Mõttehommik, 22.08.2014

Analüüsi “Põlevkivitööstuse mõju demograafilistele arengutele kuni aastani 2030” eesmärk oli hinnata perioodil 2015-2030 põlevkivitööstuse kolme erineva arengustsenaariumi mõju Ida-Viru maakonna rahvastiku ning tööturu arengutele ja kohalike omavalitsuste tuludele. Töö on seotud Ernst & Young Baltic AS poolt teostatud analüüsiga, kus vaadeldi siseriiklike keskkonnatasude, maailmaturu naftahindade ja CO2 hinna mõju põlevkivitööstuse jätkusuutlikkusele ning makromajandusele tervikuna.

Kokkuvõtvalt võib stsenaariumide analüüsile tuginedes tõdeda, et põlevkivitööstus areng mõjutab tööturgu läbi otsese, kaudse ja kaasneva tööhõive muutuse. See mõjutab kõiki Ida-Viru piirkonna suuremaid linnasid ning ka tööturgu laiemalt. Põlevkivitööstuse areng sõltub välistest (kütuse ja CO2 hinnad maailmaturul) ning sisemaistest (ettevõtete üldine maksukoormus, keskkonnatasud jms) teguritest. Analüüs näitas, et võib kujuneda olukord, kus väliskonjunktuur on ebasoodne ning samaaegne keskkonnatasu määrade liiga agressiivne tõus võib pärssida ettevõtjate investeerimisotsuseid ja seeläbi pidurdub põlevkivitööstuse areng. See omakorda põhjustab tugevaid järelmõjusid tööturule ning kohalike omavalitsustele – füüsilise isiku tulumaksu tulud kahanevad, keskkonnatasude kasvust piirkonna omavalitsusüksused lisatulusid ei saa ning tööturu probleemide tõttu kasvab piirkondade sotsiaalne koormus. Jätkusuutliku  stsenaariumi korral piirkonna tööturg elavneb ning luuakse juurde ligi 1000 töökohta ja omavalitsuste tulubaas kasvab.

Lähiajal valmib ka teine, Keskkonnaministeeriumi poolt tellitud, analüüs, mille eesmärk oli hinnata keskkonnatasude seaduse muutmise seaduse raames tehtud võimalike keskkonnatasude süsteemi muutmise ettepanekute sotsiaalmajanduslikku mõju. Mõju hinnatakse neljas peamises valdkonnas, mis on enam mõjutatud keskkonnatasude määrade muutusest – ehitusmaavarade kaevandamine ja tootmine, veemajandus, soojamajandus ja põlevkivitööstus. Töös hinnatakse majandusmõju peamiste sihtrühmade lõikes. Otsese mõjuna analüüsitakse poliitikavalikute mõju ettevõtete jätkusuutlikkusele ning riigi tulude ja kulude kujunemisele. Osaliselt hinnatakse ka kaudseid mõjusid nagu hinnamuutustest tulenev mõju leibkondade toimetulekule või investeeringute teostamisest tulenevad kaudsed mõjud tööturule. Tööd esitletakse 2014. aasta sügisel.

Mõttehommik, 13.08.2014

Äsja avaldatud organisatsiooni Freedom House´i postkommunistlike riikide demokraatia arengut käsitlev aruanne toob esile hiljutised tagasilöögid Euraasia, Balkani ning Kesk-Euroopa riikide riigivalitsemises. 2013. aastal hinnatud 29 riigi hulgas oli vaid 13 demokraatliku valitsemisega riiki, sh Eesti, 6 riiki on jätkuvalt ülemineku etapis ning 10 riiki on autoritaarse režiimiga.

Demokraatia olukorrale anti indeksis hinnangud 2013. aastal toimunud sündmuste, poliitiliste otsuste, vastuvõetud regulatsioonide ja ühiskondlike liikumiste alusel. Aruanne keskendub seitsmele teemale: demokraatlik riigijuhtimine, valimised, kodanikuühiskond, meedia sõltumatus, demokraatia omavalitsustes, õigusraamistik, korruptsioon.

2013. aastal alanes siirderiikide keskmine demokraatia indeksi tulemus, kuid Eesti puhul ei olnud indeksis võrreldes eelmise aastaga muutust. Eesti hoiab 29 riigi seas Sloveenia järel kõrget teist kohta ning hinnang edestab näiteks naaberriike Lätit ja Leedut.

