Mõttehommik, 16.10.2013

Oktoobri alguses toimunud mõttehommikul „Arstiks kasvamine Eestis – kas ja mida muuta?“ arutlesid tervishoiusüsteemi osapoolte esindajad arstiks kasvamise probleemkohtade üle Eestis. 2013. aasta suvel Praxise ja Eesti Arstiteadusüliõpilaste Seltsi korraldatud arstitudengite, residentide ja noorarstide küsitluse tulemustest peegeldus, et Eesti noorarstide välisriiki siirdumise motiivid ei piirdu üksnes kõrgema töötasuga. Suurema palga kõrval on olulisteks teguriteks ka soov end erialaselt täiendada ja kogeda teistsuguses (töö)kultuuris töötamist, kuid ka sobivate karjäärivalikute puudumine Eestis ja välisriikide teenuseosutajate pakutavad soodsamad töökorralduslikud tingimused. Küsitluse kohaselt on enam kui 50% Eesti arstitudengite silmis siinse arstiõppe üheks olulisemaks probleemkohaks ebapiisav praktika.

Mõttehommiku esimeses pooles tutvustas Praxise esindaja osalejaile küsitluse tulemusi. Seejärel käsitlesid arstiks kasvamise protsessi Eestis arstiteaduskonna esindaja, haiglajuht, tudengite ja residentide esindajad. Järgnenud modereeritud arutelu lähteülesandeks oli leida lahendusi käsitletud arstiks kasvamise kitsaskohtadele Eestis. Arutelu-seminari korraldajate soovituseks oli seejuures püüda keskenduda nendele lahendusvariantidele, mis ei eelda süsteemi olulisel määral täiendava raha lisamist. Nagu ka allolevaist teemakäsitlusist peegeldub, on samas ilmne, et lisarahastuseta ei ole mitmeid arstiks kasvamisega seotud probleemkohti võimalik lahendada. Kokkuleppel osalejatega seati arutelu fookus arstiõppe põhiõppele.

Valik Mõttehommikul arutatud teemasid

Haiglate võimalused pakkuda arstitudengitele praktikavõimalusi on oluliselt suuremad, kui seda võimaldab tervishoiuteenuste korraldus. Näiteks oleksid haiglad valmis pakkuma senisest arvukamalt tudengitele praktilise kogemuse omandamiseks abiarsti ametikohti, kui seda toetaks tervishoiuteenuste rahastamiskorraldus. Laialdasem kliinilise praktika pakkumine võimaldaks toetada erialavaliku osas otsuse langetamist – erialavalikut on lihtsam teha, kui tulevasel arstil on olnud pikema aja vältel vahetum kokkupuude ühe või mitme erialaga (näiteks erakorralise- ja peremeditsiiniga, kus tudengid puutuvad kokku väga erinevate haigusjuhtumitega). Tõstatati üldiste õiguste/kohustuste reguleerimise vajadus kutsestandardites, sh vajadus abiarsti õiguste ja kohustuste regulatsiooni järele.

Arutelul toodi välja, et arstitudengeid ei valmistata piisavalt ette meeskonnatööks, mida arsti amet kaasaegses tervishoiusüsteemis eeldab. Märgiti, et õpetamist tuleks oluliselt enam väärtustada nii sisuliselt (sh võrreldes teadustööga) kui ka rahaliselt. Pakuti välja võimalus võimestada residente, võimaldades neil osaleda õpetamisprotsessis (nt kaasates residente arstiõppes 4.-5. kursuse praktikumide läbiviimisel). Arutati mitmeid võimalusi õppekvaliteedi tõstmiseks (nii teoreetilises kui ka praktilises õppes) eelkõige 4.-6. kursusel, diskuteeriti õppeprotsessi tihedamaks ja eesmärgistatumaks muutmise võimaluste üle (nt juhtumipõhine õpe, sagedasemad teadmiste vahekontrollid, praktikumideks ettevalmistamise motiveerimine) ning erinevate õppevormide (loeng, seminar, praktikum, e-õpe, videoloeng) mõtestatuma rakendamise üle. Tõstatati vajadus defineerida õppetsüklite eesmärgid; et õpe moodustaks süsteemse terviku, tuleks õppeainete sisu omavahel enam koordineerida.

Kokkuvõttes leiti, et selgemalt on vajalik sõnastada õpiväljundid ja õppe eesmärgid ehk vastata konkreetsemalt küsimusele: millised teadmised ja oskused peaksid olema Tartu Ülikooli arstiteaduskonna lõpetanul?

Kokkuvõtte koostas Praxise tervisepoliitika programmi analüütik Vootele Veldre.

Mõttehommik korraldati rahvusvahelise projekti ONE BSR raames, mida kaasrahastab Euroopa Liit Läänemere piirkonna programmi 2007-2013 kaudu ja mida viivad ellu 17 partnerorganisatsiooni üle kogu Läänemere. Eestipoolne projektipartner on Poliitikauuringute Keskus Praxis.

BSR

 

Postita vastus