Mõttehommik, 11.04.2014

Jane Matt, Praxise analüütik

Vabaühenduste tegevust peetakse teistest sektoritest teatud juhtudel tõhusamaks, kuna nende liikmed on tihtipeale abivajajate endi hulgast välja kasvanud.

Seltsid, mittetulundusühingud ja muud vabaühendused osalevad üha aktiivsemalt nii riigi kui ka kohaliku omavalitsuse otsuste tegemisel. Põhjus lihtne – mitmed probleemid, millega tegelda tuleb, on oma ulatuselt niivõrd laiahaardelised, et ületavad sageli lisaks omavalitsuse piiridele ka riigi piire. Seetõttu tuleb avalikul sektoril, äriettevõtetel ning aktiivsetel üksikisikutel pead kokku panna ja lahendusi koos otsida. Sotsiaalne innovatsioon sündivat just niiviisi.

Rohkem nutikust, et olla mõjukas

Nutikad lahendused on järjest piiratumate avalike vahendite tõttu väga vajalikud ning seetõttu on vabaühendustest avalikule võimule saamas ka üha väärtuslikum partner.

Vabaühenduste rolli suurenemine toob aga kaasa kõrgenenud ootused nende aruandlusele, tegevuse läbipaistvusele ning sisemisele demokraatiale. Lisaks jälgivad rahastajad järjest enam, mil määral suudab ühendus endale seatud eesmärke saavutada ehk milline on tema tegevuse mõju.

Seega, esitades tingimusi, kuidas riik ja omavalitsus peaks inimesi ja organisatsioone kaasama, on pilk aina enam ka sellel, kuidas vabaühendused ise kaasavad enda liikmeid ning huvirühmi, kellele nende tegevus suunatud on. Nii on mõju saavutamine kõige tõenäolisem.

Eraldi proovikiviks saab siinjuures nende kaasamine, kes on ühiskonnas tõrjutud või muul moel haavatavad – näiteks töötud, vähemused, väheaktiivsed eakad, lähisuhtevägivalla all kannatajad, puudega inimesed. Nendega kontakti saavutamine on keerukas, kuna enamasti esineb samal ajal mitu tõrjutust põhjustavat tegurit. Iga inimese keerulise olukorra taga peituvaid põhjusi tuleb aga tunda ja ühenduse tegemistesse kaasamisel arvesse võtta.

Kuidas saada kontakti nendega, kelle huvisid on otsuste tegemiseks vaja teada, aga kes ise nendest kõva häälega ei räägi? Ja miks see üldse vajalik on? Kindlasti on oluline, et info teenusest, mida pakutakse, jõuaks täpselt nendeni, kellele see mõeldud on. See ei pruugi lihtne ülesanne olla.

Tänapäeval on väga levinud info levitamine elektrooniliste kanalite kaudu. Hoolimata Eesti eeskujulikest näitajatest internetiseerituse vallas, on meie ühiskonnas endiselt palju neid, kellel ei ole arvutit ega internetiühendust. Ennekõike puudutab see majanduslikul või muul põhjusel raskes olukorras olevaid inimesi. Lisaks on oluline, et ühenduse pakutav teenus vastaks kasutaja vajadustele. Et neid vajadusi teada saada, tuleb inimestega suhelda, neilt seda küsida, mitte ise vastuseid eeldada.

Paljud vabaühendused on oma eesmärgiks võtnud näiteks laste või puudega inimeste eest seismise. Selles, n-ö huvikaitse valdkonnas tegeleva ühenduse professionaalsust näitab muu hulgas just see, kui hea side on tal nendega, keda ta esindab.

Kuidas saaks kõige paremini kaasata?

Toon välja mõned soovitused, mille panime kirja kolleegidega Praxisest ja vabaühenduste liidust EMSL ning eri ühenduste esindajatega koostöös vabaühenduste tulevikugrupi projekti raames. Tegevust toetas EMP Vabaühenduste Fond Avatud Eesti Fondi kaudu.

  • Panusta koostöösse!

Tegeldes keerulise taustaga inimestega, tuleks panustada püsivatesse koostöösuhetesse teiste asutuste ja isikutega, kes teemaga seotud on. Laste puhul näiteks kool, lasteaed, kohalik sotsiaaltöötaja, teised samas valdkonnas ja piirkonnas tegutsevad vabaühendused. Seejuures on oluline, et asutustega oleks kokku lepitud selge rollijaotus ning vastutus, ka info jagamises.

