Mõttehommik, 29.05.2017

Korbi ja Sarapuu personaalküsimustes langetatud Keskerakonna väledate otsuste näol on olnud tegu rohkem sunnitud sammudega ja vähem eeskujulikest moraalsetest tõekspidamistest johtuvate otsustega. Kuid opositsiooni nõudmised, et peaminister tagasi astuks, on praeguses olukorras siiski liialdus, leiab Rauno Vinni Vikerraadio päevakommentaaris.

Poliitika on mitmetahuline termin. Ühe levinud määratluse kohaselt on see võistlevate isikute ja huvigruppide heitlus võimu nimel. Viimastel päevadel on taas kõva poliitmürgel olnud. Eesti parteipoliitikas oli ametist tagasiastumise ja tagasikutsumise nädal.

Mihhail Korbi NATO skandaal ei jõudnud veel tuure üleski võtta, kui see ministri kiire tagasiastumise tõttu lahenduse sai. Keskerakonna lootus hinge tõmmata ja haavu lakkuda kustus juba järgmisel hommikul, kui Tallinna abilinnapea Arvo Sarapuu korruptsioonikahtluste tõttu kinni peeti. Tegevlinnapea Taavi Aas ja peaminister Jüri Ratas tegid ühisavalduse, milles kinnitasid, et Sarapuu abilinnapeana ei jätka.

Esmapilgul on Keskerakonna juhtkond probleemide ilmnemisel valusaid, kuid väledaid otsuseid langetanud. Mõned keskerakondlased on endale juba õlale patsutanud ja öelnud, et peaministripartei on resoluutsete sammudega Eesti poliitilist kultuuri edasi viinud. Aga kui sirmi taha piiluda ja peensustesse süveneda, siis on selge, et tegu on olnud rohkem sunnitud sammudega ja vähem eeskujulikest moraalsetest tõekspidamistest johtuvate otsustega.
Keskerakonna liidrite otsused on lähtunud päevapoliitikast. Peaminister ja tema lähikondlased on pesuehtsad oportunistid. Et Keskerakond on viimastes skandaalides ennekõike olupoliitilisi valikuid teinud, näitab abilinnapea Arvo Sarapuu ametishoidmine mitme kuu vältel. Kahtlused olid üleval alates märtsist. Üllastel poliitikarüütlitel oleks ainuüksi kahtluste faktist võinud piisata, et Arvo Sarapuu volitused peatada või talle süüdistuste uurimise ajaks teine vastutusvaldkond anda. Seda ei tehtud, sest perekond Sarapuud on praeguse parteiladviku tugevad toetajad olnud.

Riigihalduse ministri Mihhail Korbi väljaütlemine, et tema hinnangul Eesti ei peaks NATOsse kuuluma, läks selgesse vastuollu Eesti senise julgeolekupoliitikaga. Küllap püüdis riigihalduse minister oma kitsamale valijate rühmale meelepärane olla. Hiljem sõnumitega hämamine jätkus, et partei tervikuna hääli ei kaotaks. Taas näide oportunismist.

Kui vaadata teisest nurgast, siis ei ole arvamuses, et Eesti peaks arendama iseseisvat kaitsevõimet ega pea kuuluma NATOsse, midagi katastroofilist. See on poliitiline seisukohavõtt ja sellisena üsna sarnane mõttele, et Eesti ei peaks kuuluma Euroopa Liitu. Jah, Euroopa Liidu idee on pelgast kaitsealasest koostööst oluliselt laiem. Kuid nii NATO kui ka Euroopa Liit on mõlemad rahvusvahelised organisatsioonid, millega kaasneb ka hulgaliselt ebameeldivaid kohustusi.

Paljude Eesti kodanike jaoks on Euroopa Liidus olek üks Eesti julgeoleku garantiidest. Samas on parlamendierakondadest näiteks Eesti Konservatiivne Rahvaerakond deklareerinud, et Euroopa Liidust tuleb lahku lüüa. Kiuslik olles võib küsida – mille poolest EKRE ja Mihhail Korbi tõekspidamised erinevad? Mõlemad seisukohad rõhuvad uhkele iseolemisele.

Aga mina näiteks olen veendunud, et Eestil on vaid kaks valikut – kas integreeruda läände või saada taas Venemaa osaks. Keskteed pole ja Euroopa Liidust lahkumine ohustaks Eesti vabadust.

Näeme, et see mis on lubatud Jupiterile, ei ole lubatud härjale: opositsioonis olles võib vabamalt igasugu ideid välja käia, kuid võimumeestele kehtivad teised reeglid. Koalitsioonipartei minister ei saa töökohta kaotamata ühiskonnale elulistes küsimustes peavoolu vastu astuda.

Püüdsin NATOst ja Euroopa Liidust lahkumise näite toomisega demonstreerida kahte asja. Esiteks seda, et oportunism on omane ka opositsioonile. Teiseks, et poliitilise turunduse vaatest oleks Keskerakond võinud „tuima panna“. Ainestikku põhikonfliktist kõrvalehiilimiseks ning valijate eksitamiseks oleks olnud küll ja küll.

