olla kaitstud.

    Pakun: Iga riigi kohustus on harida ja koolitada oma kodanikke tasemeni, kus need tajuvad isikuandmete ärakasutamise ja agregeerimise ohtlikkust. Erafirmadel (sh FB, Google jt) on keelatud teenida isikuandmete ärakasutamise ja edasimüümise pealt. Kui andmed on pihkunud kasutaja enda lolluse tõttu, siis nende tagasikutsumise õigus on üksnes lapseealise kasutaja puhul. Minevikus avaldatud artiklite tagantjärele tsensuuri andmekaitse aspektide taha varjudes on keelatud sooritada.

    Veel p.5. sassis on ka õigused ja kohustused. Esiteks, portaali õigus selgitada kasutajale, mis tema andmetega tehakse, ei anna üldsegi mitte garantiid, et hiljem neid andmeid ei kuritarvitada. Portaalil, mis küsib andmeid, peab olema võõrandamatu juriidiline VASTUTUS andmetega ringikäimise eest.

    p.5. Segi on ka kodaniku õigused ja kohustused.

    Pakun: Kodanikul olgu KOHUSTUS olla oma riigi ees alati identifitseeritud, samas, see kohustus ei tohi laieneda eraõiguslikele portaalidele. Isiku õigus anonüümsusele on ülim eraõigusliku portaali väidetavatest õigustest.

    Eeldusel, et kodanik on identifitseeritud oma riigi ees, on tal õigus jääda anonüümseks või kasutada mõistlikku kogust vahetatavaid pseudoidentiteete suhetes eraportaalidega.

    (Riik peaks välja töötama multi-identiteedi kontseptsiooni, kus isik autendib ennast ID-kaardiga ning siis anonüümse vahendusteenuse abil logib end (erinevate nimedega) sisse eraõiguslikku portaali. Eraäri kui kõige suurema privaatsusohu allikas, vajagu üksnes riigipoolset kinnitust, et isikusamasus on teada, mitte isiku reaalset identiteeti.)

    veel p.5. kohta – märkus. Meie Eesti ID-kaart on maailma mastaabis unikaalne nähtus, kuid meil ei õnnestu seda hetkel veel pähe tõmmata USA’le, kus usaldus on erafirmade keskne, mitte föderaalvalitsuse põhine. Näiteks, tehniliselt praegune SSL sertifikaatide (Diginotar) kriis oleks Eesti-ID-kaardiga koheselt ületatav, kuid USA usaldusmudel ei võimalda usaldusteenuseid erafirmadelt riigi kätte anda.

    p.6. Sellist pahna nagu selles punktis, pole paraku võimalik taluda. Inimesed, saage aru – kiusamine, seksuaalne ärakasutamine, pettused jne on alati olemas olnud tavalises ühiskonnas ning jäävad alati eksisteerima ka virtuaalühiskonnas. Kus näiteks on piir pettuse ja EMT poolt 52EEK/nädal vahendatavate sisuteenusklubide vahel? Lolle on alati pügatud ja mingi deklaratsioon selle vastu ei aita.

    p.6. sisuliselt on vabanduseks, mille kaudu ja abil SIISKI tahetakse juurutada tsensuuri, filtreerimist ning netivõltsinguid, seda aga nii nimetamata. Allpool nimetatakse kõiki neid asju koos eufemistlikult “meetmeteks”. Sisuliselt on tegemist sellesama ACTA meetmete juurutamisega varjatud viisil. Seejuures tundub, et te teete seda siin heas usus, saamta isegi aru, millest räägite?!

    tsitaat: “seejuures hinnates, et meetmed ei kahjustaks ebamõistlikult kõigi internetikasutajate vabadusi.”

    Kordan – virtuaalruumis seksuaalselt ära kasutada saab vaid seda, kes on ise loll ja harimatu. Kui me siin Eestis saame üle industriaalühiskonnast indutseeritud tabudest, et lastele ei tohi teatud asju selgitada õpetada, siis on lapsed vägagi võimelised ise endid Internetis kaitsma.

    lõpuks p.6. – tsitaat: “Igaühel on õigus eneseväärikusele ja turvalisusele internetis, kartmata küberkiusamist ja identiteedivargusi.” See on utoopiline absurd. See deklaratiivne õigus Internetis lihtsalt ei realiseeru. Saab rääkida selelst, mida meie riik on täiskasvanute ja laste harimisel ära teinud, et mainitud ohud ei realiseeruks.
    Aga kui mõne või paljude, aga mitte PÄRIS KÕIGI õigusi kahjustavad, siis on kõik jokk, eks?

  53. tunguuz 15.02.2012

    p.7. Astoki parandused. See on ju e-ühiskonna arenguplaan, mitte kasutajaõiguste deklaratsioon. Kes takistab inimest erinevaid portaale pidi käia ja teenust saada? Minu meelest eikeegi. Seda enam, et Eestis on ühtne autentimismehhanism olemas. Pigem peaks see punkt olema Eesti ühiskonna sõnum välisriikidele, sh ACTA’t pealesuruvatele välisriikidele

    p.7. “inimeste kaasamine õigusloomesse” – teoorias on see hea mõte, kuid praktikas on meie Justiitsministeerium võtnud suuna, kus rohujuuretasandi kommentaare lihtsalt ignoreeritakse ja need surutakse maha. Meenutame näiteks tom.ee portaali, kus juba 10 aastat tagasi tehti väga asjalikke ja osalt praeguse ACTA-vastase kampaaniaga sarnaseid ettepanekuid autoriõiguse muutmiseks. Tom.ee farsistus ja hääbus.

