Mõttehommik, 17.09.2012

Praxise Akadeemia juht Kristina Mänd jagab muljeid kodanikuühenduste rahvusvaheliselt assambleelt Kanadas.  Osalemist  üritusel toetas Kodanikuühiskonna Sihtkapital.

Konverentsidel on alati üks tore omadus – ükskõik kui tihedad või igavad nad ka poleks, sõprade ja kolleegidega kohtumine paneb alati mõtted liikuma. Selle aasta kodanikuühenduste suurim üritus, nelja päevane Civicuse assamblee, mis toimub Montrealis ja kus on kohal üle 900 inimese, on just selline koht. Nagu kodanikuühiskonna aktivistidele ja kodanikuühenduste kohane, rääkisime ja mõtlesime erinevates töövormides õiglasemast ja avatumast maailmast.

Need neli päeva saab kokku võtta kolme teemaga: esiteks, me saame oma riikide ja rahvaid muuta ainult inimeste ehk meie endi kaudu. Ei ole mõtet süüdistada ainult valitsusi, pahandada ettevõtete peale või oodata, et organisatsioonid kõik meie eest ära teeksid. Eelkõige oleme need ikka meie, inimesed, kes oma valikute, väljaütlemiste, mõtete, julguse ja aktiivsuse kaudu saavad muutusi algatada ja ellu viia. See peaks olema meie kohustus samamoodi nagu seda on maksude maksmine ja valimistel osalemine. Mulle tundub, et oma sotsiaalselt turvalises Eestis me aegajalt unustame oma aktivisti rolli, mõeldes rohkem majanduslike murede või oma isiklike asjade peale. Kuulates aga lugusid inimestest, kes oma veendumuste ja aktiivsuse eest vangis istuvad, tuleb paratamatult meelde meie enda riigiks saamise lugu 20 aastat tagasi. Julguse ja aktiivsuseta poleks ju meist asja saanud. Miks me selle küll mugavuse ja leplikkuse vastu välja oleme vahetanud?

Teiseks, sotsiaalne innovatsioon on kuum teema. Sotsiaalne innovatsioon on igasugune toode, teenus, algatus, protsess, programm või disain, mis tahab parandada ja aja jooksul ka muudab meie uskumusi, käitumust ja suhtumist. Heaks näiteks on osalemine poliitikakujundamises. Veel 10 aastat tagasi peeti seda erakondade pärusmaaks; veel 8 aastat valitses ka ühenduste seas arvamine, et meie poliitikaga ei tegele ja oli suhteliselt haruldane, et kodanikuühendused algatavad poliitikamuutusi; veel viis aastat tagasi arvasid ka meie juhtivad poliitikud, et las ikka nemad tegelevad poliitikaga, inimestele piisab kord nelja tagant valimisest küll. Tänaseks on muutunud ühenduste, poliitikute, riigiametnike ja inimeste endi suhtumine ja hoiakud. Poliitika on meie oma.

Aga mis on selles diskussioonis uut, on mõistmine, et sotsiaalne innovatsioon on võimalik ainult siis kui me teeme seda koos ja partnerluses nii omavahel kui teiste sektorite ja valdkondadega. Praxise seisukohast on oluline, et järjest rohkem väärtustatakse kvaliteetse analüüsi tähtsust ja vajalikkust sotsiaalses innovatsioonis. Teine uus nüanss on kõikide osapoolte mõistmine, et sotsiaalne innovatsioon peab tagama juurdepääsu kõikidele, k.a puuetega inimesed, teist keel kõnelevad inimesed, noored. Teisisõnu, sellised mõisted nagu vähemused või marginaliseeritud grupid hakkavad vaikselt kaduma, sest sotsiaalsed muutused ja tehnoloogia on võimaldamas juurdepääsu kõikidele ja kõikjal. See peaks olema sotsiaalne innovatsiooni teine, suur väärtus.

Ja kolmandaks, valitsemise põhimõtted ja jõujooned on muutumas. Ei ole nii, et kodanikuühendused ainult näevad vigu laita. Tullakse välja lahendustega, neid otsitakse koos teiste organisatsioonidega, koos ettevõtetega ja koos avaliku sektoriga. Nii mõnigi kolleeg riigist, kus kolmanda sektori toimimine on takistatud, paneb seda koos lahenduste otsimist pahaks ja leiab, et avalik sektor ja poliitikud koos tegemisel tegelikult istuvad kodanikuühendustel peas ja kasutavad oma võimau saavutada oma tahtmist. Võimalik. Aga Eestis ma seda ei näe. Ma näed ametnikke, kes on siiralt huvitatud koos lahenduste leidmisest ja ühendusi, kes näevad, et valitsemises osalemine on ka nende ülesanne ning neil on jõudu ja võimu seda rakendada. Teine, kus selline jõujoonte ja suhete ümber-määratlemine toimub, on naiste ja meeste suhted. Küsimus ju pole, et naistel peaks olema rohkem võimu, küsimus, et kuidas sugude vahelised majanduslikud, sotsiaalsed ja kultuurilised jõujooned oleksid õiglasemad ja tasakaalustatumad.

Üks tark mõte:  Aung San Suu Kyi ütles oma tervituses, et kodanikuühiskond mängib peamist rolli inimeste mõistmisel, et me kõik osaleme poliitikas ja poliitika-kujundamises. Me ei tohi poliitikat ignoreerida, see on naiivne. Kodanikuühendustel on suisa kohustus poliitikakujundamises osaleda ja seeläbi sotsiaalset innovatsiooni edendada ning jõujooni õiglasemaks teha.

Postita vastus