Hoolimata sellest, et 2013. aastal raputasid Eesti meediamaastikku mitmed sündmused, nagu Eesti Meedia omanikevahetus ja tugevnev konkurents meediagruppide vahel; väidetav poliitiline surve muudatustele kultuurilehe Sirp toimetuses ja ministri tagasiastumine, ei muutunud hinnang meediavabaduse kohta. „See on käsitletud alateemadest kõige kõrgema hinnangu saanud valdkond,“ tõdeb Freedom House´i poolt Eesti demokraatia arengu hindamisorganisatsiooniks valitud mõttekoja Praxis ekspert Hille Hinsberg.

Hinsberg toob välja, et aastate lõikes on stabiilselt kõrge hinnangu saanud ka valimiste korraldus ja kodanikuühiskond.

Samuti hinnatakse kõrgelt Eesti õiguskeskkonna sõltumatust. „Eelmisel aastal viidi Eesti õigussüsteemi sisse mitmeid parandusi, mis kaitsevad inimeste põhiõigusi ning parandavad õigussüsteemi tõhusust, näiteks on võrreldes paari aasta taguse ajaga märkimisväärselt vähenenud arvestuslik keskmine menetlusaeg kohtutes,“ selgitas ekspert indeksis väljatoodut.

transit

Teiste alavaldkondadega võrreldes said mõnevõrra madalama hinnangu riigivalitsemine, demokraatlikud kohalikud omavalitsused ja korruptsioon.

„Hinnang korruptsiooni valdkonnas tugines peamiselt kahe olulise dokumendi, Korruptsioonivastase seaduse ja Korruptsioonivastase Strateegia 2014–2020, vastuvõtmisele,“ sõnas Hinsberg ning lisas, et antud dokumendid panevad paika korruptsiooni vastu võitlemise raamistiku ning suurendavad avaliku sektori töökorralduse läbipaistvust.

Aruanne toob välja, et ühiskonnas põhjustas pingeid poliitilise läbipaistvuse teema, eriti erakondade rahastamissüsteem. Korruptsiooniskandaalid ja avalikkuse poolt tunnetatud valitsusepoolsete vastusammude puudumine seoses sotsiaalsete ja majanduslike probleemidega tekitas põhjaliku arutelu demokraatia kvaliteedi üle Eestis. Esile tuuakse, et kuigi Rahvakogu tulemusena sündisid konkreetsed ettepanekud, ei võtnud Riigikogu ette põhjalikke muudatusi erakondade rahastamises.

Freedom House rõhutab, et 2013. aastal kasvas korruptsioon Kesk- ja Ida-Euroopas, muuhulgas saavutasid 10st Euroopa Liidu riigist kehvema tulemuse ligi pooled.

Aruandes märgitakse, et Euraasias, Balkanil ning postkommunistlikus Kesk-Euroopas tulevad selgelt esile tagasilöögid demokraatlikus valitsemises, kuivõrd eelmise aasta jooksul andis tooni pidev mõjuvõimu kuritarvitamine ja korruptsioon. Venemaa negatiivne mõju oma naabrite riigivalitsemisele kerkis tugevamalt esile. Näiteks Venemaa „homoseksuaalset propagandat“ ja vabaühenduste välisrahastamist piiravad seadused võeti eeskujuna kasutusele ka mitmetes Euraasia riikides.

Eesti demokraatia olukorda hindasid Freedom House´i tellimusel ja ühtse metoodika järgi Hille Hinsberg, Jane Matt ja Rauno Vinni mõttekojast Praxis. Freedom House on sõltumatu organisatsioon, mis toetab demokraatlikke muutusi, jälgib vabaduste olukorda maailmas ning edendab demokraatiat ja inimõigusi.

Aruanne ja kõikide riikide hinnangud eraldi on veebis kättesaadav siin! Eesti raport asub otselingil.

Mõttehommik, 11.07.2014

Marre Karu, Praxise analüütik

Keset palavat suve on meil taas põhjust rääkida ühest Praxise lemmikteemast – vanemapuhkustest. Rahvusvaheline teadlastevõrgustik Leave Policy and Research on avaldanud järjekordse 35 riigi ülevaate, mis pakub kõige värskemat infot vanemapuhkustest Euroopa riikides, kuid ka näiteks Austraalias, Kanadas, Uus-Meremaal, Jaapanis, Iisraelis ja Lõuna-Aafrikas. Lugeda saab nii 35 riigi võrdlevat analüüsi, iga riigi üksikasjalikku aruannet kui ka alla laadida kogu ülevaate.

