Mõttehommik, 26.06.2013

29. mail 2013 toimus Praxise mõttehommikul “Riigivalitsemine kui ühiskonna arengu sidusaine” ühisarutelu, et hinnata plaanis olevaid tegevussuundi riigivalitsemise uuendamiseks.

Praegu plaanitakse riigivalitsemise uuendusi mitmel rindel. Mõttehommiku üks peamisi eesmärke oli tuua kokku eri riigivalitsemise teemadega seotud osapooled (poliitikud, ametnikud, era- ja kolmanda sektori esindajad), et ühtlustada arusaama tulevaste algatuste osas.

Riigivalitsemise kvaliteet mõjutab kõiki eluvaldkondi ja poliitikate kvaliteeti. Hiljuti avaldatud Eesti Inimarengu Aruande 2012/2013 üks järeldusest oli, et Eesti on arenenum valdkondades, kus riigil on teadlik poliitika. Tulemused on kehvemad elualadel kus riik visiooni ei oma ja tegev ei ole. Riigivalitsemist võib seega vaadata kui sidusainet, mis toetab ühiskonna kui terviku arengut. Kui kasutada majandustermineid, siis heatasemeline valitsemine peab tagama nii avalike teenuste hetkelise toimimise kui ka riigi võimekuse hoida järjest kitsenevates oludes teenuste taset.

Riigivalitsemise ühendavat rolli riigi konkurentsivõime tugevdamisel[1] käsitles oma mõttehommiku ettekandes ka Praxise juhatuse esimees Annika Uudelepp. Eesti valitsemiskorralduse nõrkusteks  on:

  • killustumine;
  • avalike teenuste ebaühtlane kvaliteet ja kättesaadavus;
  • madal poliitika kujundamise ja strateegilise planeerimise võimekus;
  • riigi personalipoliitika lünklikkus[2].

Probleemid süvenevad kui valitsusel ei jätku tahet nendega tegelemiseks. Tänapäeva keeruliste ühiskondlike väljakutsetega toimetulekuks peavad valitsusasutused tegema koostööd poliitikavaldkondade põhiselt, mitte valitsemisalade piirjoonte järgi. Riigivalitsemine on üks neist poliitikavaldkondadest, kus asutustevaheline (või -ülene) koostöö peab olema senisest tugevam. Kui „tuunida“ protsesse paremaks vaid ühes asutuses, muutub ühistegevus veelgi keerulisemaks ja jätkub olukord, kus häid algatusi on piisavalt, kuid puudub jagatud visioon riigi arendamisest ning mõistlikud ettevõtmised kipuvad mingil hetkel nö hanguma.

Sama mõtte tõi mõttehommiku sissejuhatuses välja ka ürituse moderaator Taavi Veskimägi, praegune Elering AS-i juhatuse esimees ja endine rahandusminister. Taavi, kes on 90ndate keskel ka ametnikuna tegelenud riigihalduse arendamisega, ütles, et riigivalitsemise alal on palju probleeme ja retoorikat, mis ehk liigagi meenutavad kümne aasta tagust olukorda. Vaatamata mõnele olulisele reformile (nt värske avaliku teenistuse seadus ehk ATS), on samade küsimustega tegelemine üheks märgiks, et Eestis on teatav erinevus selle vahel kuidas asjad mõnikord (rahvusvahelises võrdluses) välja paistavad ja kuidas nad tegelikkuses on. Riigivalitsemises leidub teemasid (nt halduskorraldus, haldusterritoriaalne reform, jne), kus probleemid on pikalt vinduma jäänud ja kus otsuseid pole tehtud.

Juba käivitatud ja plaanisolevaid töösuundi riigivalitsemise arendamisel tutvustasid mõttehommikul justiitsminister Hanno Pevkur, Riigikantselei strateegiadirektor Oliver Väärtnõu, Eesti Koostöökogu esindaja Külli Nõmm ja Rahandusministeeriumi halduspoliitika asekantsler Agris Peedu. Eesti Koostöökogu on käivitanud riigipidamise reformi kava kokkupaneku ja Justiitsministeerium on valitsusele esitanud ettepaneku riigi valitsemis- ja halduskorralduse regulatsiooni korrastamiseks. Rahandusministeeriumi eestvedamisel mõeldakse, kuidas EL tõukefondide toel arendada riigivalitsemist järgmise seitsme aasta jooksul ja kuidas suunata riigi kui tööandja personalipoliitikat. Riigikantselei koordineerib 2011. a valminud OECD riigivalitsemise raporti soovituste elluviimist ja vastava tegevuskava uuendamist. Regionaalminister on algatanud arutelu omavalitsuskorralduse muutmisest.

