Mõttehommik, 26.01.2016

Tähistame Praxise 15. tegevusaastat. Meil oli suur rõõm kohtuda heade sõprade, kolleegide, partnerite ja toetajatega 22. jaanuaril NO99 teatrimajas, et vaadata koos ajas tagasi ja edasi.

Õhtu juhatas sisse etendus “Kodumaa karjed”, sellele järgnes Annika Uudelepa kõne ja vastuvõtt. Allpool leiate nii fotojäädvustused kui ka Annika Uudelepa (Praxise juht 2010-2015) kõne täisteksti.

Juubelifotod

VAATA GALERIID SIIT!

 

Tere õhtust, head partnerid, külalised ja kolleegid!

Tohutult hea meel on täna teid kõiki siin näha. Kui ikka õnnestub teatrimaja külalisi täis kutsuda nii, et vastu vaatavad tuttavad näod vabakonnast, ärist, poliitikast, akadeemiast ja riigiametist, siis saab järeldus olla vaid üks. Praxis on läinud 15 aastaga inimestele hinge ja jätnud endast jälje.

Kuulasin-vaatasin koos teiega Jaak Printsi ja mõtlesin, et küll on vahva olla nii ürgandekas. Me saime tema esituses suurepärase ülevaate tekstidest, mis on olnud mingis ajahetkes Eestile märgilised. Ja meil Praxises on väga hea meel, et oleme saanud anda selles Eesti arenguloos oma panuse.

Kui vaadata sõltumatu mõttekoja positsioonilt ajas 15 aastat tagasi, oli ühiskond mitmes mõttes hoopis teistsugune kui praegu. Otsustajatel oli keeruline saada heal tasemel ja sõltumatut analüüsi, vabakond oli lapsekingades ja kaasamisest oldi heal juhul midagi kuuldud mõnel kohtumisel Euroopas.

Veelgi enam, praktilist poliitikaanalüüsi eriti teha ei osatud ja sestap sõltus poliitikakujundamine paljuski välismaalt siia korraks nõu andma tulnud ekspertidest.

Muuseas, inimestel kipuvad siiamaani segi minema poliitika kui ühiskonda arendavate tegevuste (ehk policy) ja erakonnapoliitika (ehk politics) analüüs. Praxis loodi, et neist esimeseks – poliitika sisuliseks kujundamiseks – teadmisi luua ja osalusdemokraatiat edendada.

Seda tööd hakkasid Praxise asutajad – Tiina Randma-Liiv, Vello Pettai, Heli Aru ja Peter Lõhmus – tegema suure entusiasmiga. Ja neile olid abiks esimesed töötajad, laskmata end segada sellest, et poliitikaanalüüsi järele tollal ei osatud veel küsida ning poliitikakujundamise protsess sisaldas valdavalt kiiret otsustamist ja tegutsemist, vajadusel ümberotsustamist ja ümbertegemist. Probleemide analüüsimiseks, valikuvariantide läbitöötamiseks, sisukateks avalikeks aruteludeks ja poliitika tulemuste hindamiseks polnud ei vajalikku aega, piisavalt oskusi ega toetavat kultuuri.

Järelikult tuli palju asju teha uut moodi, kui seni oli harjutud. Praxise algusaastatel paikapandud missioon ja alusväärtused on elus siiani. Selle oluline osa on tagada sõltumatus nii parteipoliitikast kui ärihuvidest. Kuidas me siis oma sõltumatuse eest hoolt kanname?

Esiteks, me valime ise oma töid, mida teeme ja mida mitte. Oleme korduvalt loobunud analüüside tegemisest just sõltumatuse kaalutlusel. Mõnel korral seetõttu, et on tahetud otsida õigustust oma poliitikale, kuid sagedamini seetõttu, et rahastaja tahtnuks tulemusi vaid enda teada jätta.

Siit tuleb teine põhimõte – meie töö tulemused on alati avalikud ja me tegutseme selle nimel, et meie tööde tulemused jõuaksid võimalikult paljudeni.

Kolmandaks, tõenduspõhisus. Me lihtsalt ei arva puusalt, vaid kasutame oma töödes teadustöödele omast metodoloogiat ja uurimismeetodeid. Lihtsalt meie tööde fookus on praktiline poliitikaanalüüs, mitte panus teooriasse.

Neljandaks, rahastamine. Filantroop Soros oma Avatud Ühiskonna Fondiga aitas Praxisel jalad alla saada. Tema rahastuse toel tegutsesime esimesel viiel-kuuel aastal teades, et Praxis peab ühel hetkel olema ise võimeline oma missiooni täitmiseks raha leidma. Tänaseks oleme pea kümmekond aastat olnud isemajandav organisatsioon, kes ei saa ei riigieelarvest ega üheltki teiselt organisatsioonilt tegevustoetust.

Oma tegevuse rahastamiseks teeme kolme asja. Otsime ise rahastust uurimus- ja arendustegevustele, mis meie hinnangul väärivad Eestis tähelepanu. Tähtis roll on siinkohal rahvusvahelisel koostööl ja Euroopa Komisjoni teadus- ja arendusprojektidel. Samuti müüme oma teenuseid vabal turul, konkureerides seejuures teiste pakkujatega, kelleks tavaliselt on ülikoolid ja konsultatsiooni- ja uuringufirmad. Ning lõpuks, kogume annetusi omaalgatusteks, mis meie meelest on olulised. Nagu näiteks sisukam ja nõudlikum valimisdebatt.

Tuleb tunnistada, et nn vanas Euroopas on pilt teistsugune. Paljud suured ja tuntud mõttekojad saavad riigieelarvest või rahvusvahelistelt organisatsioonidelt just tegevustoetust lisaks projektirahale. Ja mõttest, et omatoodete-teenuste müük võiks olla suurem, räägitakse seal alles kui olulisest tulevikusuunast.

Usun, et meie väärtustest kinnipidamine on aidanud Praxisel saada selleks, kes ta on praegu. Ning tõesti, me oleme kasvanud. Tuues vaid mõne arvu: 15 aastat tagasi oli meid 9, praegu on 36. Meie käive oli toona veerand miljonit eurot, praegu on see pea viis korda suurem ehk 1,2 miljonit eurot. 15 aasta peale on meil valminud kokku ca 500 analüüsiaruannet. Vaevalt, et mõni teine asutus Eesti poliitikaid sedavõrd palju analüüsinud on.

Paljud meie rahvusvahelised koostööpartnerid on imestanud, et nii väikeses riigis nagu Eesti on sedavõrd suur mõttekoda. Praxise tegelik suurus pole aga käibes, töötajate või projektide arvus. Meie suurus on selles jäljes, mille oleme suutnud ühiskonda jätta.

Praeguseks on Praxis mõtte- ja tegudekeskus. See tähendab, et lisaks uute teadmiste loomisele ja levitamisele, paneme käed külge seal, kus meie teadmised ja kogemused aitaksid kaasa oluliste muutuste sünnile. See eristab meid paljudest teistest organisatsioonidest. Nii et meie püüame teadmiste abil ka muutusi esile kutsuda.

Senise töö käigus oleme aru saanud, et millegi muutmiseks on vaja nelja asja: analüüsi, mis on usaldusväärne ja praktiliselt kasutatav; ideid, mis kasvatavad ambitsioonikust; arutelu, mis rikastab mõtlemist ja suurendava osalust; ning teinekord ka nõu ja tuge, sealhulgas koolituste näol, et osata targalt tegutseda. Ja seda me kõike teemegi.

Pidagem siiski meeles, et mingi idee või otsuse juures ei ole tähtsaim autori nimesilt, vaid see, et olulisest teadmisest midagi sündis, et meie töö jätaks jälgi. Ja neid jälgi leiab nii ajakirjandusest, mis on avalikkuses ehk kõige nähtavam osa. Kuid neid on palju ka erinevate poliitikaotsuste selgitustes ja põhjendustes, nii ametnike kui poliitikute sõnavõttudes, Riigikontrolli aruannetes, Euroopa Komisjoni ja OECD soovitustes Eestile, rahvusvahelistes võrdlustes Eesti osas.

