Poliitikauuringute Keskus Praxis teostas ajavahemikus juuni 2011 kuni veebruar 2012 kuues õpetajaharidust pakkuvas kõrgkoolis 15 õppekava pedagoogilise praktika korraldus- ja finantseerimismudelite analüüsi, mille tulemused on sisendiks pedagoogilise praktika riikliku arengukava väljatöötamisele Eduko programmi pedagoogilise praktika arendamise töörühma poolt. Kavas soovitakse defineerida ka kvaliteetse pedagoogilise praktika tunnused ja seeläbi oli mõttehommiku eesmärgiks nende üle ka analüüsi tulemuste põhjal arutleda.

Mõttehommikul andis ülevaate uuringu „Pedagoogilise praktika analüüs kuues kõrgkoolis“ tulemustest Praxise analüütik Hanna-Stella Haaristo, pedagoogilise praktika kvaliteedi tagamise põhimõtteid tutvustas Tallinna Ülikooli Pedagoogilise praktika keskuse juhataja Inge Timoštšuk ja mõttehommikut modereeris Tartu Ülikooli Pedagogicumi juht Margus Pedaste. Kohtumisel osales paarkümmend inimest erinevatest kõrgkoolidest, praktikaasutustest, Haridus- ja Teadusministeeriumist, sihtasutustest Innove ja Kutsekoda ning Haridustöötajate Liidust.

Hanna-Stella Haaristo andis oma ettekandes ülevaate Praxise teostatud analüüsi taustast, eesmärkidest, meetoditest ja peamistest tulemustest. Olulisemate erinevustena analüüsitud kõrgkoolide ja õppekavade vahel tõi ta pedagoogilise praktika korralduses välja: praktikakorralduse vastutamise jagamise, praktikajuhendajate hulga, praktikaasutuste võrgustiku ning koostöö kõrgkooli ja asutuste vahel, praktika struktuuri õppekavas ning rahaliste vahendite ja praktikakulude suuruse. Peamiste soovitustena, mis analüüsi järeldustest tulenesid, toodi välja praktikakorralduse läbipaistvuse suurendamist, praktikajuhendajate kvaliteedinõuete kehtestamist või tõstmist, juhendajate töökoormuse määratlemist, praktika hajutatuse suurendamist, praktikaasutuste suuremat kaasamist ning vajadust praktika rahastamise läbipaistvuse ning vahendite tõstmise järele. Seejuures on oluline meeles pidada, et soovitused ei käi kõikide analüüsitud kõrgkoolide ja õppekavade kohta üheselt, sest erinevused nende vahel on kohati väga suured ning igal õppekaval leidub nii häid näiteid kui ka teatud arenguvajadusi.

Inge Timoštšuk tegi oma ettekandega sissejuhatuse järgnevale arutelule ning selgitas Eduko pedagoogilise praktika arendamise töörühmas koostatud praktika kvaliteeditunnuste ja indikaatorite sisu, tausta ja eesmärke. Hea praktika tunnuste kirjeldamise eesmärk on kõrgkoolideüleselt kokku leppida esmaõppe pedagoogilise praktika miinimumnõuetes, et toetada parimal moel üliõpilaste arengut. Neljaks põhitunnuseks on:

• Praktikal on võtmeroll õpetaja kutseidentiteedi kujunemisel
• Kõrgkool ja praktikaasutus tegutsevad praktika raames ühise õpetamiskogukonnana
• Praktikat juhendavad õppejõud ja õpetajad toetavad üliõpilaste kogemustest õppimist
• Üliõpilased praktiseerivad kõiki teoreetiliselt omandatud kutsealaseid teadmisi ja on valmis õpiprotsessi juhtima.

Seejuures rõhutas esineja sarnaste eesmärkide, hoiakute ja väärtuste rolli kvaliteetse pedagoogilise praktika tagamisel, sest koostöövõrgustik on väga lai ja mitmekesine ning erinevate töökultuuridega, lisaks tuleb arvesse võtta ka noori oma erinevate subkultuuridega. Lisaks pöörati tähelepanu praktika ja teooria suuremale seotusele ning praktikaülesannete mitmekesisusele, et katta kõiki erinevaid õpetajategevuse aspekte. Samuti sellele, et pedagoogilist praktikat on oluline võimalikult varakult alustada, seda just läbi erinevate praktiliste ülesannete pakkumise teoreetilistes ja didaktilistes õppeainetes.

Margus Pedaste juhtimisel toimunud arutelu keskendus erinevate osapoolte rollile kvaliteetse pedagoogilise praktika tagamisel ning pedagoogilise praktika kvaliteedipõhimõtetele. Laudkondades toimunud rühmatööde eesmärk oli etteantud hea praktika tunnuste ja indikaatorite kirjelduste alusel selgitada välja, kas need on piisavad, kuivõrd peaks midagi lisama või muutma, mis on nendes üleliigset. Arutelude kokkuvõtetest selgus, et üldjoontes on esialgses dokumendis kirjas olevad kvaliteedipõhimõtted piisavad ja katavad ära vajalikud valdkonnad, kuid nõuaksid teatud määral täiendamist. Tähtsaima puuduoleva teemana toodi välja erinevate osapoolte tagasiside olulisus pedagoogilise praktika parendamisel. Lisada tuleks näiteks praktikakorralduse juhtimise ja rahastamise mõõde nii kõrgkoolide kui ka riiklikul tasandil. Töörühmad leidsid, et täpsustamist ja konkreetsemaks muutmist vajaksid kindlasti erinevate osapoolte rollid ja vastutus, samuti omavahelise koostöö põhimõtted. Seejuures vajaksid selgitamist ja suuremat tähelepanu erinevate osapoolte ootused pedagoogilisele praktikale. Tehnilistest aspektidest soovisid töörühmad täpsustada dokumendis kasutatavaid mõisteid, samuti tagada indikaatorite selgem mõõdetavus. Arutelu tulemusel sai Eduko pedagoogilise praktika arendamise töörühm kindlasti tähtsa sisendi praktika riikliku arendamise kava väljatöötamiseks ja kvaliteedipõhimõtete täpsustamiseks.

Joonis 1. Avalikes institutsioonides põhihariduse tasemel õpetavate pedagoogide (miinimum)palgad pärast 15 aastat töökogemust, ostujõu pariteediga korrigeeritud eurodes, 2009. aastal.

Allikas: OECD EAG 2011

NB! Andmetes esineb metodoloogilisi erinevusi, vaata täpsemalt siit.

Selle võrdluse alusel tundub Eesti õpetaja palk tõeliselt väike. Elukallidust arvesse võttes elavad õpetajad paremini isegi Tšiilis ja Mehhikos. Luksemburgi õpetaja teenib Eesti omast lausa 7 korda rohkem, kuid ka üle lahe minnes paraneks pedagoogi elujärg kolmekordselt.

OECD pakub välja aga veel ühe huvitava võrdluse. Et õpetajad on enamasti kõrgharidusega, siis kõrvutatakse nende samade, 15 aastase töökogemusega põhikooliõpetajate, palgad riigi keskmise palgaga kolmanda taseme haridusega inimeste seas.

Joonis 2. Avalikes institutsioonides põhihariduse tasemel õpetavate 15 aastase töökogemusega pedagoogide (miinimum)palkade suhe kolmanda taseme haridusega töötajate keskmisesse palka riigis, 2009. aastal.

Allikas: OECD EAG 2011

NB! Andmetes esineb metodoloogilisi erinevusi, vaata täpsemalt siit.

Kuigi keskmine kõrgemalt haritud eestlane teenib õpetajast viiendiku võrra rohkem, on ta suhteliselt jõukam kui näiteks Rootsi või Norra kolleeg. Kokkuvõttes tundub, et vaid raha silmas pidades, on paljudes riikides kõrgharidusega noorel targem mõni muu amet valida. See ei tähenda aga, et Eesti riik ei võiks õpetajatesse investeerida!

PREAMBULA

Internetist on saanud sedavõrd oluline teiste, mujal varem määratletud õiguste teostamise vahend, et juurdepääs internetile väärib ka ise põhiõiguse staatust.

Üldtunnustatud inimõigused ja Eesti põhiseaduses sätestatud kodanikuõigused kehtivad internetis täpselt nii, nagu ka väljaspool seda. Need õigused on vääramatud ning ülimuslikud nii kehtivate kui tulevaste seaduste, regulatsioonide ja rahvusvaheliste lepete suhtes. Kellegi õigusi ei tohi piirata pelgalt seetõttu, et ta kasutab nende teostamiseks internetti või mistahes muid, tulevikus loodavaid vahendeid.

Käesolevad teesid ei kujuta endast ammendavat õiguste kataloogi, vaid 2012. aasta alguses Eesti kodanikuühiskonnas aset leidnud avatud arutelu vahetulemust. Teesid ei ole lõplikud ega igavesed; uute tehnoloogiate inimestele kättesaadavaks muutudes võib ja tuleb ka neid täiendada.