Mõttehommikul arutati töörühmades riigivalitsemise põletavamaid küsimusi ja võimalikke riigivalitsemise edendamise samme. Laudkonnad hindasid 12 väljapakutud sammu olulisust ja vajalikku pingutust nende sammude astumiseks (väljendugu pingutus rahas, inimeste arendamises või poliitilise otsuseni jõudmises). Järgneval joonisel on visualiseeritud arutelude tulemused.

pilt2

blogi_foto

 

Arutelude tulemusena tulid kõige olulisematena ja samas suurt pingutust nõudvatena välja järgmised sammud (joonisel ja tabelis punasega):

  • valitsemiskorralduse tänapäevastamine, sh asutustevahelise koostöö ja koordinatsiooni parandamine;
  • kohaliku omavalitsuse tasandi võimekuse tõstmine, sh ülesannete, nende finantseerimise ja korraldamise ülevaatamine;
  • mitmetasandilise valitsemise arendamine, sh keskvalitsuse ja kohalike omavalitsuste (KOV) vahelise koostöö ja tasakaalu edendamine tasandite ülesannetes ning vastutuse jaotuses, KOV tasandi võimekuse tõstmine;
  • avalike teenuste kättesaadavuse parandamine üle riigi;
  • poliitikakujundamise kvaliteedi tõstmine, sh teadmistepõhine otsustamine ja oskuslik kaasamise korraldamine.

Edasi arutles iga laudkond ühe võtmeprobleemi lahendamise takistusi ja tegi ühtlasi ettepanekuid tõkete ületamiseks. Esiletõstmist väärivad järgmised mõtted.

1)      Kuigi paljud väljapakutud sammudest on olulised, tõusis teiste seast siiski esile vajadus vähendada killustatust ja tõhustada koordineeritust ning koostööd, sest need on sageli muude probleemide lahendamise eelduseks. See on tihedalt seotud tervikliku ja eesmärgistatud riigivalitsemise arendamisega, mis senini on puudunud. Arutelus käidi välja järgmised ettepanekud:

  •  Töötada välja terviklik riigivalitsemise poliitika. Eri arusaamade ja koordineerimatuse tõttu on praegu keeruline keskenduda olulisematele küsimustele. Näiteks strateegilise planeerimise süsteemi järgmisele tasemele viimiseks on mitmeid algatusi olnud, kuid otsusteni ning tulemusteni pole siiani jõutud. Käivitatud ja plaanitud paljudele algatustele on tarvis seada eesmärgid, et mitmesugused sammud oleks kooskõlas ning viiks reaalselt tulemusteni.
  • Erakondade programmid võiks riigivalitsemist käsitleda praegusest olulisemalt sisukamalt ja ambitsioonikamalt. Enamasti puudub praegu erakondadel selge ja sisukas arusaam riigivalitsemise arendamisest. Vajalik on nii mõtestatud arutelu erakondade sees kui ja ühiskonnas laiemalt riigivalitsemise teemadel.
  • Vajalik on seada sisse toimiv koordinatsioon ja vastutus riigivalitsemise arendamisel, et oleks keegi, kes riigivalitsemise edendamisega tegelevad asutused koostööle suunaks ja tegevustel n-ö silma peal hoiaks. Vastutuse võtmine ei tähenda eraldi riigivalitsemisega tegeleva asutuse loomist, võimalik on kasutada ka teisi koordinatsiooniviise alates koordineerivast ministrist või valitsuskomisjonist kuni vastutavate asutuste koostöövõrgustikuni.
  • Senisest enam võiks kasutada rakkerühmasid, mis kutsutakse kokku konkreetse ülesande lahendamiseks, mis hõlmab erinevaid valitsemisalasid. Oluline on, et selliste rakkerühmade tööl oleks roll tegelikes otsustes, mitte see ei piirduks mõttevahetusega.

2)      Tsentraliseerituse-detsentraliseerituse vahel tasakaalu leidmine on küsimus, mis väärib täiesti eraldi diskussiooni[3]. Koordineerimise tugevuse ja/või viiside teema on päevakorral nii seoses riigieelarve baasseaduse uuendamise kui ka riigi personalipoliitika ühtlustamisega (valmimas on riigi kui tööandja personalipoliitika roheline raamat).

