Nii nagu koma asukoht lauses võib määrata otsuse, kas „tappa, mitte armu anda“ või „tappa mitte, armu anda“, nii võib ka sulu asukoht keerulises valemis määrata, kas raha antakse või võetakse.

Vanemahüvitise seaduses on üks valem, mille alusel vähendatakse vanemahüvitise ajal töötasu saavate inimeste vanemahüvitist. Üldpõhimõte on see, et kui lapsevanem soovib, võib ta vanemahüvitise perioodil (väikese koormusega) töötada ning saada töötasu. Et sellel perekonnale rahaliselt ka mõtet oleks, väheneb sel ajal küll vanemahüvitise summa, kuid inimese kogusissetulek (hüvitis + palk) peaks idee järgi ikkagi suurenema.

Selles valemis oli seaduse vastuvõtmisel aga väike viga. Viga valemis võis tekitada ebamõistliku olukorra, kus inimesel, kes sai vanemahüvitist ja samal ajal ka väikest töötasu, ei vähendatud vanemahüvitist proportsionaalselt teenitud palgaga vaid teatud piiri ületades hüppeliselt rohkem. Näiteks võis palga suurenedes 10 krooni võrra vanemahüvitist vähendada 100 krooni võrra või veelgi enam. Seega puudus motivatsioon rohkem töötada või kõrgemat palka ülemuselt välja kaubelda, kuna tulemuseks poleks mitte sissetuleku suurenemine vaid hoopis vähenemine.

Seda, et vanemahüvitise seadust vastu võttes tekkis sellesse valemisse väike apsakas, teadis ja tunnistas sotsiaalministeerium juba üsna ammu. Sellele olid tähelepanu juhtinud nii Praxise analüütikud kui ka Riigikontroll juba 2005. aastal.

2007. aastal muudetigi vanemahüvitise seadust, kuid sellega parandati ära valemis üksnes pool viga. Töötasu suurenedes 10 krooni võrra, ei vähendatud vanemahüvitist enam 100 krooni vaid 75 krooni võrra ja ebamõistlik jõnks jäi valemisse ikka sisse.

Mina ise olin välja pakkunud juba 2005. aastal, et tõstes uues valemis lihtsalt sulu teise kohta, oleks saanud selle ebamõistliku olukorra kaotada ning inimese vanemahüvitist küll vähendataks, kui ta tööle läheb, kuid kokkuvõttes inimese sissetulek ikkagi suureneks. 2007. aastal sain tagasisideks, et ettepanekut arutanud Riigikogu sotsiaalkomisjoni arvates ei peagi vanemahüvitise kõrvalt töötamist soodustama ja seetõttu ei pea neid apse valemites eemaldama. (Olgugi, et samal ajal räägivad Praxise analüütikud ja poliitikud juba ammu ka vajadusest muuta seadust paindlikumaks, et lapsevanemad ei peaks valima töö või pere vahel, vaid saaksid soovi korral mõlemat üheaegselt kombineerida.)

Sellel nädalal tuli siis sotsiaalpoliitika ekspertidele lõpuks appi lausa Riigikohus, kelle otsus (nr 3-4-1-7-13) andis lõpuks selge hinnangu, et tegemist on ebamõistliku seadusepunktiga. Ehkki Riigikohtusse jõudis asi maksimaalset vanemahüvitist saava inimese kaasust analüüsides ja see ajendas endist sotsiaalministrit viitama, et tegemist on marginaalse probleemiga, siis Riigikohus märkis õigesti, et tegelikult puudutab see valem potentsiaalselt kõiki, kes kaaluvad vanemahüvitise ajal töötamist. Praegu võib öelda, et sotsiaalmaksuga maksustatavat tulu saavad vanemahüvitisega samal ajal ligi 7% vanemahüvitise saajatest, kes võiksid konkreetselt olla puudutatud sellest valemist.

Milline võiks olla lahendus? Minu ettepanek oleks tõsta praeguses valemis lihtsalt sulg teise kohta (mille tulemusena valem lihtsustub) ja muuta rangemaks parameetrit, mis vanemahüvitist vähendab töötamise korral. Kokkuvõttes silub see inimese jaoks tema eelarvekõvera ja igal vanemahüvitise tasemel tööpanuse suurendamine ikkagi tõstab inimese kogutulu. Võrreldes praeguse olukorraga võidaksid just osa-ajaga töötajad, mis võiks olla ka töö- ja pereelu ühitamise seisukohast tähtsam, ja kaotaksid vanemahüvitise kõrvalt täisajaga või väga kõrge palga töötavad inimesed.

Lõpetuseks olgu lisatud, et analoogseid lõkse, kus inimesel sissetulek hoopis väheneb, kui ta hakkab töötama või töötamist suurendab, leidub Eesti sotsiaalkaitsesüsteemis veelgi ning nende mõju töötamise stiimulitele võib olla kordades suurem, kui seda saab muuta mõneprotsendise tulumaksumäära langetamisega.

Nii kaotavad kogu oma ennetähtaegse vanaduspensioni need inimesed, kes sooviksid kasvõi veerand kohaga tööle minna või mõne juhuotsa teha. Samamoodi kaotavad töötud enda töötutoetuse või töötuskindlustushüvitise osa-ajaga tööle minnes. Ka hiljuti vastuvõetud vajaduspõhises peretoetuste süsteemis võib sissetuleku vaid ühe-eurone suurenemine jätta pere ilma kogu vajaduspõhisest lapsetoetusest. Samas nii nende inimeste kui ka riigi huvides oleks, et kõik ühiskonnaliikmed tööturul võimete- ja võimalustekohaselt osaleks. Kõikidel nendel juhtudel tasub poliitikakujundajatel kaaluda, kas neid järske jõnkse valemites ei saaks siluda, nii et samaaegselt säiliks inimeste töömotivatsioon ja hoitaks kokku ka sotsiaalkaitsekulusid.

P.S. Et majandusteadlased on viimasel ajal saanud kurikuulsaks vigade tegemisega enda valemites, siis olgu toodud igaks juhuks siin ära ka Stata käsufail, millega ülalpool tehtud joonised on saadud.  Et kogemata poliitikakujundamisel suluviga mängima ei hakkaks (do-fail).

• Millist probleemi peaksid erinevad loodusteadust ja tehnoloogiat populariseerivad tegevused Eestis püüdma lahendada (tegevuste roll)?
• Mida on kõige olulisem järgmise viie aasta jooksul populariseerimistegevustega saavutada (tegevuste eesmärgid)? Kas muutused ühiskonnas ja majanduses nõuavad uute eesmärkide püstitamist teaduse populariseerijatele?
• Milliseid tegevusi ja kuidas oleks tarvis riiklikult korraldada ja toetada? Mida peaks võrreldes praegusega muutma?

Poliitikauuringute Keskus Praxis on Eesti Teadusagentuuri (ETAg) tellimusel teostamas analüüsi, mille eesmärgiks on hinnata teadust ja tehnoloogiat populariseerivate tegevuste tulemusi ja väljundeid ning saada soovitusi populariseerivate tegevuste planeerimiseks tulevikus. Analüüsis on vaatluse all sellised tegevused nagu „Teeme” projektid, teaduse populariseerimise projektikonkursil toetatud noortele suunatud projektid, ETAGi tegevused (ÕTÜ, õpilaste teadustööde riiklik konkurss, õpilasleiutajate riiklik konkurss), AHHAA ja Energia Avastuskeskuse tegevused, TÜ Teaduskooli ja TTÜ Tehnoloogiakooli tegevused ning Tiigrihüppe SA õpilaste konkursid ja projektid. Analüüsi fookuses on põhikoolide ja gümnaasiumide õpilased ning ajavahemik 2007–2011.

Mõttehommikul andsid ülevaate analüüsi peamistest tulemustest Praxise hariduspoliitika programmi juht Laura Kirss ja hariduspoliitika analüütik Hanna-Stella Haaristo, Teaduse ja tehnoloogia populariseerimistegevuste toetamisest eile, täna ja homme andis ülevaate Haridus- ja Teadusministeeriumi teadusosakonna asejuhataja Taivo Raud ning Mõttehommiku arutelu modereeris teadlane Mart Noorma. Arutelul osales üle kolmekümne teaduse ja tehnoloogia populariseerimisega seotud inimese erinevatest asutustest (teiste seas ülikoolid, teaduskeskused, haridusasutused, Haridus- ja Teadusministeerium, Eesti Teadusagentuur, Robotex, Tartu Observatoorium, Eesti Õpilasesinduste Liit, TÜ Eesti Geenivaramu, Hariduse Infotehnoloogia SA, Eesti Kaubandus-Tööstuskoda jpt).

