Mõttehommik, 21.05.2016

Rauno Vinni, Praxise valitsemise ja kodanikuühiskonna programmi juht

Kas poliitikute ja ametnike eksimused on lubatud? Tõenäoliselt on paljude vastajate algne reaktsioon eitav, sest liiga palju on kaalul. Mõnikord on ka tunne, et valitsus mitte ei lahenda probleeme, vaid tekitab neid juurde. Seega hukkamõist olgu kiire ja avalik. Samas – kas meil on õigus nõuda eksimatust teistelt, kui me ise teeme vigu? Viimasele küsimusele oskaks ehk mõni osav filosoof hea vastuse anda. Minul on viimaste skandaalikeste valguses küsimus ametnike eksimise lubatavaist piiridest siiski veidi lahtiseks jäänud. Võtame näiteks nn Harku kinnipidamiskeskuse mässu juhtumi. Eelmise aasta novembris toimunud sündmust analüüsis politsei sisekontroll ja leidis, et jõu kasutamisega mindi liiale. Kuid ainest aruteludeks jätkus veel sellessegi nädalasse.

Üldine arvamus on, et ametnikud tegid vigu. Teisest küljest, politseijuht Elmar Vaher kaitses ametnikke öeldes, et keset kriisi peab langetama kiireid otsuseid ja hilisem süüdistamine võib võtta tegutsemisjulguse. Kõlab kah mõistetavalt. Siseminister Hanno Pevkur kommenteeris omakorda, et politseiamet peab kogu loost siiski oma järeldused tegema ja vajadusel käitumist sarnaste situatsioonide lahendamiseks muutma. Seda nii sisuliselt kui kommunikatiivselt.

Vigadest õppimise võime ongi Harku kaasuse mõistmise võtmeks – enne ei saa teemale joont alla tõmmata kui õppetunnid on praktikasse viidud. Politsei peaks oma töökorralduse üle vaatama ja muudatustest avalikkust teavitama. Selline elulistest kogemustest õppimine aitabki ametnike eksimisvõimaluste piire maha märkida. Kuid Harku vahejuhtum on vaid üks näide teiste seas, mis arutelu väärivad. Tehke näiteks raadio lahti ja kuulake täistunni uudiseid, et uut mõtteainet saada. Tekib küsimus, et miks valitsused ikkagi nii palju eksivad? Kuidas vigu vältida?

Valitsemise puudustega on tegelenud Ameerika Ühendriikide riigiteadlane Paul C. Light, kes analüüsis järgmist: esiteks, kus valitsus eksis; teiseks, miks ta eksis; kolmandaks, mis olid vigade algpõhjused ning neljandaks, kuidas probleeme lahendada? Light võttis luubi alla suured tõrked. Näiteks suutmatuse ennetada 11. septembri terrorirünnakut aastal 2001 või ette näha finantssüsteemi kokkuvarisemist aastal 2008. Kokku tuvastas Light Ühendriikides aastatel 2001-2014 41 sellise suurusjärgu viga.

USA valitsemissüsteem erineb Eesti omast, kuid mõned leiud on huvipakkuvad ka meile. Näiteks: esimeseks valitsemise tõrgete allikaks on kehvasti ettevalmistatud ja raskesti rakendatavad seadused. Teiseks, valitsusel ei ole poliitikate elluviimiseks pahatihti küllaldasi ressursse: raha, inimesi, tehnoloogiaid jne. Kolmandaks, osad häired tulevad valitsuse struktuurist ja kehvast kommunikatsioonist. Neljas nõrk koht on eestvedamine – tuleb ette, et tippjuhtidel ei ole otsustamiseks tarvilikku ettevalmistust. Viiendaks, paljud probleemid saavad alguse valitsemiskultuurist. Tihti on riigiasutuste eesmärgid ähmased ja ülesanded segased. Sellisel pinnasel on ka korruptsioonirisk kõrgem.

Mida vigade vältimiseks ette tuleb võtta? Lahendused johtuvad eelloetletud probleemidest. Esiteks, nii seadusandlik haru kui ka täitevvõim peaks juba poliitikakujundamise alguses mõtlema ideede elluviimise küsimustele. Teiseks, võimete planeerimine peab olema adekvaatne, vajalike ressursside eraldamiseta pole mõtet plaane ja seadusi vastu võtta. Kolmandaks, käsuahel ei tohiks olla liiga pikk. Vältida tuleks üleliigseid otsustamise tasandeid. Neljandaks, ametnikke tuleb valida nende võimete, mitte parteiliste või onupojalike kaalutluste alusel. Viiendaks, poliitilised otsustajad peaksid seisma hea selle eest, et riigiasutuste eesmärgid oleksid konkreetsed ja ametnikele ei antaks vastuolulisi ülesandeid. Paul Light võtab oma analüüsi kokku lihtsa tõdemusega, et valitsemise vigade ennetamise eelduseks on heatasemeline poliitikakujundamine. Eestis mõistes tähendab see vähem seadusandlikku praaki.

Kuidas seda järeldust tõlkida nn Harku mässu konteksti? Või kuidas Light´i tulemus aitab meil hinnata teist sellenädalast kodaniku ja riigi vastasseisu, kus maanteeamet keeldus seadusest rangelt kinni hoides kalli laboritõendita registreerimast Rootsist toodud invaautot? Mõlema juhtumi ühiseks jooneks oli see, et avalik arvamus pöördus üsna kiiresti konkreetsete isikute vastu. Kuid kas see on päris õiglane? Kas üks ametiisik saab vastutada kogu süsteemi vigade eest?