Meie töö jälg võib olla konkreetne tegu, otsus, muudatus. Nagu otsus muuta ära vanemahüvitise valem, et mõnikümmend eurot rohkem töötasu ei tähendaks mõnesaja euro kaotamist vanemahüvitisena.

Mõnikord ka valvekoera rolli täitmine, võttes pulkadeni lahti ja tehes selgeks, mida valitsejad on korda saatnud, mis alles töös ja mis kõrvale lükatud. Näited sellest on Valitsemise Valvurid ning valimisprogrammide lahkamine.

Või hoiakute ja diskursuse muutus – see viis, kuidas mingit ühiskondlikku probleemi tajutakse, raamistatakse. Näiteks sooline palgalõhe sai veel viis aastat tagasi hinnanguid nagu „pseudoprobleem“ või „feministide jura“. Nüüd ei heideta selle üle enam nalja, vaid arutletakse lahendusvõimaluste üle. Samamoodi on kaasamisega. 15 aastat tagasi teati, et see sõna on olemas. 10 aastat tagasi oli poliitikutel hea toon seda sõna jutu sisse põimida,. Praegu on kaasamata jätmine tajutav millegi sellisena, mis võib viia meeleavalduse või ministri tagasiastumiseni.

Või avardav ja silduloov arutelu teemadel, millest on raske või ei osata rääkida. Nii sellepärast, et mõni probleem on sedavõrd keerukas, et selle läbihammustamine nõuabki süvateadmisi, kui ka sellepärast, et probleem võib küll oluline olla, aga ei tundu põletavana.

Võtame kasvõi Eesti sotsiaalkaitsesüsteemi jätkusuutlikkuse. Kõik teame, et rahvastik vananeb, mis omakorda tähendab, et töötegijaid jääb pensionäridega võrreldes üha vähemaks. Kui tahaksime seda suhet hoida 2014. aasta tasemel, peaks kümne aastaga lisanduma ca 130 tuhat ehk enam kui Tartu linna jagu töötegijaid või kümne aasta pärast olema pensioniiga 69 aastat. Kõik see viitab, et arutelu heaoluriigi paradigmamuutuse üle on hädavajalik. Eesti võiks saada edukaks näiteks sellest, kuidas sotsiaalkaitsesüsteem tervikuna liigub riskide kinnimaksmiselt inimeste oskuste ja võimete arendamise poole.

Ka Eesti vabakonna arengus Praxise jälg on olnud üsna suur ja oleme tänulikud kõigile partneritele, kellega ühiselt oleme saanud seda teha – Avatud Eesti Fond, EMSL, E-riigi akadeemia, KÜSK, Koostöökogu, kui vaid mõnesid mainida. Nimekiri tehtust on pikk, alates vabaühenduste võimekuse kasvatamisest ja kaasamiskultuuri edendamisest lõpetades suurte, ühiskonnaülest kõlapinda saanud aktsioonidega nagu Minu Eesti mõttetalgud, Jääkeldri protsess, Rahvakogu, valimisdebati sisustamine ja Arvamusfestivalil osalemine. Oleme rõõmsad, et Praxis on saanud olla osa Eesti ühiskonna arengust ning teinekord taganttõukaja või isegi eestvedaja rollis.

Suur tänu ka kõigile poliitikuile ja ametnikele, kes meie töödest teadmisi ja tuge on ammutanud, et olulisi muutusi käivitada. Eraldi ütlen suur aitäh president Toomas Hendrik Ilvesele vabakonna arengu võimestamise eest. Ta pole mitte üksnes rääkinud vabakonna olulisusest, vaid on vabakondliku tegevuse tõsiseltvõetavust suurendanud ja vabakonna arengule märgatavalt hoogu andnud. Ja see omakorda on muutnud vabakondliku tegutsemise ligitõmbavaks paljudele väga võimekatele inimestele, keda on innustanud ühiskonnaellu panustama ka presidendi usk ja tugi.

Ja neid jälgi on jätnud paljud inimesed, kellele teen selle eest suure kummarduse ja ütlen aitäh. Lisaks asutajatele ja senistele töötajatele ka kõik varasemad nõukogu liikmed ja senised juhid. Mõistagi on neid veel palju enam.

Kui lubate, siis enne tehtust tuleviku juurde üleminekut põimin vahele ka ühe aastataguse loo, mis mind isiklikult väga liigutas. See on seotud usuga, et Eestit on võimalik teha paremaks. Kahtede viimaste Riigikogu valimiste eel oleme teinud Praxisega analüüse, et anda valimisdebati vedajatele sisendit. Selle töö tegemiseks oleme saanud raha Eesti ettevõtjatelt ja teate, me pole pidanud seda raha anuma. Me otsisime toetajaid, palusime õlg alla panna ja nad tegid seda meelsasti. Ning kui koputasime meediaväljaannete peatoimetajate ustele, et ajakirjanikele sisendit pakkuda, tehti uksed avali. Aitäh kõigile, kes sellesse on uskunud ja selles ettevõtmises ükskõik mis rollis on osalised olnud!

Edasine ongi seotud poliitika ja selle analüüsiga. Olen aastaid olnud tähelepanelik poliitikajälgija ja minu arvates on praegune Eesti poliitika omamoodi iseendaga pahuksis. Ühelt poolt on poliitmaastik olnud pikalt väga stabiilne ja sissetöötatud, tekkinud on ehk teatud igavuski. Teisalt on see põrkunud tiheneva poliitilise konkurentsi, mis iseenesest on ju tervitatav, ning tempoka 24/7 uudisvooga. Kokkuvõttes paljud seni kindlalt töötanud arusaamad ei paista enam toimivat, sest poliitika tegemise keskkond on muutunud ja see tähendab vajadust poliitikategijatel kohaneda. Toon välja kolm asjaolu.

Esiteks on miskit lahti tublile tööinimesele omase arusaamaga et kui asju teha senisest veel paremini, siis saame jälle hoo sisse. Mulle seostub paremini tegemine perfektsionismitaotlusega. Aga võib-olla pole tarvis olla perfektsed. Sest ükski reform, muutus, julge ettevõtmine ei saa olla perfektne – see tähendab ilma ühegi vea, häiriva kõrvalmõju ning mõningase rahulolematuseta. Keskendumine iga viimasegi kui vea kõrvaldamisele võib kaasa tuua selle, et jäädaksegi viimistlema juba hästitoimivaid asju, kuid suuremate valukohtadeni ei jõuta.

Ehk võiksime perfektsuse asemel olla pigem maksimalistid. Tahtma isegi midagi sellist, mis algul võib tunduda ulmena, liiga ilusana, et see tõsi saaks olla. Aga minu arvates on Eestile hea, kui meil kõigil on isu enama järele – unistused, visioonid ja sihid, mis panevad silmad põlema, soov suurema eduelamusele järele, mis aitab taluda ja üle olla muutustega kaasnevast valust ja vaevast. Igaüks meist võiks olla just selles mõttes näljane, täitmatu. Mitte sellepärast, et keegi teine torgib või et meedia nõuab.

Teiseks, tekkinud on kuhi probleeme, mis ei allu hästi riigijuhtide kontrollile. Ükskõik kui palju nad ka ei teeks ega püüaks. Nagu näiteks massiline immigratsioon, palgavaesus, mittetöötavad või mitteõppivad noored. Selline probleem on üheaegselt keerukas, ebamäärane ja vastuoluline, sageli ka uudne ja unikaalne. Seetõttu on sellist probleemi juba raske defineeridagi ja pole ime, et neid nimetatakse nurjatuteks probleemideks. Ja selliseid probleeme ei saagi lõplikult ära lahendada, vaid pigem ainult leevendada. „Korda tegemine“ sobib rohkem millegi lihtsama kohta.

