Mõttehommik, 14.09.2018

Homme, 15. septembril möödub kümme aastat mälestusväärsest päevast, mil globaalne investeerimispank Lehman Brothers kuulutas välja pankroti. See sündmus lükkas veerema lumepalli, mis muutis Ameerika finantsturge tollal juba mõnda aega vaevanud rämpsvõlakirjade probleemi loetud päevadega globaalseks finantskriisiks, mille tegelikku mõju ja mastaape me alles täna hoomama hakkame.

Kriisi lühiajalised mõjud olid hirmuäratavad: börsid langesid, kinnisvarahinnad kukkusid kivina, loetud kuudega kadusid miljonid töökohad, ettevõtete laenuvõimalused haihtusid. Hävingu peatamiseks tulid valitsused ja keskpangad nii Ameerikas kui Euroopas välja pretsendenditute päästepakettidega, mille käigus osteti raskustesse sattunud pankadelt probleemseid varasid sadade miljardite dollarite, eurode ja naelte väärtuses. Tagantjärele hinnates tuleb tunnistada, et halvim õnnestus tõepoolest ära hoida ning finantssüsteem suudeti vastupidiselt paljude kartustele stabiliseerida.

Selle stabiliseerimise hind osutus aga väga, väga kõrgeks. Samal ajal kui pankade päästmiseks pumbati finantsüsteemi sadade miljardite väärtuses avalikku raha, kärpisid valitsused kõikjal Euroopas avalikke teenuseid. See lähenemine sai tuntuks kasinuspoliitika nime all ning selle sisu oli kriisi mõjude solidaarne kandmine kõigi kodanike poolt.

Kriisi kõrgpunktis, aastatel 2009-2010, tabas majanduslangus ja tööpuudus valusalt miljoneid inimesi nii Ameerikas kui Euroopas. Ka meil Eestis langes sisemajanduse koguprodukt ühe aasta jooksul pea 20 protsenti. Mitmes Euroopa riigis oli kriisi kõrgaegadel tööta enam kui veerand tööealisest elanikkonnast. Meid päästis samast saatusest võimalus oma ehitussektor kriisiaastateks Soome parkida, kuid ka sellel on olnud oma hind, mida on aastate jooksul maksnud ennekõike “kalevipoegade” perekonnad ja lapsed.

Praeguseks on kriisi pilved ametliku ja üldise statistika kohaselt haihtunud. Majandus kasvab, tööhõive lööb börsiindeksitega võisteldes kõikjal rekordeid. Kui keegi oleks 2006. aastal unne suikunud, siis täna ärgates poleks tal ilmselt võimalik kuidagi aimata neid kataklüsme, millest finantsturud viimase kümnendi jooksul läbi on tulnud.

Tõsi, lähemalt uurides võib siiski leida märke, et midagi on juhtunud: näiteks on noorte tööpuudus Kreekas, Hispaanias ja Itaalias endiselt üle 30 protsendi. Samuti torkab silma, et viimase kümnendi jooksul on globaalne riigivõlg enam kui kahekordistunud: kui 2007. aastal olid maailma riikide võlad kokku ligikaudu 28,5 triljonit dollarit, siis eelmise aasta lõpuks oli see kerkinud juba 61 triljoni dollarini.

Peamised erinevused tollase ja tänase maailma vahel ei ole aga majanduse, vaid poliitika vallast ning just siit võib leida 2008. aasta kriisi kõige tõsisemaid ning potentsiaalselt kõige kaugemaleulatuvaid tagajärgi.

Viimane kümnend on tõsiselt murendanud kapitalistliku, vabadel turgudel põhineva majandusüsteemi ning demokraatliku ühiskonnakorralduse habrast tasakaalu. Kõige tõsisemalt on siin seejuures pihta saanud seda tasakaalu alates eelmise sajandi keskpaigast vahendanud institutsioonid – suured peavooluparteid ning nendega seotud poliitilised institutsioonid. Kriisiga toimetulek pani proovile nende ideoloogilised lähtekohad, võime veenda valijaid ning saada hakkama ühise hüve destileerimisega vastandlike huvide ja vajaduste pidevast konfliktist.

Kuigi tehniliselt saadi kriisist üle ning suudeti – seninägemata tasemel rahvusvahelise koostöö ja ühise pingutuse läbi – halvim ära hoida, kulus selle peale poliitilist kapitali vast rohkemgi kui finantsilist. Erinevalt dollaritest või eurodest ei ole seda esimest aga võimalik niisama lihtsalt juurde trükkida.