Praxise analüütikud andsid analüüsi tulemuste põhjal ülevaate sellest, milliseid tegevustüüpe Eestis teaduse populariseerimisel seni pakutud  on, milliseid sisuelemente ja eesmärke need on sisaldanud, kuivõrd tegevustega seatud eesmärke seni saavutatud on, milline osa Eesti koolinoortest tegevustega hõlmatud on olnud, milliseid tegevusi peetakse laste huvi äratamise ja selle ülal hoidmise seisukohalt kasulikeks, milline on olnud tegevustes osalemise mõju noorte valikutele ning mida võiks riik täiendavalt teha, et tegevuste elluviijaid paremini toetada. Praxise ettekandega saate tutvuda SIIN.

Haridus- ja Teadusministeeriumi teadusosakonna asejuhataja andis oma ettekandes ülevaate teaduse ja tehnoloogia populariseerimise eesmärkidest ja nende senisest täitmisest, senistest tugevustest ja hästitoimivatest süsteemidest ja probleemsetest teemadest, avalikkuse hoiakutest teaduse ja tehnoloogia suhtes, LTT valdkonna vastuvõtu, õppijate ja lõpetajate osakaaludest ja teadlaste ja inseneride arvu muutumisest läbi aastate ning edasistest sammudest teaduse ja tehnoloogia populariseerimise valdkonnas. Taivo Raua ettekannet saate vaadata SIIT.

Mõttehommiku põhirõhk oli laudkondades toimuvatel aruteludel, mille eesmärgiks oli välja selgitada, millist probleemi peaksid erinevad teadust ja tehnoloogiat populariseerivad tegevused Eestis püüdma lahendada, mida on kõige olulisem järgmise viie aasta jooksul Eestis populariseerimistegevustega saavutada ning missuguseid tegevusi peaks riik korraldama ja toetama?

Peamiste probleemidena toodi arutelude käigus välja järgmised teemad:

• teaduslik maailmavaade pole piisavalt levinud,
• formaalhariduses ei ole reaalained piisavalt tavaeluga seotud,
• õpetajate ja õppe madal kvaliteet,
• vananenud õpikäsitluse jätkumine uute riiklike õppekavade kontekstis,
• noorte ebapiisavad teadmised haridus- ja karjäärivalikute tegemiseks,
• puudulik LTT huvihariduse süsteem,
• asja- ja eakohaste tegevuste puudulikkus madalama õppeastme lastele,
• teaduse populariseerimise sõnumid ei lähtu noortest ning pole asjakohased ning
• projektipõhine haridus (sh huviharidus).

Nendele probleemidele tuginedes tuli arutelude käigus kokku leppida peamised eesmärgid ja nende saavutamiseks vajalikud tegevused, mida riik korraldama peaks. Kuna osalejatel tuli anda ka omapoolne hinnang sõnastatud eesmärkide olulisusele, selgusid mõttehommiku tulemusena eesmärgid tähtsuse järjekorras, mida oleks kõige olulisem teaduse ja tehnoloogia populariseerimistegevustega Eestis järgnevate aastate jooksul saavutada:

1. Teaduslik maailmavaade on viidud noorteni (tegevused noortelt noortele; positiivne kuvand teadusest; kõik erinevad osapooled on samal lainel; interdistsiplinaarsus; uue meedia kasutamine; õpetajakoolitus)
2. Koolikeskkond toetab riiklike õppekavade rakendamist, tuginedes partnerluse põhimõtetele (koolijuhtide toetamine; kogemuste jagamine; õpetajate koolidevahelise mobiilsuse suurendamine; õpilane-õpetaja partnerlus)
3. Riik teadvustab teaduse populariseerimise olulisust nooremas eas laste hulgas (rohkem ressursse alusharidusse (sh õpetajate täiendkoolitused); teadlikkuse suurendamine; rändõpitubade arendamine; näidistegevuste kirjeldused)
4. Karjääriinfo on adekvaatne, lastel on kõrgem enesehinnang ning teaduse populariseerimine toimib elukestva õppe põhimõtetel (toetus õpetajatele, juhtidele, tugispetsialistidele jms; seostamine õppeprogrammidega; kooliaasta pikendamise võimaluse kaalumine; erinevate valdkondade omavaheline koostöö ja tugi)
5. Tasakaal projektitegevuste ja püsirahastuse vahel (erineva ajalise pikkusega projektide taotlusvoorud; end tõestanud projektidele püsirahastuse võimaldamine)
6. LTT huviharidus ei ole enam kunstlik (programmide ja õppematerjalide arendamine; juhendajate võrgustik ja tugi; toimuva ja olemasolevaga seostamine; ühise eesmärgi seadmine; juhendajate väärtustamine)

Kommenteeri teemat omalt poolt postituse kommentaariumis!

Kes peaks olema teenuseosutaja?
Kohalviibijad arutlesid selle üle, kes peaks e-tervise ja e-hoolekande teenuseid osutama.
1.    E-teenuseid peaksid täiendavate teenustena pakkuma tänased teenuseosutajad

• E-teenused on üks teenuste osutamise vorm ja selles valguses peaksid teenuste osutajateks olema need samad osapooled, kes praegu nii-öelda päristeenuseid osutavad – hoolekandesüsteem ja meditsiinisüsteem.
• E-teenuse osutajaks tervishoius ja sotsiaalhoolekandes peab olema organisatsioon või asutus, kes on seadusejärgselt kohustatud tervishoiu- ning sotsiaalhoolekande teenuseid osutama, e-teenuse osutamise jaoks ei ole vaja luua eraldi organisatsiooni, kes neid osutaks nii-öelda päristeenuste kõrval.
• Sotsiaalhoolekande ja tervishoiu e-teenuste osutamise viis on erinev, kuid sisuliselt jääb see tervishoiu- ja sotsiaalhoolekandeteenuseks.

2.    Teenuste disain peaks olema patsiendikeskne

• Keskenduda ei tohiks ainult e-teenustele, sest ära ei tohiks kaduda vahetu kontakt inimesega, kui inimesel on soov mitte e-teenust kasutada, siis peaks võimalus ka olemas olema.
• Teenuseosutaja peaks olema patsiendikeskselt meelestatud. Kui patsient pöördub sotsiaalhoolekande teenuste saamiseks omavalitsuse poole, kuid vajab hoopis tervishoiuteenust, või vastupidi – patsient pöördub tervishoiuteenuse osutaja poole, kuid vajab hoopis sotsiaalhoolekandeteenust, siis peaks olema võimalik patsient ka õigesse kohta suunata. Sealjuures ei peaks olema patsient see, kes süsteemis õiget kohta oma murega pöördumiseks otsib.

3.    E-teenuste laialdaseks kasutuselevõtuks on vajalik  keskne riiklik koordineerimine

• E-tervise ja e-hoolekande teenuste tehniliseks loomiseks on vaja riigi poolt luua tehnilised vahendid, infrastruktuur (sidekanalid) ja standardid.
• Teenuseosutamise tehniliseks baasiks võiks olla portaalilahendus, mis töötab arvutites ja telefonides. Riigi poolt tellitud ja pakutavad peaksid olema kindlad teenused, mis tagavad inimese toimetuleku.  Lisaks riigi poolt arendatud ning tagatud põhiteenustele võiksid olemas olla mugavusteenused, mida arendavad eraettevõtted.
• E-teenuste juurutamisel ja osutamisel on olulised kohapealne tehniline tugi, motivatsioon teenuse osutamiseks, rahastus, personal.
• Võtmeküsimus on selles, et kuidas erinevate teenusepakkujate puhul vältida olukorda, et igaüks pakub e-teenuseid omaette – ühel osapoolel (keskvõimul) peab olema aktiivne roll koordineerimisel ja see roll  peab olema palju aktiivsem, kui see täna on.