Aga miskipärast oodatakse valitsustelt ka nende nurjatute probleemide lahendamist kohe ja lõplikult. Eks osa sellist ootust on ka poliitikute enda retoorika tulemus – „lahendame ära, teeme korda, võtame kontrolli alla“. Tõsi, see retoorika on hea kütus valimiste ajal. Tegelikus elus on see aga pigem nagu molotovi kokteil.

Siit tuleb ka üks tänapäeva riigivalitsemise põhiküsimusi – kuidas saada hakkama ülima keerukusega? Suures plaanis on vaja kolme asja – teadmisi, avatud suhtumist ja osapoolte kaasahaaramist. Uuringud on näidanud, et praktiliselt ainuke viis sellistele probleemidele mingeidki edasiviivaid lahendusi leida põhineb tihedal koostööl ja kaasamisel ning kõik see on paratamatult pikk protsess. Jõuga või teerullipoliitikaga ei saavuta siin midagi peale halva. Keerukust mõista, sellele otsast jõukohaseid leevendusvõimalusi otsida saab aga siis, kui aktsepteerida erinevusi. Vastuolude sõnastamine ja tunnistamine ning ka pingete sallimine on esimene samm lahenduse suunas.

Kolmandaks, muutunud on see, milles on vaja kokku leppida. Varem oli kokkuleppimise alus selles, mida ühiselt paremaks taheti teha, ehk positiivses. Nüüd aga oleme sealmaal, kus vähemalt sama tähtis kui mitte veel tähtsam, on kokkuleppele jõuda kannatustes ehk negatiivses. Kes ei tahaks rohkem palka, maksusoodustusi, kopsakamaid toetusi ehk lihtsalt raha kätte? Küsimus „mida ja kellele rohkem?“ on juba eilne poliitreaalsus. Järjest tähtsam on küsimus „kellelt ja mida vähemaks?“ Reformid ei jookse liiva sellepärast, et ei õnnestu kokku leppida hüvede kasvatamises, vaid sellepärast, et ei suudeta kokku leppida kannatustes. Selles, et mida me oleme valmis taluma, millist ebamugavust üle elama mingi suurema eesmärgi nimel.

Head kuulajad,

suurte muutuste, kasvava keerukuse ja lisanduva määramatuse ajal peame küsima, mida oleks nüüd Eestile vaja? Loomulikult peame arvestama seda, et mingid konstandid jäävad. Me oleme väikeriik ja jääme väikeriigiks, kus pole naftat, on vahel päris külm ja pime ning kaarti vaadates saab selgeks, et päris palju ettevõtmisi peabki rappa välja jõudma.

Väikeriigilgi on eeliseid, kuid kas me oleme osanud just väikeriikidele omaseid tugevusi turgutada ja need täie jõuga tööle panna? Meie trumpideks ei saa kunagi olla maht või mastaap, vaid ikkagi kvaliteet ehk teadmus ja oskused komplektis lihtsuse, paindlikkuse ja koostööga.

Harjutamaks end ambitsioonikamalt mõtlema, võiksime kasvõi iga päev küsida endalt küsimuse „Mis oleks kui…?“. Just nii, positiivselt, tulevikkuvaatavalt, mitte vastutust veeretavalt „Miks meil pole…?“. Küsingi nüüd sümboolselt 15 korda mõtteharjutuseks „mis oleks kui…“. Mõelgem korraks!

Mis oleks, kui Eesti oleks esimene riik maailmas, kus lapsed harjutaksid (just harjutaksid, mitte õpiksid) leiutamist ja tootearendust juba algklassidest saati?

Mis oleks, kui kõigis järgmistes valitsustes on iseenesestmõistetavalt pooled ministritest naised?

Mis oleks, kui Eestis oleks Euroopa kõige atraktiivsem maksukeskkond teadmismahukale tööle?

Mis oleks, kui ettevõtete ja kutse- ning kõrgkoolide ühistööna õpetataks praegusest enam kui kahesajast tuhandest kvalifikatsioonita inimesest sada tuhat oskustöötajaks?

Mis oleks, kui Eestis tegutseksid sotsiaalse innovatsiooni ärksaimad pead, sest siinne tegevuskeskkond on selleks üks parimaid maailmas?

Mis oleks, kui Eestisse tagasitulekut kaaluvatele peredele oleks sobiliku kooli- ja lasteaiakoha olemasolu otsustamisel poolt-, mitte vastuargument?

Mis oleks, kui Eesti tööandjatele luuakse võimalus maksuvabalt maksta oma töötajate alla 3-aastase laste hoidmise eest?

Mis oleks, kui Eesti koolinoortel oleks tavaks käia enne edasiõppimisevalikut vähemalt viies organisatsioonis töövarjuks, et paremini aru saada, mis neid huvitab?

Mis oleks, kui kindel töösuhe võib olla ka näiteks kaugtöö-, IKT põhine mobiilne töö või renditöö, sest Eesti on kõige paindlikumate töösuhetega riik maailmas?

Mis oleks, kui senise 6% asemel oleksid vähemalt pooled Eesti isadest mõnda aega lapsehoolduspuhkusel?

Vähemalt kahe viimase puhul võin kinnitada, et neid oleme oma väikses Praxise mikrokosmoses edukalt rakendanud, niivõrd kui tänased seadused seda võimaldavad. Meil on pidevalt lapsehoolduspuhkusel peaaegu viiendik praksikutest ja töötajatel on kokku 47 last. Ja ligi kolmandikul on veel pereloomine ees, nii et küllap tuleb neile lisa.

Minagi olen näide lapsehoolduspuhkusel olijast – paarikuuse lapsega kodus, nii et soovin jaksu ja jõudu jätkavatele juhatuse liikmetele Katrinile ja Laurale ning Praxise järgmisele juhile Kerstile, keda ootame Eestisse tagasi.

Ja veel üks asi, mille üle olen siiralt õnnelik ja mida olen saanud kogeda tänu tööle Praxises, on vabadus – keegi ei käsi, keela, ega kirjuta ette. Valikuid suunavadki väärtused ja ühiskonnatunnetus. Mis on tähtis, mida olulist on märkamata, mis vajaks taganttõukamist? Näe, tee ja vastuta, sest sind usaldatakse. Tänan nõukogu, kes on mind enam kui seitse aastat usaldanud. Tänan kõiki partnereid ja praksikuid, kellega teeks koos veel ja veel.

Sest nagu ütles Jaak Prints austria luuletaja Franzobeli sõnadega:

Eesti algab ilusti
ja ilusti Eesti ka lõpeb. Jaa. Nii on lood
Eestiga. Läbinisti ilus. Sada korda.

juubel1Fotod: Annika Haas

Mõttehommik, 22.01.2016

Rauno Vinni, mõttekoja Praxis riigivalitsemise programmi juht

Looduses esineb nähtus, mida nimetatakse sipelgaveskiks või surmaspiraaliks. Kui salk pimedaid sõdursipelgaid mingil põhjusel peakolooniast eraldub ja juhtub üles võtma sama rühma liikmete lõhnajälje, siis võib tekkida sõõr, kus sipelgad käivad ringiratast, kuni surevad kurnatusest.

Surmaspiraali metafoori võib kasutada ka inimestevahelistes suhetes, näiteks sellise olukorra iseloomustamiseks, kus mingi grupp sulgeb end välismõjude eest ja sumbub oma kitsa seltskonna probleemidesse ja lahendustesse. Sipelgaveski puhul tekib grupimõtlemine, kus tõrjutakse kõike võõrapärast ja otsitakse ikka ja jälle kinnitust enda mõtetele.

Kinnismõtete tekke vältimiseks on tarvis avatud meelt ja südametuld ehk teisisõnu õhinat. Seetõttu ei ole ma päris nõus nendega, kes nimetasid tühikargamiseks Margus Tsahkna hiljutises visioonikõnes seatud sihti kasvatada end eestlasteks pidavate inimeste arv maailmas kahe miljonini. Kriitikat sai nii inimeste number kui ka see, et IRLi esimehel ei olnud tagataskust kohe võta valmis tegevusplaani. Konkreetne eesmärk on ka minu arvates ebarealistlik, kuid see ei tähenda, et mõttevälgatus kohe halb oleks. Kriitikat saab teha ka konstruktiivsel moel.

