Mõttehommik, 03.04.2017

Praegune vananemiskeskkond Eestis pakub ohtralt võimalusi ennast väetiks mõtelda ja vähe tingimusi, mis aitaks terve ja teovõimeline püsida. Eesti Koostöö Kogu üleskutse annab võimaluse pakkuda ideid selle keskkonna täielikuks muutmiseks, kirjutab Tallinna Ülikooli Eesti demograafia keskuse teadur ja Praxise projektijuht.

Nii nagu laps valmistub täiskasvanueaks paar aastakümmet, peaks täiskasvanu tegema sama oma vanaduspõlve silmas pidades. Eesti Koostöö Kogu ootab kõikidelt kaasamõtlemist, kuidas saavad ühiskond ja riik toetada inimese teadlikku vananemist. Rahvaalgatuse veebi kaudu kogutakse ettepanekuid uuteks seadusepunktideks, millega suunata meid elama tervemalt, targemalt, sotsiaalsemalt ja säästlikumalt, et meie tervis, tarkus, suhted ja raha oleks hajutatud elu kõigi aastate vahel.

Normaalsel inimesel on iseenda vanadust keeruline ette kujutada, sest meie psüühika takistab seda tegemast. Eluspüsimiseks tuleb eemale hoida kõigest sellest, mis on seotud elu lõppemisega. Eluspüsimise tuhinas kujutame ohtusid ette isegi suuremana, kui need tegelikult on. Psühholoogiaeksperimendid on selgelt näidanud, et kujutleme end liialdatult erinevana nendest, kelle hulka ei taha kuuluda. Nii tundubki vanem kaaskodanik pigem tulnukas kui maaelanik ja iseenda elu N aasta pärast on hoomamatu kosmos, mitte elu siinsamas oma kodus.

Meil puuduvad ka usaldusväärsed teadmised vanadusest. Normaalsel vananemisel toimuvatest muutustest koolis ei räägita. Kellel on õppimisest rohkem aega möödas, omandas lausa valeteadmised. Näiteks see, et inimese aju on võimeline looma uusi ajurakke, tõestati alles 1990ndatel. Ma pole kindel, kas see teadmine on jõudnud praeguste laste õpikutesse või räägitakse ikka, et neuronitega seoses saab toimuda vaid taandareng. Veelgi uuem teadmine on aga see, miks on inimesele antud võime luua uusi ajurakke. Uuringud näitavad, et uusi ajurakke on inimesele vaja selleks, et ta oleks võimeline ümber õppima. Aju on ammu valmis, ühiskond alles avastab ümberõppe vajadust.

Vanaduseks valmistumine kõlab justkui nooruse eitamisena. Milleks üldse elada, kui isegi noor ei lasta enam olla? Niimoodi võib mõelda, kui käsitleda noorust ja vanadust vastandlike nähtusena. Üks on hea, teine halb, üks on kerge, teine raske; noorusel on tulevik, vanadel on minevik. Kui me nii tahame mõelda, siis muutuvadki noorus ja vanadus vastandlikuks, ükskõik kummast vanuseskaala otsast vaadata.

Aga sel juhul elame stereotüüpide maailmas, mitte päris maailmas. Noorus ja vanem iga on sotsiaalsed konstruktsioonid. See tähendab, et oleme kokku leppinud, et seostame noorust ja vanadust elatud aastate arvuga. Selgusetuks jääb, miks me nii teeme. Me ei oska ju isegi seda öelda, millise vanuse juures lõpeb üks ja algab teine. Rääkimata tõdemusest, et ilmas elatud aastatest ei sõltu eriti midagi, sest kohe on vaja juurde uurida, mida nende aastatega tehtud on. Inimene, kelle tervis on läbi, on passijärgsest vanusest sõltumata vana; inimene, kellel on tulevikuplaanid, ei saa olla vana.

Mõistus ütleb, et vananemine ei ole planeeritav. Meil on ju geenid! Jah, aga tervist mõjutavad geenid vaid veerandi ulatuses, kolmveerandiga tuleb ise tegeleda. Meil on ju piiratud võimed! Jah, aga need on alati arendatavad ning rõõmu ja kasu pakuvad isegi väikesed muutused.

Meid mõjutavad ju teiste inimeste otsused ja teod! Jah, aga mõju avaldub selle kaudu, kuidas me neid iseenda jaoks interpreteerime. SHARE uuringust tuleb selgelt välja, et diagnoositud haigused ei mõjuta inimese heaolutunnet kaugeltki mitte nii palju kui inimese enda arvamus oma tervisest ja tegevuspiirangutest.

Henry Ford olevat öelnud: ükskõik, kas sa ütled, et suudad, või ütled, et ei suuda, sul on igal juhul õigus. Vanem iga pole vangla, kuhu meid sündimise hetkel langetatud kohtuotsusega on määratud; vanaduspõlv tuleb suures osas selline, nagu me selle elu jooksul endale kujundame.

Me ei taha oma vananemist planeerida, sest me ei usu, et meid midagi head ees ootab. Arvame, et vanadus on sama, mis haigus. Selline arvamus on lihtne tekkima, sest keskmine tervena elatud aastate arv on Eestis olnud aastaid väga väike ja seda tajuvad kõik selgelt, isegi need, kellele teema isiklikult huvi ei paku.

