Sellel nädalal selgus Riigikohtu otsusest, et vanemahüvitise seaduse üks säte on põhiseadusega vastuolus. Avaks selle otsuse tagamaid analüütiku vaatevinklist.

Nii nagu koma asukoht lauses võib määrata otsuse, kas „tappa, mitte armu anda“ või „tappa mitte, armu anda“, nii võib ka sulu asukoht keerulises valemis määrata, kas raha antakse või võetakse.

Vanemahüvitise seaduses on üks valem, mille alusel vähendatakse vanemahüvitise ajal töötasu saavate inimeste vanemahüvitist. Üldpõhimõte on see, et kui lapsevanem soovib, võib ta vanemahüvitise perioodil (väikese koormusega) töötada ning saada töötasu. Et sellel perekonnale rahaliselt ka mõtet oleks, väheneb sel ajal küll vanemahüvitise summa, kuid inimese kogusissetulek (hüvitis + palk) peaks idee järgi ikkagi suurenema.

Selles valemis oli seaduse vastuvõtmisel aga väike viga. Viga valemis võis tekitada ebamõistliku olukorra, kus inimesel, kes sai vanemahüvitist ja samal ajal ka väikest töötasu, ei vähendatud vanemahüvitist proportsionaalselt teenitud palgaga vaid teatud piiri ületades hüppeliselt rohkem. Näiteks võis palga suurenedes 10 krooni võrra vanemahüvitist vähendada 100 krooni võrra või veelgi enam. Seega puudus motivatsioon rohkem töötada või kõrgemat palka ülemuselt välja kaubelda, kuna tulemuseks poleks mitte sissetuleku suurenemine vaid hoopis vähenemine.

Seda, et vanemahüvitise seadust vastu võttes tekkis sellesse valemisse väike apsakas, teadis ja tunnistas sotsiaalministeerium juba üsna ammu. Sellele olid tähelepanu juhtinud nii Praxise analüütikud kui ka Riigikontroll juba 2005. aastal.

2007. aastal muudetigi vanemahüvitise seadust, kuid sellega parandati ära valemis üksnes pool viga. Töötasu suurenedes 10 krooni võrra, ei vähendatud vanemahüvitist enam 100 krooni vaid 75 krooni võrra ja ebamõistlik jõnks jäi valemisse ikka sisse.

Mina ise olin välja pakkunud juba 2005. aastal, et tõstes uues valemis lihtsalt sulu teise kohta, oleks saanud selle ebamõistliku olukorra kaotada ning inimese vanemahüvitist küll vähendataks, kui ta tööle läheb, kuid kokkuvõttes inimese sissetulek ikkagi suureneks. 2007. aastal sain tagasisideks, et ettepanekut arutanud Riigikogu sotsiaalkomisjoni arvates ei peagi vanemahüvitise kõrvalt töötamist soodustama ja seetõttu ei pea neid apse valemites eemaldama. (Olgugi, et samal ajal räägivad Praxise analüütikud ja poliitikud juba ammu ka vajadusest muuta seadust paindlikumaks, et lapsevanemad ei peaks valima töö või pere vahel, vaid saaksid soovi korral mõlemat üheaegselt kombineerida.)

Sellel nädalal tuli siis sotsiaalpoliitika ekspertidele lõpuks appi lausa Riigikohus, kelle otsus (nr 3-4-1-7-13) andis lõpuks selge hinnangu, et tegemist on ebamõistliku seadusepunktiga. Ehkki Riigikohtusse jõudis asi maksimaalset vanemahüvitist saava inimese kaasust analüüsides ja see ajendas endist sotsiaalministrit viitama, et tegemist on marginaalse probleemiga, siis Riigikohus märkis õigesti, et tegelikult puudutab see valem potentsiaalselt kõiki, kes kaaluvad vanemahüvitise ajal töötamist. Praegu võib öelda, et sotsiaalmaksuga maksustatavat tulu saavad vanemahüvitisega samal ajal ligi 7% vanemahüvitise saajatest, kes võiksid konkreetselt olla puudutatud sellest valemist.

Milline võiks olla lahendus? Minu ettepanek oleks tõsta praeguses valemis lihtsalt sulg teise kohta (mille tulemusena valem lihtsustub) ja muuta rangemaks parameetrit, mis vanemahüvitist vähendab töötamise korral. Kokkuvõttes silub see inimese jaoks tema eelarvekõvera ja igal vanemahüvitise tasemel tööpanuse suurendamine ikkagi tõstab inimese kogutulu. Võrreldes praeguse olukorraga võidaksid just osa-ajaga töötajad, mis võiks olla ka töö- ja pereelu ühitamise seisukohast tähtsam, ja kaotaksid vanemahüvitise kõrvalt täisajaga või väga kõrge palga töötavad inimesed.