Ajaloos ja poliitikas „oleksid“ kummatigi ei tööta. Loeb see, mis on nüüd ja praegu. Veel üks poliitika definitsioon ütleb, et poliitika on mäng. Peaminister ongi mänginud nende kaartidega, mille olud talle kätte on jaganud. Häda on selles, et Jüri Ratase laveerimisruum on eelmiste skandaalikeste tõttu üsna ahtaks jäänud. Opositsiooni esindajad on kõik Keskerakonna probleemid ritta asetanud ja nõuavad juba peaministri enda tagasiastumist.

Küsimus, kas Jüri Ratas suudab Keskerakonda kontrollida ja valitsust piisavalt tõhusalt juhtida, püsib juba eelmise aasta novembrist. Erakondlike kriiside juhtimine röövib palju energiat, mida võiks suunata edasiviivatesse tegevustesse valitsuses. Teisest küljest olukorda hinnates näeme aga, et peaminister õpib kriitikast ja on üha enam otsusekindlust ilmutanud. Olud on nii nõudnud.

Vigadest õppimine võinuks olla kiirem, kuid Keskerakonna juhtidel on ikka väga suur töö teha partei Augeiase tallide puhtaksrookimisega. Poliitikas kipub nii olema, et muutused koosnevad tavaliselt väga suurest arvust väikestest nihetest. Suuri raputusi tuleb väga harva ette. Praegused probleemid olid ennustatavad, pigem oleks kannapöörded üllatusi pakkunud. Seega on opositsiooni nõudmine, et peaminister tagasi astuks, praeguse seisuga siiski liialdus. Peaministri tagasikutsumisavaldused on samuti oportunism, mis on poliitilise mängu tavaline osa.

Kusjuures oportunism on kah mitme varjundiga mõiste. Oportunist võib positiivses mõttes olla isik, kes otsib kompromisse ja pooldab kokkuleplust. Negatiivsemas tähenduses on oportunist kaasajooksik ehk isik, kes põhimõttelagedalt igas olukorras vaid omakasu püüab lõigata.

Hea ja halva oportunismi erinevus on õhkõrn. Vahetegemine sõltub muuhulgas isiklikest sümpaatiatest ja maailmavaatest. Pakun siiski ühe näpunäite, kuidas poliitiliste avalduste sisu mõtestada: kui teil on vaja aru saada, kas partei või poliitiku jutt on siiras või mitte, siis vaadake ta varasemat käitumist sarnastes olukordades. Tõe kriteerium on praktika.

Võtame olukorra kokku – Eestis ei ole praegu erakordset poliitilist kriisi, ennemini on juhtpartei plindris avalike suhete alal. Elu küll näitab, et ministrite langemiseks piisab ka PR-probleemidest. Aga kodanikel pole praeguses olukorras vaja ärevusse sattuda.

Vaatame järgmisel nädalal rahulikumalt, kuidas peaministril sujub uue riigihalduse ministri valimine ja kas tal jätkub meelekindlust Keskerakonna siseküsimuste edaspidisel lahendamisel.

Arvamus on avaldatud ERR portaalis.

 

Mõttehommik, 02.05.2017

Kui tihti te tunnete, et ei saa lõpuni aru, mis ühiskonnas toimub? Mis on tõde, mis on vale? Keda uskuda, keda mitte? Viimasel ajal on rohkelt selliseid teemasid, mille lahendamise suhtes on erinevad huvigrupid täiesti eri meelt. Ühed laulavad muutustele hosiannat ja teised ennustavad ikaldust. Isegi asjatundjatel on poole valimine keerukas.

Näiteks esmaspäeval avalikustati Rail Balticu tasuvusanalüüs. Poolehoidjad hingasid kergendatult, sest analüüs pidas uut raudteeliini tasuvaks. Vastased seadsid uuringu järeldused kahtluse alla ja vihjasid sellele, et positiivsed tulemused olid justkui ettemääratud, sest analüüsi küsimused olid kallutatud. Sõna sõna vastu ja hammas hamba vastu!

Teine juhtum, mida eri leerid vastakalt tõlgendavad, on eile valitsuses vastu võetud järgmise nelja aasta riigieelarve strateegia. Koalitsioon on uhke selle üle, et suutis oma lubadused eelarve raamidesse paigutada ja hoidis ära meedikute streigi. Uus eelarve olevat tulevase majanduskasu vundament. Opositsioon on aga väga kriitiline, sest praegune võimuliit elavat üle võimete, raisates kogutud ressursse ja kahjustades tulevaste valitsuste rahalisi väljavaateid. Eesti Panga juures tegutsev ja ekspertidest koosnev eelarvenõukogu pidas eelarvestrateegiat koguni seadusega vastuolus olevaks, sest defitsiit ähvardab kujuneda lubatust suuremaks.

Nende kaasuste ühine nimetaja on, et võimukandjad kinnitavad poliitikate tõenduspõhisust, kuid vastasrind süüdistab otsustajaid poliitikatel põhinevate tõendite loomises. Tavalisel kodanikul on raske mõista, mis on tõde ja kummal osapoolel on õigus. Sellel on väga hea põhjus – riigieelarve mõju hindamiseks ja Rail Balticu kui nn sajandi investeeringu otstarbekuse hindamiseks on vaja läbi töötada tohutul hulgal infot. Vaja on ka eelteadmisi, kuid võhikutel on isegi faktide ja vale eristamine keeruline.