Mõistame, et teesid võivad kohati väljuda kehtiva õiguse raamidest. Oleme seisukohal, et tehnoloogia areng ja laienev levik toob kaasa vajaduse olemasolevate õigusaktide täiendamiseks või muutmiseks, et tagada inim- ja kodanikuõiguste jätkuv kaitse.

Teesid rõhutavad internetikasutajate õigusi, mis võiksid kehtida mitte ainult Eestis (ja meie põhiseaduse kontekstis), vaid ka mujal maailmas.

Mõttepaberi esimese versiooni koostasid Linnar Viik, Daniel Vaarik, Sten Tamkivi ja Marten Kokk.

Avaliku arutelu käigus on seda muudetud ja täiendatud mitmete ettepanekutega, sealjuures avalike kommentaaride alusel Praxise blogis 14. – 24. veebruaril 2012.

MÕISTED

Kasutaja – inimene, kes kasutab sideteenuseid, suhtlemaks teiste inimestega või saamaks juurdepääsu sisuteenustele. Kõiki tegelikke ja potentsiaalseid kasutajaid tähistatakse teeside tekstis sõnaga “igaüks”.

Sideteenuse pakkuja – ettevõtja, kes pakub kasutajatele vahendeid ja teenuseid, mis võimaldavad neil suhelda teiste kasutajatega või saada juurdepääs sisuteenustele.

Sisuteenuse pakkuja – inimene, ettevõtja või riigiasutus, kes pakub kasutajatele andmete hoidmise või töötlemise teenuseid või annab kasutajatele juurdepääsu oma andmekogudele.

Internetiteenuse pakkuja – sideteenuse või sisuteenuse pakkuja

Riik – avalik sektor, mis hõlmab nii seadusandliku, täitev- kui kohtuvõimu asutusi kui avalikke teenuseid osutavaid ettevõtjaid nii riiklikul, kohalikul kui rahvusvahelisel tasandil.

Internet – kasutajatele kättesaadav side- ja sisuteenuste kogum.

1. LIGIPÄÄS

Igaühel on õigus interneti ligipääsule ja selle kasutamisele.

• Internetiteenuse pakkujad on vabad piirangutest, mis muudaksid teenused kallimaks või võiksid muul moel vähendada nende kättesaadavust kasutajatele.

2. JAGAMINE

Igaühel on õigus informatsiooni internetis vabalt luua, otsida, vastu võtta ja edastada.

• Interneti laialdane kättesaadavus võimendab info vaba liikumise positiivset mõju.

3. LOOMING

Igaühel on õigus osa saada internetis jagatavast rikkalikust kultuuri- ja teadusvaramust ning seda oma loominguga täiendada ja täiustada.

• Igaühel on õigus olla tunnustatud oma loomingu loojana.
• Igaühel on õigus teha internetis leiduvast õiguspäraselt avaldatud loomingust ja muust õiguspäraselt avaldatud teabest enda ja oma leibkonna tarbeks koopiaid ning neid nii muuta, kasutada kui hävitada.
• Piiramata eelpool sätestatud õigusi, on igaühel õigus kehtestada seadusega piiratud tähtajal tingimusi oma loomingu kasutamisele ja levitamisele. Need tingimused ei tohi olla vastuolus interneti kui terviku põhimõtetega ega takistada informatsiooni vaba liikumist.

4. SÕNAVABADUS

Igaühel on õigus sõna- ja mõttevabadusele internetis.

• Igaühel on õigus oma arvamust avaldada ning meelsust näidata virtuaalsetel protestidel ja meeleavaldustel. Sisuteenuse pakkujal on õigus kehtestada oma teenuse täpsemaid kasutustingimusi ja modereerida nendega nõustunud kasutajate panust oma keskkonda.

5. ISIKUANDMED JA TUVASTAMINE

Igaühel on õigus tema kohta internetis talletatud isikuandmete kaitstusele.

• Isikuandmete käsitlejatel on kohustus kasutajale selgitada, miks ja kuidas nad andmeid kasutavad.
• Igaühel on õigus tõestada oma isikut ja autoriseerida enda nimel tehinguid kasutades digitaalallkirja.
• Igaühel on õigus nõuda teenuspakkujalt oma arhiivina salvestatud andmete väljajätmist või  kustutamist.

6. TURVALISUS

Igaühel on õigus eneseväärikusele ja turvalisusele internetis.

• Igaühel peab olema võimalus kasutada internetti küberkiusamist ja identiteedivargusi kartmata. Lastel on eriline õigus turvalisele internetile, kartmata seksuaalsel või muul viisil ärakasutamist.

7. E-DEMOKRAATIA

Igaühel on õigus saada nii kodaniku kui külalisena riigi teenuseid elektrooniliselt.

• Riigi teenused on kättesaadavad sõltumata kasutaja füüsilisest asukohast ja igaüks saab osaleda elektrooniliste kanalite kaudu avaliku võimu teostamises. E-demokraatiat tuleb soodustada ning muuta inimeste kaasamine õigusloomesse elektrooniliste kanalite kaudu võimalikult lihtsaks ja kättesaadavaks.
• Kodanike ja riigi vahel elektrooniliselt vahetatud sõnumid ning internetis toimuvad avalikud arutelud on sama väärtuse ja kaaluga kui füüsiliselt või paberil toimuv infovahetus.

8. E-TURG

Igaühel on õigus turvalisele, riigipiire ületavale e-kaubandusele, lepingute sõlmimisele ja raha edastamisele interneti kaudu.

• Kasutajatel on vabadus valida makseviiside vahel ning neid ei tohi sundida võlasuhtesse või liigsete isikuandmete avaldamisele vaid seetõttu, et makse toimub internetis.

9. PRIVAATSUS

Igaühel on õigus tema era- ja perekonnaelu ning sõnumivahetuse saladuse austamisele internetis.

• Igaühel on õigus kaitsta oma internetis hoitavat ja edastatavat infot krüptograafiliste vahenditega.
• Igaühel on õigus soovi korral mitte avaldada internetis oma identiteeti ja jääda anonüümseks või kasutada pseudonüüme.

10. ANDMED

Igaühel on õigus oma internetis salvestatud andmetele.

• Kasutaja poolt sisuteenuse pakkujale hoidmiseks usaldatud andmed on kasutaja omad. Keegi ei tohi neid kasutaja loata töödelda. Sisuteenuse pakkuja ei tohi teenuse kasutustingimusi täitva kasutaja andmeid hävitada ega takistada kasutaja juurdepääsu nendele.
• Andmete hoidja vastutab kasutajate andmete säilitamise ja kaitsmise eest.

11. AVATUD INTERNET

Igaühel on õigus valida, milliseid sisuteenuseid ta kasutab.

• Sisuteenuse valiku teeb kasutaja ise; ei riik ega sideteenuse pakkuja ei tohi teda selles takistada.
• Kasutajal on õigus saada riigilt infot masintöötlemist võimaldava andmevoona.

12. ÕIGUSTATUD OOTUS

Igaühel on õigus saada kinnitust, et tema kasutatavad avalikud internetiteenused vastavad siin loetletud põhimõtetele.

• Iga inimene peab oma tegevusega kaasa aitama nende õiguste ja vabaduste austamisele.

13. PIIRANGUD

Interneti kasutamist tuleb reguleerida võimalikult vähe.

• Piiranguid interneti kasutamisele võib seada vaid seadusandja ning kohaldada kohus, kaaludes iga kord sellise piirangu vajalikkust ja sobivust demokraatlikku ühiskonda.
• Piirangu teostaja tegevus peab olema läbipaistev ja allutatud avalikule kontrollile.
• Internetti puudutavate regulatsioonide muutmine peab toimuma avatud, multilateraalses koostöös, kus osalevad nii riigid, ettevõtted, vabaühendused kui internetikasutajad.

TEESIDE VÕIMALIK ARENG

Püüame luua kontakte ka teistes riikides käivitatud samasuunaliste algatustega – näiteks  irpcharter.org jt

Õiguslik vorm on arutluse all. Ettepanekuid on nii rahvusvahelise harta  loomiseks; internetikasutajate õigustele seadusliku jõu andmiseks Eestis või globaalselt; kasutamiseks vajadusel ACTA preambula inspiratsiooniallikana, sidumata seejuures teeside jõustamist ACTA võimaliku jõustumisega.

Linnar  Viik tutvustab internetivabaduse teeside uuendatud versiooni , mida on oluliselt täiendatud avalike kommentaaride põhjal.

Teeside algatajad ja kommenteerijad pakuvad välja ettepanekuid , kuidas inimeste põhiõigusi senisest paremini saaks infoühiskonnas tagada. Millised on praktilised sammud, mida Eestis (ja ka rahvusvaheliselt) tuleks lähiajal ette võtta?

Allpool on  toodud need mõtted, mis „ ei mahu“  praeguste teeside alla, vaid toovad esile täitsa uusi suundi.
Palume nende suhtes teie kõigi arvamusi ja täiendusi!