Õige vastus on, et hinnang sõltub konkreetsetest asjaoludest. Kuid Paul Light´i valitsemise vigade analüüs näitab, et ennekõike tuleks lahendusi otsida süsteemi tasandilt. See on muidugi keerulisem kui meedias üksikisikute rattale tõmbamine. Näiteks vajaks vastust küsimus, et miks ametnikud pahatihti ei julge otsustada? Võib-olla on probleemi alge kehvades reeglites? Või on häda hoopis valitsemise kultuuris või avalikkuse hoiakutes, mis otsustamisjulguseta ametnikke sigitab?

Riskide võtmist välistav halduskultuur on eriti tõsine probleem. Tänapäeval, kus probleemide keerukus aina kasvab, on järjest enam vaja nii poliitikuid kui ametnikke, kes oma peaga mõtlevad ja julgevad otsustada. Kui raha on vähe, siis avalik sektor peab olema avatud ning peamine ressurss on uuendusmeelsed inimesed. Innovatsioon aga ei sünni keskkonnas, kus initsiatiivi karistatakse.

Siinse jutu iva on, et vigadesse tuleb suhtuda kui süsteemi arendamise võimalustesse. Suurimad võidud peituvad just poliitikate kujundamise ja elluviimise lõikumiskohtades. Poliitikute ja ametnike eksimused on nuhtluseks ennekõike siis, kui me tegeleme üksikisikute näidispoomisega ja eirame valitsemiskorralduse ja –kultuuri arendamise vajadust. Tõrkeid aitab vähendada tegelik kogemustest õppimine, mitte varasemast osavam probleemide varjamine.

Arvamus on kõlanud Vikerraadios ja avaldatud ERR portaalis.

Mõttehommik, 18.03.2016

Annika Uudelepp, Praxise valitsemise ja kodanikuühiskonna ekspert

Riigikogu majanduskomisjon otsustas sel nädalal, et Arengufond suletakse ning arenguseiret hakatakse edaspidi tegema riigikogu juures iseseisvas üksuses. Investeeringute pool viiakse aga Kredexi alla, kus senine tegevus jätkub. Kuidas sellesse uudisesse suhtuda?

Paratamatult peab esmalt pilgu heitma Arengufondi loomisaegsetele ootustele. Aasta oli siis 2006 ja poliitikute suust kõlasid repliigid nagu „SoomeSitra eeskuju, Eesti eduloo arengumootor, meid kännu tagant välja sikutav vedur“, lühidalt – Eesti NOKIA!

Meenutan, et tollal oli Eesti majanduskasv üle 10% ja oldi mures, et meie arengueelised on ammendumas ja majandusele on vaja uut tõuget. Praeguses kontekstis on see väga mõtlemapanev hinnang.

Siis otsustati, et Arengufondi pannakse kokku kaks erinevat ülesannet – riiklikud riskiinvesteeringud, millega soodustada innovatiivsete ettevõtete teket, ning arenguseire, mille toel teha tarku majandusotsuseid. Vastu võeti eraldi Arengufondi seadus, kus kokkuvõtlikult öeldes sõnastatigi ülesandena heade muutuste ärgitamine Eesti majanduses.

Ajaloo iroonia on selles, et Arengufondi seaduse vastuvõtmisel avaldasid paar saadikut murelikult lootust, et seda asutust mõne aja pärast kinni ei pandaks. Nüüd, mõnevõrra vähem kui kümme aastat hiljem just seda tehaksegi.

Põhjuseks pole see, et majandus enam ärgitamist ei vajaks, vaid seda tehakse nüüd teiste asutuste abil. Riskiinvesteeringud viiakse dubleerimise vähendamiseks riiklikku sihtasutusse Kredex. Tavainimesele on ehk kõige tuttavamad Kredexi poolt käendatud laenud noortele peredele ja korteriühistutele.

Teine suund – kogu arenguseirega seonduv – on aga märksa vastuolulisem olnud. Riigikogu majanduskomisjon väljendas sulgemisotsust kommenteerides, et riigikogu polnud viimasel ajal seiretegevusega rahul. Samas on Arengufondi poolt kosta olnud, et riigikogu pole ka sisuliselt suunda seadnud, mida fond peaks arenguseire osas tegema.

Meenutuseks, Arengufondi juhib nõukogu, mille üheksast liikmest viis nimetab riigikogu majanduskomisjon, kaks valitsus ja kaks on ülikoolide rektorid.

Nii võib küsida, et miks siis riigikogu oma ootusi nõukogu kaudu pole suutnud maksma panna, kui üle poole liikmetest on nende määratud?

Nüüd, kus arenguseire tahetakse tuua riigikogu kantselei koosseisu, pole parlamendil enam nii lihtne suunanäitamisest loobuda. Praegu on ülioluline süveneda ja selgelt välja öelda vastused kolmele küsimusele.

Esiteks – mida sisuliselt peab riigikogu silmas arenguseirena? Kas see on üldist majandusarengut jälgiv analüüsitöö, kus hoitakse silma peal, kuidas Eestil läheb, teatud valdkondades süvitsiminev arenguanalüüs või pigem tulevikuseire?

