Mõttehommik, 24.11.2014

Hille Hinsberg, Praxise kodaniku­ühiskonna ekspert, üks rahvakogu vedajaist

Kaks aastat pärast rahvakogu on selge, et see ei lisanud usaldust esindusdemokraatia institutsioonide vastu, kuid võime olla rõõmsad vähemasti selle üle, et inimeste omavaheline usaldus kasvab.

Esmaspäeval algab ühisnädal – vabaühenduste algatatud ettevõtmiste sari, et tähistada inimeste vabadust ühiselt tegutseda ja ühiskonna eluolu korraldada. Kogukond, naabruskond või vabakond – organiseerunud inimesed suudavad suuri asju korda saata.

Kaks aastat tagasi sai alguse üks ettevõtmine, mis oli Eesti ühiskonnas ootamatu, kuna kodaniku hääl sekkus poliitikasse sootuks teisiti kui valimispäeval.

Annan ülevaate, mida arvasid rahvakogus veebikeskkonna kaudu osalenud: mismoodi nad kogesid osalemist ja oma hääle jõudu. Tänu Örebro ülikooli kolleegide tööle saan tuua võrdlusi Rootsiga, kuid päris samasugust protsessi seal toimunud pole. Kohalike omavalitsuste juurde on inimestele loodud hoopis meie kunagise TOMiga (veebikeskkond Täna Otsustan Mina) sarnane püsiv osalusvõimalus, kus inimesed saadavad otsustajatele ideid, mida tuleks teha, ja saavad ametliku vastuse.

Seega on Rootsi variandis igal inimesel eraldi ettepanekuõigus, Eesti rahvakogu aga arutas ettepanekud enne poliitikutele esitamist ühiselt läbi.

Kui sageli on jääkeldrit peetud rahva initsiatiivi külmutamise kohaks, siis mina väidan vastupidist – jääkeldri kogunemisest sai alguse teekond, mille kaudu rahvas otsis väljapääsu ühiskonna poliitilisest ummikust. Rahvakogu kui kodanikualgatus kujunes ühisloomes.

Õigupoolest hakkas ühisloome mõte idanema juba enne jääkeldrit ja kus mujal kui Facebookis. Nimelt käis e-osalemise ekspert Liia Hänni seal välja sellise mõtte: «Selle meetodiga (crowdsourcing) pakub lahenduse välja kindlalt määratlemata hulk inimesi, kes ülesande vabatahtlikult enda peale võtavad. Alles hiljuti rakendas Island seda meetodit uue põhiseaduse tegemisel, kus põhiliselt sotsiaalmeedias toimunud arutelu tulemusena sõnastati hulk ettepanekuid.»

Kuna jääkeldris jõuti arusaamale, et erakonnad ise pole oma probleemide lahendamises erapooletud, kogunes punt inimesi vabakonnast, kes asjaga pihta hakkasid. Muide, tööviisi kavandamise juures olid ka kõikide riigikogu fraktsioonide esindajad, seega haaras ühisloome poliitikuidki.

Nelja kuu jooksul valmistati veebis ette arutelukeskkond, koguti seal ja kirja teel kõigi soovijate arvamusi, analüütikud koostasid arvamuste põhjal lahendusvariandid, rahvakogu vaagis neid ning esitas oma valiku riigikogule seaduste muutmiseks.

Mismoodi rahvakogu ettepanekud saadi?

Kõigepealt oli sõnaõigus rahval. Veebis said kõik teha viie probleemi lahendamiseks ettepanekuid. Neid kogunes ideede ja kommentaaridena ligi 6000. Nende seas oli ka suur osa korduvaid või sarnaseid – oli selge, et on vaja toormaterjali töödelda. Praxise analüütikud liigendasid ideed märksõnade alusel 59 rühmaks. Iga ettepanekute kimbu võttis ette ekspertide kogu, kes hindasid võimalikke tagajärgi ja mõju. Iga teema arutati läbi seminaridel, kus sõeluti välja kõige asjakohasemad ja mõjusamad lahendused – kokku 18. Seminaridel olid kohal eksperdid, oli poliitikuid. Ligi pool kohalolnutest olid algsete ettepanekute autorid ning kodanikuaktivistid. Lõpuks sai sõnajärje taas rahvas, kui arutelupäevale kogunenud 314 inimest hääletas 15 ettepaneku poolt, mis saadeti otsustamiseks riigikogule.

Protsess oli ülikiire, kuna riigikogu tahtis ruttu teha muudatusi erakonnaseaduses ja ootas ettepanekuid. Nende töö algas pärast seda, kui president oli parlamendile üle andnud rahvakogu töö tulemuse – ühisloomes kogutud ja läbi töötatud ettepanekud.

Teame, et riigikogu arutas rahvakogu ettepanekuid tõsiselt. Asja võttis vedada põhiseaduskomisjon, kes küsis arvamusi erakondadelt. Tehti plaan, millal ja milliste seaduste muutmist kaalutakse.