Alles see oli, kui peaminister Taavi Rõivas sai nahutada selle eest, et võrdles ühiskonna arendamise vajadusi peenhäälestamisega. Kujund oli ebaõnnestunud ja selle arvustamine õigustatud. Nüüd aga sai Tsahkna sarjata visioneerimise eest. Mõistagi võiks kõrgete sihtide seadmisel reaalsusega mingi side säilida. Aga kui kodanikud soovivad, et poliitikud rahvaga avatumalt suhtleksid, siis ei maksa esimest arvamusavaldust mutta tampida. Pigem tuleks arvajaid julgustada, et nood oma ideid edasi arendaks. Pooltooreste ideede väljakäimise väärtus seisnebki võimaluses kaaluda mõtte poolt ja vastuargumente laiemas ringis.

Tipp-poliitikute arvamusartiklitest on õigupoolest terav puudus olnud. Liialt palju on seda tunnet, et poliitikud panevad ajakirjanike küsimustele vastates peale sama, parteikontoris kokkulepitud sõnumitega jutuplaadi. Ja liiga vähe saame lugeda kirjatükke või kuulata kõnesid või intervjuusid, kus poliitika raskekahurvägi selgitab nö suuri ideid. Sestap on suurepärane, et eelmisel nädalal ilmus peaministri artikkel Eesti riigi sihtidest. Pärast seda avaldatakse Postimehes parteijuhtide visioonilugude sarja ja Eesti Päevalehes tipptegijate lugusid, mille eesmärgiks on lahata seisaku murdmise võimalusi.

Poliitilise eliidi aktiivne sõnavõtmine on arutleva demokraatia edenemiseks hädavajalik. Teisalt võib äsjailmunud visiooniartiklite sisu veidi arvustada. Lisaks Tsahkna kahe miljoni eestlase ideele oleks oodanud uut hoogu ka teiste parteiliidrite sulest. Valdavalt on jutt ikkagi juba tuttav. Eks seegi on kõnekas – saame teada, et erakondade prioriteedid ei ole muutunud ja oma parteiprogrammi eest seistakse loovutamata jalatäit maad. Kuid maailm areneb väga kiiresti ja huvitavaid ning olulisi teemasid on sedavõrd palju, et hädasti oleks tarvis sipelgaveskist välja murda.

Mind kodanikuna huvitab näiteks väga, kuidas Eesti poliitiline eliit kiiresti muutuva maailmaga kaasas kavatseb käia. Praegu toimub Šveitsis maailma majandusfoorum (WEF), kus on koos üleilmne poliitiline ja majanduslik eliit, et arutada globaalseid trende, näiteks neljanda tööstusrevolutsiooni olemust ja mõju. Tööstusrevolutsioon 4.0 on murranguline nihe, hea oleks teada, kuidas meie poliitjuhid eesootavaid pöördeid Eesti kontekstis tõlgendavad.

Suure mõjuga muutusi on veel ja veel. Kas me poliitikud näiteks oskavad öelda, kuidas isesõitvad autod meie transpordipoliitikat ja teede investeeringuid hakkavad mõjutama? Kes valgustaks rahvast küsimuses, kuidas uudsed avalike teenuste rahastamise mudelid maksude kogumist ja jagamist muudavad? Või kuidas tööle panna avalike teenuste osutamine vabaühenduste ja erasektori abil? Kas teie näiteks teadsite, et Soome kaalub kõikidele täiskasvanud kodanikele 800 eurose kodanikupalga sisseseadmist, et asendada keeruline sotsiaaltoetuste süsteem ühe lahendusega ja muuhulgas võidelda töötusega?

Valmis vastuseid nendele küsimustele ju ei olegi. Aga me peaksime hakkama mõtlema, mida uute suundumuste ja ideede virvarr Eesti riigivalitsemise jaoks tähendab? Võib-olla peaksime mõnda lahendust isegi katsetama? Muuseas, kodanikupalka testitakse ka Hollandis Utrechtis ja selle sisseviimise üle toimub lähiajal referendum Šveitsis. See näitab, et esmapilgul utoopilistena näivad uuendused võivad kiiresti käegakatsutavateks muutuda. Lühidalt, me vajame täna vastuseid küsimusele, kuidas ühiskond homme muutub. Vastasel juhul magame olulised sündmused maha nagu juhtus pagulaste teema puhul.

Mis on eelneva jutu järeldused? Esiteks, sipelgaringist tuleb välja murda ja võtta pardale uudseid ideid. Teiseks, ka hoogsatel ideedel võib sisu olla rohkem kui esmapilgul paistab. Kolmandaks, tänapäevaste teadmiste ja tehniliste võimaluste juures saab ka utoopiliste ideede elluviimist nii korraldada, et eksperimenteerimine ühiskonnale suurt kulu ei tekita. Neljandaks, Eesti riigivalitsemises oleks vaja välja arendada süsteemse tulevikuseire funktsioon ja tekitada ideede elluviimise võimekus. Lennukaid ideid peaks toetama asjakohased analüüsid ja professionaalne rakendamine.

Kõige olulisem on saada üle inimeste mõttemaailma inertsusest. Tänapäevane innovatsioon seisneb inimeste kaasamises ja koostöö juhtimises. Üksikutest valgustatud juhtidest ei piisa. Sestap suhtugem avatult ka kaugetesse unistussesse ja rünnakem aju, mitte isikuid!

Arvamus kõlas Vikerraadio päevakommentaarina ja on avaldatud ERR portaalis.

Mõttehommik, 29.12.2015

4. detsembril toimus Tallinnas Praxise korraldatud seminar „Eakate pikaajalise hoolduse olukorrast Eestis“. Seminarile sai kutse enam kui 500 teemaga seotud inimest, kellest registreerus ligi 70. Seminari peamine eesmärk oli eelkõige püüda ühiselt sõnastada valdkonna põletavaimad probleemid ja pakkuda välja neile lahendusteid.  

Pikaajalise hoolduse all peame silmas eakale pikema aja jooksul kodus või tervishoiuasutuses osutatavaid tervise- ja hoolekandeteenuseid (näiteks koduõendus, statsionaarne õendusabi, hooldusteenus jne).

Iga aastaga vajab pikaajalist hooldust aina enam inimesi ning seetõttu on oluline, et pakutavad teenused oleksid kvaliteetsed ja kättesaadavad. Seega on oluline, et kõik pikaajalise hoolduse teenuste väljatöötamise ning pakkumisega seotud organisatsioonid ja inimesed oleksid samas inforuumis ning omaksid ülevaadet valdkonnast tervikuna. Praegu puudub valdkonnas tugev eestvedaja ja kuigi erinevad osapooled teevad head tööd, siis see ei jõua parimate praktikate jagamisele ja ühisele poliitikakujundamisele.

Kuna pikaajaline hooldus on väga detsentraalne ning sellega on seotud erinevad spetsialistid erinevatelt tasanditelt, siis valdkonna arendamisele aitaks tublisti kaasa spetsialistidest koosnev võrgustik, kes oleks nii ühises inforuumis kui ka teaks, mis antud valdkonnas toimub ja toimuma hakkab. Seetõttu kutsuti inimesed seminarile, et alus panna võimalikule võrgustikule.

Antud tegevust toetab ka Praxise osalemine rahvusvahelises pikaajalise hooldusega seotud projektis SUSTAIN, mille üks eesmärk on arendada ja parendada pikaajalise hooldusega seotud teenuseid.

