Mõttehommik, 17.02.2017

Riigi ümberkorraldamise ideid tuleb justkui paisu tagant. Pärast teatavat seisakut riigivalitsemises on see hea. Eeter on täis juttu omavalitsuste ühendamisest, maavalitsuste kaotamisest ja riigiasutuste Tallinnast maakondadesse viimisest. Eile tegi koalitsiooni sisekaitseakadeemia ümberpaiknemise erikomisjon valitsusele ettepaneku kolida akadeemia Tallinna üksus Narva.

Paistab, et riigijuhid on lõpuks ometi mõistnud elu võimalikkust väljaspool Harjumaad. Mis saaks kodanikel selle vastu olla, et riik viib osa töökohtasid maakondadesse? Hiljuti otsustas valitsus maavalitsused kinni panna ja selle löögi halba mõju tuleb ju pehmendada!

Aga väike vastik analüütik minus ei ole rahul. Praeguseid riigiasutuste Tallinnast välja viimise plaane ja otsuseid vaadates jääb midagi kriipima. Enim tekitab ebalust sisekaitseakadeemia Narva paigutamise otsus. Miks pealtnäha üllale ideele nii palju vastaseid on? Kas kriitika näol on tegemist vaid sisekaitsjate mugavuse ja ringkaitsega? Või on mõte ise halb?

Neile küsimustele vastamiseks tuleb vaadata ettevõtmise eesmärki. Kolimist pooldavad poliitikud räägivad kõige rohkem vajadusest tagada riigi kohalolek Ida-Virumaal. Sisekaitseakadeemia ümberpaigutamine Narva olevat märgina oluline. Ka kohaliku arengu soodustamist on ühe eesmärgina mainitud. Kõik on õilsad ja usutavad eesmärgid, mida paljud inimesed toetavad.

Poliitikategemise tavaloogika kohaselt peaks järgmise sammuna määrama alternatiivsed eesmärgi saavutamise viisid. Sisekaitseakadeemia juhtumit vaadates tekib siin põhimõtteline küsimus – millised on või olid teised Ida-Virumaal riigi kohalolekut ja piirkonna arengut toetavad valikud? Sisekaitseakadeemia Narva viimise plussidest ja miinustest on palju räägitud. Kuid projekti eestvõitlejad ei ole veenvalt suutnud selgitada, miks just selle õppeasutuse viimine idapiirile regionaalpoliitika sihte kõige paremini teenib?

Võiks kiuslikult küsida – kas eesmärkide saavutamiseks ei peaks hoopis Riigikogu Narva viima? See oleks ju palju suurema efektiga samm. Gruusias näiteks küüditati parlament Kutaisi linna, mis on muuseas Tbilisist enam-vähem sama kaugel kui Narva Tallinnast. Leebem variant oleks näiteks Integratsiooni ja Migratsiooni Sihtasutuse Meie Inimesed ehk MISA kogu täiega Narva kolimine? Sihtasutus seisab hea selle eest, et Eestis elavad inimesed jagaksid ühiseid väärtusi ja et Eestis elavatel rahvusrühmadel oleks võimalus säilitada oma emakeelt ja kultuuri. MISA kolimine Narva oleks märgiliselt väga sobiv ja administratiivselt lihtne.

Need huupi pakutud ideed näitavad, et sisekaitseakadeemia Narva viimise alternatiive ei ole tõsiselt kaalutud. Mõni poliitik on otse välja öelnud, et eilne otsus on tarvilik koalitsioonileppe elluviimiseks. Kuid see ei ole ju sisuline põhjendus! Alternatiivide seast parima lahenduse leidmine peaks toimuma analüüsile ja mõju hinnangutele toetudes, mitte kitsa kildkonna kinnisideest lähtudes. Praegu on nii, et koalitsioonileppesse on tegevus sisse kirjutatud ja see on saanud justkui omaette argumendiks kehvasti ettevalmistatud otsuse läbisurumisel. Sisulised eesmärgid jäävad nii tahaplaanile.

Korrektsuse huvides tuleb möönda, et riigil on olemas Ida-Viru maakonna tegevuskava aastateks 2015-2020. See on juba mitmes selline arengukava, kuid dokumendi mõju on olnud väike. Arengukava on õhku täis, sest meetmete elluviimiseks ei ole küllalt raha eraldatud – tegevuste tabeli maksumuse veerus haigutab tühjus. Vaid mõne üksiku meetme taga on konkreetne summa. Puudub ka töökindel mehhanism, et Ida-Virumaa arendamise abinõusid sisuliste poliitikavaldkondade alt rahastada.

