Mõttehommik, 02.08.2016

Rauno Vinni, mõttekoja Praxis valitsemise- ja kodanikuühiskonna programmijuht



Ansambel Justamendil on tuntud lugu, mille esimesed read „Ilm on hukas, ilm on hukas, hirm käis ringi igas metsatukas“, sobivad iseloomustama meie viimase aja eluolu. Ebastabiilsus Euroopa Liidus, kestev rändekriis, terrorirünnakud ja plahvatused, ähvardav idanaaber, paigalseisev majandus jne – see kõik tekitab inimestes ebakindlust.

Häid uudiseid oleks hädasti tarvis ja läinud nädal midagi turgutavat pakkuski.

Nimelt avaldati mõttekoja Freedom House iga-aastane siirderiikide demokraatia seisundit hindav raport. Aruande kohaselt sai Eesti 29 endise kommunismimaa seas parima skoori. Eesti demokraatia on tugevatel alustel ja riigivalitsemine esindab parimaid liberaalse demokraatia praktikaid. Eestile järgnevad edetabelis Sloveenia ja Läti. Viimaste seas on Türkmenistan ja Usbekistan.

Freedom House hindas demokraatia seisundit eelmise aasta ühiskondlike sündmuste ja poliitiliste otsuste alusel. Aruanne keskendub seitsmele teemale: demokraatlik riigijuhtimine, valimised, kodanikuühiskond, meedia sõltumatus, demokraatia omavalitsustes, õigusraamistik, korruptsioon.

Meile endale tundub sageli, et Eesti areng tammub paigal ja paljuski on see tõsi. Freedom House on aga mures, et kõiki endisi idabloki riike vaadates on demokraatia olukord järk-järgult juba aastaid halvenenud. Seejuures on demokraatia kvaliteet murenenud ka Kesk-Euroopa riikides, mida oleme harjunud kindla rahvavõimuga maadeks pidama. Näiteks Poolas on murettekitavaid arenguid.

Selliste negatiivsete trendide taustal paistab Eesti stabiilsus positiivselt silma ja oleme jõudnud saatusekaaslastest riikide seas kõrgele kohale.

Usun, et paljudel tekib siinkohal sisemine tõrge – kuidas saab nii olla, et Eestit kiidetakse, aga ometi on kodanikud sisepoliitikaga rahulolematud. Kas demokraatia indeks pole mitte üks järjekordne välismaine edetabel, millel on reaalsusega vähe pistmist?

Tõepoolest, probleeme on meil nii-öelda rohkem kui rubla eest ja skandaale jätkub. Kuid me saame nende üle vabalt arutada – see ongi tuleviku võti!

Eestis on kodanikuühiskond suhteliselt hästi arenenud ja suudab valitsust tasakaalustada. Meie ajakirjandus on parteidest sõltumatu ja õigupoolest võib igaüks oma tõekuulutamise portaali püsti panna, kui vaid raha on. Kodanikuõigused ja vabadused on tagatud ja valimised vabad.

Need on meie demokraatia tugevad küljed. Meie kohtud on sõltumatud ja õigusemõistmine seaduspärane. Võib-olla just sellepärast mõned tahavadki end õigussüsteemist lahti siduda.

Veidi kehvemad on lood kohaliku tasandi valitsemisega – mõelgem näiteks rohketele küsitavustele Tallinna linnajuhtimises.

Suurim probleem meie riigivalitsemises on aga korruptsioon. Eelmisel aastal oli meil mitu suurt skandaali, mis ei lubanud demokraatia skooritabelis korruptsiooni kategoorias parema hinde saamist. Kui Tallinna Sadama ja Edgar Savisaare kohtukaasustes jõutakse otsusteni ja ametiseisundi kuritarvitamine omakasu eesmärgil leiab tõendamist, siis võib Eesti skoor demokraatiaindeksis üsna kergesti langeda.

Edetabelikoht on muidugi teisejärguline teema – asja iva seisneb selles, et demokraatia arendamist ei tohiks unustada ka rahvavõimu ammustes kantsides. Näiteid pole vaja kaugelt otsida. Brexiti üheks põhjuseks peetakse rahulolematust võimul olnud riigijuhtidega ja -valitsemisega. Donald Trumpi edu Ameerika Ühendriikide presidendivalimiste rallis seletatakse muu hulgas sellega, et paljud kodanikud ei ole rahul avalike teenuste kvaliteediga.

