Mõttehommik, 21.01.2015

17. detsembril 2014 toimus Praxise ja Briti Saatkonna koostöös ümarlaud “Sooteadlikkus koolis – mis ja milleks?“. Ümarlaual osalesid õpetajad, koolijuhid, õppejõud, ametnikud, huvirühmade esindjad, eksperdid ja haridusuuendajad.  Eesmärk oli leida üheskoos viise, kuidas toetada poiste ja tüdrukute võimete avaldumist ning arutleda, missugune on õpetajate ettevalmistus ja valmisolek sooteadlikuks lähenemiseks õppetöös ja koolikultuuris. Arutelu jaoks pakkusid inspiratsiooni tunnustatud haridussotsioloog Dr. Barbara Read Glasgow Ülikoolist, kes on pühendunud koolikultuuri ja soo seoste uurimisele üldharidus- ja ülikoolides, ning Praxise analüütikud Eve Mägi ja Karin Jõers-Türn, kes andsid ülevaate üliõpilaste ja õpetajate soolise võrdõiguslikkus alaste kogemuste ja hoiakute uuringu esmastest tulemustest.

Ümarlaua avas projekti Soolise võrdõiguslikkuse lõimimine üld- ja kõrgharidusse juht Helen Biin, kes juhtis tähelepanu Eesti ühiskonna soolisele tasakaalutusele ning rõhutas kodus ja koolis kogetu olulisust hoiakute ja väärtuste kujunemisel. Ta märkis, et lapsi õpetatakse varakult käituma poisi või tüdrukuna, piirates soostereotüüpse lähenemise kaudu laste täieliku potentsiaali rakendumist ning lapse arengut. Samuti tutvustas Helen projekti ühe olulise tulemusena loodud ainekursuseid Sugu ja haridus ning Ühiskonna sooline tasakaal(utus): analüüs ja lahendusvõimalused, mis on üliõpilastele Tartu Ülikoolis avatud alates 2014/2015.õ.a. kevadsemestrist. Lisaks neile toimuvad kevadel täiendkoolitused õpetajatele sooteadlikkuse arendamiseks ja arvestamiseks õppeprotsessis.

helen

Ümarlaua külalisi tervitas Krislin Aedla Briti saatkonnast, kes tutvustas lühidalt ettekandjat Dr. Barbara Read’i ning juhatas sisse peaettekande “Gender, Education and Equalities” (“Sugu, haridus ja võrdsused”). Dr. Barbara Read keskendus oma ettekandes soovaldkonnaga seotud küsimustele Suurbritannias, tuues juurde ka rahvusvahelise võrdluse vaatenurga. Hariduses tekkinud soolist lõhet ilmestas Dr. Read PISA uuringu tulemuste näitel, mille kohaselt ilmnevad pea kõigis riikides teatud oskustes suured soolised erinevused poiste ja tüdrukute tulemuste vahel. Lisaks soole mõjutavad Suurbritannias läbi viidud uuringute tulemustele toetudes poiste ja tüdrukute koolis hakkamasaamist ka perekonna sotsiaalmajanduslik staatus, etniline päritolu jmt tegurid.

Dr. Barbara Read tõi välja, et sageli põhjendatakse soolise lõhe tekkimist hariduses õpetajaskonna feminiseerumisega, poiste ja tüdrukute bioloogiliste erinevustega või ühiskonnas heakskiidetud naiselikkuse ja mehelikkuse mudelitega. Kuigi uuringud pole neid väiteid kinnitanud – sageli on need lausa ümbergi lükatud – on sellised seisukohad visad kaduma. Esineja sõnul on õpetajate soolise koosseisu muutmise või bioloogiliste ja sotsiaalselt konstrueeritud sooliste erinevuste rõhutamise asemel tõhusam strateegia sooliste erinevuste liigse rõhutamise vältimine. Uuringute tulemused kinnitavad, et koolides, kus soolisi erinevusi liialt ei rõhutata, on poistel paremad õppetulemused. Dr. Read rõhutas, et poiste ja tüdrukute toetamiseks on vajalik kogu kooli hõlmav terviklik lähenemine, mille hulka kuulub ka soostereotüüpide teadvustamine ja nende vastu võitlemine, liigsete sooliste erinevuste rõhutamise vältimine ning ühtviisi kõrgete ootuste seadmine nii poiste kui tüdrukute õppeedukusele.

barbra

Praxise üliõpilaste ja õpetajate soolise võrdõiguslikkus alaste kogemuste ja hoiakute uuringut tutvustades tõi Eve Mägi esile, et soolise tasakaalu teemale koolis pööratakse vähe tähelepanu ning ennekõike on fookus aineteadmiste ja õpiväljundite saavutamisel. Siinjuures ei ole tegemist õpetajate hooletu suhtumise vaid madala teadlikkusega. Kvalitatiivse uuringu tulemuste põhjal tegi ta järelduse, et õpetajad teavad nimetada küll mõningaid haridusliku ebavõrduse tagajärgi, nagu poiste väljalangevus põhikoolist või poiste madalamad õpitulemused teatud valdkondades, kuid samas ei osata oma käitumises soostereotüüpset lähenemist ära tunda ja õpetamisprotsessi stereotüüpidest vaba õpetamist lõimida. Eve Mägi toonitas õpetajate rolli olulisust noorte hoiakute ning tuleviku kujundamisel. Seega on tähtis suunata õpetajaid nägema kohti, kus nad õppetöös stereotüüpe taastoodavad ja anda oskusi sellest mustrist väljatulekuks. Ka õpetajad ise tunnevad selliste teadmiste ja oskuste vastu huvi.