Kõige keerulisem on vanust ja haigusi automaatselt seostamata jätta eriarstidel. Põhjus on selles, et nemad oma töös tervet vanemat inimest ei kohtagi. Doktor Kai Saks ütleb, et perearste tuleb eraldi julgustada kasutama surmatunnistuse väljakirjutamisel koodi, mis ei osuta otseselt ühelegi haigusele.

Vanemad inimesed, kes ennast tervena tunnevad, on tõesti täiesti olemas. Eesti 65-aastastest ja vanematest inimestest 16 protsenti hindab oma tervist heaks, väga heaks või suurepäraseks, umbes viis protsenti vanematest inimestest perearsti juures ei käi.

Vähe sellest, et ühiskond arvab olevat vanaduse samaväärse haigusega, ta ka käitub niimoodi. Vaatame näiteks, millist programmi pakkus viimane 60-aastaste ja vanemate festival, et tähistada sihtgrupi rahvusvahelist pidupäeva – üleilmset vanemate inimeste päeva.

Kavas oli apteekri infotund eakate korduma kippuvatest küsimustest; loengud ortopeedilistest käeprobleemidest, veenilaienditest ja diabeetilisest jalast, uneprobleemidest, uriinipidamatusest, tervise regulaarsest kontrollist, hammastest, söömisest, taimeravist.

Kui pidada samas stiilis maha üritus rahvusvahelisel lastekaitsepäeval, 1. juunil Raekoja platsil, loeksime afiššidelt loengute pealkirju: «Asjalik lahendus menstruatsioonivaludele», «Noor allergiline organism» ja «Milliseid tervisenäitajaid tuleks lapsel kontrollida, et hoida ära hilisemaid probleeme» (loe pikemalt www.65b.ee).

Haigused tabavad nii noori kui ka vanu, kuid ükski vanusrühm pole määratud haige olema. Vanadus ei ole haigus, vanuse kasvades suureneb tõenäosus haigestuda. Nii võib täiesti julgelt võtta endale eesmärgi surra tervena.

Ka riigi visioon peaks püüdlema ideaali poole: meie kodanikud surevad kõik tervena. Sellise eesmärgi poole pürgimisest kasvab kõigi elukvaliteet, mitte nagu praegu, kus eesmärk on hädapärane toimetulek ja kannatuste kaotamine.  Kui tervena elatud elulõppu ette kujutada, muutub ka igaühe enda tulevik kohe helgemaks ja tärkab huvi iseenda vastu vanana. Mida ma teen, mida ma oskan, kellega ja kui tihti ma suhtlen, kes minu oskusi ja teadmisi võiks vajada, mille üle ma rõõmustan, mida ma vajan?

Praegune vananemiskeskkond Eestis pakub ohtralt võimalusi ennast väetiks mõtelda ja vähe tingimusi, mis aitaks terve ja teovõimeline püsida. Eesti Koostöö Kogu uue eakuse rahvaalgatuse üleskutse annab praegu võimaluse pakkuda ideid selle keskkonna täielikuks muutmiseks.

Eakuse rahvakogu

Millist tööd teed Sina, kui oled 70- või 80-aastane? Mida Sa teed juba praegu selleks, et püsida selles vanuses heas füüsilises ja vaimses vormis? Või loodad pensionile, mille tähtsus järjest väheneb? Eesti Koostöö Kogu kutsub kõiki Eesti inimesi mõtlema kaasa neljal tulevikuteemal:

• Mida teha selleks, et ka eakatel oleks elamisväärne sissetulek?

• Kuidas tagada inimeste õppimine ja töötamine kõrge eani?

• Milline võiks olla lahendus, et inimesed ei lahkuks terviseprobleemide tõttu enneaegselt tööturult?

• Kuidas reformida pensionisüsteemi nii, et muutused oleksid kõigile lihtsad ja arusaadavad?

Uue eakuse visioon

Visiooni mõte on algatada Eestis laiem arutelu tuleviku eakuse üle. Visioon ei paku lõplikke lahendusi, vaid loob tervikpildi, millise mõtlemise ja käitumise soosimise suunas on vaja tänaste probleemide kontekstis liikuda.

Aastal 2050 võiks

• elukvaliteet eakana sõltuda pigem inimese valikutest, mitte riigist;

• 70-aastastest täis- või osakoormusega töötada 60%;

• elukestvas õppes osalemise määr mitte enam sõltuda vanusest;

• mittetöötavate eakate sissetulek moodustada 70% nende varasemast sissetulekust, kusjuures riikliku pensioni osakaal selles on vähenenud oluliselt;

• vanadushaprad eakad ise valida, kas elavad ühiskodus, kommuunis, hooldekodus või oma kodus, sest abivajaduse kulud on kaetud;

• inimestel (sh eakatel) olla mitmekülgsed oskused, nad võiksid töötada mitmel erialal ja kohas ning õppida veel samaaegselt;

• inimesed olla teadlikud vananemisest, selle mõjust ning osata olukorraga kohaneda.

Sellise tulevikuni jõudmine eeldab otsuseid ja suhtumise muutumist kolmes valdkonnas, mida visioon põhjalikumalt käsitlebki. Lisaks on visioonis käsitletud muutustega kohanemist ehk seda, kuidas inimeste ootuseid juhtida.