Seadusandja veskid jahvatavad aga aeglaselt. Praeguseks on tulemus selgunud – riigikogu võttis vastu ühe uue seaduse (seadusliku rahvaalgatuse ehk kollektiivsete pöördumiste kohta) ning tegi paar muudatust erakonnaseaduses, mis järgisid rahvakogus välja pakutud lahendusi. Veel mõned asjad otsustati muuta erakondade tegevuse ja rahastamise korraldamisel, kuid lahjemalt, kui rahvas tahtis. Arvestatud sai vähem kui pool, tegemata jäi enam kui pool rahvalt tulnud ja nii ekspertide kui ka kodanike toetuse pälvinud ettepanekutest.

Niisiis võib küsida, et kui riigikogu esindab rahvast, siis mismoodi ta seekord rahvast esindas. Poolikult.

Teisalt on õigustatud küsida: kes te, arvajad – rahvakogulased, olete? Keda te esindate? On ju ainult üks osaluse vorm, kus saab täie kindlusega kasutada sõnapaari «rahvas arvas». See on referendum, kus vastata saab ainult ühele konkreetsele küsimusele ning vastusevariandid on «jah» või «ei». Kõik ülejäänud osalusvormid kaasavad pelgalt osa inimesi. Kuid nende juures pole oluline mitte osalemise massilisus, vaid arvamuse moodustamise usaldusväärsus ja avatus. On kohane küsida, kas infot osalemise eesmärgi ja võimaluse kohta oli piisavalt ning kas osaleda said need, kes soovisid.

Nagu enne kirjeldasin, oli rahvakogul mitu etappi – osa neist avatud kõigile, osa ekspertidele, ning arutelupäev kutsetega neile, kes sattusid juhuvalimisse. Eesmärk oli koguda arvamusi ühiskonna eri tahkudest. Edasi käsitlen ainult neid, kes osalesid veebis läbi viidud esimeses etapis.

rahvakogu_blogi

Kes avaldasid arvamust rahvakogu veebikeskkonnas?

Enamik veebis osalejatest (74%) olid mehed. Keskmisest rohkem oli vanemaealisi (50–74-aastaseid), samas kui alla 30-aastaseid oli vaid seitse protsenti ehk võrreldes Eesti elanike vanuselise jaotusega väga vähe. Väga paljudel osalejatel oli kõrgharidus (66%). Oli nii vasakpoolse (25%) kui ka parempoolse (45%) maailmavaate pooldajaid ning tervelt kolmandiku sõnul oli nende poliitiline meelsus skaala keskosas. Oli erakondade liikmeid, kuid ligi pool osalenutest ei pidanud end ühegi kindla erakonna pooldajaks.

Arvajad olid ühiskonnas aktiivsed – peaaegu kõik olid käinud valimas, kuid lisaks osalenud aruteludel, kommentaariumides, väljendanud arvamust meeleavaldustel või otse poliitikutega suheldes.

Samas iseloomustab enamikku neist rahuolematus demokraatia olukorraga Eestis.

Kokkuvõttes oli keskmine veebiosaleja intelligentne, soliidses vanuses, kriitiline ja aktiivse hoiakuga ühiskonnaasjade suhtes. Umbes nagu arvamusliider Madis-Ulf Regi, kes Postimehe veergudel päevakajalisi sündmusi analüüsib.

Vaadates seda profiili, olen veendunud, et tegime hiljem õige otsuse kutsuda kolmandasse etappi, arutelupäevale väga erinevaid inimesi ehk ühiskonna esindusliku läbilõike, nagu avaliku arvamuse küsitlusel. Arutelupäeval osales võrdselt mehi ja naisi, neid oli igast Eesti piirkonnast, mitmes vanuses ja haridustasemega – täpselt nii nagu elanikkonnas üldiselt. Kui esimeses etapis registreerisid inimesed end ise osalejaks, siis kolmandas sai kuuldavaks ka nende arvamus, kes end ise pakkuma ei tule, aga keda vaidluse all olevad asjad samamoodi puudutavad.

Kuidas hindasid rahvakogu arutelupäeval osalejad oma kogemust, võib lugeda nende tagasisidest veebiaadressil ngo.ee/rahvakogu.

Kuidas veebis osalenud rahule jäid?

Ligi 40 protsenti küsitletutest ütles, et nad said piisavalt infot selle kohta, kuidas osaleda. Pool vastanutest oli rahul nii juurdepääsuga protsessile kui ka sellega, et said võimaluse arvamuste vahetamiseks ja aruteluks. Eesti rahvakogu osalejad olid palju enam rahul kui Rootsi petitsioonide esitajad.

Küll aga muutub rahulolu rahulolematuseks, kui küsiti, kas osalemine tõi kasu – kas inimeste arvamusel oli mõju tulemusele. Tervelt 95 protsenti osalejatest vastas, et seda ei juhtunud.

Tuntavalt üle poole küsitluses osalenutest pidas vajalikuks, et inimestel oleks edaspidi enam mõju otsustele, võimalus mõjutada võimu ja anda oma eelistustest märku ka valimistevahelisel ajal.

