Mõttehommik, 15.11.2017

Nii nagu trükipress Martin Lutheri teeside esitamise aegses Euroopas, muudab täna internet meie majandust ja poliitikat, muudab seda, kuidas me omavahel suhtleme, muudab seda, kuidas me mõtleme sellest, mis on tõde ja mis on vale, kirjeldab Tarmo Jüristo Vikerraadio päevakommentaaris.

Neil päevil möödus 500 aastat päevast, mil Martin Luther naelutas oma 95 teesi Wittenbergi kiriku uksele ja käivitas sellega sündmuste jada, mida me teame täna kui reformatsiooni. See muutis tollast Euroopat — ja seeläbi kogu maailma — tundmatuseni.

Me oleme harjunud pidama seda sündmust erakordseks, kuid omas ajas ei olnud selles päevas tegelikult kuigi palju dramaatilist.

Võtame või teeside kirikuuksele naelutamise – see oli 16. sajandi Saksimaal levinud moodus teoloogiliste debattide algatamiseks. Ja kuigi Lutheri teesid olid teravalt kriitilised mitmete tollase katoliikliku kiriku seisukohtade ning praktikate suhtes, ei olnud ka nende sisu tegelikult midagi ennekuulmatut: umbes sajand varem oli väga sarnaseid seisukohti väljendanud Jan Hus.

Lutheri teeside mõju osutus palju fundamentaalsemaks kui nende autor ise ilmselt kunagi oleks osanud osanud loota või ette näha. Kui Lutheri enda soov oli lihtsalt juhatada kristlus tagasi oma algsete lätete juurde, puhastada see sellistest praktikatest nagu indulgentside müümine või pühakute kummardamine, siis järgmise pooleteise sajandi jooksul tegi kogu Euroopa läbi terve hulga mastaapseid muutusi, mille tagajärjel langesid kuningad ja tekkisid rahvusriigid ning sai alguse teadusrevolutsioon ja nii edasi.

On mitu põhjust, miks Lutheri teesid nii mõjukaks osutusid, kuid enamus ajaloolasi on sama meelt, et üks olulisematest nende hulgas oli trükipress. Johannes Gutenberg võttis tinalaoga trükimasina kasutusele umbes 1440. aastal ning 16. sajandi alguseks oli trükipress levinud juba üle kogu tollase Euroopa ja selle abil oli välja lastud enam kui 20 miljonit köidet. Kui Jan Husi ketserlike õpetuste levikule oli paavstil suhteliselt lihtne piir panna, siis Lutheri teesid levisid kulutulena üle kogu kontinendi, tekitasid debatte ning leidsid lugematuid toetajaid enne, kui Vatikan reageeridagi jõudis.

Nii võib ilma suurema liialduseta öelda, et reformatsioon ning sellele järgnenu olid mitte religioosne, vaid ennekõike tehnoloogiline revolutsioon. See oli mastaapne ühiskondlik muutus, mis sai võimalikuks läbi tehnoloogia, mis lubas informatsioonil liikuda moel ja kiirusel, mis oli olnud kujuteldamatu. Kui väga tollased võimukandjad ka seda kontrollida ei püüdnud, see polnud lihtsalt võimalik.

Mulle tundub, et sellel poole aastatuhande tagusel ajal on mitu väga mõtlemapanevat sarnasust meie tänase olukorraga. Internet tehnoloogiana on olnud olemas juba enam kui viiskümmend aastat. Ometi oleme alles nüüd jõudnud sinnamaale, et see on jõudnud tõepoolest kõikjale. Ja nii nagu 16. sajandi alguses, ei ole ka meie täna tegelikult valmis selle muutuse mõjude ja tagajärgedega toime tulema.

Nii nagu trükipress hiliskeskagses Euroopas, muudab internet täna meie majandust ja poliitikat, muudab seda, kuidas me omavahel suhtleme, muudab seda, kuidas me mõtleme sellest, mis on tõde ja mis on vale. Nii nagu kärisesid 16. sajandi Euroopa ühiskonnad, ragisevad praegu õmblustest meie omad. Ja nii nagu toona, püüame me ka täna džinni pudelisse tagasi ajada, leida moodust, kuidas omavahel ära leppida ja naasta vanade heade aegade juurde.