Siit jõuame tegeliku probleemini – Eestis on poliitikakujundamise kvaliteet vilets ja elluviimine jätab sageli soovida. Otsuste eesmärgid on tihti ähmased, meetmete mõju ja maksumust ei ole korralikult hinnatud ja huvirühmasid pole piisaval määral kaasatud. Kui otsuse kujundamiseks vajalikud sisendid on kehva kvaliteediga, läheb kogu aur läheb vile ehk nigela tasemega arutelude peale, kus sõnavõttudes korrutatakse samasid argumente (justkui see annaks neile suurema legitiimsuse). Tulemuseks on see, et otsuste elluviimiseks vajalikud kokkulepped sünnivad väga visalt.

Sisekaitseakadeemia kaasus on küsitava kvaliteediga poliitikakujundamise ehe näide – eesmärk on laialivalguv, alternatiive pole tõsiselt kaalutud või avalikkusele selgitatud ja isegi projekti maksumus ei ole üheselt paigas. Kuid koalitsioonis on kolimise otsus eilse seisuga tehtud. Valitsus võib küll veel teisiti otsustada, kuid see ei ole tõenäoline. Õppetund on see, et peaminister ja kogu valitsus peaks otsustuste alusmaterjalide kvaliteedi suhtes märksa nõudlikum olema.

Kas teiste riigiasutuste pealinnast väljaviimine on hea idee? Lihtne vastus on jah, töökohtade loomine maakondades on hea mõte. Kuid enne tervete asutuste ühest kohast teise siirdamist võiks panustada kaugtöökohtade loomisele. Neid ametnikke on terve hulk, kes ei pea ilmtingimata füüsiliselt pealinna kontoris istuma. Samuti võiks teadlikult Tallinnas lahkuvate töötajate asemel uusi inimesi värvata maakondades asuvatesse üksustesse.

Esmalt võiks valitsus aga oma energia suunata omavalitsuste ühendamisele, maavalitsuste ülesannete sujuvale üleandmisele ja riigimajade loomisele maakonnakeskustes. Avalike teenuste osutamine ei tohi katkeda, kui omavalitsuste ühinemised pärast sügisesi valimisi jõustuvad ja maavalitsused juba uuest aastast kaovad. Valitsus on teinud head tööd, kui kohaliku tasandi reform suuremate tõrgeteta ära korraldatakse.

Riigiasutuste kolimise võib ette võtta pärast haldusreformi. Seni võiks lauale pandud ideede mõju ka päriselt hinnata, selmet poliitiliste punktivõitude nimel rapsida. Kiirustagem selle teemaga aeglaselt.

Arvamus on avaldatud ERR portaalis.

 

Mõttehommik, 24.01.2017

Magnus Piirits, Praxise töö- ja sotsiaalpoliitika analüütik

Viimastel päevadel on palju segadust ja küsimusi tekitanud valitsuse kavandatav pensionireform, mis võtab tulevikus esimese samba väljamaksete puhul arvesse lisaks makstud sotsiaalmaksule ka inimese tööstaaži.

Täna kajastas Postimees Taavi Rõivase paberi ja pliiatsiga visandatud arvutusi, mis näitavad, et keskmisest kõrgema palgaga inimesed kaotavad pensionisüsteemi reformi tõttu tulevikus osa esimese samba pensionist. Rõivas kasutas näitena kahte inimest, kes mõlemad lähevad pensionile aastal 2050. Üks näiteinimene teenib kogu elu jooksul 1,2-kordset keskmist palka ja teine kahekordset keskmist palka. Ta leidis, et 1,2 keskmist palka teeniv inimene kaotab 2016. aasta baasosa ja aastahinde väärtuses 44 eurot ja kahekordse keskmise palga saaja juba 220 eurot kuus. Kui võtta see arvutus aluseks, kaotaks kahekordse keskmise palga saaja seega tervelt 37% (!) oma esimese samba pensionist. Vaatame aga sügavamalt arvudele otsa, kas see nii on ja milline on seis 2050. aastal.

Et arvutustest aru saada, peaks kõigepealt vaatama, kuidas on praegune pensionisüsteem üles ehitatud ja kuidas see muutub tulevikus. Valitsuskabinetis otsustati 19. jaanuaril toetada pensionisüsteemi mitmeid muudatusi. Kõige enam on avalikku debatti tekitanud staažiosaku tagasitoomine aastal 2037 ja aastateks 2020–2036 üleminekuperioodi loomine. Eelnevalt kehtis tööstaaži arvestamine aastani 1998 ja aastast 1999 teeniti kindlustusosakuid, mis oleneb isikustatud sotsiaalmaksust. Veel otsustati siduda pensioniiga aastast 2027 oodatava elueaga ning tuua pensionile minekul paindlikkus sisse aastaks 2021. Praegu kehtivas süsteemis jõuab pensioniiga samm-sammult 2026. aastaks 65. eluaastani. Samuti on praegu võimalik minna ennetähtaegselt pensionile, kuid sel ajal töötades ei saa pensionit.

