Mõttehommik, 12.01.2018

Äkki saame siiski ka Maarjamäe monumenti ühel päeval suhtuda kui märki meie sõjakast minevikust, millega me oleme rahu teinud, arutleb Tarmo Jüristo Vikerraadio päevakommentaaris.

1789. aasta 14. juulil leidis Pariisis aset sündmus, millest sai Prantsuse revolutsiooni ajalooline haripunkt ning mida tähistatakse tänaseni Prantsusmaa olulisima rahvuspühana – Bastille’ kindluse ründamine.

Bastille oli selleks ajaks seisnud samal kohal veidi üle neljasaja aasta, olles algselt ehitatud kaitsma linna idakülge Saja-aastases sõjas. 15. sajandil sai kindlusest aga riiklik vangla, kuhu erinevad Prantsuse kuningad hakkasid sulgema ennekõike neid, kelle tegevust nad nägid otsese ohuna oma võimule. Ja kuigi Bastille’ ründamise konkreetne põhjus sel juulikuu päeval oli tegelikult sealsete püssirohuvarude kättesaamine, sai vallutatud vanglast revolutsiooniliselt meelestatud prantslaste jaoks despotismi, rõhumise, ebaõigluse ja ülekohtu sümbol.

Nii ei olegi imestada, et kohe pärast kindluse komandöri Bernard-René de Launay hukkamist ning selle kongidest leitud seitsme vangi vabastamist otsustas üks revolutsiooni juhtidest, krahv de Mirabeau, lasta Bastille’ lammutada. Juba sama aasta novembriks oli see töö lõpetatud.

See õpetlik ajalooline episood meenus mulle seoses läinud nädalal puhkenud aruteluga Maarjamäe monumendi tuleviku üle, mille tõukeks sai justiitsminister Urmas Reinsalu raadiousutluses öeldud märkus, et võib-olla tuleb memoriaali praeguse ümberehituse ja remondi käigus seal ka üht-teist lammutada.

Ühelt poolt sai Reinsalu öeldust ennekõike Vene meedia vahendusel kähku kindlas kõneviisis tõdemus, et valitsus on otsustanud järjekordse Teise maailmasõjaga (või Suure Isamaasõjaga, nagu sellele Venemaal tavatsetakse viidata) seotud memoriaali lammutada.

Teisalt sai teema aga uue tuule tiibadesse ka Eesti avalikus arutelus nii sotsiaal- kui ka pärismeedias. Hulk inimesi hakkas juba aastaid Pirita tee ääres rahus seisnud rohtuvale ja tasapisi lagunevale kompleksile ühtäkki ilmse enesestmõistetavusega viitama kui „Maarjamäe punamonumendile“ ning arutama, et kui sellest nii suurt jama ei tuleks, siis võikski mõistlik olla see “betoonkolakas” sealt ära kaotada.

Mulle tundub see ühtaegu nii ohtlik kui ka täiesti ebavajalik suund. Ilmselgelt on Venemaa meediareaktsiooni eesmärk tõsta Maarjamäe kompleks sümboli staatusse, mis rõhutaks reljeefselt erinevaid minevikukäsitlusi ning tooks selle erinevuse teravalt tagasi ka tänasesse päeva. Rääkides „punamonumendist“ mängime me ise seda mängu kaasa.

Ajalugu on juba kord selline asi, mille suhtes meie vaated ja arusaamad kipuvad aja jooksul muutuma. Näiteks on Eestimaa täis erinevaid mõisakomplekse, mis omamoodi on ju samuti mälestusmärgid kunagisele ajaloolisele ebaõiglusele. Toompea loss, kus täna meie riigikogu koos käib, oli algselt taanlaste püstitatud ordulinnus. Ometi ei kaalu me täna ju enam tõsiselt, kas peaks neid kasvõi „osaliselt“ lammutama.