Seminari ülesehitus
Kõigepealt rääkis lühidalt pikaajalise hoolduse olukorrast ja SUSTAINi projektist Praxise analüütik Gerli Paat-Ahi. Ettekande slaidid on nähtavad SIIT. Seejärel toimus kuues laudkonnas probleemide kaardistamine ning hiljem leitud probleemidele lahenduste väljapakkumine. Laudkondade töö seminaris on graafiliselt ära kirjeldatud ka joonisel 1.

probleemi ylevaade laudkondades

 

Pikaajalise hooldusega seotud olulisemad probleemid

Kuna algselt said kõik osalejad individuaalselt probleemid kirja panna, siis erinevaid probleeme tekkis väga palju. Pärast laudkondades probleemide rühmitamist sai ülevaade selline:

Rahastamine

  • Hooldamisega seotud tervishoiu- ja sotsiaalhoolekande teenuste rahastamine ei ole integreeritud
    • finantseeritakse erinevatest allikatest ja väga erinevas mahus (tervishoiuteenuste rahastamine oluliselt suurem sotsiaalhoolekande teenuste rahastusest).
  • Vajadus teenuste järele ja nende rahastamine ei ole omavahel vastavuses (klient ei saa alati seda teenust, mida tal on vaja)
  • Hoolduskindlustussüsteemi loomise ideed ei ole edasi arendatud.

Teenuste (juhtumi) korraldus

  • Puuduvad ühised arusaamad (sh mõisted) riigi tasandil, millest valdkonna arendamisel lähtuda
  • Puudub integreeritud infosüsteem ja valdkonnas kasutatavad andmebaasid (nt E-tervis ja STAR) ei ühildu
  • Puudub ühtne teenuste kirjeldamise mudel
  • Puudulik patsiendikeskne lähenemine
  • Puudub pikaajalise integreeritud hoolduse osutamise võimalus
  • Kvalifitseeritud tööjõu puudus (õed, hooldajad, sotsiaaltöötajaid, tugispetsialistid jt)
  • Puudub tervishoiu- ja sotsiaalteenusteülene juhtumikorralduslik töö
  • Süsteemis töötavad inimesed ei ole alati teadlikud, milliseid tervishoiu- ja sotsiaalteenused ning abi saamise võimalused on patisentidele ja nende lähedastele Eestis olemas
  • Koduse õendusabi kättesaadavus on regiooniti väga erinev, kuna teenusepakkujate arv on regiooniti väga erinev ning kohalike omavalitsuste motivatsioon ja võimalused teenuste arenduseks on erinev
  • Patsiente hoitakse hooldushaiglates planeeritust oluliselt kauem (30 päeva asemel 2-3 aastat), sest raskes seisus patsiente ei ole kuhugi mujale saata.
  • Juhtumikorraldus teenusteüleselt puudub
  • Geriaatriline komisjon ja selle töö puudulik
  • Patsient/klient on suunatud valele teenusele, vajadused valesti hinnatud.

Teenuste kvaliteet

  • Patsientide vajaduste hindamissüsteem on puudulik.
  • Patsiente suunatakse valele teenusele, sest vajadused ei ole õigesti hinnatud.
  • Tervishoiusüsteem on märksa rohkem reguleeritud ja standardiseeritud kui sotsiaalhoolekandesüsteem.
  • Koduhoolduse teenused on kohalikes omavalitsustes väga erineval tasemel – vaja on koduhoolduse ühtset standardit.
  • Uute teenuste rakendamine toimub väga aeglaselt (nt päevakeskused).
  • Hooldusabi osutamise kvaliteet pigem madal – patsientide seisund haiglates sageli hoopis halveneb, mitte ei parane.
  • Hooldajad ei oska patsienti õigesti tõsta, pöörata jne – teevad endale ja patsiendile liiga.
  • Hooldajad ei kasuta praktikas oskusi, mida koolitustel õpivad.
  • Hooldustöötajad on väikese palga tõttu ka ise vaesusriskis ning ei tule oma eluga toime – nii ei suuda nad alati ka teiste eest hoolitseda.

Omaste hooldamine

  • Omastehooldajate koormus on liiga suur
  • Hooldamisega tegeleb sagedamini lähedane kui spetsialist, sest spetsialistidest on suur puudus või teenuste hinnad on liialt kõrged
  • Lähedastele on hooldamisega seotud kulude kandmine majanduslikult väga koormav – kõrgemad pensionid võimaldaksid eakatel endil teenuste eest maksta ja lähedastel oleks väiksem koormus
  • Lähedased ei pruugi alati olla motiveeritud laskma kellelgi teisel oma lähedase eest hoolitseda („Keegi teine ei oska nii nagu vaja ja ainult mina tean, mis tal on vaja“)
  • Spetsialistid ja tugiteenused jõuavad vaid nende lähedaste hooldajateni, kes endast märku annavad ja kellest spetsialistid teadlikud on
  • Lähedased ei oma alati piisavaid hooldamisoskusi, näiteks lamatisi hooldada või inimest pöörata/tõsta nii, et endale liiga ei tee
  • Koolituste pakkumine ei ole alati lahendus, sest lähedased ei ole alati ise aktiivsed info ja toe otsijad, kuna on psühholoogilise pinge tõttu kriisi seisundis.
  • Lähedastel puuduvad abivahendid (nt millega tõsta rasket patsienti), mis lihtsustaks hooldamist
  • Pereliikmete juhtumipõhine (kodus) koolitus puudub.

Hoolealuste spetsiifika

  • Kaardistamata on spetsiifilise abivajadusega isikud (dementsus, Alzheimeri tõbi) ja nende spetsiifilised hooldusvajadused.
  • Dementsetele eakatele on puudu spetsiifilised teenused.
  • Hoolekandeasutuses viibival hoolealusel puuduvad fikseeritud ja kontrollitavad raviplaanid.

Olulisemate probleemide väljaselgitamine

Pärast laudkondade individuaalset grupeerimist luges iga laud oma kaks kõige olulisemat probleemi ette ning kattuvuste korral tõsteti need kokku ja moodustusid uued probleemi grupid (kokku 10 probleemi). Seejärel sai iga osaleja asetada talle antud kaks kleebist enda jaoks olulise probleemi juurde, misjärel tekkis probleemidest pingerida (vt joonis 2).

probleemid_1probleemid_2

 

Eakate pikaajalise hoolduse väljakutsete lahendusvõimalused Eestis

Pärast probleemide pingereastamist formuleeriti kolm kõige olulisemat probleemi, millele hakati lahendust otsima. Kõige olulisemad probleemid olid:

  • Sotsiaal- ja tervishoiu süsteemi ebaühtlus
  • Rahastamine
  • Koordineerimine
  • Arusaam
  • Tervishoiu süsteem vs hoolekandesüsteem
  • Info liikumine ja koostöö
  • Puudub integreeritud infosüsteem
  • Koostöö omavahel hõre
  • Omastehooldajate koormus

Järgnevalt on toodud lahendusteed, mis pakuti erinevate laudkondade poolt välja, kuid mis ei pruugi olla koos rakendatavad vaid on valikute kohad. Kuna tegemist oli nn esmakordse võimalike lahenduste ideekorjega, siis annab see võimaluse edasi minna probleemide ja lahenduste prioriteetide seadmisega.

Lahendused sotsiaal- ja tervishoiusüsteemi tasandamiseks

Riigi tasandil:

  • Tuleks kehtestada hoolekandekindlustus, mille tulemusel koguneks riigile raha, mida saaks siis jagada ja kasutada teenuste tagamiseks (sarnaselt ravikindlustusega);
  • Riigi tasandil on oluline mõelda erinevatele erakindlustuse võimalustele ja nende pakkumisele;
  • Tagamaks teenuste head kvaliteeti, tuleb hoolekandeteenustele kehtestada kõrgemad nõuded ja ühtlased standardid;
  • Vajalik on ühendav organ (organisatsioon), mis ühendaks hoolekande ja tervishoiusüsteemi ning regulatsioonid;
  • Riiklikul tasandil võiks olla interaktiivne kaardistus, kus ja kui palju hooldekodudes kohti ja kui pikad on järjekorrad;
  • Hoolekande teenuseid ja tervishoiuteenuseid peaks rahastama ühtsetel alustel, sh võiks tervishoiuteenuse komponente tuua sotsiaalhoolekandesse või vastupidi;
  • Ühtse infoportaali loomine teenuste, hooldekodu kohtade, järjekordade jms jaoks;
  • Haldusreform aitaks kaasa kvaliteetsemate teenuste kättesaadavusele.