Võrreldes teiste riikidega hakkab Eesti vanemapuhkuste süsteem jätkuvalt silma pika puhkuse ja helde vanemahüvitisega, kuid vähese paindlikkusega. Ka ei ole Eesti süsteemis ühtegi mehhanismi, mis julgustaks isasid lapsehoolduspuhkusele jääma. Kuigi poliitretoorikas räägitakse vastuseks vanemapuhkuste kriitikale ka isadele loodud soodsatest võimalustest, on tõsiasi, et ligi 95% Eesti peredest on lapse hooldamine esimestel eluaastatel ema kohustus. Lühike isapuhkus ema rasedus- ja sünnituspuhkuse ajal pigem rõhutab isade abistavat ja teisejärgulist rolli.

papa plakat

Maailmas on järjest rohkem riike, kus on mõistetud, et isade osalemine laste kasvatamisel ja seega ka vanemapuhkusele jäämine on kasulik nii lastele, isadele kui ka emadele, mistõttu on välja mõeldud erinevaid viise, kuidas julgustada ja soodustada seda, et isad rohkem vanemapuhkust kasutaksid. On mõistetud, et vaatamata võrdsele õigusele vabalt valida, on ühiskonnas levinud stereotüübid ja soorollid jätkuvalt sedavõrd piiravad, et väikeste laste isadel on ilma poliitikameetmete toetuseta keeruline lapsehoolduspuhkust võtta. Seega on otsustatud paljudes riikides osa puhkusest spetsiaalselt isadele määrata. See on nö isakuu ehk vanemapuhkuse osa, mida saab kasutada ainult isa.

Meil ollakse harjutud mõtlema, et tegu on ainult rikaste põhjamaade nagu Islandi, Norra ja Rootsi poliitika ja veidrusega, kuid tegelikult tähtsustavad isade lapse eest hoolitsemise rolli juba ka paljud teised riigid. Aruandest leiab tervelt 16 riiki, kus on ära määratud, kui suur osa puhkusest on mõeldud isale, kui suur emale, et kindlustada seda, et mõlemad vanemad saaksid kindlasti oma puhkuseosa kasutatud. Belgias näiteks on vanemapuhkus kaheksa kuud – neli kuud puhkust isale, neli kuud emale. Puhkuse võib Belgias välja võtta ka osalise ajaga kahekümne kuu jooksul ja see võimalus on väga populaarne, eriti meeste hulgas. Sarnast võimalust pakub ka näiteks Sloveenia, mis hakkab silma eriti suure valikuvõimaluste rohkuse ja paindlikkusega. Võimalust kombineerida osalise ajaga tööd ja vanemapuhkust pakuvad ka näiteks Horvaatia, Taani, Soome, Prantsusmaa, Ungari, Portugal. Horvaatias on võimalik nelja emale ja nelja isale mõeldud vanemapuhkuse kuud välja võtta samuti osalise ajaga ja mõlemad vanemad üheaegselt, näiteks mõlemad osalise ajaga ja tööd kombineerides. Horvaatias saab kasutada vanemapuhkuse päevi lausa kuni lapse kaheksa–aastaseks saamiseni. Aruanne näitab, et neid variante, kuidas soovijatele pakkuda erinevaid võimalusi tööd ja pereelu kombineerida, on päris hulgaliselt.

Terve rida riike motiveerib isasid vanemapuhkusele jääma sellega, et pakub peredele, kus isa puhkust kasutab, kas rahalist boonust kõrgema hüvitise näol või annab neile peredele lisa puhkuseaega. Need riigid pole sugugi põhjamaad vaid hoopis Portugal, Jaapan, Itaalia, Saksamaa, Prantsusmaa, Horvaatia ja Austria. Saksamaal näiteks saab perekond, kus isa võtab vähemalt kaks kuud vanemapuhkusest, kaks kuud pikema tasustatud lapsehoolduspuhkuse kui pere, kus isa väikelapse hooldamisse ei panusta. Sarnane süsteem on ka Jaapanis. Seega on tegu tõesti juba ülemaailmse arengu ja eesmärgiga, mitte sotsiaaldemokraatlike riikide veidrustega. Sage vastuargument, et isad ei suuda imetada, ei ole neis kõrgelt arenenud riikides kõlama jäänud (vt selleteemalist blogisissekannet) ja lapsed saavad vaatamata isade puhkuseõigusele imetatud.