  • Avaliku halduse tsentraliseerimine puudutab ka mitmetasandilist valitsemist. Mitmetasandiline valitsemine on kontseptsioon, mis tegeleb keskvalitsuse ja KOV tasandite vahelise koostöö ja tasakaalu küsimustega. Samas ei tohi unustada, et riigi ja KOV ülesannete optimaalne jaotus ja mõistlik rahastamine on siiski vaid vahendid – eesmärk on avalike teenuste jätkusuutlik osutamine. Tuleb tagada teenuste kättesaadavus, mis on ehk suuremgi probleem kui nende kvaliteet – õigusaktid lubavad justkui rohkem kui nt paljudki KOVid suudavad pakkuda.
  • Tarvilik on avalike teenuste optimaalsete standardite (miinimumtaseme või nõuete) ja mahtude kokkuleppimine pidades silmas kodanike vajadusi ja koormust maksumaksjale. Tuleb leida vastus küsimusele „mis on see lubadus, mida riik saab kodanikule anda?“
  • Riigivalitsemises tuleks rohkem tunnustada ettevõtlikkust ja muutuste eestvedajaid. Eesti on olnud üsna edukas tugiprotsesside standardiseerimises, kuid teisalt ei tohi tegevuste ühtlustamisega liiale minna, et protsessikesksus (sageli ka sellega kaasnev bürokraatia) ei lämmataks probleemikeskset lähenemist.

3)      Analüüsivõimekuse tõstmine ja poliitikakujundamise kvaliteedi parandamine on veel üks läbiv arenguvajadus. Hiljuti valitsuses heaks kiidetud kaasamise hea tava ja mõjude hindamise metoodika on teadmistepõhise otsustamise arendamisel ja oskusliku kaasamise korraldamisel heaks lähtekohaks. Arutelude tulemusena märgiti järgmist:

  • Sageli tullakse oluliste seisukohtadega tullakse välja poliitikate väljatöötamise viimastes etappides, kuigi võimalused kaasalöömiseks on loodud varem. Kriitika tegemisel peaks olema konstruktiivsem ja ettepanekud tuleks esitada arutelude faasis, mitte siis kui eelnõud valmimas on.
  • Kui avaliku teenistuse sees teadmisi ja oskusi napib, tuleb panustada koolitamisele (pikema mõjuga tegevus) või teadmiste sisseostmisele (lubab kiiremini reageerida). Uuringute ja analüüside tellimise kõrval on oluline professionaalide avalikus teenistuses hoidmine ja nende värbamine.
  • Uus ATS nõuab avalike konkursside tegemist kõikidele vabadele ametikohtadele, kuid tipptegijad pole konkurssidel osalemisest huvitatud. Värske ATSi mõju hindamiseks on varavõitu, kuid avaliku teenistuse paindlikkuse suurendamise küsimus võiks olla eraldi teemaks riigi kui tööandja personalipoliitikas. Tasub mõelda kuidas (teatud ametikohtade puhul) oleks võimalik oma ala tippe edaspidi lihtsamalt värvata.
  • Poliitikakujundamise taseme parandamine ei saa toimuda strateegilise planeerimise ja finantsjuhtimise arendustest lahus. Koos riigieelarve baasseaduse uue versiooniga on uuendamisel strateegilise planeerimise määrus. Regulatsiooni ümbertegemise üheks sihiks on muuta planeerimine poliitikavaldkondade põhiseks ning siduda eesmärgid ja tulemused tugevamalt ressurssidega[4].

 

Kokkuvõtteks, kui eelmisel kümnendil toimus avaliku halduse arendamine pigem organisatsioonide põhiselt, siis hetkel on päevakorral rohkelt asutusteüleseid teemasid. Valitsusse on jõudnud või jõudmas mitmed väga olulised algatused nagu uus riigieelarve baasseadus, valitsemis- ja halduskorralduse muudatused, riigi kui tööandja personalipoliitika roheline raamat, avalike teenuste korraldamise roheline raamat ja Eesti infoühiskonna arenguava 2020. Samas on kokku leppimata riigivalitsemise arendamise peamised eesmärgid ja tegemata strateegilised valikud arvestades ressursside (nii inimesed kui raha) nappust kui ka liigset killustumist.

Mõttekodade ja valitsusväliste asjatundjate poolt jälgitakse ka edaspidi huviga, millised saavad olema valitsuse prioriteedid ja milliste tegelike lahendustega hoitakse riigivalitsemist tugeva ja toimivana.

Kokkuvõtte koostas Praxise valitsemise ja kodanikuühiskonna programmi juht Rauno Vinni.

 


[1] Võib öelda ka, et säilitamisel – nt viimatiavaldatud IMD konkurentsivõime edetabelis langes Eesti viie koha võrra 31-lt positsioonilt 36-ndale ja vahetas kohad Leeduga. Vaata siit!

[2] Alus: Eesti arenguvajadused järgmise kümne aasta jooksul. 2012. Rahandusministeerium (kättesaadav siit)  ja OECD 2011. a riigivalitsemise raport (kättesaadav siit).