Viimast, muide, peetakse üheks ärksa riigivalitsemise oluliseks tunnuseks ja mitmed riigid on rõhku pannud just tulevikuseirele. Selle põhifookus on tärkavate trendide ja oluliste muutuste signaalide tuvastamine ning selle info tõlkimine oma riigijuhtide jaoks nii, et riigid suudaksid kokkuvõttes paremini olla valmis muutustega kohanema. Olgu selleks siis uued julgeolekuohud, tehnoloogia arengust tulenevad muutused või massiline inimränne.

Teiseks – mida riigikogu uuelt seireüksuselt konkreetselt ootab? Kas see on stiilis „tegelemine, ettekannete pidamine, analüüside koostamine“ ehk kokkuvõttes üldhariv taustatöö, mille abil näiteks riigikogu liikmed saaksid huvi korral targemaks? Või võiks seal olla selgesõnalisi soovitusi, mida riigikogu saab ise oma otsustega jõustada?

Või võiks see töö aidata seadusandjal teostada kontrolli ka täitevvõimu üle – näiteks andes sisukaid hinnangud senisele strateegilisele juhtimisele ja arendustööle? Ehk mis tarkust riigikogu tegelikult tahab ja kasutada suudab?

Kolmandaks – mida riigikogu ise teeb selleks, et arenguseirest tekkiv teadmine ei jääks pelgalt pressiteadetesse, vaid et sellel tööl oleks reaalne mõju tehtavatele otsustele? Ehk mille järgi tulevikus aru saada, kas arenguseirest on olnud kasu või mitte? Millised üleüldse oleksid need uued otsustuskohad, kus riigikogu saaks arenguseire tulemusi rakendada?

Arenguseire on sedavõrd abstratksem ja kõrgema üldistustasandi teadmine, mida vahetult õigusloomes on küsitav kasutada. Pigem peaks seda teadmist rakendama strateegiliseks juhtimiseks, pikaajalisteks rahastamisotsusteks ja arendustööks. Mis täna on sisuliselt ikka valitsuse teha.

Siianigi pole miski takistanud riigikogul ja valitsusel kasutada Arengufondi loodud teadmist otsustamisel. Aga miskipärast pole tohutut kirge ja huvi olnud kummalgi.

Pigem võib iseloomustada senist arenguseiret, kui rikkalikult kaetud rootsi lauda, millest võid ise noppida, mida hing hetkel ihaldab, aga samahästi ka tuimalt mööda jalutada. Ja kas üldse on realistlik oodata, et riigikogu huvi arenguseire kasutamise vastu hüppeliselt kasvab?

Kokkuvõtteks – majandusromantiline mõte tekitada päevapoliitikast sõltumatu innovatsioonikeskus, mis annab meie majandusele tõhutu arengutõuke, on osaliselt jõudnud tagasi sinna, kust see pärit oli – riigikogusse.

Kui eelnevalt sõnastatud kolme küsimust selgeks ei räägita ja arenguseirele reaalset sisu ning kohta otsustusprotsessis ei anta, võime ilmselt mõne aasta pärast märgata lühikest kiretut uudisnuppu, et riigikogu kantselei struktuurimuutuste käigus on arenguseire üksus kaotatud.

Ja siis on juba hilja. Nüüd on riigikogu ees see otsusekoht, et kas anda arenguseirele uus hoog või lasta tal oma kõhu all vaikselt hääbuda.

Arvamus on kõlanud Vikerraadios ja ilmunud ERRi portaalis.

Mõttehommik, 09.03.2016

Palju räägitakse kaasavast haridusest ja võrdsete võimaluste loomisest kõikidele noortele, see on seatud ühtlasi prioriteediks riiklikes ja piirkondlikes strateegiadokumentides. Seda, milline on erivajadustega noorte tegelik olukord, on seni vähe uuritud.

18. veebruaril 2016 toimus juba traditsiooniks saanud noorteseire aastakonverents, kus sel korral oli keskne teema erivajadustega noored – nii nende kaasamine noorsootöösse kui ka õppimine formaalharidussüsteemis ja pärast õpingute lõpetamist tööturule suundumine. Konverentsi esimeses pooles anti ülevaade aastaraamatus kajastatud kahe uuringu peamistest tulemustest. Üks neist oli 2015. aasta sügisel tehtud uuring „Erivajadustega noorte ja nende noorsootöös osalemise võimaluste kaardistamine kohalikes omavalitsustes“, kust selgus erivajadustega noortele mõeldud noorsootööteenuste kättesaadavus maakonniti ning seda mõjutavad tegurid kohaliku omavalitsuse pilgu läbi. Teine uuring oli Eesti Töötukassa tellitud „Terviseseisundist või puudest tingitud erivajadustega noorte siirdumine koolist tööle“, kus antakse statistiline ülevaade erivajadustega noorte osalemisest eri haridusastmetel, vaadeldakse neile pakutavaid õppimisvõimalusi ning ettevalmistust ja toetust tööturule siirdumiseks pärast õpingute lõppu.

21

Konverents oli eelkõige suunatud noortevaldkonna spetsialistidele, praktikutele ja noortele, mis andis ka võimaluse konverentsi teises pooles laudkondlikes aruteludes täpsustada uuringute põhjal välja toodud kitsaskohti ning otsida toimivaid lahendusi, kuidas jõuda paremini erivajadustega noorteni.