KOV tasandil:

  • KOVid võiksid rohkem kasutada võimalust osta teenuseid eraettevõtjatelt, kui neil on raha selleks olemas;
  • Õenduskodude loomine;
  • Igas KOVis peaks olema juhtumikorraldajad, kes aitavad abivajajal laveerida kahe süsteemi vahel;
  • Väiksemates KOVides puudub inimene, kellel oleks olemas nii tervishoiu- kui sotsiaalhoolekande kohta kõikne info. Seetõttu on vajalik integreeritud infosüsteemi loomist (eeldab ka riigi poolset panust).

Teenuseosutaja ja patsiendi tasandil:

  • Hooldekodudes peaks olema tervishoiu komponent (nt õde);
  • Teadlikkuse tõstmine ja info vahetus spetsialistide vahel erinevate seminaride, võrgustike jms näol;
  • Teenused peavad olema isiku vajadustest lähtuvad;

Lahendused info liikumise ja koostöö parendamiseks

Riigi ka KOVi tasandil:

  • Üle riigi toimiv info pikaajalise hoolduse kohta (mis teenused, hooldekodud, hinnad, piirkond)
    • Kasutajakeskne lähenemine
  • Ühtne süsteem E-tervise ja hoolekande vahel
    • Perearstid peaksid täitma E-tervist
    • Sotsiaaltöötaja peaks saama ka omapoolse info lisada
    • Perearstid peaksid nägema ka psüühilisi probleeme
    • Hoolekandeteenuse pakkuja peaks e-tervise andmeid nägema
    • Sotsiaaltöötaja/juhtumikorraldaja peaks saama ka vajadusel andmetele ligi.
  • Kõik inimese tervisega seonduv võiks olla lisaks ühtsele andmebaasile ka ID-kaardil.

Lahendused omastehooldusega seotud probleemide vähendamiseks

Riigi tasandil:

  • Tuleks muuta perekonna seadust nii, et ülalpidamise kohustuse regulatsioon vähendaks omastehooldajate kohustust ja hooldamine oleks võrdsustatud tööga;
  • Abivajaja jaoks omaosaluse lagi kindlaks määratud suuruses (kehtestatud riiklikul tasandil).

KOV tasandil:

  • Vabatahtlike tugirühmade kaasamine pikaajalises hoolduses;
  • Intervallhoolduse tagamine;
  • Omastele info kättesaadavuse tagamine (nt info portaal, infotelefon vms).

Kokkuvõte

Kuigi seminaril osalesid erineva tausta ja kogemustega inimesed, siis joonistusid selgelt välja probleemid, mis olid kõigi jaoks olulised. Kõige enam „hääli“ saanud probleem puudutas sotsiaal- ja tervishoiusüsteemi suurt erinevust ning sellele probleemile tuli ka kõige enam lahendusettepanekuid. Kõige suurem roll olukorra paremaks muutmisel on siiski riigil, kuid selle nimel peavad kõik erinevad tasandid ja osapooled omavahel tihedat koostööd tegema.

Kuna Eestis pikaajalise hoolduse valdkonnas tugev eestvedaja puudub, siis andis toimunud seminar korraldajatele kindluse, et sellised üritused on väga oodatud ning sarnaseid kohtumisi võib ka edaspidi korraldada. Edaspidiste ürituste ja infomaterjalide kohta hakkab info olema SIIN. Lisainformatsiooni saab e-maililt gerli.paat@praxis.ee

seminar4 seminar3 seminar seminar2 seminar1

Mõttehommik, 18.12.2015

Autor: mõttekoja Praxis riigivalitsemise programmi juht Rauno Vinni

Aasta lõpp on lähedal ja käes on kokkuvõtete tegemise aeg. Kolmapäeval toimus pressikonverents, kus võimuerakondade juhid andsid aru valitsuse kaheksa kuu edusammudest. Täna on poliithooajale tagasivaatamine igati kohane ettevõtmine.

Tagantjärele tarkus on teatavasti täppisteadus ja kui kooli mõõdupuud laenata, siis võiks valitsust tubli koolipoisi kombel hindega „kolm“ premeerida. Viie palli süsteemis tähendab see rahuldavat tulemust. Valitsuse senised saavutused ei ole head ega suurepärased, sest mitmed põhimõttelised probleemid vinduvad endistviisi edasi. Valdav osa valitsuse tegevusprogrammi 621-st punktist on alles täitmisel. Teisest küljest ei oleks ka hinne „mitterahuldav“ päris õiglane, sest valitsus võib raporteerida nii mitmegi põhimõttelise otsuse vastuvõtmisest. Näiteks sotsiaalmaksu langetamine ühe protsendi võrra aastaks 2018 on küll väike samm inimkonnale, aga suur samm valitsusele. Ka paljud väiksemad täitevvõimu töövõidud ei mahu ajalehtede esikaantele, aga muudavad elu-olu siiski paremaks. Vähemalt kübemekese võrra.

Siia ongi koer maetud – väikeste sammude haaval elu edendamine on küll vajalik, kuid ühiskonna proovikivid on täiesti teisest kaalukategooriast ja eeldavad läbimurdelisi lahendusi. Valitsuse tegevuskava täitmise aruande kohaselt on 4% tegevustest tehtud, lausa 90% on täitmise faasis ja ainult mõni protsent ülesannetest hilineb. Töö käib justkui suure hooga. Teisalt tekib küsimus, et kas pisikeste ülesannete kallal rassimine ikka aitab meil maandada näiteks demograafilistest trendidest tulenevaid riske või ergutada majanduskasvu?

Viimasele küsimusele ei saagi täie kindlusega vastata, sest elu pole vaid must ja valge. 90ndate menubändi Best B4 hiti refrään jätkub tõdemusega – ära küsi miks, vaevalt vastust ma tean. Poliitelu seletamisel on tantsuansambli sõnum, et elu koosneb pigem halltoonidest, omal kohal. Õigus on neil, kelle arvates koalitsioon ei ole midagi suurt korda saatnud, sest edusammud ongi nääklemiste varju jäänud. Teisest küljest on valitsus ka mõnedes pika perspektiiviga küsimustes nagu julgeoleku tugevdamine ja majandusarengu toetamine ka üht-teist ette võtnud.

Valitsusliidu aastabilansi aktiva poolele saabki kirjutada alles algusfaasis olevad reformid nagu riigi- või tööhõive reform või otsused, mis rakenduvad mõne aja pärast, näiteks mõned madalapalgaliste toimetuleku meetmed. Kritiseerida saab nende reformide ettevalmistamist ja elluviimise kavasid. Kahelda võib isegi valitsuse meetmete otstarbekuses. Kuid põhimõtteliselt on poliitikud ju tegelenud valimistel saadud mandaadi rakendamisega, nii hästi või halvasti kui oskavad.

Aastaaruande passiva poolel on kevadised koalitsiooniläbirääkimised, mille suletus andis hoogu valitsusleppe sisu kriitikutele. Seejärel tekitas vastuolulisi arvamusi maksumuudatuste pakett ja sotside koalitsioonileppe muutmise kampaania. Segadust kroonis pikaleveninud rändekriis. Valitsuse loidus pagulaskriisi lahendamisel oli aasta suurim tööõnnetus. On mõistetav kui kindla informatsiooni puudumisel ei saa inimestele fakte jagada ja konkreetseid lubadusi anda. Kuid riigimehed peaksid sellisel juhul eeskujuks olema oma väärtuste deklareerimisega. Meie riigijuhtide soov hoida madalat profiili lõi soodsa pinnase pooltõdede levimisele ja ühiskondlike vastuolude süvenemisele. Õnneks muutusid tipp-poliitikud sügisel aktiivsemaks ja arutelu tase kogu ühiskonnas sai veidi positiivsema noodi.

