Mõttehommik, 16.09.2016

“Eesti nõrgavõitu juhtimise kvaliteet on üks meie arengu piduritest. Me võiksime palju saavutada, kui head juhtimist väärtustataks ja juhtimiskultuuri arendamist tõsiselt võetaks,” kirjutab poliitikauuringute keskuse Praxis riigivalitsemise programmi juht Rauno Vinni oma arvamusloos. Sel nädalal algas riigikogu uus tööaasta. President Toomas Hendrik Ilves rõhutas hooaja avakõnes, et parlamendil seisab ees paljude põletavate teemade arutelu. Riigipea mainis haigekassa olukorda ja vananevale ühiskonnale arstiabi tagamise vajadust, põllumajanduse konkurentsivõime tõstmise ja majanduse elavdamise tarvidust, inimeste toimetulekut, haldusreformi, maksupoliitikat, pagulaste lõimumist, Brexitit jne.

Olulise kõne pidas kolmapäeval ka üks teine president, kel Jean-Claude Juncker nimeks ja tööks Euroopa Komisjoni juhtimine. Juncker tegi iga-aastase ettekande olukorrast Euroopa Liidus. Komisjoni president väitis, et ta pole enne näinud nii vähe ühiste huvide edendamist ja nii palju siseriiklikesse probleemidesse takerdumist. Euroopa Liidu institutsioonide sihid olevat rahvusriikide eesmärkidest kaugemal kui enne.

Samas on Euroopa Liidus küsitavusi musttuhat – alates suurest sotsiaalsest ebavõrdsusest kuni hapra sise- ja välisjulgeolekuni välja. Junckeri arvates on järgmised 12 kuud otsustavad, kui tahame oma seltsingu taasühendada.

Ka Toomas Hendrik Ilvese probleemiloetelu oli pikk, kuid tema kõne ei olnud siiski nii dramaatiline kui euroliidu tegevjuhil. Eesti president tõdes, et parlamendi roll ongi eripalgeliste küsimuste üle otsustamine, olgu laual Euroopa Liidu eesistumine või sõidueksamite võimalused maakonnakeskustes. President toonitas, et parlamentaarne kord, küll paljude meelest tülikas, on seaduste tegemiseks kõige õiglasem ja töökindlam viis, mis arvestab võimalikult paljude huvisid.

Toomas Hendrik Ilvese arvates võiks parlamentaarse riigi parlamendi tööd iseloomustada ka valitsusliidu ja opositsiooni mõistlik koostöö, lisaks igapäevane suhtlemine vabakonnaga. Juncker teatas samuti, et Euroopa Liit toimib vaid siis, kui selle institutsioonid ja liikmesriigid liiguvad samas suunas. Tema sõnul tuleb näidata, et ühistegevus on võimalik. Järgneva aasta sees tuleb konkreetsete tegevustega edasi liikuda.

Üleilmne liidrite kriis

Koostöö, otsused, kindlad sammud prioriteetsetes valdkondades. Kõlab lihtsalt ja loogiliselt. Ent miks seda kõike seni ei ole tehtud? Kuidas me üldse jõudsime nii kaugele, et enne läheb jumala päike looja, kui kõikide hädade nimekirja ette jõub kanda? Kuidas on nii, et Euroopa Komisjoni president peab olukorda vähemalt osaliseks kriisiks?

Majandus- ja ühiskonnateadlased võiks põhjustest pika seletuskirja kokku panna. Küllap on tõepõhi all ka PR-ettevõtte Ketchum sel suvel avaldatud juhtimise ja eestvedamise uuringul (Ketchum Leadership Communication Monitor 2016), mis väidab, et me oleme tõepoolest silmitsi üleilmse ja kõiki majandusharusid puudutava liidrite kriisiga.