Karin Jõers-Türni ettekandest üliõpilaste küsitluse esialgsete tulemuste kohta selgus, et paljud üliõpilased on kogenud koolielus ebavõrdset kohtlemist. Küsitlusele vastanute hinnangul eeldati koolis tüdrukutelt paremaid tulemusi ning neile pandi samade teadmiste eest paremaid hindeid kui poistele. Ka ühiskonnas tunnetavad üliõpilased soolist ebavõrdsust – meeste positsiooni Eesti ühiskonnas tajutakse paremana ning just meestudengid leidsid sagedamini, et nende haridus- kui karjäärivalikud on soostereotüüpide tõttu piiratud. Hoolimata ebavõrdsuse tajumisest evib tähelepanuväärne osa – ligi kolmandik – üliõpilastest soostereotüüpe kinnitavaid hoiakuid. Nii leitakse näiteks, et mees peaks olema pere peamine toitja ning poisse ja tüdrukuid peaks õpetama erinevalt. Seega on sarnaselt õpetajatele on ka üliõpilaste sooteadlikkus madal. Need hoiakud, mida kannab edasi meie üliõpilaskond, avaldavad mõju kõikidel elualadel ning taastoodavad soostereotüüpe toetavaid hoiakuid ja käitumist.

ymrlaud

Ettekannetele järgnenud lauaaruteludes mõtiskleti selle üle, missugune on sooteadlikkuse tase meie koolis, kuivõrd seda koolis kasutatakse ja mida saavad erinevates rollides olevad inimesed soostereotüüpidest lähtuva lähenemise vähendamiseks teha. Lauaaruteludes kerkis peamise probleemina ja sihipärase tegevuse takistajana esile erinevate osapoolte (sh õpetajad, koolijuhid, ametnikud) madal teadlikkus. Nenditi, et mõtteviis „laisad ja andekad poisid ning usinad tüdrukud“ on meie koolides tavapärane ning poiste ja tüdrukute käitumise ja õppeedukuse erinevuste peamiseks põhjuseks peetakse sageli poiste ja tüdrukute bioloogilisi erinevusi. Arutlejad leidsid, et sellisest lähenemisest tulenevalt eeldatakse poistelt madalamat õppeedukust ning antakse ebasobiv käitumine või kehvad õpitulemused kergemini andeks, samas kui tüdrukutele seatud ootused on kõrgemad ning nende staatus on akadeemilise eduga tihedamalt seotud. Tõdeti, et hoolimata soolise ebavõrdsuse märkamisest koolis, ollakse siiski veendunud kõigi võrdses kohtlemises ning ebavõrdsust ei peeta probleemiks.

Arutleti ka selle üle, mida on võimalik olukorra leevendamiseks ette võtta. Leiti, et soostereotüüpse lähenemise vähendamiseks üldhariduskoolis on eelkõige oluline probleemi märkamine ja oskus seda oluliseks pidada. See aga eeldab erinevate tasandite – ministeeriumite, kohaliku omavalitsuse, kooli juhtkonna ja õpetajate, lapsevanemate ja õpilaste – koostööd ja vastastikust toetust.

Ümarlaual osalejate hinnangul peaks õpetajate sooteadlikkuse tõstmine olema osa õpetajate põhikoolitusest ega tohiks toetuda üksnes täiendkoolituskursustele. Lisaks põhikoolitusele aitavad ka erinevad teemakohased üritused, töötoad, illustreeriv infomaterjal jms sooteadlikkust tõsta. Sooteadlik õpetamine koolis vajab ka toetavaid õppematerjale ning õpetajate oskust õppematerjali soolise võrdõiguslikkuse vaatenurgast kriitiliselt hinnata. Teemaga hästi kursis olev õpetaja saab toetada kolleege ja sooteadliku lähenemise juurutamist koolikultuuris, samuti kaasata õpilased arutellu soolise võrdõiguslikkuse teemadest.