Inimesed hääletavad mõnikord mingi populistliku lahenduse poolt, et protestida olemasoleva korra vastu.

Kodanike usaldus riigijuhtide vastu on demokraatias kriitiline tegur. See mõjutab kõikide demokraatia tahkude toimivust. Skeem on lihtne: kui elanikud ei usalda võimulolijaid, siis pääseb esile populism ja valijad langevad pooltõdede või lausvalede võrku. Edasi on allakäik kiire.

Sestap on inimeste usalduse kahjustamine äärmiselt halb ka pisikestes asjades. Näiteks riigikogulaste kuluhüvitustest on juba nõrkemiseni räägitud, aga ikka leidub parlamendi liikmeid, kes kodanike õiglustunnet riivavad.

Riigiasjades on nagu eraeluski – usalduse ehitamine võtab aastaid, kuid selle lõhkumiseks piisab vaid vale mulje tekitamisest. Poliitikas on nii, et kui halb emotsioon on juba sees, siis faktid enam ei loe. Seega ei tohiks me püüda remontida süsteeme, mida kodanikud olemuslikult ebamõistlikuna tajuvad. Kuluhüvitiste asemel oleks näiteks parem riigikogu liikmete palka tõsta ning kaotada võimalus riigi ja ühiskonna suhete rikkumiseks üldse ära.

Demokraatia arendamine on nagu jalgrattasõit – kui pingutamise lõpetad, siis kukud külili. Kui tahad püsti jääda, pead edasi sõtkuma. Riigivalitsemise kvaliteet ei ole kunagi liiga hea. Kodanikud peavad olema nõudlikud nii võimuolijate kui ka võimule pürgijate suhtes. Populismi esineb mõlemal pool poliitilist rindejoont. Kui keerulisele olukorrale pakutakse lihtsaid ja kiireid lahendusi, võib see olla hoopis ohu märk.

Võimurid seevastu peaksid otsima viise riigivalitsemise tõhusamaks ja demokraatlikumaks muutmiseks, et rahuolematus väikesteski asjades lõpuks nende enda vastu ei pööraks. Eesti tugev demokraatia on meie ankur sellel tormisel merel. Meil on millest kinni hoida, kuid kursil hoidmiseks ja edasi liikumiseks on enamat vaja. Näiteks riigireformi.

Kajastus RV

Mõttehommik, 08.07.2016

Annika Uudelepp, mõttekoja Praxis valitsemise- ja kodanikuühiskonna programmi ekspert.

Kellel on õigus hinnata, kas riigikogust tagasi astumine või mõneks ajaks muult erialalt poliitikasse tulek on õige või mitte? Kas kultuuritegelane, kes ajutiselt poliitikas on, on kehvem kui poliitik, kes pole kunagi midagi muud teinudki, küsib poliitikaanalüütik Annika Uudelepp oma tänases kommentaaris.

Oleme juba harjunud, et suve algus on koolide lõpetamise aeg. Seekord tuli suvi pisut teisiti, tuues uudiseid ka poliitikuameti lõpetamistest. Juba enne jaanipäeva lahkus riigikogust Mihkel Raud ja nüüd läks ka Martin Kukk.

Mõlema minek võeti vastu nördimuseseguse imestusega. Miks läheb keegi riigikogust minema? Tavateadmises paistab ju olevat arusaam, et inimene on parlamendis nagu kärbes meepütis: elu on magusast magusam ja isegi kui ühel hetkel läilaks läheb ja tahaks minema lennata, siis pole see enam võimalik.

Kui keegi on neljaks aastaks kuhugi valitud, siis kas tal on moraalne õigus sealt ära tulla enne, kui kas partei või rahvas ta diskvalifitseerivad? Tavaline poliitilise karjääri lõpp on see, et kas oma erakond ei pane enam valimisnimekirjas piisavalt heale kohale või valijad annavad liiga vähe hääli. Mõlemal juhul jääb parlamenti pääsemata.

Raua ja Kuke minek on seega taas päevakorda toonud laiema küsimuse. Millised on üldse tänapäeval karjääriteed? Ja kas poliitik on tiitel eluajaks või pigem mitte?