[3] Praxise kommentaar: tsentraliseerimist ja detsentraliseerimist ei pea vastandama, mõlemal on nii positiivseid kui negatiivseid külgi. Tsentraliseerituse aste on ka ajas muutuv sõltuvalt laiematest poliitilistest, majanduslikest või avaliku halduse arendamise trendidest. Detsentraliseeritud avaliku haldusega riikides leidub tsentraliseeritud elemente ja vastupidi. Sageli tekib tugevam koordineerimine just vastureaktsioonina killustumisele Tsentraliseerimise või detsentraliseerimise asemel võib poliitikate koordineerimisel rääkida näiteks hierarhial, turumehhanismidel või võrgustikel põhinevatest mehhanismidest või nende lähenemiste kombinatsioonidest, mis lubab koordineerimise ja spetsialiseerumise problemaatikat palju sisukamalt käsitleda (vt põhjalikku teemakäsitlust Bouckaert et al. 2010. „The Coordination of Public Sector Organizations: Shifting Patterns of Public Management“. Palgrave Mcmillan).

[4] Siinkohal tekkis diskussioon tulemuspõhise eelarvestamise võimalustest ja ohtudest, kuid riskide teadvustamisest mõttehommikul ajapuudusel kaugemale ei jõutud. Tegemist on veel ühe teemaga, kus põhjalikumad arutelud on omal kohal.

Maiu Uus, 17.06.2013

Arvamus venekeelsena

Kui portaal Postimees.ru nädal tagasi oma lugejatelt küsis, kas Eesti õigusaktid tuleks tõlkida vene keelde, siis 12160  inimest vastas jaatavalt – 92,4% kõigist vastanutest. See teema tekitab taas huvi, kuna Riigikogu võttis eelmisel esmaspäeval menetlusse Sotsiaaldemokraatide frakatsiooni eelnõu, millega soovitakse järgmisel aastal tõlkida vene keelde 52 Eesti õigusakti ja avaldada need tõlked Riigi Teatajas. SDE fraktsioon küsis eelnõu projektile eelnevalt arvamust erinevatelt osapooltelt, sealhulgas ka Praxiselt. Kuna meile selline kaasamine meeldib ja küsimus on aktuaalne seoses lõimumisvaldkonna arengukava koostmisega, siis hea meelega võtsime võimaluse veidi kaasa mõelda.

Praxises oleme alates 2007.aastast korraldanud erinevate projektide raames mitmeid arutelusid ja ümarlaudu, milles on osalenud nii lõimumispoliitika kujundajad ja rakendajad, kui ka erinevad kasusaajad ja sihtrühmade esindajad (vene koolide õpetajatest rahvuskultuuriseltsideni, ettevõtete personalijuhtidest noorteni jpt). Ikka ja jälle on neil aruteludel osalejad järeldanud: vähe- ja mittelõimunud muukeelne elanikkond Eestis elab infosulus. Eesti ühiskonna integratsiooni monitooringu  andmetel valdavad eesti keelt vabalt vaid ligi 15-18% muu emakeelega inimestest. Isegi kui eesti keele õpe pole peale aastaid kestnud ülefetišeerimisest enam köitev teema, siis tuleb tunnistada, et keelebarjäär on jätkuvalt probleemiks. Ja see mõjutab vähese või puuduliku eesti keele oskusega eestimaalaste igapäevast hakkamasaamist meie ühiskonnas.

Käesoleva aasta märtsis ja aprillis korraldas Praxis koostöös Balti Uuringute Instituudiga kuus lõimumisarutelu  (nn diskussiooniklubi) Euroopa kolmandate riikide kodanikele. Nad moodustavad Eesti elanikkonnast 15%, lõimumisarutelude projekti on seni oma panuse andnud kokku 166 Euroopa kolmandate riikide kodanikku (sh määratlemata kodakondsusega inimesed, ka uussisserännanud). Diskussiooniklubides rääkisime kokku seitsmel temal, sealhulgas avalike teenuste ja olulise informatsiooni kättesaadavuse probleemidest. Osalejad heitsid peamiselt ette eluks olulise, asja- ja ajakohase venekeelse info vähesust avalikus teaberuumis ning vähest venekeelset informatsiooni Eesti seadustest ja regulatsioonidest. Nii vene- kui inglisekeelsetel aruteludel Tallinnas, Kohtla-Järvel, Narvas ja Tartus kerkis esile ettepanek tõlkida Eesti õigusakte vene keelde –võib öelda, et ettepanek leidis Euroopa Kolmandate riikide kodanike hulgas ulatuslikku ja tugevat toetust. See ei ole aga eesmärk iseeneses: vajadust parandada õigusaktide kättesaadavust ja arusaadavust nähti näiteks ühe olulise eeldusena tööpuuduse ja sotsiaalse tõrjutuse probleemidele lahendamisel. Samas leiti, et seaduse tõlkimisest üksi ei piisa. Lisaks õigusaktide ühekordsele tõlkimisele on oluline parandada muukeelse elanikkonna teadlikkust nõustamise ja juriidilise abi teenustest ning nende teenuste kättesaadavust.