Nagu me ajalootunnist mäletame, tõi reformatsioon endaga kaasa pea 150 aastat väldanud ususõjad, mis said lõpu alles 1648. aastal sõlmitud Vestfaali rahuga. Sellest lepingust sai alus suveräänsetest rahvusriikidest koosnevale Euroopale, mida me tänaseni tunneme. Ühtlasi pärineb sealt ka kogu kaasaegse riigi kontseptsioon.

1517. aasta sügishommikul Wittenbergi kiriku suunas jalutav Martin Luther ei võinud seda teada ega ette näha. Täpselt nagu ei näe meie veel seda uut maailma, mis praegu päevhaaval kuju võtmas on.

Arvamus on avaldatud ERR portaalis.

Mõttehommik, 10.10.2017

Läinud nädala tuline teema oli mõistagi pühapäeval Kataloonias aset leidnud rahvahääletus ning sellele järgnenu. On igati mõistetav, miks see Eestis nii suurt tähelepanu on pälvinud – omariiklust ja iseseisvust väga kalliks pidava väikerahvana on meil lihtne elada kaasa katalaanide püüdlustele ning kaadrid rahumeelsete elanike kallal vägivallatsenud Hispaania politseinikest puudutasid paljusid Eesti inimesi sügavalt ja isiklikult.

Seetõttu tõid nii välisministeeriumi ametlik, Hispaania territoriaalset terviklikkust toetav lakooniline avaldus kui ka minister Mikseri ettevaatlik intervjuu „Aktuaalses kaameras“ kaasa hulga valulisi reaktsioone nii sotsiaal- kui ka suures meedias ja taas kord tõstatus vana hea väärtuspõhise vs pragmaatilise välispoliitika teema.

See kõik tõi mulle meelde ühe sündmuse, milles ma mõned aastad tagasi osalema sattusin. Aasta oli 2008 ning Pekingis käisid olümpiamängud. Mõned kuud varem olid Tiibetis puhkenud protestid iseseisvuse toetamiseks, mille Hiina võimud ilma suurema tseremooniata vägivaldselt maha surusid. Selle käigus sai 382 tsiviilisikut viga ning 18 surma.

Ootuspäraselt tõi selline käitumine kaasa laia pahakspanu üle kogu maailma, muuhulgas arutati ka Eestis toona põgusalt olümpiaboikoti küsimust. Lõpuks jäi siiski peale arvamus, et sporti ja poliitikat ei ole kohane omavahel kokku segada. Sportlased lendasid Pekingisse, võistlesid ja pingutasid. Ning meie suur medalilootus, Gerd Kanter, jõudis kettaheites olümpiafinaali.

Päev-paar enne 19. augusti finaali hüüdis NO99 teater maha aktsiooni, kus kutsuti inimesi vaatama meie mehe medaliheitlust ning samas arutama Tiibeti üle. Vestlema kutsuti sel teemal Andres Herkel ning mina. Rahvast oli kogunenud täitsa tublisti, mälu järgi nii umbes 50-60 inimest. Teleülekande otsepilt oli suurel seinal, selle ees istusime Herkeliga kahes toolis meie. Võistlused algasid ning sellega koos ka meie vestlus, mille keskmeks sai mõistagi Tiibeti õigus iseseisvusele — mille üks väljund on teadagi võimalus saata oma sportlasi oma riigi lipu all võistlema olümpiamängudele.

Peatselt jõudis kätte hetk, kus heiteringi astus Kanter. Vestlust jätkates piilusime mõlemad Herkeliga silmanurgast ekraani. Kanter võttis hoogu, hakkas aina kiirenevalt tiirutama ning hetkel, kui ta sõrmed lasid ketta lendu, läks kõigi saalisolijate (sealhulgas esinejate) üllatuseks ekraan ühtäkki mustaks, kogu ruumis kustusid tuled ning selles pimeduses kõlas järgmise kümnekonna sekundi jooksul kõlaritest traditsioonilise Tiibeti sarve, dungchen-i madal hääl. Seejärel süttisid tuled ning taastus ka telepilt. Nägime Kanteri tulemust ekraani ülaääres ning seda, kuidas järgmine võistleja ringi astub. Publiku seas oli märgata mõningast nihelemist ja peataolekut, meie jätkasime oma vestlust. Võistlejate ring sai täis, Kanter astus taaskord ringi, võttis hoogu, hakkas keerlema… ning taas kordus sama — saal pimenes, pilt kustus, ning kõlaritest kaikus Tiibeti sarv.