Kasuks võib tulla suhete loomine organisatsioonidega, kes oleksid vajadusel valmis näiteks eksperthinnanguga (meedias, läbirääkimistel riigi- või omavalitsusasutustega) teie ettevõtmisi toetama.

  • Võimesta!

Sotsiaalse tõrjutuse üks olulisi märksõnu on osalus ja läbi selle toimuv võimestamine. Konkreetse rolli ja vastutuse andmisega saab panna seni aktiivsest ühiskondlikust elust kõrvale jäänud inimesi tundma, et nende osalus on vajalik ja väärtuslik. Näiteks võib abivajajatest endist kujundada n-ö mentoreid või liidreid, kes pärast annavad teadmisi teistele edasi.

  • Leia liider!

Paljud tõrjutud on kaitsepositsioonil ja tunnevad ennast ebamugavalt, kui neile abi pakutakse. Usaldust aitaks võita ja kaasatust edendada, kui saavutada kontakt liidri, eestkõneleja või aktiivsema isikuga sihtgrupi sees. Sarnase tausta tõttu võib neil olla palju lihtsam leida ühist keelt ka teiste abivajajatega.

  • Levita enda kohta infot!

Jäta enda ühenduse ja selle tegevuse kohta võimalikult palju infot ning kontakte. Kui koolinoortele suunatud info võib nendeni hästi jõuda läbi Facebooki, siis eakatele mõeldud teavet tuleks levitada näiteks kohalikus ajalehes, kultuurimajas või päevakeskuses. Kontaktide levitamisega saab tõsta ka kogukonna teadlikkust, et inimesed teaksid, kellega ühendust võtta.

Tõrjutud ja haavatavate rühmade kaasamisest ning vabaühenduste tööd mõjutavatest tulevikutrendidest saab lähemalt lugeda tulevikugrupi aruannetest siit!

Artikkel on ilmunud 10. aprillil Maalehes

Mõttehommik, 06.04.2014

Aasta jooksul pärast mullu 6. aprillil toimunud Rahvakogu arutelupäeva on 15-st toonasest Riigikogule tehtud ettepanekust seaduseks saanud kolm ning osaliselt ellu viidud või ellu viia lubatud veel neli.

Aasta alguses otsustas Riigikogu vähendada erakonna asutamiseks nõutavat liikmete hulka ja valimistel osalemise kautsjonit, samuti karmistati karistusi keelatud annetuse vastuvõtmise eest, laiendati erakondade rahastamise järelevalve komisjoni volitusi ning suurendati valimiskünnise alla jäänud erakondade riigipoolset rahastamist. Märtsis võeti vastu seadusemuudatused, millega kohustatakse parlamenti arutama rahva esitatud petitsioone.

Vaata Rahvakogu ettepanekute elluviimise täpsemat seisu ja kommentaare siit!

Üks Rahvakogu korraldajatest, e-Riigi Akadeemia programmijuht Liia Hänni peab neist otsustest olulisimaks just petitsiooniõigust. “Ühiskonnale oluliste teemade tõstatamine ei ole enam valitsuse, erakondade ja  poliitikute  monopol vaid seda saame me kõik  kodanikena teha,” ütles ta. “Seadus nõuab, et leiaksime endale vähemalt tuhat mõttekaaslast, aga see ei ole kindlasti üle jõu käiv künnis, arvestades, kui võrgustunud on Eesti ühiskond.”

Vabaühenduste liidus EMSL töötav Urmo Kübar leidis, et kuigi töö ettepanekutega käib Riigikogu standardite järgi normaalses tempos, lasid poliitikud Rahvakogu järel käest võimaluse oluliselt avaliku võimu ja kodanike koostööd tugevdada. “Rahvakogu ajal oli selgelt tunda inimeste valmidust panustada ja seda mitte ainult valjuhäälsete nõudjatena, vaid kaasamõtlejatena. Kahjuks ei soovinud Riigikogu seda abikätt vastu võtta ning eelistas jääda oma tavapäraste suletud menetlusprotesside ja pigem tõrjuva hoiaku juurde.”