    (Kui mulle kunagi isiku nimi taha tekib, siis saan tuua konkreetseid näiteid, kuidas minu enda asjalikke ettepanekuid on korduvalt ignoreeritud ja nüüd ollakse samade asjadega hädas)

    Olukord on selge – vähemalt Eesti riik de facto on seadusloome mõttes kummitempel ja eraisikute panus seadusloomesse on erinevate vahenditega täiesti tasalülitatud. Olgem realistid – just nii see on!

  54. tunguuz 15.02.2012

    p.8. turvaline kaubandus. Siin on põhjus ja tagajärg sassi aetud. Taheti vist öelda, et kodanikul on KOHUSTUS olla kättesaadav rahvusvahelisele suurärile, mis üritab tema rahakotist viimast kätte saada.

    Kui soovite näidet, siis SEPA realiseerimise raames pangad realiseerivad kõigepealt ikka debiteerimise, et müüjal oleks mugav kodaniku rahakotist raha saada ning alles teises järjekorras kodaniku võimaluse müüjat krediteerida. S.t. kui eraisik soovib osta midagi, mis kampaania korras müügiks väljas ei ole, siis on maksmine alati raskendatud.

    Pigem peaksime siia sisse kirjutama, et Internetiajastul peaks e-raha ja müüja krediteerimise võimalused olema oluliselt mugavamad ja kättesaadavamad kui praegused krediitkaardil põhinevad ja arvukaid riigi- ning regioonipiiranguid kätkevad debiteerimisvõimalused.

    Peaksime ehk suisa sisse kirjutama, et eelistame e-krediteerimist võla ja sõltuvusega seotud krediitkaartidele.

    Võib sisse kirjutada ka rahavahendusfirma VÕÕRANDAMATU kohustuse tagada rahaülekannete turvalisus.

    Võiks sisse kirjutada ka õiguse anonüümsele e-rahale, siis ka sellisele, mis pole mõne valitsuse kontrolli all (nagu PayPal, WebMoney) ning millega inimene saaks (vähemalt mingis summas ) sooritada ülekandeid oma isikusamasust paljastamata.

    p.9. – ma ei saa aru, miks on vaja Põhiseadust ümber jutustada? Seetõttu, et Põhiseadus väljaspool Eesti piire ei kehti? Siis tuleb panna kehtima, nagu USA on teinud, mitte jagada katteta lubadusi.

    p.10. ma ei saa aru sellest väitest – kas kusagile asutatakse mingi kontrollkoda (ACTA komitee), mis hakkab inimese võrguliikluse pealtkuulamise põhjal andma talle arvamust, et ta pole seadust rikkunud jooksval kuul? Või milles on iva? Selelst kui mõni portaal ise enanst õigeks väidab, pole ju reaalset kasu (mis siis, et Infoühiskonna teenuse seadus – tõeline legaalvärd sellist illusiooni loob)

    p.11. Kas täna keegi tõesti siiralt usub, et näiteks mõne USA suguse suurriigi valitsus ongi suuteline tavalise lihtinimesega koos laua taha istuma, et kompromissi otsida? Ei, USA lihtsalt saadab drooni välisriiki, mis rahurikkuja ning veel 100 ümberkaudset sodiks pommitab. Olgem realistid!

    Samas, kui see siin on DEKLARATSIOON, siis kirjutagem imperatiivselt – valitsustel, salamõttekodadel erafirmadel ja korporatsioonidel ei tohi olla õigust salaja, ühepoolselt, vassides ja psühholoogide poolt loodud mõjutamisloogikat kuritarvitades inimese põhivabadusi, sh Internetivabadusi vähendada, pisendada, piirata, ära võtta, olematuks väita jms. Sellised katsed tuleb täies ulatus Itnernetis publitseerida ning taotleda kriminaaluurimist isikute ja jõudude väljaselgitamiseks, kes on sääraste katsete taga.

  55. tunguuz 15.02.2012

    LISAMÄRKUSED
    ehk siis mõned asjad, millest esialgne tees üldse ei pajata.

    Net Neutrality. See teema pole üldse mitte ära läinud. Rattus (ja siin Valler) on sellele ohule selgelt osutanud. Teesides peaks selgelt sisalduma, et Net Neutrality põhimõtte riivamine konkurentsieelise saavutamiseks, poliitilise dissidentsi või alternatiivmõtte tasalülitamiseks peab olema inimkonna vastu suunatud kriminaalkuritegu.

    Edasi, väga oluline on teha vahe sisse filtreerimisele/blokeerimisele/võltsimisele mida tehakse võrgu ja teiste klientide ühendusvõime säilitamiseks, ehk siis Elioni “Jumalik Ettehooldus” (aka greenwalling) ning eristada selliseid viiruste levimise vastu suunatud lahendusi sisutsensuurile suunatud lahendustest (poliitika, holokausti müütide, kreatsionismi, lapsporno, vägivalla jms “kahjuliku materjali” väljafiltreerimisest.