Ketchum on liidreid analüüsinud viimasel viiel aastal ja küsitlenud 25 000 inimest viiel mandril. Ettevõtte raport ütleb, et juhtimise kriis väljendub sügavas lõhes inimeste ootuste ja tegelikkuse vahel. Probleemid poliitikas saavad alguses sellest, et poliitikategijad teevad õigeid asju valesti ja valesid asju õigesti. Inimesed arvavad näiteks, et poliitikud ei tegele piisavalt selliste tähtsate teemadega nagu korruptsiooni tõrjumine, majandus ja haridus. Samuti on suhtlus kodanikega vilets.

Liidrite kõige olulisemateks omadusteks peeti juhtimist isikliku eeskuju kaudu, avatud kommunikatsiooni, vigade tunnistamist, võimet kriise rahulikult lahendada ja teha raskeid otsuseid. Ketchumi aruanne viitab muuseas sellele, et inimeste arvates on naisjuhid nendes asjus meestes etemad.

Meie võiksime oma era- ja avaliku sektori juhte vaadates küsida, kas eelnimetaud heade juhtide omadused on meie juhtides olemas.

Viimasel ajal on mitu arvamusliidrit (Erkki Raasuke, Indrek Neivelt, Taavi Veskimägi, Riigireformi Radari kolleegium) näidanud, et Eesti nõrgavõitu juhtimise kvaliteet on üks meie arengu piduritest. Me võiksime palju saavutada, kui head juhtimist väärtustataks ja juhtimiskultuuri arendamist tõsiselt võetaks.

Seos ühiskondlike probleemidega on ilmne – reformide vajadus on terav, kuid nende täideviimiseks on vaja tugevaid juhte. Üks tark kreeklane olla antiikajal öelnud, et igaüks oskab laeva juhtida, kui meri on rahulik. Praegusel tormisel ajal peavad kõik demokraatlike riikide juhid rohkem sisu näitama.

Milline on hea juht?

Aga millised on head juhid? Eelviidatud Ketchumi uuring ütleb, et juhid peavad vältima sõnade ja tegude lahknevust, eriti kriisiolukorras. Juhid peavad ka tegelikult oma sihtrühmasid kuulama, mitte kaasamist teesklema. Head juhid suudavad oma visiooni ellu viia, kuid annavad endale aru, et igal plaanil on ka puudusi.

Väga oluline on koostöövõime – hea juht suudab inimestes nende parema poole välja tuua. Kaasaegsed liidrid ergutavad ka mitmekesisust ja seisavad võrdsete võimaluste eest.

Ennekõike on aga vaja otsuseid. Eile oli Eestile selles plaanis päris hea päev, valitsus langetas otsuseid kohe mitmes kaua vindunud küsimuses. Näiteks saatis valitsus parlamenti elektrituru seaduse eelnõu, mis mõjutab energeetika arengusuundi. Lisaks otsustas valitsus kaotada 2020. aasta 1. jaanuarist kaitseväelaste, prokuröride, politsei- ja piirivalveametnike eripensionid, sest see süsteem on oma aja ära elanud. Väidetavalt oli seda kuuma kartulit veeretatud juba aastast 1997.

Hea märk on, et pensionisüsteemi reformi ei pandud kalevi alla. Pensioniea tõstmise üle võib tõesti veel arutelda. Kuid tähtis on, et debatt läheb kokkulepitud ajal valitsuses edasi.

Juba täna on meil võimalik näha Euroopa Liidu juhtide sisukust. Liikmesriikide liidrid arutavad Bratislavas ühenduse Brexiti-järgset tulevikku. Vaatame, kas midagi otsustatakse ja kas sõnadele järgnevad hiljem teod või mitte!

Rauno

Mõttehommik, 26.08.2016

Rauno Vinni, mõttekoja Praxis valitsemise- ja kodanikuühiskonna programmijuht



Mis oleks, kui riigikogu valiks juba eeloleval esmaspäeval, 29. augustil, meile uue presidendi? Lühike vastus: see näitaks teatavat poliitikute ja poliitikategemise küpsust ning oleks kinnituseks rahvaesindajate koostöömeelest ja juhtimisvõimekusest.