MP: Kuskil võiks olla midagi seoses õigusega kasutada oma emakeelt. Ma pole kindel, kas võiks rõhutada õigust kasutada oma emakeelt avalikus suhtluses (a la et foorumites oleks koht erikeelsete teemade jaoks vms) või nõuda õigust kasutada emakeelt suhtluses ametiasutustega (seda siis eeldatavasti teenuse kõigil tasanditel).
Arutluseks: praegu on “kultuurilist mitmekesisust” mainitud punktis 3, mis üldiselt räägib hoopis autoriõigustest. Võib sinna ka  keelelist mitmekesisust juurde mainida. Kuidas üldsus arvab?

MP: Siit võiks tuletada õiguse pääseda ligi puhtale andmevoole, mille esitusvahend ja -viis peab olema valitav kasutaja poolt. Ja siit tuleb mängu omakorda OpenData ideoloogia. Jällegi on küsimus, kas nõuda puhast andmevoogu riigilt või määratleda see hea praktikana igasugu teenusepakkujate jaoks… Ilmselt siiski hea praktikana kõigi jaoks. Pakuks võimalikuks sõnastusmalliks: heaks praktikaks on pakkuda infot puhta andmevoona ja/või eristades selgelt ning kasutajasõbralikult nõutud infost reklaami jm kasutaja poolt tellimata kõrvalise informatsiooni.
Arutluseks: open data filosoofia võiks tegelikult sisse tuua – aga mis kandi pealt? – kas lisama p1 ligipääsu juurde (ligipääs), või kitsamalt p7 ja e-demokraatia ja kodanike osalus?

MP: Infoprügi vääriks lausa eraldi punkti, alates spämmist kuni tarbetute registreerimiskontodeni.
Arutluseks: kas soovimatud (reklaam)sõnumid peaks käsitlema privaatsusteema juures (p.9)?

Tunguuz:Net NeutralityTeesides peaks selgelt sisalduma, et Net Neutrality põhimõtte riivamine konkurentsieelise saavutamiseks, poliitilise dissidentsi või alternatiivmõtte tasalülitamiseks peab olema inimkonna vastu suunatud kriminaalkuritegu.
Arutluseks: Võiks ka sisse tuua net neutrality, nii et sellega ei lähe liiga tehniliseks. Kasutajaväärtusena võiks seda sõnastada umbes nii, et internetikeskkondade, sisuteenuste jne vahel peab valitsema vaba konkurents ja edukad nende seest valivad kasutajad, mitte ei tapeta osasid kunstlike piirangutega ISP-de või riikide poolt vmt.

Tunguuz: Edasi, väga oluline on teha vahe sisse filtreerimisele/blokeerimisele/võltsimisele mida tehakse võrgu ja teiste klientide ühendusvõime säilitamiseks, ehk siis Elioni “Jumalik Ettehooldus” (aka greenwalling) ning eristada selliseid viiruste levimise vastu suunatud lahendusi sisutsensuurile suunatud lahendustest (poliitika, holokausti müütide, kreatsionismi, lapsporno, vägivalla jms “kahjuliku materjali” väljafiltreerimisest.
Arutluseks: läheb pisut liiga tehniliseks, aga kui me sõnastame selle nii, et filtreerida võib ainult masinate, mitte inimeste toodetud informatsiooni ?

Tunguuz: Lõpuks, käesolev tees võiks anda suurriikidele veel ühe eetilise suunise – kuulutada sotsiaalvõrgustikes oma kodanike järel luuramine ebaeetiliseks.
Arutluseks: kitsalt “sotsiaalvõrgustikud” läheb liiga tehniliseks, aga kas privaatsuse või e-demokraatia juurde võiks tuua küll hinnangu, mis puudutab riikide tegevust just oma kodanike tegevuse jälgimisel, nt ka maksumaksja raha eest?

Üldised ettepanekud teeside kohta

Tõnu: Üldsõnaliste mittemillelegi kohustavate teeside järel sooviks näha analüüsi hetkel kehtivatest seadustest, määrustest ja muudest õigusaktidest, mis tuleb kiiremas korras ümber teha, et loetletud Internetivabaduse põhimõtted oleksid tagatud.
Vastus: ei ole kindlasti meie tegevuse skoobis. Kui arutelu tulemusena kristalliseeruvad mingid põhimõtted, eks siis saab seadusandja ja riigiaparaat hakata uurima ja kokku viima seaduslikku reaalsust nende suunas.

KS: Sooviks, et sätestataks AINULT need õigused, mis ei pruugi olla ilmsed praeguse põhiseaduse alusel. (nt. krüpto, anonüümsus, õigused avalikus virtuaalkeskkonnas toimetamiseks analoogselt füüsilise avaliku ruumiga)
Vastus: üritame sõnastada internetikasutajate õigusi, mis võiksid kehtida mitte ainult Eestis (ja meie põhiseaduse kontekstis) vaid miks mitte ka kogu Euroopas või maailmas. Kindlasti püüame suhelda ja luua seoseid irpcharter.org ja teistes riikides  juba käivitatud samalaadsete algatustega.

Linnar  Viik tutvustab internetivabaduse teeside uuendatud versiooni , mida on oluliselt täiendatud avalike kommentaaride põhjal.

Teeside algatajad ja kommenteerijad pakuvad välja ettepanekuid, kuidas inimeste põhiõigusi senisest paremini saaks infoühiskonnas tagada. Millised on praktilised sammud, mida Eestis (ja ka rahvusvaheliselt) tuleks lähiajal ette võtta?

Mõttepaberile ehk internetivabaduse teesidele on tänaseks tulnud parasjagu ettepanekuid – seni 69, ilus number! Sealhulgas tuli nii toetust kui kriitikat, lisaks hulga uusi mõtteid.
Teeside koostajate ring on läinud neljast algatajast hoopis laiemaks – suur tänu neile, kes juba osalesid.

Esimeses blogipostituses vastame ja kommenteerime ettepanekuid seniste teeside ümber-sõnastamiseks või ka sisuliseks muutmiseks.
Teise blogiposti kogusime aga need mõtted, mis „ ei mahu“ praeguste teeside alla, vaid toovad esile täitsa uusi ideid.
Palume nende suhtes teie kõigi arvamusi ja täiendusi!

1. JUURDEPÄÄS

Igaühel on õigus interneti ligipääsule ja selle kasutamisele.

Arvame, et kohustused ja piirangud on küll osa vabadusest, kuid eelistame seda väljendada ühe ja üldiselt kehtiva põhimõttena, mitte iga teesi juures eraldi.
Näiteks: Interneti kasutamist tuleb reguleerida võimalikult vähe. Piiranguid Interneti kasutamisele võib seada vaid seadusandja, kaaludes iga kord sellise piirangu vajalikkust ja sobivust demokraatlikku ühiskonda.
MP: Rõhutan, et sõltumatus opsüsteemist on tähtsuselt umbes sama oluline nagu õigus geneerilistele ravimitele. Sellega paraneb oluliselt Interneti ja teenuste kättesaadavus, sest mitte kõik ei pea tahtma osta endale äriettevõtete poolt pakutavat eritarkvara ja/või -riistvara.
Protokollide ja standardite järgmine koos vabade vormingute kasutamisega on ka muidugi oluline ligipääsetavuse tagaja. Kui seda mitte täpsemalt kirjeldada, siis võiks selle ootuse vähemalt abstraktsemal tasemel ära markeerida.
Vastus: Väärtuste ja inimkasutajate paberis otsustasime teadlikult tehnoloogia ja standardimise teemasse mitte liialt minna. Täielik opsüsteemi-sõltumatus ei ole absoluutne nõue, selle mõistlik sisu muutub ajas – nt kohustus kõiki e-teenuseid pakkuda ka 90ndate lõpu mobiiltelefonide opsüsteemide eelistajatele ei oleks täna mõistlik ega tarvilik, küll aga loomulikult võimalus e-teenuseid kasutada nt Windowsi, MacOS, Linuxi, Androidi, iOSi jne viimase paari aasta versioonidega.
Loodetavasti täidab p11 pisut selle “abstraktse markeerimise” soovi – ehk pakud sinna mõne konkreetse sõnastuseidee juurde?

MP: Ära peaks mainima puuetega kasutajatele vastutulemise vajaduse. Siit omakorda tuleb infoprügi teema, mis on eriti häiriv just puuetega kasutajatele (kes tahaks pruukida eri ekraanilugereid jms).
Vastus: sõnastus “Igaühel on õigus interneti ligipääsule ja selle kasutamisele.” peab tõesti silmas ka erivajadustega kasutajaid.

2. Igaühel on õigus internetis vabalt luua, otsida, vastu võtta ja edastada informatsiooni.

3. AUTORIÕIGUSED
Igaühel on õigus saada osa internetikogukonnas jagatavast rikkalikust kultuuripagasist, nautida loodud kunsti ja õppida teadussaavutustest.

Mihkel: Kõige tähtsam on saatja e autor, teisel kohal on vastuvõtja e tarbija, ning alles siis tulevad kõik vahepealsed. Sellest tuleks ka intellektuaalomandi käsitlemises alustada.