Koolijuhi toetuseta on sooteadlikku lähenemist koolis keeruline rakendada, mistõttu on oluline ka kooli juhtkonnale pakkuda soostereotüüpsete praktikate vähendamiseks vajalikke teadmisi ja oskuseid. Koolijuhi eestvedamisel saab sooteadliku lähenemise põhimõtteid rakendada kooli õppekavas, milleks Riiklik õppekava annab soolise võrdõiguslikkuse põhimõtete väärtustamise kaudu suurepärase aluse. Lisaks koolile mõjutab tasakaalustatud lähenemise kasutamise edukust teisedki grupid. Kahtlemata on soostereotüüpse lähenemise vähendamisel oluline kooli ja kodu koostöö, samuti laiema avalikkuse, nt ajakirjanduse, toetus.

ymarlaud2

Toimunud ümarlaud tõi kokku üle kuuekümne huvilise ning andis neile võimaluse hariduse ja soo teemal arutleda, leida mõttekaaslasi ning otsida lahendusi probleemidele, mis on tekkinud seoses soostereotüüpse lähenemisega üldhariduskoolis. Soolise võrdõiguslikkuse edendamine on aeganõudev protsess; teadlikkuse tõstmine ning koostöö erinevate tasandite ja huvirühmade vahel on soostereotüüpide murdmiseks ainuvõimalik tee. Sooteadliku lähenemise levikule aitavad oluliselt kaasa süstemaatilised koolitused, eelkõige õpetajakoolituses, eesmärkide seadmine, pidev tugi ning nõustamine ning toetavate materjalide olemasolu.

Ümarlaud toimus Praxise projekti “Soolise võrdõiguslikkuse lõimimine kõrg- ja üldharidusse” raames. Projekti rahastab Norra toetuste 2009-2014 Soolise võrdõiguslikkuse ning töö- ja pereelu ühitamise programm.

Kokkuvõtte koostasid: Karin Jõers-Türn, Eve Mägi, Helen Biin

Mõttehommik, 26.12.2014

Annika Uudelepp, mõttekoja Praxis juht

Mõnusam osa aastast on läbi. Jõuluvanal on käes meie kirjad ning meil tema toodud kingitused. Järelikult on aeg järgmise osa käes ning selleks on tavakohaselt uusaastalubadused.

Ajalehes pandaks need ilmselt rubriiki „Korduma-Kippuvad-Küsimused“, sest seal on koha sisse võtnud igihaljad „1. jaanuarist olen parem inimene“ tüüpi lubadused. Kes läheb trenni, kes lõpetab mingi poolelioleva suure asja, nagu kooli või koduremondi. Eks see kõik on märk lootusrikkusest ja soovide täitumisest. Nii et lubaduste asemel ma tuleks eelmise etapi juurde tagasi ja sõnastaks uusaastasoovid.

Mõni nädal tagasi avaldatud Eesti Koostöökogu riigipidamise reformi teemalises filmis tuli välja, et riigi reformimine on miski, mille vajadust tunnetatakse mitmelt suunalt. Samas ei paista sellest tunnetamisest suurt midagi edasi saavat ja üks, millest paistab puudu olevat, on julgus. Sellele olukorrale pani mu meelest väga tabava diagnoosi Märt Rask, küsides „Kuidas jänest julgustada?“. Pisukese järelemõtlemise peale pakkus Rask, et julgustada saaks nii, et „kõiki küsimusi ja probleeme ei pea kaaluma kaalukausside peal viib-toob hääli.“ Ja rõhutas: „Kõik ei pea.“ Üks uusaastasoov ongi, et uuel aastal oleks neid ministreid ja Riigikogu liikmeid palju vähem, kelle puhul oleks vaja mõelda, kuidas jänest julgustada. Ja palju rohkem oleks neid, kelle puhul oleks põhjust küsida „kuidas pidurdada komeeti, et saba järele jõuaks?“. Oskar Lutsu „Kevade“ ainetel öeldes, kui nad kohe 1. jaanuarist ei suuda häälte kõrval millelegi muule mõelda, siis tehku seda palun 1. märtsist. See oleks kaugelt enam kui vaid pool rehkendust.

Praegu hooguvõtvas valimiskampaanias on näha, et jõuluteema on mõjunud väga inspireerivalt. Pea igalt erakonnalt kuuleme hoogsaid reklaamlauseid rubriigist „rohkem raha kätte“. Oma tootearenduses on erakonnad jõudnud peaaegu samale tasemele, mida võime kohata kiirlaenufirmade reklaamis selle väikse erisusega, et hoiatussõnum puudub. Näiteks SMS või muude laenude puhul peab reklaamija hoiatama, et iga laen on finantskohustus ja kutsuma üles oma otsust läbi mõtlema ning lepingutingimused endale selgeks tegema.

