Mõttehommik, 17.10.2014

Reelika Leetmaa, Praxise juhatuse liige ning töö- ja sotsiaalpoliitika programmi juht

Ükskord prahvatab vimm, mis kogunend salaja… Ja nii juhtuski möödunud nädalavahetusel, mil kuues Eesti linnas piketeerisid töövõimereformi vastu puuetega inimesed. Tüliks kisub ka reformi eestvedajate vahel.

Tervise- ja tööminister on kuuldavasti šokis sotsiaalkaitseministri väljaütlemistest, viimane aga on omakorda asunud avalikku kirjavahetusse töötukassa juhiga, süüdistades kassa töötajaid ebapiisavas pühendumises töövõimekaoga inimeste aitamisele. Selles segaduses on paslik küsida, kas ja kuidas saaksime olla kindlad, et plaanitav reform tõepoolest parandab töövõimekaoga inimeste elujärge ning aitab nad tööle?

Üks sellele küsimusele vastamise võimalus on eksperimentaalne poliitikakujundamine. See tähendab, et enne suuremahuliste reformide jõustamist kogu riigis hinnatakse nende mõju esmalt väiksema rühma inimeste peal.

Näiteks oletame, et valitsus leiab, et puudega töötute tööleaitamiseks on vaja kaasajastada nende IT-oskusi ning otsustab selleks pakkuda vastavat koolitust. Selleks, et veenduda, kas koolituses osalemine tõepoolest suurendab väljavaateid leida töö, tuleb koolituse mõju hinnata. Mõju hindamiseks on meil vaja teada, mis juhtuks, kui inimene ei oleks koolitusel osalenud.

Kuna teadaolevalt ei ole ühelgi inimolendil siiani õnnestunud viibida samaaegselt kahes erinevas olukorras (meie näites on need olukorrad koolituses osalemine ja mitteosalemine), on sotsiaalteadlaste ülesanne selline vastandolukord luua.

Parimaks võimaluseks ehk nii-öelda mõju hindamise kuldseks standardiks peetakse sotsiaalset eksperimenti. Meie näite puhul tuleks esmalt välja valida näiteks 600 puudega inimest, kes soovivad koolituses osaleda. Seejärel jagame soovijad juhuvaliku alusel kahte rühma, kellest esimene ehk osalusrühm läbib koolituse ja teine ehk võrdlusrühm jätkab tööotsingut vanal viisil. Erinevus nende kahe rühma tulemustes ongi koolituse mõju.

Näiteks kui kolmesajast koolitusel osalenust leiab hiljem töö 200 inimest ning sama suurest võrdlusrühmast vaid 100 inimest, saame öelda, et koolitusel osalemine suurendas töö leidmise tõenäosust ning selle pakkumine on õigustatud. Vastupidisel juhul koolitusel osalemine pigem vähendas väljavaateid leida töö ning sellisena koolitust pakkuma ei peaks.

Teadmata, mis juhtub nii-öelda vastandolukorras, ei saa me midagi öelda koolituse mõju kohta. Isegi kui näeme, et kolmesajast osalejast leidis töö kakssada, ei saa me olla kindlad, et seda poleks juhtunud ka koolitust läbimata. Ka osalenute endi rahulolu koolitusega ei anna selle mõju kohta vajalikku infot.

Sotsiaalsete eksperimentide kasutamine on sotsiaalteadustesse jõudnud läbi meditsiinivaldkonna, kus sarnasel põhimõttel testitakse ravimite mõju. Uute ravimite väljatöötamisega tegeletakse aastaid ning kellelgi ei tule mõttesse anda patsiendile rohtu ilma, et selle tervendav toime oleks eelnevalt kindlaks tehtud.

Sotsiaalseid eksperimente on uute reformide või olemasolevate meetmete muutmise hindamiseks mujal maailmas kasutatud juba alates 1970. aastatest, peamiselt Ameerika Ühendriikides. Hinnatud on väga erinevate poliitikavalikute mõju: näiteks mitmesuguste koolituste, nõustamisteenuste, aga ka miinimumpalga tõstmise või töötushüvitise maksmistingimuste muutmise mõju.

Viimastel aastatel on sotsiaalseid eksperimente üha enam kasutatud ka Euroopa riikides, eriti Suurbritannias, Prantsusmaal, Hollandis ja Põhjamaades. Alles hiljuti võis meiegi ajakirjandusest lugeda Rootsi eksperimendist, mille abil püütakse jõuda selgusele, kas kümme tundi lühema töönädala kehtestamine vähendaks töötajate haigestumist ja muudaks töötamise tõhusamaks. Sotsiaalsete eksperimentide eestkõneleja on viimastel aastatel olnud ka Euroopa Komisjon.

Eksperimentaalne poliitikakujundamine loob eeldused teadmistepõhiseks valikuks mitte ainult paberil, vaid ka praktikas. Ka töövõimereform pakub selleks võimalusi. Enne kui kehtestada üleriigilised reeglid, saaks näiteks planeeritavat hindamismetoodikat ja aktiivsusnõuete kehtestamise või plaanitavate teenuste mõju hinnata väiksema rühma peal.