Me tuleme kultuurist, kus talu pärandati isalt pojale. 20. sajandi vaheetapp oli see, kus üks kord mindi vabrikusse või majandisse tööle ja jäädi sinna oma tööpäevade lõpuni.

Ainus liikumisviis oli siis vertikaalne, ikka järgmisele pulgale karjääriredelil. Horisontaalne liikumine oli pigem erand kui reegel. Siiani kohtame aeg-ajalt hämmingus nägusid, kui keegi otsustab loobuda hästikõlavast pakkumisest astuda karjääris samm edasi ja saada juhiks ning teeb selle asemel hoopis kannapöörde, kus tuleb end mõnes teises valdkonnas alles üles töötama hakata.

______
Valdkondade vahel liikumine tekitab mõnes inimeses hoopis hämmingut. Kui keegi tuleb ärist või meelelahutusmaailmast, küsitakse: „Mida tema ka riigijuhtimisest teab?“. Küsijate seas on neidki, kelle kogu töökogemus piirdubki erakonna ja poliitiliste ametikohtadega.
______

Poliitikaelu kommentaarides kõlab valimiste aegu ikka see ootus, et veri vahetuks ja ühiskonnaelu üle pääseks otsustama ka sellised inimesed, kes on ise pidanud nö päris tööd tegema. Näiteks mõnd ettevõtet juhtinud, ise midagi loonud või oma käte ja mõistusega ära teinud.

Siis kuuleme ootusi, et poliitikasse on vaja rohkem neid, kes on omal nahal kogenud, mida tähendab toote või teenusega raha teenimine ja iga kuu 10. ja 20. kuupäeval maksude maksmine. Ja kriitikat n-ö parteibroilerite kohta, keda on valimisnimekirjas kõrgele kohale pandud.

On suur vahe, kas raha tuleb tänu sellele, et inimesed on pakutava teenuse või tootega rahul, või tänu sellele, et eelarvekõnelustel saadi oma ideedele koalitsioonipartnerite toetus.

Esimesel juhul tuleb veenda paljusid ja inimesed hääletavad isikliku rahakotiga, teisel juhul piisab suhteliselt väheste inimeste nõussesaamisest riigi rahakoti kasutamisel ja nii-öelda lõpptarbija arvamus pääseb mõjule alles järgmiste valimiste ajal.

Elu on näidanud, et selleks ajaks on vanad solvumised läinud üle või meelest ning süsteem saab edasi tiksuda vaimus „raha tuleb eelarvest“.

Valdkondade vahel liikumine tekitab mõnes inimeses hoopis hämmingut. Kui keegi tuleb ärist või meelelahutusmaailmast, küsitakse: „Mida tema ka riigijuhtimisest teab?“. Küsijate seas on neidki, kelle kogu töökogemus piirdubki erakonna ja poliitiliste ametikohtadega.

Asi pole parem ka siis, kui keegi poliitikast lahkub. Rääkima hakatakse kas valijate petmisest või püstitatakse põnevaid vandenõuteooriaid, mis võib olla mineku taga.

______
Kui üks valdkond osutub valeks või ammendunuks, siis tulebki mujale liikuda. Me ei ole nii suur ja piiramatute loodusvarade otsas istuv rahvas, et võiksime endale lubada suurt hordi hambad ristis tiksujaid.
______

Eesti suguses väikses ja tegelikult üsna paindlikus ühiskonnas oleks siiski normaalne, kui kellegi poliitikast minek või sinna tulek võetaks vastu loomulikuna. Põhiseaduseski on kirjas, et igaühel on õigus vabalt valida, mis valdkonnas ta soovib ennast teostada.

Kui üks valdkond osutub valeks või ammendunuks, siis tulebki mujale liikuda. Me ei ole nii suur ja piiramatute loodusvarade otsas istuv rahvas, et võiksime endale lubada suurt hordi hambad ristis tiksujaid.

Niigi kiputakse päris palju kirjutama ja arvama, et oleme teinekord tigedavõitu. Kes ei oleks, kui peab päevast-päeva tegema midagi, mis talle ei meeldi, ei klapi, ei paku rahuldust?