Peamised kitsaskohad uuringutest

Eelpool nimetatud uuringutest jäid kõlama kõige enam järgmised kitsaskohad:

  1. Tugiteenuste kättesaadavus erivajadustega noortele hariduses ja noorsootööteenustes

Noorsootööteenuste olemasolu üksi ei taga, et kõik erivajadusega noored nende teenusteni jõuavad, sageli sõltub see nii füüsilisest ligipääsust kui ka erinevate tugiteenuste olemasolust (nt invatransport, tugiisik, isiklik abistaja, viipekeele tõlk jms). Nii nagu haridusvõimaluste ja noorsootööteenuste kättesaadavus, mitmekesisus ja kvaliteet on piirkonniti väga erinev, on erinev ka vajalike tugiteenuste kättesaadavus erivajadustega noortele.

  1. Erivajadusega noortega tegelevate erinevate osapoolte omavaheline koostöö

Uuringutest on selgunud, et koostöö lapsevanema ja noorsootööasutuse vahel on äärmiselt oluline erivajadustega noorte kaasamisel, sest see aitab arvestada paremini noore eripäraga. Ka koostöö õppeasutustega omab olulist rolli – näiteks koostöö erikoolidega, sest neis õppivad noored on sageli igapäevasest noorsootööst rohkem isoleeritud, kui tavakoolides õppivad noored. Erivajadustega noorte paremaks kaasamiseks mängib kindlasti olulist rolli ka noort ümbritsev kogukond. Seega tuleks mõelda erinevaid võimalusi, kuidas nii lapsevanemaid, õppeasutusi, kohalikke omavalitsusi kui ka kogukondi tõhusamini kaasata ja omavahel panna koostööd tegema selleks, et noorsootöö jõuaks üha enam erivajadustega noorteni.

  1. Kvaliteetse info kättesaadavus erivajadusega noorte kaasamise suurendamisel

Uuringust „Erivajadustega noorte ja nende noorsootöös osalemise võimaluste kaardistamine kohalikes omavalitsustes“ jäi kõlama, et noorsootöö pakkujatel puudub sageli täpne ülevaade erivajadusega noortest kohalikus omavalitsuses. Kuna nende sihtrühma peetakse väikeseks, ei peeta võimalikuks ka neile spetsiifilisi teenuseid luua. Samal ajal on võimalik erivajadustega noori paremini kaasata juba olemasolevatesse teenustesse, kui infot võimaluste kohta paremini sihistada, et see jõuaks ka paremini erivajadustega noorteni omavalitsuses.

  1. Noorsootöö pakkujate kogemused, koolitusvajadus ja võrgustikud noorsootööteenuste kättesaadavuse suurendamisel erivajadustega noortele

Uuringutest selgus, et nii noorsootöötajatel kui ka õpetajatel ja koolijuhtidel on vähene kogemus ja teadlikkus nii erivajaduse varajasel märkamisel kui ka erivajadustega noortega töötamisel. Kuigi noorsootöötajatele pakutakse võimalusi osaleda koolitustel, siis võib see sageli jääda aja- või rahapuuduse, samuti ebasobiva toimumisaja või -koha taha. Seega tuleks lisaks koolituste pakkumisele leida täiendavaid lahendusi, et noorsootöötajad saaksid koolitustel osaleda eelnevalt viidatud takistustele vaatamata. Samal ajal on noorsootöötajate endi seas palju väärtuslikke kogemusi ja teadmisi, mida teiste kolleegidega jagada ning millest erivajadustega noortega vähem kokkupuutunud spetsialistidel oleks võimalik õppida.

Konverentsi lauaarutelud: kitsaskohad erivajadustega noorte kaasamisel noorsootöösse ja lahendused

18

Järgnevalt on välja toodud praktikute poolt laudkondade aruteludes enam mainitud kitsaskohad ja nende alapunktid (vt joonis):