Lõpetuseks olgu lisatud, et analoogseid lõkse, kus inimesel sissetulek hoopis väheneb, kui ta hakkab töötama või töötamist suurendab, leidub Eesti sotsiaalkaitsesüsteemis veelgi ning nende mõju töötamise stiimulitele võib olla kordades suurem, kui seda saab muuta mõneprotsendise tulumaksumäära langetamisega.

Nii kaotavad kogu oma ennetähtaegse vanaduspensioni need inimesed, kes sooviksid kasvõi veerand kohaga tööle minna või mõne juhuotsa teha. Samamoodi kaotavad töötud enda töötutoetuse või töötuskindlustushüvitise osa-ajaga tööle minnes. Ka hiljuti vastuvõetud vajaduspõhises peretoetuste süsteemis võib sissetuleku vaid ühe-eurone suurenemine jätta pere ilma kogu vajaduspõhisest lapsetoetusest. Samas nii nende inimeste kui ka riigi huvides oleks, et kõik ühiskonnaliikmed tööturul võimete- ja võimalustekohaselt osaleks. Kõikidel nendel juhtudel tasub poliitikakujundajatel kaaluda, kas neid järske jõnkse valemites ei saaks siluda, nii et samaaegselt säiliks inimeste töömotivatsioon ja hoitaks kokku ka sotsiaalkaitsekulusid.

P.S. Et majandusteadlased on viimasel ajal saanud kurikuulsaks vigade tegemisega enda valemites, siis olgu toodud igaks juhuks siin ära ka Stata käsufail, millega ülalpool tehtud joonised on saadud.  Et kogemata poliitikakujundamisel suluviga mängima ei hakkaks (do-fail).

9. mail 2013 toimus Tallinna Lauluväljakul Praxise mõttehommik, millel tõstatati kolm peamist küsimust:

• Millist probleemi peaksid erinevad loodusteadust ja tehnoloogiat populariseerivad tegevused Eestis püüdma lahendada (tegevuste roll)?
• Mida on kõige olulisem järgmise viie aasta jooksul populariseerimistegevustega saavutada (tegevuste eesmärgid)? Kas muutused ühiskonnas ja majanduses nõuavad uute eesmärkide püstitamist teaduse populariseerijatele?
• Milliseid tegevusi ja kuidas oleks tarvis riiklikult korraldada ja toetada? Mida peaks võrreldes praegusega muutma?

Poliitikauuringute Keskus Praxis on Eesti Teadusagentuuri (ETAg) tellimusel teostamas analüüsi, mille eesmärgiks on hinnata teadust ja tehnoloogiat populariseerivate tegevuste tulemusi ja väljundeid ning saada soovitusi populariseerivate tegevuste planeerimiseks tulevikus. Analüüsis on vaatluse all sellised tegevused nagu „Teeme” projektid, teaduse populariseerimise projektikonkursil toetatud noortele suunatud projektid, ETAGi tegevused (ÕTÜ, õpilaste teadustööde riiklik konkurss, õpilasleiutajate riiklik konkurss), AHHAA ja Energia Avastuskeskuse tegevused, TÜ Teaduskooli ja TTÜ Tehnoloogiakooli tegevused ning Tiigrihüppe SA õpilaste konkursid ja projektid. Analüüsi fookuses on põhikoolide ja gümnaasiumide õpilased ning ajavahemik 2007–2011.

Mõttehommikul andsid ülevaate analüüsi peamistest tulemustest Praxise hariduspoliitika programmi juht Laura Kirss ja hariduspoliitika analüütik Hanna-Stella Haaristo, Teaduse ja tehnoloogia populariseerimistegevuste toetamisest eile, täna ja homme andis ülevaate Haridus- ja Teadusministeeriumi teadusosakonna asejuhataja Taivo Raud ning Mõttehommiku arutelu modereeris teadlane Mart Noorma. Arutelul osales üle kolmekümne teaduse ja tehnoloogia populariseerimisega seotud inimese erinevatest asutustest (teiste seas ülikoolid, teaduskeskused, haridusasutused, Haridus- ja Teadusministeerium, Eesti Teadusagentuur, Robotex, Tartu Observatoorium, Eesti Õpilasesinduste Liit, TÜ Eesti Geenivaramu, Hariduse Infotehnoloogia SA, Eesti Kaubandus-Tööstuskoda jpt).