Toetudes Praxise töödele, analüüsidele ja kogemusele, tekkis eelnõu kohta mitmeid arvamusi ja ettepanekuid. Need kõik on leitavad otsuse eelnõu tekstis , kuid siinkohal tahaks rõhutada mõnda asjaolu:

  • Konkreetne eelnõu ei muuda ühtegi õigusakti, mis on õigusaktide tõlkimisel aluseks, sealhulgas Riigi Teataja seadust. Sisuliselt soovitakse eelnõuga Riigikogu otsust ühekordseks tegevuseks ja investeeringuks, et konkreetseks tähtajaks tõlkida olulisemad õigusaktid (loetletud 52) vene keelde. Sellise Riigikogu otsuse heakskiitmisel ei oleks aga mõju Eesti Vabariigi õigusaktide tõlkimise korraldusele ja ei looda alust regulaarseks vene keelsete tõlgete tegemiseks. Seega ei ohusta eelnõu mitte kuidagi eesti keelt ametlikku õiguskeelena, küll aga leevendaks planeeritav tõlketöö aastaid kestnud venekeelse info puudust.
  • Pöördusime ESTLEX OÜ poole kiirpäringuga (20.05.2013), et saada ülevaade nõudlusest õigusaktide venekeelsete tõlgete järele. Kokku on erinevate õigusaktide tõlkeid küsitud aprillis 2013 ainuüksi ca 1206 korda ja näiteks kodakondsuse seaduse kohta on aprillis 2013 ESTLEXi laekunud 130 päringut. Seega nõudlus on üsna suur.
  • Justiitsministeeriumi Õigusteadlikkuse uuringus 2007 on kirjeldatud õigusaktide kättesaadavust ühe eeldusena õigusteadlikkuse kasvuks elanikkonnas. Oleme seisukohal, et ilmselt kehtib see ka Eesti muukeelse elanikkonna kohta, nagu on eelnõu seletuskirjas viidatud.  Kuid kuna algtekstid on keerulised ja nendega töötavad tunduvalt sagedamini venekeelset elanikkonda teenindavad ametnikud, ettevõtted, advokaadibürood, teenuseid ja osalusvõimalusi pakkuvad vabaühendused jm, siis eelnõu otsene mõju on suurem loetletud sihtrühmadele, sealhulgas riigiasutustele ja omavalitsustele. Õigusaktide tõlkimine vene keelde ja nende tasuta kättesaadavaks tegemine aitab suurendada seotud osapoolte võimekust osutada avalikke teenuseid vene emakeelega inimestele ja seeläbi paraneb lõimumist toetav keskkond.
  • Eelnõu seletuskirjas ja ka mõningates arvamusartiklites on võrreldud Eesti õigusaktide vene keelde tõlkimist nende inglise keelde tõlkimisega. Riigikogu otsusega 23.02.2011 vastu võetud „Eesti õiguspoliitika arengusuunad aastani 2018“  annab aluse Eesti seaduste inglise keelde tõlkimisele, vene keelde tõlkimisele aga mitte: „Rahvusvahelise konkurentsivõime ja ärikeskkonna selguse huvides tuleb tagada, et Vabariigi Valitsuse vastutusel jätkub Eesti seaduste süsteemne tõlkimine inglise keelde.“ Eesti õigusaktide tõlkimine vene keelde aitab samuti kaasa rahvusvahelise konkurentsivõime kasvule ja ärikeskkonna selgusele. Sama õiguspoliitika arengusuundade dokument Valitsusele ülesandeks 2014.a lõpuks tagada kõigi kehtivate seaduste tõlge inglise keelde mõistliku aja jooksul pärast nende avaldamist Riigi Teatajas. Paaril viimasel aastal on Riigi Teatajas avaldatud hulgaliselt inglisekeelseid õigusakte, lisaks on avalehel inglisekeelne Riigi Teataja tutvustus ja otselink tõlgete loetelule – kiiduväärt töö! Kuid tulenevalt eelpool viidatud infobarjääridest ja vajadusest luua lõimumist toetavat keskkonda ka venekeelsele elanikkonnale, võiks Riigi Teatajas olla sama lihtsalt ja samal kujul leitav venekeelne info (Riigi Teataja tutvustus ja loetelu olemasolevatest venekeelsetest õigusaktidest). Seda enam, et algus on juba loodud ja üksikud õigusaktide venekeelsed tõlked on eestikeelsete märksõnadega otsingu tulemusel leitavad.