Nii pole midagi imestada, et avalikke debatte iseloomustab tugev annus emotsionaalsust. Usk on pahatihti analüütikute argumentidest tugevam. Kui mingi teema – näiteks suhkrumaks – inimest veel ka isiklikult puudutab, siis ongi kohe emotsioonid platsis. Selles pole midagi halba, sest tundmused ja teadvus on see, mis inimesest inimese teeb. Aga teada on ka see, et sisehäälte küüsis olevad isikud kalduvad otsustamisel vigu tegema.

Üks levinud mõtlemisviga on see, et omaenda või oma lähedaste kogemust võetakse universaalse tõena. Lugude jutustamine on võimas teiste inimeste mõjutamise vahend. Kuid seejuures ei tohi unustada, et me sugulased ja sõbrad on sageli meiega samas ühiskonnarühmas. Seetõttu ei kõlba personaalsed juhtumised alati kogu sootsiumi käitumise seletamiseks. Kui te mõnes raadio- või telesaates kuulete kedagi kirglikult isiklikke näiteid toomas, siis tasub olla valvas. Üksiknäidete piiratud seletusjõudu tuleb teadvustada.

Teine sama sage mõtlemisviga on subjektiivsete vaadete ja tõendite segiajamine. Tundeid kiputakse faktide pähe esitama ja emotsioone argumentidena kasutama. Näiteks kui te oma naine ei näe palgalõhes probleemi, siis ei maksa sellegipoolest arvata, et kogu naissugu samamoodi mõtleb. Taolisest kallutatud mõtlemisest ei ole vaba ükski inimene. Sellepärast on ka üdini ratsionaalne poliitikakujundamine vaid unelm. Tänapäevane riigiteadus tunnistabki psühholoogia kaalukat rolli otsuste langetamisel. Teisest küljest on inimeste käitumist võimalik uurida ja mõjutada. Inimhingete insenerid löövad sageli õigusloomes kaasa.

See omakorda tähendab, et poliitikategemine ise peab olema nutikam kui enne. Ava- ja suurandmete kasutamine otsuste ettevalmistamisel, masinõpe ja tehisintellekt on vaid mõned märksõnad, mis tulevase poliitikakujundamise tänasega võrreldes sootuks teiseks teevad.

Võib-olla juba paari aasta pärast suudab tehisintellekt teha paremaid otsuseid kui tänased rahvajuhid, sest nutikad masinad suudavad analüüsida tohutut hulka infot ja teha emotsioonidest vabasid valikuid. Pahatahtliku peremehe käes võib tehisintellekt olla hirmutav rahvamassidega manipuleerimise vahend! Asjata ei kardeta, et Venemaa sekkub demokratlike riikide siseasjadesse, mõjutades tarkade masinate abil valijate eelistusi. Viimase väljavaate vastu aitab see, et valitsemine on läbinähtav. Ka andmete analüüsimise ja otsustamise algoritmid peaksid olema üldsuse poolt kontrollitavad. Targad masinad on võimalik demokraatia teenistusse panna, kui asju ajada avatud viisil.

Huvitaval kombel oleks läbipaistev ja inimkeskne poliitikategemine ning selgem kommunikatsioon rohuks ka ebakindluse vastu praegusel Eesti poliitikamaastikul. Võib tõdeda, et mida enam ajad muutuvad, seda enam jäävad nad samaks! Avatus kui esmatähtis valitsemise põhimõte peaks olema au sees nii olevikus kui ka tulevikus.

J.M.K.E laulab, et tulevik on tunni aja pärast. See tähendab, et murrangulised pöörded on käega katsuda. Peame juba praegu mõtlema sellele, kuidas muudatustega kohaneda ja astuda tõejärgsest ühiskonnast kogukondade ja otsustajate koostööle rajatud ning arutlevasse demokraatiasse. Küsimus on selles, kas poliitiline tehnoloogia kontrollib tulevikus meid või kontrollime meie kodanikena poliittehnoloogiat.

Kui me täna jääme ükskõikseks ja praeguse „analoog-poliittehnoloogia“ vastu ei astu, siis homme on digitaalse manipuleerimisega lood veel hullemad. Hea uudis on see, et õhtumaa viimased tunnid pole loodetavasti veel käes. Eesti arenev kodanikuühiskond näitab, et liigume üle kivide ja kändude ikka poliitika avatuse, mitte suletuse suunas.

Arvamus on avaldatud ERR portaalis.

Mõttehommik, 03.04.2017

Praegune vananemiskeskkond Eestis pakub ohtralt võimalusi ennast väetiks mõtelda ja vähe tingimusi, mis aitaks terve ja teovõimeline püsida. Eesti Koostöö Kogu üleskutse annab võimaluse pakkuda ideid selle keskkonna täielikuks muutmiseks, kirjutab Tallinna Ülikooli Eesti demograafia keskuse teadur ja Praxise projektijuht.