Kuidas teha kodaniku hääl võimule kuuldavaks?

Tagantjärele võib välja tuua mõned õppetunnid olukordadest, kus dialoogist jäi puudu. Riigikogu suurem vastuvõtlikkus ja valikute parem põhjendamine oleksid loonud rahvakogu ettepanekutele suurema lisandväärtuse.

Osalejate ootused olid kõrged – neile ei piisanud sellest, et olla pelgalt informeeritud poliitikute pakutud lahendustest. Inimesed soovisid osaleda ja kutsuda esile muutuse. Erakondade esindajad olid algusest peale pardal ja protsessi kaasatud. Seega polnud rahvakogu eesmärk vastanduda ega konfliktiga tähelepanu pälvida, vaid teha koostööd ja pakkuda lahendusi.

Olime rahvakogu tiimis heausksed ja lootsime, et riigikogu võtab teatepulga üle samasuguse vastutustundega rahva arvamuse ees, nagu olime tundnud meie. Parlamendis asja küll kalevi alla ei lükatud – vastupidist väita oleks ilmne liialdus –, aga erilist õhinat samuti märgata polnud. Kõigepealt tehti pidulik algus, press oli kohal, põhiseaduskomisjoni liikmed Andrei Korobeinik ja Kajar Lember olid teinud ülevaate fraktsioonide arvamustest ning pakkusid välja ajakava, mille järgi riigikogu ettepanekuid arutab.

Edasi aga hääbus soov inimesi kaasata ning arutelud takerdusid kabinettidesse. Otsustamise juurde ei kutsutud rahvakogu esindajaid – ei korraldustiimi liikmeid ega ettepanekute autoreid. Vaid ühel korral saime juhuslikult teada, et komisjon juba arutab kollektiivse pöördumise reegleid, ning saime Liia Hänniga pead kokku panna, et argumente esitada. Hea oli, et komisjoni ukse taga tuli oodata, sest seal sain justiitsministeeriumi ametnikult palju taustainfot, millest on komisjonis varem kõneldud ja mille üle vaieldakse.

Poliitikud kujundasid oma seisukohad ning vaidlesid kuluaarides, kuni saavutasid isekeskis kompromissi. Kompromiss jäi paraku avalikkusele põhjendamata. Näiteks on arusaamatu, miks jäeti kõrvale valimistega seotud ettepanekud. Või miks ei soovitud suurendada rahalist toetust valimiskünnise alla jäänud erakondadele sellisel viisil, nagu oli pidanud õigeks rahvakogu.

Rahvakogu moodi läbi töötatud ettepanekuid riigikogu ju tavaliselt ei saa – pigem on tavaks kujunenud, et huvigrupid saadavad kirju, hoogu võtavad petitsioonid ehk allkirjade kogumise kampaaniad ning järjest rohkem on näha protestiaktsioone, nagu puudega inimesed teerulliga Toompeal või Kalamaja aktivistid linnaosavalitsuses. Vabakond on võimeline üles astuma mitmel moel. Näiteks olime äsja tunnistajaks ähvardusi esitavale lobikampaaniale kaevandustasude tõstmise vastu.

Seega on relvastus aktivistide valida ning võim peab olema valmis reageerima ja astuma dialoogi. Rohkem dialoogi võib tunduda koormav, kuid on vältimatu. Suletus ja ühiskonna hääle tõrjumine toob kaasa nii mainekahju kui ka hinnalise usalduse kaotuse riigi ja kodanike vahel.

Rahvakogu tulemusel vähenes osalejate usaldus institutsioonide vastu ning kasvas kaaskodanike ja vabakonna vastu.

Kuigi näeme, et osalusprotsessid ei lisa usaldust esindusdemokraatia institutsioonide vastu, võime olla rõõmsad vähemasti selle üle, et inimeste omavaheline usaldus kasvab. Rahvakogu abil sai ilmseks, et ühiskond suudab poliitikas kaasa rääkida ja samuti leidub asjalikku koostöövaimu. Loodetavasti on seda viimast järjest rohkem ka parlamendis kui esinduskogus; kindlasti on seda vabaühendustes ja lihtsalt aktiivsete inimeste ühistes tegemistes.