Külastajate pahameel oli ruumis selgelt tuntav, esimesed lahkujad tõusid toolidelt ning jalutasid väljapääsu suunas. Sama pimeda ruumi muster kordus iga katsega ning lõpuks võisime näha Kanterit võidu märgiks käsi pea kohale tõstmas ning sinimustvalgega staadionil auringi tegemas, ilma, et me oleks näinud ühtegi ta kuldmedali toonud kettakaart. Selleks ajaks oli saali inimesi alles jäänud vast nii kümmekond.

NO99 aktsiooni mõte ei olnud mõistagi kohaletulnud inimesi lihtsalt kiusata. On üks asi nõuda Hiinalt — või täpsemalt väljendudes nõuda meie sportlastelt ja poliitikutelt, et nood nõuaks Hiinalt — Tiibeti iseseisvuse austamist. On aga hoopis teine asi selle nimel ise millestki loobuda, panna ise kaalule midagi, millel on tähendus. Aktsiooni mõte oli küsida neilt kohaletulnutelt, kas nad oleksid nõus loobuma neist põnevust ja rahvuslikku uhkust täis sekunditest solidaarsusest ühe väikerahvaga, kes ka tahaks elada kaasa oma sportlaste triumfidele sellel suurimal rahvusvahelisel areenil, kuid kelle jaoks ei kesta blackout loetud sekundeid, vaid nüüd juba enam kui pool sajandit. Ja vastuseks saime teada, et enamjaolt me ei ole.

Mulle tundub, et just siin on väärtuspõhise välispoliitika — või üldse väärtuste tegelik tuum. Väärtused on väärtused ainult siis ja ainult seeläbi, kui me jääme neile kindlaks ka siis, kui see on raske, ebamugav ja valuski. Siis, kui me oleme valmis nende nimel ise ära andma midagi olulist, panema kaalule oma isikliku heaolu – nii nagu panid selle kaalule Kataloonias hääletama tulnute kaitseks aheliku moodustanud tuletõrjujad või nagu tegi seda kolmapäevases „Suud puhtaks“ saates nõrgemate kaitseks välja astunud Risti koguduse õpetaja Annika Laats. Ja seni, kuni me seda ise ja igaüks eraldi valmis tegema ei ole, pole meie väärtused suuremat väärt.

 

Arvamus on avaldatud ERR portaalis.

Mõttehommik, 11.09.2017

Teisipäeva õhtul sai aeg ümber esitamaks tänavustele valimistele kandidaate ning nüüd on teada nimed, kelle hulgast saame veidi rohkem kui kuu aja pärast valida need, kelle kätte usaldada järgmiseks neljaks aastaks kohalike omavalitsuste juhtimine. Vähemalt suuremates linnades tõotab rebimine tulla taas tihe ning kuigi kampaaniate haripunktini on veel veidi aega, on tänavad juba plakatitega palistatud ning peamised sõnumid välja toodud.

Ideaalses maailmas käiks asjad muidugi nii, et valija tutvuks erakondade ja valimisliitude platvormidega, kõrvutaks nende sisulisi punkte ning mõtleks, millised neist tema linna või valla probleemidele kõige paremaid lahendusi pakuvad. Ta käiks kandidaatidega kohtumas, esitaks nõudlikke küsimusi ning mõtleks vastustele kaasa. Langetaks alles seejärel hoolikalt kaalutletud otsuse, vastavalt oma poliitilistele vaadetele ning parimale äratundmisele selle osas, milline võiks olla antud omavalitsuse tulevik.

Paraku ei ela me ideaalses maailmas. Meie hulgas on vähe neid, kellel on aega, tahtmist ja võimalust oma otsuse langetamiseks põhjalikult valmistuda. Seda teavad väga hästi ka erakonnad ja valimisliidud ja kõik need, kes neile valimiste eel meedianõu annavad. Nagu võib kinnitada igaüks, kes asjaga lähemalt kokku on puutunud, ei võideta valimisi suurepärase platvormiga — neid kaotatakse keerulise jutu või ähmaste ja liialt pehmete seisukohtadega.