Mihklile vastuseks: pakume sellist selgitust:
Autoriõiguste reguleerimisel lähtume õiguskaitse olulisusest sellises järjestuses: teose autor, siis teose kasutajad ning alles seejärel vahendajad. Need grupid on reaalsuses muidugi üha läbipõimunumad.
Autoril on õigus oma loomingu kaitstusele Internetis vastavalt tema kui autori antud juhistele. Autoriõiguste kaitset reguleeritakse nii, et see sobituks interneti kui terviku põhimõtetega ja ei takistaks vaba informatsiooni liikumist.
Internetis leiduvast informatsioonist võib kasutaja teha enda ja oma leibkonna tarbeks koopiaid ja neid nii muuta, kasutada kui hävitada, kuid mitte vastu autori tahtmist edasi levitada.
Kuidas üldsus arvab – kas peaksime midagi eraldi ütlema patentide kohta – internetti puudutavad ehk ainult tarkvarapatendid?

Mattias Aabmets: Praegused autorikaitse seadused ei kaitse autorit vaid autoriõiguste hoidjat. Ainuke vastuvõetav maksemoodus on “Üks-Klikk”.
probleem on see, et autorite looming on internetis laiali hajutatud. Sa pead minema ühele lehele et leida pilte, teisele et muusikat. Igal lehel on oma eraldi maksesüsteemid ja registratsioonid. Mina ei ole isiklikult nõus kulutama ka 10 minutit oma ajast, et internetis materjali taga otsida ja järgmised 10, et muusika eest maksta.
Ainuke kiire lahendus, mis rahuldab minu kui tarbija huve, on torrent või cyberlocker service. Paraku nendel internetilehekülgedel ei ole “Üks-Klikk” maksenuppu, millega saan autorile sümboolse summa saata.

Andres Kütt: “… mitteärilistel eesmärkidel kasutamine on lubatud.” Nii päris ei saa. Creative Commons omab näiteks atributsiooni mõistet. Ma ei ole nõus, et minu internetis vabalt saadavat pilti igaüks vabalt modifitseerida ning ilma mulle viitamata (või viidates pärast modifitseerimist) levitada võib. Korrektsem sõnastus oleks ehk “… mitteärilistel eesmärkidel kooskõlas autori poolt seatud piirangutega”
Vastus: Seda võikski katta lause: “Autoril on õigus oma loomingu kaitstusele Internetis vastavalt tema kui autori antud juhistele”? Sinu viidatud lause puudutab enda tarbeks kasutamist st vaatamine/kuulamine, mitte levitamine.

Avo Nappo: Hea oleks täiendavalt mõista anda et “mitteärilistel eesmärkidel kasutamine” alla kuulub ka info modifitseerimine (format shifting). Muuhulgas ennetamaks seda et meil nagu ühendriikides DMCA-ga, kuulutatakse autoriõigust rikkuvaks teoks digitaalsete lukkude eemaldamine, k.a. juhtudel kui tulemust kasutatakse isiklikul ja mitteärilisel otstarbel.
Vastus: Mõistlik, “muutmine” lisatud – just siis tähenduses, et oma tarbeks kohendagu tarbija teost palju tahab. Selle muudetud versiooni edasi levitamine peaks aga olema autori seatud tingimustel, eks?

Jaanus Nurmoja: Riigi moraalne kohustus on asutada selles punktis nimetatud õiguste realiseerimise ja kaitse hõlbustamiseks avalik teoseregister, kaasates selle funktsionaalsuste väljatöötamisse ja arendamisse kõiki huvitatud osapooli.
Vastus: läbipaistev register, kus iga teose õigusi saaks dikteerida just autor ja need oleks igale võimalikule kasutajale nähtavad sõltumata sellest, kas see autor on delegeerinud oma esindamise kellelegi teisele oleks suurepärane. Aga kas see võiks või peaks olema riigi (ja kui siis millise? kas iga tarbimiskoha? autori kodumaa?) kohustus või mõne rahvusvahelise organisatsiooni oma, kellele riigid seavad tingimused? Või kuidagi veel – ideid?

H.E: See tuleks Autoriõiguste seadust eeskujuks võttes ümber sõnastada.
Tasulise programmi allalaadimine ja kasutamine ei saa olla lubatud, muude materjalide osas võib mitteäriline kasutus olla lubatud mõistlikus mahus. Ehk tasuks selgelt sõnastada, et ilma vastavate õigusteta avaldamine resp. üleslaadimine ei ole aktsepteeritav.
Isiklikus arvutis toimetamine, sh allalaadimine, konverteerimine etc etc ei saa olla kellegi asi, kuni eelnevat ei toimu.
Vastus: Nii ongi mõeldud ja seda peaks katma sõnastus “vastavalt tema kui autori antud juhistele”. Sellistesse detailidesse nagu tasu ja leviõigused ei tahaks siin minna ja ei peaks ka riigid oma regulatsioonis: miks ei võiks nt mõni autor otsustada, et kui keegi maksab tema laulu eest 1 EUR, võib seda vaid ise kuulata, aga kui 10,000 EUR, siis levitagu palju tahab? Autoritel peaks olema see vabadus ja regulatsioon peaks tagama süsteemi, kus autoril oleks võimalus seada ja kasutajal võimalus lihtsalt ja selgelt tuvastada konkreetse teose tingimusi.

4. SÕNAVABADUS
Igaühel on õigus sõna- ja mõttevabadusele internetis.

MP: Punkt 4 sõna- ja mõttevabadusele võiks selgelt lisada “kogunemisvabaduse”. “Meelsuse näitamine” pole päris sama
Vastus: Virtuaalsed keskkonnad võiks sõnastada nii, et mõiste kataks veebilehed, suhtlustarkvara, mobiili-äppid, etc… Interneti sisuteenused? Internetikeskkonnad? Kogukonnateenused? – ootame teie soovitusi!

H.E. Arvamuse avaldamise piirang konkreetse keskkonna haldaja poolt võib olla lubatud, kui piirangu- või avaldamistingimused on esitatud. “Minge p-sse” on ka arvamus, aga ega teist avaldama ei pea. Omaenda blogis arva, mis ja kuidas tahad, kuni kriminaalkoodeks uksele koputab. Vaenu õhutamine on muutunud mõistena nii ebamääraseks, et vajaks konkretiseerimist.
Vastus: jah, eriti just eraõiguslikel internetisaitidel peab olema õigus seada oma kasutustingimusi – aga ka avalike teenuste puhul on oluline, et nt roppusi ja sõimu võiks välja modereerida.
Lisame selgituse:
Interneti sisuteenuse pakkujal on õigus kehtestada oma keskkonnale täpsemaid kasutustingimusi ja modereerida nendega nõustunud kasutajate panust oma keskkonda.
5. ISIKUANDMED JA AUTENTIMINE

Igaühel on õigus tema kohta internetis talletatud isikuandmete kaitstusele.

Siim Puskai: Põhimõtteline küsimus minu meelest on ka minu kui isikuga seotud andmed ja nende käitlemise üle kontrolli omamine. Igal kodanikul peaks olema õigus (nii nagu Eestis kehtiv Andmekaitseseadus sätestab või vähemalt sätestas mingil hetkel) nõuda oma andmete kustutamist üks-kõik millise teenusepakkuja poolt.
Vastus: Oma andmete (mitte ainult isikuandmete, aga ka á la pildid Flickris vms) arhiivina väljanõudmise võimaluse ja kustutamise õiguse võiks katta küll. Kas seda tuleks seostada pigem autoriõigusega?

6. TURVALISUS
Igaühel on õigus eneseväärikusele ja turvalisusele internetis.

Mihkel Mikkelsaar: Üldiselt käivad õigused ja kohustused käsikäes. Igaühel on kohustus teavitada nimetatud laste õiguste rikkumisest sellega tegelevaid uurimisasutusi.
Vastus: Ehk katab p10 lisalause iga inimese kaasalöömise kohta ka sellist “teavitamiskohustust”. Kui rohkem detaili minna, siis hakkaks juba dubleerima karistusseadustikku .

7. E-DEMOKRAATIA
Igaühel on õigus saada nii kodaniku kui külalisena riigi ja omavalitsuste teenuseid elektrooniliselt.

Hannes Astok: Igaühel on õigus eeldada, et teda puudutavatest otsustest teavitatakse teda vabalt valitud interneti-kanali kaudu, tema interneti kaudu esitatud arvamusi arvestatakse sarnaselt muid kanaleid pidi esitatud arvamustega ning diskussiooni langetatavate otsuste kohta peetakse avalikult interneti inforuumis.
Vastus: Täiendasime punkti, et e-kanalid on võrdsed mistahes paberkanaliga kummaski suunas infovahetuseks.
Lisame selgituse: Kodanike ja riigi vahel elektrooniliselt vahetatud sõnumid ning internetis toimuvad avalikud arutelud on sama väärtuse ja kaaluga kui füüsiliselt või paberil.