  • Vähene võrgustikutöö ja koostöö
    1. tagasihoidlik võrgustikutöö kohalikus omavalitsuses;
    2. olemasolevate kogemuste parem jagamine ehk kuidas edulugusid paremini edasi anda noortega tegelevatele spetsialistidele;
    3. kuidas tagada kogemuste jagamiseks tugev võrgustikutöö? Kuidas tuua erinevad osapooled kokku, kes on valmis oma kogemusi jagama, nii et sellest ka kasu oleks?
    4. kes vastutab koostöö eest?
    5. vähene erivajadustega noorte kaasamine;
    6. koolides puuduvad huviringid, kus saaksid erivajadusega noored osaleda, kartus koolide poolt;
    7. vähene vastastikune koostöö mõlemas suunas st nii noortepoolne huvi kui ka neile suunatud tegevused;
    8. Töötukassa ja koolidevaheliste koostöövõimaluste parandamine;
    9. kuidas algatada võrgustikutööd ning tagada võrgustikutöö jätkusuutlikkus?
    10. infosulg erinevate asutuste vahel.
  • Noortega tegelevate inimeste teadmised ja oskused pole piisavad ehk koolitusvajadus on suurem, sh nii taseme- kui ka täiendkoolituses
    1. regulaarse koolitusprogrammi puudumine;
    2. erialase taustaga erinoorsootöötajate vähesus;
    3. hirm ja oskamatus teha tööd erivajadusega noorega;
    4. noorsootöötajate erialane väljaõpe ülikoolis, kus hetkel pööratakse liialt vähe tähelepanu erivajadustega noorte teemale ja samuti on praktika osakaal liiga väike;
    5. noorte erivajadused on väga erinevad ning nende märkamine on keeruline, mistõttu tuleb eriti tähelepanu pöörata nii piisavale ettevalmistusele kui ka vaadata üle noorsootöötajate koormus;
    6. noorsootöötaja ja õpetaja kompetentsus erivajadustega noortega tegelemisel on vähene;
    7. noorsootöötajate vähesed teadmised eripedagoogika vallas.
  • Tugiteenuste ebapiisav kättesaadavus
    1. viipekeele kättesaamise raskus (aeg ja raha);
    2. maapiirkonnas on väga piiratud transpordi kasutus noorsootööteenuste kättesaamiseks;
    3. kuidas tagada piisavalt tugiisikuid? Kas läbi tasude, vabatahtlikkuse, praktikakohtade?
    4. tugiisiku teenuse piiratud kättesaadavus.
  • Vähene teadlikkus erivajadustega noortest, sh väärtused ja hoiakud
    1. kohalikul omavalitsusel puudub ülevaade erivajadustega noortest;
    2. erivajaduse mõiste on väga lai – vajadused ja eripärad on seinast-seina;
    3. puudulik teavitus erivajadusest – kes ja mille eest vastutab; piirkondlik statistika;
    4. ühiskonna väärtused ja hoiakud – teatakse vähe erivajadustest; eelarvamused nii noorte kui ka täiskasvanute poolt;
    5. noorsootöötajal ei ole võimalik saada alati teavet erivajadusega noore kohta, sest lapsevanemad ei soovi lapse erivajadusest sageli rääkida kartes sildistamist, mis kokkuvõttes teeb keerulisemaks noorsootöötaja töö ning noore toetamise.
  • Info edastamine erivajadustega noortele mittesobival kujul või viisil
    1. Info edastamisel ei olda teadlikud erivajadustega noorte erinevatest võimalustest ja vajadustest;
    2. Inforohkus – kuidas viia infot paremini noorteni;
    3. Milliseid meetodeid ja tehnilisi lahendusi peaks kasutama, et info noorsootööteenuste kohta jõuaks võimalikult paljude noorteni.

Lisaks nimetati noorsootöötaja ameti vähest väärtustamist, rahastamissüsteemi puudulikkust ning piiratud füüsilist ligipääsetavust. Konverentsi lõpus oli kõikidel osalejatel võimalus hääletada kitsaskoha poolt, millele tuleks leida lahendus esmajärjekorras. Kohal olnud praktikud ja noored valisid ülekaalukalt kõige suuremaks kitsaskohaks ühiskonna väärtused ja hoiakud ning vähese teadlikkuse erivajadustega noortest.

9

Konverentsi lauaarutelud: lahendused kitsaskohtadele

  1. Toimiv võrgustikutöö edulugude ja kogemuste jagamiseks, et need, kes pole enne erivajadustega noortega tegelenud saaksid esmased teadmised ja toetuse. Seejuures võrgustikutöö jätkusuutlikkuse tagamine saab toimuda läbi selgete vastutajate ja eestvedajate.
  2. Lapsevanema initsiatiiv rääkida lapse eripärast vajalikele osapooltele – kuna inimese tervise kohta käivad andmed on delikaatsed isikuandmed, siis lapsevanem peaks võtma initsiatiivi ja rääkima vajalikele osapooltele oma lapse eripärast. Rääkimine oma lapse eripärast ei pea tähendama teavitamist lapse diagnoosist, vaid piisab infost, mis aitaks mõista noort paremini ning toetaks noortega tegelevate spetsialistide tööd, mis omakorda aitab kaasa noore arengule ja heaolule.
  3. Mentori toetus algajale noorsootöötajale või noorsootöötajale, kellel pole piisavalt kogemusi erivajadustega noortega töötamisel. Palju rõhutati nii uuringutes kui ka konverentsil seda, et puuduvad kogemused ja teadmised, kuidas töötada erivajadustega noortega. Kui pole piisavalt kogemusi erivajadustega noortega tegelemisel on alguses hirm ja teadmatus, mistõttu on mentori vajalikkus oluline alguses. Samuti on sellisel juhul toeks juba eelpool nimetatud erinevad võrgustikud, kus on võimalik oma kogemusi ja edulugusid jagada.
  4. Väärtuste ja hoiakute muutused – sageli ei soovi vanemad avalikustada isegi mitte vajalikele osapooltele oma lapse erivajadust kartes sildistamist. Et tekiks omavaheline parem mõistmine ja sünergia on vajalik erivajadustega noorte ja tavanoorte ühisüritused, üksteiselt õppimine. Konverentsil osalenud erivajadusega noored rõhutasid, et ühiselt koos tegutsemine aitab paremini mõista erivajadusi ning seeläbi on võimalik muuta ka hoiakuid ühiskonnas. Seega võiks rohkem olla ringe ja tegevusi, kus on kõik noored koos sõltumata, kas noorel on erivajadus või mitte, mis omakorda tähendab aga vajadusel vajalike tugiteenuste olemasolu.
  5. Erivajaduste noorte suuremat osalemist on võimalik tagada ka näiteks kui toimub huviringi vms tegevuse vaatlusperiood koos tugiisikuga, kes vajadusel toetab ja julgustab noort ning aitab sulandada keskkonda.
  6. Suurendamaks noorsootöötajate pädevusi ja valimisolekut on vajalikud regulaarsed koolitused, sh praktiliste kogemuste suurem osakaal ning koolitusele peaks järgnema ka selle sisuline analüüs koolituse kvaliteedi ja asjakohasuse hindamiseks.
  7. Vajalik on sotsiaalse ruumi analüüs, et oleks asjakohane ülevaade erivajaduste temaatikast. Oluline on teada ja teavitada vajalikke osapooli, millised asutused ja organisatsioonid erineval tasandil tegelevad erivajadustega noortega ning milline on erinevate asutuste ja organisatsioonide vastutus. Samuti on oluline teada, kus ja millise erivajadusega on noored ning millised on erinevate piirkondade noorsootööteenust pakkuvate asutuste ning erivajadustega noorte võimalused ja vajadused.
  8. Et noorsootöötaja oleks heade baasteadmistega tuleks ülikoolis pöörata noorsootöö õppekavas rohkem tähelepanu erivajaduste teemale ning samuti peaks olema praktika osakaal suurem kui see on hetkel.
  9. Eesmärgistatud ja väga selge väljundiga erinevate osapoolte ümarlauad, mis aitaks lahendada aktuaalseid küsimusi.
  10. Kasutada erinevaid kanaleid ja meetodeid noorteni jõudmiseks, nt mobiilne noorsootöö.
  11. Et info jõuaks paremini noorteni tuleb enam tähelepanu pöörata info edastamise viisidele. Eelkõige tuleks siinkohal koostööd teha erinevate katusorganisatsioonidega ja kogukondadega, et info jõuaks sihtgrupini. Samuti on oluline, et info saaks igas mõttes õigesse keelde, nii otseselt kui kaudselt ja kõnetaks sihtrühma.