Sellised väikesed eksperimendid aitavad täpsustada nii toetuse saajatele kehtestatavaid aktiivsusnõudeid kui ka teenuseid, mida hiljem juba laiemalt pakkuda. Ainult nii saame olla veendunud, et uus lähenemine ka tegelikult parandab töövõimekaoga inimeste elujärge ja väljavaateid leida töö.

Mõnikord tuleb kõige otsema tee leidmiseks astuda paar sammu tagasi ja veenduda, et suund on õige.

Arvamuslugu ilmunud ERR portaalis. Vikerraadio päevakommentaari on võimalik kuulata siit.

Mõttehommik, 03.10.2014

Märtsivalimisteks valmistumine on järjest rohkem avalikult kuulda ja näha. Iga nädal toob kaasa uudiseid uute ja tuntud inimeste lisandumisest parteide ridadesse. Erakonnad testivad avalikkuses oma ideede kandepinda ja tõsiseltvõetavust. Paistab, et mitu suuremat erakonda mängib seekord muutuste, mitte stabiilsuse kaardile. Küllap tajutakse, et valija ootab värskust ja uut energiat.

Üks teema, mille poolest eelolevad riigikogu valimised üsna tuntavalt eristuvad paljudest varasematest, on tõsine mõttetöö selle üle, keda panna esinumbriks. Siingi otsitakse silmapaistvat pööret või vähemasti tajutavat värskendust. Reformierakond tegi oma lükked kevadel ära, tuues muutuste hõngu looma uue peaministri Taavi Rõivase, kes peagi valiti ka erakonna esimeheks. Neil on seega esinumbri küsimus päevakorrast maas, kuid seda ei saa kõigi teiste suuremate erakondade kohta veel öelda.

Kui aastaid on olnud teada-tuntud praktika, et peaministrikandidaat on ametisolev erakonna esimees, siis seekord toob sellesse tavasse pöörde vähemalt üks erakond. IRLi esimees Urmas Reinsalu teatas hiljuti, et tema näeb enda asemel peaministrikandidaadina endist peaministrit ja ministrit Juhan Partsi. Ta põhjendas oma ettepanekut sellega, et Eesti vajab muutusi ja Parts on tema arvates õige inimene vajalikke otsuseid tegema ja ellu viima. Kõik käis sujuvalt ja vähem kui nädala pärast kinnitaski erakonna volikogu Partsi IRL-i peaministrikandidaadiks.

Eile kuulsime Keskerakonna juhatuse liikme Jüri Ratase arvamust, et Keskerakonna peaministrikandidaat võiks seekord olla pikalt Riigikogus fraktsiooni juhtinud Kadri Simson, mitte erakonna esimees Edgar Savisaar. Oma mõtet põhjendas ta sõnadega: Kadri tooks peaministrina Eesti poliitikasse värskust, uut energiat ja inimlikku lähenemist ning märkis, et on aeg valida peaministri ametisse naine.

Sellele reageeris kiiresti teine juhatuse liige Priit Toobal öeldes, et Keskerakonna tava kohaselt on peaministrikandidaadiks erakonna esimees ja selle teemaga pole vaja kiirustada. Täna hommikul teatasid Riigikogu Keskerakonna fraktsiooni aseesimehed Mailis Reps ja Valeri Korb, et nad toetavad Simsonit erakonna peaministrikandidaadina. Neist reaktsioonidest kumavad pikka aega näha olnud sisemised vastuolud Keskerakonnas.

Loogiline, et nii Ratase kui nii mõnegi teise Keskerakonna juhtpoliitiku arvates on vaja muutust. Küllap on selle ettepaneku taga muu hulgas ka teadmine, et mitu teist erakonda on otsesõnu välistanud koostöö Edgar Savisaarega, jättes seejuures koostööukse paokile mõne teise inimese puhul. Praeguseks on Keskerakond olnud riigikogus opositsioonis 7,5 aastat järjest ja sel sajandil on nad Toompeal võimul olnud kokku pisut üle kolme aasta. Praegustest parlamendierakondadest on just Keskerakonnal kõige vähem võimulolekuaastaid ehk seda aega, mil nad oma valimislubadusi on saanud ellu viia.

Võrdluseks – sotsid (ja nende eelkäijad Mõõdukad) on sel sajandil olnud riigis võimul praeguseks 5,5 aastat. IRL seevastu (kui arvesse võtta nii varasem Isamaaliit kui ka Res Publica) on võimul olnud kaks korda kauem ehk pisut üle 11 aasta. Kogu aja alates aastatuhandevahetusest on võimul olnud Reformierakond, sellest peaministriparteina peaaegu 11 aastat.

Sotside poolt pole peaministrikandidaadi teemal miskit kuulda olnud, võib arvata ja eeldada, et Mikser erakonna esimehena on ka peaministrikandidaat. See märgiks muuhulgas sotside lootust, et neli aastat tagasi ette võetud värskenduskuur mõjub siiani. Mäletame ju, kuidas enne eelmisi parlamendivalimisi üsna viimasel hetkel esimeest vahetati ja tänu sellele saadi endalegi ootamatult hea tulemus.