Võib-olla muudaks see meid avatumaks, rõõmsamaks ja lahkemaks, kui mõtteviisis käiks üks väike krõks. Me ei arvaks enam, et kui keegi midagi juba teeb, siis peab ta seda tegema eluaeg. Ega loodaks vaikimisi, et kui oleme ise mingis valdkonnas hõivatud, siis jääbki see nii aegade lõpuni ja tööandjal on kohustus meile igavesest ajast igavesti tööd anda.

Ja poliitik ei ole põletusmärk laubal, mis ei luba end enam üheski muus ametis teostada.

Annika

Mõttehommik, 05.07.2016

Rauno Vinni, Praxise valitsemise ja kodanikuühiskonna programmi juht

Kolmandik suvest on juba selja taga. Sellega võiks traditsiooniline hapukurgihooaeg alata. Kuid võta näpust – raputavaid sündmusi jagub nii rahvusvahelisel areenil kui ka kodukamaral. Poliitikahuvilised ei saa puhkamisele keskenduda, sest segadust ja arutelude ainest on rohkesti.

Brittide referendum, kus peale jäid Euroopa Liidust (EL) lahkumise pooldajad, on nii kaalukas sündmus, et arutelud Ühendkuningriigi kodanike otsuse tagajärgedest on täitnud pea kogu eetri. Ka Eesti valitsus tegeleb mitme märgilise reformiga. 1. juulist käivitus tööhõivereformi teine etapp ning läinud neljapäeval arutas valitsus ulatuslikku riigi ülesannete optimeerimise plaani.

Nende sündmuste ühine nimetaja on see, et tegu on suurte muutustega. Tööhõivereform puudutab ligi 100 000 riigilt toetust saavat töövõimetuspensionäri. Selle üks eesmärk on toetada erivajadustega inimeste aktiivset osalemist tööturul. Juulist jõustunud reformiosa käigus hakkab töötukassa hindama püsiva tervisekahjustusega inimeste töövõimet, mitte -võimetust, nagu praegu.

Riigihalduse minister Arto Aas tutvustas neljapäeva õhtul valitsuskabinetile ja reede hommikul avalikkusele riigi ülesannete analüüsi tulemusi ning esitas terve rea ettepanekuid. Olulisemad neist on maavalitsuste kaotamine ja nende asemel neljas Eesti piirkonnas tegutseva regionaalameti loomine; üle Eesti riigimajade rajamine ja kaugtöö võimaluste loomine 3000-le riigitöötajale; transpordiameti loomine ning eurovahendite jagamisega tegelevate asutuste koondamine ühte üksusesse.

Valitsuses veel otsuseid ei tehtud, kuid riigi ülesehituse ja üleannete muutused on reaalsed ja hakkavad mõjutama meid kõiki.

Ühendkuningriigi Euroopa Liidust lahkumise mõju võib jagada otseseks ja kaudseks. Vahetud muutused võivad tabada Suurbritanniasse eksportivaid Eesti ettevõtteid ja seal töötavaid või õppivaid Eesti kodanikke. Kuivõrd lahkumise tingimusi hakatakse alles mõne aja pärast arutama, siis pöörde tegelik mõju ei ole veel teada. Kuid brittide otsuse kaudne mõju võib olla isegi kaalukam, sest pikaajalises plaanis võib löögi alla sattuda Euroopa Liidu ühtsus ja edasi Eesti julgeolek.

Kindel on see, et brittide „ei“ euroliidule oli ootamatu ja Eesti peab oma EL poliitika üle vaatama. Ka selles vallas oleme silmitsi suuremate ja raskemate väljakutsetega, kui võib-olla tahaksime.

Antud näited kinnitavad tõdemust, et ainsad kindlad asjad elus on muutused. Ümberkorraldused ei ole ju iseenesest head ega halvad, kuid küsimus on muutuste tagajärgedes. Need võivad olla nii positiivse kui ka negatiivse märgiga. Vaatenurk sõltub hindajast. Kuid mõnikord on isegi ekspertidel raske lahendusvariantidest seda kõige paremat välja valida.