Eksperdid peavad presidendi valimist juba esimeses parlamendivoorus väheusutavaks. Selle nädala sündmused ja väitlused kinnitavad arvamust, et erakonnad ei suuda ühe või kahe kandidaadi taha joonduda. Aga oleks ju kena, kui parteid nn lehmakauplemise asemel ühtsust suudaks näidata. Eelduslikult kasvaks selle tulemusel rahva usk kõrgemasse riigivõimu ja see oleks praegusel keerulisel ajal vajalik.

Ometi ei maksa „oleks“ midagi. Vanasõnagi ütleb, et oleks tädil rattad, oleks ta omnibuss. Sellegipoolest on „mis oleks, kui …?“ -tüüpi küsimuste esitamine mõnikord tarvilik, et tulevikku ennustada. Rohkem või vähem tõenäoliste stsenaariumide kujutlemine aitab mõista eri valikuid ja nende mõju. See omakorda lubab planeerimise vaadet pikendada ja toetab seeläbi nii taktikalist kui ka strateegilist otsustamist. Muu hulgas annab alternatiivide teadvustamine selgema arusaama ka otsuste varjatud tagajärgedest.

Kuid aitab elementaarsest otsustamisteooriast. Presidendivalimiste kontekstis on eelneva jutu mõte selles, et praktikas on meil taas kord käest libisenud võimalus asju paremal moel korraldada.

Loomulikult on see väide sügavalt subjektiivne ja kantud usust, et presidendi valimine on meie poliitilises süsteemis esmajoones parlamendi ülesanne. Ma ei taha põhiseaduse mõtte ja sätte üle siinkohal edasi arutleda. Probleemi tuum on selles, et me oleme nõrga juhtimise tunnistajaks.

Tuleb nõustuda LHV grupi juhi Erkki Raasukese tõdemusega sel nädalal antud intervjuus Eesti Ekspressile, et praegu on just kehv juhtimine meie arengu suurim piiraja. President on sümbol ja tema valimise käik läheb paratamatult inimestele korda. Kuid kodanikel on praeguseks tekkinud mulje, et oluline riigielu küsimus on taas kujunenud poliitikute omavaheliseks vägikaikaveoks.

Filmis „Karge meri“ on üks stseen, kus Matt Ruhve ja Lembit Ulfsaku mängitud külamees pulmas tülli lähevad. Viimane tahab Matt Ruhve kohe kohtusse anda. Vihamehed istuvad paati, kuid ei suuda kokku leppida, kes sõudma hakkab. Üks istub paadi ninas ja teine tagaosas ning omavahel hõigutakse: „Võta aerud! Võta ise!“.

Meenutab kangesti praegust erakondade vahelist kemplemist. Kui parteid tahaksid ennast paremast küljest näidata, siis oleks võinud kokku leppida, et presidendivalimised on ühisosa, mitte erinevuste otsimise protsess.

Kuidas selline idealistlik lähenemine oleks võinud tegelikkuses välja näha? Pakun, et parlamendiparteid (või vähemalt koalitsioonipartnerid) oleks enne oma kandidaadi väljapakkumist võinud tõsimeeli arutada arusaama presidendi ametikoha ülesannetest ja peamistest väljakutsetest.

Mõistagi on presidendi peamised õigused ja kohustused seaduses kirjas. Ent senised laialivalguvad debatid näitavad selgelt, et ruumi paragrahvide tõlgendamisel on enam kui küll. Ühed huvirühmad näevad presidenti valitsuse tegevuse tasakaalustajana, teised peavad oluliseks põhiseaduse kaitsmist, kolmandad välissuhtlust, neljandad hoopis siseriiklikku tegevust. Mõned arvavad, et president peaks olema n-ö moraalne majakas. Teised jälle tahavad, et riigipeal oleks igas administratiivses küsimuses oma seisukoht, mida ta võimalusel aktiivselt kaitseb.

Niisiis – presidendi võimupiiridest ja ülesannetest räägitakse küll, kuid osalised on keskendunud oma käsituse kaitsmisele, mitte ühisosa sõnastamisele. Kokkupuutepunkte on, aga erinevused on veel suuremad. Sestap on presidendi rolli mõtestamisel saanud liiga suure kaalu konkreetsete isikute tugevuste ja nõrkuste arutamine, selmet luua arusaam presidendi ametikoha peamistest proovikividest ning seeläbi hea kandidaadi omadused kindlaks teha.