Nii nagu laps valmistub täiskasvanueaks paar aastakümmet, peaks täiskasvanu tegema sama oma vanaduspõlve silmas pidades. Eesti Koostöö Kogu ootab kõikidelt kaasamõtlemist, kuidas saavad ühiskond ja riik toetada inimese teadlikku vananemist. Rahvaalgatuse veebi kaudu kogutakse ettepanekuid uuteks seadusepunktideks, millega suunata meid elama tervemalt, targemalt, sotsiaalsemalt ja säästlikumalt, et meie tervis, tarkus, suhted ja raha oleks hajutatud elu kõigi aastate vahel.

Normaalsel inimesel on iseenda vanadust keeruline ette kujutada, sest meie psüühika takistab seda tegemast. Eluspüsimiseks tuleb eemale hoida kõigest sellest, mis on seotud elu lõppemisega. Eluspüsimise tuhinas kujutame ohtusid ette isegi suuremana, kui need tegelikult on. Psühholoogiaeksperimendid on selgelt näidanud, et kujutleme end liialdatult erinevana nendest, kelle hulka ei taha kuuluda. Nii tundubki vanem kaaskodanik pigem tulnukas kui maaelanik ja iseenda elu N aasta pärast on hoomamatu kosmos, mitte elu siinsamas oma kodus.

Meil puuduvad ka usaldusväärsed teadmised vanadusest. Normaalsel vananemisel toimuvatest muutustest koolis ei räägita. Kellel on õppimisest rohkem aega möödas, omandas lausa valeteadmised. Näiteks see, et inimese aju on võimeline looma uusi ajurakke, tõestati alles 1990ndatel. Ma pole kindel, kas see teadmine on jõudnud praeguste laste õpikutesse või räägitakse ikka, et neuronitega seoses saab toimuda vaid taandareng. Veelgi uuem teadmine on aga see, miks on inimesele antud võime luua uusi ajurakke. Uuringud näitavad, et uusi ajurakke on inimesele vaja selleks, et ta oleks võimeline ümber õppima. Aju on ammu valmis, ühiskond alles avastab ümberõppe vajadust.

Vanaduseks valmistumine kõlab justkui nooruse eitamisena. Milleks üldse elada, kui isegi noor ei lasta enam olla? Niimoodi võib mõelda, kui käsitleda noorust ja vanadust vastandlike nähtusena. Üks on hea, teine halb, üks on kerge, teine raske; noorusel on tulevik, vanadel on minevik. Kui me nii tahame mõelda, siis muutuvadki noorus ja vanadus vastandlikuks, ükskõik kummast vanuseskaala otsast vaadata.

Aga sel juhul elame stereotüüpide maailmas, mitte päris maailmas. Noorus ja vanem iga on sotsiaalsed konstruktsioonid. See tähendab, et oleme kokku leppinud, et seostame noorust ja vanadust elatud aastate arvuga. Selgusetuks jääb, miks me nii teeme. Me ei oska ju isegi seda öelda, millise vanuse juures lõpeb üks ja algab teine. Rääkimata tõdemusest, et ilmas elatud aastatest ei sõltu eriti midagi, sest kohe on vaja juurde uurida, mida nende aastatega tehtud on. Inimene, kelle tervis on läbi, on passijärgsest vanusest sõltumata vana; inimene, kellel on tulevikuplaanid, ei saa olla vana.

Mõistus ütleb, et vananemine ei ole planeeritav. Meil on ju geenid! Jah, aga tervist mõjutavad geenid vaid veerandi ulatuses, kolmveerandiga tuleb ise tegeleda. Meil on ju piiratud võimed! Jah, aga need on alati arendatavad ning rõõmu ja kasu pakuvad isegi väikesed muutused.

Meid mõjutavad ju teiste inimeste otsused ja teod! Jah, aga mõju avaldub selle kaudu, kuidas me neid iseenda jaoks interpreteerime. SHARE uuringust tuleb selgelt välja, et diagnoositud haigused ei mõjuta inimese heaolutunnet kaugeltki mitte nii palju kui inimese enda arvamus oma tervisest ja tegevuspiirangutest.

Henry Ford olevat öelnud: ükskõik, kas sa ütled, et suudad, või ütled, et ei suuda, sul on igal juhul õigus. Vanem iga pole vangla, kuhu meid sündimise hetkel langetatud kohtuotsusega on määratud; vanaduspõlv tuleb suures osas selline, nagu me selle elu jooksul endale kujundame.

Me ei taha oma vananemist planeerida, sest me ei usu, et meid midagi head ees ootab. Arvame, et vanadus on sama, mis haigus. Selline arvamus on lihtne tekkima, sest keskmine tervena elatud aastate arv on Eestis olnud aastaid väga väike ja seda tajuvad kõik selgelt, isegi need, kellele teema isiklikult huvi ei paku.

