Mõttehommik, 18.03.2016

Annika Uudelepp, Praxise valitsemise ja kodanikuühiskonna ekspert

Riigikogu majanduskomisjon otsustas sel nädalal, et Arengufond suletakse ning arenguseiret hakatakse edaspidi tegema riigikogu juures iseseisvas üksuses. Investeeringute pool viiakse aga Kredexi alla, kus senine tegevus jätkub. Kuidas sellesse uudisesse suhtuda?

Paratamatult peab esmalt pilgu heitma Arengufondi loomisaegsetele ootustele. Aasta oli siis 2006 ja poliitikute suust kõlasid repliigid nagu „SoomeSitra eeskuju, Eesti eduloo arengumootor, meid kännu tagant välja sikutav vedur“, lühidalt – Eesti NOKIA!

Meenutan, et tollal oli Eesti majanduskasv üle 10% ja oldi mures, et meie arengueelised on ammendumas ja majandusele on vaja uut tõuget. Praeguses kontekstis on see väga mõtlemapanev hinnang.

Siis otsustati, et Arengufondi pannakse kokku kaks erinevat ülesannet – riiklikud riskiinvesteeringud, millega soodustada innovatiivsete ettevõtete teket, ning arenguseire, mille toel teha tarku majandusotsuseid. Vastu võeti eraldi Arengufondi seadus, kus kokkuvõtlikult öeldes sõnastatigi ülesandena heade muutuste ärgitamine Eesti majanduses.

Ajaloo iroonia on selles, et Arengufondi seaduse vastuvõtmisel avaldasid paar saadikut murelikult lootust, et seda asutust mõne aja pärast kinni ei pandaks. Nüüd, mõnevõrra vähem kui kümme aastat hiljem just seda tehaksegi.

Põhjuseks pole see, et majandus enam ärgitamist ei vajaks, vaid seda tehakse nüüd teiste asutuste abil. Riskiinvesteeringud viiakse dubleerimise vähendamiseks riiklikku sihtasutusse Kredex. Tavainimesele on ehk kõige tuttavamad Kredexi poolt käendatud laenud noortele peredele ja korteriühistutele.

Teine suund – kogu arenguseirega seonduv – on aga märksa vastuolulisem olnud. Riigikogu majanduskomisjon väljendas sulgemisotsust kommenteerides, et riigikogu polnud viimasel ajal seiretegevusega rahul. Samas on Arengufondi poolt kosta olnud, et riigikogu pole ka sisuliselt suunda seadnud, mida fond peaks arenguseire osas tegema.

Meenutuseks, Arengufondi juhib nõukogu, mille üheksast liikmest viis nimetab riigikogu majanduskomisjon, kaks valitsus ja kaks on ülikoolide rektorid.

Nii võib küsida, et miks siis riigikogu oma ootusi nõukogu kaudu pole suutnud maksma panna, kui üle poole liikmetest on nende määratud?

Nüüd, kus arenguseire tahetakse tuua riigikogu kantselei koosseisu, pole parlamendil enam nii lihtne suunanäitamisest loobuda. Praegu on ülioluline süveneda ja selgelt välja öelda vastused kolmele küsimusele.

Esiteks – mida sisuliselt peab riigikogu silmas arenguseirena? Kas see on üldist majandusarengut jälgiv analüüsitöö, kus hoitakse silma peal, kuidas Eestil läheb, teatud valdkondades süvitsiminev arenguanalüüs või pigem tulevikuseire?

Viimast, muide, peetakse üheks ärksa riigivalitsemise oluliseks tunnuseks ja mitmed riigid on rõhku pannud just tulevikuseirele. Selle põhifookus on tärkavate trendide ja oluliste muutuste signaalide tuvastamine ning selle info tõlkimine oma riigijuhtide jaoks nii, et riigid suudaksid kokkuvõttes paremini olla valmis muutustega kohanema. Olgu selleks siis uued julgeolekuohud, tehnoloogia arengust tulenevad muutused või massiline inimränne.

Teiseks – mida riigikogu uuelt seireüksuselt konkreetselt ootab? Kas see on stiilis „tegelemine, ettekannete pidamine, analüüside koostamine“ ehk kokkuvõttes üldhariv taustatöö, mille abil näiteks riigikogu liikmed saaksid huvi korral targemaks? Või võiks seal olla selgesõnalisi soovitusi, mida riigikogu saab ise oma otsustega jõustada?

Või võiks see töö aidata seadusandjal teostada kontrolli ka täitevvõimu üle – näiteks andes sisukaid hinnangud senisele strateegilisele juhtimisele ja arendustööle? Ehk mis tarkust riigikogu tegelikult tahab ja kasutada suudab?

Kolmandaks – mida riigikogu ise teeb selleks, et arenguseirest tekkiv teadmine ei jääks pelgalt pressiteadetesse, vaid et sellel tööl oleks reaalne mõju tehtavatele otsustele? Ehk mille järgi tulevikus aru saada, kas arenguseirest on olnud kasu või mitte? Millised üleüldse oleksid need uued otsustuskohad, kus riigikogu saaks arenguseire tulemusi rakendada?

Arenguseire on sedavõrd abstratksem ja kõrgema üldistustasandi teadmine, mida vahetult õigusloomes on küsitav kasutada. Pigem peaks seda teadmist rakendama strateegiliseks juhtimiseks, pikaajalisteks rahastamisotsusteks ja arendustööks. Mis täna on sisuliselt ikka valitsuse teha.

Siianigi pole miski takistanud riigikogul ja valitsusel kasutada Arengufondi loodud teadmist otsustamisel. Aga miskipärast pole tohutut kirge ja huvi olnud kummalgi.

Pigem võib iseloomustada senist arenguseiret, kui rikkalikult kaetud rootsi lauda, millest võid ise noppida, mida hing hetkel ihaldab, aga samahästi ka tuimalt mööda jalutada. Ja kas üldse on realistlik oodata, et riigikogu huvi arenguseire kasutamise vastu hüppeliselt kasvab?

Kokkuvõtteks – majandusromantiline mõte tekitada päevapoliitikast sõltumatu innovatsioonikeskus, mis annab meie majandusele tõhutu arengutõuke, on osaliselt jõudnud tagasi sinna, kust see pärit oli – riigikogusse.

Kui eelnevalt sõnastatud kolme küsimust selgeks ei räägita ja arenguseirele reaalset sisu ning kohta otsustusprotsessis ei anta, võime ilmselt mõne aasta pärast märgata lühikest kiretut uudisnuppu, et riigikogu kantselei struktuurimuutuste käigus on arenguseire üksus kaotatud.

Ja siis on juba hilja. Nüüd on riigikogu ees see otsusekoht, et kas anda arenguseirele uus hoog või lasta tal oma kõhu all vaikselt hääbuda.

Arvamus on kõlanud Vikerraadios ja ilmunud ERRi portaalis.

Mõttehommik, 09.03.2016

Palju räägitakse kaasavast haridusest ja võrdsete võimaluste loomisest kõikidele noortele, see on seatud ühtlasi prioriteediks riiklikes ja piirkondlikes strateegiadokumentides. Seda, milline on erivajadustega noorte tegelik olukord, on seni vähe uuritud.