Rahvakogu olulisimaks tulemuseks peab Kübar, et sellega näidati Eestis esmakordselt nii suures mahus kätte viis, kuidas ühiskonnale oluliste küsimuste arutellu saab sisukalt kaasata korraga nii huvirühmi, eksperte kui ka avalikkust. “Pärast Rahvakogu ei ole kellelgi õigustust öelda, et sellist asja ei saa teha ning et rahvas ei oleks huvitatud ega suuteline ka keerulistes küsimustes arukalt kaasa rääkima,” ütles ta.

Poliitikauuringute Keskuse Praxis ekspert Hille Hinsberg märkis, et Rahvakogu läbiviijad jälgivad edasi ka nende ettepanekute käekäiku, mille suhtes  pole Riigikogu  selget seisukohta  väljendanud. “Eelkõige ootame konkreetsemat ajakava, millal valimisseadusega tegelema hakatakse,” sõnas ta. “Pakutud muudatuse valimiste korralduses said põhjaliku mõjuhinnangu asjatundjatelt ning selge poolehoiu arutelupäeval. Seepärast on oluline valimiste teemat edasi käsitleda.”

Rahvakogule eelnesid pea aasta jooksul mitmed avalikkuse pahameelt põhjustanud teemad erakondade rahastamisega: 2011. aasta lõpus parlamendiparteide plaan asutada enda juurde riigieelarvest rahastatud nn demokraatia arendamise sihtasutused, ning Silver Meikari ülestunnistus 2012. aasta mais, et ta on annetanud Reformierakonnale partei liidritelt saadud talle tundmatu päritoluga raha.

Novembris toimusid Tallinnas ja Tartus protestimarsid “Aitab valelikust poliitikast!” ning 17 ühiskonnategelase ühispöördumine Harta12, millele järgnevate nädalate jooksul andis toetusallkirja üle 18 000 inimese.

Otsus kombineerida lahenduste leidmiseks arutleva demokraatia ja ühisloome lahendusi sündis presidendi kokku kutsutud koosolekul 21. novembril 2012 Kadrioru jääkeldris, kus osalesid parlamendierakondade, vabaühenduste ja teadlaste esindajad.

Rahvakogu korraldas võrgustik, mille tuumiku moodustasid Eesti Koostöö Kogu, Poliitikauuringute Keskus Praxis, vabaühenduste liit EMSL, Avatud Eesti Fond, e-Riigi Akadeemia, nelja parlamendierakonna ja presidendi kantselei esindajad, lisaks veel mitmeid IT- ja kommunikatsioonispetsialiste.

Jaanuaris 2013 avati veebilehekülg, kus kolme nädala jooksul esitas 2055 inimest kokku ligi 6000 ettepanekut, kuidas muuta erakondade rahastamist ausamaks ja kontrollitavamaks, elavdada erakondade sisest ja vahelist konkurentsi, suurendada valija hääle kaalu valimistel, parandada kodanike osalemisvõimalusi poliitikakujundamises valimiste vahel ning vähendada ebavajalikku politiseeritust ühiskonnas.

Praxise analüütikud koondasid ettepanekud 59 alateemaks, millele veebruaris ja märtsis koostasid õigus- ja ühiskonnateadlastest, ametnikest ja poliitikutest eksperdid esialgse mõjuanalüüsi, prognoosides Eesti ja muu maailma kogemuste põhjal, mida nende elluviimine võiks kaasa tuua.

Märtsis peeti ettepanekute esitajate ja ekspertide osalusel viis teemaseminari, kus hinnati välja pakutud ideede asjakohasust ja mõju probleemide lahendamisel ning valiti 18 olulisemaks peetud küsimust, mis läksid 6. aprillil toimunud arutelupäevale. Loe ideekorje kokkuvõtet, mõjuanalüüse ja seminaride tulemusi.

Arutelupäeval osales 314 üle Eesti esindusliku juhuvalimiga leitud inimest ehk minimudel Eesti ühiskonnast inimeste soo, vanuse ja elukoha järgi. Umbes kümnestes laudkondades arutati erinevate lahendusvariantide poolt- ja vastuargumente, misjärel valis iga osaleja nende seast enda eelistatuima. Vaata arutelupäeva tulemusi.

