Mõttehommik, 08.07.2016

Annika Uudelepp, mõttekoja Praxis valitsemise- ja kodanikuühiskonna programmi ekspert.

Kellel on õigus hinnata, kas riigikogust tagasi astumine või mõneks ajaks muult erialalt poliitikasse tulek on õige või mitte? Kas kultuuritegelane, kes ajutiselt poliitikas on, on kehvem kui poliitik, kes pole kunagi midagi muud teinudki, küsib poliitikaanalüütik Annika Uudelepp oma tänases kommentaaris.

Oleme juba harjunud, et suve algus on koolide lõpetamise aeg. Seekord tuli suvi pisut teisiti, tuues uudiseid ka poliitikuameti lõpetamistest. Juba enne jaanipäeva lahkus riigikogust Mihkel Raud ja nüüd läks ka Martin Kukk.

Mõlema minek võeti vastu nördimuseseguse imestusega. Miks läheb keegi riigikogust minema? Tavateadmises paistab ju olevat arusaam, et inimene on parlamendis nagu kärbes meepütis: elu on magusast magusam ja isegi kui ühel hetkel läilaks läheb ja tahaks minema lennata, siis pole see enam võimalik.

Kui keegi on neljaks aastaks kuhugi valitud, siis kas tal on moraalne õigus sealt ära tulla enne, kui kas partei või rahvas ta diskvalifitseerivad? Tavaline poliitilise karjääri lõpp on see, et kas oma erakond ei pane enam valimisnimekirjas piisavalt heale kohale või valijad annavad liiga vähe hääli. Mõlemal juhul jääb parlamenti pääsemata.

Raua ja Kuke minek on seega taas päevakorda toonud laiema küsimuse. Millised on üldse tänapäeval karjääriteed? Ja kas poliitik on tiitel eluajaks või pigem mitte?

Me tuleme kultuurist, kus talu pärandati isalt pojale. 20. sajandi vaheetapp oli see, kus üks kord mindi vabrikusse või majandisse tööle ja jäädi sinna oma tööpäevade lõpuni.

Ainus liikumisviis oli siis vertikaalne, ikka järgmisele pulgale karjääriredelil. Horisontaalne liikumine oli pigem erand kui reegel. Siiani kohtame aeg-ajalt hämmingus nägusid, kui keegi otsustab loobuda hästikõlavast pakkumisest astuda karjääris samm edasi ja saada juhiks ning teeb selle asemel hoopis kannapöörde, kus tuleb end mõnes teises valdkonnas alles üles töötama hakata.

______
Valdkondade vahel liikumine tekitab mõnes inimeses hoopis hämmingut. Kui keegi tuleb ärist või meelelahutusmaailmast, küsitakse: „Mida tema ka riigijuhtimisest teab?“. Küsijate seas on neidki, kelle kogu töökogemus piirdubki erakonna ja poliitiliste ametikohtadega.
______

Poliitikaelu kommentaarides kõlab valimiste aegu ikka see ootus, et veri vahetuks ja ühiskonnaelu üle pääseks otsustama ka sellised inimesed, kes on ise pidanud nö päris tööd tegema. Näiteks mõnd ettevõtet juhtinud, ise midagi loonud või oma käte ja mõistusega ära teinud.

Siis kuuleme ootusi, et poliitikasse on vaja rohkem neid, kes on omal nahal kogenud, mida tähendab toote või teenusega raha teenimine ja iga kuu 10. ja 20. kuupäeval maksude maksmine. Ja kriitikat n-ö parteibroilerite kohta, keda on valimisnimekirjas kõrgele kohale pandud.

On suur vahe, kas raha tuleb tänu sellele, et inimesed on pakutava teenuse või tootega rahul, või tänu sellele, et eelarvekõnelustel saadi oma ideedele koalitsioonipartnerite toetus.