18. veebruaril 2016 toimus juba traditsiooniks saanud noorteseire aastakonverents, kus sel korral oli keskne teema erivajadustega noored – nii nende kaasamine noorsootöösse kui ka õppimine formaalharidussüsteemis ja pärast õpingute lõpetamist tööturule suundumine. Konverentsi esimeses pooles anti ülevaade aastaraamatus kajastatud kahe uuringu peamistest tulemustest. Üks neist oli 2015. aasta sügisel tehtud uuring „Erivajadustega noorte ja nende noorsootöös osalemise võimaluste kaardistamine kohalikes omavalitsustes“, kust selgus erivajadustega noortele mõeldud noorsootööteenuste kättesaadavus maakonniti ning seda mõjutavad tegurid kohaliku omavalitsuse pilgu läbi. Teine uuring oli Eesti Töötukassa tellitud „Terviseseisundist või puudest tingitud erivajadustega noorte siirdumine koolist tööle“, kus antakse statistiline ülevaade erivajadustega noorte osalemisest eri haridusastmetel, vaadeldakse neile pakutavaid õppimisvõimalusi ning ettevalmistust ja toetust tööturule siirdumiseks pärast õpingute lõppu.

21

Konverents oli eelkõige suunatud noortevaldkonna spetsialistidele, praktikutele ja noortele, mis andis ka võimaluse konverentsi teises pooles laudkondlikes aruteludes täpsustada uuringute põhjal välja toodud kitsaskohti ning otsida toimivaid lahendusi, kuidas jõuda paremini erivajadustega noorteni.

Peamised kitsaskohad uuringutest

Eelpool nimetatud uuringutest jäid kõlama kõige enam järgmised kitsaskohad:

  1. Tugiteenuste kättesaadavus erivajadustega noortele hariduses ja noorsootööteenustes

Noorsootööteenuste olemasolu üksi ei taga, et kõik erivajadusega noored nende teenusteni jõuavad, sageli sõltub see nii füüsilisest ligipääsust kui ka erinevate tugiteenuste olemasolust (nt invatransport, tugiisik, isiklik abistaja, viipekeele tõlk jms). Nii nagu haridusvõimaluste ja noorsootööteenuste kättesaadavus, mitmekesisus ja kvaliteet on piirkonniti väga erinev, on erinev ka vajalike tugiteenuste kättesaadavus erivajadustega noortele.

  1. Erivajadusega noortega tegelevate erinevate osapoolte omavaheline koostöö

Uuringutest on selgunud, et koostöö lapsevanema ja noorsootööasutuse vahel on äärmiselt oluline erivajadustega noorte kaasamisel, sest see aitab arvestada paremini noore eripäraga. Ka koostöö õppeasutustega omab olulist rolli – näiteks koostöö erikoolidega, sest neis õppivad noored on sageli igapäevasest noorsootööst rohkem isoleeritud, kui tavakoolides õppivad noored. Erivajadustega noorte paremaks kaasamiseks mängib kindlasti olulist rolli ka noort ümbritsev kogukond. Seega tuleks mõelda erinevaid võimalusi, kuidas nii lapsevanemaid, õppeasutusi, kohalikke omavalitsusi kui ka kogukondi tõhusamini kaasata ja omavahel panna koostööd tegema selleks, et noorsootöö jõuaks üha enam erivajadustega noorteni.

  1. Kvaliteetse info kättesaadavus erivajadusega noorte kaasamise suurendamisel

Uuringust „Erivajadustega noorte ja nende noorsootöös osalemise võimaluste kaardistamine kohalikes omavalitsustes“ jäi kõlama, et noorsootöö pakkujatel puudub sageli täpne ülevaade erivajadusega noortest kohalikus omavalitsuses. Kuna nende sihtrühma peetakse väikeseks, ei peeta võimalikuks ka neile spetsiifilisi teenuseid luua. Samal ajal on võimalik erivajadustega noori paremini kaasata juba olemasolevatesse teenustesse, kui infot võimaluste kohta paremini sihistada, et see jõuaks ka paremini erivajadustega noorteni omavalitsuses.

  1. Noorsootöö pakkujate kogemused, koolitusvajadus ja võrgustikud noorsootööteenuste kättesaadavuse suurendamisel erivajadustega noortele

Uuringutest selgus, et nii noorsootöötajatel kui ka õpetajatel ja koolijuhtidel on vähene kogemus ja teadlikkus nii erivajaduse varajasel märkamisel kui ka erivajadustega noortega töötamisel. Kuigi noorsootöötajatele pakutakse võimalusi osaleda koolitustel, siis võib see sageli jääda aja- või rahapuuduse, samuti ebasobiva toimumisaja või -koha taha. Seega tuleks lisaks koolituste pakkumisele leida täiendavaid lahendusi, et noorsootöötajad saaksid koolitustel osaleda eelnevalt viidatud takistustele vaatamata. Samal ajal on noorsootöötajate endi seas palju väärtuslikke kogemusi ja teadmisi, mida teiste kolleegidega jagada ning millest erivajadustega noortega vähem kokkupuutunud spetsialistidel oleks võimalik õppida.

Konverentsi lauaarutelud: kitsaskohad erivajadustega noorte kaasamisel noorsootöösse ja lahendused

18

Järgnevalt on välja toodud praktikute poolt laudkondade aruteludes enam mainitud kitsaskohad ja nende alapunktid (vt joonis):

  • Vähene võrgustikutöö ja koostöö
    1. tagasihoidlik võrgustikutöö kohalikus omavalitsuses;
    2. olemasolevate kogemuste parem jagamine ehk kuidas edulugusid paremini edasi anda noortega tegelevatele spetsialistidele;
    3. kuidas tagada kogemuste jagamiseks tugev võrgustikutöö? Kuidas tuua erinevad osapooled kokku, kes on valmis oma kogemusi jagama, nii et sellest ka kasu oleks?
    4. kes vastutab koostöö eest?
    5. vähene erivajadustega noorte kaasamine;
    6. koolides puuduvad huviringid, kus saaksid erivajadusega noored osaleda, kartus koolide poolt;
    7. vähene vastastikune koostöö mõlemas suunas st nii noortepoolne huvi kui ka neile suunatud tegevused;
    8. Töötukassa ja koolidevaheliste koostöövõimaluste parandamine;
    9. kuidas algatada võrgustikutööd ning tagada võrgustikutöö jätkusuutlikkus?
    10. infosulg erinevate asutuste vahel.
  • Noortega tegelevate inimeste teadmised ja oskused pole piisavad ehk koolitusvajadus on suurem, sh nii taseme- kui ka täiendkoolituses
    1. regulaarse koolitusprogrammi puudumine;
    2. erialase taustaga erinoorsootöötajate vähesus;
    3. hirm ja oskamatus teha tööd erivajadusega noorega;
    4. noorsootöötajate erialane väljaõpe ülikoolis, kus hetkel pööratakse liialt vähe tähelepanu erivajadustega noorte teemale ja samuti on praktika osakaal liiga väike;
    5. noorte erivajadused on väga erinevad ning nende märkamine on keeruline, mistõttu tuleb eriti tähelepanu pöörata nii piisavale ettevalmistusele kui ka vaadata üle noorsootöötajate koormus;
    6. noorsootöötaja ja õpetaja kompetentsus erivajadustega noortega tegelemisel on vähene;
    7. noorsootöötajate vähesed teadmised eripedagoogika vallas.
  • Tugiteenuste ebapiisav kättesaadavus
    1. viipekeele kättesaamise raskus (aeg ja raha);
    2. maapiirkonnas on väga piiratud transpordi kasutus noorsootööteenuste kättesaamiseks;
    3. kuidas tagada piisavalt tugiisikuid? Kas läbi tasude, vabatahtlikkuse, praktikakohtade?
    4. tugiisiku teenuse piiratud kättesaadavus.
  • Vähene teadlikkus erivajadustega noortest, sh väärtused ja hoiakud
    1. kohalikul omavalitsusel puudub ülevaade erivajadustega noortest;
    2. erivajaduse mõiste on väga lai – vajadused ja eripärad on seinast-seina;
    3. puudulik teavitus erivajadusest – kes ja mille eest vastutab; piirkondlik statistika;
    4. ühiskonna väärtused ja hoiakud – teatakse vähe erivajadustest; eelarvamused nii noorte kui ka täiskasvanute poolt;
    5. noorsootöötajal ei ole võimalik saada alati teavet erivajadusega noore kohta, sest lapsevanemad ei soovi lapse erivajadusest sageli rääkida kartes sildistamist, mis kokkuvõttes teeb keerulisemaks noorsootöötaja töö ning noore toetamise.
  • Info edastamine erivajadustega noortele mittesobival kujul või viisil
    1. Info edastamisel ei olda teadlikud erivajadustega noorte erinevatest võimalustest ja vajadustest;
    2. Inforohkus – kuidas viia infot paremini noorteni;
    3. Milliseid meetodeid ja tehnilisi lahendusi peaks kasutama, et info noorsootööteenuste kohta jõuaks võimalikult paljude noorteni.