Kokkuvõtteks võib lõimumisega seotud Praxise analüüside ja kaasamisprojektide tulemustele tuginedes öelda, et inimeste igapäevaelu, välismaalaste staatust ning põhiõiguste kaitset reguleerivate seaduste tõlkimine vene keelde, on nende sihtrühmade hulgas väga oodatud. Loodame, et Riigikogus suhtutakse eelnõu menetlemisse täie tõsidusega, seda enam, et Riigikogu otsus need õigusaktid venekeelde tõlkida ja tasuta kättesaadavaks teha toetaks oluliselt aasta lõpus valmiva riikliku arengukava “Lõimuv Eesti 2020″ sihte.

 

Projekti “Üle-eestilised EKRK-de lõimumisteemalised arutelud” tegevusi rahastatakse Euroopa Kolmandate Riikide Kodanike Integreerimise Fondist ja Kultuuriministeeriumi kaudu riigieelarvest ”Eesti lõimumiskava 2008-2013” raames.

Mõttehommik, 12.06.2013

Teksti autor on Praxise valitsemise ja kodanikuühiskonna ekspert Hille Hinsberg. Artikkel on ilmunud Ärilehes 12. juunil 2013.

Riigieelarve on üks valitsuse olulisemaid tööriistu. See on riigi sissetulekute, väljaminekute ja tehingute plaan, mille alusel kasutatakse avalikku raha. Igal inimesel võiks olla pilt sellest, kui suur on meie riigi iga-aastane eelarve ehk milline on rahaline seis nii tulude kui kulude poole peal.

Seda, et Eesti eelarve on üsna hästi tasakaalus ning riigi võlg väike,  kuuleme nii majandusekspertide kui ka poliitikute suust.  Kuid milliseid kulusid saame endale lubada, nii et tasakaal säiliks aga  ükski oluline asi tegemata ei jääks?  Milliseid on need tulud, mis kogunevad maksumaksja kaukast  ja riigi majandustehingutest, lisaks veel välisfondidest? Kas eelarve piires suudab valitsus täita seatud eesmärgid ehk mida me selle raha eest saame?

Portaalis www.meieraha.eu on lihtne visuaalne ülevaade, mis näitab kolme viimase aasta riigieelarveid ning 2013. aastal kogu valitsussektori tulusid ja kulusid.

Kui tavaliselt on kulud esitatud valitsusasutuste ja nende haldusalade lõikes, siis meieraha.eu  loob eelarvest pildi valdkondade kaupa  – nendeks on tervishoid, sotsiaalne kaitse, haridus jne. Sellise jaotuse aluseks on ÜROs loodud kategooriad riigivalitsemise ülesannete kirjeldamiseks.

  • Riigi raha saab lugeda mitmel moel

Meieraha.eu näitab  riigi raha kahel viisil. Esiteks nii, nagu see on esitatud riigieelarve seaduses, mida  ministeeriumid igal aastal rahandusministeeriumiga läbi räägivad ning parlament seejärel kinnitab.

Riigieelarve esitatakse   spetsiifilises liigituses (asutuste kaupa ning kulude majandusliku sisu järgi, näiteks investeeringud personalikulu jne), mis  ei võimalda saada selget pilti seostest tulude ja kulude vahel. Seejuures võivad ministeeriumid oma valdkonnas tõsta kulusid ümber nii valitsemisala asutuste vahel kui ka majandusliku sisu järgi.

Teisel viisil esitatud eelarve annab pildi  kogu valitsussektori tuludest ja kuludest tervikuna. Nii saab hinnata, kui palju raha kulutab riik tervikuna teenuste osutamiseks erinevates valdkondades ning võrrelda seda ka teiste riikidega.  Muuhulgas on siin esitatud tulude poolel Eestile laekuv välisabi ning kulude poolel välisabi kasutamine. Samuti on kajastatud rahvusvaheliste organisatsioonide liikmemaksude ning EL institutsioonidele (s.h ESM-le) ülekantavad summad.

Valitsussektorisse kuuluvad ka kohalikud omavalitsused, sotsiaalkindlustusfondid (Eesti Haigekassa ja Eesti Töötukassa) ning mitmed muud avalik-õiguslikud institutsioonid, näiteks ülikoolid ja haiglad, samuti mõned  avaliku sektori mõju all olevad äriühingud, sihtasutused ja mittetulundusühingud.