Praxise analüütikud andsid analüüsi tulemuste põhjal ülevaate sellest, milliseid tegevustüüpe Eestis teaduse populariseerimisel seni pakutud  on, milliseid sisuelemente ja eesmärke need on sisaldanud, kuivõrd tegevustega seatud eesmärke seni saavutatud on, milline osa Eesti koolinoortest tegevustega hõlmatud on olnud, milliseid tegevusi peetakse laste huvi äratamise ja selle ülal hoidmise seisukohalt kasulikeks, milline on olnud tegevustes osalemise mõju noorte valikutele ning mida võiks riik täiendavalt teha, et tegevuste elluviijaid paremini toetada. Praxise ettekandega saate tutvuda SIIN.

Haridus- ja Teadusministeeriumi teadusosakonna asejuhataja andis oma ettekandes ülevaate teaduse ja tehnoloogia populariseerimise eesmärkidest ja nende senisest täitmisest, senistest tugevustest ja hästitoimivatest süsteemidest ja probleemsetest teemadest, avalikkuse hoiakutest teaduse ja tehnoloogia suhtes, LTT valdkonna vastuvõtu, õppijate ja lõpetajate osakaaludest ja teadlaste ja inseneride arvu muutumisest läbi aastate ning edasistest sammudest teaduse ja tehnoloogia populariseerimise valdkonnas. Taivo Raua ettekannet saate vaadata SIIT.

Mõttehommiku põhirõhk oli laudkondades toimuvatel aruteludel, mille eesmärgiks oli välja selgitada, millist probleemi peaksid erinevad teadust ja tehnoloogiat populariseerivad tegevused Eestis püüdma lahendada, mida on kõige olulisem järgmise viie aasta jooksul Eestis populariseerimistegevustega saavutada ning missuguseid tegevusi peaks riik korraldama ja toetama?

Peamiste probleemidena toodi arutelude käigus välja järgmised teemad:

• teaduslik maailmavaade pole piisavalt levinud,
• formaalhariduses ei ole reaalained piisavalt tavaeluga seotud,
• õpetajate ja õppe madal kvaliteet,
• vananenud õpikäsitluse jätkumine uute riiklike õppekavade kontekstis,
• noorte ebapiisavad teadmised haridus- ja karjäärivalikute tegemiseks,
• puudulik LTT huvihariduse süsteem,
• asja- ja eakohaste tegevuste puudulikkus madalama õppeastme lastele,
• teaduse populariseerimise sõnumid ei lähtu noortest ning pole asjakohased ning
• projektipõhine haridus (sh huviharidus).

Nendele probleemidele tuginedes tuli arutelude käigus kokku leppida peamised eesmärgid ja nende saavutamiseks vajalikud tegevused, mida riik korraldama peaks. Kuna osalejatel tuli anda ka omapoolne hinnang sõnastatud eesmärkide olulisusele, selgusid mõttehommiku tulemusena eesmärgid tähtsuse järjekorras, mida oleks kõige olulisem teaduse ja tehnoloogia populariseerimistegevustega Eestis järgnevate aastate jooksul saavutada:

1. Teaduslik maailmavaade on viidud noorteni (tegevused noortelt noortele; positiivne kuvand teadusest; kõik erinevad osapooled on samal lainel; interdistsiplinaarsus; uue meedia kasutamine; õpetajakoolitus)
2. Koolikeskkond toetab riiklike õppekavade rakendamist, tuginedes partnerluse põhimõtetele (koolijuhtide toetamine; kogemuste jagamine; õpetajate koolidevahelise mobiilsuse suurendamine; õpilane-õpetaja partnerlus)
3. Riik teadvustab teaduse populariseerimise olulisust nooremas eas laste hulgas (rohkem ressursse alusharidusse (sh õpetajate täiendkoolitused); teadlikkuse suurendamine; rändõpitubade arendamine; näidistegevuste kirjeldused)
4. Karjääriinfo on adekvaatne, lastel on kõrgem enesehinnang ning teaduse populariseerimine toimib elukestva õppe põhimõtetel (toetus õpetajatele, juhtidele, tugispetsialistidele jms; seostamine õppeprogrammidega; kooliaasta pikendamise võimaluse kaalumine; erinevate valdkondade omavaheline koostöö ja tugi)
5. Tasakaal projektitegevuste ja püsirahastuse vahel (erineva ajalise pikkusega projektide taotlusvoorud; end tõestanud projektidele püsirahastuse võimaldamine)
6. LTT huviharidus ei ole enam kunstlik (programmide ja õppematerjalide arendamine; juhendajate võrgustik ja tugi; toimuva ja olemasolevaga seostamine; ühise eesmärgi seadmine; juhendajate väärtustamine)

Kommenteeri teemat omalt poolt postituse kommentaariumis!