Rahvakogu

  • 21. novembril 2012 kutsus president kokku jääkeldri koosoleku.
  • Jaanuaris 2013 said kõik ID-kaarti kasutavad kodanikud veebiportaalis esitada seaduse muutmise ettepanekuid viies valdkonnas: valimissüsteem, erakondade konkurentsi avatus ja parteide sisedemokraatia, erakondade rahastamine, kodanike osalemisvõimalused poliitikate kujundamises valimiste vahel ning ühiskondliku ruumi politiseerimise ja sundparteistamise pidurdamine.
  • Veebruaris 2013 grupeeris poliitikauuringute keskus Praxis ligi 6000 saabunud ettepanekut 59 alateemaks ning eksperdid koostasid neile mõjuanalüüsid.
  • 6. aprillil 2013 toimus Tallinna laululava ruumides arutelupäev, millel osales 314 inimest ja läbi arutati 18 ettepanekut, millest 15 edastati riigikokku

Ühisnädal

  • Ühisnädal on kodanikualgatust ja kodanikuühiskonda tutvustav nädal, mis toimub 24.–30. novembrini.
  • Ühisnädal kasvas välja kodanikuühenduste üle-eestilistest konverentsidest ja Domus Dorpatensise kodanikuühiskonna nädalast. Ühisnädalal räägivad osalejad kodanikuühiskonnast ja koos tegutsemisest.
  • Ühisnädala eestvedajad koondavad nädala sündmused veebiaadressile uhisnadal.ee, kust saab teavet oma kodukohas toimuvatest sündmustest.
  • Ühisnädalat toetavad siseministeerium ja sihtasutus Kodanikuühiskonna Sihtkapital.

Artikkel on ilmunud Postimehes, 22.11.2014

Mõttehommik, 18.11.2014

Reelika Leetmaa, Praxise töö- ja sotsiaalpoliitika programmi juht

Lõppevast nädalast võtame kaasa teadmise, et meie majandus püsib jätkuvalt tõusuteel, kuid pikas perspektiivis optimismiks põhjust pole: geopoliitiline olukord püsib ebastabiilne, tööjõu nappus ning võimalus teenida üle lahe märksa suuremat palka hoogustavad palgakasvu.

Sellest tuleneb omakorda vajadus teha targemat tööd senisest tootlikumalt.

See teadmine on jõudmas ka valimislubadustesse – peaministri nädala keskel avalikuks saanud sissetulekute kasvatamise kava üks tegevussuund on Eesti inimeste teadmiste ja oskuste suurendamine. Sealjuures plaanitakse eraldi programmiga toetada üle 55- aastaste töötajate täiendõpet.

Tõepoolest, paljud varasemad uurimused on näidanud, et vanemaealiste inimeste oskused on võrreldes noorematega kehvemad ning kord koolipingis omandatu ajahambu jäänud. Vaatamata sellele osalevad vanemad koolitustel märksa vähem kui töötajad keskmiselt. Näiteks tööjõu-uuringu andmetel õppis Eestis 2012. aastal vaid 5,5 protsenti 55-64 aastastest. See on üle kahe korra vähem kui kogu elanikkonnast keskmiselt. Eelöeldust lähtudes näib peaministri plaanil jumet olevat, kuid ruumi jagub ka küsimustele.

Esmalt tuleb tõdeda, et nagu ei ole olemas keskmist poliitikut, ei ole olemas ka keskmist üle 55-aastast, kelle järgi saaks koostada eraldi täiendõppe programmi. Inimesed on erinevad ning kaasaegses tööpoliitikas lähtutaksegi eelkõige individuaalsetest vajadustest. Ka kuldliigas on tipposkustega tegijaid, sest elu jooksul omandatud oskused ja teadmised ehk teadlaste keelepruugis nii-öelda „kristalliseerunud intellektuaalne võimekus“ võib kompenseerida vanusega kaasneva kognitiivsete võimete kao.

Tõsi, vanemaealiste osalemist täiendõppes on võrreldes teiste vanuserühmadega mõistlik enam soodustada, kuid vanusepõhine programm võib rõhutada veelgi selle earühma nõrgemat konkurentsivõimet ning anda soovitule vastupidise signaali.

Teiseks puudub praegu võimalus saada enamust tööturuteenustest (sealhulgas täiend- või ümberõpet) nendel ligi 23 tuhandel üle 55-aastasel, kellele on määratud ennetähtaegne vanaduspension. See tähendab, et vahetult enne vanaduspensioniiga kindlustame, et need inimesed ikka tõepoolest hoiduksid tööelust eemale. Vanaduspensioniikka jõudes avaneb neile küll uuest aastast võimalus nii tööturukoolitusel kui ka mõnes teises tööturuteenuses osaleda, kuid kas paariaastase jõudeoleku järel selleks veel indu jagub, on küsitav. Ehk oleks aeg anda võimalus osaleda tööturuteenustes ka neile?

Kolmandaks torkab silma, et kui maksupoliitikas on erakonnad välja pakkunud konkreetsed numbrid nii muudatuste sisu kui ka mõju kohta, siis selles osas, kuidas parandada vanemaealiste – aga ka kõigi teiste töötajate teadmisi ja oskusi – valitseb seni loosunglikkus. Lubatakse koostada täiendõppe programm ja suurendada oskusi, kuid vastuseta jääb, missugustest oskustest on puudus: kas koolitust pakkuda ainult indiviidi või ka klastri vajadustest lähtuvalt; mis on koolituse sisu, vorm ja kestus; kuidas siduda pakutavat õpet enam kvalifikatsioonisüsteemiga ning kas täiskasvanute õppel osalemist on kavas senisest enam toetada näiteks stipendiumite toel või suurendades hoopis tööandjale pandud kohustusi seoses õppepuhkuse andmise ja palga säilitamisega õppel osalemise ajal.