Nii tunduks mõistlik, et me ka Maarjamäe lammutamismõtetega veidi hoogu peaksime. Meie ajaloos on kahtlemata olnud episoode, mille üle meil ei ole suuremat põhjust rõõmsad olla, kuid ka need õnnetud episoodid on siiski osa meie ühisest ajaloost. Monumente lammutades ja nende asemele uusi püstitades ei tee me midagi olematuks.

Kui me tahame oma minevikuga rahu teha, siis on võti ennekõike meis endis – ennekõike selles, milliste silmadega me mingeid mälestusmärke vaatame, mitte selles, milliseks me nad füüsiliselt vormime. Kui Bastille oleks 1789. aasta suvel maha lõhkumata jäänud, seisaks ta tõenäoliselt täna seal nii, nagu Toompea linnus Tallinnas või Toweri kindlus Londonis — turistide ja linnakodanike rõõmuks ilma, et keegi end sellest väga puudutatuna tunneks.

Äkki saame siiski ka Maarjamäe monumenti ühel päeval samamoodi suhtuda: kui märki meie sõjakast minevikust, millega me oleme rahu teinud.

Arvamus on avaldatud ERR portaalis.

Mõttehommik, 12.12.2017

Läinud nädala alguses püüdis Eesti avalikkuse tähelepanu Raimond Kaljulaidi hinnang, et Eestis on taaskord aeg küps uue erakonna loomiseks. „Arvestatav osa mõjukaid ettevõtjaid, riigiametnikke, aga ka eri erakondade poliitikuid tunneb, et [selleks] on vajadust ja ruumi. Paljude meelest on vaja midagi, mis raputaks Eesti poliitikat ning avaks tee uutele tulevikku vaatavatele ideedele ja inimestele,“ kirjutas Kaljulaid oma Eesti Päevalehe artiklis ning lisas, et „ka arvestataval osal valijaskonnast on selline tunne.“

See täheldus sisaldab endas vaikivat eeldust, et tänases Eesti poliitikas on tulevikku vaatavatele ideedele ja inimestele tee suletud ning et meie praegused poliitikud on kuidagi olemuslikult tagurlikud. Siin tekib muidugi aga kiuslik küsimus, kuidas me sellisesse kahetsusväärsesse olukorda sattunud oleme. Sest on ju ka kõik tänased erakonnad kunagi olnud need uuendusmeelsed ja värsked jõud, kes on omal ajal tulnud poliitikasse uute, tulevikku vaatavate ideede ja inimestega.

Sellele võib muidugi vastata, et inimesed muutuvad – või täpsemini, laenates lord Actoni kuulsat ütlust, et võim korrumpeerib. Siis aga ei saa ka täna uute tulevikku vaatavate inimeste leidmine olla lahendus, vaid pelgalt ajutine leevendus, kuni ka nemad võimu juurde pääsedes korrumpeeruvad ning meil tuleb taas kord Eesti poliitikat raputada ja nad uute tulevikku vaatavate inimeste ja ideede vastu välja vahetada. Kui me just ei usu, et erinevalt kõigist varasematest üritustest õnnestub meil seekord lõpuks ometi leida need päriselt õiged ideed ja inimesed.

Pigem tundub aga tõenäoline, et järgmiste või hiljemalt ülejärgmiste valimiste ajaks oleme jälle samas kohas tagasi ja tõdeme, et jälle ei suutnud me leida neid õigeid inimesi ja et taas pidime nende uutes ja lootustandvates ideedes pettuma. See on rahulolematuse, lootuse ja pettumuse lõputu tsükkel, mis end vääramatu järjekindlusega ikka ja jälle kordab.