    Probleem sealjuures seisneb asjaolus, et kui kord on vastav lahendus paigas, siis tehnikal (ruuteril, tulemüüril) pole vahet, MIDA ja MIS EESMÄRGIL ta filtreerib. Kas sõna “demokraatia” või faili “pille-1-2-3.jpg”.

    Käesolevad teesid saaksid maailmale anda olulise juhtlõnga, tunnistades tehnilise filtreerimise (viiruste vastu) lubatavaks, aga kõik teised filtreerimise liigid, sh internetikasiinode DNS-võltsimise täiesti lubamatuks.

    Lõpuks, käesolev tees võiks anda suurriikidele veel ühe eetilise suunise – kuulutada sotsiaalvõrgustikes oma kodanike järel luuramine ebaeetiliseks. Vt link: http://www.computerworld.com/s/article/9224247/FBI_says_social_media_monitoring_won_t_infringe_privacy_rights

    Võtaksin oma mitmeosalise mõttelõnga kokku sedasi.
    1) on kahju, et 1990-ndatel spetsialistide vahel toimunud diskussioon internetivabaduse olemuse kohta ei jõudnud avalikkuse ette.
    2) Eesti on e-ühiskonna arengult täiesti unikaalses positsioonis – me juba näeme vastuolusid (ning ka lahendusi), mis suurriikides saabuvad hiljem.
    3) Digilõhe on saabunud – riigimehed ja valitsus oma enamikus ei saa Interneti fenomenist isegi mitte osaliselt aru ning arvavad/usuvad, et see on seadustega talitsetav ega vii revolutsioonini. Selline arvamus on ränk viga, mille eest (võib-olla) tuleb maksta kodusõja taolise kokkupõrkega. Me peaksime Eestis tehnikute ja juristide koostöö korda tegema, muidu õige pea saabub katastroof.
    4) ACTA, SOPA, PIPA jne taga on üliraha. Kuniks see kapital eksisteerib, pole lootustki, et mütsi pähetõmbamise katsed katkeksid. Ja see kapital on pigem kuritahtlik kui lihtsameelne – ärge seda hetkekski unustage!
    5) Eesti šansid võitluses ülikapitaliga on üliväikesed. Samas, kõik teised ühiskonnad peale Eesti on selles võitluses veel halvemal positsioonil. Selles on Stenil, Linnaril ja Danielil sulaõigus – meil on imepisike opportunity window.
    6) Mina näen lahendust siiski mitte rahvusvaheliselt pugemises, Põhiseaduste ja UN inimõiguste Harta vigases tsiteerimises, vaid digiühiskonna olemuse oluliselt jõulisemalt väljatoomises viisil, mis selgelt osutaks – praeguste autoriõiguste aeg on lootusetult möödas.

  56. MP 15.02.2012

    Mind häirib Marten Koka kasutatud “uute teemade” retoorika juures see, et see implitseerib, et ülalolev mõttepaber oleks justkui mingis mõttes tasakaalustatud materjal, kuhu peavad “uued teemad” ennast sisse võitlema. See mõttepaber aga pole kohe kuskilt otsast niivõrd tasakaaluka liigendusega, et selline lähenemine oleks mõttekas. Pigem saabki siin tuua ajurünnaku vormis välja juhuslikke asju, mis ülalolevas juhuslikus loetelus puudu on või mis seal eksitav on. Kuhu ja kuidas need asjad lõpuks liigenduvad, see on eraldi aruteluteema, mida ei saa lahendada siinses kommentaariumi vormis.

    Ma soovitaks võtta tõsiselt Mart Parve ja ka härra Tunguuzi märkusi. Selline deklaratsioon võiks jätta piirangud üldse kõrvale (või need selgelt muust eristada). Ka on tõsi, et mõttepaber ei kirjelda piisavalt netikasutajate tegelikke praktikaid, vaid surub neile peale mingitlaadi luuapõlvkonna (vt Ansip) komblusõpetust ja seda veidral legalistlikul moel. Mulle tundub, et need asjad päris nii ei saa käia.

    Kui on soov, et see dokument väljendaks ka netikogukondade ootusi ja saaks nende toetuse, siis ei saa neid küsimusi siin niimoodi üle rullida.

  57. Hille Hinsberg 15.02.2012

    Tunguuz – nüüd on lisatud edit-nupp, mida saab kasutada 10 minuti jooksul oma kommentaari parandamiseks või täiendamiseks.
    Kommentaari kasti tegime ka suuremaks.
    Aga mitte pikkus pole oluline, vaid lugejasõbralik toon ja asjalik sisu.
    tervitades
    Hille

  58. Eesti Infotehnoloogia ja Telekommunikatsiooni Liit toetab diskussiooni algatamist internetivabaduste üle 15.02.2012

    […] Infotehnoloogia ja Telekommunikatsiooni Liit (ITL) tervitab Praxise poolt koostatud mõttepaberit ühiskonnas diskussiooni alustamiseks internetikasutajate põhiõiguste teemal ning kutsub oma […]

  59. Marten Kokk 15.02.2012

    Hea MP, ma siiralt ei arva, et meie poolt tehtud mõttepaber oleks sellise kvaliteediga, et see kataks kõiki vajalikke teemasid, vastupidi, ma loodan, et neid tuleb juurde. Minu ettepaneku mõte oli, et need võiksid olla võimalusel esitatud sellises vormis, et nende üle saaks kohe konkreetselt debateerida, kuid ma saan väga hästi aru, et alati ei saa asju selliselt esitada ja ka ajurünnaku vorm on mu hinnangul igati hea.