Pensionisüsteemi finantsilise jätkusuutlikkuse aspektist muudetakse pensionide indekseerimist. Pensioniindeksist oleneb  baasosa ja aastahinde väärtuse kasv. Aastal 2023 hakkab indeks sõltuma ainult sotsiaalmaksu laekumisest, mis omakorda oleneb palkadest ja töötavate inimeste hulgast (praegu oleneb 80% sotsiaalmaksu laekumisest ja 20% hindade kasvust). Lisaks sõltub alates 2021. aastast pensioniindeks pensionäride arvust. Seega sõltub pensioniindeks sissemaksetest (sotsiaalmaks) ja väljamaksetest (pensionäride arv).

Kuna pensionisüsteemi reformid on pikaajalise mõjuga, siis tuleb muudatused hoolikalt läbi kaaluda. See tähendab ka seda, et muudatuste võimalikku mõju peaks hindama tuleviku tingimusi arvesse võttes ehk ei ole kohane kasutada tänaseid numbreid ja tingimusi tuleviku muudatuste mõju hindamiseks. Nagu Taavi Rõivas ka oma arvutuses on kirja pannud, siis baasosa kasvab kiiremini kui aastahinne, ja seda peab ka arvesse võtma. Kui inimene on liitunud teise sambaga, siis peaks tähelepanu pöörama ka teise samba osale. Kuna esimese samba arvelt läheb 4% teise sambasse, siis kindlustusosaku arvutamisel võetakse arvesse esimesse sambasse minev sotsiaalmaks ehk 16%[1] (20% – 4% = 16%).

Võtame näiteks ühe inimese, nimetame teda Mardiks. Mart on sündinud 1983. aastal, ta on kohustuslikus korras liitunud teise sambaga ja läinud  tööle 22-aastaselt ehk aastal 2005. Prognooside järgi peaks ta minema pensionile aastal 2050[2]. Seega töötaks Mart järjest 45 aastat. Oletame, et Mart saab terve elu 1,2-kordset keskmist palka ja seega saab aastas 0,96 kindlustusosakut, sest 16%/20% = 0,8 ja 1,2 * 0,8 = 0,96. Seega saaks Mart aastal 2050 esimesest sambast reformi tulemusena 15 eurot rohkem pensionit ehk protsendi rohkem kui praeguse süsteemiga.

graafik1

Kahekordse keskmise palga saaja saaks pärast pensionireformi 1,6 kindlustusosakut aastas ja tema kaotab uue süsteemiga. Erinevus tuleb 2050. aastal prognooside järgi küll 222 eurot, kuid protsentuaalselt on see erinevus 12% ehk esimesest sambast saaks kahekordset keskmist palka teeniv inimene tulevikus 12% vähem pensionit kui praeguse süsteemiga. Kui võtta arvesse ka teise samba pension, on protsentuaalne erinevus veelgi väiksem, sest praegu pakutud reformiga pikeneb oodatava eluea pikenedes teise sambasse kogumise periood.

graafik2

Kuna tööstaaži tagasitoomine suurendab pensionisüsteemi solidaarsust, siis on paslik vaadata sama inimese pensioni suurenemist esimesest sambast pensionisüsteemi reformi mõjul, kui inimene teenib terve elu 0,5-kordset keskmist palka. Eurodes võidaks see inimene täpselt sama palju kui kaotab kahekordse keskmise palga saaja ehk 222 eurot, mis teeb protsentuaalseks erinevuseks 0,5-kordse keskmise palga saajal 24%.

graafik3

Solidaarsuse suurendamisest võidavad madalamat palka saavad inimesed. 2015. aasta andmete põhjal aitaks solidaarsuse suurendamine umbes 70% inimestel esimese samba pensionit suurendada. Umbes 22% inimestele toob seaduse muudatus kaasa esimese samba osa vähenemise. Solidaarsuse suurenemine võib kõige negatiivsemalt mõjutada inimesi, kes pole teise sambaga liitunud, aga teenivad keskmisest kõrgemat palka ja töötavad pikalt perioodil, mil esimese samba pension sõltub eelkõige tööstaažist. Kui sama inimene[3] ei oleks pidanud liituma teise sambaga, siis kaotaks ta oma 2050. aasta esimese samba pensionist 74 eurot ehk 4,8% mitte peaaegu 12% nagu Taavi Rõivase arvutustest võib järeldada. Selle probleemi lahendamiseks on võimalus liituda 1970–1982 sündinutel teise sambaga, et koguda sinna lisaks täielikult palgaga seotud vara.

graafik4

Kolm olulist asja, mida võiks pensionireformi kohta teada:

1. Pensionireformi muudatused mõjutavad ainult esimest sammast ehk palgaga seotus jääb teises sambas kehtima. Esimese samba baasosa hakkab moodustama praeguse süsteemiga 40%, kindlustusosak 30% ja II sammas 30% kogu pensionist.