Lisaks leiti järgmist:

• Info- ja kommunikatsioonitehnoloogiliste lahenduste abil saab toetada inimeste mitmesuguseid teenusevajadusi nagu koduhoolduse pakkumine, mis suurendab patsientide turvalisust. Koduhoolduse pakkumine e-lahenduste abil toetab sotsiaalset suhtlemist ja väldib patsiendi isolatsiooni jäämist. E-lahendusi saab kasutada ka mitmesuguste juhismaterjalide produtseerimiseks ning nende kattesaadavuse parandamiseks e-kanali kaudu. Tervishoiusüsteemis saab ITK lahenduste abil teostada tervisenõustamist, kus ei ole vajadust kedagi füüsiliselt läbi vaadata. Samuti saab ITK lahendusi kasutada krooniliste patsientide kaugjälgimisel.
• Oluline on teenusedisain – teenuse arendaja peaks end teenuse disainimisel panema  patsiendi olukorda. Info- ja kommunikatsioonitehnoloogiliste lahenduste abil osutatav teenus peaks olema patsiendi vajadustele vastav ning e-teenuse kasutamine ei tohiks tavapärast elu segada. Patsient peab asjal kasu nägema, kui tema seda kasu ei näe, siis on e-lahendusi sotsiaalhoolekandes ning tervishoius raske patsiendi puhul rakendada. Selleks, et aidata vajadusele vastav teenus patsiendil üles leida tuleb e-lahenduste näol pakutavaid teenuseid kui innovatsiooni aegsasti juurutama hakata. Sotsiaalhoolekandes ja tervishoius tuleb teenuste disainimisel juba täna mõelda sellele, millised on tulevikupatsiendid täna.
• Järgmiste sammudena info- ja kommunikatsioonitehnoloogiliste lahenduste laialdasemal rakendamisel võiks keskvalitsus hinnata ja analüüsida sotsiaalhoolekande ja tervishoiu e-lahenduste pilootprojektide tulemusi. Kui selgub, et pilootprojekt on olnud tulemuslik ning sellel sotsiaalhoolekande- ja/või tervishoiuteenuste osutamisel positiivne mõju, siis saab kaaluda nende teenuste rakendamist laiemalt. Pikas perspektiivis vajab kogu sotsiaalhoolekande- ja tervisesüsteemi sisu ning korraldus kaasajastamist. Kui tahetakse rääkida ühtsest integreeritud süsteemist Eestis, siis on vajalik ära kirjeldada üleriigilised teenusestandardid.

Seminaril kaardistati, missugused on erinevate osapoolte rollid. Kaardistamise tulemused on toodud allpool tabelis.

Kokkuvõttes saab välja tuua, et e-teenuste pakkumisel sotsiaalhoolekandes ning tervishoius on olulised riiklik aktiivne koordineerimine, patsiendi teadlikkus, osapoolte arusaam integreeritud teenuste osutamise süsteemist, standardid nii teenusele enesele kui ka kasutatavale tehnilisele lahendusele ning info liikumine osapoolte vajaduste kohta. Kui erinevaid teenusvajadusi toetavaid e-lahendusi rakendada suurema arvu inimeste peal kui senised pilootprojektid on seda teinud, siis võiksid e-lahendusel põhinevad e-teenused muutuda odavamaks. E-lahendusel põhinev teenus oleks hea tugiteenus teiste sotsiaalhoolekande- ning tervishoiuteenuste kõrval.
Seminaril osalesid esindajad Tallinna Sotsiaal- ja Tervishoiuametist, Sotsiaalministeeriumist, Ida-Tallinna Keskhaiglast, E-tervise Sihtasutusest, Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumist, Riigikantseleist, Eesti Tervisetehnoloogiate  Klastrist, Medicine Estoniast, Eesti Patsientide Nõukojast, Arengufondist, Eesti Infotehnoloogia ja Telekommunikatsiooni Liidust,  Eesti Haigekassast, E-tervise Sihtasutusest, Saaremaa Arenduskeskusest, Kuressaare Hoolekandest, Pärnu Haiglast, Tallinna Tehnikaülikoolist, Tallinna Ülikoolist, Gravitas Consultist, Smart City Labist, SA Tuurust, Helmes AS-st.

Seminaril oli kolm ettekannet, mis kirjeldasid praktilisi kogemusi e-lahendustega. Anneli Rasu Saaremaa Arenduskeskusest rääkis pilootprojekti VIRTU rakendamise kogemusest Saaremaal, mille eesmärk oli toetada eakate toimetulekut kodus. Dr Kai Sukles rääkis krooniliste haigustega patsientide kaugjälgimisest DREAMING projekti eeskujul. Raivo Allev Tallinna Sotsiaal- ja Tervishoiuametist tutvustas erinevaid e-lahendusi, mida Tallinna linnas on rakendatud.

Mida statistika näitab

Ettevõtlusaktiivsust on iseenesest kohutavalt raske mõõta, iga indikaator kajastab seda teemat erinevast küljest. Kõige lihtsam on vaadata ettevõtete arvu ja on selge, et Eestis ettevõtete arv kasvab (vt joonised 1 ja 2). 2009.a. aset leidnud füüsilisest isikust ettevõtjate (FIE) arvu kasv tuleneb küll statistika kogumise põhimõtete muutumisest (üksnes Maksuametis registreeritud FIEsid Statistikaameti andmed varem ei kajastanud), kuid kiiresti on kasvanud just osaühingute (OÜ) arv. See iseenesest ei pruugi veel ettevõtlikkust näidata, osaühingu loomine on lihtne ja odav ning osaühingu või paari omamine võib olla kasulik erinevatel põhjustel, nt pisikeste lisatööotsade tegemiseks põhitöö kõrvalt, mis ei tee inimesest veel sõna otseses mõttes ettevõtjat – sedasama võiks teha ka töövõtulepinguga ja paljud teevadki. Lisaks sisaldab see arv hulgaliselt mitte-aktiivseid ettevõtteid (vahe aktiivsete ja mitteaktiivsete vahel on näha joonisel 5). Ja lisaks tuleb arvestada, et lähtumine juriidilisest vormist on piirav. Nt puudutab see trendikat ja samas hoomamatut sotsiaalset ettevõtlust. Kui inimene on põhimõtteliselt ettevõtja, aga ettevõtte asemel on tal MTÜ, siis sellised ettevõtlusaktiivsuse indikaatorid (nt ettevõtete arv, ettevõtete arv tuhande elaniku kohta) sellist ettevõtjat ei kajasta.

Joonis 1. Ettevõtete arv aastatel 2005-2011.

Allikas: Statistikaamet

Joonis 2. Uute ettevõtete loomine aastatel 2005-2011.

Allikas: Äriregister

Kõige selle tõttu on mõttekas siia juurde vaadata ka Statistikaameti tööjõu uuringu andmeid – kui paljud inimesed ise ütlevad, et nad on põhikohaga ettevõtjad (siinkohal on välja jäetud talupidajad ja vabakutselised). Vahet tehakse veel palgatöötajatega ja üksikettevõtjatel. Ilmneb, et ka ettevõtjate arv on võrreldes buumiajaga siiski kahanenud ja viimastel aastatel suhteliselt stabiilne, näidates väikest kasvu (vt joonis 3).

Joonis 3. Ettevõtjate arv 2005-2011, tuhandetes

Allikas: Statistikaamet

Huvitavaks läheb aga siis, kui vaadata eraldi eestlasi ja mitte-eestlasi (joonis 4). Eestlaste hulgas on ettevõtlusaktiivsus peale sügavat langust taastunud, mitte-eestlaste hulgas aga mitte. Seega keskmist tõmbavad alla just mitte-eestlased ehk kui nt on soov tõsta ettevõtlikkust ja lähtutakse sellest näitajast (mida uues Eesti ettevõtluse kasvustrateegia 2020 dokumendis tehakse), siis peaks tähelepanu pöörama rahvuslikele erisustele.

Joonis 4. Ettevõtjate arv rahvuste lõikes, 2005-2011, tuhandetes

Allikas: Statistikaamet

Kokkuvõttes võib öelda, et ettevõtete arv kasvab tunduvalt kiiremini kui ettevõtjate arv (joonis 5), aga siiski on eestlaste hulgas ka ettevõtjate arvukus kasvuteel ehk siis jutud eestlaste ettevõtlusaktiivsuse kasvust ei ole liialdus.

Joonis 5. Ettevõtjate (inimesed) ja ettevõtete arv 2005-2011,tuhandetes

Allikas: Statistikaamet

Iseküsimus on, mis see optimaalne ettevõtjate osakaal hõivatutest võiks olla. Hetkel on Eestis neid tunduvalt vähem kui EL keskmiselt (joonis 6), kuid oleme samas liigas USA, Kanada, Prantsusmaa, Rootsi jts riikidega. Iseendale tööandjate arvukuse poolest on ELs eesrinnas Itaalia, Poola, Kreeka, Portugal.

Joonis 6. Iseendale tööandjad osakaaluna kõigist hõivatutest (%)

Allikas: OECD Factbook: Economic, Environmental and Societal Statistics, 2011

Eurobaromeeter kinnitab eestlaste vähemalt keskpärast ettevõtlusaktiivsust

Ettevõtlusaktiivsust mõõdetakse ka mitmete rahvusvaheliste rahvaküsitluste raames. Eurobaromeetri uuringusse on Eesti kaasatud aastast 2004. aastast ning uuringut viiakse läbi iga paari-kolme aasta tagant. Uuritakse inimeste eelistusi palgatöö ja ettevõtluse osas, ettevõtlusega alustamise takistusi ja soodustavaid tegureid, hoiakuid ettevõtluse suhtes laiemalt aga ka seda, kas on juba astutud konkreetseid samme ettevõtte asutamiseks või isegi kunagi reaalselt ettevõtte asutatud. Eraldi uuritakse, miks ettevõte on asutatud, kas nähti ärivõimalust või oli see pigem vajadustest tingitud samm.