Kõige keerulisem on vanust ja haigusi automaatselt seostamata jätta eriarstidel. Põhjus on selles, et nemad oma töös tervet vanemat inimest ei kohtagi. Doktor Kai Saks ütleb, et perearste tuleb eraldi julgustada kasutama surmatunnistuse väljakirjutamisel koodi, mis ei osuta otseselt ühelegi haigusele.

Vanemad inimesed, kes ennast tervena tunnevad, on tõesti täiesti olemas. Eesti 65-aastastest ja vanematest inimestest 16 protsenti hindab oma tervist heaks, väga heaks või suurepäraseks, umbes viis protsenti vanematest inimestest perearsti juures ei käi.

Vähe sellest, et ühiskond arvab olevat vanaduse samaväärse haigusega, ta ka käitub niimoodi. Vaatame näiteks, millist programmi pakkus viimane 60-aastaste ja vanemate festival, et tähistada sihtgrupi rahvusvahelist pidupäeva – üleilmset vanemate inimeste päeva.

Kavas oli apteekri infotund eakate korduma kippuvatest küsimustest; loengud ortopeedilistest käeprobleemidest, veenilaienditest ja diabeetilisest jalast, uneprobleemidest, uriinipidamatusest, tervise regulaarsest kontrollist, hammastest, söömisest, taimeravist.

Kui pidada samas stiilis maha üritus rahvusvahelisel lastekaitsepäeval, 1. juunil Raekoja platsil, loeksime afiššidelt loengute pealkirju: «Asjalik lahendus menstruatsioonivaludele», «Noor allergiline organism» ja «Milliseid tervisenäitajaid tuleks lapsel kontrollida, et hoida ära hilisemaid probleeme» (loe pikemalt www.65b.ee).

Haigused tabavad nii noori kui ka vanu, kuid ükski vanusrühm pole määratud haige olema. Vanadus ei ole haigus, vanuse kasvades suureneb tõenäosus haigestuda. Nii võib täiesti julgelt võtta endale eesmärgi surra tervena.

Ka riigi visioon peaks püüdlema ideaali poole: meie kodanikud surevad kõik tervena. Sellise eesmärgi poole pürgimisest kasvab kõigi elukvaliteet, mitte nagu praegu, kus eesmärk on hädapärane toimetulek ja kannatuste kaotamine.  Kui tervena elatud elulõppu ette kujutada, muutub ka igaühe enda tulevik kohe helgemaks ja tärkab huvi iseenda vastu vanana. Mida ma teen, mida ma oskan, kellega ja kui tihti ma suhtlen, kes minu oskusi ja teadmisi võiks vajada, mille üle ma rõõmustan, mida ma vajan?

Praegune vananemiskeskkond Eestis pakub ohtralt võimalusi ennast väetiks mõtelda ja vähe tingimusi, mis aitaks terve ja teovõimeline püsida. Eesti Koostöö Kogu uue eakuse rahvaalgatuse üleskutse annab praegu võimaluse pakkuda ideid selle keskkonna täielikuks muutmiseks.

Eakuse rahvakogu

Millist tööd teed Sina, kui oled 70- või 80-aastane? Mida Sa teed juba praegu selleks, et püsida selles vanuses heas füüsilises ja vaimses vormis? Või loodad pensionile, mille tähtsus järjest väheneb? Eesti Koostöö Kogu kutsub kõiki Eesti inimesi mõtlema kaasa neljal tulevikuteemal:

• Mida teha selleks, et ka eakatel oleks elamisväärne sissetulek?

• Kuidas tagada inimeste õppimine ja töötamine kõrge eani?

• Milline võiks olla lahendus, et inimesed ei lahkuks terviseprobleemide tõttu enneaegselt tööturult?

• Kuidas reformida pensionisüsteemi nii, et muutused oleksid kõigile lihtsad ja arusaadavad?

Uue eakuse visioon

Visiooni mõte on algatada Eestis laiem arutelu tuleviku eakuse üle. Visioon ei paku lõplikke lahendusi, vaid loob tervikpildi, millise mõtlemise ja käitumise soosimise suunas on vaja tänaste probleemide kontekstis liikuda.

Aastal 2050 võiks

• elukvaliteet eakana sõltuda pigem inimese valikutest, mitte riigist;

• 70-aastastest täis- või osakoormusega töötada 60%;

• elukestvas õppes osalemise määr mitte enam sõltuda vanusest;

• mittetöötavate eakate sissetulek moodustada 70% nende varasemast sissetulekust, kusjuures riikliku pensioni osakaal selles on vähenenud oluliselt;

• vanadushaprad eakad ise valida, kas elavad ühiskodus, kommuunis, hooldekodus või oma kodus, sest abivajaduse kulud on kaetud;

• inimestel (sh eakatel) olla mitmekülgsed oskused, nad võiksid töötada mitmel erialal ja kohas ning õppida veel samaaegselt;

• inimesed olla teadlikud vananemisest, selle mõjust ning osata olukorraga kohaneda.

Sellise tulevikuni jõudmine eeldab otsuseid ja suhtumise muutumist kolmes valdkonnas, mida visioon põhjalikumalt käsitlebki. Lisaks on visioonis käsitletud muutustega kohanemist ehk seda, kuidas inimeste ootuseid juhtida.