Kardetavasti on probleem siin milleski muus. Demokraatlik poliitika ei ole funktsioon inimestest või isegi ideedest, vaid ennekõike institutsioonidest ja praktikatest. Just need institutsioonid ja praktikad – seadused, reeglid, kokkulepped ja kompromissid, otsustus- ja osalusprotseduurid, parlament, kohtud, meedia jne – tagavad meile keskkonna, kus me saame elada ja toimetada üheskoos ka siis, kui me üksteisega paljudes asjades ei nõustu. See mittenõustumine võib teinekord tunduda väga tüütu, kuid on oluline endale aru anda, et selle puhul pole tegemist mingi demokraatia tülika kõrvalmõjuga, vaid vastupidi, selle olemusliku südamikuga. Demokraatia ongi ühiskonnakorraldus, mis väärtustab eriarvamusi kõrgemalt kui üksmeelt.

Oodates uut erakonda või poliitikut, kes saabub meile õnne tooma ja meie põlve uueks looma, loodame sisimas, et leidub keegi, kes Aleksander Suure moel Gordioni sõlme läbi raiub ning lahendab ühe otsustava hoobiga kõik need keerulised, erimeelsusi põhjustavad probleemid, millega me ühiskonnana vastamisi seisame. Me ootame kangelast, kes lahendaks meie probleemid, nii et me ei peaks neid ise lahendama; kes viiks meid ühisesse tulevikku, kus me kõik oleks rahul ja üksmeelel.

Rahulolematus tänase poliitika ja poliitikutega on igati mõistetav, kuid selle põhjuseid – ning seega ka lahendusi – ei peaks otsima inimestest, keda me end esindama valime. Demokraatliku poliitika parandamise võti pole poliitikute regulaarses vahetamises, vaid nendes varem mainitud institutsioonides ja praktikates. Nende parandamine ja täiustamine ei ole aga miski, mida saaks keegi teine meie eest ära teha, ühe hoobiga lahendada. See nõuab panust meilt endilt, valijate ja kodanikena.

Panust, mis on rohkem kui see, et me kord iga paari aasta tagant järjekordse protestihääle korrumpeerunud poliitikute karistuseks valimiskasti laseme ning ootame, et lõpuks ometi tuleks keegi, kes meid päästab. Sest nagu ütles Bertold Brechti oma 1938. aastal kirjutatud näidendis „Galileo“: „Õnnetu pole mitte see maa, millel puudub kangelane, vaid selline, mis teda vajab.“

Arvamus on avaldatud ERR portaalis.

Mõttehommik, 15.11.2017

Nii nagu trükipress Martin Lutheri teeside esitamise aegses Euroopas, muudab täna internet meie majandust ja poliitikat, muudab seda, kuidas me omavahel suhtleme, muudab seda, kuidas me mõtleme sellest, mis on tõde ja mis on vale, kirjeldab Tarmo Jüristo Vikerraadio päevakommentaaris.

Neil päevil möödus 500 aastat päevast, mil Martin Luther naelutas oma 95 teesi Wittenbergi kiriku uksele ja käivitas sellega sündmuste jada, mida me teame täna kui reformatsiooni. See muutis tollast Euroopat — ja seeläbi kogu maailma — tundmatuseni.

Me oleme harjunud pidama seda sündmust erakordseks, kuid omas ajas ei olnud selles päevas tegelikult kuigi palju dramaatilist.

Võtame või teeside kirikuuksele naelutamise – see oli 16. sajandi Saksimaal levinud moodus teoloogiliste debattide algatamiseks. Ja kuigi Lutheri teesid olid teravalt kriitilised mitmete tollase katoliikliku kiriku seisukohtade ning praktikate suhtes, ei olnud ka nende sisu tegelikult midagi ennekuulmatut: umbes sajand varem oli väga sarnaseid seisukohti väljendanud Jan Hus.

Lutheri teeside mõju osutus palju fundamentaalsemaks kui nende autor ise ilmselt kunagi oleks osanud osanud loota või ette näha. Kui Lutheri enda soov oli lihtsalt juhatada kristlus tagasi oma algsete lätete juurde, puhastada see sellistest praktikatest nagu indulgentside müümine või pühakute kummardamine, siis järgmise pooleteise sajandi jooksul tegi kogu Euroopa läbi terve hulga mastaapseid muutusi, mille tagajärjel langesid kuningad ja tekkisid rahvusriigid ning sai alguse teadusrevolutsioon ja nii edasi.