Oleme pikalt olnud uhked oma vanemahüvitise üle – üks Euroopa pikimaid ja heldemaid. See teeb tõesti väikelapse vanemate elu palju lihtsamaks. Samas loodeti vanemahüvitisest imevitsa, mille abil hakkavad lapsed jälle sündima ja Eesti rahvas taas kasvama, kuid seda ei ole juhtunud. Praxise analüüs näitas, et vanemahüvitis võis aidata kaasa sellele, et haritud naised sünnitasid oma teise ja kolmanda lapse. Mõningane positiivne mõju teiste ja kolmandate laste sünnile oli vanemahüvitisel ka majanduskriisi kõrghetkel, kui vanemahüvitis võis järgmise lapse sünnil osutuda soodsamaks kui kriisi ajal langenud töötasu. Esimeste laste sündide arv on aga majanduskriisi hetkest alates langenud. Tõsi – parimas sünnituseas naiste hulk on alates 2004. aastast samuti langenud, kuid vaid ligikaudu 6% võrra. Esmasündinute hulk on samal perioodil langenud aga 18%. Talupojamõistus ütleb, et kui pole esimesi sünde, ei tule ka teisi ja kolmandaid.

Küsimus on, kas on võimalik midagi süsteemis parandada, et vastata rohkem lapsevanemate vajadustele ja sedasi soodustada ka sündimust. Puhkuse pikkuse ja vanemahüvitise helduse suurendamine veelgi pole ilmselt vastuseks. Seega võiks mõelda, kuidas oleks võimalik muuta süsteemi ühelt poolt paindlikumaks, et võimalikult palju peresid saaksid kasutada just neile ideaalset puhkusevarianti. Ent teisalt oleks tarvis soodustada seda, et laste eest hoolitsemine oleks meeste ja naiste vahel võrdsemalt oleks jaotunud. See, et lapse sündimine tähendab naisele pikka tööelust kõrvale jäämist võib pere lapsesaamise plaane edasi lükata. Pikk paus tööelus ja tõsiasi, et laste eest hoolitsemise põhikoormus on enamasti naiste kanda, on üheks põhjuseks, miks Eesti tööturul valitseb sooline ebavõrdsus – miks naistel on raskem karjääriredelil ronida ning miks naiste palgad on madalamad.

Keegi ei kahtle, et on igati hea, et lastele ja  nende emadele (5–6% vanemapuhkust kasutanud julgeid isasid ei muuda üldpilti) on antud võimalus olla laste esimestel eluaastatel koos. Küll võib kahelda, et enamik mehi tahavad ööd ja päevad tööpostil istuda, tunda survet olla edukas ja rikas ja lõpuks varakult südame-veresoonkonna haigustesse surra. Et mehed  ei tahagi hoolitseda oma laste eest, saada nendega lähedaseks, õppida üksteist tundma.

Seega suure ringi küsimus – kes võtab vastu valimisi enda lubadusteportfelli lubaduse muuta vanemahüvitise süsteem peresõbralikumaks? Rohkem mõtteid sellel teemal, kuidas vanemapuhkuste süsteemi Eestis arendada, leiab ka Praxise hiljuti ilmunud vanemapuhkuste süsteemi analüüsist.

Märkus: postituse algul viidatud veebileht www.leavenetwork.org on lapsepuhkuste huvilistele asendamatu allikas. Lisaks sellele, et igal aastal täiendatakse ja uuendatakse 35 riigi info, leiab sealt ka varasemad aastaraamatud, aastaseminaride ettekanded ja uudiste rubriigist ka teateid poliitikamuudatustest ja teadusartiklitele, mis lapsepuhkuse vallas avaldatud. Seega tasub huvilistel sellise veebilehekülje olemasolu meelde jätta ja aeg-ajalt sellele pilk peale visata.

*Illustratsiooniks kuulus Rootsi lapsepuhkuse kampaania plakat.