2. Täielikult tööstaažiga seotud põlvkond läheb pensionile alles aastal 2090.

3. Pensionisüsteemi reformid on pikaajalised ja seega peab nende tegelikku mõju hinnates analüüsima mitte ainult tänaseid tingimusi, vaid ka tulevikus toimuvaid muutusi.

* Arvutustes ei ole arvestatud pensioniindeksi muutmisega seotud mõju. Pensioniindeksi muutmine ei mõjuta artikli üldist tähelepanekut, aga muudab protsentuaalseid erinevusi. Kui pensioniindeks kasvab muudatuste tõttu kiiremini, siis protsentuaalsed erinevused oleksid väiksemad, aga kui kasvab aeglasemalt, siis suuremad.

[1] Neil, kes aastatel 2014-2017 suurendasid teise samba sissemakseid 6% + 3% peale, on I sambasse minev osa sellel perioodil 14% (20% – 6% = 14%)
[2] Kui 2026. aastal on keskmine oodatav eluiga 65-aastastel 19,4 aastat, siis 1983. aastal sündinutel on aastal 2048 selleks 21,9 aastat ehk 2,5 aastat enam. Seega oleks selle kohordi pensionile minemise vanuseks  67 aastast ja 6 kuud ehk pensionile minnakse aastal 2050.
[3] 1982. aastal sündinud ei pidanud liituma teise sambaga.

Mõttehommik, 23.01.2017

Emotsioonid muudavad poliitika inimnäolisemaks. Trikk on selles, et negatiivsetel emotsioonidel ega valedel ei tohiks lasta võimust võtta, leiab Praxise riigivalitsemise ekspert Rauno Vinni oma Vikerraadio kommentaaris ja pakub ETV-le välja uudse võistlussaate.

Üks kõige populaarsemaid eneseabiõpikuid, mis Eesti kodude riiulites seisab, on tõenäoliselt Dale Carnegie kirjutatud „Kuidas võita sõpru ja mõjutada inimesi?“. Raamat annab lihtsaid soovitusi, kuidas olla meeldiv inimene ja teha end teistele mõistetavaks. Teos on aktuaalne, sest kaaskodanike mõjutamine ja nendega läbisaamine on ühiskonnas kogu aeg päevakorral.

Eelmisel nädalal oli Eestis hulgaliselt juhtumeid, kus mingid rühmad sarvipidi koos olid. Tugevaid emotsioone oli küllaldaselt. Näiteks pidasid Reformierakonnas meedia vahendusel tundeküllast sõnasõda uue juhi Hanno Pevkuri leer ja sisevalimised kaotanud Kristen Michali toetajad.

Teine üldrahvalikku erutust tekitav teema on Eesti märk. Identiteediga mingilgi moel seotud küsimused tekitavad alati elavat diskussiooni. Neid inimesi on palju, kes sümbolite teemal ärevusse satuvad. Vähem on neid, kes süvenevad ja kainelt kaalutledes olukorda hindavad.

Kolmandaks süüdistas peatselt ametist lahkuv majandusministeeriumi side ja infosüsteemide asekantsler Taavi Kotka uut võimuliitu innovatsiooni pidurdamises. See uudis oli torm veeklaasis. Emotsionaalsest sotsiaalmeedia sissekandest oli ajakirjanik koostanud veelgi emotsionaalsema artikli. Arvamuste tulevärgi kõrval oli uudises faktilist materjali napilt. Lugu sobinuks majandusrubriigi asemel ajalehe arvamuskülgedele.

Tagatipuks tahab rahandusministeerium ametisõidukite numbrid äratuntavalt värviliseks teha. See peaks aitama erasõitude tarbeks kasutatavate firmaautode maksustamist paremini kontrollida. Mõnes sõnavõtus nimetati seda plaani klassiviha õhutamiseks, mõnes otse lausrumaluseks.

Nendel näidetel on kaks ühist joont. Esiteks, heal tasemel suhtlus aitab probleeme ennetada ja halb võimendab. Õppetund on selles, et kaasaegse poliitikategemise ja kommunikatsiooni vahele võib võrdusmärgi tõmmata. See ongi sõprade võitmine ja inimeste mõjutamine.

Teiseks, emotsioonid on iga otsuse langetamisel väga olulisel kohal. Psühholoogidele ei ole see mingi uudis. Ka poliitikas on see teadmine kogu aeg kuskil eksisteerinud. Teisalt on riigivalitsemist ja majandust ikka pigem ratsionaalseks ja statistikale rajatud valdkonnaks peetud.