Valimistel toovad edu reljeefsed sõnumid, löövad laused, konkreetsed ja lühidad seisukohad, mis peavad selgelt eristuma teiste kandidaatide omadest. See kõik kokku on paras väljakutse: ei ole lihtne tulla hea mõtte peale, mis arendaks kohalikku elu, oleks lihtsalt ja mõistlikult teostatav, selgelt kommunikeeritav ja mis samas kellelegi teisele varem pähe poleks tulnud. Sest kes ei tahaks rohkem lasteaiakohti? Kes ei oleks puhtama elukeskkonna ja avaramate vaba aja veetmise võimaluste poolt? Kellele ei meeldiks turvaline kodukant ja korras tänavad?

Need on asjad, mida soovivad kõik — ja mida sel põhjusel ka kõik kandidaadid lubavad. Ühtlasi on see põhjus, miks neist lubadustest ei piisa, et valimiste päeval valija pliiats sinu nime juures peatuma panna. Selleks on vaja midagi muud, midagi enamat. Selleks on vaja teistest eristuda, silma torgata. Selleks on vaja poliitilist brändi. See on omakorda põhjus, miks erakondade valimisplakatid kannavad sõnumeid nagu „Isamaaline jõud“, „Teised lubavad – meie teeme“, „Tugev Eesti“, „Õige pööre“ ja „Anname tuld!“.

Need on lihtsad ja löövad laused, mida lugedes on raske mitte märgata nende sõjakat alltooni. Iseenesest ei ole siin midagi üllatavat — eks valimised olegi ju võitlus valijate häälte pärast, iga saadud hääl on võit, iga teistele läinud hääl kaotus. Selleks, et oma tulemust maksimeerida on oluline võita mõlemal rindel: saada endale võimalikult palju toetajaid ning samas püüda selle poole, et teised saaks neid võimalikult vähe. Seega on mõistlik püüda näidata teisi kandidaate võimalikult halvas valguses: korrumpeerunutena, ebakompetentsetena, mitte-isamaalistena või siis vähemalt mitte piisavalt isamaalistena, punaste või pruunidena, nõrkadena ja lodevatena, raiskajatena, hoolimatutena ja nii edasi.

Konks on siin aga selles, et valimispäevaga saab kogu see madin ühele poole. Hääled loetakse kokku ja kui just ei õnnestu teha nii kõva tulemust nagu Keskerakonnal Tallinnas juba pikka aega teha on õnnestunud, tuleb alates järgmisest päevast pärast valimisi hakata tegema koostööd nendega, keda on paar kuud järjest nii avalikus kui ka sotsiaalmeedias igal võimalusel sarjatud.

Ma usun, et poliitikute endi jaoks ei olegi siin mingit probleemi või dissonantsi: kõik saavad aru, et nii asjad käivadki. Valija jaoks ei pruugi aga asi olla sugugi nii lihtne ja selge. Peale kuude pikkust kampaaniat, mille käigus on teda püütud veenda andma oma häält selleks, et see või teine erakond võimust eemal hoida, võib olla päris võõristav näha oma kandidaati vaenlasega üheskoos valitsema asumas. Karta võib, et see ainult süvendab juba niigi kahetsusväärselt laialt levinud arusaama sellest, et poliitika on üks läbinisti räpane ja põhimõttelage nähtus.

Keeruline on poliitikutele ette heita, et nad teevad seda, mis valimistel edu toob. Paraku ei ole see, mida tuleb teha valimistel edukas olemiseks, kuigi heas kooskõlas sellega, mida on vaja teha edukaks valitsemiseks. Kui esimene eeldab sõjakust ja vastandumist, siis teine nõuab koostööd ja kompromisse.

Mulle tundub, et kui nende kahe poole vahel paremat kooskõla otsima asuda, siis võiks püüda muuta pigem valimiste kui valitsemise külge — see aga eeldab meie kõigi hoiakute nihet. Kui me suudaks valijatena premeerida poliitikuid mitte ainult üksteisest üle karjuma, vaid ka teineteist kuulama, mitte ainult rohkem lubama, vaid ka arutama, kuidas neid lubadusi mõistlikult täita, mitte ainult üksteist maha tegema, vaid ka vastastikku tunnustama, siis võiks sellel kõigel olla päris suur positiivne mõju meile kõigile.