On mitu põhjust, miks Lutheri teesid nii mõjukaks osutusid, kuid enamus ajaloolasi on sama meelt, et üks olulisematest nende hulgas oli trükipress. Johannes Gutenberg võttis tinalaoga trükimasina kasutusele umbes 1440. aastal ning 16. sajandi alguseks oli trükipress levinud juba üle kogu tollase Euroopa ja selle abil oli välja lastud enam kui 20 miljonit köidet. Kui Jan Husi ketserlike õpetuste levikule oli paavstil suhteliselt lihtne piir panna, siis Lutheri teesid levisid kulutulena üle kogu kontinendi, tekitasid debatte ning leidsid lugematuid toetajaid enne, kui Vatikan reageeridagi jõudis.

Nii võib ilma suurema liialduseta öelda, et reformatsioon ning sellele järgnenu olid mitte religioosne, vaid ennekõike tehnoloogiline revolutsioon. See oli mastaapne ühiskondlik muutus, mis sai võimalikuks läbi tehnoloogia, mis lubas informatsioonil liikuda moel ja kiirusel, mis oli olnud kujuteldamatu. Kui väga tollased võimukandjad ka seda kontrollida ei püüdnud, see polnud lihtsalt võimalik.

Mulle tundub, et sellel poole aastatuhande tagusel ajal on mitu väga mõtlemapanevat sarnasust meie tänase olukorraga. Internet tehnoloogiana on olnud olemas juba enam kui viiskümmend aastat. Ometi oleme alles nüüd jõudnud sinnamaale, et see on jõudnud tõepoolest kõikjale. Ja nii nagu 16. sajandi alguses, ei ole ka meie täna tegelikult valmis selle muutuse mõjude ja tagajärgedega toime tulema.

Nii nagu trükipress hiliskeskagses Euroopas, muudab internet täna meie majandust ja poliitikat, muudab seda, kuidas me omavahel suhtleme, muudab seda, kuidas me mõtleme sellest, mis on tõde ja mis on vale. Nii nagu kärisesid 16. sajandi Euroopa ühiskonnad, ragisevad praegu õmblustest meie omad. Ja nii nagu toona, püüame me ka täna džinni pudelisse tagasi ajada, leida moodust, kuidas omavahel ära leppida ja naasta vanade heade aegade juurde.

Nagu me ajalootunnist mäletame, tõi reformatsioon endaga kaasa pea 150 aastat väldanud ususõjad, mis said lõpu alles 1648. aastal sõlmitud Vestfaali rahuga. Sellest lepingust sai alus suveräänsetest rahvusriikidest koosnevale Euroopale, mida me tänaseni tunneme. Ühtlasi pärineb sealt ka kogu kaasaegse riigi kontseptsioon.

1517. aasta sügishommikul Wittenbergi kiriku suunas jalutav Martin Luther ei võinud seda teada ega ette näha. Täpselt nagu ei näe meie veel seda uut maailma, mis praegu päevhaaval kuju võtmas on.

Arvamus on avaldatud ERR portaalis.

Mõttehommik, 10.10.2017

Läinud nädala tuline teema oli mõistagi pühapäeval Kataloonias aset leidnud rahvahääletus ning sellele järgnenu. On igati mõistetav, miks see Eestis nii suurt tähelepanu on pälvinud – omariiklust ja iseseisvust väga kalliks pidava väikerahvana on meil lihtne elada kaasa katalaanide püüdlustele ning kaadrid rahumeelsete elanike kallal vägivallatsenud Hispaania politseinikest puudutasid paljusid Eesti inimesi sügavalt ja isiklikult.