27. veebruaril toimus Tallinnas seminar „E-lahenduste tulevik Eesti tervishoius ja sotsiaalhoolekandes“. Seminari eesmärk oli jõuda arusaamale milline peaks olema riigi, KOVide, sotsiaalhoolekande- ja tervishoiuteenuste osutajate ning virtuaallahenduste pakkujate roll e-lahenduste võimaldamisel ja rakendamisel. Samuti arutleti selle üle, millised peaksid olema virtuaallahenduste osapoolte järgnevad tegevused, mis võimaldaksid laialdaselt pakkuda vajalikke sotsiaalhoolekande- ja tervishoiuteenuseid infotehnoloogiliste lahenduste abil.

Kes peaks olema teenuseosutaja?
Kohalviibijad arutlesid selle üle, kes peaks e-tervise ja e-hoolekande teenuseid osutama.
1.    E-teenuseid peaksid täiendavate teenustena pakkuma tänased teenuseosutajad

• E-teenused on üks teenuste osutamise vorm ja selles valguses peaksid teenuste osutajateks olema need samad osapooled, kes praegu nii-öelda päristeenuseid osutavad – hoolekandesüsteem ja meditsiinisüsteem.
• E-teenuse osutajaks tervishoius ja sotsiaalhoolekandes peab olema organisatsioon või asutus, kes on seadusejärgselt kohustatud tervishoiu- ning sotsiaalhoolekande teenuseid osutama, e-teenuse osutamise jaoks ei ole vaja luua eraldi organisatsiooni, kes neid osutaks nii-öelda päristeenuste kõrval.
• Sotsiaalhoolekande ja tervishoiu e-teenuste osutamise viis on erinev, kuid sisuliselt jääb see tervishoiu- ja sotsiaalhoolekandeteenuseks.

2.    Teenuste disain peaks olema patsiendikeskne

• Keskenduda ei tohiks ainult e-teenustele, sest ära ei tohiks kaduda vahetu kontakt inimesega, kui inimesel on soov mitte e-teenust kasutada, siis peaks võimalus ka olemas olema.
• Teenuseosutaja peaks olema patsiendikeskselt meelestatud. Kui patsient pöördub sotsiaalhoolekande teenuste saamiseks omavalitsuse poole, kuid vajab hoopis tervishoiuteenust, või vastupidi – patsient pöördub tervishoiuteenuse osutaja poole, kuid vajab hoopis sotsiaalhoolekandeteenust, siis peaks olema võimalik patsient ka õigesse kohta suunata. Sealjuures ei peaks olema patsient see, kes süsteemis õiget kohta oma murega pöördumiseks otsib.

3.    E-teenuste laialdaseks kasutuselevõtuks on vajalik  keskne riiklik koordineerimine

• E-tervise ja e-hoolekande teenuste tehniliseks loomiseks on vaja riigi poolt luua tehnilised vahendid, infrastruktuur (sidekanalid) ja standardid.
• Teenuseosutamise tehniliseks baasiks võiks olla portaalilahendus, mis töötab arvutites ja telefonides. Riigi poolt tellitud ja pakutavad peaksid olema kindlad teenused, mis tagavad inimese toimetuleku.  Lisaks riigi poolt arendatud ning tagatud põhiteenustele võiksid olemas olla mugavusteenused, mida arendavad eraettevõtted.
• E-teenuste juurutamisel ja osutamisel on olulised kohapealne tehniline tugi, motivatsioon teenuse osutamiseks, rahastus, personal.
• Võtmeküsimus on selles, et kuidas erinevate teenusepakkujate puhul vältida olukorda, et igaüks pakub e-teenuseid omaette – ühel osapoolel (keskvõimul) peab olema aktiivne roll koordineerimisel ja see roll  peab olema palju aktiivsem, kui see täna on.

Lisaks leiti järgmist:

• Info- ja kommunikatsioonitehnoloogiliste lahenduste abil saab toetada inimeste mitmesuguseid teenusevajadusi nagu koduhoolduse pakkumine, mis suurendab patsientide turvalisust. Koduhoolduse pakkumine e-lahenduste abil toetab sotsiaalset suhtlemist ja väldib patsiendi isolatsiooni jäämist. E-lahendusi saab kasutada ka mitmesuguste juhismaterjalide produtseerimiseks ning nende kattesaadavuse parandamiseks e-kanali kaudu. Tervishoiusüsteemis saab ITK lahenduste abil teostada tervisenõustamist, kus ei ole vajadust kedagi füüsiliselt läbi vaadata. Samuti saab ITK lahendusi kasutada krooniliste patsientide kaugjälgimisel.
• Oluline on teenusedisain – teenuse arendaja peaks end teenuse disainimisel panema  patsiendi olukorda. Info- ja kommunikatsioonitehnoloogiliste lahenduste abil osutatav teenus peaks olema patsiendi vajadustele vastav ning e-teenuse kasutamine ei tohiks tavapärast elu segada. Patsient peab asjal kasu nägema, kui tema seda kasu ei näe, siis on e-lahendusi sotsiaalhoolekandes ning tervishoius raske patsiendi puhul rakendada. Selleks, et aidata vajadusele vastav teenus patsiendil üles leida tuleb e-lahenduste näol pakutavaid teenuseid kui innovatsiooni aegsasti juurutama hakata. Sotsiaalhoolekandes ja tervishoius tuleb teenuste disainimisel juba täna mõelda sellele, millised on tulevikupatsiendid täna.
• Järgmiste sammudena info- ja kommunikatsioonitehnoloogiliste lahenduste laialdasemal rakendamisel võiks keskvalitsus hinnata ja analüüsida sotsiaalhoolekande ja tervishoiu e-lahenduste pilootprojektide tulemusi. Kui selgub, et pilootprojekt on olnud tulemuslik ning sellel sotsiaalhoolekande- ja/või tervishoiuteenuste osutamisel positiivne mõju, siis saab kaaluda nende teenuste rakendamist laiemalt. Pikas perspektiivis vajab kogu sotsiaalhoolekande- ja tervisesüsteemi sisu ning korraldus kaasajastamist. Kui tahetakse rääkida ühtsest integreeritud süsteemist Eestis, siis on vajalik ära kirjeldada üleriigilised teenusestandardid.

Seminaril kaardistati, missugused on erinevate osapoolte rollid. Kaardistamise tulemused on toodud allpool tabelis.

Kokkuvõttes saab välja tuua, et e-teenuste pakkumisel sotsiaalhoolekandes ning tervishoius on olulised riiklik aktiivne koordineerimine, patsiendi teadlikkus, osapoolte arusaam integreeritud teenuste osutamise süsteemist, standardid nii teenusele enesele kui ka kasutatavale tehnilisele lahendusele ning info liikumine osapoolte vajaduste kohta. Kui erinevaid teenusvajadusi toetavaid e-lahendusi rakendada suurema arvu inimeste peal kui senised pilootprojektid on seda teinud, siis võiksid e-lahendusel põhinevad e-teenused muutuda odavamaks. E-lahendusel põhinev teenus oleks hea tugiteenus teiste sotsiaalhoolekande- ning tervishoiuteenuste kõrval.
Seminaril osalesid esindajad Tallinna Sotsiaal- ja Tervishoiuametist, Sotsiaalministeeriumist, Ida-Tallinna Keskhaiglast, E-tervise Sihtasutusest, Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumist, Riigikantseleist, Eesti Tervisetehnoloogiate  Klastrist, Medicine Estoniast, Eesti Patsientide Nõukojast, Arengufondist, Eesti Infotehnoloogia ja Telekommunikatsiooni Liidust,  Eesti Haigekassast, E-tervise Sihtasutusest, Saaremaa Arenduskeskusest, Kuressaare Hoolekandest, Pärnu Haiglast, Tallinna Tehnikaülikoolist, Tallinna Ülikoolist, Gravitas Consultist, Smart City Labist, SA Tuurust, Helmes AS-st.

Seminaril oli kolm ettekannet, mis kirjeldasid praktilisi kogemusi e-lahendustega. Anneli Rasu Saaremaa Arenduskeskusest rääkis pilootprojekti VIRTU rakendamise kogemusest Saaremaal, mille eesmärk oli toetada eakate toimetulekut kodus. Dr Kai Sukles rääkis krooniliste haigustega patsientide kaugjälgimisest DREAMING projekti eeskujul. Raivo Allev Tallinna Sotsiaal- ja Tervishoiuametist tutvustas erinevaid e-lahendusi, mida Tallinna linnas on rakendatud.

Viimasel ajal on palju uudiseid tulnud eestlaste ettevõtlusaktiivsuse vallast, seda nii regulaarse statistika kui uute, rahvusvaheliste uuringute kontekstis. Kohati on sõnumid vastuolulised. Teen siinkohal olemasoleva info põhjal väikse ülevaate, mis toob ehk asjasse natuke selgust.