Kahtlemata on investeeringud inimkapitali ning seeläbi tööviljakuse kasv üks võimalus väheneva tööjõuga toime tulla, kuid mitte ainult. Parandamise, arendamise ja tõhustamise kõrval tahaks kuulda ka värskeid mõtteid sellest, kuidas siis ikkagi on plaanis leida täiendavaid töökäsi ja suurendada tööhõivet.

Praxise arvutus näitab, et kui meil õnnestuks kasvatada töötavate inimeste osakaal Rootsi tasemeni, jääks hõivatute arv muutumatuks veel aastani 2035. Seega on praegu veel võimalik tasakaalustada tööealise rahvastiku vähenemist ka meie enda kasutamata tööjõupotentsiaali arvelt. Vähemalt osaliselt. Võib öelda, et sellekohased ettepanekud lausa peaks olema iga erakonna valimisprogrammis.

Kuigi valimiste märke on üha enam tunda ja näha, on märtsini veel veidi aega. Ehk saavad selleks ajaks maksupoliitika kõrval selgemaks ka teised plaanid ning uuendusmeelsus ja koostöö väljenduvad valmisprogrammideski? Nagu vanarahvaski ütleb: parem hilja, kui ei kunagi!

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata siit. Artikkel on ilmunud ERR portaalis.

Mõttehommik, 31.10.2014

Helen Biin, Praxise töö- ja sotsiaalpoliitika anaüütik

Sel nädalal jõudis Eesti meediasse uudis Maailma Majandusfoorumi (WEF) uue üleilmse soolõhe aruande avaldamisest. Juba üheksandat korda korraldatud analüüsis vaadeldi soolõhe suuruse hindamiseks naiste ja meeste osakaalu ning juurdepääsu ressurssidele neljas kategoorias: osalemine ja võimalused majandustegevuses, haridus, tervis ja elujõud ning poliitiline võim.

Analüüsitud 142 riigi hulgas on Eesti oma soolise võrdsuse tasemelt 62. kohal. Esiviisiku on Islandi juhtimisel ootuspäraselt hõivanud Põhjamaad, meie lõunanaabrid Läti ja Leedu asuvad aga vastavalt 15. ja 44. kohal. Euroliidu riikides on soolõhed WEF hinnangul Eestist suuremad vaid Rumeenias, Slovakkias, Kreekas, Ungaris, Küprosel ja Tšehhis. Kõige suurem sooline lõhe on analüüsitud riikidest aga Jeemenis (vt ka väljavõte edetabelist).

joonis

Analüüs võimaldab riike vaadelda ja võrrelda ka ülal nimetatud nelja alavaldkonna lõikes. Siin võib võrreldes üldskooriga Eesti tulemuste üle mõnes valdkonnas pisut enam rõõmustada, teiste puhul on aga pilt veelgi trööstitum. Näiteks poliitilise võimu alavaldkonnas saavutasime riikide võrdluses Vietnami järel ning Valgevene ees 88. koha. Hinnangu andmisel võetakse arvesse naiste osakaalu parlamendisaadikute ja ministrite hulgas ning nende aastate osa viimasest poolsajandist, mil riiki on juhtinud naine. Kuigi ka Riigikogu liikmete ja ministrite hulgas on meil võrdlemisi vähe naisi, aitaks Eestit poliitilise võimu alavaldkonnas ja üldises riikide järjestuses kõrgemale tõusta just naissoost riigijuht. Majandustegevuses osalemise ja võimaluste jagunemise alavaldkonnas asetub Eesti 56. kohale Nigeeria ja Prantsusmaa vahele, jäädes kaugele maha teistest Balti riikidest. Tervise ja elujõu ning hariduse alavaldkondades oleme esmapilgul edukamad – tervisevaldkonnas asume 37. kohal, hariduses jagame aga 25 riigiga esikohta. Siiski tasub rõõmuhõiskeid vaos hoida ja vaadelda, mida saavutatud kõrged kohad tegelikult tähendavad.

Analüüs ei arvesta meeste halvemat olukorda

WEF soolõhe aruanne on üheks paljudest katsetest riike ressursside võrdse jagunemise alusel järjestada[1]. On selge, et paljusid eri kultuure ning erineva majandusliku, sotsiaalse, ajaloolise ja poliitilise taustaga riike võrdlevad indeksid ning edetabelid peavad olema väga suure üldistustasemega, mistõttu tuleb teha kompromisse indeksi kirjeldusvõimes. Piiratud on nii valdkonnad ja täpsemad näitajad, mida on võimalik indeksi arvutamisel arvesse võtta, kui ka see, milliseid tulemusi indeksi arvutamisel kõrgemalt hinnatakse.