Värskus esinumbrites ja kandidaatides on siiski vaid mündi esikülg. Päriselus on müntidel ka tagakülg, kust näeme nende väärtust. Nii on ka erakondadega, kus tõeline väärtus tuleb poliitika eesmärkidest ja tegelikest tegudest. Oluline on, et muutuste mõtestamise ja värskema vaate otsimise jaks ei lõpeks pealiskihis, mida väljendavad näod ja loosungid, vaid ulatuks seekord sügavamale, sõnastades Eesti valikuid ja arengut põhimõttelisemalt.

Nii nagu uut arvutit ostes tasub uuendada ka operatsioonisüsteemi, et viirused turvaaukudest sisse ei lipsaks ja tarkvara pidevalt kinni ei jookseks, on ka erakondadel tarvis värskendada oma ideid ja tulevikuvaadet.

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata siit. Kommentaar ilmunud ka ERRi portaalis.

Mõttehommik, 29.09.2014

11. septembril 2014 toimus traditsiooniline noorteseire aastakonverents Noor täna ja aastal 2030, kus arutleti noori puudutavate trendide üle ja mõtestati visiooni noorte rollist kaugemas tulevikus: missugune on tuleviku noor tegija ja missuguseid väljakutseid ta ühiskonnale esitab. Konverentsil esitleti Praxise, Eesti Noorsootöö Keskuse ning Haridus- ja Teadusministeeriumi koostöös valminud järjekorras viiendat noorteseire aastaraamatut, mille keskmes oli seekord noortepoliitika ja noorsootöö tulemuslikkuse mõõtmine.

Konverentsi avasid Haridus- ja Teadusministeeriumi noorteosakonna asejuhataja Ardo Rohtla ja õiguskantsler Indrek Tederi sõnavõtud. Neile järgnes Praxise hindamiseksperdi Katrin Pihori ettekanne noortevaldkonna trendidest viimase dekaadi jooksul. Noorte eluolu tulevikuvisiooni projitseeris visiooniettekandes noortest aastal 2030 Euroopa Noortefoorumi juht Allan Päll. Videosõnavõtuga noorte potentsiaali arendamise teemal jagas mõtteid Sihtasutuse Loov Põlvkond eestvedaja Artur Taevere. Inspireerivatele ettekannetele järgnes ringarutelu erinevate valdkondade esindajatega, kelle hulka kuulusid Tanel Veenre Eesti Kunstiakadeemiast, Vladimir Svet Eesti Noorteühenduste Liidust, Edgar Schlümmer Eesti Noorsootöö Keskusest, Tiia Randma Eesti Kaubandus-Tööstuskojast, Matttias Lepp ettevõttest Click & Grow ja Irene Käosaar Haridus- ja Teadusministeeriumist. Päevajuhina aitas konverentsil mõtisklustele kaasa Praxise juhatuse liige ja hariduspoliitika programmijuht Laura Kirss.

konverents

Järjekorras viiendat aastaraamatut tutvustades tõi Ardo Rohtla esile, et kui eelnevatel aastatel on keskmes olnud noorte eluolu kajastavad teemad, siis seekord on tähelepanu koondatud noorsootöö hindamisele: missugune on noortevaldkonna roll noortele hääle andmisel, noorte töötuse ennetamisel, tööhõive toetamisel ja missugused on noorsootöö seosed formaalharidusega. Need valdkonnale tähtsad teemad ei ole tema sõnul sellelaadses põhjalikkuses ja koostöös varem käsitlust leidnud. HTM esindaja leidis, et noorteseire on hea näide, kuidas on võimalik noori puudutavaid eluvaldkondi käsitleda ja vastavaid andmeid koosmõjus välja tuua ning hinnata. Ühtlasi tänas ta Praxist noorteseiresse ning noorteuuringute valdkonda panustamise eest, mille tulemusel on tõusnud valdkonna nähtavus ja mõistetavus. Samuti tõstis ta esile Eesti Noorsootöö Keskust „Noorsootöö kvaliteedi arendamise“ programmi eduka juhtimise eest.

Indrek Teder rõhutas, et hästi olemiseks peame igapäevaselt mõeldes ja tegutsedes hoidma meeles küsimuse, et kuidas peaksime tegutsema, et meie ühiskonnal läheks paremini. Ta selgitas, et automaatselt hästi minemisele ei maksa loota, vaid realistidena alternatiive otsides jääme ellu. Meie väikeriigis on iga üksikisiku roll suurem kui seda oleks suurriigis. Õiguskantsler pani südamele julgust võtta vastutus ning moraalset kohustust kaasamõtlemisel ja tegutsemisel. Põhisõnumina rõhutas lasteombudsman: vähem naiivsust, rohkem nutikust ja rahulikkust!