ALLIKAS: PENSiON2050.KOGU.EE/ViSiOON/

Arvamus on avaldatud 3. aprillil 2017 Postimehes.

Mõttehommik, 31.03.2017

Märtsis on meedias ilmunud mitu lugu võimalikest muutustest Eesti valitsuse töökorralduses. Ajakirjandusse imbunud ametkonna sisememos tehakse ettepanekuid peaministri ja valitsuskabineti poliitikakujundamise rolli tugevdamiseks, portfellita ministrite ametikoha ümberkujundamiseks, valitsuskomisjonide kasutamiseks otsustusprotsessides jne.

Valitsuse töö uuendamise ideedest on enim tähelepanu saanud plaan kaotada ministrite arvu ülempiir. Tulevikus võiks ministreid olla ka rohkem kui 15, mis on praegu seadusega lubatud. Teine pressi köitev mõte on olnud portfellita ministrite muutmine nn asepeaministriteks, kes mingi kindla poliitikavaldkonna juhtimise eest vastutaks.

Valitsuse suuruse vabakslaskmise ning asepeaministrite ametikoha loomise ideid on siin ja seal kritiseeritud. Kardetakse, et kokkutõmbumise asemel valitsusaparaat hoopis kasvab. Portfellita ministrite muutmine peaministri käepikenduseks teenib mitme poliitikavaatleja arvates olupoliitilisi eesmärke – aitab koalitsiooni koos hoida ja „omadele“ sooje kohti luua.

Kuidas valitsemiskorralduse muutmisettepanekuid siis hinnata? Kas tegemist on katsega töövõime suurendamise sildi all võimuparteidele eeliseid luua? Kas meil ei ole suuremaid muresid, mille lahendamine kodanikke enam puudutaks?

Nendele küsimustele vastamiseks tuleb vaadata, mis probleemi valitsemiskorralduse reformiga püütakse lahendada. Lühidalt öeldes on hädade alge Eesti riigiasutuste kesine koostöövõime. Mõelge, kui sageli te olete poliitikute või ametnike suust kuulnud fraasi: „See küsimus ei kuulu minu vastutusvaldkonda!“ Ametnikud on mõnikord kui Tatikas ja Vesipruul, kes lõpnud koera üle aia loobivad ega suuda kokku leppida, kes probleemi lahendab.

“Võtkem näiteks presidendi vabariigi aastapäeva kõnes alla joonitud perevägivalla probleemi: milline ministeerium on selle küsimuse eest vastutav? Kas tegemist on sotsiaalpoliitika teemaga?”

Killustatud riigivalitsemist peab üheks peamiseks Eesti avaliku halduse probleemiks ka Majandusliku Koostöö ja Arengu Organisatsioon (OECD). Fragmenteerunud valitsemissüsteemi iseloomustab kehv infoliikumine ja vastutuse hajumine nii poliitilisel kui ka ametnike tasandil. See takistab keerdküsimuste terviklikku käsitlemist. Peaministril on võimu kasinalt, et ministreid ja riigiasutusi tihedamale koostööle kallutada. Valitsusjuht saab küll suunata poliitilist päevakorda ja võib koalitsiooni juhtimisel toetuda isiklikule autoriteedile. Kuid alati see ei tööta.

Võtkem näiteks presidendi vabariigi aastapäeva kõnes alla joonitud perevägivalla probleem: milline ministeerium selle küsimuse eest vastutab? Kas tegemist on sotsiaalpoliitika teemaga? Või peaks perevägivald olema justiits- või siseministeeriumi alla kuuluvate asutuste vastutada, sest need tegelevad väär- ja kuritegudega? Või on kurja juur hoopis hariduspoliitikas?

Mitmetahuliste sotsiaalsete probleemide hulk on globaliseerumise ja demograafiliste, majanduslike, tehnoloogiliste jm trendide survel aina kasvanud. Muutuste tempo on peadpööritav. Valijad ootavad, et valitsused suudaks selles virvarris kodanikele stabiilsust ja harjumuspäraseid teenuseid pakkuda, kuid see ei ole enam alati võimalik. Sestap on ühiskondlike murrangutega toimetulek aktuaalne kõikides riikides. Maailmas on populaarseks reformide teemaks saanud valitsuste strateegilise agiilsuse suurendamine. Agiilsus tähendab kiirust, paindlikkust, mõtteerksust ja muutustega kohanemise võimet.

Agiilsus kõlab nii raskepäraselt, et selle sõna võiks esitada sel nädalal välja kuulutatud kolesõnade konkursile. Lihtsam oleks öelda, et tuleviku valitsemine peaks olema paindlik ja väle. Strateegiliselt väle valitsus on selline, mis suudab süsteemselt korjata otsustamiseks vajalikke tõendeid ja kasutada kogutud infot tarkade ning ettevaatavate otsuste tegemiseks. Väle valitsus on uuenduslik ja õppimisvõimeline ning vajadusel eksperimenteeriv. See eeldab riigiasutuste vahel sujuvat koostööd ja info ning kogemuste vahetamist.