Lisaks nimetati noorsootöötaja ameti vähest väärtustamist, rahastamissüsteemi puudulikkust ning piiratud füüsilist ligipääsetavust. Konverentsi lõpus oli kõikidel osalejatel võimalus hääletada kitsaskoha poolt, millele tuleks leida lahendus esmajärjekorras. Kohal olnud praktikud ja noored valisid ülekaalukalt kõige suuremaks kitsaskohaks ühiskonna väärtused ja hoiakud ning vähese teadlikkuse erivajadustega noortest.

9

Konverentsi lauaarutelud: lahendused kitsaskohtadele

  1. Toimiv võrgustikutöö edulugude ja kogemuste jagamiseks, et need, kes pole enne erivajadustega noortega tegelenud saaksid esmased teadmised ja toetuse. Seejuures võrgustikutöö jätkusuutlikkuse tagamine saab toimuda läbi selgete vastutajate ja eestvedajate.
  2. Lapsevanema initsiatiiv rääkida lapse eripärast vajalikele osapooltele – kuna inimese tervise kohta käivad andmed on delikaatsed isikuandmed, siis lapsevanem peaks võtma initsiatiivi ja rääkima vajalikele osapooltele oma lapse eripärast. Rääkimine oma lapse eripärast ei pea tähendama teavitamist lapse diagnoosist, vaid piisab infost, mis aitaks mõista noort paremini ning toetaks noortega tegelevate spetsialistide tööd, mis omakorda aitab kaasa noore arengule ja heaolule.
  3. Mentori toetus algajale noorsootöötajale või noorsootöötajale, kellel pole piisavalt kogemusi erivajadustega noortega töötamisel. Palju rõhutati nii uuringutes kui ka konverentsil seda, et puuduvad kogemused ja teadmised, kuidas töötada erivajadustega noortega. Kui pole piisavalt kogemusi erivajadustega noortega tegelemisel on alguses hirm ja teadmatus, mistõttu on mentori vajalikkus oluline alguses. Samuti on sellisel juhul toeks juba eelpool nimetatud erinevad võrgustikud, kus on võimalik oma kogemusi ja edulugusid jagada.
  4. Väärtuste ja hoiakute muutused – sageli ei soovi vanemad avalikustada isegi mitte vajalikele osapooltele oma lapse erivajadust kartes sildistamist. Et tekiks omavaheline parem mõistmine ja sünergia on vajalik erivajadustega noorte ja tavanoorte ühisüritused, üksteiselt õppimine. Konverentsil osalenud erivajadusega noored rõhutasid, et ühiselt koos tegutsemine aitab paremini mõista erivajadusi ning seeläbi on võimalik muuta ka hoiakuid ühiskonnas. Seega võiks rohkem olla ringe ja tegevusi, kus on kõik noored koos sõltumata, kas noorel on erivajadus või mitte, mis omakorda tähendab aga vajadusel vajalike tugiteenuste olemasolu.
  5. Erivajaduste noorte suuremat osalemist on võimalik tagada ka näiteks kui toimub huviringi vms tegevuse vaatlusperiood koos tugiisikuga, kes vajadusel toetab ja julgustab noort ning aitab sulandada keskkonda.
  6. Suurendamaks noorsootöötajate pädevusi ja valimisolekut on vajalikud regulaarsed koolitused, sh praktiliste kogemuste suurem osakaal ning koolitusele peaks järgnema ka selle sisuline analüüs koolituse kvaliteedi ja asjakohasuse hindamiseks.
  7. Vajalik on sotsiaalse ruumi analüüs, et oleks asjakohane ülevaade erivajaduste temaatikast. Oluline on teada ja teavitada vajalikke osapooli, millised asutused ja organisatsioonid erineval tasandil tegelevad erivajadustega noortega ning milline on erinevate asutuste ja organisatsioonide vastutus. Samuti on oluline teada, kus ja millise erivajadusega on noored ning millised on erinevate piirkondade noorsootööteenust pakkuvate asutuste ning erivajadustega noorte võimalused ja vajadused.
  8. Et noorsootöötaja oleks heade baasteadmistega tuleks ülikoolis pöörata noorsootöö õppekavas rohkem tähelepanu erivajaduste teemale ning samuti peaks olema praktika osakaal suurem kui see on hetkel.
  9. Eesmärgistatud ja väga selge väljundiga erinevate osapoolte ümarlauad, mis aitaks lahendada aktuaalseid küsimusi.
  10. Kasutada erinevaid kanaleid ja meetodeid noorteni jõudmiseks, nt mobiilne noorsootöö.
  11. Et info jõuaks paremini noorteni tuleb enam tähelepanu pöörata info edastamise viisidele. Eelkõige tuleks siinkohal koostööd teha erinevate katusorganisatsioonidega ja kogukondadega, et info jõuaks sihtgrupini. Samuti on oluline, et info saaks igas mõttes õigesse keelde, nii otseselt kui kaudselt ja kõnetaks sihtrühma.

Aruteludes ilmnes, et kuigi meil on piisavalt kitsaskohti ja arenemisruumi, siis on ka mitmeid häid näiteid üle Eesti, kuidas noorsootööteenuseid on võimalik viia paremini erivajadustega noorteni, seda nii kohaliku omavalitsuse kui ka riigi tasandil. Nii toodi välja toimivaid ümarlaudasid kitsaskohtadele lahenduste leidmiseks, aktiivseid noorsootöötajaid, kes noorteni jõudmiseks leiavad nendega kontakti ka väljaspool noortekeskust kui ka koostöövõimelisi kogukondi, kus erinevate osapoolte koostöös on leitud lahendusi.