8. E-TURG
Igaühel on õigus turvalisele, riigipiire ületavale e-kaubandusele, lepingute sõlmimisele ja raha edastamisele interneti kaudu.

Tunguuz: Pigem peaksime siia sisse kirjutama, et Internetiajastul peaks e-raha ja müüja krediteerimise võimalused olema oluliselt mugavamad ja kättesaadavamad kui praegused krediitkaardil põhinevad ja arvukaid riigi- ning regioonipiiranguid kätkevad debiteerimisvõimalused.
Peaksime ehk suisa sisse kirjutama, et eelistame e-krediteerimist võla ja sõltuvusega seotud krediitkaartidele. Võib sisse kirjutada ka rahavahendusfirma VÕÕRANDAMATU kohustuse tagada rahaülekannete turvalisus.
Võiks sisse kirjutada ka õiguse anonüümsele e-rahale, siis ka sellisele, mis pole mõne valitsuse kontrolli all (nagu PayPal, WebMoney) ning millega inimene saaks (vähemalt mingis summas ) sooritada ülekandeid oma isikusamasust paljastamata.
Vastus: vabadus valida makseviise on mõistlik idee, lisatud – kui putkast lehte ostes ei küsita passi, siis tõest nt täielikud isikuandmed mikromaksel internetis on liigsed; samuti võiksime liikuda maailma suunas, kus _krediidi võtmine vaid selleks, et internetis maksta peaks olema välditav. Muud kommentaarid (nt regioonipiirangud) on vast juba kaetud.
Lisame selgituse: Kasutajatel on vabadus valida makseviiside vahel ning teda ei tohi sundida võlasõltuvusse või liigsete isikuandmete avaldamisele vaid seetõttu, et makse toimub internetis.

9. PRIVAATSUS
Igaühel on õigus tema era- ja perekonnaelu ning sõnumivahetuse saladuse austamisele internetis.

Andres Kütt: Anonüümsus on oluline teema mis tuleb enne sätestamist selgeks vaielda. Ma usun, et mõistlik on öelda midagi stiilis “igaühel on õigus soovi korral mitte avaldada oma identiteeti ning kõigil teenusepakkujatel on õigus nõuda oma identiteedi avaldamist”
Rasmus: Igaühel on õigus oma infot kaitsta krüptograafiliste vahenditega. Igaühel on õigus soovi korral mitte avaldada internetis oma identiteeti ja jääda anonüümseks
Vastus: Vastavalt Andrese ja Rasmuse kommentaaridele lisame selgituse: Igaühel on õigus kaitsta infot krüptograafiliste vahenditega. Igaühel on õigus soovi korral mitte avaldada internetis oma identiteeti ja jääda anonüümseks või kasutada pseudonüüme.

MP: Kasutajal on võõrandamatu õigus oma andmetele. Neid ei tohi talt ära võtta, takistada tema ligipääsu neile ega neid hävitada. Andmepangal (aga ka riigil, sh politseil) on kasutaja andmete säilitamiseks ja kaitsmiseks moraalne vastutus.
Vastus: Kaalume, kuidas seda kajastada, et kui ma olen usaldanud oma andmed pilve, siis ei tohi neid sealt keegi kustutada, nt kuniks ma ise lepingut täidan (arved makstud jne) – Palun pakkuge sõnastamiseks ideid!

10. ÕIGUSTATUD OOTUS
Igaühel on õigus saada kinnitust, et tema kasutatavad avalikud interneti-teenused vastavad siin loetletud põhimõtetele.

11. VÕRDNE KOOSTÖÖ
Internetti puudutavate regulatsioonide muutmine peab toimuma avatud, multilateraalses koostöös, kus osalevad võrdsete partneritena riigid, ettevõtted, vabaühendused ja internetikasutajad.

Toomas Tamsar: internetivabadus ei ole Eesti teema. Kas Eestis asja käivitamiseks võiks kaaluda muu maailma , samuti Eestis elava välismaalaste kogukonna kaasamist?
Vastus: jah, loomulikult – igasugune abi vene- ja inglisekeelsete versioonide levitamisel on teretulnud. Jagage viidet

Andres Kütt: IMHO on mõistlikum deklareerida, et “Eesti ei ürita internetti reguleerida väljaspool EU/globaalset regulatsiooni”. Ehk, Eesti ei ürita kehtestada miskeid oma naljakaid internetipiiranguid mida ei ole võimalik jõustada sest teenusepakkuja kolib lihtsalt Poola.
MP: Kuidas on globaalsusest tulenevate probleemidega? Nt väidetavad õigusrikkumised teiste riikide küberruumis… Kas on heaks praktikaks jälgida, mis maa küberruumis parajasti ollakse? Kas saidid peaks sellest teada andma?
Vastus: see tuleks sõnastada universaalsemalt, ilma mainimata konkreetselt Eestit või EL – et ka teised riigid saaksid sellega nõustuda soovi korral.
Pakume selgituse: Üksikute riikide katsed piirata internetikasutajate õigusi enam kui üldtunnustatud rahvusvahelised tavad ja kokkulepped, on globaalses külas määratud läbikukkumisele.

Linnar  Viik tutvustab internetivabaduse teeside uuendatud versiooni , mida on oluliselt täiendatud avalike kommentaaride põhjal.

Teeside algatajad ja kommenteerijad pakuvad välja ettepanekuid, kuidas inimeste põhiõigusi senisest paremini saaks infoühiskonnas tagada. Millised on praktilised sammud, mida Eestis (ja ka rahvusvaheliselt) tuleks lähiajal ette võtta?

Käesolev mõttepaber on koostatud ühiskonnas diskussiooni alustamiseks internetikasutajate põhiõiguste teemal, mida riigid ja kodanikud peaks alati järgima uute seaduste loomisel, välislepingute sõlmimisel, e-teenuseid luues ja internetti kasutades. Mõttepaber ise ei ole kellelegi juriidiliselt siduv ega ürita lahendada õiguslikke probleeme intellektuaalse omandi kaitsmisel internetikeskkonnas.
Oleme lähtunud Inimõiguste Ülddeklaratsiooni, ÜRO Kodaniku- ja Poliitiliste Õiguste Rahvusvahelise Pakti, Euroopa Inimõiguste ja Põhivabaduste Kaitse Konventsiooni ja Eesti Vabariigi Põhiseaduse asjakohastest sätetest ning uurinud varasemaid rahvusvahelisi internetiõiguste manifeste ja deklaratsioone. Mõttepaberi esimese versiooni koostasid Linnar Viik, Daniel Vaarik, Sten Tamkivi ja Marten Kokk .
Diskussioonis on oodatud osalema kõik inimesed, organisatsioonid, ettevõtted ja riigiasutused. Loodame teie kommentaare ja esimest sisukat panust Vabariigi aastapäevaks, 24. veebruariks 2012.

Mõttepaber

1. Igaühel on õigus interneti ligipääsule ja selle kasutamisele. Seda võib piirata vaid kohtu otsusega, niivõrd kui see on vajalik demokraatlikus ühiskonnas teiste inimeste õiguste kaitseks. Interneti laialdane kättesaadavus võimendab info vaba liikumise positiivset mõju ning internetiteenuse pakkujaid ei koormata kohustustega, mis muudaksid teenused kallimaks ja kättesaamatumaks.

2. Igaühel on õigus internetis vabalt luua, otsida, vastu võtta ja edastada informatsiooni, kuni see pole vastuolus demokraatlikus ühiskonnas vajalike seadustega teiste inimeste õiguste ja vabaduste kaitseks, kõlblusnormidega või vajadusega kaitsta teiste inimeste väärikust.

3. Igaühel on õigus saada osa internetikogukonnas jagatavast rikkalikust kultuuripagasist, nautida loodud kunsti ja õppida teadussaavutustest. Autoril on õigus oma loomingu kaitstusele Internetis vastavalt tema kui autori antud juhistele ja nende õiguste kaitset reguleeritakse nii, et see sobituks interneti kui terviku põhimõtetega ja ei takistaks vaba informatsiooni liikumist. Internetis leiduvast informatsioonist enda tarbeks koopiate tegemine ja nende mitteärilistel eesmärkidel kasutamine on lubatud.

4. Igaühel on õigus sõna- ja mõttevabadusele internetis. Arvamuse avaldamist ei või piirata, välja arvatud seaduses sätestatud juhtudel vaenu õhutamise takistamiseks. Igaühel on õigus oma meelsust näidata virtuaalsetel protestidel ja meeleavaldustel.

5. Igaühel on õigus tema kohta internetis talletatud isikuandmete kaitstusele ja isikuandmete käsitlejatel on kohustus kasutajale selgitada, miks ja kuidas nad andmeid kasutavad. Igaühel on õigus tõestada oma isikut riigi ees ja autoriseerida enda nimel tehinguid kasutades digitaalallkirja.

6. Igaühel on õigus eneseväärikusele ja turvalisusele internetis, kartmata küberkiusamist ja identiteedivargusi. Lastel on eriline õigus turvalisele internetile, kartmata seksuaalsel või muul viisil ärakasutamist. Riigil on kohustus võtta turvalisuse tagamiseks meetmeid rahvusvahelises koostöös ja riigisiseselt, seejuures hinnates, et meetmed ei kahjustaks ebamõistlikult kõigi internetikasutajate vabadusi.