Aruteludes ilmnes, et kuigi meil on piisavalt kitsaskohti ja arenemisruumi, siis on ka mitmeid häid näiteid üle Eesti, kuidas noorsootööteenuseid on võimalik viia paremini erivajadustega noorteni, seda nii kohaliku omavalitsuse kui ka riigi tasandil. Nii toodi välja toimivaid ümarlaudasid kitsaskohtadele lahenduste leidmiseks, aktiivseid noorsootöötajaid, kes noorteni jõudmiseks leiavad nendega kontakti ka väljaspool noortekeskust kui ka koostöövõimelisi kogukondi, kus erinevate osapoolte koostöös on leitud lahendusi.

Arutelude lühikokkuvõtte leiate jooniselt (klõpsates pildile, avaneb see suuremalt ja on allalaaditav)

konverentsi kokkuv6te

Kokkuvõtte on koostanud Praxise analüütik Kersti Kõiv, kontakt kersti.koiv@praxis.ee

Mõttehommik, 03.03.2016

Mari Rell, Praxise analüütik

Majanduses on olemas selline mõiste nagu „related variety“, mille kaudu iseloomustatakse piirkonna ettevõtete vahelist seotust – ühes piirkonnas paiknevad ettevõtted kasutavad teineteise poolt loodud väärtust, kusjuures ühe ettevõtte väljund võib olla teise sisendiks. Tänapäevases käsitluses on mõiste tihedalt seotud regionaalse innovatsiooni aga ka tõhusa ressursikasutuse või ringmajandusega. Oluline on aga see, et mitmekesistades ja uuendades piirkonna ettevõtluse struktuuri võib see viia regiooni majandus uuele kasvurajale, mis tekib koostoimest.

Kõige värvikamad näited sellisest regionaalsest sümbioosist on tööstuse poolelt Kalundborg Taanis või Rootsist Skåne piirkond, viimane oli algselt põllumajanduse piirkond, kuid selle toel arendati toiduainetööstust ja tervisetoodete tootmist ning sellega seotud teenuste pakkumine – restoranid, turismiteenused. Selline piirkonna arendamine pole juhuslik vaid juhitud.

 Eestis on üldiselt tavapärane, et väiksemad piirkonnad on keskendunud ühele tegevusalale – sageli on selleks üksik töötlevatööstuse haru, tihti vaid põllumajandus. Samas sellega kaasneb liiga kitsas spetsialiseerumine ning on oht spetsialiseeruda hääbuvatesse valdkondadesse või ärimudelitesse. See võib saada ühel hetkel piirkonna arengut pärssivaks. Näiteks Ida–Virumaa on Eesti üks suuremaid tööstuspiirkondi, kus kohalik tööstussektor on arenenud peamiselt energeetika ja põlevkivitööstuse toel. Vaatamata sellele, et energeetikasektor on möödunud kümnenditel kokku tõmbunud on sõltuvus ühest tegevusalast suur ja sellega seotud sotsiaalsed riskid kõrged. Selliseid näiteid on veelgi. Väiksematesse piirkondadesse on tekkinud ühe tegevusala klastrid – Hiiumaal on arenenud plastitööstus või Valgas on metallitööstus.