Piltlikult öeldes oleks erakonnad enne kandidaatide nimede avalikustamist võinud kokku leppida töökuulutuse täpses tekstis. Mõned muutujad valemis oleks siis n-ö lukus olnud ja alus isikute kaalumiseks selgem. Poliitikute asemel on presidendi ametijuhendit Postimehe arvamusloos kirjeldanud eksminister Jüri Raidla. Oodanuks taolisi kirjatükke ka valimistel mandaadi saanud tegevpoliitikutelt ja kandidaatidelt endiltki.

Eelnev võrdlus töökuulutuse läbimõtlemisega ja töötajate värbamisega erasektoris on muidugi lihtsustatud, kuid võtame idee veel kord kokku – nii olulises asjas kui presidendivalimised oleks oodanud rahvaesindajatelt enamat kui tavapäraseid koostööraskusi. Jah, parteideülese kokkuleppe soovitamine on sinisilmne. Teisalt, miks me peame ikka ja jälle keskpärase lahendusega leppima?

Tõdegem, et kas või arutelude kvaliteet võinuks olla parem. Keskendumine presidendi kui institutsiooni funktsioonidele, mitte kandideerijate ja nende abikaasade ning elukaaslaste isikuomadustele, oleks olnud etem tee.

Kas võimalused poliitilise juhtimise võimekust näidata on tõesti käest lastud või suudavad partokraadid ikkagi ühisosa leida, seda näeme juba lähiajal. Kõik arengud on tegelikult ju veel võimalikud. Ehk suudavad poliitikud viimasel hetkel kokku leppida, kes sõudma hakkab ja kes tüüri hoiab.

Mis oleks, kui seekord teeks teisiti, kui politoloogid ennustavad?

Rauno

Mõttehommik, 19.08.2016

Annika Uudelepp, Praxise valitsemise ja kodanikuühiskonna ekspert

Homme tähistab Eesti Vabariik oma iseseisvuse taastamise 25. aastapäeva. Täna algab Vormsil Eesti vabaühenduste liidu strateegiaarutelu. Nädal tagasi pidasid presidendikandidaadid oma esimese suure avaliku debati. Kõik need sündmused on omavahel seotud.

Ma ei hakka rääkima enesestmõistetavast. Igaüks saab aru, et kui poleks iseseisvust taastatud, ei valiks me mingit presidenti ja Vormsi kuuluks piiritsooni, kuhu pääseks ainult erilubadega. Tähtis on hoopis muu: iseseisvuse taastamine oli ühisosa leidmise meistriklass ja suur õppetund praegustele presidendivalijatele.

25 aastat tagasi oli väga palju sellist, mida tahtsime teha ja saavutada. Ammuoodatud vabadus tekitas tunde, et kõik on võimalik. Riigina Läände, inimestena vabaks, ühiskonnana avatuks. Kõige selle juures võtsime üksmeelel ja õnnelik olemist konstandina, mis peaks kanduma laulvast revolutsioonist refräänina kogu Eesti Vabariigi tegemistesse.

Siis oli sõnadetagi selge see võimas tunne, et koos tegutsemine, rahva ühine tahe ja püüdlused aitavadki Eestit uuesti üles ehitada. Vabaduse taastamisest saadud eduelamus ja emotsioonid aitasid iga päev üle elada selliseid raskusi, mille pärast täna oleks vaat et üleriigiline kriis.

Kui 25 aastat tagasi oli tunne, et nüüd on võimalik kõike koos paremaks teha, siis kuidagi on juhtunud nii, et praegu on sihik sellel, mida võiks ära hoida või maha teha. Kuna vabadust ja võimalusi end kuuldavaks teha on täna rohkem kui kunagi varem, jääbki mulje, et keegi kusagil ikka midagi valesti teeb.