Mõttehommik, 19.06.2014

Täna, 19. juunil avaldatud Haridus- ja Teadusministeeriumi tellitud mõttekoja Praxis analüüs tõdeb, et suurimad muutused peaks Eesti koolivõrgus 2020. aasta perspektiivis toimuma gümnaasiumiastmete ümberkorraldamisel. Põhikoolide arvu vähendamise vajadust prognoositakse pea kõigis Eesti maakondades, kõige vähem puudutavad muudatuste vajadused saari ja Tartumaad. Kõige rohkem aga Harjumaad, kus sarnaselt põhikoolidega on kõige suurem vajadus gümnaasiumite arvu oluliselt vähendada.

Eesti põhikooli- ja gümnaasiumivõrgu analüüsis aastaks 2020 esitatakse ülevaade sellest, milline võiks siinne koolivõrk välja näha kuue aasta pärast, võttes arvesse rahvastikuprotsesse ning hariduspoliitika suundumusi. Töö eesmärk ei olnud määratleda, milliseid koole või kooliastmeid konkreetselt peaks omavalitsused sulgema.

Maakondades tehtud intervjuude põhjal selgub, et tegelikult on koolivõrgus juba paljud muutused käima lükatud. Eelkõige näitab analüüs, et koolivõrgu ümberkujundamisega on alustatud suurema asustustihedusega omavalitsustes (v.a Harjumaa). Paljudes maakondades on riigigümnaasiumide loomine koos sellega seonduvate ümberkorraldustega ülejäänud koolivõrgus juba toimunud või peagi toimumas. Kõige problemaatilisem on olukord keskmise asustustihedusega omavalitsustes, kus on raskusi nii kaheteistklassiliste koolide rolli määratlemisega uues süsteemis kui ka nende kohta otsuste tegemisega.

„Kui võtta aluseks praegune sündimus ja rändeprognoos ning Haridus- ja Teadus­ministeeriumi poolt väljapakutud koolivõrgu kriteeriumid, siis peaks Eesti põhikoolide arv 2020. aastal olema 352, mis on 132 kooli võrra vähem kui praegu. Maakondade võrdlus näitab, et koolivõrgu optimeerimise vajadus puudutab maakondi erinevalt: on maakondi, kus juba praegu on põhikoolide arv sarnane prognoosiga, kuid on ka maakondi, mis vajaksid koolivõrgus olulisi muudatusi,“ selgitab tulemusi analüüsi üks autoreist Laura Kirss Praxisest.

Võttes aluseks arvestuse, et 60% põhikooli lõpetajatest jätkab haridusteed gümnaasiumis, ning kui gümnaasiumi koolivõrku käsitleda maakonnaüleselt, siis mahuks Eesti kõik gümnaasiumiõpilased 2020. aastal ära 44 gümnaasiumisse. Kui vaadelda linnu maakondadest eraldi, oleks tulemus mõnevõrra suurem, 58 gümnaasiumi. „Praegu on üle riigi 194 gümnaasiumi, seega  prognoositav vähenemine oleks märkimisväärne ja muutus mõjutaks erandlikult kõiki maakondi, kõige enam aga kindlasti Tallinna linna,“ sõnas Kirss. Ta lisas, et laiemat arutelu vajab küsimus, kas ühiskonnas on sellised muudatused, nagu prognoosi aluseks on seatud, lähiaastatel aktsepteeritavad.

Analüütiku sõnul lähtuti analüüsi tegemisel hariduspoliitilistest põhimõtetest koolivõrgu kujundamisel. „Näiteks käsitletakse tulevikus põhikooli ja gümnaasiumiastet üksteisest eraldi, samuti on põhikoolide puhul oluline koduläheduse printsiip ning lähtealus, et õppekvaliteeti on võimalik edukamalt  tagada suuremates koolides, kus on piisavalt ressursse õpetajate palkamiseks ning õpilastele valikute pakkumiseks,“ selgitas mõttekoja analüütik. Lisaks tõi ta välja, et gümnaasiumide puhul on hariduspoliitiline suund võetud selle poole, et tegemist on rohkem akadeemiliste, kõrgkooliks ettevalmistavate ning nendele mõnevõrra sarnanevate õppeasutustega.

Kirss rõhutas koolivõrgu muudatuste möödapääsmatusest rääkides just demograafilisi arenguid. „Rahvastiku- prognoosid ei näita ka pikemas perspektiivis õpilaste arvu sellist kasvu, et koole saaks n-ö igaks juhuks praeguses hulgas toimimas hoida. Praxise prognoositud koolide arv sisaldab seejuures ka suhteliselt suurt puhvrit juhuks, kui õpilaste arv peaks taas veidi kasvama. Tegelikkus on, et õpilaste arv on 2005. aastat vähenenud viiendiku võrra, samas kui koolide arv on kahanenud poole aeglasemas tempos,“ selgitas Kirss.