Koalitsiooni järgmise aasta väljakutse on kõikumalöönud kodanike usalduse taastamine. See on reformidega jätkamiseks hädavajalik. Tarvis on lõpetada avalikud sõnalahingud. Teiseks peaks valitsus õppima prioriteetide seadmist. Üks esimesi virtuaalelu uurijaid Howard Rheingold on sõnastanud kaks meie ajastu kuldreeglit. Reegel number üks – pane tähele, mis toimub! Reegel number kaks – tähelepanu on piiratud ressurss, seega pane tähele, mida sa tähele paned! Sõnum on selles, et üksikküsimustele asemel tuleb vaadata suurt pilti ja poliitikud peaksid hoolikalt valima kuhu oma energia suunata.

Muidugi on kaugete murede lahendamine keeruline, sest poliitikatsükkel kestab ju vaid neli aastat ja valitsused reeglina veel lühemalt. Kuid küsimus on ka tahtes. Toon ühe veidi ebatraditsioonilise näite Rootsist – Eesti ülemerenaabrite peaminister lõi aasta tagasi strateegilise arengu ministri tööposti. Nn tulevikuministri ametikohta täidab 70-aastane Kristina Persson. Tema ülesanne on täita nö valvekoera rolli ja jälgida, et ministrid arvestaksid oma otsustes kaugemat tulevikku. Tulevikuministri juures on kolm strateegiarühma, mis tegelevad töötamise tulevikuga, rohemajandusega ja rahvusvahelise koostööga. Strateegilise arengu ministri värbamise ajendiks oli lihtne tõdemus – et Rootsi oleks ka homme konkurentsivõimeline, on täna tarvis ebapopulaarseid otsuseid teha.

Kolmapäevasel pressiüritusel lubasid ka meie juhtpoliitikud, et vajalikud reformid ja tegelikud muutused seisavad veel ees. Liidu tervis olevat hea ja võistlus käivat vaid maailmavaadete vahel. Kui koalitsiooni uue riigieelarve menetlemise ajal äge viiruspuhang ei taba, siis võib seda lubadust ehk isegi tõsiselt võtta. Imelugudesse tuleb ju uskuda, eriti jõulude ajal! Aga juhuks kui imet ei sünni, siis võiks valitsus tagavaravariandina ka ise sihtidesse ambitsiooni ja tegudesse vunki lisada. Paigalseis on igatahes tagasiminek. Seepärast tegutsegem, seltsimehed!

Arvamus kõlas Vikerraadio päevakommentaarina ja on avaldatud ERR portaalis.

Mõttehommik, 30.11.2015

14. oktoobril 2015 toimus Praxise mõttehommik: “Koolist tööle – uue põlvkonna valikud ja kasutamata võimalused”. Projekti „Soolise võrdõiguslikkuse lõimimine üld- ja kõrgharidusse“[i] raames toimunud mõttehommiku eesmärk oli leida lahendusteid, kuidas avardada uue põlvkonna võimalusi eneseteostuseks nii haridusüsteemis kui ka tööturul. Keskenduti eelkõige sellele, kuidas muuta sooliselt jaotunud erialavalikute tegemist ning teadvustada valikuid suunavaid ja hoiakuid kujundavaid olukordi.

Eelmise võrdõigusvoliniku Mari-Liis Sepperi juhtimisel arutasid koolijuhid, õpetajad, karjäärinõustajad, noorsootöötajad, üliõpilased ning ministeeriumite ja teadusasutuste esindajad selle üle, milline roll on kogemustel,  haridusel ja keskkonnal noorte karjääriplaneerimisel.

Arutelu juhatas sisse Praxise analüütik Helen Biin, kes küsis miks on oluline rääkida soost ja soolisest võrdõiguslikkusest ning näitlikustas uuringute ja analüüside tulemustele tuginedes, kuidas sugu mõjutab inimese võimalusi ja valikuid kogu elutee vältel. Poiste ja tüdrukute erinevatele radadele suunamine algab kodust, kus sageli peetakse eri soost lastele oluliseks eluks kaasa anda erinevad oskused – poisid peavad oskama tehnikaga ümber käia ning tüdrukud valdama suhtlemis- ja käitumisoskuseid. Laste erinev kohtlemine ning nõudmised ja ootused poiste ja tüdrukute käitumisele ning saavutustele on tavapärased ka haridusasutustes lasteaiast ülikoolini. Teravad soopõhised erinevused õpitulemustes ja haridusvalikutes ilmnevad juba põhikoolis. Haridusvalikute soopõhisus ja ühiskonnas levinud soonormid peegelduvad tööturul erialade ja ametikohtade soolises jaotuses ning jonnakalt püsivas Euroopa Liidu suurimas palgalõhes. Vaesuse feminiseerumine, meeste kehvem tervis ja lühem eluiga ning soolised erinevused ajakasutuses on vaid mõned näited soolise ebavõrdsusega seonduvatest sotsiaalprobleemidest.

Helen Biin rõhutas oma ettekandes, et soolise ebavõrdsuse ja sellega seonduvate probleemide põhjused ei teki tööturule sisenedes, teatud vanusesse jõudes või mingile kindlale ametile pürgides, vaid nendeni jõutakse pideva ühiskonnas levinud soonormidest ja traditsioonilistest valikutest lähtuva suunamise toel. Tugev normides ja stereotüüpides kinniolek takistuseks riigi inimpotentsiaali parimal kasutamisel, kuna mehi ja naisi kindlatesse raamidesse ja sooga märgistatud käitumis- ning karjäärimallidesse sundivad soonormid pärsivad eneseteostust valdkondades, mis tegelikult meeldiksid või huvi pakuksid. Seetõttu on ülimalt oluline, et inimeste valikud ja võimalused ei sõltuks poisi või tüdrukuna sündimisest, vaid oleksid kooskõlas huvide, võimete ja unistustega. Helen Biin pani kuulajatele südamele, et kuigi suured nihked ühiskondlikes normides ja levinud hoiakutes vajavad aega ja erinevates valdkondades tegutsejate sihipärast koostööd, saab igaüks meist oma tegevuse mõtestamise ja suunamise kaudu sellesse muutusesse panustada.

Kool kujundab hoiakuid, hoiakud suunavad valikuid

Problemaatika kaart

Problemaatika kaart


Arutelu uue põlvkonna karjäärivalikute ja võimaluste üle jätkus kolmes laudkonnas. Haridus- ja teadusministeeriumi üldharidusosakonna peaeksperdi Mariann Rikka vedamisel arutleti selle üle, mil viisil noorte hoiakud mõjutavad valikuid tööturul. Üksmeelselt leiti, et hoiakute kujunemisel on oluline roll eeskujudel ning kogemustel, millega noored puutuvad kokku perekonnas, haridussüsteemis ja avalikus ruumis üldisemalt. Soonormid ning arusaam sellest, millised eluvaldkonnad naistele või meestele sobivad, on tugevalt juurdunud ning laste suunamine traditsioonilistele radadele toimub pahatihti märkamatult. Seetõttu on oluline inimeste teadlikkuse tõstmine soostereotüüpidest lähtuvate valikute varjukülgedest. Teadlikkus annab võimaluse enda hoiakuid ja käitumist analüüsida ning hoiduda ebavajalikest stereotüüpsetest suunamistest.

Mõttehommikul osalejate hinnangul vajab noortes kaasaegsete hoiakute kujundamise toetamiseks kaasajastamist meie koolides toimuv. Esile tõsteti õpetaja kui suunaja, mitte käsuandja, rolli tugevdamist ja kujundava hindamise juurutamist selleks, et tugevdada lastes eneseanalüüsi oskust ja iseseisvust ning toetada iga lapse tugevuste märkamist ja arendamist. Hoiakute kujundamisel peeti oluliseks ka seda, et karjääriõpet pakutaks igas kooliastmes. Kuigi noored teevad edasiõppimise või erialavaliku otsuse sageli viimasel õppeaastal, on selleks ajaks nende otsuseid mõjutavad hoiakud juba välja kujunenud.