  60. Aare 15.02.2012

    Lugesin siin need algteksti ja kommentaarid läbi ning olen totaalselt nõutu. Kui nüüd siia sellele teeside kogumikule lisada muude osapoolte – kohtute, milledele seadusi loob riigikogu kogu EL kooskõlastusega ning millele siin dokumendis on korduvalt viidatud; riikide (ACTA on ju riikidevaheline leping); rahvusvaheliste lepingute; autoriõiguste omanikude; erinevad kaitseorganisatsioonide (lapsed jne); kõiki tüüpi internetiteenuste pakkujate (kaabliomanikud, serveriparkide omanikud) jne omapoolsed võimaliku teesid, siis ma väga kardan, et me jõuame sisuliselt ACTA-ni e. riikide vahelisele lepinguni, mis ta oli – logisev, dekalratiivne ning tavainimesele arusaamatu. Vast selles mõttes paremale, et pole “salastatud”.
    See millegipärast meenutab mulle tsitaati ühest vanast Eesti filmist – “ei sa ka teie ilma reliikviata”.
    Aga eks hoiame pöialt, et saame selle dokumendi parema. Kuigi mul on seda raske uskuda.

  61. KS 15.02.2012

    Mis on interneti fenomen? Osapooled, kes ennist pidid info vahetamiseks kokku saama, saavad seda teha nüüd DISTANTSILT. Internet kontsept + Library kontsept = Digital Library. Ehk pirate bay, kui nii öelda. Müüriks on autoriõigused/riigi tsensuur. Vaja säilitada net-neutrality (sisutundetu infrastruktuur), mitte asi surnuks reguleerida.

  62. tunguuz 15.02.2012

    Kaks märkust veel.

    ACTA tegelikult ega ikka ei ole küll riikidevaheline leping (oma nimele vaatamata). ACTA on piiratud ligipääsuga klubi TÜÜPTINGIMUSED, mida kehakamad liikmed siis üritavad väevõimuga väetimatele pähe tõmmata.

    Teine märkus.
    Avo Raup sattus juhuslikult linnas ette ning andis üliväärtusliku viite – tema 2008. aasta saade “Apostroof” nr 29 Klassikaraadios.

    Pealkiri: APOSTROOF 29. Maurice Ravel.
    Fonoteegi number: ASCDR-9496.1
    Fonogrammi tootja: 2008 ERR
    Kestus: 00:29:58
    Eetrikuupäev: 12.03.2008

    Võimalikud lingid, kust saab:
    http://klassikaraadio.err.ee/helid?main_id=700923&lang=_eng
    http://194.36.162.160/vaata/apostroof-apostroof-29-maurice-ravel

    Sisu: Maurice Ravel. Kaasaja üks skandaalseim autorikaitse juhtum – juhtum Raveli pärandiga.

    Kes ära kuulab, saab aru, miks ma seda soovitan.

  63. Oudekki 15.02.2012

    Ma olen ka nõus eelkõnelejatega, et Inimõiguste Deklaratsiooni või EV Põhiseadust ei ole tarvis ümber jutustada. Eksisteerib “sõnavabadus”, mitte sõnavabadus tänaval ja sõnavabadus töökohal. Samuti “korrespondentsi puutumatus”, “eraelu puutumatus” jne

    Võib rõhutada e-maili kuulumist korrespondetsivabaduse hulka. Siin tuleks arutada, kas firma e-mail on isiklik, või kuulub firmale (st. kas kompaniil on õigus oma serverist saadetud kirjadele). Kuid arvatavasti saab siia ka tavakirja analoogi.

    Paar mõtet punktide kohta:
    1)”Igaühel on õigus interneti ligipääsule ja selle kasutamisele”. Mida see tähendab?

    Kas valitsusel on kohustus pakkuda internetiteenust, tasuta, kõigile, sh turistidele? Teiseks, kas ma olen kohustatud inimese lubama oma koju, et ta saaks seal kasutada internetti, kui see on ainus võimalus? Vastasel juhul ma ju piiran tema õigust interneti ligipääsule?

    6) Segane. Praegune probleem ongi ju eelkõige see, kust läheb mõistlik piir.

    7) Minu arvates on see liigne koormus paljudele “kolmanda maailma” riikidele, ma ei ole kindel, et niisuguse tulemi saavutamiseks vajalik ressursikasutus on mõistlik. Demokraatia ja e-demokraatia on siiski kogukondade enda poliitiline valik, minu arvates selle ettekirjutamine on kolonialistlik. Lisaks on “e-demokraatia” segane. Mida see tähendab? TOM-portaali? Kodanikualgatuseks kasutatavaid avalikke servereid? Internetivalimisi?