Kuid Brexit, Ameerika Ühendriikide presidendivalimised ja isegi Pevkuri üllatuslik võit Reformierakonna juhi valimistel näitavad, et tunnetel on otsustamisel suurem roll kui me oleme harjunud. Tõenditepõhise poliitika kõrvale on trüginud tunnete poliitika, mida mõnede tegelaste sõnavõtte vaadates isegi ulmepoliitikaks võiks nimetada. Saabunud on tõejärgne ühiskond.

Edasi tekib küsimus, kuidas avalikkuses levivate tugevate tundmustega toime tulla. Tavainimesi saadetakse tänapäeval teisi inimesi häirivate emotsioonide kontrolli all hoidmise eesmärgil viharavi kursustele. Mida riigi tasandil ette võtta?

Vastus on tegelikult lihtne. Nii poliitikud kui ka ametnikud peavad omandama kommunikatsiooni põhimõtted ja tööriistad edasijõudnute tasemel. Parem sõnumiseadmise oskus aitab probleeme ja eesmärke selgemalt sõnadesse panna ning kaasata huvigruppe tõhusamalt. Ka Dale Carnegie soovituste meeldetuletamine ei teeks paha.

Teiseks peaks iga poliitikategija teadmiste ja oskuste hulka kuuluma emotsioonidega toimetulek. Praktikas tähendab see tahet mõista erinevate osaliste eelistusi ja oskust lisaks kõvadele faktidele ka pehmeid tundeid arvesse võtta. Eelneva võib teiste sõnadega kokku võtta kui avatud valitsemise.

Koostööoskused ei ole meile emapiimaga kaasa antud, need omandatakse elu jooksul. Kui ametnikke saab vajadusel käsu korras koolitustele saata, siis rahvaesindajatega on lugu keerulisem. Kuidas saada poliitikud avatud poliitikategemist õppima? Pakun ühe uitmõtte.

Poliitikud teatavasti armastavad end avaliku tähelepanu all soojendada nagu ussid kevadpäikese käes. ETV võiks ristata saated „Foorum“, „Rakett 69“ ja „Ajujaht“ ning teha uue poliitikasaate. Selle formaat näeks ette, et moodustatakse tiimid, kuhu kuulub poliitikuid, ametnikke ja huvigruppide esindajaid. Need saaksid lahendamiseks konkreetse probleemi ja tiimiliikmed peaks koostööd tegema, kui tahavad saatest saatesse liikuda. Edasi pääsevad need, kes suudavad meeskonnavaimu näidata ja demonstreerida probleemide lahendamise oskust. Võistkondadel oleks ka mentorid ehk tegevusjuhendajad, kes meeskondi tööriistadega aitavad. Tulemusi hindaks ja kommenteeriks eksperdid.

Saate tööpealkiri oleks „Kuidas karjatada kasse?“ Mõte on selles, et tegeliku elu probleemi lahendades õpivad erinevate huvidega osalised koos tegutsema. Olles avaliku tähelepanu all, on nad sunnitud tulemuse nimel vaeva nägema.

Aga nali naljaks. Kui eelnevast jutust võib jääda mulje, et riigi juhtimises on tunded midagi halba, siis risti vastupidi – emotsioonid muudavadki poliitika inimnäolisemaks. Trikk on selles, et negatiivsetel emotsioonidel ja valedel ei tohiks lasta võimust võtta. Vihakõne ei ole lubatud.

Poliitiliste valikute üle otsustamisel tuleks vaadata tunnete kardina taha, et leida üles inimesi käivitavad hirmud või rõõmud. Kaasajal tegelevad nende küsimustega käitumispsühholoogid käsikäes ametnikega. Võib-olla peaksime ka meie oma ministeeriumides ametnikele psühholoogid appi palkama? (See ettepanek ei ole enam nali.)

Et kõik selge oleks – vaja ei ole ametnike endi tundemaailma korrastajaid või poliitikute läbisaamist siluvaid suhtenõustajaid. Tarvis on sotsiaal- või mõjutamispsühholooge, kes konsulteeriks poliitikakujundajaid inimeste käitumise alal. Arenenud riikide valitsustes on sellised nõustamise üksused olemas.

Arvamus on avaldatud ERR portaalis.

Mõttehommik, 09.12.2016

Rauno Vinni, Praxise riigivalitsemise ja kodanikuühiskonna programmi  juht

Praeguse võimuliidu tegevuses avaldub lubaduste ja reaalsuse lahknevus – alles eile deklareeriti avatud poliitikategemise tähtsust, kuid juba täna onvanded unustatud, kirjutab riigivalitsemise ekspert Rauno Vinni oma arvamusloos. Kas poleks tore, kui probleemidel oleks sirgjoonelised lahendused? Näiteks võiks inimesed ennast imetablettidega saledaks süüa, kui rannahooaeg läheneb. Kaitsekulud võiks tervisepoliitikasse suunata, kui Putin lõpetaks teiste riikide kiusamise. Riigieelarve võiks mühinal kasvada, kui võimuliit tõstab auto-, alkoholi- ja suhkrumaksu. Jne.