Sellisel asjade seisul on oma murelikuks tegev külg. Tänane pilvitu taevas ja pärituul ei kesta igavesti ning varem või hiljem seisame me vastamisi uue kriisiga. Sellega ühiskondadena hakkama saamine nõuab tahet leida ühisosa ning võimet teha keerulisi kompromisse – asju, mida tänases poliitilises maailmas tundub aina vähemaks jäävat. Hetk, mil neid taas kord vaja läheb, tuleb aga iga päevaga lähemale.

Arvamus on ilmunud ERR portaalis 14.09.2018.

Mõttehommik, 28.05.2018

Kõik, mida me arvame end teadvat majandusest või üldse ühiskonnast, põhineb üldises plaanis vaikival eeldusel, et inimeste hulk Maal aja jooksul kasvab, mitte ei kahane. Täna on see eeldus veel tõene, kuid mitte kauaks.

Ei möödu naljalt nädalat, mil Eesti meedias ei tuleks moel või teisel jutuks see, et meil võiks rohkem lapsi sündida. Teema on kahtlemata oluline ning olukorras, kus me ühiskonnana oleme immigratsiooni suhtes väga konservatiivse tee valinud, on sellel ühtlasi ka selgelt eksistentsiaalne dimensioon. Aga isegi kui hetkeks mure Eesti rahva kestmajäämise pärast kõrvale panna, kaasneb rahvastiku pikaajalise kahanemisega terve rida väga tõsiseid ja keerulisi väljakutseid: näiteks tööjõu kättesaadavuse vähenemine, majanduskasvu aeglustumine, surve pensioni- ja sotsiaalkaitsesüsteemile ja nii edasi.

Rahvastiku taastootmiseks on vajalik, et ühe naise kohta sünniks keskmiselt 2,1 last. See näitaja on statistikas tuntud kui summaarne sündimuskordaja ning läinud aasta seisuga oli Eestis see 1,59. See on küll tublisti kõrgem kui 1990. aastate lõpu mõõnaaastatel, kui sündimuskordaja langes hetkeks isegi alla 1,3 piiri, kuid viimati olime ühiskonnana ülalpool taastootmispiiri kolmkümmend aastat tagasi.

Probleem on teadvustatud, sellega on aastaid tegeletud ning vähemalt osalt on pingutused ka vilja kandnud. Kümmekond aastat tagasi kerkis summaarne sündimuskordaja 1,70ni ning hetkeks oli õhus optimismi, kuid siis tõus pidurdus ning täna on raske näha moodust, kuidas me selle maagilise 2,1 lapse piirini jõuda võiksime.

Eesti ei ole selle probleemiga maadeldes maailmas muidugi üksi. Alles läinud nädalal avaldati Ameerika Ühendriikides 2017. aasta rahvastikustatistika, millest ilmnes, et USA summaarne sündimuskordaja on langenud 1,76-ni, mis on madalaim tase alates 1978. aastast. Euroopa riikide keskmine sündimuskordaja on eelmise aasta andmetel ligikaudu 1,6 – seejuures on paljude Lõuna-Euroopa riikide (aga näiteks ka Poola) sünnikordajad napilt üle 1,3.

Nii Euroopa kui Ameerika Ühendriikide puhul on sündimust korvanud immigratsioon, kuid siin tuleb silmas pidada, et ka globaalselt on sünnikordajad nüüd juba enam kui pool sajandit langenud. Täna kogu maailma rahvaarv siiski veel kasvab, kuid rahvastikuteadlaste hinnangul asendub see juba 21. sajandi lõpuks väikse kahanemisega. Ja suur küsimus on muidugi see, et mis saab sealt edasi.

Et selle muutuse mastaapi ja olulisust perspektiivi panna, on hea heita pikem pilk ajas tagasi. Läbi teadaoleva ajaloo tuhandete aastate püsis inimkonna arvukuse kasv napilt üle nulli. 18. sajandi keskpaigas aga juhtus midagi ning rahvastiku juurdekasvu määr hakkas alguses tasapisi, siis aina kiirenevas tempos tõusma. Kui 1750. aastal elas planeedil hinnanguliselt 790 miljonit inimest, siis järgmise 150 aastaga see arv peaaegu kahekordistus.

20. sajandil kasvas aga maailma elanikkond kolm korda rohkem kui kogu varasema inimajaloo vältel kokku – 1,5 miljardist 6,1 miljardini.