  • Miks on riigieelarve 2013 oluliselt suurem kui riigieelarve 2012?

Eelarve kujundamisel on võimalik kasutada erinevaid metoodikaid  –  valides ühe või teise viisi, saab tulemuseks täiesti erineva eelarve jaotuse.  Riigieelarve 2012 ja riigieelarve 2013  näitavad kujukalt, millised on numbrilised erisused, kui arvestuse alused on erinevad.

2013. aastast riigieelarves hakati kajastama kõiki maksutulusid, ka neid, mida riigieelarve raames ei kasutada. Riigieelarvesse lisandusid nii tulude kui ka kulude poolele nn edasiantavad maksud, milleks on tulumaksu kohalike omavalitsuste osa, töötuskindlustusmakse, kogumispensionimaksed ning maamaks. Nii kasvas eelarve maht umbes 1 miljardi euro võrra. See ei tähenda, et tegelikke tulusid oleks  rohkem.

  • Milliseid otsuseid riigieelarve suhtes tehakse?

Igal aastal on ligi kolmveerand  kulude kogumahust  juba ära plaanitud. Need on fikseeritud kulud või seadusest tulenevad kohustused – millised kulud peab riik katma teenuste osutamiseks oma kodanikele või siis rahvusvaheliste kohustuste täitmiseks.

Seega on poliitilised otsused võimalikud vaid väiksema osa suhtes kogu eelarvest. Poliitilised otsused on näiteks maksude tõstmine või langetamine, ühe tegevusvaldkonna kulude lisamine või vähendamine, samuti eelarve puudu- või ülejäägi suuruse planeerimine.

Neid otsuseid valmistatakse   ette eelarve tegemise käigus. Just praegu, kevadel ja suvel, tehakse ministeeriumides esialgseid plaane ning püütakse oma vajadusi mahutada ettenähtud piiride sisse. Muidugi ei pruugi   iga ministeeriumi nägemus täpselt sellisena realiseeruda.   Suve lõpus algavad läbirääkimised, kus igaüks püüab tõestada just oma valdkonna vajadusi. Kuidas  ja milliste argumentide põhjal tehakse kokkulepped ja sünnivad lõplikud otsused – seda avalikkus teada ei saa. Lõpptulemust saab näha alles siis, kui valitsus  uue aasta eelarve Riigikogule esitab.

Muidugi ei tehta olulisi suunamuutusi igal aastal. Valitsusel on ees  nelja-aastased kavad –  tegevusprogramm 2011 – 2015 ning  eelarve strateegia 2014-2017.  Nendes on seatud suuremad eesmärgid , mille realiseerumiseks ongi vaja riigi raha kasutada. Samas pole kuigi kerge aru saada, milliste kuludega need eesmärgid saavutatakse.

Mõned seosed valitsuse prioriteetide ja eelarvestrateegia  vahel on loogilised – näiteks kui eesmärgiks on eelarve ülejääk, siis selleks on  ette nähtud kindlad meetmed. Osad  seosed  ei tundu  aga kuigi reaalsed. Näiteks  jääb tavalisele lehelugejale mõistmatuks, kuidas  peaks eelarvega positiivse iibe prioriteedi saavutamisele kaasa aitama?  Või  milliste võtetega mõjutab riik ettevõtluses tootlikkuse kasvu,  kui suurimad tõusud kulutuste hulgas on ette nähtud  hoopis pensionidele, ravikuludele, riigikaitsele?

Kui eelarvestrateegia on prognoos ettepoole, siis  nn tagantjärele  vaates tahaks kodanik teada, kuid palju raha on senini kasutatud ja milliste tulemusteni jõutud. Selliseid raporteid, kus kulutatud  eelarvesummad ja  valitsuse tehtud otsused kokku saaksid, aga pole. Eelarve täitmise kohta on Riigikassale  annavad valitsusasutused aru oma loogika järgi – kui palju on kulunud investeeringuteks, kui palju aga majandamiskuludeks ja palkadeks  – kuid puudub seos sisuga, mille  tarvis raha on kulutatud.  Nii puudubki ülevaade kui palju ressursse  panustatakse mingi tulemuse saavutamiseks, mille valitsus on lubadusena välja käinud.

Maksumaksjate ja kodanikena saame ka esitada küsimusi  valitsuse tehtavate otsuste ning riigi poolt osutatavate teenuste suhtes.  Kas meil on jätkuvalt vaja  karmi kokkuhoidu või on võimalik  mõnede teenuste mahtu suurendada ja kvaliteeti tõsta? Kas maksudega ei mängita, nagu koalitsioonileppes kirjas, või peaks maksusüsteemi analüüsiva pilguga üle vaatama? Milliseid plaane saab ellu viia EL tõukefondide toel ja millega peame ise, Eestis kogutud maksudest toime tulema?