Arutelude lühikokkuvõtte leiate jooniselt (klõpsates pildile, avaneb see suuremalt ja on allalaaditav)

konverentsi kokkuv6te

Kokkuvõtte on koostanud Praxise analüütik Kersti Kõiv, kontakt kersti.koiv@praxis.ee

Mõttehommik, 03.03.2016

Mari Rell, Praxise analüütik

Majanduses on olemas selline mõiste nagu „related variety“, mille kaudu iseloomustatakse piirkonna ettevõtete vahelist seotust – ühes piirkonnas paiknevad ettevõtted kasutavad teineteise poolt loodud väärtust, kusjuures ühe ettevõtte väljund võib olla teise sisendiks. Tänapäevases käsitluses on mõiste tihedalt seotud regionaalse innovatsiooni aga ka tõhusa ressursikasutuse või ringmajandusega. Oluline on aga see, et mitmekesistades ja uuendades piirkonna ettevõtluse struktuuri võib see viia regiooni majandus uuele kasvurajale, mis tekib koostoimest.

Kõige värvikamad näited sellisest regionaalsest sümbioosist on tööstuse poolelt Kalundborg Taanis või Rootsist Skåne piirkond, viimane oli algselt põllumajanduse piirkond, kuid selle toel arendati toiduainetööstust ja tervisetoodete tootmist ning sellega seotud teenuste pakkumine – restoranid, turismiteenused. Selline piirkonna arendamine pole juhuslik vaid juhitud.

 Eestis on üldiselt tavapärane, et väiksemad piirkonnad on keskendunud ühele tegevusalale – sageli on selleks üksik töötlevatööstuse haru, tihti vaid põllumajandus. Samas sellega kaasneb liiga kitsas spetsialiseerumine ning on oht spetsialiseeruda hääbuvatesse valdkondadesse või ärimudelitesse. See võib saada ühel hetkel piirkonna arengut pärssivaks. Näiteks Ida–Virumaa on Eesti üks suuremaid tööstuspiirkondi, kus kohalik tööstussektor on arenenud peamiselt energeetika ja põlevkivitööstuse toel. Vaatamata sellele, et energeetikasektor on möödunud kümnenditel kokku tõmbunud on sõltuvus ühest tegevusalast suur ja sellega seotud sotsiaalsed riskid kõrged. Selliseid näiteid on veelgi. Väiksematesse piirkondadesse on tekkinud ühe tegevusala klastrid – Hiiumaal on arenenud plastitööstus või Valgas on metallitööstus.

Milles peitub idee iva? Üldiselt ei teki ettevõtted tühja koha pale. Ettevõtluse arengu üks eeldus on piisavate ressursse olemasolu, olgu need sobivad inimesed, piisavalt toorainet vms. Ressursse jääb aga aina vähemaks. Seega on üks võimalus luua ettevõtlusahel, kus ühe piirkonna/kogukonna ettevõtted tekkivaid jääke ja kõrvalprodukte järgmistes kasutatakse ärides. See viib tõhusamale ressursside kasutamisele ja ettevõtete koostoimimisest tekib sünergia, samas luuakse uusi töökohti ja on alus innovatsiooniks. Selline koostoimimine viib piirkonna uuele kasvurajale. Mitmekesine ettevõtlus teeb piirkonna vastupidavamaks ja võimekamaks.

Kuidas seda kõike teha? Alustada võiks nö regionaalsest äriplaanist: ettevõtluseks sobivate ressursside kaardistamisest, sh millised on looduslikud ressursid, milline tegevusala on täna enim arenenud, milliseid kõrvalprodukte tekib olemasolevast ettevõtlusest, kas ja kui palju on teadmisi ja töökäsi – milliste oskustega inimesed on jms. Sellele järgneks nö regionaalse innovatsiooni mõtteülesande lahendamine, kuidas tekitada sünergia ja kasutada ära piirkonna konkurentsieelis. Misjärel saab asuda takistuste kõrvaldamisele ja tegutsemisele lahenduste elluviimiseks.

Selline ettevõtlusmudel võiks olla Eestis enam rakendatud ja teadlikult juhitud. Idee pole tegelikult unikaalne, täna on juba näiteid ettevõtluse seotusest ja regionaalsest innovatsioonist. Näiteks Ida-Virumaal on täna olemas kogemus kasutada suletud allmaakaevanduse vett kohaliku piirkonna katlamajas kütteveena (Kiikla katlamaja). Häid näited on ka turismivaldkonna arendamisest tööstuspiirkonda – Kiviõli seikluspark, mis on rajatud vanale tuhamäele või Aidu veespordikeskuse arendus, mis kasutab ära suletud karjääriala võimalusi.

Need on üksikud näited, kuid pole kindlasti ainukesed võimalused tööstuse poolt tekkivaid „ressursse“ ära kasutada ja seeläbi ettevõtlust piirkonnas mitmekesistada. Puidutööstuse ettevõtetega rääkides, pea kõigil suurematel ettevõtetel jääb üle soojust. Jääksoojust aga kasutatakse täna vähe ning ka puiduettevõtted ise pole huvitatud asutama kommunaalettevõtet ja põhitegevuse kõrvalt tegelema soojamaandusega. Samas oleks nad valmis tegema koostööd piirkonna teiste ettevõtetega. Lahendusi jääksoojuse kasutamiseks on erinevaid, näiteks üks võimalus on aiandusvaldkonna arendamine.

Ettevõtluse seotud mitmekesistamise põhimõtteid peaks olema enam rakendatud maakondade tasandil koostatavates „Piirkonna konkurentsivõime kavades“. Täna on endiselt keskendunud ühelt poolt taristu rajamisele ning teisalt ehk liialt pehmetele teemadele (puhkealade arendamine jms). Seotud ja mitmekesise ettevõtlusahela arendamine vajab tõhusat piirkonnaülest läbimõeldud koostööd piirkonna/kogukonna kõigilt osapooltelt – ettevõtjate, omavalitsusjuhtide, ärksate inimeste ja teadlaste vahel. Riik saaks struktuurivahendite toetusmeetmeid siduda koostöö edendamisega ettevõtete vahel, näiteks investeeringutoetused peaks enam suunama ettevõtete koostoime tõhustamiseks.

Artikkel on ilmunud Äripäevas “Edukas Eesti” sarjas.

Mõttehommik, 12.02.2016

Rauno Vinni on mõttekoja Praxis riigivalitsemise programmi juht

Kas teadsite, et Eesti elanike seas möllab juba aastaid epideemia? Annan vihje – ma ei pea silmas Zika viirust ega praegust gripilainet. Viitan sellele, et meil on HIV-epideemia. Ilmselt olete ka ise kuulnud, et HI-viirus on Eesti elanikkonnas erakordselt laialt levinud. Kuid me ei taju, et elame haiguspuhangu keskel. Teadmine, et oleme HIV-i nakatunute suhtarvult Euroopas esirinnas, on tavaliseks muutunud.
Ebatavaline oli sellenädalane Ühendkuningriigi, Soome ja Ameerika Ühendriikide suursaadikute pöördumine riigikogu põhiseaduskomisjonile. Diplomaadid kutsusid Eestit üles HIV-epideemia ulatust tunnistama ja looma riigikogus probleemi lahendamisele pühendunud erikomisjoni.