Esimesel juhul tuleb veenda paljusid ja inimesed hääletavad isikliku rahakotiga, teisel juhul piisab suhteliselt väheste inimeste nõussesaamisest riigi rahakoti kasutamisel ja nii-öelda lõpptarbija arvamus pääseb mõjule alles järgmiste valimiste ajal.

Elu on näidanud, et selleks ajaks on vanad solvumised läinud üle või meelest ning süsteem saab edasi tiksuda vaimus „raha tuleb eelarvest“.

Valdkondade vahel liikumine tekitab mõnes inimeses hoopis hämmingut. Kui keegi tuleb ärist või meelelahutusmaailmast, küsitakse: „Mida tema ka riigijuhtimisest teab?“. Küsijate seas on neidki, kelle kogu töökogemus piirdubki erakonna ja poliitiliste ametikohtadega.

Asi pole parem ka siis, kui keegi poliitikast lahkub. Rääkima hakatakse kas valijate petmisest või püstitatakse põnevaid vandenõuteooriaid, mis võib olla mineku taga.

______
Kui üks valdkond osutub valeks või ammendunuks, siis tulebki mujale liikuda. Me ei ole nii suur ja piiramatute loodusvarade otsas istuv rahvas, et võiksime endale lubada suurt hordi hambad ristis tiksujaid.
______

Eesti suguses väikses ja tegelikult üsna paindlikus ühiskonnas oleks siiski normaalne, kui kellegi poliitikast minek või sinna tulek võetaks vastu loomulikuna. Põhiseaduseski on kirjas, et igaühel on õigus vabalt valida, mis valdkonnas ta soovib ennast teostada.

Kui üks valdkond osutub valeks või ammendunuks, siis tulebki mujale liikuda. Me ei ole nii suur ja piiramatute loodusvarade otsas istuv rahvas, et võiksime endale lubada suurt hordi hambad ristis tiksujaid.

Niigi kiputakse päris palju kirjutama ja arvama, et oleme teinekord tigedavõitu. Kes ei oleks, kui peab päevast-päeva tegema midagi, mis talle ei meeldi, ei klapi, ei paku rahuldust?

Võib-olla muudaks see meid avatumaks, rõõmsamaks ja lahkemaks, kui mõtteviisis käiks üks väike krõks. Me ei arvaks enam, et kui keegi midagi juba teeb, siis peab ta seda tegema eluaeg. Ega loodaks vaikimisi, et kui oleme ise mingis valdkonnas hõivatud, siis jääbki see nii aegade lõpuni ja tööandjal on kohustus meile igavesest ajast igavesti tööd anda.

Ja poliitik ei ole põletusmärk laubal, mis ei luba end enam üheski muus ametis teostada.

Annika

Mõttehommik, 05.07.2016

Rauno Vinni, Praxise valitsemise ja kodanikuühiskonna programmi juht

Kolmandik suvest on juba selja taga. Sellega võiks traditsiooniline hapukurgihooaeg alata. Kuid võta näpust – raputavaid sündmusi jagub nii rahvusvahelisel areenil kui ka kodukamaral. Poliitikahuvilised ei saa puhkamisele keskenduda, sest segadust ja arutelude ainest on rohkesti.

Brittide referendum, kus peale jäid Euroopa Liidust (EL) lahkumise pooldajad, on nii kaalukas sündmus, et arutelud Ühendkuningriigi kodanike otsuse tagajärgedest on täitnud pea kogu eetri. Ka Eesti valitsus tegeleb mitme märgilise reformiga. 1. juulist käivitus tööhõivereformi teine etapp ning läinud neljapäeval arutas valitsus ulatuslikku riigi ülesannete optimeerimise plaani.

Nende sündmuste ühine nimetaja on see, et tegu on suurte muutustega. Tööhõivereform puudutab ligi 100 000 riigilt toetust saavat töövõimetuspensionäri. Selle üks eesmärk on toetada erivajadustega inimeste aktiivset osalemist tööturul. Juulist jõustunud reformiosa käigus hakkab töötukassa hindama püsiva tervisekahjustusega inimeste töövõimet, mitte -võimetust, nagu praegu.