See on kontekst, milles on kujunenud välja meie tänane maailmakorraldus. Kõik, mida me arvame end teadvat majandusest või üldse ühiskonnast, põhineb üldises plaanis vaikival eeldusel, et rahvastik aja jooksul kasvab, mitte ei kahane. Täna on see eeldus veel tõene – hinnanguliselt jõuab planeedi rahvastik käesoleva sajandi lõpuks kerkida veel üle 10 miljardi piiri.

Sellel viimased kolm sajandit kestnud globaalsel rahvastikuplahvatusel on muidugi terve hulk erinevaid põhjuseid, kuid pikemas perspektiivis taandub rahvaarv siiski sündimusele. Ka parim meditsiin ja toitumine ei hoia meid elus igavesti ning kui lapsi sünnib vähem kui inimesi sureb, siis on tagajärg möödapääsmatu. Ja selle osas on trend praegu väga selge: kui 1962. aastal sündis maailmas iga naise kohta keskmiselt viis last, siis praeguseks on see näitaja langenud poole võrra ja ÜRO hinnangul langeb globaalne summaarne sündimuskordaja allapoole taastootmistaset 2070. aasta paiku.

See omakorda tähendab, et sealt põlvkonna jagu edasi on inimkond ülemaailmselt esimest korda pärast tööstusrevolutsiooni vastamisi olukorraga, kus inimeste arv hakkab ajas vähenema.

Kui see kõik nii läheb — ja praegu on raske näha moodust, kuidas see nii ei oleks — siis on meil inimkonnana jäänud umbes pool sajandit, mõtlemaks välja mooduseid oma elu ümber korraldada. Põhimõtteliselt on mõistagi võimalik loota, et Eestil õnnestub kõigele vaatamata edukalt vastuvoolu ujuda ning mingil moel 2,1-se sünnikordajani jõuda. Tark oleks aga valmis olla ka selleks, et see ei õnnestu.

Arvamus ilmus 25.05.2018 ERR portaalis.

Mõttehommik, 12.04.2018

6. aprillil toimus Praxise mõttehommik “Eesti maksusüsteem – lahendustest probleemideni”, mis tõi kokku valdkonna eksperdid, ametnikud ja poliitikakujundajad, et üheskoos sõnastada peamised probleemid ja tulevikuriskid, millele Eesti maksusüsteem peaks vastama järgmise 5-15 aasta perspektiivis. Toome teieni arutelude kokkuvõtte.

Mõttehommiku peamine eesmärk oli pöörata ühiskondlik maksudebatt lahenduste otsimiselt tagasi probleemide sõnastamise juurde. Peamise kitsaskohana maksupoliitika kujundamises tõid mõttehommikul osalenud eksperdid välja üksiklahenduste domineerimise süsteemse vaate üle. Sageli märgitakse maksuküsimustes maha nn punased jooned ning probleemide asemel, mida maksusüsteem peaks lahendama, jäävad poliitilise debati keskmesse dogmaatilised lahendusviisid, üksikud meetmed ja muudatused.

Poliitikakujundamise protsessi kitsaskohti võimendavad omakorda poliitilise tsükli lühidus, kiiresti sõlmitavad koalitsioonilepped ning poliitiline vastandumine. Terav väitluskultuur ei jäta ühisosa leidmiseks mänguruumi. Mõttehommikul leiti, et stabiilse maksusüsteemi tagamiseks oleks tarvis pikaajalist strateegiat, mis soodustaks liikumist maksusüsteemi ühtlasema arengu suunas. Poliitilise tsükli negatiivset mõju aitaks leevendada kokku lepitud arengusuunad ehk üldised maksusüsteemi põhimõtted, mis raamistaks ära erinevad ühiskondlikud probleemid ja väljakutsed, mida maksusüsteem peaks lahendama, nii et konkreetsete lahenduste väljapakkumisel oleks poliitikutel mänguruumi.

Terava probleemina toodi esile ka praeguste maksulahenduste kesist analüüsi. Kuna koalitsioonilepped sõlmitakse kiiresti, siis jääb probleemide läbi analüüsimiseks ja alternatiivsete lahenduste kaalumiseks aega napiks. Et poliitikud küsivad valijalt mandaati valmis lahendustele, võistlevad need seejärel koalitsioonileppe sõlmimisel, ja alternatiivseid lahendusi enam ei kaaluta. Samas tõdeti, et läbi analüüsitud alternatiivsete lahenduste komplekti loomine on ressursimahukas protsess ja seda ka kaasamise mõttes. Üks viis neid probleeme leevendada oleks anda ministeeriumitele suurem vastutus erinevate alternatiivsete stsenaariumite loomisel ja lahenduste „menüü“ välja töötamisel, pakkudes poliitikutele analüütilist tuge probleemi lahendamiseks, mitte aga kindla lahendusskeemi rakendamiseks.