Milles peitub idee iva? Üldiselt ei teki ettevõtted tühja koha pale. Ettevõtluse arengu üks eeldus on piisavate ressursse olemasolu, olgu need sobivad inimesed, piisavalt toorainet vms. Ressursse jääb aga aina vähemaks. Seega on üks võimalus luua ettevõtlusahel, kus ühe piirkonna/kogukonna ettevõtted tekkivaid jääke ja kõrvalprodukte järgmistes kasutatakse ärides. See viib tõhusamale ressursside kasutamisele ja ettevõtete koostoimimisest tekib sünergia, samas luuakse uusi töökohti ja on alus innovatsiooniks. Selline koostoimimine viib piirkonna uuele kasvurajale. Mitmekesine ettevõtlus teeb piirkonna vastupidavamaks ja võimekamaks.

Kuidas seda kõike teha? Alustada võiks nö regionaalsest äriplaanist: ettevõtluseks sobivate ressursside kaardistamisest, sh millised on looduslikud ressursid, milline tegevusala on täna enim arenenud, milliseid kõrvalprodukte tekib olemasolevast ettevõtlusest, kas ja kui palju on teadmisi ja töökäsi – milliste oskustega inimesed on jms. Sellele järgneks nö regionaalse innovatsiooni mõtteülesande lahendamine, kuidas tekitada sünergia ja kasutada ära piirkonna konkurentsieelis. Misjärel saab asuda takistuste kõrvaldamisele ja tegutsemisele lahenduste elluviimiseks.

Selline ettevõtlusmudel võiks olla Eestis enam rakendatud ja teadlikult juhitud. Idee pole tegelikult unikaalne, täna on juba näiteid ettevõtluse seotusest ja regionaalsest innovatsioonist. Näiteks Ida-Virumaal on täna olemas kogemus kasutada suletud allmaakaevanduse vett kohaliku piirkonna katlamajas kütteveena (Kiikla katlamaja). Häid näited on ka turismivaldkonna arendamisest tööstuspiirkonda – Kiviõli seikluspark, mis on rajatud vanale tuhamäele või Aidu veespordikeskuse arendus, mis kasutab ära suletud karjääriala võimalusi.

Need on üksikud näited, kuid pole kindlasti ainukesed võimalused tööstuse poolt tekkivaid „ressursse“ ära kasutada ja seeläbi ettevõtlust piirkonnas mitmekesistada. Puidutööstuse ettevõtetega rääkides, pea kõigil suurematel ettevõtetel jääb üle soojust. Jääksoojust aga kasutatakse täna vähe ning ka puiduettevõtted ise pole huvitatud asutama kommunaalettevõtet ja põhitegevuse kõrvalt tegelema soojamaandusega. Samas oleks nad valmis tegema koostööd piirkonna teiste ettevõtetega. Lahendusi jääksoojuse kasutamiseks on erinevaid, näiteks üks võimalus on aiandusvaldkonna arendamine.

Ettevõtluse seotud mitmekesistamise põhimõtteid peaks olema enam rakendatud maakondade tasandil koostatavates „Piirkonna konkurentsivõime kavades“. Täna on endiselt keskendunud ühelt poolt taristu rajamisele ning teisalt ehk liialt pehmetele teemadele (puhkealade arendamine jms). Seotud ja mitmekesise ettevõtlusahela arendamine vajab tõhusat piirkonnaülest läbimõeldud koostööd piirkonna/kogukonna kõigilt osapooltelt – ettevõtjate, omavalitsusjuhtide, ärksate inimeste ja teadlaste vahel. Riik saaks struktuurivahendite toetusmeetmeid siduda koostöö edendamisega ettevõtete vahel, näiteks investeeringutoetused peaks enam suunama ettevõtete koostoime tõhustamiseks.

Artikkel on ilmunud Äripäevas “Edukas Eesti” sarjas.

Mõttehommik, 12.02.2016

Rauno Vinni on mõttekoja Praxis riigivalitsemise programmi juht

Kas teadsite, et Eesti elanike seas möllab juba aastaid epideemia? Annan vihje – ma ei pea silmas Zika viirust ega praegust gripilainet. Viitan sellele, et meil on HIV-epideemia. Ilmselt olete ka ise kuulnud, et HI-viirus on Eesti elanikkonnas erakordselt laialt levinud. Kuid me ei taju, et elame haiguspuhangu keskel. Teadmine, et oleme HIV-i nakatunute suhtarvult Euroopas esirinnas, on tavaliseks muutunud.
Ebatavaline oli sellenädalane Ühendkuningriigi, Soome ja Ameerika Ühendriikide suursaadikute pöördumine riigikogu põhiseaduskomisjonile. Diplomaadid kutsusid Eestit üles HIV-epideemia ulatust tunnistama ja looma riigikogus probleemi lahendamisele pühendunud erikomisjoni.

See, kas välisriikide esindajate ajendiks oli soov kaitsta enda kodanikest turiste, edendada suurriiklikul moel humanitaarpoliitikat või aidata oma ravimitootjaid, on teisejärguline. Kui siht oli tõmmata avalikkuse tähelepanu HIV-i küsimusele, siis pöördumine kandis vilja. HIV-ist on viimastel päevadel tavapärasest enam juttu olnud. Saadikute kirja peamine sõnum oli see, et Eesti riik ei ole HIV-i levikule suutnud piiri panna. See kahjustab terve ühiskonna tulevikuväljavaateid ja mõjutab meie naabreidki.