Katrin Pihor analüüsis oma ettekandes, kuidas läheb Eesti noorel täna ja tõi välja erinevate valdkondade arengusuundumused ajal, mil noorte osakaal rahvastikus on langustrendis. Noorte hääl demokraatlikes protsessides kostub järjest nõrgemalt, mis nõuab individuaalset lähenemist iga konkreetse noore puhul. Edu on saavutatud noorte suremuse vähendamisel. Noorte väljaränne välisriikidesse on aastatega kasvanud, kusjuures enamik lahkujatest on Eesti kodakondsusega.

Tagasitulijate arv on oluliselt tagasihoidlikum, aga positiivne on see, et tagasitulijate hulgas on Eesti kodakondsusega isikute arv kasvanud, mis näitab mõneti seda, et noored tahavad tagasi tulla ja on leitud võimalusi oma elu siin üles ehitada.

Katrin Pihor lisas, et väljaränne on kasulik elu- ja töökogemuse omandamise võimalus, rõhutades seejuures väljarännanud noortega kontakti säilitamise tähtsust, et jääks alles side koduga ja seeläbi võimalus kodumaale naasmiseks.

Võib-olla ei peaks täna rääkima enam noortepoliitikast kui Eestis elavale noorele suunatud poliitikast, vaid peaksime rääkima noortepoliitikast kogu maailma mastaabist Eesti noorte poliitikast /…/ Meie noorte diasporaa laieneb. Meil on järjest rohkem noori, kes on väljaspool Eestit ja küsimus on, et kas need noored on ka meie noortepoliitika subjekt?

Noorte liikumist mõjuavad tööturuseisund ja otsustes kaasa rääkimise võimalus Eestis. Siinkohal pidas Katrin Pihor murekohtadeks madalat brutotöötasu ja noorte madalat majanduslikku toimetulekut , mis noorte stardipositsiooni kehvaks muudab. Kuigi noorte võimalused ühiskondlikult aktiivseks osalemiseks on märkimisväärselt kasvanud, siis paralleelselt on suurenenud nende noorte hulk, kes peavad poliitikat arusaamatuks ega tunne selle vastu huvi. Katrin Pihor juhtis tähelepanu kitsaskohale, et noorte hoiakuid tänane noorteseire ei mõõda.

Noorte väärtustesüsteemi mõjutajatena tõi Allan Päll esile tehnoloogia arengutulemuste rakendamise, internetiavarustes viibimise märkimisväärset osakaalu, tööturu segmenteerumist, väärtussüsteemide ühisosa ja kõrghariduse kaubastumist.  Teadmusmaailma kiire arengu kontekstis visioneeris ta läbimurdest õpikäsitluses ajustruktuuri kujundamisel vastavalt sellele, missuguseid tegevusi ja oskusi inimene kasutab. Kui praegu on inimesel kogu aeg taskus seade, mis liidab teda teiste inimestega, siis  aju kontrollimine võimaldab projitseerida tulevikupilti selliselt, kus meie aju lülitub otse võrku ja see seotakse elektroonikaga. See tähendab võrgustunud ajude süsteemi, kus kõik ajud on ühises võrgus.

Allan Päll möönis (kõrg)hariduse tähtsust märkides samas, et paralleelselt kõrghariduse väärtustamisega tekib nihe, kus tööandjate vaates ei anna kõrgharidus noortele neid väärtusi, mida nad ootavad.

Me ei saa mõelda ainult, et haridus toodab töötajaid; me peame mõtlema ka, et mis on nende väärtused, et tööandjad ise annavad sellele rohkem rolli.

Allan Pälli hinnangul on väärtussüsteem noorte mõjutajana aastal 2030 osalemine poliitikas, osalemine kogukonnas, sotsiaalne ettevõtlikkus (sh noorteorganisatsioonides) ja haridusuuendus.  Ta selgitas, et noori huvitavad alternatiivsed võimalused, arvamuskultuuri levik ja kaasaegsed sotsiaalsed  liikumised on muutumas poliitilisteks jõududeks, mis märgib traditsioonilise massipartei ajastu lõppu. Eneseteostus kasvab eelkõige kogukonnas, isegi kui elukoht muutub tihedalt, kuna inimesed tahavad näha mõju kohalikul tasandil. Haridussüsteemis saab domineerivaks õppijakeskne  haridusmudel, mille kaudu kujuneb välja elukestva õppe seisund.

Artur Taevere rõhutas video-sõnavõtus iga noore potentsiaali arendamise juures vabadust õppida neid asju, mis on tähendusrikkad ning teha seda sädemega. Tulemusliku õppimise juures peab ta põhiliseks iga noore juures üles leida see, mis teda huvitab, et ta saaks proovida erinevaid asju ja teha valiku, milles oma andeid arendada. Inspireeriva õpikeskkonna loomine on õppimise lahutamatu osa, mille kaudu rohkemad noored leiavad oma teema ja saavad oma potentsiaali edukalt rakendada.

Et saada mingis asjas väga heaks, see nõuab pühendumist ja teemaga tegutsemist. Kui see teema ei ole tähendusrikas ega lähe korda, siis on ebatõenäoline, et ollakse valmis aega sellesse panustama.