Mida statistika näitab

Ettevõtlusaktiivsust on iseenesest kohutavalt raske mõõta, iga indikaator kajastab seda teemat erinevast küljest. Kõige lihtsam on vaadata ettevõtete arvu ja on selge, et Eestis ettevõtete arv kasvab (vt joonised 1 ja 2). 2009.a. aset leidnud füüsilisest isikust ettevõtjate (FIE) arvu kasv tuleneb küll statistika kogumise põhimõtete muutumisest (üksnes Maksuametis registreeritud FIEsid Statistikaameti andmed varem ei kajastanud), kuid kiiresti on kasvanud just osaühingute (OÜ) arv. See iseenesest ei pruugi veel ettevõtlikkust näidata, osaühingu loomine on lihtne ja odav ning osaühingu või paari omamine võib olla kasulik erinevatel põhjustel, nt pisikeste lisatööotsade tegemiseks põhitöö kõrvalt, mis ei tee inimesest veel sõna otseses mõttes ettevõtjat – sedasama võiks teha ka töövõtulepinguga ja paljud teevadki. Lisaks sisaldab see arv hulgaliselt mitte-aktiivseid ettevõtteid (vahe aktiivsete ja mitteaktiivsete vahel on näha joonisel 5). Ja lisaks tuleb arvestada, et lähtumine juriidilisest vormist on piirav. Nt puudutab see trendikat ja samas hoomamatut sotsiaalset ettevõtlust. Kui inimene on põhimõtteliselt ettevõtja, aga ettevõtte asemel on tal MTÜ, siis sellised ettevõtlusaktiivsuse indikaatorid (nt ettevõtete arv, ettevõtete arv tuhande elaniku kohta) sellist ettevõtjat ei kajasta.

Joonis 1. Ettevõtete arv aastatel 2005-2011.

Allikas: Statistikaamet

Joonis 2. Uute ettevõtete loomine aastatel 2005-2011.

Allikas: Äriregister

Kõige selle tõttu on mõttekas siia juurde vaadata ka Statistikaameti tööjõu uuringu andmeid – kui paljud inimesed ise ütlevad, et nad on põhikohaga ettevõtjad (siinkohal on välja jäetud talupidajad ja vabakutselised). Vahet tehakse veel palgatöötajatega ja üksikettevõtjatel. Ilmneb, et ka ettevõtjate arv on võrreldes buumiajaga siiski kahanenud ja viimastel aastatel suhteliselt stabiilne, näidates väikest kasvu (vt joonis 3).

Joonis 3. Ettevõtjate arv 2005-2011, tuhandetes

Allikas: Statistikaamet

Huvitavaks läheb aga siis, kui vaadata eraldi eestlasi ja mitte-eestlasi (joonis 4). Eestlaste hulgas on ettevõtlusaktiivsus peale sügavat langust taastunud, mitte-eestlaste hulgas aga mitte. Seega keskmist tõmbavad alla just mitte-eestlased ehk kui nt on soov tõsta ettevõtlikkust ja lähtutakse sellest näitajast (mida uues Eesti ettevõtluse kasvustrateegia 2020 dokumendis tehakse), siis peaks tähelepanu pöörama rahvuslikele erisustele.

Joonis 4. Ettevõtjate arv rahvuste lõikes, 2005-2011, tuhandetes

Allikas: Statistikaamet

Kokkuvõttes võib öelda, et ettevõtete arv kasvab tunduvalt kiiremini kui ettevõtjate arv (joonis 5), aga siiski on eestlaste hulgas ka ettevõtjate arvukus kasvuteel ehk siis jutud eestlaste ettevõtlusaktiivsuse kasvust ei ole liialdus.

Joonis 5. Ettevõtjate (inimesed) ja ettevõtete arv 2005-2011,tuhandetes

Allikas: Statistikaamet

Iseküsimus on, mis see optimaalne ettevõtjate osakaal hõivatutest võiks olla. Hetkel on Eestis neid tunduvalt vähem kui EL keskmiselt (joonis 6), kuid oleme samas liigas USA, Kanada, Prantsusmaa, Rootsi jts riikidega. Iseendale tööandjate arvukuse poolest on ELs eesrinnas Itaalia, Poola, Kreeka, Portugal.

Joonis 6. Iseendale tööandjad osakaaluna kõigist hõivatutest (%)

Allikas: OECD Factbook: Economic, Environmental and Societal Statistics, 2011

Eurobaromeeter kinnitab eestlaste vähemalt keskpärast ettevõtlusaktiivsust

Ettevõtlusaktiivsust mõõdetakse ka mitmete rahvusvaheliste rahvaküsitluste raames. Eurobaromeetri uuringusse on Eesti kaasatud aastast 2004. aastast ning uuringut viiakse läbi iga paari-kolme aasta tagant. Uuritakse inimeste eelistusi palgatöö ja ettevõtluse osas, ettevõtlusega alustamise takistusi ja soodustavaid tegureid, hoiakuid ettevõtluse suhtes laiemalt aga ka seda, kas on juba astutud konkreetseid samme ettevõtte asutamiseks või isegi kunagi reaalselt ettevõtte asutatud. Eraldi uuritakse, miks ettevõte on asutatud, kas nähti ärivõimalust või oli see pigem vajadustest tingitud samm.