Unistada ju võib, aga maailm ei ole must ja valge. Pahatihti käivad soovitud lahendustega kaasas ka soovimatud tagajärjed. Kehvasti teostatud hea idee võib kaasa tuua olukorra, mis on veel hullem kui enne. Sellegipoolest on otsustajate usk õilsasse eesmärki ja lihtsatesse lahendustesse mõnikord nii tugev, et oma tegevuse negatiivset kõrvalmõju eiratakse.

Viimane näide sellest on nn kobarseaduse eelnõu. Uus valitsusliit soovib mitut olulist maksumuudatust sisaldava eelnõu kiirkorras seadustada. Idee on üllas – maksusüsteemi tuleb reformida, et täita riigikassat ja viia oma poliitikad ellu. Teisest küljest on tegemist küllalt kaalukate sammudega, mille eesmärgid ja kõrvalmõjud tuleks hoolikalt läbi arvutada ning arutada.

Küsimus on igihaljas: kas eesmärk pühendab abinõu? Poliitikas sõltub reageering vastajast – värske koalitsioon ütleb, et vana valitsuse eelarve ja maksusüsteemiga nad oma sihte ei saavuta. Võimukandjad teatavad nagu Gabriel, et nad ei ole vabad mehed, neil ei olevat teist valikut! Opositsioon seevastu väidab, et ruttamine ei ole õigustatud, sest muutused ei ole läbi arutatud.

Kobareelnõu kriitikutel on õigus – seaduste tegemisel on reeglid, mida ei tohiks kiire kasu nimel painutada.

Mõlemad seisukohad on teatud piirini mõistetavad. Loo puänt on selles, et tõtliku menetlemise pooldajate ja vastaste leeris on isikud vahetunud. Endised opositsionäärid kasutavad takistuste ületamiseks nüüd ise teerulli meetodit. Reformikate aadressil võiks parastavalt tõdeda, et ära tee teistele seda, mida sa ei taha sulle tehtavat.

Kuid kobareelnõu kriitikutel on õigus – seaduste tegemisel on reeglid, mida ei tohiks kiire kasu nimel painutada. Meil on kaasamise hea tava, mis reguleerib osalemist ja peaks tagama otsuste laiapindsuse ning parema kvaliteedi. Meil on ka õigusloome ja normitehnika eeskiri, mis näeb ette seadusloome etapid ja mõju hindamise korralduse.

Juhised on selleks, et poliitilised ideed ka tegelikus elus kavandatud moel tööle hakkaks. Aeg, mis kuluks kaasamisele ja riskide paremale maandamisele, oleks investeering paremasse tulemusse.

Maksumuudatuste vanade meetoditega läbisurumine on kaheldav ka põhjusel, et vastne valitsus lubas uut valitsemise kultuuri. Võimuliidu aluspõhimõtete eessõnas on sel teemal terve lõik tsiteerimisväärset materjali.

Uus kolmikliit lubab avatud valitsemist. See tähendab võimu teostamist ausalt, läbipaistvalt ja dialoogis kodanikega.

Koalitsioonileppes seisab: „Seisaku murdmiseks vajab Eesti koostöövõimelist, seesmisele usaldusele toetuvat, laiapõhjalist ja ideedele avatud valitsust. Lubame, et me ei langeta otsuseid üksnes enese tarkusest, vaid kuulame ettevõtjaid, eksperte, vabakonda ja opositsioonierakondi. Soovime kaasata ja kõnetada kõiki Eesti inimesi, sõltumata soost, vanusest, maailmavaatest või rahvusest.“

Puhas kuld!

Kui see lõik paari sõnaga kokku võtta, siis uus kolmikliit lubab avatud valitsemist. See tähendab võimu teostamist ausalt, läbipaistvalt ja dialoogis kodanikega.

Huvitava kokkusattumusena lõppeb just täna Pariisis mitmepäevane avatud valitsemise partnerluse tippkohtumine. Avatud valitsemise partnerlus onrahvusvaheline algatus hea riigivalitsemise edendamiseks.

Eestit esindas Pariisi kohtumisel president Kersti Kaljulaid, kelle varasemad sõnavõtud ja teod kinnitavad truudust avatud valitsemise põhimõtetele. Küll aga ilmneb lubaduste ja reaalsuse lahknevus praeguse võimuliidu tegevuses – eile deklareeriti avatud poliitikategemise tähtsust, kuid juba täna on vanded unustatud.