Ringarutelus mõtiskleti selle üle, missugune on tuleviku noor tegija, missuguseid väljakutseid ta ühiskonnale esitab ning mida ühiskonnalt ootab. Esile kerkisid teemad nii noorte osalemisaktiivsusest, väljarändest, osalemisaktiivsusest, väärtussüsteemist kui ka töökultuurist.

Noorte ühiskonnaelus osalemist kommenteerides leidis Vladimir Svet, et meil on tekkinud kaks sõltumatut noorte sotsiaalset kihti: üks aktiivne, kõikjal kaasategev, mõtlev ja kirjutav noor, kes teab, kuidas oma arvamust edasi viia. Teine, kelle jaoks ei eksisteeri aktiivset elu ning keda on märkimisväärsel hulgal. Nad ei tea noorteühendustest palju, kuid nende jaoks eksisteerib välismaa.

Välisrände probleem varjutas mitmeid teemasid ning üksmeelel oldi noorte tunnustamise vajaduse osas nii siin- kui sealpool piiri. Olgu siis presidendi jõulukaardi kaudu Facebookis sideme säilitamiseks lahkujatega Vladimir Sveti ettepanekul, et kriitilisel hetkel julgustada neid kodumaale naasma või kodumaale jäänud noorte valikute toetamiseks, nagu Irene Käosaar esile tõi. Vladimir Svet oli veendunud, et riigi ja rahva säilitamise võimalus pikemas perspektiivis peitub selles, et tekitada noortes tunne, et nad on oodatud, vajalikud ja väärtuslikud. Tanel Veenre tõstatas kriitilise küsimuse pidevalt angloameerika kultuuriruumis viibivate noorte ja kohaliku elu suhestumise kohta. Kui noored osalevad kirglikult läbi kogukondliku mõtlemise füüsiliselt palju kaugemal asuvas keskkonnas aset leidvates sündmustes, siis missugust rolli ja tähendust omab sellel pildil kohalikkus?

Erinevad teemad lõimusid väärtussüsteemi ümber, mida kujundavad haridussüsteem, kodukeskkond, kuid ka tööturg. Noorte töökultuuri kohta tööandjate hinnangul kõlasid Mattias Lepa sõnade kaudu mitmed etteheited, sh noorte suhtumist kui takistust mitmete heade töökohtade realiseerimiseks. Nihet positiivse tööeetika suunas näeks ta lisaks tunnustust väärt tegude puhul kiituse jagamisele haridussüsteemi muutustes oskuste rõhutamisest väärtuspõhiseks. Kõrgharidusvaldkonna sellekohaste sammude kohta andis kinnitust Tanel Veenre, kes kirjeldas, kuidas EKA paindlik ja individuaalsusele suunatud õppekava suudab kaasatust ja väärtuspõhisust paremini tagada. Just väärtuspõhine õpe aitab noori ühiskonnaga hoolivuse kaudu siduda. Tehnoloogilise kliima pidevas muutumises aitavad väärtushinnangud noortel valikuid teha ja ellu jääda. Noore ideede realiseerimise võimaldamise ja vastutuse andmise toetamist tõi olulisena välja Edgar Schlümmer.

Väärtuspõhine üldhariduse õppekava üldosa on loonud tugeva aluse ainekavade kesksuse asemel haridussüsteemis väärtustele keskendumiseks, kuid selle realiseerimist tuleb veel sättida. Sellist sõnumit kandvad nooled saatis õpetajate poole Tiia Randma, et visalt muutuvaid hoiakuid muuta. Tema sõnul on tähtis noorte hoiakute seirega tegelema hakata. Elukestva õppe strateegiat, kodu tuge hoiakute kujundamisel käsikäes kooliga meenutas Irene Käosaar.

Kokkuvõttes jäi kõlama, et edul on erinevaid definitsioone ja väärtushinnangud raamivad noorte mõtteid, tegevust ja ootusi. Tähtis ei ole ainult kohanduda, konkurentsis püsida ja enda potentsiaali maksimaalselt arendada, vaid tuleb leida viise ka tunnustamiseks, arendamiseks, protsessi nautimiseks. Seega hinnata mitte ainult tulemust, vaid ka pingutust ja protsessi.

entk_logo_est

Andres Võrk, 26.09.2014

IRLi maksuettepanek suurendab madala palga saajate netopalka, kuid samas tõstab marginaalset maksumäära. (Vaata üksiku inimese näidet järgmisel joonisel.)  Võrreldes praeguse olukorraga rahaliselt palgasaajad võidaksid (jättes kõrvale eraldi teema, millega kaetakse tulumaksulaekumiste vähenemine riigieelarves), kuid teatud piirkonnas on täiendav tööpanuse suurendamine karistatud päris kõrgelt, marginaalne tegelik maksumäär (marginal effective tax rate- METR) koos töötuskindlustusmakse ja kogumispensionimaksega ulatub 43% vahemikus 500-846 eurot.

metryksik

Millele on aga vähem tähelepanu juhitud, on see, et arvestama peab ka maksusüsteemi koosmõju teiste toetustega. Näiteks tulenevalt sellest, et vajaduspõhine peretoetus sõltub leibkonna netosissetulekust väga spetsiifilisel viisil, võib juhtuda, et teatud leibkonnad viiakse IRLi poolt “vägisi” kõrgemale sissetulekutasemele, mille tulemusena nad kaotavad vajaduspõhise peretoetuse ja kokkuvõttes lõpetavad madalama sissetulekuga. (Vt järgmine joonis.)