Arutelupäeva lõpus osalenute seas läbi viidud küsitlus näitas, et arutelusid hinnati huvitavaks, oma osalemisvõimalusi piisavaks ja päeva õnnestunuks ka siis, kui oma seisukohtadega vähemusse jäädi. 87% vastanutest ütles, et sai päeva jooksul uusi teadmisi arutlusel olnud teemadest ja Eesti poliitikast ning 82% ütles, et hakkasid arutlusel olnud teemade ja poliitika vastu rohkem huvi tundma. 51% osalejatest muutis saadud info ja peetud arutelude tulemusel vähemalt mõnda oma varasematest seisukohtadest, 19% mitmeid seisukohti ning 29% oma varasemaid seisukohti ei muutnud. Vaata täpsemalt.

Kokku osales 14 nädalat kestnud Rahvakogu töös umbes kolm tuhat inimest. Rahvakogu eelarve oli umbes 100 000 eurot, millest suurima osa moodustasid arutelupäeva korraldamise kulud. Peamised rahastajad olid Avatud Eesti Fond ja Eesti Koostöö Kogu, kuid annetuste ning oma kaupade või teenustega toetasid veel kümned eraisikud ja firmad.

 Kokkuvõtte on koostanud vabaühenduste liit EMSL ja mõttekeskus Praxis

Andres Võrk, 04.04.2014

Autorid: Andres Võrk (Praxis/TÜ), Mari Kalma (TÜ)

Mure suurte pensionikulutuste pärast kasvab. Ühe ettepanekuna on välja toodud, et töötavatele vanaduspensionäridele ei peaks pensioni maksma (vt ka novembrikuu Riigikogu sotsiaalkomisjoni istungi kajastust ERRis). Üks põhjendus oli muuhulgas see, et vanaduspensionäride töötamine võib raskendada noorte inimeste tööturuvõimalusi.

Praxise senised analüüsid viitavad pigem, et vanaduspensionäride töötamist ei ole mõtet piirata. Et töövate pensionäride küsimusse natuke veelgi valgust heita, analüüsisime regressioonanalüüsiga, mis selgitab maakondlikku varieeruvust vanaduspensionäride töötamises.

Eesti sotsiaalkindlustusameti andmete ja meie arvutuste põhjal saab sotsiaalmaksuga maksustatud tulu vähemalt korra aastas ligi veerand vanaduspensionäridest (23% 2013. aastal). Majandusbuumi ajal ulatus see 27%ni ja majanduslanguse ajal langes 22%ni. Meespensionäridel, kes on ka Eesti keskmiselt naispensionäridest nooremad, on hõivatute osakaal keskmiselt 7% võrra kõrgem.

image001

Allikas: Sotsiaalkindlustusamet, autorite arvutused

Maakondade lõikes on töötavate vanaduspensionäride osakaalus suur erinevus. Harjumaal töötab pea iga kolmas vanaduspensionär (2005-2013 keskmiselt 31,5%), samas Võrumaal ja Põlvamaal vaid iga kuues (vastavalt 16,3 ja 15,6%).

tootavapensionarid

Allikas: Sotsiaalkindlustusamet, enda arvutused

 

Püüdsime selgitada töötavate vanaduspensionäride osakaalu erinevust maakondade vahel aastatel 2005-2012 (15 maakonda, 8 aastat) kolme teguriga:
a) tööturu võimalused, mida iseloomustab hõivemäär vanuses 16 kuni pensioniiga,
b) pensionäride vanusstruktuur ja tervis, mida iseloomustab üle 60-aastaste suremuskordaja,
c) pensionide suurus ja ostujõud, mida iseloomustab keskmise pensioni suhe keskmisesse netopalka antud maakonnas.

Ökonomeetriline analüüs näitab, et nende kolme näitajaga suudame ära selgitada üle poole kogu varieeruvusest (R2=0.56). Koos aastate indikaatormuutujatega, mis eelkõige kajastavad majandustsüklit, kolmveerandi (R2=0.76).

image002

Kõige olulisem tegur, mis mõjutab pensionäride töötamist on üldine piirkondlik tööturu olukord (mõõdetuna tööealiste hõivemäära ja majandustsüklit iseloomustavate aastaindikaatorite abil). Kasutades Shorrocks-Shapely dekompositsiooni leiame, et tööturu olukord selgitab 2/3 meie poolt regressioonimudeliga mõõdetud variatsioonist (63% mudelis ilma aasta fikseeritud efektideta ja 45%+23% mudelis koos aasta fikseeritud efektiga).