Äsja avaldatud viimane uuring  näitas, et 35% eestlastest eelistaks võimalusel iseendale töö andmist palgatööle, mis on suhteliselt sarnane EL keskmisele proportsioonile (37%). Mõlemad näitajad on muide langenud, 2009.a. oli ettevõtluse eelistajaid eestlaste seas 43% ja EL keskmiselt 45%. Ettevõtluse eelistena nähakse pigem eneseteostust, iseseisvust, paindlikkust, väiksem osa vastanuist tõi välja ka kõrgemaid sissetulekuid. Ettevõtlust peljatakse läbikukkumise hirmu, sissetulekute ebastabiilsuse, liigse töökoormuse tõttu. Huvitaval kombel väga vähesed (7%) muretsevad töökoha kaotamise riski pärast (job security), EL vastav keskmine on 19%. Selge on see, et ettevõtlusest huvitunuid on rohkem, kui neid, kes reaalselt tegudeni on jõudnud (eelneva statistika põhjal). Eks muidugi see eelistuste küsimus on hüpoteetiline ja reaalses elus võivad needsamad inimesed ikkagi valikuhetkel otsustada tasuva palgatöö kasuks.

Üks huvitav nüanss, mis välja tuli, puudutas ettevõtluse ja ettevõtjate mainet laiemalt. Eestlased on isegi positiivsemad kui EL inimesed keskmiselt, hinnates ettevõtjate panust tööhõive ning uute toodete ja teenuste loomisesse. Samas 71% eestlastest (ja vaid 57% EL inimestest keskmiselt) arvavad, et ettevõtjad lõikavad teiste inimeste töö arvelt ikkagi omakasu ning mõtlevad eelkõige oma taskute täitmisele (61% vastanutest võrreldes 51%ga ELs keskmiselt).

Rääkides aga konkreetselt ettevõtlusaktiivsusest, siis ilmnes, et 24% vastanutest tegeleb hetkel ettevõtte asutamisega või on kunagi ettevõtte asutanud. Kui arvestada, et võrreldes 2009. aastaga on see näitaja kahe protsendipunkti võrra tõusnud ning EL keskmine on 23%, võiks öelda, et arengud on positiivsed. Muretseda võiks aga ettevõtlusega alustamise ajendite pärast – nagu jooniselt 7 ilmneb, suur osa ettevõtte alustanutest tegi seda olude sunnil (vajadusettevõtlus). Selliseid ettevõtteid on Eestis võrreldes EL keskmisega tublisti rohkem. Selle teema osas annavad aga erinevad uuringud erinevaid tulemusi ehk siis hiljuti avaldatud Globaalse ettevõtlusmonitooringu andmed on veidi optimistlikumad.

Joonis 7. Ettevõtjate ja ettevõtete arv 2005-2011,tuhandetes

Allikas: Eurobaromeetri uuringud 2004-2012

Globaalne ettevõtlusmonitooring

Globaalse ettevõtlusmonitooringu (Global Entrepreneurship Monitor, GEM) keskmes on ettevõtlusaktiivsuse mõõdik, milleks on täisealiste inimeste osakaal, kes on hiljuti (3,5 aasta jooksul) asutanud ettevõtte või astuvad hetkel samme ettevõtte asutamiseks. Eelmisel aastal osales Eesti esimest korda GEM uuringus ja ilmnes, et Eestis on selliseid varase faasi ettevõtjaid suhteliselt palju 14%,mis ületab tublisti EL keskmist (8%). Numbrid on madalamad võrreldes Eurobaromeetri uuringuga tingituna kitsamast definitsioonist (ajaline piirang – 3,5 aastat). Eesti EL keskmist sel määral ületav tulemus on siiski üllatav.

Ka GEM uuring vaatab ettevõtlusega alustamise motiive, täpsemalt – vajadusettevõtluse mõiste võetigi kasutusele GEM uuringute raames 2001. aastal. Vajadusettevõtlus hõlmab siis ettevõtjaid, kes on ettevõtlusesse nö tõugatud, kuna puudusid muud töövõimalused või kes seisid silmitsi ohuga lähitulevikus töö ja sissetulek kaotada. Sellele vastandub võimalusettevõtlus, mis on ajendatud eelkõige ärivõimaluse ärakasutamisest. GEM uuringu põhjal ei ole vajadusettevõtluse osakaal Eestis suur – 18% võrreldes EL keskmise 21%ga. Võimalusettevõtluse osakaal on vastavalt 49% ja ELs 47%. Seega on tulemus oluliselt erinev võrreldes Eurobaromeetri uuringuga. Eks teatud määral tuleb see metoodikast – GEM uuringus võisid osad neist, keda Eurobaromeetri uuringus vajadusettevõtjaiks klassifitseeriti, jääda nö kombineeritud motiividega ettevõtjaiks, mis oli kolmas valikuvariant. Lisaks ka see mainitud ajapiir.