 

 

eelarvekoverSeega soovitame, et maksupoliitika meetmete mõju analüüsimisel arvestatakse nende koosmõju teiste toetustega.

Allikas: Mari Kalma ja Andres Võrgu arvutused, detailid saadaval autoritelt

 

Lisatud: 29.09.2014.

Tegelik piirmaksumäär (või ka tegelik marginaalne maksumäär või efektiivne piirmaksumäär, ingl k marginal effective tax rate – METR), iseloomustab, kui palju inimene kaotab täiendavast brutopalgast tööle minnes või tööpanust natukene suurendades tingituna täiendavatest maksudest ja sotsiaalkindlustusmaksetest ning vähenevatest sotsiaaltoetustest. Tegelik piirmaksumäär on seega oluline indikaator iseloomustamaks, kuivõrd on töötaval inimesel motivatsiooni enda töötunde suurendada või mittetöötaval inimesel tööle asuda.

 

Seega näitab joonisel METR väärtusega 100%, et kui inimese brutopalk suureneb 10 euro võrra, siis tema leibkonna netosissetulek ei muutu üldse, sest toimetulekutoetus väheneb samas ulatuses, kui kasvab maksudejärgne palk. METR suurusega 43% teatud brutopalgavahemikus, mida toob kaasa näiteks IRLi plaan, näitab, et kui brutopalk suureneb 10 euro võrra, siis inimene saab sellest täiendavast suurenemisest kätte 5 eurot ja 70 senti.

METRi valemi võib kirjutada järgmiselt:

image001

ehk pikemalt

image003

alaindeksid B ja A tähistavad inimese kahte erinevat tööturuseisundit, antud näidete puhul erinevat brutopalga taset. Ülal toodud joonistel on võetud brutopalga muutuse sammuks 20 eurot.

METR ei ole sama, mis on keskmine maksumäär.  See, kui palju kõrge METR ka tegelikult mõjutab tööjõupakkumist, on empiiriline küsimus.

METRi kasutamisest töötamise stiimulite mõõtmise kohta vaata nt ka: Võrk, A., Paulus, A. (2006) Eesti sotsiaaltoetuste ja maksude mõju inimeste tööjõupakkumise stiimulitele. Uurimisraport. Poliitikauuringute Keskus Praxis, lk 15-17.

Ja mõned slaidid maksude ja tööjõupakkumise seoste kohta.

Mõttehommik, 09.09.2014

9. septembril 2014 esitletava Praxise “Keskkonnatasude seaduse muutmise seaduse mõju analüüsi” eesmärk oli hinnata Keskkonnaministeeriumi poolt tehtud keskkonnatasude süsteemi muutmise ettepanekute sotsiaalmajanduslikku mõju perioodil 2015-2020. Praxis keskendus pakutud poliitikavalikute sotsiaalmajandusliku mõju hindamisele ja võrdlemisele ega teinud ise ettepanekuid poliitikavalikute muutmiseks.

Tegemist on keskkonnatasu määrade alternatiivsete muudatusettepanekute võrdlemisega. Analüüsi metoodika valikust lähtuvalt ei olnud eesmärgiks prognoosida tulevast olukorda vaid hinnata ja võrrelda  erinevate poliitikavalikute rakendamisel avalduvat mõju.

Mõju hinnatati neljas valdkonnas, mis on enam mõjutatud keskkonnatasude määrade muutusest: ehitusmaavarade kaevandamine, veemajandus, soojamajandus ja põlevkivitööstus.

Ehitusmaavarade kaevandamine

Keskkonnaministeerium on esitanud analüüsimiseks järgnevad poliitikavalikud:

  • Soovitakse ühtlustada samaväärsete maavaraliikide tasumäärad, sest hetkel kehtivate erinevate maavarade tasumäärade tasemete erinevused ei pruugi olla põhjendatud.
  • Soovitakse muuta maavara kaevandamisõiguse tasu kaheosaliseks, millest üks on endiselt mahupõhine, rakendudes väljatud varule ja teine osa tasutakse kaevandamisõiguse eest püsitasuna. Hetkel kehtiv tasusüsteem ei motiveeri maavara kaevandamist loaga taotletud perioodi jooksul ning soodustab karjääride kasutuseta seismist ning maavara broneerimist.

Praxise analüüsist selgub, et kaheosalise tasu kehtestamine muudab kasutuseta seisvate karjääride omamise kulukaks ning avaldab seega ettevõtetele olulist survet loobuda kasutamata lubadest või muuta alakasutatud lubades taotletud varukogust, täites sellega kaheosalise tasu rakendamise eesmärki. Kaheosalise tasu rahaline mõju ettevõtetele sõltub ettevõtete võimest täpselt prognoosida nõudlust kaevandatava maavara järele. Ebatäpsete prognooside mõju on võimendatud kaheosalise tasu püsitasu osakaalust. Mida väiksem on püsitasu osakaal, seda suurem on ettevõtete eksimisruum nõutava maavarukoguse prognoosimisel.