Emotsioone on ikka inimesele vaja – need sütitavad, tekitavad argiellu põnevust ja vürtsitavad tülpinud kulgemist. Mulle tundub, et praegu kütame end üles tühja-tähjaga ja pigem reaktsioonina millegi vastu. Iga pillatud lause, väiksegi veakesega lahendus või raskem otsus on materjal, millega saab hõlpsalt pauku teha.

Meie avalik ruum on seetõttu justkui püromaani unistus, pidev saluut, kus iga järgmine rakett peab üle trumpama eelmise. Ikka kangemate sõnade, vängemate siltide ja reljeefsemate seisukohavõttudega. Nii see emotsionaalne „kütus“ kulubki. Võib-olla aitab see igavalt kulgevasse argipäeva korraks elevust tuua või hetkeks paugutajale heameelt teha. Aga rahvana eduelamuse saamisest on asi galaktikate kaugusel.

Seda vajadust ja tahtmist end üles kütta võiks hoopis kasutada millegi heaks. Millegi positiivse jaoks, mis paneb tuhanded inimesed tahtma pühenduda ja oma panus anda, isegi kui see on tilluke. Sest meie – 1,3 miljonit siin Eestis ja üle maailma laiali olevat eestlast – hoolime.

Me hoolime sellest, et Eesti ei jääks keskpäraseks Ida-Euroopa riigiks. Sest me mäletame seda tunnet 1990ndatel ja ka 2000ndatel, et me suudame enamat kui keskpärasus. Ärme lepi sellega, mille kohta saame pärast nukralt öelda, et rohkemas ei õnnestunud kokku leppida, ja tõdeda, et asi seegi. Nagu näiteks asjatundjate poolt eelmisesse sajandisse kuuluvaks hinnatud Reidi tee lahendus või üheprotsendine sotsiaalmaksulangetus, mille peamine efekt on see, et inimeste ravimiseks jääb vähem raha.

Me suudame enamat, sest meie isetegemise, iseenesesse uskumise ja ise saavutamise alusmüür on nii tugev. Laulva revolutsiooni energia ei kao, vaid avaldub üha uuesti ja uuesti väiksemates asjades, kuid seda rohkemates kohtades.

Üks nendest kohtades võiks olla presidendivalimised. Aeg ei ole Eesti jaoks praegu nii pinev ja nii pöördeline kui 25 aastat tagasi. Aga see ei ole ka kaugeltki rahulik, mis lubaks õigustada õndsat eneseimetlust riigipea valimistel. Toompeal tuleks veidi minevikku meenutada, segada seda olevikuga ja tulemusena professionaalselt ära valida Eestile parim president, mitte õhinal omasid upitada ja teisi uputada.

Lõppude lõpuks on see meie oma riik, meie oma kodanikkond ja meie oma presidendivalimised.

Annika

Mõttehommik, 02.08.2016

Rauno Vinni, mõttekoja Praxis valitsemise- ja kodanikuühiskonna programmijuht



Ansambel Justamendil on tuntud lugu, mille esimesed read „Ilm on hukas, ilm on hukas, hirm käis ringi igas metsatukas“, sobivad iseloomustama meie viimase aja eluolu. Ebastabiilsus Euroopa Liidus, kestev rändekriis, terrorirünnakud ja plahvatused, ähvardav idanaaber, paigalseisev majandus jne – see kõik tekitab inimestes ebakindlust.

Häid uudiseid oleks hädasti tarvis ja läinud nädal midagi turgutavat pakkuski.

Nimelt avaldati mõttekoja Freedom House iga-aastane siirderiikide demokraatia seisundit hindav raport. Aruande kohaselt sai Eesti 29 endise kommunismimaa seas parima skoori. Eesti demokraatia on tugevatel alustel ja riigivalitsemine esindab parimaid liberaalse demokraatia praktikaid. Eestile järgnevad edetabelis Sloveenia ja Läti. Viimaste seas on Türkmenistan ja Usbekistan.