Ühe protsendi võrra kõrgema hõivemääraga vanusrühmas 16 kuni pensioniiga, kaasneb pensionäride ca 0,4 protsendi võrra  kõrgem hõivemäär.

Repliigina olgu lisatud, et ka lihtne korrelatsioonanalüüs Eesti Tööjõu-uuringu andmete põhjal näitab, et 15-24 ja 50-74 aastaste inimeste hõivemäärad on pigem positiivselt seotud, korrelatsioonikordaja on 0.47, kasutades maakondade andmeid 2005-2013.

Vanaduspensionäride töötamise maakondlikust varieeruvusest saab lisaks tööturu olukorrale ülejäänud osa selgitada enam-vähem võrdselt pensionäride tervisliku seisundi ja pensionide ostujõu vahel. Mida suurem on pensionide suhe keskmisse palka, seda madalam on pensionäride hõivemäär. Ja maakondades, kus on kõrgem eakate suremuskordaja väärtus, seega  kehvem pensionäride tervis või rohkem eakaid pensionäre, on ka pensionäride keskmised hõivemäärad väiksemad.

Seega viitab meie analüüs, et pensionäride hõive sõltub eelkõige üldisest tööturu võimalustest Eestis. Tervislik seisund ja pensionide suurus on samuti olulised tegurid, kuid vähem olulised. Pensionäride tööhõivemäära negatiivsele seosele nooremate inimeste hõivemääraga ülaltoodud analüüs ei viita.

Mõttehommik, 31.03.2014

Annika Uudelepa kommentaar kõlas Vikerraadios reedel, 28. märtsil ja on ka järelkuulatav siin!

Sel nädalal astus ametisse uus valitsus – noorem, värskem, muutunum – nagu meediaruumist õhkub. Koalitsioonileping on ambitsioonikas, kuid aega selle teokstegemiseks on vaevalt aastajagu. Uus peaminister Taavi Rõivas on ka ise öelnud „ambitsiooni meil tõepoolest on“. Kuna kõiki uue valitsuse suuri plaane ei jõua lühikese ajaga puudutada, valisin välja sellise teema, mida Eestis sel sajandil ametisolnud valitsused pole eriti pildile toonud ja mille poolest uus valitsus silmnähtavalt erineb.

See teema on – koalitsioonileppe sõnastust kasutades – „riigireform“. Kuigi avalikkuses on riigireformiga seonduvalt kõige enam kõlanud uute ametinimetustega ministrite tulek, viitavad kirjapandud mõtteid märksa põhimõttelisematele muutustele. Koalitsioonileppes on juttu valitsuskabinetis vastutusalade paindlikuks tegemisest. Aga mida see võiks sisuliselt tähendada, lisaks praegu nähtavatele uutele ministrikohtadele? Mõistetav, et uus valitsus pole seda kõike veel jõudnud lahti mõtestada ja selle üle laiemalt arutleda. Riigi paindlikumaks muutmine on väärt idee, kuid selle teokstegemine pole kaugeltki mitte lihtne. Võtan siinkohal endale voli kaasa mõtiskleda, et milliseid muutusi võiks see eeldada ja mida võiks tulevastes selleteemalistes aruteludes põhjalikumalt vaagida.

Kui vaatame tänapäeva arenenud ühiskondade poliitikaprobleeme, siis on need üldjuhul valitsemisalade ülesed või vähemasti mitut ministeeriumi puudutavad. Näiteks on targema majanduse tekkimine otseselt seotud innovatsioonivõimekusega, see omakorda ettevõtete ja teadusasutuste ühistööga; aga samuti sellega, kas meil ka nendeks nutikateks äriideedeks on võtta sobilike oskusega töötajaid, mis omakorda on seotud haridussüsteemiga. Nii on väga paljude probleemidega, et neid ei annagi ühel ministril tulemuslikult lahendada. Miks mitte püüda ministriportfelle tulevikus rohkem ühiskondliku vajaduse, mitte ministeeriumi ajaloolise nimega seostada.