Taoline ilmne sõnade ja tegude erinevus murendabki rahva ja riigi usaldussuhet. Sel põhjusel ei kaalu tõttamine maksumuudatustega loodetud kasu üles.

Tõeliselt läbipaistev poliitikategemine oleks midagi teistsugust.

Eesti on rahvusvahelises võrdluses küllalt avatud valitsemisega riik. Kuid poliitika köögipoolel on veel palju ära teha. Koalitsioonileppeski on öeldud, et riigijuhtimine vajab uusi mõtteid ja lahendusi. Nii oleks peaminister Jüri Ratas võinud maksumuudatuste läbisurumisel aja maha võtta ja väisata selle asemel Pariisi suurüritust, et mõista paremini, mida avatud valitsemine muu maailma tippjuhtidele tähendab.

Järgmiste riigikogu valimisteni jäänud aja vältel on raske ümber pöörata aeglase majandusarengu või rahvastiku kahanemise trende. See võtab aega. Küll aga saaks juba täna hakata riiki juhtima kooskõlas avatud valitsemise printsiipidega. Lisaks usalduse tõusule toetab avatud valitsemine ka sotsiaalset innovatsiooni ja see loob omakorda eeldusi uueks arenguhüppeks.

Valitsus saab iga päev kõikidelt ühiskonnarühmadelt n-ö tasuta konsultatsiooni. Hea peaminister, kinnitan siiski enda poolt, et avatud valitsemine onväga selgelt üks pagana hea mõte!

Avatud valitsemise ideid võiksite mõõdukate kuludega ja laiade masside toetusel jalamaid rakendama hakata. Tõeliselt läbipaistev poliitikategemine oleks midagi teistsugust ja avatud riigijuhil oleks võimalik endast positiivne märk ajalukku jätta.

Arvamus on avaldatud ERR portaalis.

Mõttehommik, 18.11.2016

Autor: Alari Paulus, Praxise vanemanalüütik

Uue valitsuskoalitsiooni läbirääkimiste käigus on kõvasti kirgi kütnud üksikisiku tulumaksu teema. Ühed osapooled soovivad astmelist tulumaksu, mis kitsamalt defineerides tähendab kasvavate maksumääradega maksuastmeid, üldisemalt aga viitab progressiivsele maksusüsteemile, kus keskmine maksukoormus suureneb sissetulekutega. Teised on aga astmelisele tulumaksule vastu, kuid ollakse nõus maksukoormuse jaotust (senisest veelgi) progressiivsemaks muutma.

Nüüd, kus tolm on hajumas, on väljakoorunud ettepanekud oluliselt tõsta praegust ühtlast maksuvaba tulu (€170 kuus) ning suunata seda madala- ja keskmise sissetulekuga inimestele:

  • Variant A (EPL 17.11.16): maksuvaba tulu €500 kuus, vähenedes ühtlaselt nullini tuluvahemikus €500-1200.
  • Variant B (EPL 18.11.16): maksuvaba tulu €500 kuus, vähenedes ühtlaselt nullini tuluvahemikus €1200-2100.

Graafiliselt näevad need välja järgmiselt (eeldades, et maksuvaba tulu suurus seotakse pigem maksubaasiga, st brutopalk peale sotsiaalkindlustusmaksete maha arvamist – hetkel on see lahtine):

joona-1_

Joonisele on veel lisatud (aastakeskmise) brutopalkade jaotus SKA 2015. andmete põhjal (siinkohal tänusõnad Praxise analüütikule Magnus Piiritsale arvutuste eest!), illustreerimaks kus tulutasemel enamik töötajaid paikneb. See on esitatud tagataustal halli alaga.

Mida need muudatused endast kujutavad? Väljapakutud maksuvaba tulu skeemid meenutavad mõneti klassikalist astmelist tulumaksu, mille maksuastmed on „segamini paisatud“. Ühest küljest madala- ja keskmise sissetulekuga inimeste netosissetulek suureneks, teisalt aga tõuseks teatud sissetulekurühmades oluliselt ka efektiivne piirmaksumäär – st kui palju igast täiendavast teenitud eurost läheb maksudeks. See võib aga vähendada töötamise stiimuleid. Variant A puhul puudutaks kõrgem efektiivne piirmaksumäär töötajaid, kelle sissetulek on keskmise taseme ümber; variant B puhul aga juba märksa kõrgema sissetulekuga inimesi.