Rahandusministeeriumil on kohe välja tulemas riigieelarve uus baasseadus. Kuuldavasti täpsustatakse seal ka  metoodikat, mida valitsusasutused peaksid edaspidi järgima.

Loodame, et  siis saame kodanikena ka paremini jälgida, kust raha tuleb ja kuhu see läheb. Hetkel saame vaadata, kui palju me riik maksab,  www.meieraha.eu mullide pealt.

Mihkel Nestor, 10.06.2013

Kutsehariduse muutmine tööandjate vajadustele vastavaks on üks igipõline teema, mille üle ühiskonnas aeg-ajalt jälle diskussioon puhkeb. Tavapärasest probleemide ülesloetlemisest edasi liikumiseks korraldas Praxis täna Tallinna Teeninduskoolis Mõttehommiku „Millist kutseharidust on tööandjatel vaja ja millist kutseharidust on kutsekoolidel pakkuda?“, kus tööandjate ja koolide osalusel toimivaid lahendusi püüti välja mõelda.

Arutelu aluseks oli Praxise valmiv uuring „Muutuva tööturu väljakutsed kutseharidusele“, täpsemalt kolm seal nimetatud olulist probleemküsimust:

  1. Halb infovahetus koolide ja ettevõtete vahel. Koolidel on väljakujunenud koostööpartnerid, kes leiavad ettevõttesse praktikante ja töötajaid ning on seetõttu Eesti kutseharidusega ka üldiselt rahul. Oluline küsimus on, kuidas viia infokutseõppes toimuvast nende ettevõteteni, kes seni koolidega koostööd pole teinud?
  2. Pikaajaline riiklik koolitustellimus vs lühiajaline tööjõunõudlus. Valdav enamus Eestis tegutsevates ettevõtetest on väikesed ja tegutsevad väga muutlikus keskkonnas, mis takistab pikaajalise tööjõuvajaduse planeerimist. Samas on tööandjate ootus nõudluse suurenedes kiirelt vajalikke töötajaid leida. Koolidel kulub vajalikul erialal lõpetajate „tootmiseks“ aga aastaid. Kuidas pikaajalise koolitustellimuse ja lühiajalise tööjõunõudluse vahelist lõhet ületada?
  3. Kutsehariduse maine. Kutsehariduse üks peamine probleem on maine – võimekad noored ei vali erialade kasuks, mille lõpetajaid tööandjad ootavad. Seetõttu paljudele erialadele nö „satutakse“, mis tähendab, et õpilaste motivatsioon eriala õppida ja sellel tööle asuda on madal. Mida koolid ja ettevõtted saaksid koos vajalike ametite populaarsemaks muutmiseks teha?

Nende kolme probleemi lahendamiseks pakkusid Mõttehommikul osalejad välja hulga ettepanekuid, mille seast valiti hääletuse teel välja kõige olulisemad ettepanekud. Kõige suurema toetuse pälvis ettepanek, mille kohaselt peaks karjääriõpe muutuma kohustuslikus osaks põhikooli õppekavast ja koos sellega arenema ka karjääriõppe sisu. Iga õpilane peaks põhikooli lõpus tundma iseenda võimeid ja omama selget ülevaadet oma karjääri- ning edasiõppimisvõimalustest. Teine palju poolthääli teeninud ettepanek oli IT-lahenduse loomine, mille abil ettevõtted ja koolid saaksid omavahel infot vahetada. Eriti oluliseks peeti, et selle lahenduse abil oleks võimalik tutvustada praktikapakkumisi ja infot vabade töökohtade kohta, kuid sinna juurde peaks käima ka kogu muu infovahetus, mis koole ja ettevõtteid huvitab. Häälte arvult kolmandaks jäi ettepanek, mille kohaselt lühiajalise tööjõunõudluse ja pikaajalise riikliku koolitustellimuse vahelist lõhet saaks ületada lühiajaliste koolituskursuste sisseviimisega täiskasvanutele, mis võimaldaks õppijatel kiirelt uuel erialal tööle asuda.

Lisaks neile kolmele ettepanekule andsid Mõttehommikul osalenud veel palju häid ideid, kuidas kutseharidust paremaks muuta. Kõik need väärtuslikud mõtted kajastuvad peagi valmivas Praxise uuringuaruandes ja edastatakse Haridus- ja Teadusministeeriumile töösse rakendamiseks.

Täname veelkord kõiki osalejaid!