ALLIKAS: PENSiON2050.KOGU.EE/ViSiOON/

Arvamus on avaldatud 3. aprillil 2017 Postimehes.

Mõttehommik, 31.03.2017

Märtsis on meedias ilmunud mitu lugu võimalikest muutustest Eesti valitsuse töökorralduses. Ajakirjandusse imbunud ametkonna sisememos tehakse ettepanekuid peaministri ja valitsuskabineti poliitikakujundamise rolli tugevdamiseks, portfellita ministrite ametikoha ümberkujundamiseks, valitsuskomisjonide kasutamiseks otsustusprotsessides jne.

Valitsuse töö uuendamise ideedest on enim tähelepanu saanud plaan kaotada ministrite arvu ülempiir. Tulevikus võiks ministreid olla ka rohkem kui 15, mis on praegu seadusega lubatud. Teine pressi köitev mõte on olnud portfellita ministrite muutmine nn asepeaministriteks, kes mingi kindla poliitikavaldkonna juhtimise eest vastutaks.

Valitsuse suuruse vabakslaskmise ning asepeaministrite ametikoha loomise ideid on siin ja seal kritiseeritud. Kardetakse, et kokkutõmbumise asemel valitsusaparaat hoopis kasvab. Portfellita ministrite muutmine peaministri käepikenduseks teenib mitme poliitikavaatleja arvates olupoliitilisi eesmärke – aitab koalitsiooni koos hoida ja „omadele“ sooje kohti luua.

Kuidas valitsemiskorralduse muutmisettepanekuid siis hinnata? Kas tegemist on katsega töövõime suurendamise sildi all võimuparteidele eeliseid luua? Kas meil ei ole suuremaid muresid, mille lahendamine kodanikke enam puudutaks?

Nendele küsimustele vastamiseks tuleb vaadata, mis probleemi valitsemiskorralduse reformiga püütakse lahendada. Lühidalt öeldes on hädade alge Eesti riigiasutuste kesine koostöövõime. Mõelge, kui sageli te olete poliitikute või ametnike suust kuulnud fraasi: „See küsimus ei kuulu minu vastutusvaldkonda!“ Ametnikud on mõnikord kui Tatikas ja Vesipruul, kes lõpnud koera üle aia loobivad ega suuda kokku leppida, kes probleemi lahendab.

“Võtkem näiteks presidendi vabariigi aastapäeva kõnes alla joonitud perevägivalla probleemi: milline ministeerium on selle küsimuse eest vastutav? Kas tegemist on sotsiaalpoliitika teemaga?”

Killustatud riigivalitsemist peab üheks peamiseks Eesti avaliku halduse probleemiks ka Majandusliku Koostöö ja Arengu Organisatsioon (OECD). Fragmenteerunud valitsemissüsteemi iseloomustab kehv infoliikumine ja vastutuse hajumine nii poliitilisel kui ka ametnike tasandil. See takistab keerdküsimuste terviklikku käsitlemist. Peaministril on võimu kasinalt, et ministreid ja riigiasutusi tihedamale koostööle kallutada. Valitsusjuht saab küll suunata poliitilist päevakorda ja võib koalitsiooni juhtimisel toetuda isiklikule autoriteedile. Kuid alati see ei tööta.

Võtkem näiteks presidendi vabariigi aastapäeva kõnes alla joonitud perevägivalla probleem: milline ministeerium selle küsimuse eest vastutab? Kas tegemist on sotsiaalpoliitika teemaga? Või peaks perevägivald olema justiits- või siseministeeriumi alla kuuluvate asutuste vastutada, sest need tegelevad väär- ja kuritegudega? Või on kurja juur hoopis hariduspoliitikas?

Mitmetahuliste sotsiaalsete probleemide hulk on globaliseerumise ja demograafiliste, majanduslike, tehnoloogiliste jm trendide survel aina kasvanud. Muutuste tempo on peadpööritav. Valijad ootavad, et valitsused suudaks selles virvarris kodanikele stabiilsust ja harjumuspäraseid teenuseid pakkuda, kuid see ei ole enam alati võimalik. Sestap on ühiskondlike murrangutega toimetulek aktuaalne kõikides riikides. Maailmas on populaarseks reformide teemaks saanud valitsuste strateegilise agiilsuse suurendamine. Agiilsus tähendab kiirust, paindlikkust, mõtteerksust ja muutustega kohanemise võimet.

Agiilsus kõlab nii raskepäraselt, et selle sõna võiks esitada sel nädalal välja kuulutatud kolesõnade konkursile. Lihtsam oleks öelda, et tuleviku valitsemine peaks olema paindlik ja väle. Strateegiliselt väle valitsus on selline, mis suudab süsteemselt korjata otsustamiseks vajalikke tõendeid ja kasutada kogutud infot tarkade ning ettevaatavate otsuste tegemiseks. Väle valitsus on uuenduslik ja õppimisvõimeline ning vajadusel eksperimenteeriv. See eeldab riigiasutuste vahel sujuvat koostööd ja info ning kogemuste vahetamist.