Seetõttu tõid nii välisministeeriumi ametlik, Hispaania territoriaalset terviklikkust toetav lakooniline avaldus kui ka minister Mikseri ettevaatlik intervjuu „Aktuaalses kaameras“ kaasa hulga valulisi reaktsioone nii sotsiaal- kui ka suures meedias ja taas kord tõstatus vana hea väärtuspõhise vs pragmaatilise välispoliitika teema.

See kõik tõi mulle meelde ühe sündmuse, milles ma mõned aastad tagasi osalema sattusin. Aasta oli 2008 ning Pekingis käisid olümpiamängud. Mõned kuud varem olid Tiibetis puhkenud protestid iseseisvuse toetamiseks, mille Hiina võimud ilma suurema tseremooniata vägivaldselt maha surusid. Selle käigus sai 382 tsiviilisikut viga ning 18 surma.

Ootuspäraselt tõi selline käitumine kaasa laia pahakspanu üle kogu maailma, muuhulgas arutati ka Eestis toona põgusalt olümpiaboikoti küsimust. Lõpuks jäi siiski peale arvamus, et sporti ja poliitikat ei ole kohane omavahel kokku segada. Sportlased lendasid Pekingisse, võistlesid ja pingutasid. Ning meie suur medalilootus, Gerd Kanter, jõudis kettaheites olümpiafinaali.

Päev-paar enne 19. augusti finaali hüüdis NO99 teater maha aktsiooni, kus kutsuti inimesi vaatama meie mehe medaliheitlust ning samas arutama Tiibeti üle. Vestlema kutsuti sel teemal Andres Herkel ning mina. Rahvast oli kogunenud täitsa tublisti, mälu järgi nii umbes 50-60 inimest. Teleülekande otsepilt oli suurel seinal, selle ees istusime Herkeliga kahes toolis meie. Võistlused algasid ning sellega koos ka meie vestlus, mille keskmeks sai mõistagi Tiibeti õigus iseseisvusele — mille üks väljund on teadagi võimalus saata oma sportlasi oma riigi lipu all võistlema olümpiamängudele.

Peatselt jõudis kätte hetk, kus heiteringi astus Kanter. Vestlust jätkates piilusime mõlemad Herkeliga silmanurgast ekraani. Kanter võttis hoogu, hakkas aina kiirenevalt tiirutama ning hetkel, kui ta sõrmed lasid ketta lendu, läks kõigi saalisolijate (sealhulgas esinejate) üllatuseks ekraan ühtäkki mustaks, kogu ruumis kustusid tuled ning selles pimeduses kõlas järgmise kümnekonna sekundi jooksul kõlaritest traditsioonilise Tiibeti sarve, dungchen-i madal hääl. Seejärel süttisid tuled ning taastus ka telepilt. Nägime Kanteri tulemust ekraani ülaääres ning seda, kuidas järgmine võistleja ringi astub. Publiku seas oli märgata mõningast nihelemist ja peataolekut, meie jätkasime oma vestlust. Võistlejate ring sai täis, Kanter astus taaskord ringi, võttis hoogu, hakkas keerlema… ning taas kordus sama — saal pimenes, pilt kustus, ning kõlaritest kaikus Tiibeti sarv.

Külastajate pahameel oli ruumis selgelt tuntav, esimesed lahkujad tõusid toolidelt ning jalutasid väljapääsu suunas. Sama pimeda ruumi muster kordus iga katsega ning lõpuks võisime näha Kanterit võidu märgiks käsi pea kohale tõstmas ning sinimustvalgega staadionil auringi tegemas, ilma, et me oleks näinud ühtegi ta kuldmedali toonud kettakaart. Selleks ajaks oli saali inimesi alles jäänud vast nii kümmekond.