Riigihalduse minister Arto Aas tutvustas neljapäeva õhtul valitsuskabinetile ja reede hommikul avalikkusele riigi ülesannete analüüsi tulemusi ning esitas terve rea ettepanekuid. Olulisemad neist on maavalitsuste kaotamine ja nende asemel neljas Eesti piirkonnas tegutseva regionaalameti loomine; üle Eesti riigimajade rajamine ja kaugtöö võimaluste loomine 3000-le riigitöötajale; transpordiameti loomine ning eurovahendite jagamisega tegelevate asutuste koondamine ühte üksusesse.

Valitsuses veel otsuseid ei tehtud, kuid riigi ülesehituse ja üleannete muutused on reaalsed ja hakkavad mõjutama meid kõiki.

Ühendkuningriigi Euroopa Liidust lahkumise mõju võib jagada otseseks ja kaudseks. Vahetud muutused võivad tabada Suurbritanniasse eksportivaid Eesti ettevõtteid ja seal töötavaid või õppivaid Eesti kodanikke. Kuivõrd lahkumise tingimusi hakatakse alles mõne aja pärast arutama, siis pöörde tegelik mõju ei ole veel teada. Kuid brittide otsuse kaudne mõju võib olla isegi kaalukam, sest pikaajalises plaanis võib löögi alla sattuda Euroopa Liidu ühtsus ja edasi Eesti julgeolek.

Kindel on see, et brittide „ei“ euroliidule oli ootamatu ja Eesti peab oma EL poliitika üle vaatama. Ka selles vallas oleme silmitsi suuremate ja raskemate väljakutsetega, kui võib-olla tahaksime.

Antud näited kinnitavad tõdemust, et ainsad kindlad asjad elus on muutused. Ümberkorraldused ei ole ju iseenesest head ega halvad, kuid küsimus on muutuste tagajärgedes. Need võivad olla nii positiivse kui ka negatiivse märgiga. Vaatenurk sõltub hindajast. Kuid mõnikord on isegi ekspertidel raske lahendusvariantidest seda kõige paremat välja valida.

Võtame näiteks maavalitsuste ärakaotamise ja regionaalameti loomise idee. Maavalitsuste ülesannete arv on ajapikku vähenenud ja pärast plaanitavat omavalitsusüksuste ühendamist on neil veel vähem mõtet. Maavalitsuste kinnipanemisega ja paljude asutuste ühendamisega samal ajal plaanib valitsus võimalikult palju riigi töökohti pealinnast välja viia. Need sihid on vastassuunalised. Riigi palgal olevate töötajate hajutamine üle maa paralleelselt asutuste liitmise ja ametnike arvu vähendamisega on keeruline ettevõtmine. Idee on hea, kuid teostus on tõeline pähkel. Ka regionaalameti loomise asjus ei ole koalitsioonis veel ühtset seisukohta. Riigireformis on veel palju lahtist.

Siit tulebki seekordne soovitus valitsusele – uutmise hool ei tohi lasta raugeda! Eri maade reformide analüüsides tuuakse sagedase probleemina välja nn reformiväsimust. See tekib, kui kerged võidud on saavutatud ja jõutakse raskemate ülesanneteni, kus osalised tihti takerduvad detailidesse ja selgeid vastuseid ei ole. Nii on lihtne omavahelistesse vastuoludesse kinni jääda. Poliitikutel võib tekkida kiusatus plahvatusohtlikke teemasid edasi lükata ja tegeleda millegi lihtsama ning populaarsemaga.