Arvamus on avaldatud ERR portaalis.

Mõttehommik, 23.08.2017

Poliitikakujundamine vajab rohkem eksperimenteerivat mõtteviisi. Selleks, et innovatsioon saaks avalikus sektoris hoo sisse, on tarvis, et katsetuskultuur jõuaks start-up maailmast poliitikasse ning ühiskonnas tekiks suurem tolerantsus ebaõnnestumiste suhtes. Sellisele järeldusele jõuti arvamusfestivali arutelul „Kas poliitikaga tohib eksperimenteerida?“, kus osalesid europarlamendi saadik Kaja Kallas, ettevõtja Margus Uudam, justiitsministeeriumi asekantsler Kai Härmand, Äripäeva arvamustoimetuse juht Vilja Kiisler ning Tarmo Jüristo ja Hille Hinsberg mõttekojast Praxis.

Mis on poliitikaga eksperimenteerimine?
Eksperimenteerimisega saab leida uudseid lahendusi vanadele probleemidele, olgu selleks laste vaesus, HIV levik, õigusrikkujate ohjamine või muutused riigiaparaadi korralduses. Katsetamine poliitikakujundamises ei tähenda ideevälgatusi, mis tulevad ja lähevad, vaid tegemist peab olema teadlikult kavandatud ja juhitud muutusega.

Ebaõnnestumine on väärtuslik
Katsetuskultuuri oluliseks osaks on ebaõnnestumine, sest teada on eesmärk, aga me ei tea, milliste meetodite ja viisidega sinna jõuda. Justiitsministeeriumi asekantsler Kai Härmandi sõnul on eksperimenteerimine teadlik riski võtmine ja selle tulemust ei saa võtta ebaõnnestumisena, vaid testina, kas muutust, mida soovime ellu viia, saab ühel või teisel viisil saavutada. Ebaõnnestumisest saab õppida ja see on väärtuslik kogemus. Ettevõtja Margus Uudam tõi välja, et ebaõnnestumine käib innovatsiooniga alati kaasas. „Ebaõnnestumine on õnnestumise õde või vend. Kui me räägime ebaõnnestumisest negatiivses kontekstis, siis ei saa me innovatsioonist rääkida.“

Katseta väikeses mastaabis
Praxise juhi Tarmo Jüristo hinnangul ei saa poliitikakujundamise kontekstis eksperimenti teha lihtsalt tegemise pärast, vaid selleks, et testida hüpoteesi. „Sageli me võime mingi lahenduse õigsuse osas lõputult vaielda. Lõpuks peab lihtsalt proovima. Suure ja keerulise probleemi lahendamiseks on tark läheneda sellele tükkhaaval. Eksperiment aitab proovida ideid väiksemas keskkonnas – näiteks võime me uskuda, et kodanikupalk on hea lahendus, aga enne kui seda tervele elanikkonnale rakendada, on tark katsetada selle mõju näiteks 1000 inimese peal.“

Miks on katsetamist poliitikakujundamises vaja?
Poliitik Kaja Kallas tõdes, et kuigi üheksal juhul kümnest läheb innovatsioon luhta ja lõppeb ebaõnnestumisega, on seda poliitikas vaja, sest uued ideed viivad edasi ja paigalseis on tagasiminek. „Poliitiku töö lõpeb peaaegu alati ebaõnnestumisega, sest varem või hiljem sind tagasi ei valita. Seega on oluline endalt küsida, mida sa selle ajaga teed? Kui lõpptulemusena nagunii ebaõnnestud, siis parem on midagi ette võtta, proovida midagi ära teha.“

Ettevõtja Margus Uudam leidis, et avalikus sektoris ei ole võimalik teha rohkem katseid kui poliitik on valmis vastutust võtma. „Poliitiku eesmärk on saada võimule ja püsida võimul. Eeldatakse, et valijat kõnetab raha ning see määrab raamistiku, kui palju on võimalik eksperimenteerida. Ametkonna sahtlites on väga palju häid ideid. Minister määrab ära, mida sealt sahtlist välja võetakse. Mis hääli ei too, seda välja ei võeta,“ tõdes Uudam.