Eestlaste üldised hoiakud ettevõtjatesse ja ettevõtlusesse on ka GEM uuringu põhjal EL keskmisest pisut tagasihoidlikumad, kuigi mitte nii negatiivsed kui Eurobaromeetri uuringust ilmnes. Samas küsiti ka täiesti erinevaid aspekte. Igatahes tundub, et see on teema, millega peaks tegelema. Ja eks seda on tõdetud varemgi – Vabariigi Valitsuse tegevusprogramm aastateks 2011-2015 toob ühe tegevussuunana välja „väärtustame ettevõtjat ühiskonnas kui uue rikkuse loojat,“ kahjuks pole siiani vastavaid tegevusi silma jäänud.

GEM uuring toob veel välja rea huvitavaid aspekte ettevõtlust takistavate ja soodustavate tegurite ning ettevõtete jätkusuutlikkuse osas. Tulemustega saab tutvuda GEM üleilmses aruandes ja mõningate tõlgendustega Arengufondi poolt tehtud ülevaates.

Kokkuvõttes võiks vist öelda, et ettevõtlusaktiivsusega on lood Eestis suhteliselt head ja märgata on väikest aktiivsuse kasvu peale majanduslanguse ajal aset leidnud kukkumist. Ettevõtlusest huvitatuid on veelgi ja ideaalis võiks neil olla võimalus end teostada neile sobival viisil. Takistavatest teguritest on viimasel palju räägitud, nendega tegeletakse ja tuleb edasi tegeleda. Pisut segaseks jääb aga vajadusettevõtluse osakaal Eestis, mis võib siiski olla probleemiks. Senisest enam peaks kindlasti aga tähelepanu pöörama mitte-eestlaste vähenenud ettevõtlusaktiivsusele ja teise teemana suhteliselt negatiivsetele hoiakutele ettevõtjate suhtes.

Autor: Praxise majanduspoliitika analüütik Anne Jürgenson

Läänemere piirkonna riikide ühine uus veebiportaal newsWave otsib Eestist vabatahtlikke blogikirjutajaid. Taotlust osaluseks saab esitada kuni 4. veebruarini.

Läänemere riikide projekti ONE BSR raames avatakse peagi veebiplatvorm newsWave, mis hakkab kajastama piirkonna uudiseid. Projekti eesmärk on leida üles Läänemere piirkonnale omaseid iseloomujooni ning neid maailmale tutvustada.

Eestvedajate sõnul soovitakse Läänemere piirkonna elukeskkonda, traditsioone ja võimalusi tutvustada rahvusvaheliselt just sel viisil, kuidas seda näevad siin piirkonnas elavad inimesed. Seetõttu kuulutati välja konkurss blogijate leidmiseks Eestist, Soomest, Saksamaalt, Lätist, Leedust, Norrast, Poolast, Venemaalt, Rootsist ja Taanist.

Kandideerima oodatakse inimesi, kes kirjutaksid oma igapäevaelu kogemusest, hobidest, huvialadest ja sündmustest newsWave veebiportaalis vähemalt korra kuus ühe aasta jooksul. Blogijad võivad olla erinevate elualade esindajad, näiteks kunstnikud, teadlased, üliõpilased jt, kel oleks soov jagada mõtteid kohalikust eluviisist, traditsioonidest ja sündmustest. Eelduseks on hea inglise keele oskus. Blogikannetesse võib lisada ka endatehtud fotosid ja videoid.

newsWave´i liikmetel avaneb võimalus jõuda suure hulga rahvusvahelise auditooriumini ning olla osa rahvusvahelisest blogijate võrgustikust.

Osalemiseks tuleb täita registreerimisankeet enne 4. veebruari. Parimatel blogijatel on võimalus kaasa lüüa ka Läänemere ringreisil 2013. aasta suvel.

Täpsemad tingimused ja kandideerimisinfo on SIIN!

ONE BSR on rahvusvaheline projekt, mida kaasrahastab Euroopa Liit Läänemere piirkonna programmi 2007-2013 kaudu ja mida viivad ellu 17 partnerorganisatsiooni üle kogu Läänemere. Eestipoolne projektipartner on Poliitikauuringute Keskus Praxis.

Lisainfo:

Franziska Schindler

ARS BALTICA Secretariat (Saksamaa)

projects.arsbaltica@nordkolleg.de