Strateegiline väledus ei tähenda rapsimist, muutustega kohanemiseks peavad valitsuse juhtimise mehhanismid olema selged. Vaja on plaani. Strateegiliselt väleda valitsuse üheks tunnuseks on võime siduda eri riigiasutuste eesmärgid ja tegevused tervikuks. Riigi eesmärkide ja tegevuste ühtlustamine eeldab omakorda sise- ja välispartnerite vahel toimivate suhete sisseseadmist. Kaasamisega ja suhtevõrgustiku arendamisega tuleks sihipäraselt tegeleda, lühiajaliste võitude nimel vastandumine ei teeni pikas vaates kellegi huve.

“Eesti valitsemiskorraldus vajab uuendamist, et muuta valitsemine senisest efektiivsemaks. Tuleb luua valmisolek selliste ootamatustega kohanemiseks nagu näiteks pagulaskriis või Brexit. ”

Strateegiliselt väleda valitsuse oluline omadus on oskus inimesi ja finantsressursse paindlikult sinna suunata, kus vajadus kõige teravam. Valitsus peaks suutma valida prioriteete ja vajadusel muutma ka riigiaparaadi ülesehitust nii, et see vastaks pidevalt muutuvatele tingimustele, mitte vanadele harjumustele.

Kas me võime öelda, et Eesti tänane valitsemiskorraldus vastab strateegiliselt väleda valitsuse tunnustele? Vastus on, et vaid osaliselt. Nt meie IT-süsteemid koostoimivad küllalt hästi, kuid samas riiklikud arengukavad ja riigi eesmärkide rahastamine käib ikka vana aja harupoliitikate piirjooni mööda. Praeguse valitsuse kiire otsustamine ei ole veel soovitud strateegiline väledus, sest kõik otsused ei ole rajatud kvaliteetsele analüüsile ja huvipoolte kaasamine on olnud poolik.

Probleem on seega olemas – Eesti valitsemiskorraldus vajab uuendamist, et muuta valitsemine senisest efektiivsemaks. Tuleb luua valmisolek selliste ootamatustega kohanemiseks nagu näiteks pagulaskriis või Brexit. Kodanike kasu strateegiliselt väledast valitsusest seisneb selles, et valitsus suudab pakkuda kvaliteetsemat juhtimist ja valimislubaduste elluviimist. Eesti valitsus peaks olema tõeliselt läbipaistev ja avatud, nagu koalitsioonileppes lubatud.

Kokku võttes – Eesti valitsemisekorralduse arendamise ettepanekutega tuleks kindlasti edasi minna.  Ideed on olemas, kuid need tasuvad veel kaalumist. Strateegiliselt väleda valitsemise tunnused on hea ettepanekute sõelumise viis: iga ettepanek, mis aitab valitsuskorraldust paindlikumaks ja koostööd tõhusamaks muuta, on hea idee. Esmatähtis on valitsuse ettevaatamise, süvenemise ja reageerimise võime kasvatamine. Valitsusliikmete arv on teisejärguline küsimus.

Arvamus on avaldatud ERR portaalis.

Mõttehommik, 17.02.2017

Riigi ümberkorraldamise ideid tuleb justkui paisu tagant. Pärast teatavat seisakut riigivalitsemises on see hea. Eeter on täis juttu omavalitsuste ühendamisest, maavalitsuste kaotamisest ja riigiasutuste Tallinnast maakondadesse viimisest. Eile tegi koalitsiooni sisekaitseakadeemia ümberpaiknemise erikomisjon valitsusele ettepaneku kolida akadeemia Tallinna üksus Narva.

Paistab, et riigijuhid on lõpuks ometi mõistnud elu võimalikkust väljaspool Harjumaad. Mis saaks kodanikel selle vastu olla, et riik viib osa töökohtasid maakondadesse? Hiljuti otsustas valitsus maavalitsused kinni panna ja selle löögi halba mõju tuleb ju pehmendada!

Aga väike vastik analüütik minus ei ole rahul. Praeguseid riigiasutuste Tallinnast välja viimise plaane ja otsuseid vaadates jääb midagi kriipima. Enim tekitab ebalust sisekaitseakadeemia Narva paigutamise otsus. Miks pealtnäha üllale ideele nii palju vastaseid on? Kas kriitika näol on tegemist vaid sisekaitsjate mugavuse ja ringkaitsega? Või on mõte ise halb?

Neile küsimustele vastamiseks tuleb vaadata ettevõtmise eesmärki. Kolimist pooldavad poliitikud räägivad kõige rohkem vajadusest tagada riigi kohalolek Ida-Virumaal. Sisekaitseakadeemia ümberpaigutamine Narva olevat märgina oluline. Ka kohaliku arengu soodustamist on ühe eesmärgina mainitud. Kõik on õilsad ja usutavad eesmärgid, mida paljud inimesed toetavad.

Poliitikategemise tavaloogika kohaselt peaks järgmise sammuna määrama alternatiivsed eesmärgi saavutamise viisid. Sisekaitseakadeemia juhtumit vaadates tekib siin põhimõtteline küsimus – millised on või olid teised Ida-Virumaal riigi kohalolekut ja piirkonna arengut toetavad valikud? Sisekaitseakadeemia Narva viimise plussidest ja miinustest on palju räägitud. Kuid projekti eestvõitlejad ei ole veenvalt suutnud selgitada, miks just selle õppeasutuse viimine idapiirile regionaalpoliitika sihte kõige paremini teenib?