Freedom House hindas demokraatia seisundit eelmise aasta ühiskondlike sündmuste ja poliitiliste otsuste alusel. Aruanne keskendub seitsmele teemale: demokraatlik riigijuhtimine, valimised, kodanikuühiskond, meedia sõltumatus, demokraatia omavalitsustes, õigusraamistik, korruptsioon.

Meile endale tundub sageli, et Eesti areng tammub paigal ja paljuski on see tõsi. Freedom House on aga mures, et kõiki endisi idabloki riike vaadates on demokraatia olukord järk-järgult juba aastaid halvenenud. Seejuures on demokraatia kvaliteet murenenud ka Kesk-Euroopa riikides, mida oleme harjunud kindla rahvavõimuga maadeks pidama. Näiteks Poolas on murettekitavaid arenguid.

Selliste negatiivsete trendide taustal paistab Eesti stabiilsus positiivselt silma ja oleme jõudnud saatusekaaslastest riikide seas kõrgele kohale.

Usun, et paljudel tekib siinkohal sisemine tõrge – kuidas saab nii olla, et Eestit kiidetakse, aga ometi on kodanikud sisepoliitikaga rahulolematud. Kas demokraatia indeks pole mitte üks järjekordne välismaine edetabel, millel on reaalsusega vähe pistmist?

Tõepoolest, probleeme on meil nii-öelda rohkem kui rubla eest ja skandaale jätkub. Kuid me saame nende üle vabalt arutada – see ongi tuleviku võti!

Eestis on kodanikuühiskond suhteliselt hästi arenenud ja suudab valitsust tasakaalustada. Meie ajakirjandus on parteidest sõltumatu ja õigupoolest võib igaüks oma tõekuulutamise portaali püsti panna, kui vaid raha on. Kodanikuõigused ja vabadused on tagatud ja valimised vabad.

Need on meie demokraatia tugevad küljed. Meie kohtud on sõltumatud ja õigusemõistmine seaduspärane. Võib-olla just sellepärast mõned tahavadki end õigussüsteemist lahti siduda.

Veidi kehvemad on lood kohaliku tasandi valitsemisega – mõelgem näiteks rohketele küsitavustele Tallinna linnajuhtimises.

Suurim probleem meie riigivalitsemises on aga korruptsioon. Eelmisel aastal oli meil mitu suurt skandaali, mis ei lubanud demokraatia skooritabelis korruptsiooni kategoorias parema hinde saamist. Kui Tallinna Sadama ja Edgar Savisaare kohtukaasustes jõutakse otsusteni ja ametiseisundi kuritarvitamine omakasu eesmärgil leiab tõendamist, siis võib Eesti skoor demokraatiaindeksis üsna kergesti langeda.

Edetabelikoht on muidugi teisejärguline teema – asja iva seisneb selles, et demokraatia arendamist ei tohiks unustada ka rahvavõimu ammustes kantsides. Näiteid pole vaja kaugelt otsida. Brexiti üheks põhjuseks peetakse rahulolematust võimul olnud riigijuhtidega ja -valitsemisega. Donald Trumpi edu Ameerika Ühendriikide presidendivalimiste rallis seletatakse muu hulgas sellega, et paljud kodanikud ei ole rahul avalike teenuste kvaliteediga.

Inimesed hääletavad mõnikord mingi populistliku lahenduse poolt, et protestida olemasoleva korra vastu.

Kodanike usaldus riigijuhtide vastu on demokraatias kriitiline tegur. See mõjutab kõikide demokraatia tahkude toimivust. Skeem on lihtne: kui elanikud ei usalda võimulolijaid, siis pääseb esile populism ja valijad langevad pooltõdede või lausvalede võrku. Edasi on allakäik kiire.

Sestap on inimeste usalduse kahjustamine äärmiselt halb ka pisikestes asjades. Näiteks riigikogulaste kuluhüvitustest on juba nõrkemiseni räägitud, aga ikka leidub parlamendi liikmeid, kes kodanike õiglustunnet riivavad.