Minu silmis tähendaks paindlikkus märksa enamat kui praegune kiire vahelahendus, millega on ühes ministeeriumis kaks ministrit. Näen vaimusilmas, et uus väliskaubanduse ja ekspordiminister võiks juhtida selle teemaga tegelevaid spetsialiste, kus iganes nad täna paiknevad – kas Majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumis, Välisministeeriumis või hoopis näiteks EASis. Selline „riik kui lego“ mõttemall tähendaks liikumist tänaselt ministeeriumide-tüüpi lahenduselt poliitikavaldkondade põhise direktoraatide-tüüpi lahenduse suunas. Nii näiteks võiks tulevikus olla tänase Sotsiaalministeeriumi asemel tervise-, tööala-, sotsiaalhoolekande- ja perepoliitika direktoraadid, mida valitsus saab kimpu siduda just sellisteks ministriportfellideks, millega enda seatud eesmärke parimal moel saavutada. Kui ka sellise lahenduse teed minnakse, ei tähendaks see toimiva riigiaparaadi segipillutamist, vaid muutused ministriportfellides piirduks vaid mõnede valdkondadega.

Seega valitsemisalade vahele jäävad poliitikaprobleemid nõuavadki ministeeriumideüleseid lahendusi, siit ka paindlikkuse vajadus. Sisuliselt tähendab see aga võimekust, tahtmist ja harjumust ühiselt töötada, sõltumata sellest, milline nimesilt on ministeeriumi peaukse kõrval. Oluline eeldus paremaks koostoimimiseks on ka tööprotsesside ja töökorralduse teatav ühtlustamine. Lisaks sellele tähendab koostoime võimekus senisega võrreldes oluliselt suuremat ja tegelikult ka jõulisemat koordinatsiooni erinevate ministeeriumide vahel. Koordinatsioon saab toetuda horisontaalsele koostööle, kuid tavaliselt eeldab ka mingisuguseid ülalt-alla hoobasid.

Üks selline hoob on tugevam valitsuskeskus. Valitsuskeskus on rahvusvaheliselt kasutatav mõiste, mille all peetakse silmas neid üksusi, mis toetavad valitsuse kui keskse otsustusorgani tööd tugeva strateegilise ja finantsjuhtimise rolliga. Eestis loetakse valitsuskeskuse rolli täitjaks Riigikantseleid ja Rahandusministeeriumi. Tugev valitsuskeskus töötab selle nimel, et kui valitsus on prioriteeteid seadnud, siis ta suudab tegelikult ka nende saavutamist juhtida ja tagada valdkonnapoliitikate kooskõla. Pakun välja ka kolm esialgset ideed mõtteaineks, mida valitsuskeskuse tugevdamiseks võiks Eestis tõsiselt kaaluda:

Esiteks, suurenda Riigikantselei strateegilise eestvedamise ja ettevaatamise rolli riigis. Selleks on vaja oluliselt tugevdada Riigikantselei tänast strateegiabürood. Oma sisult sobiks seda täiendama varasemalt Arengufondis olnud arenguseire üksus, mis paar aastat tagasi laiali saadeti; osalt seetõttu, et sel tööl polnud selget väljundit otsustajateni valitsuses. Valitsusel on vaja lisaks igapäevastele nõuannetele ka pikema sihiga regulaarset hinnangut seatud eesmärkide poole liikumise kohta ning sisulist ekspertiisi, et strateegilisi algatusi koordineerida.

Teiseks, ka eelmise valitsuse tegevuskavas olnud strateegilise juhtimise süsteemi parandamise mõte tuleb lõpuni vedada. Riigikogu kiitis hiljuti heaks uue riigieelarve nn baasseaduse, kus on antud alused strateegilise juhtimise parandamiseks. Et need tööle saada, on vaja taas liikuda paljudest asutusepõhistest arengukavadest selgemate strateegiliste prioriteetide suunas. Paljuski on praeguseks arengukavade koostamine ja elluviimine muutunud pikaldaseks bürokraatlikuks protsessiks, millest reaalsed eelarveotsused suurte sammudega mööda lähevad.