NO99 aktsiooni mõte ei olnud mõistagi kohaletulnud inimesi lihtsalt kiusata. On üks asi nõuda Hiinalt — või täpsemalt väljendudes nõuda meie sportlastelt ja poliitikutelt, et nood nõuaks Hiinalt — Tiibeti iseseisvuse austamist. On aga hoopis teine asi selle nimel ise millestki loobuda, panna ise kaalule midagi, millel on tähendus. Aktsiooni mõte oli küsida neilt kohaletulnutelt, kas nad oleksid nõus loobuma neist põnevust ja rahvuslikku uhkust täis sekunditest solidaarsusest ühe väikerahvaga, kes ka tahaks elada kaasa oma sportlaste triumfidele sellel suurimal rahvusvahelisel areenil, kuid kelle jaoks ei kesta blackout loetud sekundeid, vaid nüüd juba enam kui pool sajandit. Ja vastuseks saime teada, et enamjaolt me ei ole.

Mulle tundub, et just siin on väärtuspõhise välispoliitika — või üldse väärtuste tegelik tuum. Väärtused on väärtused ainult siis ja ainult seeläbi, kui me jääme neile kindlaks ka siis, kui see on raske, ebamugav ja valuski. Siis, kui me oleme valmis nende nimel ise ära andma midagi olulist, panema kaalule oma isikliku heaolu – nii nagu panid selle kaalule Kataloonias hääletama tulnute kaitseks aheliku moodustanud tuletõrjujad või nagu tegi seda kolmapäevases „Suud puhtaks“ saates nõrgemate kaitseks välja astunud Risti koguduse õpetaja Annika Laats. Ja seni, kuni me seda ise ja igaüks eraldi valmis tegema ei ole, pole meie väärtused suuremat väärt.

 

Arvamus on avaldatud ERR portaalis.

Mõttehommik, 11.09.2017

Teisipäeva õhtul sai aeg ümber esitamaks tänavustele valimistele kandidaate ning nüüd on teada nimed, kelle hulgast saame veidi rohkem kui kuu aja pärast valida need, kelle kätte usaldada järgmiseks neljaks aastaks kohalike omavalitsuste juhtimine. Vähemalt suuremates linnades tõotab rebimine tulla taas tihe ning kuigi kampaaniate haripunktini on veel veidi aega, on tänavad juba plakatitega palistatud ning peamised sõnumid välja toodud.

Ideaalses maailmas käiks asjad muidugi nii, et valija tutvuks erakondade ja valimisliitude platvormidega, kõrvutaks nende sisulisi punkte ning mõtleks, millised neist tema linna või valla probleemidele kõige paremaid lahendusi pakuvad. Ta käiks kandidaatidega kohtumas, esitaks nõudlikke küsimusi ning mõtleks vastustele kaasa. Langetaks alles seejärel hoolikalt kaalutletud otsuse, vastavalt oma poliitilistele vaadetele ning parimale äratundmisele selle osas, milline võiks olla antud omavalitsuse tulevik.

Paraku ei ela me ideaalses maailmas. Meie hulgas on vähe neid, kellel on aega, tahtmist ja võimalust oma otsuse langetamiseks põhjalikult valmistuda. Seda teavad väga hästi ka erakonnad ja valimisliidud ja kõik need, kes neile valimiste eel meedianõu annavad. Nagu võib kinnitada igaüks, kes asjaga lähemalt kokku on puutunud, ei võideta valimisi suurepärase platvormiga — neid kaotatakse keerulise jutu või ähmaste ja liialt pehmete seisukohtadega.

Valimistel toovad edu reljeefsed sõnumid, löövad laused, konkreetsed ja lühidad seisukohad, mis peavad selgelt eristuma teiste kandidaatide omadest. See kõik kokku on paras väljakutse: ei ole lihtne tulla hea mõtte peale, mis arendaks kohalikku elu, oleks lihtsalt ja mõistlikult teostatav, selgelt kommunikeeritav ja mis samas kellelegi teisele varem pähe poleks tulnud. Sest kes ei tahaks rohkem lasteaiakohti? Kes ei oleks puhtama elukeskkonna ja avaramate vaba aja veetmise võimaluste poolt? Kellele ei meeldiks turvaline kodukant ja korras tänavad?