Riigiasjades on nagu eraeluski – usalduse ehitamine võtab aastaid, kuid selle lõhkumiseks piisab vaid vale mulje tekitamisest. Poliitikas on nii, et kui halb emotsioon on juba sees, siis faktid enam ei loe. Seega ei tohiks me püüda remontida süsteeme, mida kodanikud olemuslikult ebamõistlikuna tajuvad. Kuluhüvitiste asemel oleks näiteks parem riigikogu liikmete palka tõsta ning kaotada võimalus riigi ja ühiskonna suhete rikkumiseks üldse ära.

Demokraatia arendamine on nagu jalgrattasõit – kui pingutamise lõpetad, siis kukud külili. Kui tahad püsti jääda, pead edasi sõtkuma. Riigivalitsemise kvaliteet ei ole kunagi liiga hea. Kodanikud peavad olema nõudlikud nii võimuolijate kui ka võimule pürgijate suhtes. Populismi esineb mõlemal pool poliitilist rindejoont. Kui keerulisele olukorrale pakutakse lihtsaid ja kiireid lahendusi, võib see olla hoopis ohu märk.

Võimurid seevastu peaksid otsima viise riigivalitsemise tõhusamaks ja demokraatlikumaks muutmiseks, et rahuolematus väikesteski asjades lõpuks nende enda vastu ei pööraks. Eesti tugev demokraatia on meie ankur sellel tormisel merel. Meil on millest kinni hoida, kuid kursil hoidmiseks ja edasi liikumiseks on enamat vaja. Näiteks riigireformi.

Kajastus RV

 

Arvamus on avaldatud ERR portaalis.

Mõttehommik, 08.07.2016

Annika Uudelepp, mõttekoja Praxis valitsemise- ja kodanikuühiskonna programmi ekspert.

Kellel on õigus hinnata, kas riigikogust tagasi astumine või mõneks ajaks muult erialalt poliitikasse tulek on õige või mitte? Kas kultuuritegelane, kes ajutiselt poliitikas on, on kehvem kui poliitik, kes pole kunagi midagi muud teinudki, küsib poliitikaanalüütik Annika Uudelepp oma tänases kommentaaris.

Oleme juba harjunud, et suve algus on koolide lõpetamise aeg. Seekord tuli suvi pisut teisiti, tuues uudiseid ka poliitikuameti lõpetamistest. Juba enne jaanipäeva lahkus riigikogust Mihkel Raud ja nüüd läks ka Martin Kukk.

Mõlema minek võeti vastu nördimuseseguse imestusega. Miks läheb keegi riigikogust minema? Tavateadmises paistab ju olevat arusaam, et inimene on parlamendis nagu kärbes meepütis: elu on magusast magusam ja isegi kui ühel hetkel läilaks läheb ja tahaks minema lennata, siis pole see enam võimalik.

Kui keegi on neljaks aastaks kuhugi valitud, siis kas tal on moraalne õigus sealt ära tulla enne, kui kas partei või rahvas ta diskvalifitseerivad? Tavaline poliitilise karjääri lõpp on see, et kas oma erakond ei pane enam valimisnimekirjas piisavalt heale kohale või valijad annavad liiga vähe hääli. Mõlemal juhul jääb parlamenti pääsemata.

Raua ja Kuke minek on seega taas päevakorda toonud laiema küsimuse. Millised on üldse tänapäeval karjääriteed? Ja kas poliitik on tiitel eluajaks või pigem mitte?

Me tuleme kultuurist, kus talu pärandati isalt pojale. 20. sajandi vaheetapp oli see, kus üks kord mindi vabrikusse või majandisse tööle ja jäädi sinna oma tööpäevade lõpuni.

Ainus liikumisviis oli siis vertikaalne, ikka järgmisele pulgale karjääriredelil. Horisontaalne liikumine oli pigem erand kui reegel. Siiani kohtame aeg-ajalt hämmingus nägusid, kui keegi otsustab loobuda hästikõlavast pakkumisest astuda karjääris samm edasi ja saada juhiks ning teeb selle asemel hoopis kannapöörde, kus tuleb end mõnes teises valdkonnas alles üles töötama hakata.