Kolmandaks, valitsuskeskus peab töötama kogu riigi arengu hüvanguks. See tähendab, et tema tööd peaks saama kasutada kõik ministeeriumid ja erakonnad sõltumata sellest, kas nad on koalitsioonis või opositsioonis. Kui valitsuskeskuse rolle kandvad üksused töötavad tegelikkuses eeskätt üksikutele ministritele – olgu see Peaminister või Rahandusminister – siis ei toimi ta valitsuskeskusena, vaid nende ministrite meeskonnana.

Kui need olulised muutused saavad käima lükatud – direktoraatide suunas liikumine, tugevam valitsuskeskus ja ühistööd edendavad tööprotsessid, siis võib öelda, et ambitsioonikalt alustanud valitsus on aastaga teinud ära töö, mida viimse kümnega pole suudetud.

Mõttehommik, 14.03.2014

Hiljutine Postimehe artikkel teatas OECD poolt avaldatud publikatsiooni põhjal, et Eesti mehed on kodutööde tegemises arenenud riikide seas esirinnas. Kuigi see on kõigile soolisest võrdõiguslikkusest hoolivatele inimestele positiivne uudis, oli selline areng üllatav – millal see juhtus? Siiani on teada olnud, et koduseid töid teevad Eestis jätkuvalt suures osas ikka naised. Seda illustreerib hästi ka see, millise pealkirja on saanud OECD publikatsiooni aluseks olnud ajakasutuse uuringu tulemusi tutvustav Statsitikaameti raamat: „Mehe kodu on maailm, naise maailm on kodu?“

Vastab tõele, et ajakasutusuuringu kohaselt teeb keskmiselt 15-64-aastane Eesti mees nädalas 105 minutit kodutöid, mis on rohkem kui enamikes teistes riikides. Vaid Rootsi, Taani ja Austraalia mehed veedavad kodutöid tehes rohkem aega. Kas see tähendab aga, et Eesti naised saavad jalad lauale lüüa ja telekat vaadata? Ei, sugugi mitte. Sama uuring näitab, et Eesti naised teevad nädalas 190 minutit koduseid töid. See tähendab, et iga tunni kohta, mis naine koduseid töid teeb, veedab mees kodus toimetades 33 minutit ehk peaaegu poole vähem.

Kui võtta arvesse seda, kui palju üldse kodutöid Eesti ja teiste riikide kodudes tehakse, siis näeme, et hoopis võrdsem kodutööde jaotus on Rootsis, Taanis ja Soomes ehk Põhjamaades. Rootsis teevad näiteks iga naise tehtud kodutöötunni kohta mehed 50 minutit koduseid töid, Taanis 44 minutit ja Soomes 40 minutit. See ei ole üllatav, kuna neis riikides on juba ammu seatud eesmärgiks meeste ja naiste jaoks elu – nii tööl kui kodudes – muuta võrdsemaks.

Eestis on teema oluline ka seetõttu, et suur osa naisi käib ju lisaks kodustele toimetustele ka täiskohaga tööl – täpselt samamoodi kui mehedki. Seega jääb naistele koduste tööde ja tasustatud töö kõrvalt vähem aega.

Töötavatel naistel kulub majapidamise, perekonna ja tasulise töö/õppimise peale kokku üle 9 tunni päevas (nädalas kokku 551 minutit). Meestel aga üle 8 tunni päevas (nädalas kokku 500 minutit). Töötud ja mitte-aktiivsed mehed ja naised teevad rohkem koduseid töid.

 

 

Kõige suurem koormus on 25-44 aasta vanustel naistel. Neil kulub majapidamisele ja perekonnale kokku tervelt 284 minutit nädalas, samas kui samas vanuses meestel 150.

 

Lisaks on huvitav vaadata, milliseid kodutöid tööl käivad mehed ja naised teevad (päevas). Naistel kulub lõviosa ajast söögitegemisele. Üle tunni aja.

 

Keskmine kodutöödele kulunud arv minutites, nädala kohta (mehed ja naised vanuses 15-64)

Allikas: OECD

Veel põhjalikuma ülevaate ajakasutuse kohta saab Statistikaameti analüüsist ja kodulehelt. Naistepäeva puhul avaldas Statistikaamet ka ülevaate keskmise naise päevast.

Kommentaari koostanud Praxise töö- ja sotsiaalpoliitika analüütik Marre Karu