Need on asjad, mida soovivad kõik — ja mida sel põhjusel ka kõik kandidaadid lubavad. Ühtlasi on see põhjus, miks neist lubadustest ei piisa, et valimiste päeval valija pliiats sinu nime juures peatuma panna. Selleks on vaja midagi muud, midagi enamat. Selleks on vaja teistest eristuda, silma torgata. Selleks on vaja poliitilist brändi. See on omakorda põhjus, miks erakondade valimisplakatid kannavad sõnumeid nagu „Isamaaline jõud“, „Teised lubavad – meie teeme“, „Tugev Eesti“, „Õige pööre“ ja „Anname tuld!“.

Need on lihtsad ja löövad laused, mida lugedes on raske mitte märgata nende sõjakat alltooni. Iseenesest ei ole siin midagi üllatavat — eks valimised olegi ju võitlus valijate häälte pärast, iga saadud hääl on võit, iga teistele läinud hääl kaotus. Selleks, et oma tulemust maksimeerida on oluline võita mõlemal rindel: saada endale võimalikult palju toetajaid ning samas püüda selle poole, et teised saaks neid võimalikult vähe. Seega on mõistlik püüda näidata teisi kandidaate võimalikult halvas valguses: korrumpeerunutena, ebakompetentsetena, mitte-isamaalistena või siis vähemalt mitte piisavalt isamaalistena, punaste või pruunidena, nõrkadena ja lodevatena, raiskajatena, hoolimatutena ja nii edasi.

Konks on siin aga selles, et valimispäevaga saab kogu see madin ühele poole. Hääled loetakse kokku ja kui just ei õnnestu teha nii kõva tulemust nagu Keskerakonnal Tallinnas juba pikka aega teha on õnnestunud, tuleb alates järgmisest päevast pärast valimisi hakata tegema koostööd nendega, keda on paar kuud järjest nii avalikus kui ka sotsiaalmeedias igal võimalusel sarjatud.

Ma usun, et poliitikute endi jaoks ei olegi siin mingit probleemi või dissonantsi: kõik saavad aru, et nii asjad käivadki. Valija jaoks ei pruugi aga asi olla sugugi nii lihtne ja selge. Peale kuude pikkust kampaaniat, mille käigus on teda püütud veenda andma oma häält selleks, et see või teine erakond võimust eemal hoida, võib olla päris võõristav näha oma kandidaati vaenlasega üheskoos valitsema asumas. Karta võib, et see ainult süvendab juba niigi kahetsusväärselt laialt levinud arusaama sellest, et poliitika on üks läbinisti räpane ja põhimõttelage nähtus.

Keeruline on poliitikutele ette heita, et nad teevad seda, mis valimistel edu toob. Paraku ei ole see, mida tuleb teha valimistel edukas olemiseks, kuigi heas kooskõlas sellega, mida on vaja teha edukaks valitsemiseks. Kui esimene eeldab sõjakust ja vastandumist, siis teine nõuab koostööd ja kompromisse.

Mulle tundub, et kui nende kahe poole vahel paremat kooskõla otsima asuda, siis võiks püüda muuta pigem valimiste kui valitsemise külge — see aga eeldab meie kõigi hoiakute nihet. Kui me suudaks valijatena premeerida poliitikuid mitte ainult üksteisest üle karjuma, vaid ka teineteist kuulama, mitte ainult rohkem lubama, vaid ka arutama, kuidas neid lubadusi mõistlikult täita, mitte ainult üksteist maha tegema, vaid ka vastastikku tunnustama, siis võiks sellel kõigel olla päris suur positiivne mõju meile kõigile.

Arvamus on avaldatud ERR portaalis.