„Rohkem raha kätte“ – tüüpi valimislubaduste puhul võiks ka kõlada hoiatussõnum: „Tähelepanu, tegemist on lubadusega, mille jaoks ei pruugi meil tegelikult raha olla. Valija, mõtle oma otsus hoolikalt läbi ning pea vajadusel nõu asjatundjatega, et aru saada, millest selle lubaduse täitmiseks loobutakse“ või veelgi konkreetsemalt „Tähelepanu, tegemist on lubadusega, mille täitmiseks peame lõpetama mitme toetuse maksmise, mida siiani olete saanud ja sulgema veelgi päästekomandosid“. Soov kõlabki, et valimiseelses arutelus kostuks ka hoiatusena kokkuvõetav pool, kus tuuakse esile, mille arvelt seda kõike rahastatakse, sest vaba raha lahkete valimiskinkide maksmiseks Eesti riigil lihtsalt ei ole.

Tänavune aasta pakkus ka palju kontraste. Näiteks sallivuse ja väärtuste kaitse ümber kõlanu võiks takkajärgi nimetada vihakõne festivaliks. Või siis töövõimereform, kus üksmeelel oldi selles, et peaks üllas olema, kuid mitte ei suudetud kokku leppida, kes ja kuidas peaks üllas olema. Nii mõnigi kurtis, et kuigi teerull on aeglane, siis ratastooliga selle eest ikkagi ei pääse. Need on näited olulistest teemadest ja otsustuskohtadest, mis ongi keerukad või mis jäävadki vastuoluliseks. Soovin, et selliste oluliste otsuste puhul oleks meil uuel aastal tahet, taipu ja kannatust ära oodata see ühiskondlik mõju, miks need keerukad sammud ette võeti ning mitte tagasi vastuoludesse vajuda.

Lõpetuseks veel selline väike soov, et tegelased poliitlaval ei mõjuks kui komöödiasarjast tuttav Hyacinth Bucket, kes ise end küll Bouquet´ks kutsus. Tema retsept väljapaistmiseks oli lihtne: näita teisi rumalatena, teeskle, et endale ebameeldivaid ei tunne ja usu, et elad egotsentrilises maailmas, kus kuu ja tähed tiirlevad sinu ümber. Ma soovin, et me kõik oleksime uuel aastal ümbritsetud toredate inimestega, kes ise tahavad meiega koos ühist asja ajada. Kui see välja tuleb, siis muud soovid täituvad iseenesest. Head vana-aasta lõppu!

Arutelu kõlas Vikerraadio eetris 16.12.2014, alates minutist 44:30.

Mõttehommik, 18.12.2014

Rauno Vinni, Maiu Uus

Uue riigikogu valimised tulevad veidi teisiti. Seekord on päevakorda tõusnud ka riigivalitsemise teemad. Riigi reformimise või -pidamise plaanide ühiseks jooneks on äratundmine, et avalike ülesannete täitmine muutub kahaneva rahvaarvuga Eestis järjest keerulisemaks. Üks riigivalitsemise põhiküsimus on see, kuidas tagada tulevikus avalike teenuste kättesaadavus ja kvaliteet.

Ühelt poolt ootavad kodanikud enda eelistustele vastavaid ja kvaliteetseid avalikke teenuseid. Teiselt poolt süveneb teadmine, et ressursse on napilt ja harjumuspärase teenuste taseme säilitamine on järjest keerulisem. Ühe lahendusena sellisele „süsteemsele stressile“ nähakse era– ja kolmanda sektori kaasamist avalike teenuste osutamisse. Kui avalike teenuste lepinguline üleandmine äriühingutele ja vabaühendustele on juba pikaajaliste traditsioonidega, siis järjest enam levivad sellised avaliku jt sektorite koostöövormid, kus avalik võim ei ole enam domineerivas rollis. Uudsetes koostöömudelites on äriühingud, vabaühendused ja kodanikud nii teenuste loojateks kui ka arendajateks ja pakkujateks. Võimalusi nähakse ka sotsiaalses innovatsioonis ehk avalike teenuste pakkumises varasemast erineval moel, nii et eri osaliste koostöös loodav ühiskondlik lisaväärtus on kokku suurem kui enne.

Nimetatud rahvusvahelised suundumused on omased ka Eestile. Avalike teenuste lepinguline delegeerimine on meil küllalt tavapärane näiteks kultuuri, vaba aja ja spordi valdkondades. Delegeerimise arendamist on toetanud kodanikeühenduste arengukava 2011­–2014 eesmärgid ja meetmed. Samuti on meil kiiresti arenemas uudsed teenuste pakkumise vormid, näiteks sotsiaalne ettevõtlus. Sotsiaalse innovatsiooni ja ettevõtluse arendamine on tähtsal kohal ka lähiajal valmivas kodanikuühenduste arengukavas aastateks 2015–2020.

Ometi on avaliku jt sektorite koostöövorme märksa rohkem kui eelmainitud lepinguline delegeerimine ja sotsiaalne ettevõtlus. Et tutvustada mitmesuguseid koostööviise ning saada ajakohane ülevaade Eestis toimuvast, korraldas Praxis 2014. aasta suvel KOVide küsitluse ja koostas uuringu avalike teenuste delegeerimisest kohalikul tasandil. Värskelt valminud töö autorid on Maiu Uus ja Rauno Vinni Praxisest ja Merit Tatar Balti Uuringute Instituudist. Lisaks rahvusvaheliste ja Eesti trendide kirjeldamisele annab uuringuaruanne ülevaate vabaühenduste rollist kohaliku tasandi teenuste osutamisest Eestis, arutleb KOVide ja ühenduste koostöö võimaluste ning kitsaskohtade üle ja teeb ettepanekuid ühise teenusepakkumise arendamiseks.