Võiks kiuslikult küsida – kas eesmärkide saavutamiseks ei peaks hoopis Riigikogu Narva viima? See oleks ju palju suurema efektiga samm. Gruusias näiteks küüditati parlament Kutaisi linna, mis on muuseas Tbilisist enam-vähem sama kaugel kui Narva Tallinnast. Leebem variant oleks näiteks Integratsiooni ja Migratsiooni Sihtasutuse Meie Inimesed ehk MISA kogu täiega Narva kolimine? Sihtasutus seisab hea selle eest, et Eestis elavad inimesed jagaksid ühiseid väärtusi ja et Eestis elavatel rahvusrühmadel oleks võimalus säilitada oma emakeelt ja kultuuri. MISA kolimine Narva oleks märgiliselt väga sobiv ja administratiivselt lihtne.

Need huupi pakutud ideed näitavad, et sisekaitseakadeemia Narva viimise alternatiive ei ole tõsiselt kaalutud. Mõni poliitik on otse välja öelnud, et eilne otsus on tarvilik koalitsioonileppe elluviimiseks. Kuid see ei ole ju sisuline põhjendus! Alternatiivide seast parima lahenduse leidmine peaks toimuma analüüsile ja mõju hinnangutele toetudes, mitte kitsa kildkonna kinnisideest lähtudes. Praegu on nii, et koalitsioonileppesse on tegevus sisse kirjutatud ja see on saanud justkui omaette argumendiks kehvasti ettevalmistatud otsuse läbisurumisel. Sisulised eesmärgid jäävad nii tahaplaanile.

Korrektsuse huvides tuleb möönda, et riigil on olemas Ida-Viru maakonna tegevuskava aastateks 2015-2020. See on juba mitmes selline arengukava, kuid dokumendi mõju on olnud väike. Arengukava on õhku täis, sest meetmete elluviimiseks ei ole küllalt raha eraldatud – tegevuste tabeli maksumuse veerus haigutab tühjus. Vaid mõne üksiku meetme taga on konkreetne summa. Puudub ka töökindel mehhanism, et Ida-Virumaa arendamise abinõusid sisuliste poliitikavaldkondade alt rahastada.

Siit jõuame tegeliku probleemini – Eestis on poliitikakujundamise kvaliteet vilets ja elluviimine jätab sageli soovida. Otsuste eesmärgid on tihti ähmased, meetmete mõju ja maksumust ei ole korralikult hinnatud ja huvirühmasid pole piisaval määral kaasatud. Kui otsuse kujundamiseks vajalikud sisendid on kehva kvaliteediga, läheb kogu aur läheb vile ehk nigela tasemega arutelude peale, kus sõnavõttudes korrutatakse samasid argumente (justkui see annaks neile suurema legitiimsuse). Tulemuseks on see, et otsuste elluviimiseks vajalikud kokkulepped sünnivad väga visalt.

Sisekaitseakadeemia kaasus on küsitava kvaliteediga poliitikakujundamise ehe näide – eesmärk on laialivalguv, alternatiive pole tõsiselt kaalutud või avalikkusele selgitatud ja isegi projekti maksumus ei ole üheselt paigas. Kuid koalitsioonis on kolimise otsus eilse seisuga tehtud. Valitsus võib küll veel teisiti otsustada, kuid see ei ole tõenäoline. Õppetund on see, et peaminister ja kogu valitsus peaks otsustuste alusmaterjalide kvaliteedi suhtes märksa nõudlikum olema.

Kas teiste riigiasutuste pealinnast väljaviimine on hea idee? Lihtne vastus on jah, töökohtade loomine maakondades on hea mõte. Kuid enne tervete asutuste ühest kohast teise siirdamist võiks panustada kaugtöökohtade loomisele. Neid ametnikke on terve hulk, kes ei pea ilmtingimata füüsiliselt pealinna kontoris istuma. Samuti võiks teadlikult Tallinnas lahkuvate töötajate asemel uusi inimesi värvata maakondades asuvatesse üksustesse.

Esmalt võiks valitsus aga oma energia suunata omavalitsuste ühendamisele, maavalitsuste ülesannete sujuvale üleandmisele ja riigimajade loomisele maakonnakeskustes. Avalike teenuste osutamine ei tohi katkeda, kui omavalitsuste ühinemised pärast sügisesi valimisi jõustuvad ja maavalitsused juba uuest aastast kaovad. Valitsus on teinud head tööd, kui kohaliku tasandi reform suuremate tõrgeteta ära korraldatakse.

Riigiasutuste kolimise võib ette võtta pärast haldusreformi. Seni võiks lauale pandud ideede mõju ka päriselt hinnata, selmet poliitiliste punktivõitude nimel rapsida. Kiirustagem selle teemaga aeglaselt.

Arvamus on avaldatud ERR portaalis.

 

Mõttehommik, 24.01.2017

Magnus Piirits, Praxise töö- ja sotsiaalpoliitika analüütik

Viimastel päevadel on palju segadust ja küsimusi tekitanud valitsuse kavandatav pensionireform, mis võtab tulevikus esimese samba väljamaksete puhul arvesse lisaks makstud sotsiaalmaksule ka inimese tööstaaži.