Äsja avaldatud viimane uuring  näitas, et 35% eestlastest eelistaks võimalusel iseendale töö andmist palgatööle, mis on suhteliselt sarnane EL keskmisele proportsioonile (37%). Mõlemad näitajad on muide langenud, 2009.a. oli ettevõtluse eelistajaid eestlaste seas 43% ja EL keskmiselt 45%. Ettevõtluse eelistena nähakse pigem eneseteostust, iseseisvust, paindlikkust, väiksem osa vastanuist tõi välja ka kõrgemaid sissetulekuid. Ettevõtlust peljatakse läbikukkumise hirmu, sissetulekute ebastabiilsuse, liigse töökoormuse tõttu. Huvitaval kombel väga vähesed (7%) muretsevad töökoha kaotamise riski pärast (job security), EL vastav keskmine on 19%. Selge on see, et ettevõtlusest huvitunuid on rohkem, kui neid, kes reaalselt tegudeni on jõudnud (eelneva statistika põhjal). Eks muidugi see eelistuste küsimus on hüpoteetiline ja reaalses elus võivad needsamad inimesed ikkagi valikuhetkel otsustada tasuva palgatöö kasuks.

Üks huvitav nüanss, mis välja tuli, puudutas ettevõtluse ja ettevõtjate mainet laiemalt. Eestlased on isegi positiivsemad kui EL inimesed keskmiselt, hinnates ettevõtjate panust tööhõive ning uute toodete ja teenuste loomisesse. Samas 71% eestlastest (ja vaid 57% EL inimestest keskmiselt) arvavad, et ettevõtjad lõikavad teiste inimeste töö arvelt ikkagi omakasu ning mõtlevad eelkõige oma taskute täitmisele (61% vastanutest võrreldes 51%ga ELs keskmiselt).

Rääkides aga konkreetselt ettevõtlusaktiivsusest, siis ilmnes, et 24% vastanutest tegeleb hetkel ettevõtte asutamisega või on kunagi ettevõtte asutanud. Kui arvestada, et võrreldes 2009. aastaga on see näitaja kahe protsendipunkti võrra tõusnud ning EL keskmine on 23%, võiks öelda, et arengud on positiivsed. Muretseda võiks aga ettevõtlusega alustamise ajendite pärast – nagu jooniselt 7 ilmneb, suur osa ettevõtte alustanutest tegi seda olude sunnil (vajadusettevõtlus). Selliseid ettevõtteid on Eestis võrreldes EL keskmisega tublisti rohkem. Selle teema osas annavad aga erinevad uuringud erinevaid tulemusi ehk siis hiljuti avaldatud Globaalse ettevõtlusmonitooringu andmed on veidi optimistlikumad.

Joonis 7. Ettevõtjate ja ettevõtete arv 2005-2011,tuhandetes

Allikas: Eurobaromeetri uuringud 2004-2012

Globaalne ettevõtlusmonitooring

Globaalse ettevõtlusmonitooringu (Global Entrepreneurship Monitor, GEM) keskmes on ettevõtlusaktiivsuse mõõdik, milleks on täisealiste inimeste osakaal, kes on hiljuti (3,5 aasta jooksul) asutanud ettevõtte või astuvad hetkel samme ettevõtte asutamiseks. Eelmisel aastal osales Eesti esimest korda GEM uuringus ja ilmnes, et Eestis on selliseid varase faasi ettevõtjaid suhteliselt palju 14%,mis ületab tublisti EL keskmist (8%). Numbrid on madalamad võrreldes Eurobaromeetri uuringuga tingituna kitsamast definitsioonist (ajaline piirang – 3,5 aastat). Eesti EL keskmist sel määral ületav tulemus on siiski üllatav.

Ka GEM uuring vaatab ettevõtlusega alustamise motiive, täpsemalt – vajadusettevõtluse mõiste võetigi kasutusele GEM uuringute raames 2001. aastal. Vajadusettevõtlus hõlmab siis ettevõtjaid, kes on ettevõtlusesse nö tõugatud, kuna puudusid muud töövõimalused või kes seisid silmitsi ohuga lähitulevikus töö ja sissetulek kaotada. Sellele vastandub võimalusettevõtlus, mis on ajendatud eelkõige ärivõimaluse ärakasutamisest. GEM uuringu põhjal ei ole vajadusettevõtluse osakaal Eestis suur – 18% võrreldes EL keskmise 21%ga. Võimalusettevõtluse osakaal on vastavalt 49% ja ELs 47%. Seega on tulemus oluliselt erinev võrreldes Eurobaromeetri uuringuga. Eks teatud määral tuleb see metoodikast – GEM uuringus võisid osad neist, keda Eurobaromeetri uuringus vajadusettevõtjaiks klassifitseeriti, jääda nö kombineeritud motiividega ettevõtjaiks, mis oli kolmas valikuvariant. Lisaks ka see mainitud ajapiir.

Eestlaste üldised hoiakud ettevõtjatesse ja ettevõtlusesse on ka GEM uuringu põhjal EL keskmisest pisut tagasihoidlikumad, kuigi mitte nii negatiivsed kui Eurobaromeetri uuringust ilmnes. Samas küsiti ka täiesti erinevaid aspekte. Igatahes tundub, et see on teema, millega peaks tegelema. Ja eks seda on tõdetud varemgi – Vabariigi Valitsuse tegevusprogramm aastateks 2011-2015 toob ühe tegevussuunana välja „väärtustame ettevõtjat ühiskonnas kui uue rikkuse loojat,“ kahjuks pole siiani vastavaid tegevusi silma jäänud.

GEM uuring toob veel välja rea huvitavaid aspekte ettevõtlust takistavate ja soodustavate tegurite ning ettevõtete jätkusuutlikkuse osas. Tulemustega saab tutvuda GEM üleilmses aruandes ja mõningate tõlgendustega Arengufondi poolt tehtud ülevaates.

Kokkuvõttes võiks vist öelda, et ettevõtlusaktiivsusega on lood Eestis suhteliselt head ja märgata on väikest aktiivsuse kasvu peale majanduslanguse ajal aset leidnud kukkumist. Ettevõtlusest huvitatuid on veelgi ja ideaalis võiks neil olla võimalus end teostada neile sobival viisil. Takistavatest teguritest on viimasel palju räägitud, nendega tegeletakse ja tuleb edasi tegeleda. Pisut segaseks jääb aga vajadusettevõtluse osakaal Eestis, mis võib siiski olla probleemiks. Senisest enam peaks kindlasti aga tähelepanu pöörama mitte-eestlaste vähenenud ettevõtlusaktiivsusele ja teise teemana suhteliselt negatiivsetele hoiakutele ettevõtjate suhtes.

Autor: Praxise majanduspoliitika analüütik Anne Jürgenson

Läänemere riikide projekti ONE BSR raames avatakse peagi veebiplatvorm newsWave, mis hakkab kajastama piirkonna uudiseid. Projekti eesmärk on leida üles Läänemere piirkonnale omaseid iseloomujooni ning neid maailmale tutvustada.

Eestvedajate sõnul soovitakse Läänemere piirkonna elukeskkonda, traditsioone ja võimalusi tutvustada rahvusvaheliselt just sel viisil, kuidas seda näevad siin piirkonnas elavad inimesed. Seetõttu kuulutati välja konkurss blogijate leidmiseks Eestist, Soomest, Saksamaalt, Lätist, Leedust, Norrast, Poolast, Venemaalt, Rootsist ja Taanist.

Kandideerima oodatakse inimesi, kes kirjutaksid oma igapäevaelu kogemusest, hobidest, huvialadest ja sündmustest newsWave veebiportaalis vähemalt korra kuus ühe aasta jooksul. Blogijad võivad olla erinevate elualade esindajad, näiteks kunstnikud, teadlased, üliõpilased jt, kel oleks soov jagada mõtteid kohalikust eluviisist, traditsioonidest ja sündmustest. Eelduseks on hea inglise keele oskus. Blogikannetesse võib lisada ka endatehtud fotosid ja videoid.

newsWave´i liikmetel avaneb võimalus jõuda suure hulga rahvusvahelise auditooriumini ning olla osa rahvusvahelisest blogijate võrgustikust.

Osalemiseks tuleb täita registreerimisankeet enne 4. veebruari. Parimatel blogijatel on võimalus kaasa lüüa ka Läänemere ringreisil 2013. aasta suvel.

Täpsemad tingimused ja kandideerimisinfo on SIIN!

ONE BSR on rahvusvaheline projekt, mida kaasrahastab Euroopa Liit Läänemere piirkonna programmi 2007-2013 kaudu ja mida viivad ellu 17 partnerorganisatsiooni üle kogu Läänemere. Eestipoolne projektipartner on Poliitikauuringute Keskus Praxis.