    8. Segane. Mida see tähendab? Kuidas riigid seda tagama peavad? Võib ka näiteks Rwanda baasil analüüsida.

  64. sergei 15.02.2012

    1) Kommertslikel eesmärkidel(ka omavalmistatud video vöi muu teos,mis pannakse välja avalikkusele vaatamiseks ja arvustamiseks)valmistatud teostel peab olema lisatud manus valmistamiseks kasutatud tarkvara legaalsuse kohta.(ei ole kohustuslik tarkvaraga tutvumise käigus,öppe eesmärgil valmistatud teoste kohta,mis ei lahku kasutaja arvutist)

    2) Kommertslikke eesmärke omavatel ühendustel ja nendega kaudselt vöi otseselt ühenduses olevatel (sry,ei leidnud definitsiooni)ei ole öigust algatada rahvusvahelisi seaduseeelnöusid,mis kaudselt vöi otseselt vöivad möjutada riikide seadusandlust internetikasutajate öigusi piirama,kolmandate osapoolte kasu saamise vöi kahju tekitamise eesmärgil.

    3)Iga internetikasutaja poolt toimepandud kuriteokahtlustus tuleb läbi vaadata IP-aadressiregistreerimise asukohariigis,vastavalt selle riigi seadusandlusele.Mitmele riigile kahju tekitamise juhtumi puhul lähtuttakse samuti IP- aadressi asukohariigi seadusandlusest.

    4) Internetikasutajal on öigus hoida oma legaalsel teel saadud salvestisi avalikus serveris ning teistel kasutajatel on öigus nendega tutvuda kui salvestisel on logo “avalik”.

  65. MP 15.02.2012

    Kasutajal on võõrandamatu õigus oma andmetele. Neid ei tohi talt ära võtta, takistada tema ligipääsu neile ega neid hävitada. Andmepangal (aga ka riigil, sh politseil) on kasutaja andmete säilitamiseks ja kaitsmiseks moraalne vastutus.

    (Legalist tahaks lisada, et “välja arvatud kohtu loal ja ettearvamatute/vääramatute mõjude tagajärjel”. Riigi rollile mõteldes tahaks lisada, et teatud andmepanga/teenusepakkuja suurusest alates peaks olema riigipoolsed garantiid andmete säilimisele kas läbi mingite määruste/reeglite vms, et vältida juhtumeid, kus teenusepakkuja läheb pankrotti, mõistetakse süüdi vms ja kasutaja jääb oma andmetest ilma.)

    Marten Kokk, “anonüümsus Internetis” pole minu arvates uus teema, vaid on üks viis tagada privaatsust ja/või turvalisust. On hulk teenuseid, mille kasutamine anonüümselt on elementaarne. “Do not track” algatused muuhulgas väljendavad seda väga ühemõtteliselt. Ilmselgelt tahetakse õigust anonüümsusele/identifitseerimatusele ka palju rikkuda.

  66. Tõnu 16.02.2012

    Põhimõtteliselt peaks alustama esimesest punktist. Kas Interneti kasutamine, seal informatsiooni loomine ja vahetamine on iga inimese esmane inimõigus, mis ei sõltu ühegi konkreetse riigi seadustest, rahvusvaheliste organisatsioonide kokkulepetest, kõlbelistest arusaamadest või usulistest tõekspidamistest?

    Või on Internet siiski ühiskonna lahutamatu osa kus kehtivad ikka samad reeglid ja seadused. Sellise seisukoha saaks kokku võtta üheainsa punktiga – seadused, kõlblusnormid ja käitumisreeglid kehtivad ühtemoodi nii Internetis kui ka näiteks tänaval jalutades. Ehk kui riik keelab hasartmängud, siis on tal ka kohustus blokeerida hasartmängu võimaldavad internetiühendused ja sulgeda sellist teenust pakkuvad saidid. Või kui Valitseva Partei kritiseerimine või muusikapala paljundamine on seadusega keelatud, tuleb ka Internetti jälgida, valvata ning seaduserikkujaid karistada. Praegune sõnastus toetab minu arusaamise järgi just sellist seisukohta.

    Kui aga lähtuda ideest, et Interneti kasutamine, seal informatsiooni loomine ja vahetamine on iga riigi seadustest kõrgemal ning selle piiramine ei ole lubatud mitte mingitel põhjustel, saab taas hulga punkte ära jätta. Riik võib ju füüsilised kasiinod keelata aga virtuaalseid Internetis toimivaid hasartmängupakkujaid blokeerida ei tohi. Tänaval räuskaja peab kiiresti kainestusmajja viima aga see ei anna luba Internetis luurata, kirjavahetust jälgida ja piirata virtuaalse räuskaja vabadust Internetis liikuda.

    Ehk siis, hetkel on tunne et teesidega on püütud istuda kahele toolile korraga, mitte kumbagi tabades. Igaühel nagu on vabadus informatsioonile Internetis, aga ainult niikaua kui seda vabadust mõne seadusega ei piirata. Igaühel on õigus privaatsusele Internetis, kuni ei kehti seadust mis selle vabaduse ära võtab. Paljuski lihtsalt võetakse kokku hetkel valitsev olukord, samas jäetakse välja toomata siht (kui tahes idealistlik või utoopiline) mille suunas tuleks tulevikus püüelda.