Täna kajastas Postimees Taavi Rõivase paberi ja pliiatsiga visandatud arvutusi, mis näitavad, et keskmisest kõrgema palgaga inimesed kaotavad pensionisüsteemi reformi tõttu tulevikus osa esimese samba pensionist. Rõivas kasutas näitena kahte inimest, kes mõlemad lähevad pensionile aastal 2050. Üks näiteinimene teenib kogu elu jooksul 1,2-kordset keskmist palka ja teine kahekordset keskmist palka. Ta leidis, et 1,2 keskmist palka teeniv inimene kaotab 2016. aasta baasosa ja aastahinde väärtuses 44 eurot ja kahekordse keskmise palga saaja juba 220 eurot kuus. Kui võtta see arvutus aluseks, kaotaks kahekordse keskmise palga saaja seega tervelt 37% (!) oma esimese samba pensionist. Vaatame aga sügavamalt arvudele otsa, kas see nii on ja milline on seis 2050. aastal.

Et arvutustest aru saada, peaks kõigepealt vaatama, kuidas on praegune pensionisüsteem üles ehitatud ja kuidas see muutub tulevikus. Valitsuskabinetis otsustati 19. jaanuaril toetada pensionisüsteemi mitmeid muudatusi. Kõige enam on avalikku debatti tekitanud staažiosaku tagasitoomine aastal 2037 ja aastateks 2020–2036 üleminekuperioodi loomine. Eelnevalt kehtis tööstaaži arvestamine aastani 1998 ja aastast 1999 teeniti kindlustusosakuid, mis oleneb isikustatud sotsiaalmaksust. Veel otsustati siduda pensioniiga aastast 2027 oodatava elueaga ning tuua pensionile minekul paindlikkus sisse aastaks 2021. Praegu kehtivas süsteemis jõuab pensioniiga samm-sammult 2026. aastaks 65. eluaastani. Samuti on praegu võimalik minna ennetähtaegselt pensionile, kuid sel ajal töötades ei saa pensionit.

Pensionisüsteemi finantsilise jätkusuutlikkuse aspektist muudetakse pensionide indekseerimist. Pensioniindeksist oleneb  baasosa ja aastahinde väärtuse kasv. Aastal 2023 hakkab indeks sõltuma ainult sotsiaalmaksu laekumisest, mis omakorda oleneb palkadest ja töötavate inimeste hulgast (praegu oleneb 80% sotsiaalmaksu laekumisest ja 20% hindade kasvust). Lisaks sõltub alates 2021. aastast pensioniindeks pensionäride arvust. Seega sõltub pensioniindeks sissemaksetest (sotsiaalmaks) ja väljamaksetest (pensionäride arv).

Kuna pensionisüsteemi reformid on pikaajalise mõjuga, siis tuleb muudatused hoolikalt läbi kaaluda. See tähendab ka seda, et muudatuste võimalikku mõju peaks hindama tuleviku tingimusi arvesse võttes ehk ei ole kohane kasutada tänaseid numbreid ja tingimusi tuleviku muudatuste mõju hindamiseks. Nagu Taavi Rõivas ka oma arvutuses on kirja pannud, siis baasosa kasvab kiiremini kui aastahinne, ja seda peab ka arvesse võtma. Kui inimene on liitunud teise sambaga, siis peaks tähelepanu pöörama ka teise samba osale. Kuna esimese samba arvelt läheb 4% teise sambasse, siis kindlustusosaku arvutamisel võetakse arvesse esimesse sambasse minev sotsiaalmaks ehk 16%[1] (20% – 4% = 16%).

Võtame näiteks ühe inimese, nimetame teda Mardiks. Mart on sündinud 1983. aastal, ta on kohustuslikus korras liitunud teise sambaga ja läinud  tööle 22-aastaselt ehk aastal 2005. Prognooside järgi peaks ta minema pensionile aastal 2050[2]. Seega töötaks Mart järjest 45 aastat. Oletame, et Mart saab terve elu 1,2-kordset keskmist palka ja seega saab aastas 0,96 kindlustusosakut, sest 16%/20% = 0,8 ja 1,2 * 0,8 = 0,96. Seega saaks Mart aastal 2050 esimesest sambast reformi tulemusena 15 eurot rohkem pensionit ehk protsendi rohkem kui praeguse süsteemiga.

graafik1

Kahekordse keskmise palga saaja saaks pärast pensionireformi 1,6 kindlustusosakut aastas ja tema kaotab uue süsteemiga. Erinevus tuleb 2050. aastal prognooside järgi küll 222 eurot, kuid protsentuaalselt on see erinevus 12% ehk esimesest sambast saaks kahekordset keskmist palka teeniv inimene tulevikus 12% vähem pensionit kui praeguse süsteemiga. Kui võtta arvesse ka teise samba pension, on protsentuaalne erinevus veelgi väiksem, sest praegu pakutud reformiga pikeneb oodatava eluea pikenedes teise sambasse kogumise periood.