Ühe võimaliku lahendusena pakuti mõttehommiku aruteludel välja ka koalitsiooniläbirääkimiste protsessi pikendamist näiteks 3 kuule, et kaoks ajasurve (sh meedia ja avalikkuse surve) panna koalitsioonilepe kokku nädala-paariga.  Samuti tõid arutelul osalenud välja esindusorganisatsioonide senisest sisulisema kaasamine vajaduse. Erinevad ideed ja maksulahendused võiksid rohkem esindusorganisatsioonide surve vastu peegelduda – maksumuutused, mida muidu läbi analüüsimata tehtaks, oleks vastusurvega vaevalisemad ja see võiks takistada kiiretele lahenduste läbisurumist.

Kevadise mõttehommiku tulemused jõuavad Praxise maksusüsteemi analüüsipaberisse ning sellele järgneb teine mõttehommik sügisel, kus peamiste probleemkohtade sõnastamise järel arutatakse võimalikke maksusüsteemi valikukohti, lahendusviise ja alternatiivseid stsenaariumeid.

Mõttehommik, 16.03.2018

Taani poliitik Karl Kristian Steincke tegi oma 1948. aastal ilmunud autobiograafias sarkastilise märkuse, tõdedes, et “ennustamine on keeruline asi, eriti mis puutub tulevikku.” Ometi ei ole meil sellest kellelgi pääsu. Me kõik teeme oma igapäevastes toimetamistes tulevikku suunatud valikuid, mille eeldusteks on mõni ennustus.

Taani poliitik Karl Kristian Steincke tegi oma 1948. aastal ilmunud autobiograafias sarkastlilise märkuse, tõdedes, et “ennustamine on keeruline asi, eriti mis puutub tulevikku”. Ometi ei ole meil sellest kellelgi pääsu. Me kõik teeme oma igapäevastes toimetamistes tulevikku suunatud valikuid, mille eeldusteks on mõni ennustus. Nii näiteks ei osta me palgapäeval kogu laekunud raha eest kõiki asju, mida hing on ihaldanud — sest me lähtume vaikivast ennustusest, et me elame veel vähemalt neli nädalat, mis meid järgmisest palgapäevast lahutab ning selle aja jooksul tekib meil kulusid, mis vajavad katmist. Kui me kaalume autoliisingut või majalaenu, siis ulatub sama eeldus veel palju pikema perioodi peale tulevikku.

Samas teame me muidugi ka seda, et keegi meist ei ela igavesti. Selle osas, kui pikalt täpselt meil oleks mõistlik oma elu kõige üldisemais piires ette planeerida, ei ole muidugi üksmeelt. Üheks selliseks võimalikuks ettevaatavaks horisondiks on “oodatava eluea” näitaja, mis kõige lihtsamalt väljendudes tähistab seda vanust, milleni antud riigis ja antud hetkel inimesed keskeltläbi tõenäoliselt elavad.

Statistikaameti andmetel oli Eestis 2016. aastal oodatav eluiga keskmiselt 77,78 aastat. Iseenesest on see huvitav näitaja, mis võimaldab võrrelda erinevaid riike omavahel või ka jälgida, kuidas on oodatav eluiga muutunud läbi aja. Samas eraldiseisvalt ja lihtsalt ühe numbrina on see umbes sama illustratiivne, kui näiteks öelda, et Eesti metsades on puud keskeltläbi kuus meetrit pikad. Igaüks, kes kunagi metsa sattunud on, teab omast kogemusest, et täpselt kuuemeetriseid puid võib seal näha harva ning see (väljamõeldud ja näitlik) keskmine ütleb väga vähe selle kohta, mis pilt metsas tegelikult avaneb.

Esiteks tuleb oodatavast elueast rääkides silmas pidada, et see on inimese keskmine eeldatav eluiga arvestades sünnist ning eeldades, et suremusnäitajad jäävad selliseks, nagu nad sel hetkel on. See viimane eeldus on muidugi väga kahtlane. 1930. aastatel oli Eesti mehe keskmine oodatav eluiga ca. 51 aastat, täna on sama näitaja 73 aastat. Seega on selle täna 73 keskmise Eesti mehe oodatav eluiga tema elu jooksul pikenenud umbes 22 aastat. Teisisõnu — iga päevaga selle 73 aasta jooksul, mille puhul see keskmine Eesti mees elusana õhtuni vastu pidas, pikenes tema oodatav eluiga keskeltläbi 6 tunni võrra.