Lisainfo:

Franziska Schindler

ARS BALTICA Secretariat (Saksamaa)

projects.arsbaltica@nordkolleg.de

Kõrghariduse valdkonnas jäävad 2012. aastast meelde kõrgharidusreformi ellurakendamiseks väljatöötatud seaduseelnõudega seotud debatid. 2012. aasta alguses ei kuulutanud president välja ülikooliseaduse, rakenduskõrgkooli seaduse ja teiste seaduste muutmise seadust, viidates mitmetele puudujääkidele. Neist olulisimad olid seotud kõrgkoolidele raha eraldamise ning õppekava täitmata jätnud tudengilt õppekulude hüvitamise küsimuste ebaselgusega. Riigikogu arutas seaduseelnõud uuesti ning mais sai kõrgharidusreformi eelnõu lõplikult vastu võetud ja presidendi heakskiidu. Detsembris võeti vastu ka uus õppetoetuste ja õppelaenu seadus, millega rakenduvad vajaduspõhised õppetoetused. Õppetoetuste seaduse eelnõu tekitas sarnaselt kõrgharidusreformi eelnõuga palju vaidlusi ja arutelusid, kuna tegemist oli suuri muudatusi ja suurt hulk tudengeid puudutava eelnõuga. 2013. toob veidi selgust sellesse, kuidas kõrgharidusreformi rakendamine edenema hakkab.

Novembris lõpus kiitis valitsus heaks kauaoodatud uue kutseõppeasutuse seaduse eelnõu. Selle üheks olulisemaks muudatuseks on seniste haridustasemel põhinevate õppeliikide kaotamine ja asendamine Eesti kvalifikatsiooniraamistikul põhinevate õppeliikidega. Selle kohaselt jaguneb kutseõpe taseme- ja täiendusõppeks. Väga oluliseks muudatuseks on Eesti haridusmaastikul võimalus omandada keskharidus ilma põhiharidust omamata. Vähemalt 22-aastased ilma põhihariduseta inimesed saavad asuda omandama kutsekeskharidust, kui inimesel on kooli hinnangul selleks piisav valmisolek ja vajalikud teadmised ning oskused. Lisaks luuakse uue seadusega võimalus üldhariduskooli ja kutseõppeasutuse tegutsemiseks ühe asutusena ning lubatakse kutsekeskhariduse omandanud õpilastel jätkata aasta jooksul kutseõppeasutuse või gümnaasiumi juures üldharidusainete õppimist, et parendada lõpetaja võimalusi jätkata õpinguid kõrghariduse tasemel.

Kokkuvõttes võib öelda, et hariduse valdkonnas on uue valitsuse ajal näha jõulist valdkonna arendamist. Ministril on selged visioonid ning koalitsioonipartnerite tugev toetus oma plaanide elluviimiseks. Seda ilmestab uute plaanide kiire elluviimise tempo nii kõrghariduse kui üldhariduse valdkonnas. Nt hariduskorralduse kaasajastamise põhimõtted kiideti valitsuses heaks juunis ning vastav seaduseelnõu jõudis valitsuskabinetti juba aasta lõpuks. Sellist töötamise kiirust kohtab tänapäeva poliitikakujundamises harva. Samas on muutuste kiire rakendamise varjuküljeks tihti muutuste läbirääkimiseks jääv lühike aega, mis ei võimalda kavandatavaid samme põhjalikult siht- ja sidusrühmadega läbi arutada ning kõiki rahuldavaid kokkuleppeid saavutada. Kõiki olulisemaid haridus- ja teadusministri seaduseelnõusid saatsid emotsionaalsed ja kohati teravad vaidlused, uuel aastalt ootaks, et aruteludeks leitakse rohkem aega.

2013. aasta on hariduse valdkonnas eriti otsustava tähtsusega – aeg on paika panna valdkonna järgmise seitsme aasta prioriteedid, sest EL struktuurifondide uue perioodi rahade otsused langetatakse just sellel ajal. Haridus- ja teadusminister on samuti ise rõhutanud, et hariduse järgnevate aastate arengufookused ning Euroopa Liidu toetusrahade kasutamist tuleks käsitleda üheskoos. Detsembri aluses kiitis valitsus seda ideed silmas pidades heaks Eesti elukestva õppe strateegia aastateks 2014-2020 koostamise ettepaneku. Aprilliks 2013 loodetakse strateegias koos huvigruppidega kokku leppida.

Autorid: Praxise hariduspoliitika analüütikud

Poliitikauuringute Keskus Praixs kuulub võrgustikku Valitsemise Valvurid. Valitsemise valvurid on poliitiliselt sõltumatud asjatundjad, kes jälgivad veebilehel www.valvurid.ee valitsuse tegevusprogrammi täitmist ehk riigivalitsemise argipäeva.

Hea tava koostamisse on senini panustanud lisaks Estesele riigiasutuste hindamiskoordinaatoreid koondava Hindamise Juhtkomisjoni liikmed. Enne lõplikku nö heaks kiitmist soovime veel koguda tagasisidet laiemalt ringilt, seega on täiendused-kommentaarid oodatud kõigilt hindamistega kokkupuutuvatelt osapooltelt – tellijatelt, hindajatelt, hinnatavatelt, hindamiste kasutajatelt.

• Hindamise hea tava dokumendiga saab tutvuda siin!

• Ootame mõtteid jaanuari lõpuni aadressil merilin.truuvaart@ee.ey.com

Keegi meist ei taha, et meie õigusi piiratakse rahvuse, rassi, nahavärvuse, soo, keele, päritolu, usutunnistuse, poliitiliste või muude veendumuste, samuti varalise ja sotsiaalse seisundi või muude asjaolude tõttu. Küll aga lepime kui meid eelistatakse meie  rahvuse, rassi, nahavärvuse, soo, keele, päritolu, usutunnistuse, poliitiliste või muude veendumuste, samuti varalise ja sotsiaalse seisundi või muude asjaolude tõttu, ning teiste inimeste õigusi seetõttu piirates. Teisisõnu, meile ei meeldi kui meid diskrimineeritakse, kuid me pole üldse nii sõnakad kui teisi diskrimineeritakse. Õiglane on, et me ei lase ennast kohelda halvemini või eriliselt ega kohtle teisi selliselt. Oluline on, et  see poleks ainult näiline, vaid ka tegelik, tegelik mõistmine, lugupidamine ja võimaldamine.  Üks asi, mida peaksime mõistma, et diskrimineerimine ei ole ainult väikse grupi suhtes. Palgalõhe ja naiste väike osalus poliitikas näitavad, et kuigi naised on Eesti ühiskonnas ülekaalus ja on paremini haritud, on nad tõrjutud tippjuhtimisest, poliitikast ja ühiskonda mõjutavate otsuste tegemisest.

Eesti on kummaline maa. Oleme Euroopa Liidu pailapsed –  viisakas eelarve, hea ettevõtluskeskkond, oleme säästlikud ja tehnoloogiateadlikud, ühenduste tegevuskeskkond on soodne ja inimestel on võimalused ennast teostada. Kõik vajalikud seadused on ka justkui vastu võetud –  soolise võrdõiguslikkuse seadus, võrdse kohtlemise seadus, töölepingu seadus, lastekaitseseadus ja ka põhiseadus, mis näitavad meid heast küljest. Aga kui vaatame sügavamale, siis näeme, et meil on suur palgalõhe meeste ja naiste vahel.  Oleme küll üle võtnud direktiivid miinimumtasemel, kirja saanud linnukesed, aga sisulist poliitilist tahet väga ei ole, mis avaldub eriti selgelt näiteks soovolinikule eraldatud eelarves või soovimatuses vastu võtta seadus, mis võimaldaks samasooliste inimeste peredele võrdsed õigused.

Näen, et neil teemadel mängivad peamist rolli taas kord kodanikuühendused. Kodanikuühenduste roll ühiskonnas ja ühiskondlike küsimuste lahendamisel on suur. Ühenduste teenused, ideed ja panus on need, mis koos ettevõtjate ja avaliku sektoriga loovad usaldusväärse ja mõistliku elukeskkonna. Pole eluvaldkonda, kus ühendused ei tegeleks. Rääkisin Skopjes toimunud mõttekeskuste konverentsil ühest sellisest valdkonnast.