Võtame näiteks maavalitsuste ärakaotamise ja regionaalameti loomise idee. Maavalitsuste ülesannete arv on ajapikku vähenenud ja pärast plaanitavat omavalitsusüksuste ühendamist on neil veel vähem mõtet. Maavalitsuste kinnipanemisega ja paljude asutuste ühendamisega samal ajal plaanib valitsus võimalikult palju riigi töökohti pealinnast välja viia. Need sihid on vastassuunalised. Riigi palgal olevate töötajate hajutamine üle maa paralleelselt asutuste liitmise ja ametnike arvu vähendamisega on keeruline ettevõtmine. Idee on hea, kuid teostus on tõeline pähkel. Ka regionaalameti loomise asjus ei ole koalitsioonis veel ühtset seisukohta. Riigireformis on veel palju lahtist.

Siit tulebki seekordne soovitus valitsusele – uutmise hool ei tohi lasta raugeda! Eri maade reformide analüüsides tuuakse sagedase probleemina välja nn reformiväsimust. See tekib, kui kerged võidud on saavutatud ja jõutakse raskemate ülesanneteni, kus osalised tihti takerduvad detailidesse ja selgeid vastuseid ei ole. Nii on lihtne omavahelistesse vastuoludesse kinni jääda. Poliitikutel võib tekkida kiusatus plahvatusohtlikke teemasid edasi lükata ja tegeleda millegi lihtsama ning populaarsemaga.

Reformiväsimus võib kergesti tabada ka tavakodanikke. Inimesed ikka kalduvad suurema, kuid ebakindlama võidu vahetama välja parema enesetunde vastu siin ja praegu. Reformid on reeglina pikaajalised ettevõtmised, mille positiivne mõju avaldub edu korral tulevikus, kuid otsuseid tuleb langetada kohe. Näiteks riigireform ei tohiks seisneda ainult valdade liitmises ja riigiasutuste ühendamises. Ka valitsemine ise peab olema strateegilisem ja panustada tuleb juhtimise kvaliteedi tõstmisse ning inimeste arendamisse. Nii et teha on veel oi kui palju!

Viimase nädala jooksul on palju analüüsitud Briti võimukandjate möödalaskmisi oma riigi ja rahva juhtimisel, et mõista, kuidas saareriik lähiajaloo suurimasse kriisi sattus. Üks arutelu teemadest on, et kas poliitikud peaksid oma valijaskonda eest vedama või sörkima avalikku arvamuse sabas. Siinkõneleja pooldab seisukohta, et poliitik peab oma peaga mõtlema ja tegelema oma järgijatele raja sissetallamisega. Eestvedamine on juba definitsiooni kohaselt keerukate otsuste langetamine ebakindlas olukorras. Üks Brexiti õppetund seisnebki selles, et kui ebamugavad otsused on vältimatud, siis ei tohi neid edasi lükata ja riigitegelased peaks oma näo ning nime all muutusi ka rahvale selgitama.

Kokkuvõtteks, praegune kerge ühiskondlik turbulents ja alles eesseisev riigireform peaks ühe õige riigimehe silma särama panema. Raskused on selleks, et neid võita ja paigalseis on igatahes tagasiminek. Sellepärast, seltsimehed, võtame väikese suvepuhkuse ja siis – reformigem uue hooga edasi!

Kajastus RV

Mõttehommik, 21.05.2016

Rauno Vinni, Praxise valitsemise ja kodanikuühiskonna programmi juht

Kas poliitikute ja ametnike eksimused on lubatud? Tõenäoliselt on paljude vastajate algne reaktsioon eitav, sest liiga palju on kaalul. Mõnikord on ka tunne, et valitsus mitte ei lahenda probleeme, vaid tekitab neid juurde. Seega hukkamõist olgu kiire ja avalik. Samas – kas meil on õigus nõuda eksimatust teistelt, kui me ise teeme vigu? Viimasele küsimusele oskaks ehk mõni osav filosoof hea vastuse anda. Minul on viimaste skandaalikeste valguses küsimus ametnike eksimise lubatavaist piiridest siiski veidi lahtiseks jäänud. Võtame näiteks nn Harku kinnipidamiskeskuse mässu juhtumi. Eelmise aasta novembris toimunud sündmust analüüsis politsei sisekontroll ja leidis, et jõu kasutamisega mindi liiale. Kuid ainest aruteludeks jätkus veel sellessegi nädalasse.