See, kas välisriikide esindajate ajendiks oli soov kaitsta enda kodanikest turiste, edendada suurriiklikul moel humanitaarpoliitikat või aidata oma ravimitootjaid, on teisejärguline. Kui siht oli tõmmata avalikkuse tähelepanu HIV-i küsimusele, siis pöördumine kandis vilja. HIV-ist on viimastel päevadel tavapärasest enam juttu olnud. Saadikute kirja peamine sõnum oli see, et Eesti riik ei ole HIV-i levikule suutnud piiri panna. See kahjustab terve ühiskonna tulevikuväljavaateid ja mõjutab meie naabreidki.

Probleemi tõsidust ei eita ka rahvatervisega tegelevad ametkonnad. Peaaegu kõik osapooled leiavad, et olukord on hull. Ainult otsustajad ei taju probleemi sedavõrd suurena, et end nn rajasõltuvusest lahti raputada ja midagi teistmoodi teha. Kõik on olukorraga harjunud. Istutakse nagu konn pajas, mille all tuli lõõmab ja välja hüpata ei märgata kuni vesi juba keeb.

Jah, HIV-i ennetamisele ja ravimisele on ainuüksi sel aastal eraldatud 14 miljonit eurot. Probleemiga tegeletakse mitmel viisil ja spetsialistid väidavad, et patsientide tasandil küllalt hästi. Kuid kas praegused lahendused on piisavad ka ühiskondlikul tasandil? Välisriikide suursaadikute kiri näitab, et arenenud riikide standardite kohaselt on olukord ebanormaalne. Probleemi raskus ja meetmed ei ole proportsionaalsed. Lihtsamalt öeldes – vajaduste ja lahenduste vahel on kuristik.

Mida siis teha? Saadikud tegid ettepaneku luua parlamendis HIV-i erikomisjon. See idee ei ole uus. Eelmisel sügisel ringles riigikogus eelnõu narkopoliitika ja HIV-i ennetustegevuse ning soolise võrdõiguslikkuse erikomisjonide ellukutsumiseks. Plaan jäi katki Isamaa ja Res Publica Liidu (IRL) vastuseisu tõttu. IRL oli probleemkomisjonide loomise vastu, sest need dubleeriks juba olemasolevate parlamendikomisjonide ülesandeid ja nõuaks täiendavaid kulutusi, umbes 50 000 eurot aastas ühe komisjoni kohta. IRL andis teada, et nad ei sea kahtluse alla probleemide tõsidust, vaid nende lahendamise viisi.

Esmapilgul tunduvad IRL-i seisukohad arusaamatud. Kui probleemi tunnistatakse, siis tuleks ju selle lahendamisele kõikvõimalikul moel kaasa aidata. Aga vaatame paari momenti, et vältida ühte kõige lihtsamat mõtlemisviga ehk algse emotsiooni pinnalt otsustamist.

Esimene küsimus – kelle ülesanne on tervisepoliitikat ette valmistada ja rakendada? Vastus: sotsiaalministeeriumil ja tema valitsemisala asutustel. Teine küsimus – kellel on enim andmeid, ressursse ja oskusteavet teemaga tegelemiseks ning eksisteerivad võrgustikud osaliste koostöö koordineerimiseks? Vastus: sotsiaalministeeriumil. Järelikult peaks probleemistikuga tegelema täitevvõim. Parlament küll otsustab Eesti elu olulisi küsimusi, kuid just sotsiaalministeeriumil on tervisepoliitika tegemiseks ja rakendamiseks kõige paremad hoovad.

Siit tõdemus, et vaevalt pelk erikomisjoni loomine probleeme lahendab. Mõned positiivsed momendid sellel ideel siiski on. Nt võib erikomisjoni asutamist võtta kui tunnistust poliitilisest otsustavusest. See võib olla ka märk, et parlament võtab täitevvõimu tegevuse kontrollimise ülesannet tõsisemalt. Võib-olla leitakse erikomisjoni abil ka lisaraha. Kuid loevad tegelikud muudatused ja nende esilekutsumise võimalused peituvad mujal kui uue komisjoni asutamises.

Mis edasi saab? Üldise loogika kohaselt on võimalusteks viirusekandjate tuvastamine ja ravi pakkumuse mahu kasvatamine, et teenused oleksid veel paremini sihtrühma liikmetele kättesaadavad. Tõenäoliselt tuleb rohkem investeerida ennetustegevustesse ja tõsta nii otseste sihtrühmade teadlikkust kui ka laiema elanikkonna informeeritust. Lihtne, eks?

Tegelikult mitte. Esiteks on need ettepanekud liigselt lihtsustatud. Teiseks on takistuseks rahanappus. Mina kahjuks ei tea, millise küsimuse arvelt lisaraha leida. Küll aga võin sõnastada mõned õppetunnid. HIV-epideemia juhtum näitab meile, et keerulised probleemid tavaliselt ei lähe ise üle. Ka siis mitte kui pea liiva alla peita. Kui tulekahjul lasta suureks kasvada, siis selle kustutamine on raske, kui mitte võimatu. Kuid kõige halvem on ükskõiksus. Õigel ajal probleemi märkamine ja sellega tegelemine hoiab hiljem oluliselt kulusid kokku.

HIV-i levikut oleks võinud pidurdada aktiivse tegevusega 10-15 aastat tagasi. Toona kasvasid riigieelarved jõudsalt ja ennetuseks oleks olnud lihtsam raha leida. Seda suurem on tänaste juhtide vastutus – me vajame varasemast paremaid otsuseid. Hea otsuse retsept on selline – tuleb võtta üks osa tõendeid, teine osa poliitilist tahet ja mõõta hoolikalt välja elluviimise aspektid. Komponendid tuleb korralikult läbi segada ja serveerida koos oskusliku sihtrühma teavitamisega. Kindlasti tuleb küsida tagasisidet ja vajadusel retsepti koostisosade vahekorda korrigeerida. Ainult siis on lootus, et midagi ajapikku muutub.

Arvamus kõlas Vikerraadio päevakommentaarina ja on avaldatud ERR portaalis.

Mõttehommik, 26.01.2016

Tähistame Praxise 15. tegevusaastat. Meil oli suur rõõm kohtuda heade sõprade, kolleegide, partnerite ja toetajatega 22. jaanuaril NO99 teatrimajas, et vaadata koos ajas tagasi ja edasi.

Õhtu juhatas sisse etendus “Kodumaa karjed”, sellele järgnes Annika Uudelepa kõne ja vastuvõtt. Allpool leiate nii fotojäädvustused kui ka Annika Uudelepa (Praxise juht 2010-2015) kõne täisteksti.

Juubelifotod

VAATA GALERIID SIIT!

 

Tere õhtust, head partnerid, külalised ja kolleegid!