Nii ongi see ühenduste õlgadel, olla eestkõnelejad, mainekujundajad, sotsiaalse innovatsiooni loojad, seaduskujundajad, teenuste pakkujad, huvikaitsjad ning koostöö tegijad. Võib-olla me ei saagi alati aru kui suur on ühenduste tegelik töö ja panus võrdsesse kohtlemisse, võrdsete võimaluste kujundamisse ja diskrimineerimise vähendamisse ühiskonnas: Inimõiguste Keskus, Pagulasabi, Puuetega Inimeste Koda ja teised puuetega inimeste organisatsioon, HIV/AIDS teemaga tegelevad ühendused, varjupaigad, rahvusvähemused, lasteorganisatsioonid, naiste ümarlauad, meesteorganisatsioonid, soovähemuste teemade ühendused – me teame ja tunneme neid.

Mõelge ja õppige:

• Erinevus rikastab kampaania – suur ühenduste koalitsioon, sh Inimõiguste Keskus, Puuetega Inimeste Koda, Tegusad Eesti Noored, Eesti Lesbide, Geide, Bi- ja Transseksuaalsete  inimeste (LGBT) ühing ning PÖFF;
• Noorteühenduste ja puuetega inimeste ühenduse koostöö, et tuua esiteks puuetega noori rohkem puuetega inimeste ühendustesse, aidata noorteühendustel mõelda kaasavamalt ning puuetega noori arvestavamalt ja luua ühiskonnas positiivset kuvandit noo noortele kui ka puuetega inimestele;
• HIV/AIDS ja ettevõtted HIV vastu – koalitsiooni kuuluvad ettevõtted on võtnud eesmärgiks üheskoos toetada HIV-ennetust Eestis oma töötajatele ning laiemale avalikkusele suunatud teavitustöö kaudu. Kureerib Terve Eesti SA;
• Koduvägivalla kampaania, mille raames tehti tööd politseiga, et esiteks ühiskonnas üldse mõistetakse koduvägivalla tõsidust ning teiseks, et abivajavate inimeste muredega tegeletakse ka politsei poolt tõsiselt;
• Vanemaealised inimesed ja Eesti Energia vastav personalipoliitika.

Need on ainult mõned näited, mida kõiki iseloomustavad sisukus, koostöö ja sünergia – üksi suudame me vähe. Tulles tagasi alguse juurde: otsime just selliseid näiteid, kus lahendus peitub sotsiaalses innovatsioonis. Sotsiaalne innovatsioon on igasugune toode, teenus, algatus, protsess, programm või disain, mis tahab parandada ja aja jooksul ka muudab meie uskumusi, käitumust ja suhtumist. Näiteks uskumusi vägivalla ohvriks langenud naistest, et nad on justkui selles ise süüdi; suhtumist inimõiguste teemasse, et see on mingi võõras asi, mis meid ei puuduta või käitumist HIV-positiivsete inimeste suhtes. Oleme juba paranenud ja arenenud, suuresti tänu ühenduste tööle.

Sotsiaalne innovatsioon on võimalik ainult siis kui me teeme seda koos ja partnerluses nii omavahel kui teiste sektorite ja valdkondadega. Seega, rohkem sisulist mõistmist ja tegutsemist diskrimineerimise vähendamiseks ning lahenduste otsimist ja koos töötamist ühenduste, ettevõtete, avaliku sektori ja meediaga. Esita oma idee ja lahendus Euroopa Sotsiaalse innovatsiooni auhinnale.

Praxise Akadeemia juht Kristina Mänd

Piltlikult öeldes olid aknad avatud ja rahvas lehvitas neile noortele kaasaelavalt. Nüüd on ajad teised ja noorus on tööturul kvalifikatsioon vaid vähestes ametites. Isegi kõrgharidus ei garanteeri alati seda, et mõni aken avaneks.

Kui aga juhtub, et pole eriti haridust ega oskust tööd teha ja ka suhtlemine potentsiaalse tööandjaga tundub keeruline, võib perspektiiv ühiskonna ellu kaasatud olla üpris kehv tunduda.

Sellist olukorda, kus inimesel ei ole võimalik ühiskonnaelus osaleda, nimetatakse sotsiaalseks tõrjutuseks. Põhjus võib olla nii juba eelnevalt loetletud puudulikus hariduses, töötuses, suhtlemishirmus, vaesuses, puudes, religioossetes vaadetes või ka näiteks õpitud abituses.

Euroopas loetakse sotsiaalse tõrjutuse üheks oluliseks riskigrupiks noori, kes ei tööta, õpi ega osale ka mõnel koolitusel (inglise keeles väljend NEET – Not in Employment, Education or Training). Ka Eestis hakati seoses masuga sellistele noortele rohkem tähelepanu pöörama, kuna näiteks 2010. aastal oli iga neljas 15-24-aastane noor selliselt klassifitseeritav ning veidi enam kui iga viies 16-24-aastane noor elas suhtelises vaesuses. Ühest küljest võib vaesus tingida sotsiaalse tõrjutuse, teisalt võib sotsiaalne tõrjutus olla ka vaesuse üks põhjus.

Eelmainitud töötud, hariduseta ja passiivsed noored on kõige põhilisemad riskigrupid, kellest sotsiaalse tõrjutuse kontekstis räägitakse. Teistes riikides on toodud riskigruppidena ka näiteks kodutuid noori või noori, kellel on risk jääda kodutuks, sisserännanud noori ja etnilisi vähemusi ning noori, kelle eest on riik hoolitsenud (ehk asenduskodude noored).

Ka Eestis on asenduskodu ehk endise nimetusega lastekodu noored need, kelle puhul üleminek iseseisvasse ellu toimub võrreldes peredest pärit noortega järsemalt. Kehtiva sotsiaalhoolekande seaduse järgi on noorel võimalik olla asenduskoduhooldusel kuni täisealiseks saamiseni ehk kuni 18-eluaastani või kui noor õpib kutseõppeasutuses, rakenduskõrgkoolis või kõrgkoolis esmase õppekavajärgse nominaalse õppeaja lõpuni.

Seega paneb Eestis seadus suhteliselt täpselt paika, mis hetkest asenduskodu noor on täiskasvanu ja peaks enda eest ise hoolitsema. Kui noor aga otsustab 18-aastasel koheselt mitte edasi õppida, peab ta iseseisvas elu hakkama end ise majandama, hoolitsema eluasemekulude eest jne. Hilisem perspektiiv minna õppima, võib osutuda väga keeruliseks, kui mitte võimatuks.

Praxise poolt 2010. aastal valminud uuringus “Asenduskodudes kasvanud noorte valmisolek iseseisvaks eluks” läbi viidud intervjuudest lastekaitse- ja sotsiaaltöötajatega peegeldus arvamus ja suhtumine, et asenduskodud pakuvad niivõrd häid elamistingimusi, et noore iseseisvumine tihtipeale kesisematesse elamistingimustesse võib olla noore jaoks šokeeriv. Värskelt elluastunud noor võib kokku puutuda tingimustega, mis nõuavad spetsiifilisemaid oskusi.

Näiteks selgus, et 62% noortest ei olnud ahju kütnud ning enam kui pooled noortest polnud nööpi ette õmmelnud ega ka elektripirni vahetanud. Iseseisvalt elu alustades võivad need olla aga olulise tähtsusega oskused.

Samuti ei luba näiteks tervisekaitsenõuded asenduskodus elaval alla 18-aastastel lastel valgusteid puhastada, aknaid pesta ega ka tualettruumi puhastada. Lastekaitsetöötajad tõid ka näiteid sellest, et asenduskodudest pärit noored ei oska sageli konflikte või probleemseid olukordi lahendada, kuna nad ei ole kokku puutunud probleemidega, kus näiteks peres on üks lapsevanem kaotanud töö ja pere peab hakkama saama ühe pereliikme palgaga.

Pealtnäha võib jääda mõistetamatuks, kuidas on see kõik seotud sotsiaalse tõrjutusega, kuid puuduv perekonna tugi, õpetatud abitus ja liialt varajases eas iseseisva elu alustamine võivad olla põhjus, miks noor ei saa omandatud haridust või ka tööle mindud.

Eestis puudub statistika selle kohta, mis on saanud asenduskodude noortest, kes on ellu astunud. Vaadeldes aga erinevates riikides tehtud uuringuid, siis sageli on just endised asenduskodu kasvandikud need, kellel kodutuse ja töötusega kaasnevate probleemide tõttu on ka suurem tõenäosus sattuda kriminaalsele teele ning enne 20. eluaastat lapsi saada (Eurochild 2010). Loomulikult on asenduskodudest iseseisvunud noorte seas ka inimesi, kes on tublisti hakkama saanud ja oma elu edukalt jalgele seadnud, kuid nende noorte käekäik on olnud sõltuv suuresti õnnest ja ka nende endi ambitsioonikusest.

Millised on lahendused?