  67. tunguuz 17.02.2012

    Veel üks soovitus:
    Tunnistada illegaalseks kasseti-, koopiamasina- jm kaudsed autorimaksud (rahvas nimetab neid varastamismaksudeks) ning vältida edaspidi mistahes sarnaste maksude (sh kõvakettamaksu) sisseseadmist. Varastamismaks ei asenda autoriõigusi.

    Kohalik link sellest, kuidas kassetimaksu kogumine on juba kallim sealt saadavast sissetulekust (loe: oota uusi makse)
    http://www.e24.ee/742590/kiduralt-laekuva-kassetitasu-kogumine-muutus-absurdiks/

    Portugali link võimalikust kõvakettamaksust:
    http://www.marques.so/2012/01/the-spa-thievery/

  68. Internetivabaduse teesid ja nende mõju omariiklusele « Persona in fieri 19.02.2012

    […] lepingu (ACTA) kriitika lainehari, mille taustal kirjutasti oluline ja huvitav tekst: Internetivabaduse teesid. Lugedes seda teksti, internetivabaduse teeside mõttepaberit, tekkis üksikuid küsimusi, mille […]

  69. Allan 19.02.2012

    “Ma olen ka nõus eelkõnelejatega, et Inimõiguste Deklaratsiooni või EV Põhiseadust ei ole tarvis ümber jutustada. ”
    – ei ole nõus, sest vaadates, mis toimub mujal maailmas, jääb küll mulje, et meie poliitikud ja ärimehed pole võimelised sellest arusaama, et ka internetis kehtivad inimõigused.

    Nagu Tõnu kirjutas:
    “Põhimõtteliselt peaks alustama esimesest punktist. Kas Interneti kasutamine, seal informatsiooni loomine ja vahetamine on iga inimese esmane inimõigus, mis ei sõltu ühegi konkreetse riigi seadustest, rahvusvaheliste organisatsioonide kokkulepetest, kõlbelistest arusaamadest või usulistest tõekspidamistest?…või on Internet siiski ühiskonna lahutamatu osa kus kehtivad ikka samad reeglid ja seadused… – seadused, kõlblusnormid ja käitumisreeglid kehtivad ühtemoodi nii Internetis kui ka näiteks tänaval jalutades.”

    – Et inimõiguste ülddeklaratsiooni järgi on:
    “Artikkel 6.
    Igal inimesel, ükskõik kus ta ka ei viibiks, on õigus oma õigussubjektsuse tunnustamisele.”
    Artikkel 2.
    Igal inimesel peavad olema…õigused ja vabadused, olenemata rassist, nahavärvusest, soost, usulisest, poliitilisest või muudest veendumustest, rahvuslikust või sotsiaalsest päritolust, varanduslikust, seisuslikust või muust seisundist.
    Lisaks sellele ei tohi inimeste vahel vahet teha riigi või territooriumi poliitilise, õigusliku või rahvusvahelise seisundi põhjal, olenemata sellest, kas territoorium, mille kodanik ollakse, on sõltumatu, hooldusalune või mõnel muul viisil oma suveräänsuses piiratud.”

    Artikkel 18.
    Igal inimesel on õigus mõtte-, südametunnistuse ja usuvabadusele; see õigus kätkeb vabadust oma usku või veendumusi muuta, samuti vabadust vabalt kuulutuada oma usku või veendumusi nii üksikult kui ka koos teistega avalikult või eraviisiliselt õpetuse, jumalateenistuse ja religioossete ning rituaalsete kombetalituste kaudu.

    Sisuliselt on ükskõik, kas internetis on oma seadus või kehtib asukoha maa seadus. Sest riigid, kes tunnustavad inimõigusi, ei saa mööda sõnavabadusest.

    internetikasutajate põhiõigused

    1. punkt Lähtudes õigusest sõna- ja mõttevabadusele on igaühel õigus internetis vabalt levitada ideid, arvamusi, veendumusi ja muud informatsiooni sõnas, pildis või muul viisil (internetis).

    2. Igaühel on õigus privaatsusele. See õigus hõlmab nii õigust kasutada krüptograafilisi vahendeid kui ka õigust anonüümsusele ja õigust kasutada pseudonüüme.

    3. Igaühel on õigus internetile, mis on vaba filtreerimis-, blokeerimis- ja võltsimisteenustest, mida korraldatakse kaubanduslikel, poliitilistel või muudel alustel.

    4. Autori nõusolekuta ja autoritasu maksmiseta on lubatud teise isiku õiguspäraselt avaldatud teose füüsilise isiku poolt reprodutseerimine ja üldsusele kättesaadavaks tegemine isiklike vajaduste rahuldamiseks. Selline reprodutseerimine ei taotle mis tahes ärilisi eesmärke.
    Isiklikuks vajaduseks tuleb pidada eelkõige enese harimist ja meelelahutust. Peab puuduma igasugune äriline eesmärk.Seadus ütleb otseselt, et vaba kasutamine isiklikeks vajadusteks saab toimuda vaid füüsilise isiku poolt ega laiene juriidilistele isikutele.
    (ainuke muudatus on …üldsusele kättesaadavaks tegemine).