Praxis analüüsis avalike teenuste delegeerimist esimest korda põhjalikult aastal 2009. Uue uuringu tulemusena selgus, et:

  • Viie aastaga on KOVide ja vabaühenduste levinuimaks koostöö viisiks saanud ühenduste tegevuste ja projektide rahaline toetamine – 2009. a oli rahastamine peamine koostöövorm 28% KOVide hinnangul ja 2014. a koguni 63% KOVide jaoks.
  • Samal ajal on KOVid vähem tegelenud ühenduste kaasamisega, mis viitab sisulise ja strateegilise partnerluse rolli vähenemisele koostöös;
  • Teenuste delegeerimine vabaühendustele on jäänud sisuliselt samale tasemele – kui 2009. a delegeeris 60% KOVidest, siis aastal 2014 63% KOVidest;
  • Regiooniti on kõige madalam delegeerimise määr Lõuna-Eestis – 53%, Lääne-Eestis on delegeerinud 67% omavalitsustest ning Põhja- ja Kesk-Eesti omavalitsustest 69%;
  • Delegeerimise määr on kõige rohkem tõusnud keskmise suurusega omavalitsustes – aastal 2009 oli seal vabaühendustele delegeerimise määr 67%, 2014. a juba 88%. Delegeerimise määr on tõusnud ka suurtes omavalitsustes, kuid jäänud samale, kõige madalamale tasemele väiksemates omavalitsustes. Võib väita, et avalike teenuste osutamine väikese elanikkonnaga KOVides vajab teistsuguseid koostööviise kui lepinguline delegeerimine;
  • Vabaühendustele avalikke teenuseid delegeerinud KOVid peavad tähtsaks saavutuseks aktiivsemat kogukonda ja teenuste kättesaavuse paranemist. Eesti KOVide hinnangul ei ole kokkuhoid peamine tulemus, kuigi teoorias on see üks peamine avalike teenuste ühendustele delegeerimise kasu;
  • KOVid, kes ei delegeeri, toovad põhjuseks selle, et elanikele suudetakse pakkuda vajalikke teenuseid ise (omavalitsuse asutused/äriettevõtted). Omavalitsuste hinnangul pole delegeerimiseks ka piisavalt suutlikke vabaühendusi või finants- ja inimressursse. Pooled vastanutest tõid takistusena välja veel selge regulatsiooni puudumise;
  • Enim delegeeritakse kultuuri ja vaba aja sfääris (69% KOVidest) ja spordi (68%) ning piirkondliku elu edendamise (55%) valdkondades. Kõige vähem on avalike teenuste üleandmine vabaühendustele kohalikul tasandil levinud hariduse (27%), keskkonnakaitse (15%) ja kuriteoennetuse valdkondades (14%).

Põhitulemused on kokku võetud küsitlustulemuste INFOGRAAFIKAL SIIN!

Avalike teenuste arendamise üldeesmärk on tagada elanikele teenuste kättesaadavus ja kvaliteet ning hoida seejuures soodsaimat kulu–tulu suhet. Selle eesmärgi saavutamiseks tehakse uuringuaruandes järgmisi soovitusi:

Soovitused tegevuste ühtlustamiseks:

  • Vaja on tõsta teadlikkust eri sektorite koostöö kasudest ja võimalustest. Tähtsad teavitustegevuse sihtrühmad on KOVide ametnikud ja volikogu liikmed, sest nemad peaksid olema soodsa tegevuskeskkonna kujundamisel eestvedajateks;
  • Jätkata tuleb ühenduste rahastamise korrastamise programmiga, lisaks teenuste delegeerimisele tuleb tutvustada ka teisi avalike teenuste osutamise viise, et rahastamise/toetuste eesmärgid ja koostöövormid oleks omavahel kooskõlas;
  • Teenuste arendamiseks ja avalikul võimul lasuva järelevalve ülesande paremaks täitmiseks tuleb senisest süsteemsemalt koguda sihtrühmadelt tagasisidet ning jälgida muutusi teenustega rahulolus;
  • Enamikus omavalitsustes on konkureerivaid avalike teenuste pakkujaid vähe või pole ühendused piisavalt tugevad. Seetõttu tuleks klassikalise lepingulise delegeerimise asemel rohkem kasutada partnerlusel põhinevaid koostöömudeleid.