Katsetamine vajab kokkulepet
Tarmo Jüristo sõnul aitaks katsetuskultuuri poliitikakujundajatele lähendada ühiksondlik laiapõhjaline kokkulepe, et katsetamine on lubatud. „Kui katsetuskultuuris on näiteks koalitsioonilepingus kokku lepitud, siis on nii poliitikutel kui ka ametnikel rahulikum, sest kõik osapooled, ka meedia, võtavad omaks, et see on aktsepteeritud viis asjade korraldamiseks.  See on kokkulepe, et me tolereerime eksperimendi tagajärgi ja ka ebaõnnestumisi. Julgustaksin riigikogu valimiste eel erakondi seda teemat lauale tõstma. Eeskuju võib võtta näiteks soomlastest.“

Eksperiment ajakirjanduse peeglis
Eksperimenteerimise soodustamisel on oluline roll meedial, kes avaliku sektori ressursside kasutust, uusi lahendusi ja katsetusi luubi all hoiab. Arutelus tõdeti, et meediakeskkond, mis on üles ehitatud klikkide saamisele, pöörab tähelepanu negatiivsele ja nii ei julge ametkond ja poliitikud uute lahendustega riske võtta.  Äripäeva arvamustoimetuse juht Vilja Kiisler tõdes, et see, kuidas eksperimenteerimine meedias vastu võetakse, sõltub suuresti sellest, kes ja kuidas ideed esitab. „Kui tahad positiivset meediatähelepanu, siis pead ise uskuma seda, millest räägid, ja lubama avalike suhete kaadervärgi asemel rääkima need inimesed, kes asja päriselt teevad. Kui idee väljatöötajad ja spetsialistid räägivad oma ettevõtmisest ise ja veenvalt, väheneb ka oht meedias läbi kukkuda.“

10 nõuannet eksperimenteerijale:

  1. Sõnasta soovitud eesmärgid, mitte konkreetsed viisid, kuidas seda saavutada. Lahendusel on mitu võimalikku teed.
  2. Usu oma ettevõtmisse, isegi kui sa ei tea, kuidas see lõppeb. Ühiskonnale olulist teemat saab tõstatada ka teisiti kui traditsioonilisi poliitikakujundamise viise kasutades, näiteks   kodaniku-või rahvaalgatuse korras.
  3. Eksimine on väärtuslik, sest see pakub õppetunde. Ole tolerantne enda ja teiste ebaõnnestumiste suhtes.
  4. Julged ideed saavad avalikkuselt alati ambivalentset tagasisidet. Nopi sellest välja „terad“ ja pane need enda kasuks tööle. Ajakirjandus võib kritiseerida, kuid see on ka hea võimalus saada ideele asjalikku tagasisidet.
  5. Jaga probleem tükkideks ja katseta väikeses mastaabis. Uut rohtu ei ole kunagi mõistlik proovida kõigi peal.
  6. Loobu eeldusest et kõigile probleemidele on üks ja ainus suur ja õige lahendus, mis teeb kõik korda. Lahendusi on palju. Proovi erinevaid viise ning anna võimalus ka nendele ideedele, mis esmapilgul kõige rohkem ei meeldigi.
  7. Ole paindlik. Kuigi avalikkuse radari all on pingeline eksperimenteerida, ole valmis muutusteks, mis võivad sinu esialgset suunda muuta ja põhjenda oma valikuid.
  8. Eksperimenteerimises on palju ebakindlat ja nii on normaalne, et kõigile küsimustele vastuseid ei tea. Ausat ja läbipaistvat vastust aktsepteerib ka meedia palju paremini kui ümmargusi seletusi.
  9. Katsetuskultuuriga peab kaasas käima usalduskultuur. Usalduskultuuri aitab luua laiapõhjaline kokkulepe – näiteks koalitsioonilepingus – et eksperimenteerimine ja ka ebaõnnestumine on lubatud.
  10. Võta katsetused ette missioonitundega. Kui võrrelda start-up maailma poliitikaga, siis võib sealt eeskujuks võtta just selle. Piiratud aja ja ressurssidega peab saavutama suuri tulemusi suure riskiga läbi kukkuda. Seega on kõige olulisem oma ettevõtmisse uskuda.
Mõttehommik, 29.05.2017