Noorte sotsiaalse tõrjutuse vähendamine on kompleksne teema. Mõnes mõttes võib öelda, et see on sõltuv nii pere-, haridus-, töö-, sotsiaalhoolekande- kui ka noorsoopoliitikast ja kõige tipuks sõltub see ka ühiskonna hoiakutest. Noorte sotsiaalse tõrjutuse vasturohi on sotsiaalne kaasatus. Viimane sõltub aga alates sellest, kuidas on perekond last väikesest peale kasvatanud, kuivõrd on last pere igapäeva tegemistesse kaasatud ning usaldatud tema arvamust kuni selleni, kuivõrd on ühiskonnas noori kaasatud neid puudutavasse otsustesse.

Kui näiteks lapse enesehinnang on väga madal ja tema arvamust on peres alati maha tehtud, on sellel noorel ka teistel tasanditel väga raske end kuuldavaks teha. Sestap on perel ja sellel, kuivõrd palju perekond koos noorega teda puudutavaid valikuid analüüsib, samuti oluline roll, kuna hilisem toimetulek sõltub paljuski omandatud oskustest ja kogemustest.

Hariduspoliitikas on noorte sotsiaalse tõrjutuse vähendamise nimel vaja tööd teha koolikatkestajate osakaalu vähendamisega. Valitsuse konkurentsivõime kavas “Eesti 2020″ on seatud eesmärk vähendada põhihariduse või madalama haridustasemega õpinguid mittejätkavate noorte osakaalu 11,7%-ilt 9,5%ni. Selline plaan näib realistlik, kuigi mitte väga ambitsioonikas.

Samuti nagu leiti Praxise mõttehommikul, mis käsitles just noorte sotsiaalset tõrjutust, peaks haridusvaldkonnas rohkem arvestama noore individuaalse arengu ja saavutustega ning tulemuspõhine hindamine võiks olla üks samm selles suunas. Koolis tuleks ka rohkem tähelepanu pöörata sotsiaalsete oskuste (suhtlemise, meeskonnatöö, ettevõtlikkuse) sihipärasele arendamisele.

Tööpoliitikas tuleks rohkem leida viise, kuidas pakkuda noortele töökogemust ja oskust käia tööl. Kavas “Eesti 2020″ on seatud ka eesmärk vähendada noorte (15-24-aastaste) töötuse määra 2010. aasta 33 protsendilt 10 protsendile aastaks 2020. Samuti tuleks ühiskonnas rohkem väärtustada ka vabatahtlikku tööd, mis on samuti võimalus anda noortele töökogemust. Näiteks Ameerikas nähaksegi vabatahtlikus töös hüppelauda tööellu: ühest küljest näitab vabatahtliku töö tegemise valmidus noore soovi panustada paremasse ühiskonda, teisalt on see kogemus, mille puhul on võimalik leida oma CVsse ka soovitajaid.

Kuivõrd artiklis käsitlesin ka asenduskodunoori, siis millised oleksid lahendused nende puhul, et neil oleks väiksem risk olla tõrjutud iseseisvas elus? Ilmselt aitaks kaasa, kui meie seadused nii jäigalt 18-24-aastast noort asenduskodust välja iseseisvasse ellu ei saadaks, vaid annaks neile võimaluse ka vajadusel naasta. Samuti pakuks neile tugiisiku, keda asenduskodu noor ise usaldab ja kellele ta julgeb rääkida ka tehtud vigadest. Ja loomulikult oleks kõige parem lahendus, kui asendushooldusele suunamist saaks ennetada või kui lapsele leitaks perekond, kes lapse üles kasvatab.

Autor on Praxis külalisuurija. Artikkel on ilmunud ERR portaalis.

Otsiti vastuseid küsimustele: mis põhjustab noorte sotsiaalset tõrjutust; kes peaks sekkuma kui noor vajab abi; kuidas teha koostööd noorte abistamisel; kas liigne sekkumine võib rikkuda noorte õigusi; kuidas leida tasakaal abistamise ja abituse õpetamise vahel. Jagati parimaid kogemusi ja otsiti praktilisi lahendusi noorte ees seisvatele väljakutsetele. Lisaks ettekannetele ja aruteludele oli osalejatel võimalus tutvuda Eesti ühe edumeelsema, Pärnu õppenõustamiskeskusega.

Mõttehommikul tegid ettekanded Tartu Ülikooli Pärnu kolledži sotsiaaltöö lektor Valter Parve, Pärnu õppenõustamiskeskuse juhataja Lea Mardik, pikaajalise noorsootöökogemusega Lasnamäe noorte-keskuse piirkonna juht Peeter Taim ja Õiguskantsleri Kantselei laste õiguste osakonna nõunik Andra Reinomägi.

Valter Parve tõstatas oma ettekandes mitmeid valusaid küsimusi tulenevalt nii perekonna, kooli, asenduskodude kui ühiskonna rollist noorte kujundamisel ja toetamisel. Laps vajab kasvukeskkonnaks turvalist ja stabiilset kodu, sageli on tõrjutuse alged peremudelites – liialt palju tuleb ette perevägivalda, lagunevad/ lahkuminevad perekonnad suurendavad lastes ebakindlust, ohutunnet. Nii ilmnebki, et Pärnu noorte hulgas osutus populaarseimaks alkoholi tarbimise põhjuseks noorte endi hinnangul stress ja eluga toimetuleku raskused.  Ka vanemate oskamatus/hoolimatus võib viia laste üksijäämiseni, mistõttu tuleks palju rohkem tähelepanu pöörata vanemaharidusele. Noorte tõrjutust tuleb vaadelda laiemalt pereprobleemina – ei ole riskinoori, on riskipered ja nendega tuleb tegeleda ja nende pidevalt kontaktis olla.

Kuigi lapsevanematel on noore inimese kujundamisel vaieldamatult kõige olulisem roll, saab ja peab ka kool panustama noore inimese kujundamisesse. Meie koolisüsteem peaks rohkem teadvustama, et kool ülesanne ei ole vaid õpetada, vaid ka kasvatada. Koolis veedavad noored suurema osa oma ajast, õpivad sotsialiseerima, kaaslastega suhtlema. Seetõttu on just koolis kõikvõimalikud konfliktid kõige kergemad tekkima ja seetõttu peab just koolipersonal olema eriti tähelepanelik tõrjutuse ilmingute tuvastamisel. Liiga sageli kohtab juhtumeid, kus kool püüab probleemsest lapsest „lahti saada“, selle asemel, et noort aidata. Kool peaks enam arvestama individuaalse arengu ja saavutustega, tulemuspõhine hindamine on suur samm selles suunas. Õpetajad vajaksid rohkem sotsiaalseid oskusi, meeskonna ja grupiprotsesside juhtimise alaseid teadmisi. Samas peab meeles pidama, et mõnele noorele võib sobida pigem kooliväline eneseteostus. Kõik noored vajavad tunnustust, kui kool seda ei võimalda, otsitakse mujalt. Noorsootöö peaks pakkuma noortele koolivälist eneseteostust.

Paljude probleemide juured võivad peituda kodust kaasa saadud hoiakutes ja väärtushinnangutes – laps vajab reegleid ja kohustusi, et õppida ühiskonnas toime tulema. Kui vanemad ei suuda neid õpetada, peab ühiskond toetama. Igal ühel on kohustus märgata ja sekkuda, kuigi see võib viia soovimatute tagajärgedeni. Noored on äkilised ja mõtlematud, võib tekkida füüsiline konflikt.

Lea Mardik rõhutas varase märkamise tähtsust sotsiaalse tõrjutuse ennetamisel. Ta tõi näite näilisest pisiasjast, millest võib alguse saada kiiresti kasvav probleem. Algkoolis ütleb üks tüdruk teisele: “Ma annan sulle kommi, kui sa siit minema lähed!“  Just sellisest sotsiaalsest tõrjutusest räägitakse liiga vähe. Palju on juttu erivajadustega noortest – hüperaktiivsed lapsed, autistid jne, kuid sotsiaalne tõrjutus  on palju enam levinud ja palju halvemini „diagnoositav“. Tõrjutus jätab aga jälje kogu eluks – noorena kogetu kandub edasi ebakindla ja madala enesehinnanguga täiskasvanuks. Tõrjutus võib alati väga varakult – juba laseaias tekivad sõpruskonnad ning teistest erinevaid lapsi tõrjutakse eemale. Oluline roll täiskasvanul – lastele tuleb selgitada erinevusi, lastega arutada. Täiskasvanu võib ka teadmatult grupiprotsesse võimendada. Klassikalised juhtumid koolis, kus õpetaja palub õpilastel ise rühmatööks rühmad moodustada, viib selleni, et teatud seltskond noori jääb alati kõrvale või viimaste hulka. Grupiprotsessid vajavad oluliselt rohkem juhtimist. Näiteks Norras kasutatakse meetodit, kus iga nädal vahetatakse pinginaabreid ning iga nädal on õpiteemaks ka üks sotsiaalne oskus, mida lastega arutatakse ja arendatakse. Väga oluline, et klassireeglites oleks kehtestatud ka sotsiaalsed reeglid ning nende kinnipidamist ka jälgitakse. Noori tuleb kaasata reeglite kujundamisesse ja arutada nendega reeglite täitmise/mittetäitmise üle.