Soovitused partnerluse edendamiseks:

  • Ühenduste pakutavate teenuste tasemega ollakse rahul, kuid edendada tuleb vabaühenduste organisatsioonilist suudet. Keskenduda võiks nende teadmiste ja oskuste arendamisele, mis aitavad kaasa sotsiaalse innovatsiooni mõtteviisi ja uuenduslike lahenduste levikule;
  • Vabaühenduste ja kohalike omavalitsuste kokkuviimiseks tuleks pakkuda keskset tuge. Fookuses peaks olema võrgustike tegevuse toetamine, pikemaajaliste suhete väljaarendamine, uudsete koostöövormide tutvustamine ja KOVide seas võrgustike juhtimise / eestvedamise rolli teadvustamine.

Soovitused tänapäevaste koostöövormide populariseerimiseks:

  • Avalike teenuste kättesaadavuse, kvaliteedi ja tõhususe saavutamiseks on mitmeid viise. KOVidele ja vabaühendustele tuleb tutvustada erinevate koostöövormide sisu, eeliseid ja puudusi, et teenuste pakkumiseks leitaks parim lahendus;
  • Sotsiaalse innovatsiooni komponente leidub paljudes ühenduste ja KOVide koostöövormides. Lisaks sotsiaalse ettevõtluse kui ühe mudeli arendamisele peaks tegelema sotsiaalse innovatsiooni põhielementide ja -väärtuste juurutamisega laiemalt;
  • Näiteks tuleks toetada tuleks avalike teenuste täieliku koosloome pilootprojekte, analüüsida nende tulemusi ja kogemuste põhjal koostada juhendid koosloome juurutamiseks kohalikul tasandil. See annaks ka teenuste sihtrühmadele / kodanikele avalike teenuste osutamisel kaalukama rolli;
  • Delegeerimise levik ja potentsiaal on teenuste valdkondades erinev. Näiteks tuleks soodustada uudsete koostöövormide kasutuselevõttu ennekõike sotsiaalhoolekandes ja -teenustes, tervishoius ja hariduses.

Uuring näitas, et jätkuvalt on vaja tegeleda nii vabaühenduste kui ka KOVide ja teenuste tarbijate teadmiste ning oskuste arendamisega. Samuti on olulisel kohal soodsa tegevuskeskkonna loomine. Kui üldise tegevuskeskkonna arendamisel on tähtis roll Siseministeeriumil, siis kohalikul tasandil saavad võrgustike arendamisel palju ära teha KOVid ise.

Kodanike, ühenduste ja avaliku võimu koostöö on avalike teenuste osutamise „uus normaalsus“. John F. Kennedy 1961. aasta ametisseastumise kõne juhtmõte: „Ära küsi, mida riik sinu heaks teha saab, vaid küsi, mida saad sina riigi heaks teha“, on selles kontekstis väga värske sõnumiga. See ei tähenda, et kodanikud võtavad teenuste osutamise üle. Riigi ja KOV ametiasutused säilitavad vastutuse avalike teenuste ühetaolise kättesaadavuse tagamisel.

Mõttehommik, 12.12.2014

Lõppeval nädalal sai heakskiidu 2015. aasta riigieelarve kogumahuga 8,5 miljardit eurot. Sellest ligi poole moodustavad sotsiaalkaitse- ja tervishoiukulutused, millest omakorda kümnendik kulub lastega perede rahaliseks toetamiseks. Kokku suurenevad rahalised toetused lastega peredele ligi 80 miljoni euro võrra.
Üks uue riigieelarve eesmärkidest on laste vaesuse vähendamine, milles lepiti kokku kevadel sündinud koalitsioonileppes. Selleks kasvavad esimese ja teise lapse toetus uuel aastal 45 ja kolmanda lapse puhul 100 euroni kuus; vajaduspõhine peretoetus kahekordistub ning toimetulekutoetuse maksmisel võrdsustatakse laste osa perekonnapea omaga.

On märgilise tähtsusega, et esimese ja teise lapse toetused suurenevad esmakordselt kümne aasta jooksul. Uudne samm on ka lastele mõeldud osa kasv toimetulekutoetuse valemis.

Praxise hiljuti valminud uuringus1 hinnati peretoetuste ja lasteaiakoha maksumuse mõju laste vaesusele. Töö autorid arvutasid matemaatilise mudeli põhjal läbi koguni sada erinevat teotuste maksmise stsenaariumit, millest uuringuaruandesse jõudis nelikümmend. Mõningaid selle töö tulemusi arvestati juba ka kevadel sõlmitud koalitsioonileppes, kuid mõtlemisainet jagub edasisekski.

Töö tulemused kinnitavad, et kõige odavam viis laste vaesuse leevendamiseks ongi suurendada laste kaalu toimetulekutoetuse arvutamisel. Sellega kaasnevatest täiendavatest kuludest ligi 90 protsenti jõuab allpool absoluutset vaesuspiiri elavate lasteni.