Lisaks demograafilisele olukorrale tingivad analüütiku sõnul muutusi vajadus kasutada hariduses olevad ressursse otstarbekamalt õpetajate töötasu tõstmise võimaldamiseks, gümnaasiumihariduse kvaliteedi tagamiseks kõigis piirkondades ning Eesti halduskorralduse eripärad.

Analüüsist nähtub, et koolivõrgu ümberkujundamise peamised takistused on seotud majanduslike teguritega, sest omavalitsustel puudub selgus, milliselt muutuvad koolipidamisega seotud kulud riigigümnaasiumide reformi käivitumise korral ning kes need kannab. Samuti ei toeta väikevaldade koostööd olemasolev transpordivõrk. Sageli on takistused poliitilised – kooli püsimajäämine on oluline valimislubadus, millest ei saa taganeda. Alahinnata ei saa ka maakoolide sotsiaalset tähendust, kuna kool on sotsiaalsete probleemide lahendaja ja seltsielu keskus. Peale selle on vaja teadvustada, et koolivõrgu tõhus ümberkorraldamine eeldab suuremaid halduskorraldusotsuseid. Ratsionaalne idee võib pahatihti takerduda ka ajalooliste küsimuste, inimeste ja/või hoonetega seotud problemaatikasse.

praxis_pilt_png

 

Materjalid:

infograph

Vootele Veldre, 17.06.2014

Töövõime (toetamise) reform, tööhõivereform, töövõimetuskindlustuse reform – need on tähistused, mida avalikkuses arutelu all olev töövõimetoetuse seaduse eelnõust rääkides vaheldumisi kasutatakse. Olles küll proloog ilmselt kõikidele neile reformidele, on täna Riigikogus esimesele lugemisele tulev töövõimetoetuse seaduse selliselt tähistamine pisut eksitav. Uus seadus likvideerib jõustumisel üksnes töövõimetuspensioni ja asendab selle töövõimetoetusega, kehtestab aktiivsusnõuded selle toetuse saamiseks, määratleb uue toetuse administreerija ja eelarverea, kust toetust makstakse, kuid sellega muutused hetkel veel piirduvad. Töövõime tegelik toetamine peaks tulema teiste eelnõude pakettidega.

Suund passiivsete hüvitisesaajate aktiviseerimisele on rahakotti vaatavas ja peatselt tööjõu nappuse käes vaevlevas väikeriigis ootuspärane. Väheoluline pole aga see, et veel piiratud perioodi vältel kehtiva töövõimetuspensioni näol on tema võimaldamise tingimusi arvestades tegu anakronismiga, rudimendiga ühest teisest ajastust. Kuigi selle hüvitise maksmist reguleerivad õigusaktid räägivad töövõimetuse hindamisest, on diagnooside ja anatoomiliste kahjustuste komplektid need, mis määravad sotsiaalministri allkirja kandvas määruses töövõimetusprotsendi, millest sõltub hüvitise saamine ja selle suurus. Näiteid sellest rakendusaktist (kaldkirjas määruse sõnastus): pöidla küüslüli või selle osa puudumine annab 10 protsenti töövõime kaotust (§15 lõike 1 punkti 1 alapunkt a), kogu pöidla puudumine 20 protsenti (§15 lõike 1 punkti 1 alapunkt c), pöidla ja veel ühe sõrme puudumine 30-40 protsenti (§15 lõike 1 punkti 2 alapunkt a) ning pöidla, II sõrme ja veel ühe sõrme puudumine 40-50 protsenti töövõime kaotust (§15 lõike 1 punkti 3 alapunkt a). Nina täielik kaotus kaotab 50 protsenti töövõimest (§6 lõige 1 punkt 1), näokolju moonde tõttu eemaletõukav välimus samuti 50 protsenti töövõimest (§3 lõike 2 punkt 3). Retooriline küsimus – on see töövõimetus, mida selles tänaseks juba enam kui 12 aastat muutumatul kujul kehtinud rakendusakti toel hinnatakse?