Korbi ja Sarapuu personaalküsimustes langetatud Keskerakonna väledate otsuste näol on olnud tegu rohkem sunnitud sammudega ja vähem eeskujulikest moraalsetest tõekspidamistest johtuvate otsustega. Kuid opositsiooni nõudmised, et peaminister tagasi astuks, on praeguses olukorras siiski liialdus, leiab Rauno Vinni Vikerraadio päevakommentaaris.

Poliitika on mitmetahuline termin. Ühe levinud määratluse kohaselt on see võistlevate isikute ja huvigruppide heitlus võimu nimel. Viimastel päevadel on taas kõva poliitmürgel olnud. Eesti parteipoliitikas oli ametist tagasiastumise ja tagasikutsumise nädal.

Mihhail Korbi NATO skandaal ei jõudnud veel tuure üleski võtta, kui see ministri kiire tagasiastumise tõttu lahenduse sai. Keskerakonna lootus hinge tõmmata ja haavu lakkuda kustus juba järgmisel hommikul, kui Tallinna abilinnapea Arvo Sarapuu korruptsioonikahtluste tõttu kinni peeti. Tegevlinnapea Taavi Aas ja peaminister Jüri Ratas tegid ühisavalduse, milles kinnitasid, et Sarapuu abilinnapeana ei jätka.

Esmapilgul on Keskerakonna juhtkond probleemide ilmnemisel valusaid, kuid väledaid otsuseid langetanud. Mõned keskerakondlased on endale juba õlale patsutanud ja öelnud, et peaministripartei on resoluutsete sammudega Eesti poliitilist kultuuri edasi viinud. Aga kui sirmi taha piiluda ja peensustesse süveneda, siis on selge, et tegu on olnud rohkem sunnitud sammudega ja vähem eeskujulikest moraalsetest tõekspidamistest johtuvate otsustega.
Keskerakonna liidrite otsused on lähtunud päevapoliitikast. Peaminister ja tema lähikondlased on pesuehtsad oportunistid. Et Keskerakond on viimastes skandaalides ennekõike olupoliitilisi valikuid teinud, näitab abilinnapea Arvo Sarapuu ametishoidmine mitme kuu vältel. Kahtlused olid üleval alates märtsist. Üllastel poliitikarüütlitel oleks ainuüksi kahtluste faktist võinud piisata, et Arvo Sarapuu volitused peatada või talle süüdistuste uurimise ajaks teine vastutusvaldkond anda. Seda ei tehtud, sest perekond Sarapuud on praeguse parteiladviku tugevad toetajad olnud.

Riigihalduse ministri Mihhail Korbi väljaütlemine, et tema hinnangul Eesti ei peaks NATOsse kuuluma, läks selgesse vastuollu Eesti senise julgeolekupoliitikaga. Küllap püüdis riigihalduse minister oma kitsamale valijate rühmale meelepärane olla. Hiljem sõnumitega hämamine jätkus, et partei tervikuna hääli ei kaotaks. Taas näide oportunismist.

Kui vaadata teisest nurgast, siis ei ole arvamuses, et Eesti peaks arendama iseseisvat kaitsevõimet ega pea kuuluma NATOsse, midagi katastroofilist. See on poliitiline seisukohavõtt ja sellisena üsna sarnane mõttele, et Eesti ei peaks kuuluma Euroopa Liitu. Jah, Euroopa Liidu idee on pelgast kaitsealasest koostööst oluliselt laiem. Kuid nii NATO kui ka Euroopa Liit on mõlemad rahvusvahelised organisatsioonid, millega kaasneb ka hulgaliselt ebameeldivaid kohustusi.

Paljude Eesti kodanike jaoks on Euroopa Liidus olek üks Eesti julgeoleku garantiidest. Samas on parlamendierakondadest näiteks Eesti Konservatiivne Rahvaerakond deklareerinud, et Euroopa Liidust tuleb lahku lüüa. Kiuslik olles võib küsida – mille poolest EKRE ja Mihhail Korbi tõekspidamised erinevad? Mõlemad seisukohad rõhuvad uhkele iseolemisele.