Diskussiooni käigus tõdeti, et lisaks perele ja haridusele mõjutab noorte hoiakuid meedia, kus paraku torkab teravalt silma naissoost arvamusliidrite vähesus. Osalejate hinnangul oleks just ebatraditsioonilistes valdkondades tegutsevate (nais)arvamusliidrite nähtavus üheks noorte hoiakuid mõjutavaks teguriks ning kinnistaks arusaama, et karjäärivalikud ei pea sõltuma sellest, kas sünnitakse poisi või tüdrukuna.

Teadlik õpetaja toetab lapsi ja aitab mõtestada ümbritsevat

Problemaatika kaart

Problemaatika kaart

Sellest, kuidas eeskujud ja kogemused mõjutavad noorte karjäärivalikuid, räägiti täpsemalt Eesti Õpetajate Liidu juhatuse liikme Peeter Eerik Otsa juhitud laudkonnas. Arutelu lähtus kahest küsimusest: mida on võimalik teha poiste ja tüdrukute käitumisele ja sooritusele omistatavate erinevate reaktsioonide, ootuste ja väärtuste muutmiseks ning kuidas on võimalik leevendada avaliku elu soostereotüüpsete eeskujude mõju, et avardada noorte karjäärivalikuid. Keskenduti eelkõige sellele, mida on võimalik korda saata koolis nüüd ja praegu, ilma laiemat ühiskondlikku hoiakumuutust ära ootamata. Leiti, et sooliselt eristuvate kogemuste ja eeskujude mõju leevendamine eeldab mitme osapoole koostööd koolis ja lasteaias samuti viidati juba eelpool käsitletud teadlikkuse tõstmise vajadusele.

Selleks, et õpetajad teadvustaksid soostereotüüpidele tuginemise ohukohti ja oskaksid laste arengult senisest veelgi paremini toetada, oleks osalejate hinnangul tingimata vajalik sootemaatika lõimida õpetajakoolituse õppekavadesse. Vaid sellisel moel on õpetajatele tagatud vajalikud tööriistad ja oskus enda õpetamis- ja juhendamistegevuste sooaspektist analüüsimiseks, laste stereotüübivabaks suunamiseks ning meid ümbritseva keskkonna soolisele ebavõrdsusele tähelepanu juhtimiseks ja olukorra problematiseerimiseks. Samuti oskavad teadlikud õpetajad toetada ja suunata lapsevanemaid, kelle hoiakud ja eeskuju on lastele võimaldatavate tegevuste ja noorte karjäärivalikutes sageli määrava tähtsusega. Tähtsaks peetakse ka erinevate kogemuste pakkumist lastele nii eeskujude kui ka tegevuste kaudu.

Eraldi rõhutati õppe- ja lastekirjanduse tähtsust soostereotüüpide kinnistamisel ning nenditi, et praegu on neis allikates kajastatu sageli traditsioonilisi soorolle peegeldav. Ka siin saab hea ettevalmistusega õpetaja probleemile tähelepanu juhtida, kuid kahtlemata on vajalik (õppe)kirjanduse pildimaterjali ja sisu koostamisel soolist aspekti senisest enam silmas pidada.

Teadlikkuse kasv ja hoiakute muutus toetavad üksteist

Problemaatika kaart

Problemaatika kaart


Kolmas diskussioon keskendus Õiguskantsleri vanemnõuniku ning endise võrdõigusvoliniku Margit Sarve juhtimisel sellele, milline on Eesti noorte teadlikkus oma (soolise võrdõiguslikkusega seonduvatest) õigustest tööturul. Praxise 2014. aastal korraldatud üliõpilaste soolise võrdõiguslikkuse alaste hoiakute ja kogemuste uuringust selgub, et üliõpilaste teadlikkus nendel teemadel on pigem lünklik. Üksmeelselt jõuti järeldusele, et noorte teadlikkuse tõhusaks suurendamiseks tuleb tööturualaste õiguste teemat käsitleda erinevatel õppetasemetel läbivalt. Ka siin ei saa mööda vaadata noorte endi ja nende lähedaste kogemustest ning ühiskonnas levinud hoiakutest, mis teadlikkuse kõrval on olulisteks käitumisvalikute mõjutajateks. Teadmine, et teatud käitumine – näiteks perekonnaseisu või lastesaamissoovi küsimine tööintervjuul – ei ole lubatav vajab selleks, et teadmine materialiseeruks käitumisena, enda kõrvale ka selliste küsimuste esitamist taunivat ühiskondlikku hoiakut. Lapsevanemad, õpetajad ja teised lastega tegelevad inimesed, meedia ning avalikud kampaaniad on kahtlemata need kanalid, mille abil noorte soolist võrdõiguslikkust toetavaid hoiakuid kujundada ning noorte õigusteadlikkust tõsta.

Haridus peab omama väärtust ja olema väärtus nii meestele kui naistele
Päeva võttis kokku Mari-Liis Sepper, kes tõdes, et Eesti ühiskonnas püsivad endiselt soostereotüüpsed hoiakud ja sooline ebavõrdsus ning tõstatas haridusvaldkonna soolise ebavõrdsusega seonduvate kitsaskohtade tuvastamiseks ja lahenduste otsimiseks kolm küsimust. Sepperi sõnul peame esmalt küsima, mida annab haridus naisele ja mida mehele tänases Eestis, kas haridus aitab kaasa soolise võrdsuse suurenemisele. Paraku näitab statistika, et pelgalt ligipääs haridusele ei taga soolise ebavõrdsuse vähenemist ning tänases Eestis tagab haridus naistele ja meestele erinevad võimalused. Samuti paljastab 2013. aasta soolise võrdõiguslikkuse monitooring, et väga suur osa Eesti elanikkonnast ei toeta samasuguse hariduse andmist poistele ja tüdrukutele. Kuigi võrdne ligipääs haridusele on soolise võrdõiguslikkuse suurendamise üheks eeltingimuseks, vajab tegelik ja hoomatava aja jooksul toimuv ühiskonna võrdsuse suurenemine aktiivset ja teadlikku tegutsemist.

Teiseks peab Sepperi hinnangul otsima vastust küsimusele, kas haridus on Eestis väärtus kõigile, st kas ühiskonna silmis on haritud naine ja haritud mees samaväärsed. Uuringute põhjal peab tõdema, et meeste haridust väärtustatakse tööandjate poolt pahatihti kõrgemalt, kuid teavet selle kohta, kuivõrd Eesti mehed ja naised ise haridust väärtustavad, seni paraku napib. Kolmandaks tuleb haridusvaldkonna kitsaskohtade tuvastamiseks vastata sellele, millised on need hoiakud, mis võivad uuele põlvkonnale erialavalikute tegemisel ja tööturule sisenemisel saada takistuseks. Soolise võrdõiguslikkuse monitooringu tulemused kinnitavad, et Eestis nähakse meeste ja naiste rolle ja ülesandeid endiselt väga erinevana ning on selge, et sellised hoiakud mõjutavad ka noorte võimalusi ja valikuid.

Mari-Liis Sepper tunnustas mõttehommikul osalejaid mitmetele olulistele teguritele ja tegijatele osutamise eest – vajadus erinevate osapoolte koostööks, lastega töötavate inimeste teadlikkuse tõstmiseks ja õpetajahariduse täiendamiseks, karjääriõppe ja nõustamisteenuste pakkumine erinevates kooliastmetes ning avatuse suurendamine haridussüsteemis. Sepper pani lõpetuseks südamele, et sooline võrdõiguslikkus peab olema kogu koolielu läbiv põhimõte sest teist võimalust – võimalust võrdseid võimalusi mitte väärtustada – meil tegelikult ei ole.

[i] Projekti elluviimist toetab Norra toetuste 2009-2014 töö- ja pereelu ühitamise ning soolise võrdõiguslikkuse programm.

Kokkuvõtte on koostanud Helen Biin ja Liina-Mai Kaunissaare