Rikast riiki ei saa keelata maksmast oma elanikele rahalisi hüvitisi tervisekahju tekkimise järel. Kindlasti peaks seda vastavalt ka kommunikeerima. Lähenemine, kus riigiametnik ütleb vastavustabelis näpuga järge ajades midagi inimese töövõime kohta viimase tegelikke oskusi ja võimeid arvestamata, tuleb riigis, mis on heaks kiitnud ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsiooni, saata ajaloo prügikasti.

Vaadates praeguseks valminud seadusemuudatuste paketti, peab tõdema, et seaduste loojate käsitlus on hoolimata eelnõu seletuskirjas olevaist kaunisse tulevikku vaatavaist fraasidest jäänud kinni minevikku. Ikka peab inimene ise lükkama bürokraatia hammasratta käima enne, kui talle saab appi tulla. Ikka on valitud rahamaksmiseks administratiivselt võimalikult mugav lahendus. Ikka määravad inimese õiguseid rakendusautustest vürstiriikide reeglid ja piirid. Ikka peab selleks, et kohandada keskkonda, kus tervisekaoga inimene tegutseb, hankima ta endale eelnevalt sildi puudega või osalise töövõimega.

Toon ühe näite töövõimetoetuse seaduse (edaspidi TvTS) eelnõust. TvTS §7 lõige 7 ütleb , et töövõimet ei hinnata ajal, kui inimene on haiguslehel ja saab haigushüvitist. TvTS §54 lõike 9-ga muudetakse ravikindlustuse seadust (RaKs) ja pikendatakse perioodi, mille vältel saab inimene haigekassalt haigushüvitist, seniselt neljalt kuult kuuele kuule. Muutumata jäävad aga haigushüvitiste maksmise printsiibid ja kehtima jäävad RaKs-i § 61 punktid, mis keelavad tööandjal lubada haiguslehel olijat (sõltumata tema säilinud töövõimest) haigushüvitise saamise ajal tööle. Muutmata jääb ka töölepingu seaduse § 88 lõike 1 punkt 1, mis lubab tööandjal töölepingu töötajaga erakorraliselt üles öelda, kui viimane ei ole nelja kuu vältel terviseseisundi tõttu tööülesannetega toime tulnud. Tõlkides sätete koosmõju inimkeelde – olulise terviserikke tekkimisel peab inimene jääma tööelust kõrvale ja seni, kuni tema töövõime pole täielikult taastunud ja selle tõestuseks on haigusleht, ei tohiks tööandja lubada töötajat tööle naasta. Kui inimene aga neli kuud järjest ei ole tervislikel põhjustel tööülesandeid täitnud, lubab paindlikult turvaline töölepingu seadus ta lahti lasta. Kui haigusleht algas enne, kui inimese töösuhe katkeda jõudis, maksab haigekassa hüvitist kokku kuni kuue kuu vältel edasi. Sel ajal inimesel töötukassasse asja pole, sest ta on ju… ajutiselt töövõimetu ja ei saa olla valmis kohe sobiva töö leidmisel tööle siirduma. Kui haigushüvitist enam maksta ei saa ja inimese tervis ikka veel täielikult taastunud ei ole, saab töövõime kaoga inimene viimaks paluda enda säilinud töövõime hindamist. Kui töövõime on hinnatud ja on tuvastatud, et osa töövõimest on alles jäänud, on inimese päralt töötukassa juhtumikorraldaja ja teenustepakett, et aidata ta… tagasi tööle.

Kõneleda inimeste tööelu toetamisest kontekstis, kus abi hakatakse pakkuma alles hetkel, mil inimene võib olla kaotanud töö ja temast on saamas koormus riigieelarvele, on silmakirjalik. Selline möödalask seadusloomes toetab vandenõuteoreetikute hüpoteesi ja opositsiooni väidet, et seadusteloojate prioriteedid on inimeste aitamise asemel olnud kuskil mujal. Et saaksime ka tegelikult rääkida töövõime (toetamise) reformist, peaks kujundamisel olev abistamise mehhanism olema, mullu lahkunud invaliikumise grand old mani Mihkel Aitsami sõnastust kasutades, pööratud pea pealt jalgade peale. Miks ei saa Eestis loodud sisenemispunkti tööturuteenuste süsteemi ka sellisele inimesele, kel tõsine terviseprobleem, kuid oluline osa töövõimest ja ka töösuhe veel alles? Jättes alles piirangu tervisekaoga inimesele veel olemasoleva töösuhte raames realiseerida oma säilinud töövõimet ka siis, kui see tema tervist ei kahjusta, pole inimkeskset lähenemist, millest uue seaduse eelnõu seletuskirjas räägitakse. Jättes tervisekaoga inimesele pakkumata teenused, et tervisest tingitud pikki töökatkestusi ennetada, pole töövõime (toetamise) reformi, on vaid mäng semantikaga.