Ka WEF soolõhe analüüsi metodoloogia seab tulemuste tõlgendamisele teatud piirangud. Suurimaks Eesti tulemust mõjutavaks metodoloogiliseks piiranguks on asjaolu, et vaatluse all on vaid see, kas naiste olukord on meestega võrreldes kehvem või mitte. Lihtsustatult võimaldab indeks vaadelda seda, kas analüüsitavas valdkonnas on mehed naistega võrreldes paremas olukorras või on saavutatud naiste ja meeste võrdsus. Kuid riikidele antud skoorid ei näita olukorda, kus võrdsete võimaluste pendel on löödud teise äärmusesse ning naised on mingis valdkonnas meestest paremini esindatud või rohkem saavutanud – selline juhtum läheb kirja võrdsete võimaluste olukorrana (vt ka Hindamine).

hindamine

Selles detailis ehk meeste kahjuks pöördunud ebavõrdsuse mittearvestamises peitubki Eesti kõrgete kohtade saladus nii tervise kui hariduse alavaldkonnas. Tervise ja elujõu alavaldkond arvestab kahte näitajat – sündinud poiste ja tüdrukute osakaalu ning tervena elatud aastaid. Meie naised elavad tervena veidi enam kui neli aastat meestest kauem, kuid seda asjaolu indeks ebavõrdsusena ei käsitle. Veelgi teravam on pilt hariduse alavaldkonnas. Seal vaadeldakse naiste ja meeste osakaalu kirjaoskajate seas ning põhi-, kesk- ja kõrghariduse omandanute hulgas. Lugema ja kirjutama õpime me siin kõik olenemata soost ning ka põhiharidus on poistele ja tüdrukutele võrdselt kohustuslik. Kuid kesk- ja kõrghariduse omandajate seas on sooline lõhe juba märgatav – poiste osakaal gümnaasiumiõpilaste hulgas langeb põhikooliga võrreldes järsult, samuti on naisi oluliselt rohkem üliõpilaste seas, mistõttu kesk- või kõrgharidusega elanikkonna hulgas on mehed vähemuses.

Seega ei tähenda Eesti kõrge skoor hariduse valdkonnas seda, justkui oleks meil selles elu osas naiste ja meeste võrsete võimalustega kõik korras, vaid väljendab pelgalt naistele seatud takistuste puudumist. Ebavõrdsuse suund on meil vastupidine – meeste madalam haridustase, poiste kehvemad tulemused ja nende suurem osakaal koolist väljalangenute hulgas on vaid mõned haridusvaldkonna ebavõrdsusega seotud probleemid Eestis. Kui WEF analüüs võtaks arvesse ka soolõhesid, mille suund on meeste kahjuks, langeks Eesti skoor nii majanduselu kui tervise, kuid eriti tugevalt just hariduse alavaldkonnas.

Praxis on loomas temaatilist ainekursust

Haridusvaldkonna ebavõrdsuse vähendamisele on suunatud Praxises hetkel käimasolev projekt „Soolise võrdõiguslikkuse lõimimine kõrg- ja üldharidusse“[2]. Töötame selle nimel, et pakkuda Eesti ülikoolide tudengitele enam teadmisi võrdsetest võimalustest ja oskusi soo lõimimiseks oma erialatöös. Erilise tähelepanu all on praegused ja tulevased õpetajad, kellele pakutavatel ülikooli- ja täiendkoolituskursustel aitame analüüsida ja mõista viise, kuidas poisse ja tüdrukuid, nende õppimist ja valikuid, koolis paremini toetada. Projekti eesmärk on soostereotüüpide ning nende edasikandumise tsükli murdmine. Selleks, et meie poisid ei langeks koolist välja, naised ja mehed ei oleks koondunud erinevatele elualadele, meeste eluiga ja tervena elatud aastad ei jääks naiste näitajatest kaugele maha ning eelkõige selleks, et Eesti väike inimressurss oleks parimal viisil rakendatud, on vaja muuta ühiskonnas levivaid hoiakuid ning arvamusi selle kohta, mis on meestele ja naistele sobilik.

[1] Vt nt ka EIGE Gender Equality Index

[2] Projekti rahastatakse Norra toetuste 2009-2014 soolise võrdõiguslikkuse ning töö- ja pereelu ühitamise programmist.

Mõttehommik, 31.10.2014

Lõppevasse nädalasse jäi kolm erinevat uudiskildu, mida seob ühine teema. Esimene uudis oli muudatustest valitsuse koosseisus, teine Maailma Majandusfoorumi koostatud soolise võrdõiguslikkuse indeksi tulemustest ja kolmas – tegelikult terve uudistekogum – sellest, et mitu tuntud naist on otsustanud parlamenti kandideerida. Ühine teema on seega naiste osalemine poliitikas.

Alustades algusest. Peaminister on uueks rahandusministriks välja pakkunud Maris Lauri. Kui ta ametisse nimetatakse, on Eestis esmakordselt valitsuses nii palju naisi – 13 ministrist 6 ehk peaaegu pool. Sellele suhtele on seni kõige lähemal oldud aastatel 2002-2003, mil Siim Kallase juhitud valitsuses oli 5 naissoost ministrit. Viimase kümne aasta jooksul on seevastu naisi olnud ministrite seas valdavalt üks kuni kaks, korra ka kolm. Nii et selle näitajaga läheb Taavi Rõivase valitsus ajalukku.