Strateegiline väledus ei tähenda rapsimist, muutustega kohanemiseks peavad valitsuse juhtimise mehhanismid olema selged. Vaja on plaani. Strateegiliselt väleda valitsuse üheks tunnuseks on võime siduda eri riigiasutuste eesmärgid ja tegevused tervikuks. Riigi eesmärkide ja tegevuste ühtlustamine eeldab omakorda sise- ja välispartnerite vahel toimivate suhete sisseseadmist. Kaasamisega ja suhtevõrgustiku arendamisega tuleks sihipäraselt tegeleda, lühiajaliste võitude nimel vastandumine ei teeni pikas vaates kellegi huve.

“Eesti valitsemiskorraldus vajab uuendamist, et muuta valitsemine senisest efektiivsemaks. Tuleb luua valmisolek selliste ootamatustega kohanemiseks nagu näiteks pagulaskriis või Brexit. ”

Strateegiliselt väleda valitsuse oluline omadus on oskus inimesi ja finantsressursse paindlikult sinna suunata, kus vajadus kõige teravam. Valitsus peaks suutma valida prioriteete ja vajadusel muutma ka riigiaparaadi ülesehitust nii, et see vastaks pidevalt muutuvatele tingimustele, mitte vanadele harjumustele.

Kas me võime öelda, et Eesti tänane valitsemiskorraldus vastab strateegiliselt väleda valitsuse tunnustele? Vastus on, et vaid osaliselt. Nt meie IT-süsteemid koostoimivad küllalt hästi, kuid samas riiklikud arengukavad ja riigi eesmärkide rahastamine käib ikka vana aja harupoliitikate piirjooni mööda. Praeguse valitsuse kiire otsustamine ei ole veel soovitud strateegiline väledus, sest kõik otsused ei ole rajatud kvaliteetsele analüüsile ja huvipoolte kaasamine on olnud poolik.

Probleem on seega olemas – Eesti valitsemiskorraldus vajab uuendamist, et muuta valitsemine senisest efektiivsemaks. Tuleb luua valmisolek selliste ootamatustega kohanemiseks nagu näiteks pagulaskriis või Brexit. Kodanike kasu strateegiliselt väledast valitsusest seisneb selles, et valitsus suudab pakkuda kvaliteetsemat juhtimist ja valimislubaduste elluviimist. Eesti valitsus peaks olema tõeliselt läbipaistev ja avatud, nagu koalitsioonileppes lubatud.

Kokku võttes – Eesti valitsemisekorralduse arendamise ettepanekutega tuleks kindlasti edasi minna.  Ideed on olemas, kuid need tasuvad veel kaalumist. Strateegiliselt väleda valitsemise tunnused on hea ettepanekute sõelumise viis: iga ettepanek, mis aitab valitsuskorraldust paindlikumaks ja koostööd tõhusamaks muuta, on hea idee. Esmatähtis on valitsuse ettevaatamise, süvenemise ja reageerimise võime kasvatamine. Valitsusliikmete arv on teisejärguline küsimus.

Arvamus on avaldatud ERR portaalis.

Mõttehommik, 17.02.2017

Riigi ümberkorraldamise ideid tuleb justkui paisu tagant. Pärast teatavat seisakut riigivalitsemises on see hea. Eeter on täis juttu omavalitsuste ühendamisest, maavalitsuste kaotamisest ja riigiasutuste Tallinnast maakondadesse viimisest. Eile tegi koalitsiooni sisekaitseakadeemia ümberpaiknemise erikomisjon valitsusele ettepaneku kolida akadeemia Tallinna üksus Narva.

Paistab, et riigijuhid on lõpuks ometi mõistnud elu võimalikkust väljaspool Harjumaad. Mis saaks kodanikel selle vastu olla, et riik viib osa töökohtasid maakondadesse? Hiljuti otsustas valitsus maavalitsused kinni panna ja selle löögi halba mõju tuleb ju pehmendada!

Aga väike vastik analüütik minus ei ole rahul. Praeguseid riigiasutuste Tallinnast välja viimise plaane ja otsuseid vaadates jääb midagi kriipima. Enim tekitab ebalust sisekaitseakadeemia Narva paigutamise otsus. Miks pealtnäha üllale ideele nii palju vastaseid on? Kas kriitika näol on tegemist vaid sisekaitsjate mugavuse ja ringkaitsega? Või on mõte ise halb?

Neile küsimustele vastamiseks tuleb vaadata ettevõtmise eesmärki. Kolimist pooldavad poliitikud räägivad kõige rohkem vajadusest tagada riigi kohalolek Ida-Virumaal. Sisekaitseakadeemia ümberpaigutamine Narva olevat märgina oluline. Ka kohaliku arengu soodustamist on ühe eesmärgina mainitud. Kõik on õilsad ja usutavad eesmärgid, mida paljud inimesed toetavad.

Poliitikategemise tavaloogika kohaselt peaks järgmise sammuna määrama alternatiivsed eesmärgi saavutamise viisid. Sisekaitseakadeemia juhtumit vaadates tekib siin põhimõtteline küsimus – millised on või olid teised Ida-Virumaal riigi kohalolekut ja piirkonna arengut toetavad valikud? Sisekaitseakadeemia Narva viimise plussidest ja miinustest on palju räägitud. Kuid projekti eestvõitlejad ei ole veenvalt suutnud selgitada, miks just selle õppeasutuse viimine idapiirile regionaalpoliitika sihte kõige paremini teenib?