7. Igaühel on õigus saada nii kodaniku kui külalisena riigi ja omavalitsuste teenuseid elektrooniliselt sõltumata oma füüsilisest asukohast ja osaleda elektrooniliste kanalite kaudu avaliku võimu teostamises. E-demokraatiat tuleb soodustada ja inimeste kaasamine õigusloomesse elektrooniliste kanalite kaudu muuta võimalikult lihtsaks ja kättesaadavaks.

8. Igaühel on õigus turvalisele, riigipiire ületavale e-kaubandusele, lepingute sõlmimisele ja raha edastamisele interneti kaudu.

9. Igaühel on õigus tema era- ja perekonnaelu ning sõnumivahetuse saladuse austamisele internetis. Kellelgi kolmandal ei ole õigust sellesse sekkuda muul viisil, kui kohtu loal ja kooskõlas seadusega.

10. Igaühel on õigus saada kinnitust, et tema kasutatavad avalikud interneti-teenused vastavad siin loetletud põhimõtetele ja iga inimene peab oma tegevusega kaasa aitama nende õiguste ja vabaduste austamisele.

11. Internetti puudutavate regulatsioonide muutmine peab toimuma avatud, multilateraalses koostöös, kus osalevad võrdsete partneritena riigid, ettevõtted, vabaühendused ja internetikasutajad.

Teesid inglise keeles.

Praxise ja Eesti Noorsootöö Keskuse ühisel mõttehommikul „Noorte huvid ja võimalused – kuidas neid ühitada? “ arutleti selle üle, kuidas pakkuda noortele juhendatud vaba aja tegevusi selliselt, et see vastaks noorte ootustele ja huvidele, kuidas kujundada noorte huvisid selliselt, et nad leiaksid tegevusi, mis aitavad neil arendada oma võimeid ja kujuneda täisväärtuslikuks ühiskonna liikmeks. Otsisime vastuseid küsimustele: kas tänapäeval pakutavad noorsootöö tegevused on peegeldavad noort tegelikke huvisid? Milliseid võimalusi saaksime veel noortele pakkuda, et nende huve paremini rahuldada? Kuidas tagada samal ajal ka noorsootöö arendavad ja kasvatuslikud aspektid? Kas me oleme suutnud noorsootöö võimalusi piisavalt rakendada?

Mõttehommikul jagasid oma vaatenurka noorsootöö ekspert Piret Talur, Eesti Noorsootöö Keskuse direktor Edgar Schlümmer ja Eesti Noorteühenduste Liidu esindaja Teele Tõnismann. Ettekannetele järgnes arutelu laudkondades. Mõttehommikuks valmis ka poliitikaülevaade.

Piret Talur mõtestas oma ettekandes noorsootöö mitmetahulisust ja muutlikust, mis sunnib noortega tegelejaid endalt pidevalt küsima, mis see on, mida oma tööga saavutada tahetakse. Piret võrdles head noorsootööd Pipi Pikksukka spunkiga, mille puhul keegi ei tea, milline ta olema peaks, kuid kui seda kogetakse, siis tuntakse ta ära. Ta tõstatas oma ettekandes küsimuse, kas noorsootöö peab noortele pakkuma ainult häid ja arendavaid võimalusi, või siiski ka kontrollitud/juhitud ebaõnnestumisi. Kõik me  õpime kogemuste kaudu ja selleks, et end leida, on vaja ka ebaõnnestumisi. Pireti hinnangul võiks noorsootöö õpetada noort  oma vaba aega mõtestatult kasutama.

Edgar Schlümmer andis ülevaate noorsootöö võimalustest rõhutades läbimõeldud strateegilise raamistiku olemasolu, riigi poolt loodud noorsootöötajate tasemehariduse ja täiendkoolituse võimalusi ning investeeringuid noorsootöö taristusse.  Schlümmer tõdes, et noorsootöö struktuurid Eestis on hästi välja arendatud. Vaatamata sellele on siiski mitmeid ülesandeid, millega  tuleb tegeleda. Nii näiteks võiksid kohalikud omavalitsused teha noorsootöö tegevuste pakkumisel rohkem koostööd, mitmekesistada huvitegevusi, tähelepanu nõuab ka noorsootöötajate pädevuste järjepidev arendamine, sealhulgas ka hoiakute muutmine noorsootöö alase ettevalmistuse vajalikkuse osas, edasi on vaja minna ka noorsootöö kvaliteedi järjepideva seire ja hindamise arendamisega ning kindlasti peab kasvama noorte kaasatus ja noorte osaluse suurendamine otsustusprotsessides.

Teele Tõnismann rõhutas oma ettekandes noorteorganisatsioonide rolli noorte eestvedajatena ning noorte endi osaluse olulisust. Ettekandest jäi kõlama noorsootööga tegelejate rollide hägusus, kuidas noorsootöö vormid võivad osutuda omavahel konkureerivaks, Teele tõi selle näiteks olukorra, kus õpetajad ootavad häid õpitulemusi koolis, huviringi juhendajad sooviks näha noort oma kunsti- või muud loovandeid arendamas ning noorte kaasamise eest vastutajad meelitavad noort osalema aruteludel, mis sageli leiavad aset just koolitundide või huviringide toimumise ajal. Noorel tuleb ise langetada valik, milline aspekt on temale olulisim, kuid samas vajaks ta siin täiskasvanute tuge ja nõu.

Ettekannetele järgnenud laudkonnaarutelust tõstatus mitmeid huvitavaid aspekte, millega noorsootöö tegevuste planeerimisel arvestada.

Selleks, et pakkuda noorte huvidele vastavaid võimalusi, tuleb kõigepealt teada saada, mis noort huvitab. Selleks vajab noor mitmekesiseid kogemusi -  kui ei tea, ei ole proovinud, siis ei oskagi ju tahta. Kuid on ebareaalne oodata, et noor tuleks ise ja ütleks, mida ta teha tahab. Noored vajavad kogemusi, julgustust, usaldust. Selleks tuleb noortega suhelda, alustada väikestest asjadest. Seega on noorsootöö roll esmajoones aidata noorel oma huvisid ja soove mõista.

Teisalt ei maksa noortele panna liiga suuri ootusi – et nad teaks täpselt, mida nad tahavad ja oskaks seda ka selgelt välja ütelda. Noorus on enese otsimise aeg. Noored tahavad vahest ka lihtsalt noored olla, mõtlemata sellele, millist tulu sellest tulevikus tõuseb.

Võimalustel on kindlasti oluline roll noorte huvide määramisel. Nii on noorsootöös osalemise võimalused otseses sõltuvuses omavalitsuse suuruse, asukoha ja üldise võimekusega. Seetõttu ei ole tagatud kõigile noortele võrded võimalused. Mida väiksem omavalitsus ja mida vähem on noori, seda vähem on võimalusi ja seda keerulisem on noorel leida endale sobiv tegevus ja seda enam peegeldavad osalemise mustrid noorsootöös osalemise võimalusi.

• Noortekeskused

Noorte huvide ja võimaluste kokkuviimisel on oluline roll noortel endil. Seetõttu ei tohiks alahinnata ka näiteks noortekeskuste nn avatud ruumi rolli, mis annab noortele võimaluse ise valida, millal tulla, millal minna, millega tegeleda. Samuti tuleb siinkohal mängu ka noorte endi vaheline suhtlus, noorelt noorele noorsootöö. Näitavad ju noorsootöö uuringu tulemusedki, kui oluline on sõprade roll noorsootöö tegevustes osalemisel. Seetõttu ei peagi ehk püüdma jõuda iga nooreni, vaid lasta osa tööd ära teha ootel omavahel – aktiivsed noored kutsuavad kaasa oma passiivsemaid sõpru.

Noorsootöö võimaluste pakkumisel tuleb arvestada iga noore individuaalsusega, võimaldada tal leida endale sobivaid noorsootöö vorm. Noorsootöötaja roll on seejuures aidata noorel end leida, end tundma õppida. Tuleb leppida ka sellega, et on noori, kes eelistavadki teadlikult jääda kõrvaltvaatajaks, keda ei köida ükski juhendatud tegevus, kes ei soovi olla kaasatud ühtegi noorteorganisatsiooni.

• Vabatahlik töö

Huvitava aspektina kerkis arutelus üles vabatahtlik tegevus kui noorsootöö vorm. Vabatahtlik tegevus noorsootöö vormina vajaks ühelt poolt hoiakute muutust ning teisalt selgemat lahtimõtestamist. Noored küll osalevad aktiivselt vabatahtlikus töös, kuid see ei pruugi olla noorte vaba valik ega peegeldada nende veendumusi vabatahtliku töö väärtustamisel. Pigem peetakse seda siiski sageli halvustavalt „orjatööks“, tasuta tööjõuks. Seetõttu on oluline täiskasvanute tugi vabatahtliku töö mõtestamisel, selle väärtuste esiletõstmisel, näidata noortele, et vabatahtlik töö võib olla väga hea võimalus omandada uusi kogemusi, saada uusi sõpru ja tuttavaid, osaleda aktiivselt endale meelepärase elukeskkonna kujundamisel vms.