Teine uudis enam nii tore ei olnud. Maailma Majandusfoorumi koostatud soolise võrdõiguslikkuse indeksi järgi oli Eesti positsioon 142 riigi hulgas üldises arvestuses mitte just uhkust tekitaval 62. kohal. Saab ka halvemini, naiste poliitilises osaluses olime alles 88. kohal. Kui muidu on Eesti harjunud erinevates rahvusvahelistes võrdlustabelites olema esimeste hulgas, siis soolises võrdõiguslikkuses ei kuulu me kuidagi Euroopasse. Meid edestasid mitmed Aafrika ja Ladina-Ameerika riigid.

Kõrvutasin seda Euroopa soolise võrdõiguslikkuse indeksiga ja sealgi on Eesti positsioon naiste poliitilise võimu osas viimase kolmandiku hulgas. Täpsemalt öeldes oleme Euroopa Liidu 28 liikmesriigi seas tagantpoolt üheksas riik.

Kolmas – see uudisterivi – annab aga lootust, et järgmine kord saame võrdõiguslikkuse näitajates Zimbabwe ja Guyana naabrusest minema: viimase nädala jooksul teatas kolm tuntud naist, et on otsustanud osaleda riigikogu valimistel. Eks kõik erakonnad otsivad valimiste eel uusi kandidaate, kuid juhtumisi olid need kolm naist kõik otsustanud kandideerida peaministrierakonna ridades.

Võib ju küsida, et on see tõesti niisama lihtne – pane ainult naised kandideerima ja võrdõiguslikkusega lähebki paremaks. Kõige tihedamaks filtriks peetakse ju valijat ning ühiskondlik müüt ütleb, et Eestis on poliitika meeste mängumaa. Päriselt see siiski nii ei ole. Laias laastus mõjutab seda, kes parlamenti pääseb, kolm tegurit:

– ühiskonnas levinud arusaamad ja hoiakud, mis määravad, kas näiteks naised üldse soovivad kandideerida;
– erakonnad kui nn väravavahid määrates, kes kandideerida soovijatest saavad mõistliku koha valimisnimekirjades ja milliseid kandidaate tõstetakse esile kampaanias;
– lõpetuseks tõesti valijaskond, kes langetab etteantud kandidaatide seast lõpliku valiku.

Nii teooria kui ka elu ise näitavad, et kui naised on valimisnimekirjades esindatud ja sellistel kohtadel, kust on tõenäolisem parlamenti pääseda (meie süsteemi puhul ringkondade esikolmik ja üleriigilises nimekirjas koht eesmises otsas), siis neid ka valitakse ja nad pääsevad parlamenti.

Heidame pilgu 2011. aasta valimistele. Lihtne analüüs näitab, et neis erakondades, kus valimisnimekirjade eesotsas oli rohkem naisi, osutus ka riigikogusse valituks rohkem naisi.

Vahed olid tookord märkimisväärsed. Kõige rohkem naiskandidaate valimisringkondade nimekirjade esikolmikus ning üleriigilise nimekirja esikahekümnes oli Keskerakonnal. Ka riigikogusse valitutest oli naiste osakaal kõige suurem ehk 27 protsenti just Keskerakonnal. Järgnes sotsiaaldemokraatlik erakond 21 protsendiga, IRL 17 protsendiga ja viimane oli Reformierakond 15 protsendiga. Ehk et eelmiste valimiste tulemuste valguses ongi Reformierakonnal põhjust selles vallas rohkem tööd teha.

Seega pole õige öelda, et valija meelest peakski poliitika jääma meeste maailmaks. Pigem on takistus olnud see, et erakonnad ei ole pidanud naiste osalemist poliitikas piisavalt vajalikuks ega oluliseks. Nüüd paistab, et asjad on hakanud muutuma ning väravavahid hakkavad uute reeglite ja realiteetidega kohanduma. Valijad on näidanud, et nende taha naiste poliitikasse toomine ei jää.

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata siit. Arvamus ilmunud ka ERR portaalis.

Mõttehommik, 17.10.2014

Reelika Leetmaa, Praxise juhatuse liige ning töö- ja sotsiaalpoliitika programmi juht

Ükskord prahvatab vimm, mis kogunend salaja… Ja nii juhtuski möödunud nädalavahetusel, mil kuues Eesti linnas piketeerisid töövõimereformi vastu puuetega inimesed. Tüliks kisub ka reformi eestvedajate vahel.

Tervise- ja tööminister on kuuldavasti šokis sotsiaalkaitseministri väljaütlemistest, viimane aga on omakorda asunud avalikku kirjavahetusse töötukassa juhiga, süüdistades kassa töötajaid ebapiisavas pühendumises töövõimekaoga inimeste aitamisele. Selles segaduses on paslik küsida, kas ja kuidas saaksime olla kindlad, et plaanitav reform tõepoolest parandab töövõimekaoga inimeste elujärge ning aitab nad tööle?