Võiks kiuslikult küsida – kas eesmärkide saavutamiseks ei peaks hoopis Riigikogu Narva viima? See oleks ju palju suurema efektiga samm. Gruusias näiteks küüditati parlament Kutaisi linna, mis on muuseas Tbilisist enam-vähem sama kaugel kui Narva Tallinnast. Leebem variant oleks näiteks Integratsiooni ja Migratsiooni Sihtasutuse Meie Inimesed ehk MISA kogu täiega Narva kolimine? Sihtasutus seisab hea selle eest, et Eestis elavad inimesed jagaksid ühiseid väärtusi ja et Eestis elavatel rahvusrühmadel oleks võimalus säilitada oma emakeelt ja kultuuri. MISA kolimine Narva oleks märgiliselt väga sobiv ja administratiivselt lihtne.

Need huupi pakutud ideed näitavad, et sisekaitseakadeemia Narva viimise alternatiive ei ole tõsiselt kaalutud. Mõni poliitik on otse välja öelnud, et eilne otsus on tarvilik koalitsioonileppe elluviimiseks. Kuid see ei ole ju sisuline põhjendus! Alternatiivide seast parima lahenduse leidmine peaks toimuma analüüsile ja mõju hinnangutele toetudes, mitte kitsa kildkonna kinnisideest lähtudes. Praegu on nii, et koalitsioonileppesse on tegevus sisse kirjutatud ja see on saanud justkui omaette argumendiks kehvasti ettevalmistatud otsuse läbisurumisel. Sisulised eesmärgid jäävad nii tahaplaanile.

Korrektsuse huvides tuleb möönda, et riigil on olemas Ida-Viru maakonna tegevuskava aastateks 2015-2020. See on juba mitmes selline arengukava, kuid dokumendi mõju on olnud väike. Arengukava on õhku täis, sest meetmete elluviimiseks ei ole küllalt raha eraldatud – tegevuste tabeli maksumuse veerus haigutab tühjus. Vaid mõne üksiku meetme taga on konkreetne summa. Puudub ka töökindel mehhanism, et Ida-Virumaa arendamise abinõusid sisuliste poliitikavaldkondade alt rahastada.

Siit jõuame tegeliku probleemini – Eestis on poliitikakujundamise kvaliteet vilets ja elluviimine jätab sageli soovida. Otsuste eesmärgid on tihti ähmased, meetmete mõju ja maksumust ei ole korralikult hinnatud ja huvirühmasid pole piisaval määral kaasatud. Kui otsuse kujundamiseks vajalikud sisendid on kehva kvaliteediga, läheb kogu aur läheb vile ehk nigela tasemega arutelude peale, kus sõnavõttudes korrutatakse samasid argumente (justkui see annaks neile suurema legitiimsuse). Tulemuseks on see, et otsuste elluviimiseks vajalikud kokkulepped sünnivad väga visalt.

Sisekaitseakadeemia kaasus on küsitava kvaliteediga poliitikakujundamise ehe näide – eesmärk on laialivalguv, alternatiive pole tõsiselt kaalutud või avalikkusele selgitatud ja isegi projekti maksumus ei ole üheselt paigas. Kuid koalitsioonis on kolimise otsus eilse seisuga tehtud. Valitsus võib küll veel teisiti otsustada, kuid see ei ole tõenäoline. Õppetund on see, et peaminister ja kogu valitsus peaks otsustuste alusmaterjalide kvaliteedi suhtes märksa nõudlikum olema.

Kas teiste riigiasutuste pealinnast väljaviimine on hea idee? Lihtne vastus on jah, töökohtade loomine maakondades on hea mõte. Kuid enne tervete asutuste ühest kohast teise siirdamist võiks panustada kaugtöökohtade loomisele. Neid ametnikke on terve hulk, kes ei pea ilmtingimata füüsiliselt pealinna kontoris istuma. Samuti võiks teadlikult Tallinnas lahkuvate töötajate asemel uusi inimesi värvata maakondades asuvatesse üksustesse.

Esmalt võiks valitsus aga oma energia suunata omavalitsuste ühendamisele, maavalitsuste ülesannete sujuvale üleandmisele ja riigimajade loomisele maakonnakeskustes. Avalike teenuste osutamine ei tohi katkeda, kui omavalitsuste ühinemised pärast sügisesi valimisi jõustuvad ja maavalitsused juba uuest aastast kaovad. Valitsus on teinud head tööd, kui kohaliku tasandi reform suuremate tõrgeteta ära korraldatakse.

Riigiasutuste kolimise võib ette võtta pärast haldusreformi. Seni võiks lauale pandud ideede mõju ka päriselt hinnata, selmet poliitiliste punktivõitude nimel rapsida. Kiirustagem selle teemaga aeglaselt.

Arvamus on avaldatud ERR portaalis.