Tohutult hea meel on täna teid kõiki siin näha. Kui ikka õnnestub teatrimaja külalisi täis kutsuda nii, et vastu vaatavad tuttavad näod vabakonnast, ärist, poliitikast, akadeemiast ja riigiametist, siis saab järeldus olla vaid üks. Praxis on läinud 15 aastaga inimestele hinge ja jätnud endast jälje.

Kuulasin-vaatasin koos teiega Jaak Printsi ja mõtlesin, et küll on vahva olla nii ürgandekas. Me saime tema esituses suurepärase ülevaate tekstidest, mis on olnud mingis ajahetkes Eestile märgilised. Ja meil Praxises on väga hea meel, et oleme saanud anda selles Eesti arenguloos oma panuse.

Kui vaadata sõltumatu mõttekoja positsioonilt ajas 15 aastat tagasi, oli ühiskond mitmes mõttes hoopis teistsugune kui praegu. Otsustajatel oli keeruline saada heal tasemel ja sõltumatut analüüsi, vabakond oli lapsekingades ja kaasamisest oldi heal juhul midagi kuuldud mõnel kohtumisel Euroopas.

Veelgi enam, praktilist poliitikaanalüüsi eriti teha ei osatud ja sestap sõltus poliitikakujundamine paljuski välismaalt siia korraks nõu andma tulnud ekspertidest.

Muuseas, inimestel kipuvad siiamaani segi minema poliitika kui ühiskonda arendavate tegevuste (ehk policy) ja erakonnapoliitika (ehk politics) analüüs. Praxis loodi, et neist esimeseks – poliitika sisuliseks kujundamiseks – teadmisi luua ja osalusdemokraatiat edendada.

Seda tööd hakkasid Praxise asutajad – Tiina Randma-Liiv, Vello Pettai, Heli Aru ja Peter Lõhmus – tegema suure entusiasmiga. Ja neile olid abiks esimesed töötajad, laskmata end segada sellest, et poliitikaanalüüsi järele tollal ei osatud veel küsida ning poliitikakujundamise protsess sisaldas valdavalt kiiret otsustamist ja tegutsemist, vajadusel ümberotsustamist ja ümbertegemist. Probleemide analüüsimiseks, valikuvariantide läbitöötamiseks, sisukateks avalikeks aruteludeks ja poliitika tulemuste hindamiseks polnud ei vajalikku aega, piisavalt oskusi ega toetavat kultuuri.

Järelikult tuli palju asju teha uut moodi, kui seni oli harjutud. Praxise algusaastatel paikapandud missioon ja alusväärtused on elus siiani. Selle oluline osa on tagada sõltumatus nii parteipoliitikast kui ärihuvidest. Kuidas me siis oma sõltumatuse eest hoolt kanname?

Esiteks, me valime ise oma töid, mida teeme ja mida mitte. Oleme korduvalt loobunud analüüside tegemisest just sõltumatuse kaalutlusel. Mõnel korral seetõttu, et on tahetud otsida õigustust oma poliitikale, kuid sagedamini seetõttu, et rahastaja tahtnuks tulemusi vaid enda teada jätta.

Siit tuleb teine põhimõte – meie töö tulemused on alati avalikud ja me tegutseme selle nimel, et meie tööde tulemused jõuaksid võimalikult paljudeni.

Kolmandaks, tõenduspõhisus. Me lihtsalt ei arva puusalt, vaid kasutame oma töödes teadustöödele omast metodoloogiat ja uurimismeetodeid. Lihtsalt meie tööde fookus on praktiline poliitikaanalüüs, mitte panus teooriasse.

Neljandaks, rahastamine. Filantroop Soros oma Avatud Ühiskonna Fondiga aitas Praxisel jalad alla saada. Tema rahastuse toel tegutsesime esimesel viiel-kuuel aastal teades, et Praxis peab ühel hetkel olema ise võimeline oma missiooni täitmiseks raha leidma. Tänaseks oleme pea kümmekond aastat olnud isemajandav organisatsioon, kes ei saa ei riigieelarvest ega üheltki teiselt organisatsioonilt tegevustoetust.

Oma tegevuse rahastamiseks teeme kolme asja. Otsime ise rahastust uurimus- ja arendustegevustele, mis meie hinnangul väärivad Eestis tähelepanu. Tähtis roll on siinkohal rahvusvahelisel koostööl ja Euroopa Komisjoni teadus- ja arendusprojektidel. Samuti müüme oma teenuseid vabal turul, konkureerides seejuures teiste pakkujatega, kelleks tavaliselt on ülikoolid ja konsultatsiooni- ja uuringufirmad. Ning lõpuks, kogume annetusi omaalgatusteks, mis meie meelest on olulised. Nagu näiteks sisukam ja nõudlikum valimisdebatt.

Tuleb tunnistada, et nn vanas Euroopas on pilt teistsugune. Paljud suured ja tuntud mõttekojad saavad riigieelarvest või rahvusvahelistelt organisatsioonidelt just tegevustoetust lisaks projektirahale. Ja mõttest, et omatoodete-teenuste müük võiks olla suurem, räägitakse seal alles kui olulisest tulevikusuunast.

Usun, et meie väärtustest kinnipidamine on aidanud Praxisel saada selleks, kes ta on praegu. Ning tõesti, me oleme kasvanud. Tuues vaid mõne arvu: 15 aastat tagasi oli meid 9, praegu on 36. Meie käive oli toona veerand miljonit eurot, praegu on see pea viis korda suurem ehk 1,2 miljonit eurot. 15 aasta peale on meil valminud kokku ca 500 analüüsiaruannet. Vaevalt, et mõni teine asutus Eesti poliitikaid sedavõrd palju analüüsinud on.

Paljud meie rahvusvahelised koostööpartnerid on imestanud, et nii väikeses riigis nagu Eesti on sedavõrd suur mõttekoda. Praxise tegelik suurus pole aga käibes, töötajate või projektide arvus. Meie suurus on selles jäljes, mille oleme suutnud ühiskonda jätta.

Praeguseks on Praxis mõtte- ja tegudekeskus. See tähendab, et lisaks uute teadmiste loomisele ja levitamisele, paneme käed külge seal, kus meie teadmised ja kogemused aitaksid kaasa oluliste muutuste sünnile. See eristab meid paljudest teistest organisatsioonidest. Nii et meie püüame teadmiste abil ka muutusi esile kutsuda.

Senise töö käigus oleme aru saanud, et millegi muutmiseks on vaja nelja asja: analüüsi, mis on usaldusväärne ja praktiliselt kasutatav; ideid, mis kasvatavad ambitsioonikust; arutelu, mis rikastab mõtlemist ja suurendava osalust; ning teinekord ka nõu ja tuge, sealhulgas koolituste näol, et osata targalt tegutseda. Ja seda me kõike teemegi.

Pidagem siiski meeles, et mingi idee või otsuse juures ei ole tähtsaim autori nimesilt, vaid see, et olulisest teadmisest midagi sündis, et meie töö jätaks jälgi. Ja neid jälgi leiab nii ajakirjandusest, mis on avalikkuses ehk kõige nähtavam osa. Kuid neid on palju ka erinevate poliitikaotsuste selgitustes ja põhjendustes, nii ametnike kui poliitikute sõnavõttudes, Riigikontrolli aruannetes, Euroopa Komisjoni ja OECD soovitustes Eestile, rahvusvahelistes võrdlustes Eesti osas.