Reformiväsimus võib kergesti tabada ka tavakodanikke. Inimesed ikka kalduvad suurema, kuid ebakindlama võidu vahetama välja parema enesetunde vastu siin ja praegu. Reformid on reeglina pikaajalised ettevõtmised, mille positiivne mõju avaldub edu korral tulevikus, kuid otsuseid tuleb langetada kohe. Näiteks riigireform ei tohiks seisneda ainult valdade liitmises ja riigiasutuste ühendamises. Ka valitsemine ise peab olema strateegilisem ja panustada tuleb juhtimise kvaliteedi tõstmisse ning inimeste arendamisse. Nii et teha on veel oi kui palju!

Viimase nädala jooksul on palju analüüsitud Briti võimukandjate möödalaskmisi oma riigi ja rahva juhtimisel, et mõista, kuidas saareriik lähiajaloo suurimasse kriisi sattus. Üks arutelu teemadest on, et kas poliitikud peaksid oma valijaskonda eest vedama või sörkima avalikku arvamuse sabas. Siinkõneleja pooldab seisukohta, et poliitik peab oma peaga mõtlema ja tegelema oma järgijatele raja sissetallamisega. Eestvedamine on juba definitsiooni kohaselt keerukate otsuste langetamine ebakindlas olukorras. Üks Brexiti õppetund seisnebki selles, et kui ebamugavad otsused on vältimatud, siis ei tohi neid edasi lükata ja riigitegelased peaks oma näo ning nime all muutusi ka rahvale selgitama.

Kokkuvõtteks, praegune kerge ühiskondlik turbulents ja alles eesseisev riigireform peaks ühe õige riigimehe silma särama panema. Raskused on selleks, et neid võita ja paigalseis on igatahes tagasiminek. Sellepärast, seltsimehed, võtame väikese suvepuhkuse ja siis – reformigem uue hooga edasi!

Kajastus RV

Mõttehommik, 21.05.2016

Rauno Vinni, Praxise valitsemise ja kodanikuühiskonna programmi juht

Kas poliitikute ja ametnike eksimused on lubatud? Tõenäoliselt on paljude vastajate algne reaktsioon eitav, sest liiga palju on kaalul. Mõnikord on ka tunne, et valitsus mitte ei lahenda probleeme, vaid tekitab neid juurde. Seega hukkamõist olgu kiire ja avalik. Samas – kas meil on õigus nõuda eksimatust teistelt, kui me ise teeme vigu? Viimasele küsimusele oskaks ehk mõni osav filosoof hea vastuse anda. Minul on viimaste skandaalikeste valguses küsimus ametnike eksimise lubatavaist piiridest siiski veidi lahtiseks jäänud. Võtame näiteks nn Harku kinnipidamiskeskuse mässu juhtumi. Eelmise aasta novembris toimunud sündmust analüüsis politsei sisekontroll ja leidis, et jõu kasutamisega mindi liiale. Kuid ainest aruteludeks jätkus veel sellessegi nädalasse.

Üldine arvamus on, et ametnikud tegid vigu. Teisest küljest, politseijuht Elmar Vaher kaitses ametnikke öeldes, et keset kriisi peab langetama kiireid otsuseid ja hilisem süüdistamine võib võtta tegutsemisjulguse. Kõlab kah mõistetavalt. Siseminister Hanno Pevkur kommenteeris omakorda, et politseiamet peab kogu loost siiski oma järeldused tegema ja vajadusel käitumist sarnaste situatsioonide lahendamiseks muutma. Seda nii sisuliselt kui kommunikatiivselt.

Vigadest õppimise võime ongi Harku kaasuse mõistmise võtmeks – enne ei saa teemale joont alla tõmmata kui õppetunnid on praktikasse viidud. Politsei peaks oma töökorralduse üle vaatama ja muudatustest avalikkust teavitama. Selline elulistest kogemustest õppimine aitabki ametnike eksimisvõimaluste piire maha märkida. Kuid Harku vahejuhtum on vaid üks näide teiste seas, mis arutelu väärivad. Tehke näiteks raadio lahti ja kuulake täistunni uudiseid, et uut mõtteainet saada. Tekib küsimus, et miks valitsused ikkagi nii palju eksivad? Kuidas vigu vältida?

