Mõttehommik, 09.10.2012

1990. aastate keskpaigas hakati rääkima võitjate põlvkonnast. Tõepoolest, sageli andis vähemalt tööturul inimesele vanus kvalifikatsiooni – võitjate põlvkond olid noored, kellel polnud nõuka-aegset mentaliteeti, noorusega seostati innovaatilisust ning läänemeelsust.

Piltlikult öeldes olid aknad avatud ja rahvas lehvitas neile noortele kaasaelavalt. Nüüd on ajad teised ja noorus on tööturul kvalifikatsioon vaid vähestes ametites. Isegi kõrgharidus ei garanteeri alati seda, et mõni aken avaneks.

Kui aga juhtub, et pole eriti haridust ega oskust tööd teha ja ka suhtlemine potentsiaalse tööandjaga tundub keeruline, võib perspektiiv ühiskonna ellu kaasatud olla üpris kehv tunduda.

Sellist olukorda, kus inimesel ei ole võimalik ühiskonnaelus osaleda, nimetatakse sotsiaalseks tõrjutuseks. Põhjus võib olla nii juba eelnevalt loetletud puudulikus hariduses, töötuses, suhtlemishirmus, vaesuses, puudes, religioossetes vaadetes või ka näiteks õpitud abituses.

Euroopas loetakse sotsiaalse tõrjutuse üheks oluliseks riskigrupiks noori, kes ei tööta, õpi ega osale ka mõnel koolitusel (inglise keeles väljend NEET – Not in Employment, Education or Training). Ka Eestis hakati seoses masuga sellistele noortele rohkem tähelepanu pöörama, kuna näiteks 2010. aastal oli iga neljas 15-24-aastane noor selliselt klassifitseeritav ning veidi enam kui iga viies 16-24-aastane noor elas suhtelises vaesuses. Ühest küljest võib vaesus tingida sotsiaalse tõrjutuse, teisalt võib sotsiaalne tõrjutus olla ka vaesuse üks põhjus.

Eelmainitud töötud, hariduseta ja passiivsed noored on kõige põhilisemad riskigrupid, kellest sotsiaalse tõrjutuse kontekstis räägitakse. Teistes riikides on toodud riskigruppidena ka näiteks kodutuid noori või noori, kellel on risk jääda kodutuks, sisserännanud noori ja etnilisi vähemusi ning noori, kelle eest on riik hoolitsenud (ehk asenduskodude noored).

Ka Eestis on asenduskodu ehk endise nimetusega lastekodu noored need, kelle puhul üleminek iseseisvasse ellu toimub võrreldes peredest pärit noortega järsemalt. Kehtiva sotsiaalhoolekande seaduse järgi on noorel võimalik olla asenduskoduhooldusel kuni täisealiseks saamiseni ehk kuni 18-eluaastani või kui noor õpib kutseõppeasutuses, rakenduskõrgkoolis või kõrgkoolis esmase õppekavajärgse nominaalse õppeaja lõpuni.

Seega paneb Eestis seadus suhteliselt täpselt paika, mis hetkest asenduskodu noor on täiskasvanu ja peaks enda eest ise hoolitsema. Kui noor aga otsustab 18-aastasel koheselt mitte edasi õppida, peab ta iseseisvas elu hakkama end ise majandama, hoolitsema eluasemekulude eest jne. Hilisem perspektiiv minna õppima, võib osutuda väga keeruliseks, kui mitte võimatuks.

Praxise poolt 2010. aastal valminud uuringus “Asenduskodudes kasvanud noorte valmisolek iseseisvaks eluks” läbi viidud intervjuudest lastekaitse- ja sotsiaaltöötajatega peegeldus arvamus ja suhtumine, et asenduskodud pakuvad niivõrd häid elamistingimusi, et noore iseseisvumine tihtipeale kesisematesse elamistingimustesse võib olla noore jaoks šokeeriv. Värskelt elluastunud noor võib kokku puutuda tingimustega, mis nõuavad spetsiifilisemaid oskusi.

Näiteks selgus, et 62% noortest ei olnud ahju kütnud ning enam kui pooled noortest polnud nööpi ette õmmelnud ega ka elektripirni vahetanud. Iseseisvalt elu alustades võivad need olla aga olulise tähtsusega oskused.

Samuti ei luba näiteks tervisekaitsenõuded asenduskodus elaval alla 18-aastastel lastel valgusteid puhastada, aknaid pesta ega ka tualettruumi puhastada. Lastekaitsetöötajad tõid ka näiteid sellest, et asenduskodudest pärit noored ei oska sageli konflikte või probleemseid olukordi lahendada, kuna nad ei ole kokku puutunud probleemidega, kus näiteks peres on üks lapsevanem kaotanud töö ja pere peab hakkama saama ühe pereliikme palgaga.