graafik2

Kuna tööstaaži tagasitoomine suurendab pensionisüsteemi solidaarsust, siis on paslik vaadata sama inimese pensioni suurenemist esimesest sambast pensionisüsteemi reformi mõjul, kui inimene teenib terve elu 0,5-kordset keskmist palka. Eurodes võidaks see inimene täpselt sama palju kui kaotab kahekordse keskmise palga saaja ehk 222 eurot, mis teeb protsentuaalseks erinevuseks 0,5-kordse keskmise palga saajal 24%.

graafik3

Solidaarsuse suurendamisest võidavad madalamat palka saavad inimesed. 2015. aasta andmete põhjal aitaks solidaarsuse suurendamine umbes 70% inimestel esimese samba pensionit suurendada. Umbes 22% inimestele toob seaduse muudatus kaasa esimese samba osa vähenemise. Solidaarsuse suurenemine võib kõige negatiivsemalt mõjutada inimesi, kes pole teise sambaga liitunud, aga teenivad keskmisest kõrgemat palka ja töötavad pikalt perioodil, mil esimese samba pension sõltub eelkõige tööstaažist. Kui sama inimene[3] ei oleks pidanud liituma teise sambaga, siis kaotaks ta oma 2050. aasta esimese samba pensionist 74 eurot ehk 4,8% mitte peaaegu 12% nagu Taavi Rõivase arvutustest võib järeldada. Selle probleemi lahendamiseks on võimalus liituda 1970–1982 sündinutel teise sambaga, et koguda sinna lisaks täielikult palgaga seotud vara.

graafik4

Kolm olulist asja, mida võiks pensionireformi kohta teada:

1. Pensionireformi muudatused mõjutavad ainult esimest sammast ehk palgaga seotus jääb teises sambas kehtima. Esimese samba baasosa hakkab moodustama praeguse süsteemiga 40%, kindlustusosak 30% ja II sammas 30% kogu pensionist.

2. Täielikult tööstaažiga seotud põlvkond läheb pensionile alles aastal 2090.

3. Pensionisüsteemi reformid on pikaajalised ja seega peab nende tegelikku mõju hinnates analüüsima mitte ainult tänaseid tingimusi, vaid ka tulevikus toimuvaid muutusi.

* Arvutustes ei ole arvestatud pensioniindeksi muutmisega seotud mõju. Pensioniindeksi muutmine ei mõjuta artikli üldist tähelepanekut, aga muudab protsentuaalseid erinevusi. Kui pensioniindeks kasvab muudatuste tõttu kiiremini, siis protsentuaalsed erinevused oleksid väiksemad, aga kui kasvab aeglasemalt, siis suuremad.

[1] Neil, kes aastatel 2014-2017 suurendasid teise samba sissemakseid 6% + 3% peale, on I sambasse minev osa sellel perioodil 14% (20% – 6% = 14%)
[2] Kui 2026. aastal on keskmine oodatav eluiga 65-aastastel 19,4 aastat, siis 1983. aastal sündinutel on aastal 2048 selleks 21,9 aastat ehk 2,5 aastat enam. Seega oleks selle kohordi pensionile minemise vanuseks  67 aastast ja 6 kuud ehk pensionile minnakse aastal 2050.
[3] 1982. aastal sündinud ei pidanud liituma teise sambaga.

Mõttehommik, 23.01.2017

Emotsioonid muudavad poliitika inimnäolisemaks. Trikk on selles, et negatiivsetel emotsioonidel ega valedel ei tohiks lasta võimust võtta, leiab Praxise riigivalitsemise ekspert Rauno Vinni oma Vikerraadio kommentaaris ja pakub ETV-le välja uudse võistlussaate.

Üks kõige populaarsemaid eneseabiõpikuid, mis Eesti kodude riiulites seisab, on tõenäoliselt Dale Carnegie kirjutatud „Kuidas võita sõpru ja mõjutada inimesi?“. Raamat annab lihtsaid soovitusi, kuidas olla meeldiv inimene ja teha end teistele mõistetavaks. Teos on aktuaalne, sest kaaskodanike mõjutamine ja nendega läbisaamine on ühiskonnas kogu aeg päevakorral.

Eelmisel nädalal oli Eestis hulgaliselt juhtumeid, kus mingid rühmad sarvipidi koos olid. Tugevaid emotsioone oli küllaldaselt. Näiteks pidasid Reformierakonnas meedia vahendusel tundeküllast sõnasõda uue juhi Hanno Pevkuri leer ja sisevalimised kaotanud Kristen Michali toetajad.

Teine üldrahvalikku erutust tekitav teema on Eesti märk. Identiteediga mingilgi moel seotud küsimused tekitavad alati elavat diskussiooni. Neid inimesi on palju, kes sümbolite teemal ärevusse satuvad. Vähem on neid, kes süvenevad ja kainelt kaalutledes olukorda hindavad.

Kolmandaks süüdistas peatselt ametist lahkuv majandusministeeriumi side ja infosüsteemide asekantsler Taavi Kotka uut võimuliitu innovatsiooni pidurdamises. See uudis oli torm veeklaasis. Emotsionaalsest sotsiaalmeedia sissekandest oli ajakirjanik koostanud veelgi emotsionaalsema artikli. Arvamuste tulevärgi kõrval oli uudises faktilist materjali napilt. Lugu sobinuks majandusrubriigi asemel ajalehe arvamuskülgedele.