Aga mina näiteks olen veendunud, et Eestil on vaid kaks valikut – kas integreeruda läände või saada taas Venemaa osaks. Keskteed pole ja Euroopa Liidust lahkumine ohustaks Eesti vabadust.

Näeme, et see mis on lubatud Jupiterile, ei ole lubatud härjale: opositsioonis olles võib vabamalt igasugu ideid välja käia, kuid võimumeestele kehtivad teised reeglid. Koalitsioonipartei minister ei saa töökohta kaotamata ühiskonnale elulistes küsimustes peavoolu vastu astuda.

Püüdsin NATOst ja Euroopa Liidust lahkumise näite toomisega demonstreerida kahte asja. Esiteks seda, et oportunism on omane ka opositsioonile. Teiseks, et poliitilise turunduse vaatest oleks Keskerakond võinud „tuima panna“. Ainestikku põhikonfliktist kõrvalehiilimiseks ning valijate eksitamiseks oleks olnud küll ja küll.

Ajaloos ja poliitikas „oleksid“ kummatigi ei tööta. Loeb see, mis on nüüd ja praegu. Veel üks poliitika definitsioon ütleb, et poliitika on mäng. Peaminister ongi mänginud nende kaartidega, mille olud talle kätte on jaganud. Häda on selles, et Jüri Ratase laveerimisruum on eelmiste skandaalikeste tõttu üsna ahtaks jäänud. Opositsiooni esindajad on kõik Keskerakonna probleemid ritta asetanud ja nõuavad juba peaministri enda tagasiastumist.

Küsimus, kas Jüri Ratas suudab Keskerakonda kontrollida ja valitsust piisavalt tõhusalt juhtida, püsib juba eelmise aasta novembrist. Erakondlike kriiside juhtimine röövib palju energiat, mida võiks suunata edasiviivatesse tegevustesse valitsuses. Teisest küljest olukorda hinnates näeme aga, et peaminister õpib kriitikast ja on üha enam otsusekindlust ilmutanud. Olud on nii nõudnud.

Vigadest õppimine võinuks olla kiirem, kuid Keskerakonna juhtidel on ikka väga suur töö teha partei Augeiase tallide puhtaksrookimisega. Poliitikas kipub nii olema, et muutused koosnevad tavaliselt väga suurest arvust väikestest nihetest. Suuri raputusi tuleb väga harva ette. Praegused probleemid olid ennustatavad, pigem oleks kannapöörded üllatusi pakkunud. Seega on opositsiooni nõudmine, et peaminister tagasi astuks, praeguse seisuga siiski liialdus. Peaministri tagasikutsumisavaldused on samuti oportunism, mis on poliitilise mängu tavaline osa.

Kusjuures oportunism on kah mitme varjundiga mõiste. Oportunist võib positiivses mõttes olla isik, kes otsib kompromisse ja pooldab kokkuleplust. Negatiivsemas tähenduses on oportunist kaasajooksik ehk isik, kes põhimõttelagedalt igas olukorras vaid omakasu püüab lõigata.

Hea ja halva oportunismi erinevus on õhkõrn. Vahetegemine sõltub muuhulgas isiklikest sümpaatiatest ja maailmavaatest. Pakun siiski ühe näpunäite, kuidas poliitiliste avalduste sisu mõtestada: kui teil on vaja aru saada, kas partei või poliitiku jutt on siiras või mitte, siis vaadake ta varasemat käitumist sarnastes olukordades. Tõe kriteerium on praktika.

Võtame olukorra kokku – Eestis ei ole praegu erakordset poliitilist kriisi, ennemini on juhtpartei plindris avalike suhete alal. Elu küll näitab, et ministrite langemiseks piisab ka PR-probleemidest. Aga kodanikel pole praeguses olukorras vaja ärevusse sattuda.

Vaatame järgmisel nädalal rahulikumalt, kuidas peaministril sujub uue riigihalduse ministri valimine ja kas tal jätkub meelekindlust Keskerakonna siseküsimuste edaspidisel lahendamisel.

Arvamus on avaldatud ERR portaalis.