    5. Igaühel on ka õigus andmekaitsele, sealhulgas õigus omada kontrolli isikuandmete kogumise, säilitamise, töötlemise, kustutamise ja avalikustamise üle. Isikuandmeid ei tohi isiku loata koguda, säilitada, töödelda ja avalikustada.

    Üldiselt peaksid need punktid ka praegu juba kehtima interneti avarustes, väljaarvatud 4 punkt (tüliõun).

  70. Oudekki 21.02.2012

    Kui poliitikud ei saa aru, et internetis kehtivad inimõigused, siis tuleb need poliitikud maha võtta, mitte teha paber “internetis eksisteerivad inimõigused” ;)

  71. Kes vangi läheb? | IPEstonia - Intellektuaalomandist Eestis ja mujal! 21.02.2012

    […] tekkinud diskussioonidest kannustatuna on asutud sõnastama "Internetivabaduse teese", kuhu oodatakse kommentaare ja ettepanekuid esimeste kokkuvõtete tegemiseks 24. […]

  72. Tõnu 21.02.2012

    Panen siia võrdluseks viite Reddit kasutajate poolt koostatavale dokumendile nimega “Free Internet Act”:
    http://www.reddit.com/r/fia/comments/p25k0/the_free_internet_act/

  73. Toomas 29.02.2012

    Mõned read ka siia foorumisse punkti 3 kohta:

    1) Nö igaüheõigus kopeerida on tänases õiguses olemas, tõsi see lähtub eelkõige füüsiliste koopiate tegemise vajadusest. Internetist koopiate tegemise küsimus on aga keerulisem, sest see on seotud mitmete rahvusvaheliste lepingute ja EL õigusega. Näiteks täna ei ole võimalik EL liikmesriigil seadustada torrenteid jms failide üleslaadimist. Lisaks sellele kaasneb tänases EL õigussüsteemis igaüheõigustega ka hüvitise maksmise kohustus autoriõiguste omajatele. Ning siit tuleb esimene tagasipõrge – kes sellise vaba kasutuse hüvitise kinni maksab? Mingi miinimumtasemel peab kultuuri- ja meelelahustustoodang olema ühiskonna jaoks vaba, sest see tagab ühiskonna vereringe. Seda ka interneti keskkonnas. Kus on aga see piir, millest alates on kodaniku vaba kasutus, millal tuleb vaba kasutus hüvitada ja mis hetkest otsustab tööstus, kuidas tarbija toodet kasutab ja selle eest maksab?
    2) Lisaks sellele, et on olemas autor, on autoriõiguse süsteemis ka mitmeid teisi õiguste omajaid (fonogrammi-, filmi-, ja teletootja) ning nemad täna otsustavad, millal ja mis viisil jõuavad kultuuri- ja meelelahutustooted tarbijateni. Seega autorist kui füüsilisest isikust ja tema tahtest sõltub tänases meelelahutustööstuses vähe. Nt muusika, filmi ja teletoodangu levi osas ei oma tänases õigussüsteemis ja reaalasuses autoril erilist sõnaõigust.
    3) Mõelda võiks kodaniku ja tarbija käitumisjuhiste koostamisele. Mis on need olukorrad, kus kodanik ja tarbija võivad eeldada, et temale pakutavad kultuuri- ja meelelahutustooted on veebis õiguspärastelt levitatud (nt Youtube). Tarbijal ja kodanikul on täna väga keeruline hinnata, mis on õiguspärane kasutamine ja kus ta osaleb mõne õigusrikkumise toimepanemises.
    4) Kas “kopeerimine” on interneti kasutuse tulevik (ja ka tänane päev)? Tehnoloogia ja inimeste käitumisharjumised muutuvad pidevalt ning koopiate tegemine ei ole peagi enam vajalik (va arhiveerimise eesmärgil). Kultuuri- ja meelelahutustooted on täna 24/7 üldsusele kättesaadavad ning puudub vajadus nende kopeerimiseks. Seega muutub aina olulisemaks linkide jms viitamise kasutamine (nt Facebook põhineb olulisel määral sellisel kasutusel).
    5) Teoste muutmise või töötlemise õigus on oluline teema (nn remix kultuur). Senine autoriõiguse idee lähtub sellest, et õiguste omaja kontrollib nii toodete levi kui ka sisu muutmist (nt kirjandusteose müük e-raamatuna ning filmi loomine). Juhul kui suudetakse leida uus ühiskondlik kokkulepe teoste muutmise ja tuletatud teoste loomise osas, siis oleks see suur samm edasi tarbijate ja autoriõiguse tööstuse suhtluses.