Meie töö jälg võib olla konkreetne tegu, otsus, muudatus. Nagu otsus muuta ära vanemahüvitise valem, et mõnikümmend eurot rohkem töötasu ei tähendaks mõnesaja euro kaotamist vanemahüvitisena.

Mõnikord ka valvekoera rolli täitmine, võttes pulkadeni lahti ja tehes selgeks, mida valitsejad on korda saatnud, mis alles töös ja mis kõrvale lükatud. Näited sellest on Valitsemise Valvurid ning valimisprogrammide lahkamine.

Või hoiakute ja diskursuse muutus – see viis, kuidas mingit ühiskondlikku probleemi tajutakse, raamistatakse. Näiteks sooline palgalõhe sai veel viis aastat tagasi hinnanguid nagu „pseudoprobleem“ või „feministide jura“. Nüüd ei heideta selle üle enam nalja, vaid arutletakse lahendusvõimaluste üle. Samamoodi on kaasamisega. 15 aastat tagasi teati, et see sõna on olemas. 10 aastat tagasi oli poliitikutel hea toon seda sõna jutu sisse põimida,. Praegu on kaasamata jätmine tajutav millegi sellisena, mis võib viia meeleavalduse või ministri tagasiastumiseni.

Või avardav ja silduloov arutelu teemadel, millest on raske või ei osata rääkida. Nii sellepärast, et mõni probleem on sedavõrd keerukas, et selle läbihammustamine nõuabki süvateadmisi, kui ka sellepärast, et probleem võib küll oluline olla, aga ei tundu põletavana.

Võtame kasvõi Eesti sotsiaalkaitsesüsteemi jätkusuutlikkuse. Kõik teame, et rahvastik vananeb, mis omakorda tähendab, et töötegijaid jääb pensionäridega võrreldes üha vähemaks. Kui tahaksime seda suhet hoida 2014. aasta tasemel, peaks kümne aastaga lisanduma ca 130 tuhat ehk enam kui Tartu linna jagu töötegijaid või kümne aasta pärast olema pensioniiga 69 aastat. Kõik see viitab, et arutelu heaoluriigi paradigmamuutuse üle on hädavajalik. Eesti võiks saada edukaks näiteks sellest, kuidas sotsiaalkaitsesüsteem tervikuna liigub riskide kinnimaksmiselt inimeste oskuste ja võimete arendamise poole.

Ka Eesti vabakonna arengus Praxise jälg on olnud üsna suur ja oleme tänulikud kõigile partneritele, kellega ühiselt oleme saanud seda teha – Avatud Eesti Fond, EMSL, E-riigi akadeemia, KÜSK, Koostöökogu, kui vaid mõnesid mainida. Nimekiri tehtust on pikk, alates vabaühenduste võimekuse kasvatamisest ja kaasamiskultuuri edendamisest lõpetades suurte, ühiskonnaülest kõlapinda saanud aktsioonidega nagu Minu Eesti mõttetalgud, Jääkeldri protsess, Rahvakogu, valimisdebati sisustamine ja Arvamusfestivalil osalemine. Oleme rõõmsad, et Praxis on saanud olla osa Eesti ühiskonna arengust ning teinekord taganttõukaja või isegi eestvedaja rollis.

Suur tänu ka kõigile poliitikuile ja ametnikele, kes meie töödest teadmisi ja tuge on ammutanud, et olulisi muutusi käivitada. Eraldi ütlen suur aitäh president Toomas Hendrik Ilvesele vabakonna arengu võimestamise eest. Ta pole mitte üksnes rääkinud vabakonna olulisusest, vaid on vabakondliku tegevuse tõsiseltvõetavust suurendanud ja vabakonna arengule märgatavalt hoogu andnud. Ja see omakorda on muutnud vabakondliku tegutsemise ligitõmbavaks paljudele väga võimekatele inimestele, keda on innustanud ühiskonnaellu panustama ka presidendi usk ja tugi.

Ja neid jälgi on jätnud paljud inimesed, kellele teen selle eest suure kummarduse ja ütlen aitäh. Lisaks asutajatele ja senistele töötajatele ka kõik varasemad nõukogu liikmed ja senised juhid. Mõistagi on neid veel palju enam.

Kui lubate, siis enne tehtust tuleviku juurde üleminekut põimin vahele ka ühe aastataguse loo, mis mind isiklikult väga liigutas. See on seotud usuga, et Eestit on võimalik teha paremaks. Kahtede viimaste Riigikogu valimiste eel oleme teinud Praxisega analüüse, et anda valimisdebati vedajatele sisendit. Selle töö tegemiseks oleme saanud raha Eesti ettevõtjatelt ja teate, me pole pidanud seda raha anuma. Me otsisime toetajaid, palusime õlg alla panna ja nad tegid seda meelsasti. Ning kui koputasime meediaväljaannete peatoimetajate ustele, et ajakirjanikele sisendit pakkuda, tehti uksed avali. Aitäh kõigile, kes sellesse on uskunud ja selles ettevõtmises ükskõik mis rollis on osalised olnud!

Edasine ongi seotud poliitika ja selle analüüsiga. Olen aastaid olnud tähelepanelik poliitikajälgija ja minu arvates on praegune Eesti poliitika omamoodi iseendaga pahuksis. Ühelt poolt on poliitmaastik olnud pikalt väga stabiilne ja sissetöötatud, tekkinud on ehk teatud igavuski. Teisalt on see põrkunud tiheneva poliitilise konkurentsi, mis iseenesest on ju tervitatav, ning tempoka 24/7 uudisvooga. Kokkuvõttes paljud seni kindlalt töötanud arusaamad ei paista enam toimivat, sest poliitika tegemise keskkond on muutunud ja see tähendab vajadust poliitikategijatel kohaneda. Toon välja kolm asjaolu.

Esiteks on miskit lahti tublile tööinimesele omase arusaamaga et kui asju teha senisest veel paremini, siis saame jälle hoo sisse. Mulle seostub paremini tegemine perfektsionismitaotlusega. Aga võib-olla pole tarvis olla perfektsed. Sest ükski reform, muutus, julge ettevõtmine ei saa olla perfektne – see tähendab ilma ühegi vea, häiriva kõrvalmõju ning mõningase rahulolematuseta. Keskendumine iga viimasegi kui vea kõrvaldamisele võib kaasa tuua selle, et jäädaksegi viimistlema juba hästitoimivaid asju, kuid suuremate valukohtadeni ei jõuta.

Ehk võiksime perfektsuse asemel olla pigem maksimalistid. Tahtma isegi midagi sellist, mis algul võib tunduda ulmena, liiga ilusana, et see tõsi saaks olla. Aga minu arvates on Eestile hea, kui meil kõigil on isu enama järele – unistused, visioonid ja sihid, mis panevad silmad põlema, soov suurema eduelamusele järele, mis aitab taluda ja üle olla muutustega kaasnevast valust ja vaevast. Igaüks meist võiks olla just selles mõttes näljane, täitmatu. Mitte sellepärast, et keegi teine torgib või et meedia nõuab.