Seevastu vajaduspõhise peretoetuse skeemi arendamine rööbiti toimetulekutoetusega ei ole mõistlik: sellel puudub oluline lisandväärtus võrreldes juba olemasoleva toimetulekutoetuse maksmise põhimõtetega. Vähetähtis pole ka asjaolu, et vajaduspõhist peretoetust taotleb ligi viis korda vähem peresid kui neid, kel selleks õigus on. Pikka iga vajaduspõhisele peretoetusele seega töö tulemuste põhjal ennustada ei julge. Pigem kehtib siin vana tõde – alati ei ole mõtet jalgratast leiutada, piisab ka olemasoleva putitamisest.

Omaette murekoht on toimetulekutoetuse praegune ostujõud. Uuel aastal on toimetulekupiir peale eluasemekulude tasumist 90 eurot kuus lapse kohta. Samal ajal on elatusmiinimumi osaks oleva toidukorvi maksumus ligi 100 eurot kuus, sellele lisanduvad veel kulud riietele, huviringidele, aga ka transpordile. Kui pensionide ja riigikogulaste palgad kasvavad elukallidusega samas rütmis, siis toimetulekupiiri elatusmiinimumi kasvuga automaatselt ei kohandata. Seda otsust ootaks järgmiselt riigikogu koosseisult kindlasti.

Kõige suuremas vaesusriskis on Eestis praegu üksikvanema peres elavad lapsed. Järgmise aasta riigieelarve neile üldise lastetoetuse tõusu kõrval täiendavat rahalist tuge ette ei näe. Eelviidatud uuringust selgub, et üksikvanemate toetamisel võiks vaadata pigem pere tegelikku koosseisu kui lähtuda faktist, et sünnitunnistusel puudub märge isa kohta. Samuti kinnitavad rehkendused, et ka üksikvanemate vaesusriski langetamiseks tasub kaaluda neile lisatoe pakkumist just toimetulekutoetuse skeemi kaudu.

Lisaks rahalisele poolele on laste vaesuse leevendamiseks samavõrd tähtis teenuste kättesaadavus, eelkõige lapsehoiukohtade olemasolu. Praxise töös hinnati ka lasteaiakohtade kättesaadavuse ja kohatasu mõju vanemate töötahtele ning leibkonna vaesusele. Tulemused kinnitavad ootuspäraselt, et samavõrd oluline, kui on lasteaiakoha olemasolu, on selle mõistlik maksumus võrreldes vanemate töötasuga. Kui lasteaiakoha eest tuleb maksta liialt kõrget hinda, ei pruugi töötamine pere rahakotti lisa tuua. Lasteaia kohatasu tõus haavab taas kõige enam üksikvanemaid.

Tasub meeles pidada, et lastesse investeerimine eelkoolieas ja algkoolis on nende tulevast käekäiku silmas pidades kõige kuluefektiivsem sotsiaalpoliitika meede. See on oluliselt tõhusam kui hilisem täiendkoolitus või töötutele pakutav ümberõpe. Nobeli majanduspreemia laureaat James Heckman on oma töödega tõestanud, et pool ebavõrdsusest, mida näeme inimeste elu jooksul saadud palgas, tuleneb nendega enne 18 eluaastat toimunust.
Ka president soovitas riigikogu valimisi välja kuulutades keskenduda Eesti tulevikule. Investeeringud juba sündinud lastesse ehk viiendikku rahvastikust seda kahtlemata ka on. Loodetavasti jätkub erakondadel tahet kuulata lisaks reklaamiasjatundjatele ka sotsiaalpoliitika ekspertide häält ning teha uuel aastal veelgi sisukamaid ja mitmekesisemaid otsuseid laste heaolu kasvatamiseks.

1 Võrk, A., Paulus, A., Leppik, C. (2014). Peredele mõeldud toetuste ning alushariduse ja lapsehoiu rahastamise mõju analüüs vaesusele ja töötamise stiimulitele.

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata siit. Artikkel on ilmunud ERRi portaalis.

Mõttehommik, 28.11.2014

Valimisteni on jäänud alla saja päeva. See tähendab, et tark valija peab nüüd hakkama vaagima, millised lubadused on sisukad ja viivad Eestit edasi ning millised mitte. Selleks on vaja spikrit.

Esmalt peame arvestama, et oleme jõudnud kohta, kus „vähemaga rohkem“ ei ole lahendus. Vaja on mõelda, kuidas mitte veelgi rohkem teha, vaid kuidas vabastada oma aega sellele tööle, mis loob tegelikku väärtust. Avalikus sektoris tähendab see näiteks, et arsti ajast kuluks võimalikult palju inimeste tervena hoidmisele ja ravimisele ning politseinike ajast turvalisuse tagamisele.

Peame jõudma kaugemale sellest, et sebimine ja intensiivne lahenduste otsimine algab siis, kui kusagil on pauk käinud, nagu juhtus Eesti idapiiril. Või kui juht ausalt välja ütleb, et tegelikult olemasoleva rahaga kõike ei jõuagi – nagu politsei- ja piirivalveameti juht hiljuti tõdes, et osa kriminaalasju jääbki uurimata.