Kes võidaksid, kes kaotaksid? Võtame lähtepunktiks 2016. aasta maksu-toetussüsteemi ja vaatame kõige lihtsamat juhtu ehk siis üksikisikust leibkonda. Sellisel juhul saab kõrvale jätta universaalsed peretoetused, vajaduspõhise peretoetuse, täiendava maksuvaba tulu laste järgi, ühisdeklaratsioonide võimaluse jne. Sellegipoolest tuleb aga lisaks tulumaksumäärale ja maksuvaba tulule arvestada ka sotsiaalkindlustusmakseid (kogumispensionimakse, töötuskindlustusmakse), madalapalgaliste maksutagastust ja toimetulekutoetust. (Viimane on oluline piirmaksumäärade kontekstis.)

Üksikisiku jaoks muutuks kuine netotulu sõltuvalt töisest brutotulust järgmiselt:

joonis-2_

Variant A puhul võidaksid netotulus need, kelle brutotulu jääb alla €1000 kuus ning kõrgema sissetulekuga inimesed maksaksid kuni €34 kuus rohkem makse. Variant B puhul võidaksid need, kelle brutotulu ei ületa €1860 kuus ning kõrgema sissetulekuga inimesed maksaksid jällegi lisaks. See nõuab eraldi arvutusi, kui palju kumbki skeem riigieelarvele maksma läheks, kuid see joonis näitab üheselt, et variant B on tunduvalt kulukam kui variant A.

Sama illustreerib ka keskmise (efektiivse) maksumäära muutus:

joonis3

 

Mis juhtub aga efektiivsete piirmaksumääradega? Olgu kõigepealt ära mainitud, et juba praegusel süsteemil on madalapalgaliste maksutagastuse tõttu teatud problemaatilised “kõrvalnähud”: kui alla €480 brutotulu on efektiivne piirmaksumäär enamjaolt nullilähedane (endiselt tuleb maksta kogumispensioni- ja töötuskindlustumakset), siis brutotulu vahemikus €480-650 on piirmaksumäär ligi 58% ehk igast täiendavast teenitud eurost jõuab inimeseni vaid 42 senti. Põhjuseks asjaolu, et sellel tulutasemel kaasneb suurema tuluga nii kõrgem tulumaks kui ka madalam maksutagastus (tempos 35 senti iga täiendava euro kohta ehk nn taandumismääraga 35%). €650-st kõrgema sissetuleku juures on piirmaksumäär ca 23%.

Alljärgneval joonisel on näidatud 2016. a. süsteemi puhul piirmaksumäärad nii madalapalgaliste maksuvabastusega kui ka ilma selleta (siis näeme ainult 3% ja 23% piirmaksumäära). Lisaks tasub meenutada, et tänu toimetulekutoetuse ülesehitusele (iga täiendav teenitud euro vähendab toetust ühe euro võrra) on efektiivne maksumäär kogunisti 100% tulujaotuse kõige madalamas otsas, mis võib näiteks pärssida vähese osaajaga töötamist. Madalapalgaliste maksutagastus aga nii madalale ei „ulatu“, sest selle saamine eeldab vähemalt 6 kuud täisajaga töötamist kalendriaasta jooksul ning selle suurus on proportsionaalne töötatud kuudega. Siinsete kuiste arvutuste juures on seetõttu arvestatud, et madalapalgalise maksutagastuse saamise eelduseks on vähemalt €215 brutotulu (= 50% kehtivast palga alammäärast) ning brutotulu vahemikus €215-430 on see proportsionaalne palga alammääraga.

joonis4

 

Mis juhtub aga efektiivsete piirmaksumääradega kui rakenduks eelpool nimetatud maksuvaba tulu skeemid? Kui oletada, et madalapalgaliste maksutagastus säilib (hetkel jällegi lahtine), siis variant A korral oleks efektiivne piirmaksumäär nullilähedane kuni €585 brutotulu puhul (va toimetulekutoetust saades). Vahemikus €585-650 kasvaks piirmaksumäär isegi 72%ni. Edasi oleks piirmaksumäär aga 37%, langedes alles €1245 juures tagasi 23%le. Kui samaaegselt loobuda madalapalgaliste maksutagastusest ei ületaks piirmaksumäär 37% piiri, kuid see kõrgendatud määr kehtiks veelgi laiemas tuluvahemikus.

joonis5

 

Variant B korral tekib samuti kõrgema piirmaksumääraga (34%) „aste“, kuigi oluliselt kõrgemas ja laiemas brutotulu vahemikus (€1245-2175). Erinevalt variandist A ei suureneks aga piirmaksumäär üle 58%, sest madalapalgaliste maksutagastus ja maksuvaba tulu ei väheneks üheskoos ühelgi tulutasemel.

joonis6

Kokkuvõttes panevad seega mõlemad skeemid mõtlema, kas ei oleks klassikaline astmeline tulumaks selle (ja madalapalgaliste maksutagastuse) asemel juba lihtsam ja läbipaistvam?