Teiseks, tekkinud on kuhi probleeme, mis ei allu hästi riigijuhtide kontrollile. Ükskõik kui palju nad ka ei teeks ega püüaks. Nagu näiteks massiline immigratsioon, palgavaesus, mittetöötavad või mitteõppivad noored. Selline probleem on üheaegselt keerukas, ebamäärane ja vastuoluline, sageli ka uudne ja unikaalne. Seetõttu on sellist probleemi juba raske defineeridagi ja pole ime, et neid nimetatakse nurjatuteks probleemideks. Ja selliseid probleeme ei saagi lõplikult ära lahendada, vaid pigem ainult leevendada. „Korda tegemine“ sobib rohkem millegi lihtsama kohta.

Aga miskipärast oodatakse valitsustelt ka nende nurjatute probleemide lahendamist kohe ja lõplikult. Eks osa sellist ootust on ka poliitikute enda retoorika tulemus – „lahendame ära, teeme korda, võtame kontrolli alla“. Tõsi, see retoorika on hea kütus valimiste ajal. Tegelikus elus on see aga pigem nagu molotovi kokteil.

Siit tuleb ka üks tänapäeva riigivalitsemise põhiküsimusi – kuidas saada hakkama ülima keerukusega? Suures plaanis on vaja kolme asja – teadmisi, avatud suhtumist ja osapoolte kaasahaaramist. Uuringud on näidanud, et praktiliselt ainuke viis sellistele probleemidele mingeidki edasiviivaid lahendusi leida põhineb tihedal koostööl ja kaasamisel ning kõik see on paratamatult pikk protsess. Jõuga või teerullipoliitikaga ei saavuta siin midagi peale halva. Keerukust mõista, sellele otsast jõukohaseid leevendusvõimalusi otsida saab aga siis, kui aktsepteerida erinevusi. Vastuolude sõnastamine ja tunnistamine ning ka pingete sallimine on esimene samm lahenduse suunas.

Kolmandaks, muutunud on see, milles on vaja kokku leppida. Varem oli kokkuleppimise alus selles, mida ühiselt paremaks taheti teha, ehk positiivses. Nüüd aga oleme sealmaal, kus vähemalt sama tähtis kui mitte veel tähtsam, on kokkuleppele jõuda kannatustes ehk negatiivses. Kes ei tahaks rohkem palka, maksusoodustusi, kopsakamaid toetusi ehk lihtsalt raha kätte? Küsimus „mida ja kellele rohkem?“ on juba eilne poliitreaalsus. Järjest tähtsam on küsimus „kellelt ja mida vähemaks?“ Reformid ei jookse liiva sellepärast, et ei õnnestu kokku leppida hüvede kasvatamises, vaid sellepärast, et ei suudeta kokku leppida kannatustes. Selles, et mida me oleme valmis taluma, millist ebamugavust üle elama mingi suurema eesmärgi nimel.

Head kuulajad,

suurte muutuste, kasvava keerukuse ja lisanduva määramatuse ajal peame küsima, mida oleks nüüd Eestile vaja? Loomulikult peame arvestama seda, et mingid konstandid jäävad. Me oleme väikeriik ja jääme väikeriigiks, kus pole naftat, on vahel päris külm ja pime ning kaarti vaadates saab selgeks, et päris palju ettevõtmisi peabki rappa välja jõudma.

Väikeriigilgi on eeliseid, kuid kas me oleme osanud just väikeriikidele omaseid tugevusi turgutada ja need täie jõuga tööle panna? Meie trumpideks ei saa kunagi olla maht või mastaap, vaid ikkagi kvaliteet ehk teadmus ja oskused komplektis lihtsuse, paindlikkuse ja koostööga.

Harjutamaks end ambitsioonikamalt mõtlema, võiksime kasvõi iga päev küsida endalt küsimuse „Mis oleks kui…?“. Just nii, positiivselt, tulevikkuvaatavalt, mitte vastutust veeretavalt „Miks meil pole…?“. Küsingi nüüd sümboolselt 15 korda mõtteharjutuseks „mis oleks kui…“. Mõelgem korraks!

Mis oleks, kui Eesti oleks esimene riik maailmas, kus lapsed harjutaksid (just harjutaksid, mitte õpiksid) leiutamist ja tootearendust juba algklassidest saati?

Mis oleks, kui kõigis järgmistes valitsustes on iseenesestmõistetavalt pooled ministritest naised?

Mis oleks, kui Eestis oleks Euroopa kõige atraktiivsem maksukeskkond teadmismahukale tööle?

Mis oleks, kui ettevõtete ja kutse- ning kõrgkoolide ühistööna õpetataks praegusest enam kui kahesajast tuhandest kvalifikatsioonita inimesest sada tuhat oskustöötajaks?

Mis oleks, kui Eestis tegutseksid sotsiaalse innovatsiooni ärksaimad pead, sest siinne tegevuskeskkond on selleks üks parimaid maailmas?

Mis oleks, kui Eestisse tagasitulekut kaaluvatele peredele oleks sobiliku kooli- ja lasteaiakoha olemasolu otsustamisel poolt-, mitte vastuargument?

Mis oleks, kui Eesti tööandjatele luuakse võimalus maksuvabalt maksta oma töötajate alla 3-aastase laste hoidmise eest?

Mis oleks, kui Eesti koolinoortel oleks tavaks käia enne edasiõppimisevalikut vähemalt viies organisatsioonis töövarjuks, et paremini aru saada, mis neid huvitab?

Mis oleks, kui kindel töösuhe võib olla ka näiteks kaugtöö-, IKT põhine mobiilne töö või renditöö, sest Eesti on kõige paindlikumate töösuhetega riik maailmas?

Mis oleks, kui senise 6% asemel oleksid vähemalt pooled Eesti isadest mõnda aega lapsehoolduspuhkusel?

Vähemalt kahe viimase puhul võin kinnitada, et neid oleme oma väikses Praxise mikrokosmoses edukalt rakendanud, niivõrd kui tänased seadused seda võimaldavad. Meil on pidevalt lapsehoolduspuhkusel peaaegu viiendik praksikutest ja töötajatel on kokku 47 last. Ja ligi kolmandikul on veel pereloomine ees, nii et küllap tuleb neile lisa.

Minagi olen näide lapsehoolduspuhkusel olijast – paarikuuse lapsega kodus, nii et soovin jaksu ja jõudu jätkavatele juhatuse liikmetele Katrinile ja Laurale ning Praxise järgmisele juhile Kerstile, keda ootame Eestisse tagasi.

Ja veel üks asi, mille üle olen siiralt õnnelik ja mida olen saanud kogeda tänu tööle Praxises, on vabadus – keegi ei käsi, keela, ega kirjuta ette. Valikuid suunavadki väärtused ja ühiskonnatunnetus. Mis on tähtis, mida olulist on märkamata, mis vajaks taganttõukamist? Näe, tee ja vastuta, sest sind usaldatakse. Tänan nõukogu, kes on mind enam kui seitse aastat usaldanud. Tänan kõiki partnereid ja praksikuid, kellega teeks koos veel ja veel.

Sest nagu ütles Jaak Prints austria luuletaja Franzobeli sõnadega:

Eesti algab ilusti
ja ilusti Eesti ka lõpeb. Jaa. Nii on lood
Eestiga. Läbinisti ilus. Sada korda.

juubel1Fotod: Annika Haas