Tõrjutuse märkamisel ja lahenduste leidmisel on tähtis roll võrgustikutööl. Väga oluline on nõustajate töös koostöö koduga. Lastele on vaja jagada tunnustust saavutatu eest. Vanemaid on vaja õpetada ja juhendada. Vanemad võiks olla need, kellele laps saaks kõik oma mured ja rõõmud ära rääkida. Paljudel juhtudel kahjuks ei ole nii. Pärnus on lastel ja/või lastevanematel võimalik pöörduda koolipsühholoogi poole kas siis õppenõustamiskeskuses või koolis. Kooli psühholoogid ja sotsiaalpedagoogid on õppenõustamiskeskuse palgal. Ennelõunal töötavad kooli ruumides, peale lõunat kogunetakse õppenõustamiskeskusesse. Nii võimalik kolleegidega keerulisemaid juhtumeid arutada, nõu küsida, maandatakse läbipõlemise riske. Samuti välditakse ülemuse-alluva suhet koolides ja õppenõustajatel on rohkem vabadust ka kooli tegevusele hinnangute andmisel.

Huviringide õpetajatel on oluline koht tõrjutuse märkamisel, eriti individuaaltundide korral kuulevad huviringide juhid ka lapse probleemidest kas siis kodus või koolis. Tähtis on teada, kuhu pöörduda. Esmane allikas on ikkagi lapsevanem, kuid vajadusel võib samuti pöörduda õppenõustamiskeskuse poole.

Nõustamistegevuses on tähtis lahendustele orienteerumine. Koolivahetus ei ole lahendus, selle tulemusena ei kõrvaldata tõrjutuse põhjust ja tõrjutus kandub edasi ka järgmisesse kooli. Tuleb teha tööd nii tõrjutud lapsega, tema probleemide lahendamisega kui tema kaaslaste, õpetajate, vanematega. Ei tohi unustada, et iga laps on milleski tubli. Peab pakkuma võimalust ja tuge tugevat külgede ülesotsimisel.

Peeter Taim tõi oma ettekandes esile mobiilse noorsootöö võlud ja valud. Mobiilse noorsootöö (MoNo) või tänavanoorsootööga tegelemise idee sai ta juba 1994. aastal Saksamaal noorsootööd õppides, hiljem  praktiseeris seda Soome kolleegide juhendamisel Tamperes. MoNo aitab jõuda selliste noorteni, kes noortekeskustesse kunagi ei jõua. Tallinnas on tegutsetud ulatuslikult Raasiku munitsipaalelamute piirkonnas, kuna linnaosavalitsusel on suur huvi, mida peaks sealsetele noortele pakkuma. Erinevalt sotsiaaltöötajatest ja lastekaitsespetsialistidest, keda noored võrdustavad „mentidega“, jõuavad  MoNotajad noorteni kui sõbrad, kuid selle eelduseks on, et peetakse kinni tänaval kehtivatest reeglitest.

MoNo toob tugevalt välja elu varjuküljed: millistes tingimustes noored elavad, millised väärtushinnangud ja hoiakud valitsevad.  Samas tuleb väga delikaatselt valida sekkumise ulatus – noorte usaldus on väga kerge kaduma. Ei saa teavitada politseid võimalikest noortepidudest jms. Kui aga oht noore elule või tervisele, siis antakse sellest teada lastekaitsespetsialistidele.

MoNo käigus püütakse meelitada noori noortekeskustesse tulema. Väga keeruline protsess, sest noored ei taha end suruda noortekeuste raamistikku. On nõus suhtlema MoNo-tajatega oma „territooriumil ja reeglite kohaselt“. MoNo-s peitub suur potentsiaal just riskinoorteni jõudmisel.

Andra Reinomägi tutvustas lühidalt lasteombudsmani institutsiooni ja selle rolli lapse õiguste kaitsel. Lapse õiguste kaitsel tuleb arvestada, et see peab toimuma kooskõlas kehtivate seadustega ning arvestama lapse ja inimõiguste põhimõtteid.  Igal inimesel on kohustus abivajavast lapsest teatada. On oluline, et lastega kokku puutuvad inimesed – lapsevanemad, õpetaja, arst, politseinik, lastekaitsespetsialistid, aga ka lapse sõprade/mängukaalaste vanemad – annaksid sotsiaal- või lastekaitsetöötajale teada, kui nendeni jõuab info lapsest, kes võib abi vajada. Selline käitumine eeldab teadlikkust ja kodanikujulgust – teatamist ei tohiks võtta kui pealekaebamist või teiste pereasjadesse sekkumist, vaid kui võimalust ja kohustust aidata abi vajavat last.  Laste abistamisel ei ole andmekaitse takistuseks. Lastekaitse- ja sotsiaaltöötajatel ning politseil on seadusest tulenev õigus ja kohustus lapse abivajaduse korral reageerida ning kasutada selleks vajalikke andmeid. Abivajavast lapsest teavitaja andmed on samuti seadusega kaitstud. Lapse kasvatamise  esmane kohustus lasub ikkagi vanemal, riik on kohustatud vanemat tema rollis toetama. Kui vanem ei saa lapse kasvatamisega hakkama, vanemlust toetavad meetmed pole tulemuslikud ning laps tuleb näiteks perekonnast eraldada, tuleb pöörduda kohtusse – vanema hooldusõigust saab piirata vaid kohtu kaudu. On oluline, et last puudutavates otsustes lähtutaks ennekõike lapse huvidest ja heaolust.

Ettekannetele järgnes arutelu, mille käigus vahetati mõtteid, kes siis ikkagi on need, kes peaks varakult märkama tõrjutuse ilmnemist ning kuidas oleks kõige tõhusam sekkuda ja millised on võimalikud takistused, millega seejuures võib põrkuda. Leiti, et olulisel kohal on lapsed ja noored ise, täiskasvanud ei jõua igale poole ja seetõttu on oluline koos lastega arutada ja neil küsida, kuidas neil omavahelised suhted toimivad. Probleemide märkamisel ja lahendamisel rõhutati suhtlemise tähtsust – nii noortega kui noorte omavaheline suhtlus.

Väga olulisena tõsteti esile õpetaja rolli – eriti põhikoolis, kus õpetajad viibivad lastega juba vähem aega koos ning grupiprotsessid ei ole nii hästi jälgitavad. Just siis on tähtis võtta klassiga ette kooliväliseid ühisüritusi, kus iga lapse individuaalsus torkab paremini silma. Seetõttu peaks õpetajate ettevalmistusprotsessis ja täiendkoolituses palju enam tähelepanu pöörama sotsiaalsete oskuste omandamisele – meeskonnatöömeetodid, grupiprotsesside dünaamika mõistmine ja juhtimine jms.

Tõrjutus võib tekkida ka ilma igasuguse märgatava põhjuseta. Siis tuleb teha noorele selgeks, et põhjus ei ole temas, toetada noore enesekindlust.

Tõrjutuse leevendamine algab varasest ennetamisest – tugevad ühtehoidvad ja ühiselt tegutsevad lasteaiarühmad ja algklassid annavad hea ettevalmistuse ka keerulisemaks murdeeaks.

Noorte hoiakute kujundamisel tuleb tegeleda liidritega. Sageli on just nemad need, kes oma arvamusi ja hoiakuid peale suruvad. Teisalt pakub liidrite/iidolite kasutamine häid võimalusi noori mõjutada – nt mõni popp vanemate klasside noormees või neiu võib sõnumi 15-aastastele paremini kohale viia kui täiskasvanu seda suudaks.

Arutelust jäi kõlama vajadus tasakaalustada noorte õigusi ja kohustusi. Ka iseseisvaks eluks vajalike oskust õpetamine on vanemate ülesanne ja kui neid ei õpetata, võibki noor edasises elus hätta jääda.

Kokkuvõttes jõuti selleni, et noorte sotsiaalne tõrjutus on sügav ja mitmetahuline probleem, millega tuleks senisest rohkem tegeleda nii uuringute raames, poliitika kujundamises kui noorostöö praktikas.

Kokkuvõtte koostas Noorteseire projektijuht Katrin Pihor. Mõttehommiku toimumist toetatakse Haridus- ja Teadusministeeriumi noorteosakonna algatatud ja Eesti Noorsootöö Keskuse elluviidava programmin „Noorsootöö kvaliteedi arendamine“ raames. Programmi rahastatakse  Euroopa Sotsiaalfondi ja riikliku struktuuritoetuse perioodi 2007-2013 vahenditest.