Kas kriisijuhtimise meetodid sobivad rutiinse ja pideva töö juhtimiseks? Kas tõeline vajadus on see, mis kriisina silma paistab? Sellisel juhul näemegi uudistes piirivõsas patseerivaid ministreid või märkame, et iga erakonna poliitikutes on tärganud äkitselt suur soov kohe politseile raha juurde anda. Idapiir ei kasvanud võssa mõne päeva või kuuga ning PPA on järjepidevalt pidanud leidma sisemisi kärpimisvõimalusi ilma, et oleks avalikult välja öeldud, et kõike ei jõuagi uurida ning järjest enam vaadatakse, millega on mõtet ja jaksu tegeleda.

Tegelikult on vaikselt kätte jõudmas see aeg, kus kärisebki. Valdavalt pingutatakse ja püütakse teha vähemaga rohkem. Politsei- ja piirivalveametile ei saa ette heita, nagu ta poleks midagi teinud. Vastupidi, need juhid, kes tänaseks on juba ära kasutanud võimalusi tööd efektiivsemalt korraldada, on silmitsi olukorraga, kus rebenemise piir juba väga lähedal.

Meil ongi vaja selliseid inimesi, kes suudavad juhtida muutusi, mitte lihtsalt raha või pabereid. Ka valimiskampaania peaks ütlema, kes, kuidas ja milliseid muutusi suunata kavatseb.

Teiseks tuleks erakondade pakkumistes teraselt tähele panna, et meile ei tuldaks kosja rahaga, mida ei ole ega tule või mis on juba suures plaanis paika pandud. Paika pandud raha näide on kõik see, mis on uue Euroopa Liidu finantsperioodil struktuurifondide vahenditest planeeritud. Valimislubadused, mis mõjuvad kui õnnitluskaardid stiilis „meie teeme nüüd teile uued hooldekodud, perearstikeskused või maanteed“ on sedasorti isetäituvad valimislubadused. Sama hästi võiks lubada, et kui rohelise tulega üle tee ei jõudnud, tuleb varsti järgmine roheline – ja seda loomulikult tänu parteile.

Mis siis teha? Tuleb tunnistada, et olemegi väike ja Euroopa Liidu üks vaesemaid riike ning teha põhimõttelisi muutusi selleks, et tulusid kasvatada ja vaesust tekitavaid põhjusi vähendada. Nende vahele jääb veel efektiivsuse parandamine, millega on samuti vaja tegeleda.

Viimasel ajal paljukõlanud riigiaparaadi koomaletõmbamise jutt pole vale, kuid Euroopa Liidus see meid paraku rikkaks ei tee. Parimal juhul tähendab see, et riigiaparaat suudab rahvastiku vähenemisega kohaneda. Vaesust tekitavate põhjuste puhul jõutakse varem või hiljem selleni, kas inimene oskab, suudab või soovib töötada.

Küsimus ei ole selles, et kes suudab kõlavama valimisloosungi välja pakkuda, sest lihtsaid lahendusi pole. Me ei ole ruumis, kus keset põrandat üks suur punane nupp ja sellele vajutades on kõik jälle hästi ja kus valijate asi on lihtsalt „see õige“ nupp ära tunda. Me pole isegi lennuki kabiinis, kus hoobade ja nuppude virrvarr võtab silme eest kirjuks, ja lahenduseks on kogenud piloot. Me oleme olukorras, kus osa nuppe on vaja leiutada ja kus peame ise hakkama nuppude taha juhtmeid ühendama ning jooniseid ette antud pole. See tähendab, et toimivaid lahendusi tuleb pidevalt luua, katsetades uusi ja kombineerides ning kohandades seniseid. E-residentsus kui mõte Eesti tulude suurendamiseks on üks hea näide sellest, nagu ka maailmas unikaalsed tootearendused ja tormiliselt arenev idufirmade maastik.

Valimiseelne aeg ei peaks olema nagu sada päeva kestev miljonimäng, kus võidab see, kes arvab kõige rohkem ära õigeid vastuseid, sõltumata sellest, kas esitatud küsimused on olulised või mitte. Viimased aastad on näidanud, et mõned kõige olulisemad küsimused on sellised, milleks pole keegi teadnud valmistuda.

Tore, kui erakonnad mõtlevad läbi, mida nad igas valdkonnas teha tahaksid. Aga valimisplatvormi kuhjatud sadade niinimetatud „õigete vastuste“ loendamise kõrval ei tohi ära kaduda vastus küsimusele, kuidas Eesti suudaks eristuda äri- ja loomekeskkonnana ning milliseid reforme teha, et vaikse kuhtumise rajalt maha keerata. Edukad on need, kes tegelevad täna lahenduste otsimisega ja katsetamisega selleks, et ülehomme ei oleks vaja pidevalt kriise juhtida.

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata siit. Tekst on ilmunud ERR portaalis.