Neil igapäevaselt lisanduval kuuel tunnil on paar erinevat põhjust. Ühelt poolt on selle taga elutingimuste paranemine ja meditsiini võimaluste avardumine, nagu näiteks vaktsineerimise lai levik, mis on radikaalselt vähendanud haigustesse suremise riski varasel eluperioodil. Teiselt poolt töötab siin aga ka lihtsalt statistika efekt — iga elatud päev, kuu ja aasta parandab veidi meie väljavaateid elada veel veidi kauem. Nii elab täna 65-aastane Eesti mees keskeltläbi mitte 73, vaid juba vähemalt 80 aasta vanuseni.

Aga ka keskmised on petlikud — need näitavad pelgalt populatsiooni keskmist, millest mõlemale poole jääb palju nii lühemaid kui ka pikemaid elukaari. Eluigade distributsiooni kohta lähevad erinevate ennustajate prognoosid veidi lahku: kindlustusseltsid kipuvad siin olema konservatiivsemad, demograafid jälle omakorda optimistlikumad.

Üldiselt võib aga öelda, et tänaste prognooside kohaselt on minusugusel 46-aastasel mehel umbes 25-protsendiline šanss elada veel vähemalt pool sajandit ning ligikaudu üks kümnest minuga samal aastal sündinud mehest saab tähistada oma 100. sünnipäeva. Kui aga vaadata seda põlvkonda, kes sünnib praegu, siis nende seast näeb Eesti 200. sünnipäeva hinnanguliselt vähemalt iga neljas/viies ning umbes pooled neist elavad 95.

Ja veelkord: see ennustus põhineb tänasel statistikal selle kohta, kui vanaks inimesed keskeltläbi täna elavad, mis ajalooliselt on tegelikku eluiga milleni inimesed päriselt keskeltläbi jõuavad tublisti alahinnanud.

Meie pikeneval elueal on terve hulk erinevaid huvitavad tagajärgi. Muuhulgas on need numbrid, mida tasuks meeles pidada, kui me räägime viimastel nädalatel ja kuudel taaskord palju vastakaid seisukohti põhjustanud pensioni teisest sambast. Käivad tõsimeelsed arutelud teemal, et kas keskmine eestlane üldse jõuab pensionieani ning et seega pole tal selleks puhuks mingit mõtet täna investeerida.

Neile inimestele, kes usuvad, et nad oma pensionipõlve pärast muret tundma ei pea kuna nad enne lihtsalt ära surevad, on mul halb uudis: väga tõenäoliselt nii ei lähe.

Arvamus on avaldatud ERR portaalis.

 

Mõttehommik, 12.02.2018

Tänavusel vabariigi juubeliaastal on saanud kombeks heita pilk 100 aasta tagusesse aega. Üks põhjustest, miks me seda tehes võime õigustatult uhkust tunda, on tõsiasi, et Eesti oli esimeste riikide seas, kus naised juba sajand tagasi said õiguse nii valimistel osaleda kui ka neil valitud saada. 

Täpsemalt said naised Eesti territooriumil valimisõiguse juba 1917. aastal tollase Ajutise Valitsuse määrusega. See õigus kandus edasi ka 1918. aastal Ajutise Maanõukogu poolt vastu võetud Eesti Asutava Kogu valimisseadusse, mis ütles sõnaselgelt, et „… valimistest osavõtmise õigus on mõlemast soost Eesti Vabariigi kodanikkudel“.

1920. aasta põhiseaduse 6. paragrahv sätestas Eesti kodanike ühetaolisuse seaduse ees ning mainis eraldi: „Ei või olla avalikõiguslikke eesõigusi ja paheõigusi, mis olenevad sündimisest, usust, soost, seisusest või rahvusest.“ Huvitava remargina võib ära märkida, et see usu, soo ja rahvuse otsene äramärkimine tekitas toona Asutavas Kogus ka põgusa vaidluse, kuid kogu otsustas August Rei parandusettepaneku (need sõnad 6. paragrahvist välja jätta) siiski tagasi lükata.