Ainult kaheosalist tasusüsteemi rakendades vähenevad ettevõtete kasumid 2020. aastaks kuni 3,9% võrra. Kui kaheosalist tasu rakendatakse koos tasumäärade ühtlustamisega, siis vähenevad ettevõtete kasumid kuni 10,9% võrra. Antud suurused on leitud eeldusel, et ettevõtted kaevandavad loas taotletud kogusest vähemalt pool. Tegelikkuses ei ole teada, kui täpselt ettevõtted suudavad luba taotledes prognoosida tulevast nõudlust ning mõju ettevõtetele võib olla leitust oluliselt suurem. Tasude ühtlustamine vähendab seega kaheosalise tasu korral ettevõtete eksimisruumi nõutava maavarukoguse prognoosimisel

Vee- ja soojamajandus

Vee-  ja  soojamajanduses planeeritud poliitikavalikud avaldavad Praxise analüüsi kohaselt väikest mõju  vee-ettevõtetele ning soojatootjatele ja seeläbi ka leibkondadele. Vee-erikasutusõiguse ning veesaastetasudes ei ole planeeritud olulisi muutusi nendes tasuliikides, mis mõjutavad vee- ettevõtteid. Kõige kõrgemate õhusaaste tasumääradega alternatiiv suurendab soojatootjate poolt makstavaid tasusid kokku üle kahe korra, kuid avalduv mõju ettevõtetele on siiski väike, kuna õhusaaste tasude osakaal on tootmiskuludes tagasihoidlik.

Veemajanduse korral avaldab perioodil 2015-2020 kõige kõrgemate tasumääradega alternatiiv järgmist mõju:

  • Vee-ettevõtete kasumid vähenevad 0,54% võrra
  • Leibkondade igakuised vee ja kanalisatsiooni kulutused suurenevad 1,54% võrra

Soojamajanduse korral avaldab perioodil 2015-2020 kõige kõrgemate tasumääradega alternatiiv järgmist mõju:

  • Soojatootjate kasumid vähenevad 4,59% võrra
  • Leibkondade igakuised kulutused keskküttele suurenevad 2,27% võrra

Põlevkivitööstus

Keskkonnaministeerium lähtub perioodi 2016-2020 poliitikavalikute tegemisel eesmärkidest, kus kavandatav keskkonnatasude muutus peaks motiveerima põlevkivitööstuse ettevõtteid investeerima parimasse saadaolevasse põlevkivitöötlemise tehnoloogiasse ning rakendama puhastusseadmeid õhu- ja veesaaste ning jäätmetekke vähendamiseks ning vähendama kadusid põlevkivi kaevandamisel. Lisaks peab tasumäärade muutus arvesse võtma eelseisval perioodil põlevkivi kasutami­se strukturaalseid muutusi – põlevkivist elektritootmine vähe­neb ja õlitootmine kasvab.  Muuhulgas peavad tasumäärad arvesse võtma taastumatu loodusvara kasutamise eest ühiskonnale nõutavat tulu ning peaksid kompenseerima põlevkivi kaevandamisega seotud väliskulud.

Eelnimetatud eesmärkide saavutamiseks on Keskkonnaministeerium esitanud kaks alternatiivset poliitikavalikut:

  • Vähesekkuva poliitikavaliku korral tõuseb põlevkivi kaevandamisõiguse tasumäär 10% aastatel 2016, 2017 ja 2018 ning 25% aastatel 2019 ja 2020. Teised tasuliigid – vee-erikasutuse, õhusaaste ja veesaate  ja jäätmete kõrvaldamise eest, tõusevad kuni 5-10%.
  • Teise alternatiivse poliitikavaliku korral kasvab aastatel 2016-2020 põlevkivi kaevandamisõiguse tasumäär 25% aastas ning teised tasuliigid tõusevad 5-20%. Seda poliitikavalikut nimetatakse tasumäärade kiire kasvu stsenaariumiks.

Praxis hindas kahe poliitikavaliku mõju põlevkivitööstuse ettevõtete jätkusuutlikkusele võrdlevalt baasstsenaariumiga ehk olukorraga kui kõik tasumäärad kasvavad 3% aastas.  Ettevõtete jätkusuutlikkust käsitleti kui ellujäämisvõimet – need ettevõtted, mis suudavad teenida kasumit ja samas kasutada piisavalt säästlikult ressursse on ellujäämisvõimelised.

Praxise analüüsist selgus, et vähesekkuvas poliitikavalikus planeeritud keskkonnatasude määrade muutus toetab keskkonnatasude seadmisega püstitatud eesmärki soodustada struktuurseid muutusi põlevkivitööstuses. Poliitikavaliku rakendumisel vähendatakse tõenäoliselt ebaefektiivseks osutuvat põlevkivist otsepõletamise teel toodetava elektri osakaalu ja arendatakse põlevkiviõli tootmist. Samuti on kulude kasv piirides, mis võib motiveerida ettevõtjaid arendama ja kasutama efektiivsemaid tehnoloogiaid ning teostama keskkonnakaitselisi investeeringuid.