Valitsemise puudustega on tegelenud Ameerika Ühendriikide riigiteadlane Paul C. Light, kes analüüsis järgmist: esiteks, kus valitsus eksis; teiseks, miks ta eksis; kolmandaks, mis olid vigade algpõhjused ning neljandaks, kuidas probleeme lahendada? Light võttis luubi alla suured tõrked. Näiteks suutmatuse ennetada 11. septembri terrorirünnakut aastal 2001 või ette näha finantssüsteemi kokkuvarisemist aastal 2008. Kokku tuvastas Light Ühendriikides aastatel 2001-2014 41 sellise suurusjärgu viga.

USA valitsemissüsteem erineb Eesti omast, kuid mõned leiud on huvipakkuvad ka meile. Näiteks: esimeseks valitsemise tõrgete allikaks on kehvasti ettevalmistatud ja raskesti rakendatavad seadused. Teiseks, valitsusel ei ole poliitikate elluviimiseks pahatihti küllaldasi ressursse: raha, inimesi, tehnoloogiaid jne. Kolmandaks, osad häired tulevad valitsuse struktuurist ja kehvast kommunikatsioonist. Neljas nõrk koht on eestvedamine – tuleb ette, et tippjuhtidel ei ole otsustamiseks tarvilikku ettevalmistust. Viiendaks, paljud probleemid saavad alguse valitsemiskultuurist. Tihti on riigiasutuste eesmärgid ähmased ja ülesanded segased. Sellisel pinnasel on ka korruptsioonirisk kõrgem.

Mida vigade vältimiseks ette tuleb võtta? Lahendused johtuvad eelloetletud probleemidest. Esiteks, nii seadusandlik haru kui ka täitevvõim peaks juba poliitikakujundamise alguses mõtlema ideede elluviimise küsimustele. Teiseks, võimete planeerimine peab olema adekvaatne, vajalike ressursside eraldamiseta pole mõtet plaane ja seadusi vastu võtta. Kolmandaks, käsuahel ei tohiks olla liiga pikk. Vältida tuleks üleliigseid otsustamise tasandeid. Neljandaks, ametnikke tuleb valida nende võimete, mitte parteiliste või onupojalike kaalutluste alusel. Viiendaks, poliitilised otsustajad peaksid seisma hea selle eest, et riigiasutuste eesmärgid oleksid konkreetsed ja ametnikele ei antaks vastuolulisi ülesandeid. Paul Light võtab oma analüüsi kokku lihtsa tõdemusega, et valitsemise vigade ennetamise eelduseks on heatasemeline poliitikakujundamine. Eestis mõistes tähendab see vähem seadusandlikku praaki.

Kuidas seda järeldust tõlkida nn Harku mässu konteksti? Või kuidas Light´i tulemus aitab meil hinnata teist sellenädalast kodaniku ja riigi vastasseisu, kus maanteeamet keeldus seadusest rangelt kinni hoides kalli laboritõendita registreerimast Rootsist toodud invaautot? Mõlema juhtumi ühiseks jooneks oli see, et avalik arvamus pöördus üsna kiiresti konkreetsete isikute vastu. Kuid kas see on päris õiglane? Kas üks ametiisik saab vastutada kogu süsteemi vigade eest?

Õige vastus on, et hinnang sõltub konkreetsetest asjaoludest. Kuid Paul Light´i valitsemise vigade analüüs näitab, et ennekõike tuleks lahendusi otsida süsteemi tasandilt. See on muidugi keerulisem kui meedias üksikisikute rattale tõmbamine. Näiteks vajaks vastust küsimus, et miks ametnikud pahatihti ei julge otsustada? Võib-olla on probleemi alge kehvades reeglites? Või on häda hoopis valitsemise kultuuris või avalikkuse hoiakutes, mis otsustamisjulguseta ametnikke sigitab?