Kokkuvõtvalt võib tõdeda, et võrreldes mitmete muude Euroopa riikidega, kus naiste poliitiliste õiguste üle käis kohati päris tõsine madin, lahenes Eestis küsimus suhteliselt lihtsalt. Sellel oli küll mitmeid arvestatavaid ja prominentseid vastaseid – ilmselt kõige kuulsamana võib ära mainida Jaan Tõnissoni –, kuid Eestis ei jõudnud asi kunagi nii kaugele nagu Inglismaal, kus sufražetid haamrid käes tänavatel marssisid ja aknaklaase purustasid.

Poliitilised õigused – kui olulised need ka ei oleks – on aga vaid üks osa laiemast poliitilisest osalusest. Kui esimesega olid lood head, jäi naiste poliitiline esindatus aga kehvaks läbi kogu „esimese vabariigi“ aja. Asutava Kogu 120st kohast olid vaid seitse naiste käes ning riigikogu esimeses viies koosseisus oli saja rahvasaadiku hulgas naisi vastavalt kolm esimeses, üks teises, kolmandas ja neljandas ning kaks viiendas koosseisus.

Selle ajaga võrreldes on olukord muidugi märgatavalt paranenud. Tänases, riigikogu 13. koosseisus on naisi 101 liikme hulgas 28 ehk 27,7 protsenti. Samas – kui sada aastat tagasi oli Eesti naiste poliitiliste õiguste osas maailmas selgelt esirinnas, siis täna annab see arv meile esindatuse osas tulemuseks tagasihoidliku koha alles kusagil viiendas kümnes, koos selliste riikidega nagu Kasakhstan, Turkmenistan, Vietnam ja Alžeeria.

Tõsi, Kesk- ja Ida-Euroopa võrdluses ei ole see positsioon sugugi halb ning niisamuti oleme me kaugel ees ka näiteks Ameerika Ühendriikidest, kus naisi on Kongressis alla 20 protsendi. Skandinaavia maadega võrreldes ei ole aga rõõmustamiseks paraku põhjust: nii Rootsis, Soomes kui Norras on naiste osakaal parlamentides üle 40 protsendi.

Kui vaadata selle edetabeli tippu, võib sealt meie Skandinaavia naabrite kõrvalt leida mitu riiki, kelle kõrge koht on ilmselt üllatav – näiteks Ruanda, Nikaraagua, Boliivia, Mehhiko, Senegal ja Lõuna-Aafrika Vabariik. Kõigi nende puhul on tegu maadega, kus naiste positsioon ühiskonnas ei ole üldiselt kindlasti parem kui Eestis.

Vastus küsimusele, kuidas nad sellegipoolest naiste poliitilise esindatuse osas meist nii palju ette on jõudnud, on lihtne: need riigid on tunnistanud, et naiste kehvem ühiskondlik positsioon ning poliitiline alaesindatus on üksteisega tihedalt seotud probleemid, mis moodustavad omamoodi nõiaringi: kui naisi peetakse üldiselt avalikus sfääris vähem kompetentseteks, siis mõjutab see otseselt nende võimalusi valituks osutuda, mis aga omakorda vähendab võimalusi näidata, et see eelarvamus paika ei pea.

Üks võimalus sellest ringist välja pääseda on muidugi oodata, kuni naiste ühiskondlik positsioon tasapisi paraneb ning sedamööda tõuseb ka nende poliitiline esindatus. See on põhimõtteliselt see, kuidas meie oleme oma tänase 27 protsendini oleme jõudnud. Varem mainitud riigid (nii Aafrika ja Ladina-Ameerika kui Skandinaavia) on aga valinud teise tee ja võtnud ette erinevaid seadusandlikke samme, et soodustada ning suurendada naiste osalust poliitikas. See mitte ainult ei paranda naiste positsiooni avalikkuses, vaid aitab kaasa ka konkreetsete poliitikate kujundamisel, mis erinevaid soolise ebavõrdsuse probleeme tulevikus leevendada aitaksid.

Pärast seda, kui Saudi Araabia 2015. aastal naiste valimisõiguse seadustas, on Vatikan jäänud viimaseks riigiks, kus naistel seda õigust ei ole. Sajakonna aastaga oleme seega kogu maailmas jõudnud sinnamaani, et poliitiliste õiguste osas on meeste ja naiste võrdsus saanud kõikjal enesestmõistetavaks. Jääb üle loota, et ei pea ootama teist sajandit, et me kõik ka poliitilise osaluse osas sama kaugele jõuaksime.

Arvamus on avaldatud ERR portaalis.