• Mitteosalevate noorte kaasamine

Aktiivset diskussiooni tekitaks mitteosalevate noorte kaasamine. Leiti, et mitteosalemine võib tähendada väga erinevaid tahke. Ka näiteks vanemate sunnil muusikakoolis käivat noort, kellele tegelikult pillimäng üldse ei meeldi, võib pidada mitteosalevaks nooreks. Samas kui noor, kes näiteks kogu oma vaba aja veedab ilukirjanduse lugemisega, kas teda oleks oluline selle asemel kaasata noorsootöö tegevustesse? Seega tuleb ka mitteosalevatele noortele läheneda individuaalselt. Oluline on aru saada, miks noored noorsootööst kõrvale jäävad ja kus ja millega nad selle asemel tegelevad. Mobiilsel noorsootööl on seejuures tähtis osa pakkuda noorsootöö tegevusi kohtades, kus mitteosalevad noored oma aega veedavad – kaubanduskeskustes, tänaval jne.

Mõttehommiku lõpus jäi kõlama mõte, et iga noortega töötav inimene peaks enda jaoks lahti mõtestama, mis on tema tegevuse eesmärk, mida ta saavutada soovib, kas tema püüdlused on suunatud noorte kasvatamisele ja arendamisele, noor ise oleks passiivne subjekt või peaks need olema suunatud noorte arengu ja kasvamise toetamisele, noorte abistamisele, kus noor ise omandab kogemusi ja langetab valikuid. Viimasel juhul ongi tagatud, et noor leiab oma huvid ja nendega tegelemise võimalused.

• Noorteseirest

2010. a. ellu kutsutud noorteseire on loodud eesmärgiga arendada teadmuspõhist noortepoliitikat Eestis. Noorteseire rajaneb põhimõttele, et noorsootöötajad, noorsootöö korraldajad ja teiste valdkondade esindajad peavad tundma noorte vajadusi ja ootusi ning tuginema otsuste tegemisel teadmistele noorte eluolust. Noorteseire raames kogutakse ja esitatakse noorte eluolu muutusi kajastavaid indikaatoreid, viiakse läbi noorte eluolu puudutavaid uuringuid ja analüüse, antakse välja Noorteseire aastaraamatut. Vaata lähemalt noorteseirest: www.noorteseire.ee

• Praxise mõttehommik

Noorteseire mõttehommik on Praxise mõttehommikute formaati järgiv vabas vormis arutelu valdkondlike ekspertide, poliitikakujundajate, huvirühmade esindajate osalusel, mille käigus otsitakse lahendusi ühe noorte elu ja noorsootööd puudutava probleemide kompleksi lahendamiseks. Iga mõttehommiku kohta valmib kokkuvõte arutelu peamistest tulemustest, mida levitatakse nii osalejate kui laiema avalikkuse hulgas.

Noorteseire süsteemi arendamise ja rakendamisega seotud tegevused toimuvad Euroopa Sotsiaalfondi ning Eesti Vabariigi kaasrahastusel elluviidava programmi „Noorsootöö kvaliteedi arendamine“ 1.1.0201.08-0001 raames.

Kokkuvõtte on koostanud Praxise hindamisekspert, Noorteseire projektijuht Katrin Pihor.

Arutelul, mida juhtis Maiki Udam Archimedesest, toodi tudengite toetusskeemi kohta välja erinevaid seisukohti ning mõtteid ja tõstatati hulk küsimusi. Allolev teeb kokkuvõtte peamisest tulemustest ja mõtetest.

Kas vajadus- või tulemuspõhised õppetoetused?

• Valdavalt eelistati varianti, et toetuste skeemi puhul rakenduks kombinatsioon vajadus- ja tulemuspõhistest õppetoetustest. Leiti aga, et olulisemad on vajaduspõhised toetused, mis peaksid olema riiklikult sätestatud. Tulemuspõhiseid stipendiume peaksid ülikoolid ise jagama – läbi sihtasutuste rahastuste ja ülikooli enda eelarve, eesmärgiga tudengeid motiveerida. Need võiksid sõltuda peale hinnete ka aktiivseks kodanikuks olemisest. Head tulemust ei peegelda ainult kõrge akadeemiline keskmine, vaid osalemine ühiskondlikes tegevustes, vabatahtlikus töös jne.
• Vajaduspõhiste toetuste süsteemi sisseviimine tekitab aga küsimuse, kes ja kuidas seda vajadust hindab. Vajaduse hindamise peale läheks tõenäoliselt väga palju ressurssi.
• Vajaduspõhisuse määramiseks on tõenäoliselt ainus hea lahendus kasutada maksuameti andmeid leibkondade kohta. Samas on küsitav, et kas kuni 26aastase tudengi lugemine oma pere hulka (seotus vanemate leibkonnaga, kui ta ei ole abielus või tal ei ole lapsi) on õige – kõiki üliõpilasi pere rahaliselt ei toeta. Nii võib tekkida olukord, et tõeliste abivajajateni ikkagi ei jõuta või siis seadus ei võimalda neile õppetoetust maksta. Selle probleemi üheks lahenduseks võiks olla kellelegi eriotsuse tegemise õiguse andmine. Samuti tehti ettepanek langetada vanusepiir, milleni tudeng loetakse oma vanemate leibkonda kuuluvaks 24 eluaastale praeguse 26 asemel.
• Vajaduspõhisuste toetuste määramisel võiks lisaks arvestada, kas üliõpilane on pidanud ülikoolis õppima asumiseks oma vanematekodust mujale kolima või mitte. Selle ettepaneku miinuseks on aga raske tehniline teostatavus.
• Vajaduspõhise toetuse määramisel võiks nõuda õppekava täitmist 75%, kuid tulemuspõhise toetuse määramisel võiks see olla 85%. Seega olekski tulemuspõhine toetus tublimate premeerimine.
• Ühe tavapäratuma ideena toodi välja, et kõigile üliõpilastele, kes õpivad nominaalajaga tuleks maksta toetust (mis oleks piisavalt suur, et tudengid tuleksid toime: 350-400 eurot) – seega toetused ei peaks olema mitte vajadus- ega tulemuspõhised, vaid mittediferentseeritud, määratud kõigile üliõpilastele. Selline süsteem on riigieelarvele küll väga koormav ning seetõttu ka eberealistlik, kuid ometi arvati, et isegi piiratud vahendite tingimustes tuleks vaadata rohkem tulevikku ning näha tudengite toetamist kui head investeeringut riigile.

Toetussumma suurus

• Valdavalt leiti, et ministeeriumi ettepanek maksta üliõpilastele vajaduspõhist toetust 135 eurot kuus ei ole piisav. Toetus võiks olla vähemalt nii suur, kui seda on elatusmiinimum.
• Tehti ettepanek, et vajaduspõhise toetuse summa võiks olla kaks korda suurem, aga määratud poole vähematele tudengitele. Sellisel juhul oleks see toetusesaajatele tõepoolest abiks (mitte ei oleks poolik summa, millega siiski toime ei tule).
• Vajaduspõhise toetuse summa määramine võiks osaliselt toimuda kohaliku omavalitsuse kaudu, et arvestada elu kalliduse komponenti (nt üürikorterite/ühiselamute hinnad jms) konkreetses Eesti piirkonnas, kus üliõpilane õppima ja elama asub.
• 135 eurot kuus on piisav, kui selle kõrval on soodne laenusüsteem. Õppelaenu tagasimaksmine võiks sõltuda tulevasest sissetulekust. Kui inimene on hiljem madalapalgaline, siis mingi hetk tema laen lihtsalt kustutatakse. Sel juhul me saame olla kindlad, et „toetus“ (õppelaenu kustutamine) läks õigesse kohta.

Õppelaen

• Kaheldi, kas ainult toetustele üles ehitatud süsteem on üldse mõeldav – kas oskame eeskujuks tuua mõnda riiki, kus süsteem ilma soodsa õppelaenuta hästi toimiks? Seega õppelaenu võimalus peaks kindlasti alles jääma, ideaalis võiks see olla sissetulekust sõltuva tagasimaksesüsteemiga.
• Samas toob tulevasest sissetulekust sõltuv õppelaenusüsteem endaga kaasa ohu, et sissetulekuid hakatakse varjama ning hakkab enam levima ümbrikupalkade maksmine.
• Õppelaen võiks olla kättesaadav just nendele tudengitele, kes vajavad lisasissetulekut. Samuti peaks õppelaenu võtmise võimalus olema ka osakoormusega õppivatel üliõpilastel.