Üldine arvamus on, et ametnikud tegid vigu. Teisest küljest, politseijuht Elmar Vaher kaitses ametnikke öeldes, et keset kriisi peab langetama kiireid otsuseid ja hilisem süüdistamine võib võtta tegutsemisjulguse. Kõlab kah mõistetavalt. Siseminister Hanno Pevkur kommenteeris omakorda, et politseiamet peab kogu loost siiski oma järeldused tegema ja vajadusel käitumist sarnaste situatsioonide lahendamiseks muutma. Seda nii sisuliselt kui kommunikatiivselt.

Vigadest õppimise võime ongi Harku kaasuse mõistmise võtmeks – enne ei saa teemale joont alla tõmmata kui õppetunnid on praktikasse viidud. Politsei peaks oma töökorralduse üle vaatama ja muudatustest avalikkust teavitama. Selline elulistest kogemustest õppimine aitabki ametnike eksimisvõimaluste piire maha märkida. Kuid Harku vahejuhtum on vaid üks näide teiste seas, mis arutelu väärivad. Tehke näiteks raadio lahti ja kuulake täistunni uudiseid, et uut mõtteainet saada. Tekib küsimus, et miks valitsused ikkagi nii palju eksivad? Kuidas vigu vältida?

Valitsemise puudustega on tegelenud Ameerika Ühendriikide riigiteadlane Paul C. Light, kes analüüsis järgmist: esiteks, kus valitsus eksis; teiseks, miks ta eksis; kolmandaks, mis olid vigade algpõhjused ning neljandaks, kuidas probleeme lahendada? Light võttis luubi alla suured tõrked. Näiteks suutmatuse ennetada 11. septembri terrorirünnakut aastal 2001 või ette näha finantssüsteemi kokkuvarisemist aastal 2008. Kokku tuvastas Light Ühendriikides aastatel 2001-2014 41 sellise suurusjärgu viga.

USA valitsemissüsteem erineb Eesti omast, kuid mõned leiud on huvipakkuvad ka meile. Näiteks: esimeseks valitsemise tõrgete allikaks on kehvasti ettevalmistatud ja raskesti rakendatavad seadused. Teiseks, valitsusel ei ole poliitikate elluviimiseks pahatihti küllaldasi ressursse: raha, inimesi, tehnoloogiaid jne. Kolmandaks, osad häired tulevad valitsuse struktuurist ja kehvast kommunikatsioonist. Neljas nõrk koht on eestvedamine – tuleb ette, et tippjuhtidel ei ole otsustamiseks tarvilikku ettevalmistust. Viiendaks, paljud probleemid saavad alguse valitsemiskultuurist. Tihti on riigiasutuste eesmärgid ähmased ja ülesanded segased. Sellisel pinnasel on ka korruptsioonirisk kõrgem.

Mida vigade vältimiseks ette tuleb võtta? Lahendused johtuvad eelloetletud probleemidest. Esiteks, nii seadusandlik haru kui ka täitevvõim peaks juba poliitikakujundamise alguses mõtlema ideede elluviimise küsimustele. Teiseks, võimete planeerimine peab olema adekvaatne, vajalike ressursside eraldamiseta pole mõtet plaane ja seadusi vastu võtta. Kolmandaks, käsuahel ei tohiks olla liiga pikk. Vältida tuleks üleliigseid otsustamise tasandeid. Neljandaks, ametnikke tuleb valida nende võimete, mitte parteiliste või onupojalike kaalutluste alusel. Viiendaks, poliitilised otsustajad peaksid seisma hea selle eest, et riigiasutuste eesmärgid oleksid konkreetsed ja ametnikele ei antaks vastuolulisi ülesandeid. Paul Light võtab oma analüüsi kokku lihtsa tõdemusega, et valitsemise vigade ennetamise eelduseks on heatasemeline poliitikakujundamine. Eestis mõistes tähendab see vähem seadusandlikku praaki.

Kuidas seda järeldust tõlkida nn Harku mässu konteksti? Või kuidas Light´i tulemus aitab meil hinnata teist sellenädalast kodaniku ja riigi vastasseisu, kus maanteeamet keeldus seadusest rangelt kinni hoides kalli laboritõendita registreerimast Rootsist toodud invaautot? Mõlema juhtumi ühiseks jooneks oli see, et avalik arvamus pöördus üsna kiiresti konkreetsete isikute vastu. Kuid kas see on päris õiglane? Kas üks ametiisik saab vastutada kogu süsteemi vigade eest?