Pealtnäha võib jääda mõistetamatuks, kuidas on see kõik seotud sotsiaalse tõrjutusega, kuid puuduv perekonna tugi, õpetatud abitus ja liialt varajases eas iseseisva elu alustamine võivad olla põhjus, miks noor ei saa omandatud haridust või ka tööle mindud.

Eestis puudub statistika selle kohta, mis on saanud asenduskodude noortest, kes on ellu astunud. Vaadeldes aga erinevates riikides tehtud uuringuid, siis sageli on just endised asenduskodu kasvandikud need, kellel kodutuse ja töötusega kaasnevate probleemide tõttu on ka suurem tõenäosus sattuda kriminaalsele teele ning enne 20. eluaastat lapsi saada (Eurochild 2010). Loomulikult on asenduskodudest iseseisvunud noorte seas ka inimesi, kes on tublisti hakkama saanud ja oma elu edukalt jalgele seadnud, kuid nende noorte käekäik on olnud sõltuv suuresti õnnest ja ka nende endi ambitsioonikusest.

Millised on lahendused?

Noorte sotsiaalse tõrjutuse vähendamine on kompleksne teema. Mõnes mõttes võib öelda, et see on sõltuv nii pere-, haridus-, töö-, sotsiaalhoolekande- kui ka noorsoopoliitikast ja kõige tipuks sõltub see ka ühiskonna hoiakutest. Noorte sotsiaalse tõrjutuse vasturohi on sotsiaalne kaasatus. Viimane sõltub aga alates sellest, kuidas on perekond last väikesest peale kasvatanud, kuivõrd on last pere igapäeva tegemistesse kaasatud ning usaldatud tema arvamust kuni selleni, kuivõrd on ühiskonnas noori kaasatud neid puudutavasse otsustesse.

Kui näiteks lapse enesehinnang on väga madal ja tema arvamust on peres alati maha tehtud, on sellel noorel ka teistel tasanditel väga raske end kuuldavaks teha. Sestap on perel ja sellel, kuivõrd palju perekond koos noorega teda puudutavaid valikuid analüüsib, samuti oluline roll, kuna hilisem toimetulek sõltub paljuski omandatud oskustest ja kogemustest.

Hariduspoliitikas on noorte sotsiaalse tõrjutuse vähendamise nimel vaja tööd teha koolikatkestajate osakaalu vähendamisega. Valitsuse konkurentsivõime kavas “Eesti 2020″ on seatud eesmärk vähendada põhihariduse või madalama haridustasemega õpinguid mittejätkavate noorte osakaalu 11,7%-ilt 9,5%ni. Selline plaan näib realistlik, kuigi mitte väga ambitsioonikas.

Samuti nagu leiti Praxise mõttehommikul, mis käsitles just noorte sotsiaalset tõrjutust, peaks haridusvaldkonnas rohkem arvestama noore individuaalse arengu ja saavutustega ning tulemuspõhine hindamine võiks olla üks samm selles suunas. Koolis tuleks ka rohkem tähelepanu pöörata sotsiaalsete oskuste (suhtlemise, meeskonnatöö, ettevõtlikkuse) sihipärasele arendamisele.

Tööpoliitikas tuleks rohkem leida viise, kuidas pakkuda noortele töökogemust ja oskust käia tööl. Kavas “Eesti 2020″ on seatud ka eesmärk vähendada noorte (15-24-aastaste) töötuse määra 2010. aasta 33 protsendilt 10 protsendile aastaks 2020. Samuti tuleks ühiskonnas rohkem väärtustada ka vabatahtlikku tööd, mis on samuti võimalus anda noortele töökogemust. Näiteks Ameerikas nähaksegi vabatahtlikus töös hüppelauda tööellu: ühest küljest näitab vabatahtliku töö tegemise valmidus noore soovi panustada paremasse ühiskonda, teisalt on see kogemus, mille puhul on võimalik leida oma CVsse ka soovitajaid.

Kuivõrd artiklis käsitlesin ka asenduskodunoori, siis millised oleksid lahendused nende puhul, et neil oleks väiksem risk olla tõrjutud iseseisvas elus? Ilmselt aitaks kaasa, kui meie seadused nii jäigalt 18-24-aastast noort asenduskodust välja iseseisvasse ellu ei saadaks, vaid annaks neile võimaluse ka vajadusel naasta. Samuti pakuks neile tugiisiku, keda asenduskodu noor ise usaldab ja kellele ta julgeb rääkida ka tehtud vigadest. Ja loomulikult oleks kõige parem lahendus, kui asendushooldusele suunamist saaks ennetada või kui lapsele leitaks perekond, kes lapse üles kasvatab.

Autor on Praxis külalisuurija. Artikkel on ilmunud ERR portaalis.