Üks sellele küsimusele vastamise võimalus on eksperimentaalne poliitikakujundamine. See tähendab, et enne suuremahuliste reformide jõustamist kogu riigis hinnatakse nende mõju esmalt väiksema rühma inimeste peal.

Näiteks oletame, et valitsus leiab, et puudega töötute tööleaitamiseks on vaja kaasajastada nende IT-oskusi ning otsustab selleks pakkuda vastavat koolitust. Selleks, et veenduda, kas koolituses osalemine tõepoolest suurendab väljavaateid leida töö, tuleb koolituse mõju hinnata. Mõju hindamiseks on meil vaja teada, mis juhtuks, kui inimene ei oleks koolitusel osalenud.

Kuna teadaolevalt ei ole ühelgi inimolendil siiani õnnestunud viibida samaaegselt kahes erinevas olukorras (meie näites on need olukorrad koolituses osalemine ja mitteosalemine), on sotsiaalteadlaste ülesanne selline vastandolukord luua.

Parimaks võimaluseks ehk nii-öelda mõju hindamise kuldseks standardiks peetakse sotsiaalset eksperimenti. Meie näite puhul tuleks esmalt välja valida näiteks 600 puudega inimest, kes soovivad koolituses osaleda. Seejärel jagame soovijad juhuvaliku alusel kahte rühma, kellest esimene ehk osalusrühm läbib koolituse ja teine ehk võrdlusrühm jätkab tööotsingut vanal viisil. Erinevus nende kahe rühma tulemustes ongi koolituse mõju.

Näiteks kui kolmesajast koolitusel osalenust leiab hiljem töö 200 inimest ning sama suurest võrdlusrühmast vaid 100 inimest, saame öelda, et koolitusel osalemine suurendas töö leidmise tõenäosust ning selle pakkumine on õigustatud. Vastupidisel juhul koolitusel osalemine pigem vähendas väljavaateid leida töö ning sellisena koolitust pakkuma ei peaks.

Teadmata, mis juhtub nii-öelda vastandolukorras, ei saa me midagi öelda koolituse mõju kohta. Isegi kui näeme, et kolmesajast osalejast leidis töö kakssada, ei saa me olla kindlad, et seda poleks juhtunud ka koolitust läbimata. Ka osalenute endi rahulolu koolitusega ei anna selle mõju kohta vajalikku infot.

Sotsiaalsete eksperimentide kasutamine on sotsiaalteadustesse jõudnud läbi meditsiinivaldkonna, kus sarnasel põhimõttel testitakse ravimite mõju. Uute ravimite väljatöötamisega tegeletakse aastaid ning kellelgi ei tule mõttesse anda patsiendile rohtu ilma, et selle tervendav toime oleks eelnevalt kindlaks tehtud.

Sotsiaalseid eksperimente on uute reformide või olemasolevate meetmete muutmise hindamiseks mujal maailmas kasutatud juba alates 1970. aastatest, peamiselt Ameerika Ühendriikides. Hinnatud on väga erinevate poliitikavalikute mõju: näiteks mitmesuguste koolituste, nõustamisteenuste, aga ka miinimumpalga tõstmise või töötushüvitise maksmistingimuste muutmise mõju.

Viimastel aastatel on sotsiaalseid eksperimente üha enam kasutatud ka Euroopa riikides, eriti Suurbritannias, Prantsusmaal, Hollandis ja Põhjamaades. Alles hiljuti võis meiegi ajakirjandusest lugeda Rootsi eksperimendist, mille abil püütakse jõuda selgusele, kas kümme tundi lühema töönädala kehtestamine vähendaks töötajate haigestumist ja muudaks töötamise tõhusamaks. Sotsiaalsete eksperimentide eestkõneleja on viimastel aastatel olnud ka Euroopa Komisjon.

Eksperimentaalne poliitikakujundamine loob eeldused teadmistepõhiseks valikuks mitte ainult paberil, vaid ka praktikas. Ka töövõimereform pakub selleks võimalusi. Enne kui kehtestada üleriigilised reeglid, saaks näiteks planeeritavat hindamismetoodikat ja aktiivsusnõuete kehtestamise või plaanitavate teenuste mõju hinnata väiksema rühma peal.

Sellised väikesed eksperimendid aitavad täpsustada nii toetuse saajatele kehtestatavaid aktiivsusnõudeid kui ka teenuseid, mida hiljem juba laiemalt pakkuda. Ainult nii saame olla veendunud, et uus lähenemine ka tegelikult parandab töövõimekaoga inimeste elujärge ja väljavaateid leida töö.

Mõnikord tuleb kõige otsema tee leidmiseks astuda paar sammu tagasi ja veenduda, et suund on õige.

Arvamuslugu ilmunud ERR portaalis. Vikerraadio päevakommentaari on võimalik kuulata siit.