  74. Madis Listak 29.02.2012

    1. Avatud standardid – interneti sisule ligipääs peab olema võimalik kasutades avatud standardeid. Peab olema välistaatud olukord, kus üks või teine firma saab sisule monopli kuna tuleb kasutada ainult talle kuuluvat tasulist tehnoloogiat
    2. Kedagi ei tohi diskrimineerida lähtudes usulisest, riiklikust ja muust kuuluvusest lähtudes. s.t lõpetada tuleb olukord, kus sisu kättesaadavust piiratakse sõltuvalt kasutaja asukohast. Samuti on vastuvõetamatu olukord, kus riikide kauppa on kehtestatud erinevad hinnad samale asjale

  75. Jaana 29.02.2012

    Kuidas kaitsta tehisintellekti loomingut? Kui väärtuste looja on tehislik või osaliselt tehislik olend (mitte inimene), kas see looja on endast madalamate võimetega teenindava personali omand ja tema loodut ja selle levikut, selle kasutamist, saab kunstlikult piirata, ühiskonna arenemise huvi eirates? Mulle läks väga hinge Raveli nn autorikaitse juhtum (tunguuz 15.02.2012, http://klassikaraadio.err.ee/helid?main_id=700923&lang=_eng), mis viidi legaalselt tegeliku kuriteoni ühiskonna suhtes – tema loomingu kasutamise piiramisega ja tulu ebaõiglase saamisega võõra loomingu arvel, autori enda soovidega mittearvestamine kah veel.
    Internetis peaks olema ühiskonna arengu huvi peamine, siis autori huvi ja välistama peaks asjasse mittepuutuvate tegelaste jõudmist huviringi, et välistada vägivalda või ebaõiglust autori suhtes.

  76. Viljar Peep 01.03.2012

    Õiguste ja vabaduste katalooge koostatakse tavaliselt reaktsiooniks ühiskonna arengule. Mõni neist on omal ajal päris edasiviiv olnud – kasvõi 1215. a. Magna Carta Libertatum. Eesti on infoühiskonna arengus päris eduline olnud. Sestap tasub meil oma näiskataloogile mõelda küll. Sellisest avaliku mõtte vahekokkuvõttest võiks viitamisväärt paber saada. Aga veidi kriitikat ka:
    1) ei taba, kuidas haakuvad omavahel 5. punkti esimeses ja teises lauses toodud põhimõtted;
    2) p. 5 teine lause ütleb, et igaühel on õigus oma isikut riigi ees tõestada – mis on vajadus sellise põhimõtte siia paigutamise järele?
    3) edasi öeldakse samas lauses, et igaüks võib enda tehinguid digiallkirjaga autoriseerida. Kehtiv tsiviilõigus (TsÜS § 80) ütleb, et elektrooniline allkiri seob allkirjastaja ning allkirjastamise aja allkirjastatava tehinguga ning selle üks (aga mitte ainus) võimalus on digitaalallkiri. Kas p. 5 teise lause mõte on öelda, et tehingu elektroonilise allkirjastamise ainsaks vormiks on digiallkiri ja lihtsamad autoriseerimisvõimalused tuleb välistada? See pole mõistlik?
    4) p. 5 esimene lause ütleb, et igaühel on õigus isikuandmete kaitstusele ja andmete kasutaja peab ütlema, miks ja kuidas. Kipun arvama, et isikuandmete kaitstus on mitte niivõrd õigus, kuivõrd vahend põhiõiguste kaitsmiseks. Eeskätt privaatsuse tagamiseks. Mõttepaberi punktis 9 nimetatud õigus era- ja pereelu ning sõnumisaladuse puutumatusele on just seesama – ehk võõrapärasemalt öeldes õigus informatsioonilisele privaatsusele;
    5) mis sisu siis punkti 5 esimesel lausel on? Rahvusvaheline õigus (EN 1981. a. konventsioon nr 108, EL 1995. a. andmekaitsedirektiiv) ja Eesti seadus reguleerivad isikuandmete kasutamist laiemalt kui fraas „isikuandmete kaitstus“ hõlmab. See hõlmab nii andmekasutajate kohustusi (sh kohustust tagada andmete kaitstus) kui nende õigusi, kelle andmeid kasutatakse. Õigustest tooksin kõige esimese ja tähtsamana välja seda, et inimesel on õigus teada, kes üldse tema kohta andmeid kogunud on. Muidu ta ei oska küsidagi, miks ja kuidas tema andmeid kasutab. Seda aga p. 5 esimene lause ei kata;
    6) kui veel andmesubjekti õigustest rääkida, siis kehtivast õigusest tuleneb ka õigus nõuda ebaõigete andmete parandamist, õigus nõuda aluseta avaldatud/kogutud andmete avaldamise lõpetamist/sulgemist ja palju muudki, sh nn „õigus olla unustatud“. Ehk siis õigus mõelda ümber ja korjata tagasi nõusolek enda andmete avaldamiseks;
    7) tegelikus elus on „õigus olla unustatud“ vaidlusi tekitav. Täna käsitletakse Euroopas ja Eestis kehtivat normistikku selliselt, et isikuandmete kaitse eesmärk on kaitsta eeskätt eraelu puutumatust. Mis tähendab, et inimese õigus „olla unustatud“ on väiksem või puudub hoopis, kui käsitletakse tema avalikku tegevust;
    8) loomulikult ei saa eeldada, et kõiki neid detaile peaks mõttepaberis kajastama – mõttepaberi eeliseks ongi lühidus ja kokkuvõtlikkus. Aga tundub, et p. 5 esimese lause võiks pigem kokku viia p. 9 esimese lausega. Eraldi kajastamist vääriks „õigus olla unustatud“. Ning p. 5 teise lause vajalikkus tundub tõesti küsitav.

Postita vastus