Vähesekkuva stsenaariumi korral oleks perioodil 2015-2020  keskkonnatasude kasvu mõju ettevõtete majandusnäitajates järgmine:

  • Eeldusel, et kõik teised kulud vaadeldaval perioodil ei muutu, siis baasstsenaariumi korral moodustavad keskkonnatasud põlevkivisektori tootmiskuludes 13,4% ning kasvaks 2 protsendipunkti võrra aastaks 2020 ja ulatuks 15,3%-ni, sektori kasum kahaneks 10%. Vähesekkuva stsenaariumi korral oleks aastaks 2020 keskkonnatasude osakaal põlevkivisektori tootmiskuludest 19,1%, mis on 3,8 protsendipunkti võrra suurem võrreldes baasstsenaariumiga  ning puhaskasum kahaneks ligi kolmandiku võrra.
  • Põlevkiviõli tootmises kasvaks baasstsenaariumi kohaselt keskkonnatasude osakaal tootmis- kuludes 0,8 porosendipunkti, ulatudes 2020. aastaks 6,2%-ni. Vähesekkuva stsenaariumi korral kasvaks vaadeldaval perioodil keskkonnatasude osakaal põlevkiviõli tegevuse tootmiskuludes 7,7%-ni ning kulude kasvades väheneks kasum 9%, seda eeldusel, et kõik teised kulud vaadeldaval perioodil ei muutu.

Keskkonnaministeeriumi poolt planeeritud mõlema poliitikavaliku korral tõuseb keskkonnatasude osakaal põlevkivist toodetud elektri ja õli hinnas. Kuna põlevkiviõli tootmisel makstavates keskkonnatasudes on põlevkivi kaevandamisõiguse tasu osakaal kogutasudes suurem kui elektri tootmisel, tõstab põlevkivi kaevandamisõiguse tasu määra suhteliselt kiirem kasv teiste keskkonnatasude määradega võrreldes suhteliselt enam põlevkiviõli tootmise keskkonnatasude koormust. Siiski jääb keskkonnatasude osakaal põlevkiviõli hinnas madalamaks kui elektri hinnas.

Vähesekkuva stsenaariumi korral oleks perioodil 2015-2020 keskkonnatasude kasvu mõju toodangu hinnale järgmine:

  • Eeldusel et müügihinnad ei muutu oleks baasstsenaariumi korral 2015. aastal põlevkivist toodetud elektri toodanguühikus keskkonnatasude osa 0,65 senti/kWh ning see kasvaks aastaks 2020 16% ja ulatuks 0,75 sendini kWh-s.  Vähesekkuva stsenaariumi korral ulatuks 2020. aastaks keskkonnatasude osa põlevkivist toodetud elektri toodanguühikus 0,95 sendini kWh-s ning kasv oleks 2015. aastaga võrreldes 47%.  Võrreldes baasstsenaariumiga suureneks keskkonnatasude osa elektri toodanguühikus vastavalt  0,20 sendi võrra kWh kohta.
  • Baasstsenaariumi korral on põlevkiviõli toodanguühikus keskkonnatasude osa 2015. aastal 3,9 USD/barrel ning kasvab 2020. aastaks 16% ja ulatub 4,6 dollarini ühe barreli õli kohta.  Vähesekkuva stsenaariumi korral oleks vastav osa 7,1 USD/barrel  ja baasstsenaariumiga võrreldes kasvaks keskkonnatasu osa põlevkiviõli toodanguühikus vastavalt 2,7 dollari võrra.
  • Põlevkivist toodetud elektri müügihinnast moodustavad 2015. aastal keskkonnatasud 15% ning aastaks 2020 kasvaks baasstsenaariumi korral keskkonnatasude osakaal 18% elektri müügihinnast. Vähesekkuva stsenaariumi rakendumisel oleks keskkonnatasude osakaal elektrienergia müügihinnas 2020. aastal 23%, seega baasstsenaariumiga võrreldes kasvaks keskkonnatasude tähtsus elektri müügihinnas vastavalt 5 protsendipunkti võrra. Arvestada tuleb taas, asjaoluga, et elektri hind püsib eeldatud tasemel.
  • Põlevkiviõli müügihinnas kujuneks baasstsenaariumi korral keskkonnatasude osakaaluks 2015. aastal 3,7%. Vähesekkuva stsenaariumi korral kasvaks keskkonnatasude osakaal 6%-ni põlevkiviõli müügihinnast, eeldades, et õli müügihind püsib eeldatud tasemel. Võrreldes baasstsenaariumiga kasvaks osakaal põlevkiviõli müügihinnas 3 protsendipunkti võrra.

Töö tellis ja rahastas Keskkonnaministeerium. Töö autorid on Praxise analüütikud: Mari Rell, Miko Kupts ja Silja Kralik. Kontakt: Mari Rell, mari.rell@praxis.ee