Probleemi tõsidust ei eita ka rahvatervisega tegelevad ametkonnad. Peaaegu kõik osapooled leiavad, et olukord on hull. Ainult otsustajad ei taju probleemi sedavõrd suurena, et end nn rajasõltuvusest lahti raputada ja midagi teistmoodi teha. Kõik on olukorraga harjunud. Istutakse nagu konn pajas, mille all tuli lõõmab ja välja hüpata ei märgata kuni vesi juba keeb.

Jah, HIV-i ennetamisele ja ravimisele on ainuüksi sel aastal eraldatud 14 miljonit eurot. Probleemiga tegeletakse mitmel viisil ja spetsialistid väidavad, et patsientide tasandil küllalt hästi. Kuid kas praegused lahendused on piisavad ka ühiskondlikul tasandil? Välisriikide suursaadikute kiri näitab, et arenenud riikide standardite kohaselt on olukord ebanormaalne. Probleemi raskus ja meetmed ei ole proportsionaalsed. Lihtsamalt öeldes – vajaduste ja lahenduste vahel on kuristik.

Mida siis teha? Saadikud tegid ettepaneku luua parlamendis HIV-i erikomisjon. See idee ei ole uus. Eelmisel sügisel ringles riigikogus eelnõu narkopoliitika ja HIV-i ennetustegevuse ning soolise võrdõiguslikkuse erikomisjonide ellukutsumiseks. Plaan jäi katki Isamaa ja Res Publica Liidu (IRL) vastuseisu tõttu. IRL oli probleemkomisjonide loomise vastu, sest need dubleeriks juba olemasolevate parlamendikomisjonide ülesandeid ja nõuaks täiendavaid kulutusi, umbes 50 000 eurot aastas ühe komisjoni kohta. IRL andis teada, et nad ei sea kahtluse alla probleemide tõsidust, vaid nende lahendamise viisi.

Esmapilgul tunduvad IRL-i seisukohad arusaamatud. Kui probleemi tunnistatakse, siis tuleks ju selle lahendamisele kõikvõimalikul moel kaasa aidata. Aga vaatame paari momenti, et vältida ühte kõige lihtsamat mõtlemisviga ehk algse emotsiooni pinnalt otsustamist.

Esimene küsimus – kelle ülesanne on tervisepoliitikat ette valmistada ja rakendada? Vastus: sotsiaalministeeriumil ja tema valitsemisala asutustel. Teine küsimus – kellel on enim andmeid, ressursse ja oskusteavet teemaga tegelemiseks ning eksisteerivad võrgustikud osaliste koostöö koordineerimiseks? Vastus: sotsiaalministeeriumil. Järelikult peaks probleemistikuga tegelema täitevvõim. Parlament küll otsustab Eesti elu olulisi küsimusi, kuid just sotsiaalministeeriumil on tervisepoliitika tegemiseks ja rakendamiseks kõige paremad hoovad.

Siit tõdemus, et vaevalt pelk erikomisjoni loomine probleeme lahendab. Mõned positiivsed momendid sellel ideel siiski on. Nt võib erikomisjoni asutamist võtta kui tunnistust poliitilisest otsustavusest. See võib olla ka märk, et parlament võtab täitevvõimu tegevuse kontrollimise ülesannet tõsisemalt. Võib-olla leitakse erikomisjoni abil ka lisaraha. Kuid loevad tegelikud muudatused ja nende esilekutsumise võimalused peituvad mujal kui uue komisjoni asutamises.

Mis edasi saab? Üldise loogika kohaselt on võimalusteks viirusekandjate tuvastamine ja ravi pakkumuse mahu kasvatamine, et teenused oleksid veel paremini sihtrühma liikmetele kättesaadavad. Tõenäoliselt tuleb rohkem investeerida ennetustegevustesse ja tõsta nii otseste sihtrühmade teadlikkust kui ka laiema elanikkonna informeeritust. Lihtne, eks?

Tegelikult mitte. Esiteks on need ettepanekud liigselt lihtsustatud. Teiseks on takistuseks rahanappus. Mina kahjuks ei tea, millise küsimuse arvelt lisaraha leida. Küll aga võin sõnastada mõned õppetunnid. HIV-epideemia juhtum näitab meile, et keerulised probleemid tavaliselt ei lähe ise üle. Ka siis mitte kui pea liiva alla peita. Kui tulekahjul lasta suureks kasvada, siis selle kustutamine on raske, kui mitte võimatu. Kuid kõige halvem on ükskõiksus. Õigel ajal probleemi märkamine ja sellega tegelemine hoiab hiljem oluliselt kulusid kokku.

HIV-i levikut oleks võinud pidurdada aktiivse tegevusega 10-15 aastat tagasi. Toona kasvasid riigieelarved jõudsalt ja ennetuseks oleks olnud lihtsam raha leida. Seda suurem on tänaste juhtide vastutus – me vajame varasemast paremaid otsuseid. Hea otsuse retsept on selline – tuleb võtta üks osa tõendeid, teine osa poliitilist tahet ja mõõta hoolikalt välja elluviimise aspektid. Komponendid tuleb korralikult läbi segada ja serveerida koos oskusliku sihtrühma teavitamisega. Kindlasti tuleb küsida tagasisidet ja vajadusel retsepti koostisosade vahekorda korrigeerida. Ainult siis on lootus, et midagi ajapikku muutub.

Arvamus kõlas Vikerraadio päevakommentaarina ja on avaldatud ERR portaalis.