Palju arutelude aurust on läinud töövõime hindamise metoodika kritiseerimisele. Küsin kuidas-küsimuse asemel miks-küsimuse: Miks tervisekaoga inimese töövõimet hinnatakse? Töövõimetoetuse seaduses käsitletav töövõime hindamine on kinni kehtiva süsteemi paradigmas – esmalt tuleb inimene asetada kasti, millel olev silt ütleb, kas inimene saab toetust ja mis summas ta seda saab. Kui kast valitud ja raha liikumine otsustatud, saab hakata vaatama, kuidas inimest päriselt aidata. Mis oleks, kui hakkaks tööealise inimese pöördumisel sotsiaalkaitse asutusse hindama tema abivajadust, olgu selleks siis vajadus teenuste, abivahendite, töökoha kohandamise või asendussissetuleku järele? Kui avalik-õiguslik Eesti Haigekassa saab tervishoiuteenuse pakkujaile tasuda abivajajaile osutatud teenuste eest ilma, et arstiabi vajanu on eelnevalt täitnud ära mitu lehekülge pabereid, peab olema võimalik rakendada juriidiliselt korrektset lahendust, mis lubab ka avalik-õiguslikul Eesti Töötukassal inimesi ilma liigse paberimäärimiseta aidata.

Et oleks õigustatud rääkida tööhõivereformist, peaks kõigile neile, kes töötada suudavad ja tahavad, loodama eeldused panustada tööellu täpselt sellise tööpanusega nagu nad suudavad ja soovivad, olgu inimese töökatkestus tingitud väikelapse või puudega lähedase hooldamisest või muust ajutiselt töövõimet kahandavast või tööaega piiravast tegurist. Töötajat silmas pidavalt paindlikkuse täiendavat soosimist tööõiguses praeguseks ettevalmistatud eelnõu ja selle seletuskiri ei käsitle.

Et võiksime töövõimetuskindlustuse reformist kõneleda, võiks laual olla meetmete komplekt, mis aitab ennetada inimeste töövõime kahanemist, kuid ka realistlik valik meetmeist, mille abil tööealised saaksid maandada enda või teise pereliikme ootamatust töövõimetusest tekkida võivat sissetuleku languse riski. Seni kuni riik ja tööandjad pole kaubale jõudnud tööõnnetus- ja kutsehaiguskindlustuse kujundamiseks, on laiemast töövõimekao riski maandavast kindlustusest ilmselt vara rääkida.

Kui seaduseandjate sooviks on ellu viia töövõime toetamise reform, kutsun otsustajaid üles reformi aluspõhimõtteid kujundama mitte selle järgi, kuidas võimalikult kiiresti kahandada tänaste töövõimetuspensionäride arvu, vaid disainima uue süsteemi alused, lähtudes pigem nendest inimestest, kel täna on veel töövõime 100% alles ning neist puuetega lastest, kes on alles saamas tööealiseks või hoopiski alles alustamas haridusteed. Sellist süsteemi, mis suudab tulevikus aidata kõiki äsjanimetatuid, on tõenäoliselt lihtsam kohandada sobivaks ka neile, kes on abi vajanud viimased kümme aastat ja vajavad seda ka täna ja homme.

Ülalolev tekst peegeldab selle autori isiklikku arvamust ega pole laiendatav blogi omava organisatsiooni arvamuseks.

Lisalugemist samal teemal:

Reelika Leetmaa: töövõimereformi vastuseta küsimused

Töövõimetuse hindamine, asendussissetuleku võimaldamine ja tööalane rehabilitatsioon Eestis ja viies Euroopa Liidu riigis

Sotsiaaltoetuste ja -hüvitiste omavahelised seosed ja nende mõju töömotivatsioonile

Eesti sotsiaalkindlustus-süsteemi jätkusuutliku rahastamise võimalused

Eesti sotsiaalkaitse süsteemi korralduse efektiivsuse analüüs

Puuetega inimeste õiguste konventsioon