Tagatipuks tahab rahandusministeerium ametisõidukite numbrid äratuntavalt värviliseks teha. See peaks aitama erasõitude tarbeks kasutatavate firmaautode maksustamist paremini kontrollida. Mõnes sõnavõtus nimetati seda plaani klassiviha õhutamiseks, mõnes otse lausrumaluseks.

Nendel näidetel on kaks ühist joont. Esiteks, heal tasemel suhtlus aitab probleeme ennetada ja halb võimendab. Õppetund on selles, et kaasaegse poliitikategemise ja kommunikatsiooni vahele võib võrdusmärgi tõmmata. See ongi sõprade võitmine ja inimeste mõjutamine.

Teiseks, emotsioonid on iga otsuse langetamisel väga olulisel kohal. Psühholoogidele ei ole see mingi uudis. Ka poliitikas on see teadmine kogu aeg kuskil eksisteerinud. Teisalt on riigivalitsemist ja majandust ikka pigem ratsionaalseks ja statistikale rajatud valdkonnaks peetud.

Kuid Brexit, Ameerika Ühendriikide presidendivalimised ja isegi Pevkuri üllatuslik võit Reformierakonna juhi valimistel näitavad, et tunnetel on otsustamisel suurem roll kui me oleme harjunud. Tõenditepõhise poliitika kõrvale on trüginud tunnete poliitika, mida mõnede tegelaste sõnavõtte vaadates isegi ulmepoliitikaks võiks nimetada. Saabunud on tõejärgne ühiskond.

Edasi tekib küsimus, kuidas avalikkuses levivate tugevate tundmustega toime tulla. Tavainimesi saadetakse tänapäeval teisi inimesi häirivate emotsioonide kontrolli all hoidmise eesmärgil viharavi kursustele. Mida riigi tasandil ette võtta?

Vastus on tegelikult lihtne. Nii poliitikud kui ka ametnikud peavad omandama kommunikatsiooni põhimõtted ja tööriistad edasijõudnute tasemel. Parem sõnumiseadmise oskus aitab probleeme ja eesmärke selgemalt sõnadesse panna ning kaasata huvigruppe tõhusamalt. Ka Dale Carnegie soovituste meeldetuletamine ei teeks paha.

Teiseks peaks iga poliitikategija teadmiste ja oskuste hulka kuuluma emotsioonidega toimetulek. Praktikas tähendab see tahet mõista erinevate osaliste eelistusi ja oskust lisaks kõvadele faktidele ka pehmeid tundeid arvesse võtta. Eelneva võib teiste sõnadega kokku võtta kui avatud valitsemise.

Koostööoskused ei ole meile emapiimaga kaasa antud, need omandatakse elu jooksul. Kui ametnikke saab vajadusel käsu korras koolitustele saata, siis rahvaesindajatega on lugu keerulisem. Kuidas saada poliitikud avatud poliitikategemist õppima? Pakun ühe uitmõtte.

Poliitikud teatavasti armastavad end avaliku tähelepanu all soojendada nagu ussid kevadpäikese käes. ETV võiks ristata saated „Foorum“, „Rakett 69“ ja „Ajujaht“ ning teha uue poliitikasaate. Selle formaat näeks ette, et moodustatakse tiimid, kuhu kuulub poliitikuid, ametnikke ja huvigruppide esindajaid. Need saaksid lahendamiseks konkreetse probleemi ja tiimiliikmed peaks koostööd tegema, kui tahavad saatest saatesse liikuda. Edasi pääsevad need, kes suudavad meeskonnavaimu näidata ja demonstreerida probleemide lahendamise oskust. Võistkondadel oleks ka mentorid ehk tegevusjuhendajad, kes meeskondi tööriistadega aitavad. Tulemusi hindaks ja kommenteeriks eksperdid.

Saate tööpealkiri oleks „Kuidas karjatada kasse?“ Mõte on selles, et tegeliku elu probleemi lahendades õpivad erinevate huvidega osalised koos tegutsema. Olles avaliku tähelepanu all, on nad sunnitud tulemuse nimel vaeva nägema.

Aga nali naljaks. Kui eelnevast jutust võib jääda mulje, et riigi juhtimises on tunded midagi halba, siis risti vastupidi – emotsioonid muudavadki poliitika inimnäolisemaks. Trikk on selles, et negatiivsetel emotsioonidel ja valedel ei tohiks lasta võimust võtta. Vihakõne ei ole lubatud.

Poliitiliste valikute üle otsustamisel tuleks vaadata tunnete kardina taha, et leida üles inimesi käivitavad hirmud või rõõmud. Kaasajal tegelevad nende küsimustega käitumispsühholoogid käsikäes ametnikega. Võib-olla peaksime ka meie oma ministeeriumides ametnikele psühholoogid appi palkama? (See ettepanek ei ole enam nali.)

Et kõik selge oleks – vaja ei ole ametnike endi tundemaailma korrastajaid või poliitikute läbisaamist siluvaid suhtenõustajaid. Tarvis on sotsiaal- või mõjutamispsühholooge, kes konsulteeriks poliitikakujundajaid inimeste käitumise alal. Arenenud riikide valitsustes on sellised nõustamise üksused olemas.

Arvamus on avaldatud ERR portaalis.