Õige vastus on, et hinnang sõltub konkreetsetest asjaoludest. Kuid Paul Light´i valitsemise vigade analüüs näitab, et ennekõike tuleks lahendusi otsida süsteemi tasandilt. See on muidugi keerulisem kui meedias üksikisikute rattale tõmbamine. Näiteks vajaks vastust küsimus, et miks ametnikud pahatihti ei julge otsustada? Võib-olla on probleemi alge kehvades reeglites? Või on häda hoopis valitsemise kultuuris või avalikkuse hoiakutes, mis otsustamisjulguseta ametnikke sigitab?

Riskide võtmist välistav halduskultuur on eriti tõsine probleem. Tänapäeval, kus probleemide keerukus aina kasvab, on järjest enam vaja nii poliitikuid kui ametnikke, kes oma peaga mõtlevad ja julgevad otsustada. Kui raha on vähe, siis avalik sektor peab olema avatud ning peamine ressurss on uuendusmeelsed inimesed. Innovatsioon aga ei sünni keskkonnas, kus initsiatiivi karistatakse.

Siinse jutu iva on, et vigadesse tuleb suhtuda kui süsteemi arendamise võimalustesse. Suurimad võidud peituvad just poliitikate kujundamise ja elluviimise lõikumiskohtades. Poliitikute ja ametnike eksimused on nuhtluseks ennekõike siis, kui me tegeleme üksikisikute näidispoomisega ja eirame valitsemiskorralduse ja –kultuuri arendamise vajadust. Tõrkeid aitab vähendada tegelik kogemustest õppimine, mitte varasemast osavam probleemide varjamine.

Arvamus on kõlanud Vikerraadios ja avaldatud ERR portaalis.

Mõttehommik, 18.03.2016

Annika Uudelepp, Praxise valitsemise ja kodanikuühiskonna ekspert

Riigikogu majanduskomisjon otsustas sel nädalal, et Arengufond suletakse ning arenguseiret hakatakse edaspidi tegema riigikogu juures iseseisvas üksuses. Investeeringute pool viiakse aga Kredexi alla, kus senine tegevus jätkub. Kuidas sellesse uudisesse suhtuda?

Paratamatult peab esmalt pilgu heitma Arengufondi loomisaegsetele ootustele. Aasta oli siis 2006 ja poliitikute suust kõlasid repliigid nagu „SoomeSitra eeskuju, Eesti eduloo arengumootor, meid kännu tagant välja sikutav vedur“, lühidalt – Eesti NOKIA!

Meenutan, et tollal oli Eesti majanduskasv üle 10% ja oldi mures, et meie arengueelised on ammendumas ja majandusele on vaja uut tõuget. Praeguses kontekstis on see väga mõtlemapanev hinnang.

Siis otsustati, et Arengufondi pannakse kokku kaks erinevat ülesannet – riiklikud riskiinvesteeringud, millega soodustada innovatiivsete ettevõtete teket, ning arenguseire, mille toel teha tarku majandusotsuseid. Vastu võeti eraldi Arengufondi seadus, kus kokkuvõtlikult öeldes sõnastatigi ülesandena heade muutuste ärgitamine Eesti majanduses.

Ajaloo iroonia on selles, et Arengufondi seaduse vastuvõtmisel avaldasid paar saadikut murelikult lootust, et seda asutust mõne aja pärast kinni ei pandaks. Nüüd, mõnevõrra vähem kui kümme aastat hiljem just seda tehaksegi.

Põhjuseks pole see, et majandus enam ärgitamist ei vajaks, vaid seda tehakse nüüd teiste asutuste abil. Riskiinvesteeringud viiakse dubleerimise vähendamiseks riiklikku sihtasutusse Kredex. Tavainimesele on ehk kõige tuttavamad Kredexi poolt käendatud laenud noortele peredele ja korteriühistutele.

Teine suund – kogu arenguseirega seonduv – on aga märksa vastuolulisem olnud. Riigikogu majanduskomisjon väljendas sulgemisotsust kommenteerides, et riigikogu polnud viimasel ajal seiretegevusega rahul. Samas on Arengufondi poolt kosta olnud, et riigikogu pole ka sisuliselt suunda seadnud, mida fond peaks arenguseire osas tegema.

Meenutuseks, Arengufondi juhib nõukogu, mille üheksast liikmest viis nimetab riigikogu majanduskomisjon, kaks valitsus ja kaks on ülikoolide rektorid.