______
Valdkondade vahel liikumine tekitab mõnes inimeses hoopis hämmingut. Kui keegi tuleb ärist või meelelahutusmaailmast, küsitakse: „Mida tema ka riigijuhtimisest teab?“. Küsijate seas on neidki, kelle kogu töökogemus piirdubki erakonna ja poliitiliste ametikohtadega.
______

Poliitikaelu kommentaarides kõlab valimiste aegu ikka see ootus, et veri vahetuks ja ühiskonnaelu üle pääseks otsustama ka sellised inimesed, kes on ise pidanud nö päris tööd tegema. Näiteks mõnd ettevõtet juhtinud, ise midagi loonud või oma käte ja mõistusega ära teinud.

Siis kuuleme ootusi, et poliitikasse on vaja rohkem neid, kes on omal nahal kogenud, mida tähendab toote või teenusega raha teenimine ja iga kuu 10. ja 20. kuupäeval maksude maksmine. Ja kriitikat n-ö parteibroilerite kohta, keda on valimisnimekirjas kõrgele kohale pandud.

On suur vahe, kas raha tuleb tänu sellele, et inimesed on pakutava teenuse või tootega rahul, või tänu sellele, et eelarvekõnelustel saadi oma ideedele koalitsioonipartnerite toetus.

Esimesel juhul tuleb veenda paljusid ja inimesed hääletavad isikliku rahakotiga, teisel juhul piisab suhteliselt väheste inimeste nõussesaamisest riigi rahakoti kasutamisel ja nii-öelda lõpptarbija arvamus pääseb mõjule alles järgmiste valimiste ajal.

Elu on näidanud, et selleks ajaks on vanad solvumised läinud üle või meelest ning süsteem saab edasi tiksuda vaimus „raha tuleb eelarvest“.

Valdkondade vahel liikumine tekitab mõnes inimeses hoopis hämmingut. Kui keegi tuleb ärist või meelelahutusmaailmast, küsitakse: „Mida tema ka riigijuhtimisest teab?“. Küsijate seas on neidki, kelle kogu töökogemus piirdubki erakonna ja poliitiliste ametikohtadega.

Asi pole parem ka siis, kui keegi poliitikast lahkub. Rääkima hakatakse kas valijate petmisest või püstitatakse põnevaid vandenõuteooriaid, mis võib olla mineku taga.

______
Kui üks valdkond osutub valeks või ammendunuks, siis tulebki mujale liikuda. Me ei ole nii suur ja piiramatute loodusvarade otsas istuv rahvas, et võiksime endale lubada suurt hordi hambad ristis tiksujaid.
______

Eesti suguses väikses ja tegelikult üsna paindlikus ühiskonnas oleks siiski normaalne, kui kellegi poliitikast minek või sinna tulek võetaks vastu loomulikuna. Põhiseaduseski on kirjas, et igaühel on õigus vabalt valida, mis valdkonnas ta soovib ennast teostada.

Kui üks valdkond osutub valeks või ammendunuks, siis tulebki mujale liikuda. Me ei ole nii suur ja piiramatute loodusvarade otsas istuv rahvas, et võiksime endale lubada suurt hordi hambad ristis tiksujaid.

Niigi kiputakse päris palju kirjutama ja arvama, et oleme teinekord tigedavõitu. Kes ei oleks, kui peab päevast-päeva tegema midagi, mis talle ei meeldi, ei klapi, ei paku rahuldust?

Võib-olla muudaks see meid avatumaks, rõõmsamaks ja lahkemaks, kui mõtteviisis käiks üks väike krõks. Me ei arvaks enam, et kui keegi midagi juba teeb, siis peab ta seda tegema eluaeg. Ega loodaks vaikimisi, et kui oleme ise mingis valdkonnas hõivatud, siis jääbki see nii aegade lõpuni ja tööandjal on kohustus meile igavesest ajast igavesti tööd anda.

Ja poliitik ei ole põletusmärk laubal, mis ei luba end enam üheski muus ametis teostada.

Annika