Lõpuks arvati, et ükskõik millise toetusskeemi me ka välja mõtleksime, ei muutu see, et üliõpilased töötavad. Sest töötamine on kõige kindlam garantii edaspidi hakkama saamiseks (eriti kui puudub soodne sissetulekust sõltuv laenusüsteem). Lisaks annab õpingute ajal töötamine ülikooli lõpetamise järgselt parema konkurentsivõime tööturul. Ministeeriumi reformiettepanekust jääb mulje nagu ülikooli tahetakse muuta nö gümnaasiumi pikenduseks, kus üliõpilane ei käi tööl, vaid pühendub täielikult õppimisele. Võttes aga arvesse kaasaja trende ja tööturu ootusi, ei peaks üliõpilaste töölkäimist takistama, vaid seda peaks võtma kui osa üliõpilaselust. Küll aga ei ole loogiline, kui nii õpitakse kui ka töötatakse täiskoormusega.

Liigesepõletikud on üheks näiteks järjest kasvavast probleemide reast, mida iseloomustab tõhusate uute ravivõimaluste ja hetkeliste rahaliste võimaluste konflikt tervishoiukulude raamides. Olukorda võimendab riigi ja ühiskonna kulutuste käsitlemine killustatult eri sotsiaalkaitse süsteemi osade vahel.

Praxis viis projekti raames 29. novembril läbi mõttehommiku, millel otsisime erinevate osapooltega üheskoos konkreetseid lahendusi krooniliste liigesepõletikega kaasneva majandusliku ja haiguskoormuse vähendamiseks ravisüsteemile, sotsiaalsüsteemile ning patsiendile.

Mõttehommiku avaettekandes kutsus Poliitikauuringute Keskuse Praxis tervisepoliitika programmi direktor Ain Aaviksoo üles arutama selle üle, kuidas mahutada kuluefektiivse „kiirabimeditsiini“ kõrvale ka täisväärtuslikult elatud aastaid toetav tervishoiu- ja sotsiaalkaitsesüsteem. Eestis on üles ehitatud väga hästi ja kuluefektiivselt toimiv meditsiiniteenistus ägedate haiguste puhuks. Enamus meie patsientidest aga kannatab krooniliste haiguste käes, mis ei ähvarda kohese surmaga, vaid pikka aega kulgeva elukvaliteedi halvenemisega. Seoses ühiskonna vananemisega kasvab krooniliste haiguste absoluuthulk kui ka suhteline esinemine ühiskonnas. Seega vajavad rõhuasetused tervishoiusüsteemi finantseerimises põhimõttelist muutust.

Siinkirjutaja tutvustas kohalolijaile projekti raames  valminud kuluhinnanguid: arvutuste kohaselt on autoimmuunsete liigesepõletike hind Eesti ühiskonnale 2010. aastal 27,4 miljonit eurot, otseste ja kaudsete kulude osakaal oli seejuures võrdne. ¾ kõikidest kuludest oli seotud töövõimetusega – riik maksis 2010. a liigesepõletike patsientidele 7,2 miljoni eurot rahaliste töövõimetushüvitistena, liigesepõletike patsientide kahanenud töövõime ja tööpanuse tõttu jäi riigil hinnanguliselt saamata 7,3 miljoni euro eest makse.

Vaadates ravisüsteemile reumatoloogi pilguga tõi Eesti Reumatoloogia Seltsi esimees dr Tõnu Peets esile, et liigesepõletike ravi on teinud taasiseseisvumise järel tervitatavad arengud. Samas juhtis ta tähelepanu ka mitmetele kitsaskohtadele – näiteks liigesepõletike patsientidest, kelle haigus tavapärasele ravile ei allu ja kes vajavad seetõttu kulukat bioloogilist ravi, saab seda vaid 15%.

Tervise Arengu Instituudi direktori Maris Jesse modereeritud arutelul tõdeti, et viimasel kümnendil on ravisüsteemis toimunud olulisi positiivseid muutusi, kuid pikka aega on lahendamata mitmed murekohad. Erinevad huvirühmad käisid välja mitmeid ettepanekuid, mille rakendamisel oleks võimalik liigesepõletikega patsientide ja teiste krooniliste haiguste patsientide olukorda oluliselt parandada. Valik ettepanekuist, mille elluviimiseks on võimalik juba täna samme astuda, on toodud allpool.

1)      Luua varase artriidi kabinettide võrgustik, kuhu perearst saaks varajase liigesepõletiku kahtlusega patsiendi suunata ilma tavapärase järjekorrata, mis võib ulatuda kuni 6 või enama nädalani. Uurimuste kohaselt on autoimmuunsete liigesepõletike kulg soodsam, kui ravi alustamine mahub terapeutilisse aknasse ehk kuni kaheteistkümne nädala jooksul arvates haiguse algamisest.

2)      Lisada tervishoiuteenuste loetellu ka patsiendi harimisega seotud teenused või rahastada muul viisil patsienti toetavaid koolitus- ja eneseabiprogramme. Haigestudes haigusesse, mis jääb inimest kogu edasiseks eluks saatma, tahab patsient sellest haigusest enamasti rohkem teada saada. Teadlik patsient teeb koostööd paremini ja tema ravitulemused on paremad.

3)      Töötada välja juhend perearstidele, kuidas toimida artriidikahtlusega patsientide puhul. Perearsti viivitus patsiendi reumatoloogi juurde saatmisel võib kahjustada kogu edasise ravi tulemuslikkust. Sage reumaatiliste haiguste all mitte kannatavate patsientide suunamine reumatoloogi juurde pikendab aga ravijärjekordi ning teha karuteene ka tegelikult reumaatiliste haiguste põdejaile.

4)      Muuta liigesepõletike haigete bioloogilise ravi alustamise ajalisi kriteeriumeid oluliselt lühemaks. Täna Eestis nõutavad tingimused eeldavad patsiendilt 3-6 kuu kestusega seisundi püsimist, mis suure tõenäosusega põhjustab inimese töövõimetust isegi siis, kui talle võimaldatakse bioloogilist ravi. Kriteeriumide lõdvendamine aitab ka ravi täiendavalt finantseerimata säilitada hulgal tööealistest inimestest oma töövõime.

5)      Lisada reumaatiliste haiguste jälgimine perearstide kvaliteedisüsteemi. Täna on esmatasandil võimalik teostada kõiki peamisi uuringuid, mis on vajalik reumatoloogile ravi edukuse hindamiseks. Motiveerides perearste panustama senisest enam liigesepõletike haigete ravi jälgimisse, on liigesepõletike patsientide ravile seatud eesmärke võimalik tõenäolisemalt täita.

6)      Tagada liigesepõletikega haigetele insuldihaigetega samaväärne, s.o omaosaluseta esmane taastusravi. Kui suur hulk tööealisi insuldihaigeid ei pruugi enam kunagi tagasi tööturule pöörduda, siis liigesepõletike patsientidel on ravi toetava taastusravi toel võimalik töötamist pikaajaliselt jätkata. Tänane arvestatav omaosalus võib sundida patsiente taastusravi teenuseid edasi lükkama või sellest loobuma. Puudulik ravi kahjustab ravitulemusi ning põhjustab nii ajutist kui püsivat töövõimetust.

7)      Tagada kahjustuste eest kaitsvatele abivahenditele soodustatud ligipääs ka neil kroonilistel haigetel, kel ei ole administratiivselt tuvastatud veel kõrvalabi vajadust (st määratud puuet). Võimaldades ortoosidele ja teistele liigeseid säästvatele abivahendeile tänasest soodsam ligipääs juba enne kahjustuste tekkimist, on võimalik inimesi puude välja kujunemisest säästa.

8)      Tagada kroonilistele haigetele madala omaosalusega ligipääs baasravimitele kohe pärast haiguse diagnoosimist, mitte alles pärast töövõimetuspensioni määramist. Madala sissetulekuga patsiendile võib lisanduv ravimisoodustus aidata vältida baasravi katkemist ning töövõimetuse väljakujunemist.

9)      Suurendada Sotsiaalministeeriumi valitsemisala valdkondade ülest analüüsivõimekust. Mitmed ülal kajastuvad kitsaskohad on tekkinud seetõttu, et poliitikakujundajad ei ole suutnud näha ravikulutuste, maksutulude ja sotsiaalkaitsekulutuste omavahelisi seoseid. Panustamine inimeste tervisesse on riigile otseses mõttes investeering – töövõime säilitav liigesepõletiku patsient on pikas perspektiivis riigile tulus ka siis, kui talle ravi algusfaasis mitmete aasta vältel võimaldada äärmiselt kallist bioloogilist ravi; tööealine inimene, kes jääb täna rahapuudusel vajaliku ravita ja peab invaliidistumise tõttu tööturult varakult lahkuma, on riigile kulukam kui tema arvelt kokkuhoitud ravikulu. Suur hulk tervishoiu ja sotsiaalkaitse valdkonda puudutavaist otsuseist langetatakse Eestis ühes ja samas ministeeriumis, mis loob head eeldused nende valdkondade integreeritumaks käsitlemiseks.

Mis õppetunnid ja soovitused peaksid olema planeerimisel abiks –  vaata allolevast videoklipist ning slaididelt.