Nii võib küsida, et miks siis riigikogu oma ootusi nõukogu kaudu pole suutnud maksma panna, kui üle poole liikmetest on nende määratud?

Nüüd, kus arenguseire tahetakse tuua riigikogu kantselei koosseisu, pole parlamendil enam nii lihtne suunanäitamisest loobuda. Praegu on ülioluline süveneda ja selgelt välja öelda vastused kolmele küsimusele.

Esiteks – mida sisuliselt peab riigikogu silmas arenguseirena? Kas see on üldist majandusarengut jälgiv analüüsitöö, kus hoitakse silma peal, kuidas Eestil läheb, teatud valdkondades süvitsiminev arenguanalüüs või pigem tulevikuseire?

Viimast, muide, peetakse üheks ärksa riigivalitsemise oluliseks tunnuseks ja mitmed riigid on rõhku pannud just tulevikuseirele. Selle põhifookus on tärkavate trendide ja oluliste muutuste signaalide tuvastamine ning selle info tõlkimine oma riigijuhtide jaoks nii, et riigid suudaksid kokkuvõttes paremini olla valmis muutustega kohanema. Olgu selleks siis uued julgeolekuohud, tehnoloogia arengust tulenevad muutused või massiline inimränne.

Teiseks – mida riigikogu uuelt seireüksuselt konkreetselt ootab? Kas see on stiilis „tegelemine, ettekannete pidamine, analüüside koostamine“ ehk kokkuvõttes üldhariv taustatöö, mille abil näiteks riigikogu liikmed saaksid huvi korral targemaks? Või võiks seal olla selgesõnalisi soovitusi, mida riigikogu saab ise oma otsustega jõustada?

Või võiks see töö aidata seadusandjal teostada kontrolli ka täitevvõimu üle – näiteks andes sisukaid hinnangud senisele strateegilisele juhtimisele ja arendustööle? Ehk mis tarkust riigikogu tegelikult tahab ja kasutada suudab?

Kolmandaks – mida riigikogu ise teeb selleks, et arenguseirest tekkiv teadmine ei jääks pelgalt pressiteadetesse, vaid et sellel tööl oleks reaalne mõju tehtavatele otsustele? Ehk mille järgi tulevikus aru saada, kas arenguseirest on olnud kasu või mitte? Millised üleüldse oleksid need uued otsustuskohad, kus riigikogu saaks arenguseire tulemusi rakendada?

Arenguseire on sedavõrd abstratksem ja kõrgema üldistustasandi teadmine, mida vahetult õigusloomes on küsitav kasutada. Pigem peaks seda teadmist rakendama strateegiliseks juhtimiseks, pikaajalisteks rahastamisotsusteks ja arendustööks. Mis täna on sisuliselt ikka valitsuse teha.

Siianigi pole miski takistanud riigikogul ja valitsusel kasutada Arengufondi loodud teadmist otsustamisel. Aga miskipärast pole tohutut kirge ja huvi olnud kummalgi.

Pigem võib iseloomustada senist arenguseiret, kui rikkalikult kaetud rootsi lauda, millest võid ise noppida, mida hing hetkel ihaldab, aga samahästi ka tuimalt mööda jalutada. Ja kas üldse on realistlik oodata, et riigikogu huvi arenguseire kasutamise vastu hüppeliselt kasvab?

Kokkuvõtteks – majandusromantiline mõte tekitada päevapoliitikast sõltumatu innovatsioonikeskus, mis annab meie majandusele tõhutu arengutõuke, on osaliselt jõudnud tagasi sinna, kust see pärit oli – riigikogusse.

Kui eelnevalt sõnastatud kolme küsimust selgeks ei räägita ja arenguseirele reaalset sisu ning kohta otsustusprotsessis ei anta, võime ilmselt mõne aasta pärast märgata lühikest kiretut uudisnuppu, et riigikogu kantselei struktuurimuutuste käigus on arenguseire üksus kaotatud.

Ja siis on juba hilja. Nüüd on riigikogu ees see otsusekoht, et kas anda arenguseirele uus hoog või lasta tal oma kõhu all vaikselt hääbuda.

Arvamus on kõlanud Vikerraadios ja ilmunud ERRi portaalis.