Riskide võtmist välistav halduskultuur on eriti tõsine probleem. Tänapäeval, kus probleemide keerukus aina kasvab, on järjest enam vaja nii poliitikuid kui ametnikke, kes oma peaga mõtlevad ja julgevad otsustada. Kui raha on vähe, siis avalik sektor peab olema avatud ning peamine ressurss on uuendusmeelsed inimesed. Innovatsioon aga ei sünni keskkonnas, kus initsiatiivi karistatakse.

Siinse jutu iva on, et vigadesse tuleb suhtuda kui süsteemi arendamise võimalustesse. Suurimad võidud peituvad just poliitikate kujundamise ja elluviimise lõikumiskohtades. Poliitikute ja ametnike eksimused on nuhtluseks ennekõike siis, kui me tegeleme üksikisikute näidispoomisega ja eirame valitsemiskorralduse ja –kultuuri arendamise vajadust. Tõrkeid aitab vähendada tegelik kogemustest õppimine, mitte varasemast osavam probleemide varjamine.

Arvamus on kõlanud Vikerraadios ja avaldatud ERR portaalis.

Mõttehommik, 18.03.2016

Annika Uudelepp, Praxise valitsemise ja kodanikuühiskonna ekspert

Riigikogu majanduskomisjon otsustas sel nädalal, et Arengufond suletakse ning arenguseiret hakatakse edaspidi tegema riigikogu juures iseseisvas üksuses. Investeeringute pool viiakse aga Kredexi alla, kus senine tegevus jätkub. Kuidas sellesse uudisesse suhtuda?

Paratamatult peab esmalt pilgu heitma Arengufondi loomisaegsetele ootustele. Aasta oli siis 2006 ja poliitikute suust kõlasid repliigid nagu „SoomeSitra eeskuju, Eesti eduloo arengumootor, meid kännu tagant välja sikutav vedur“, lühidalt – Eesti NOKIA!

Meenutan, et tollal oli Eesti majanduskasv üle 10% ja oldi mures, et meie arengueelised on ammendumas ja majandusele on vaja uut tõuget. Praeguses kontekstis on see väga mõtlemapanev hinnang.

Siis otsustati, et Arengufondi pannakse kokku kaks erinevat ülesannet – riiklikud riskiinvesteeringud, millega soodustada innovatiivsete ettevõtete teket, ning arenguseire, mille toel teha tarku majandusotsuseid. Vastu võeti eraldi Arengufondi seadus, kus kokkuvõtlikult öeldes sõnastatigi ülesandena heade muutuste ärgitamine Eesti majanduses.

Ajaloo iroonia on selles, et Arengufondi seaduse vastuvõtmisel avaldasid paar saadikut murelikult lootust, et seda asutust mõne aja pärast kinni ei pandaks. Nüüd, mõnevõrra vähem kui kümme aastat hiljem just seda tehaksegi.

Põhjuseks pole see, et majandus enam ärgitamist ei vajaks, vaid seda tehakse nüüd teiste asutuste abil. Riskiinvesteeringud viiakse dubleerimise vähendamiseks riiklikku sihtasutusse Kredex. Tavainimesele on ehk kõige tuttavamad Kredexi poolt käendatud laenud noortele peredele ja korteriühistutele.

Teine suund – kogu arenguseirega seonduv – on aga märksa vastuolulisem olnud. Riigikogu majanduskomisjon väljendas sulgemisotsust kommenteerides, et riigikogu polnud viimasel ajal seiretegevusega rahul. Samas on Arengufondi poolt kosta olnud, et riigikogu pole ka sisuliselt suunda seadnud, mida fond peaks arenguseire osas tegema.

Meenutuseks, Arengufondi juhib nõukogu, mille üheksast liikmest viis nimetab riigikogu majanduskomisjon, kaks valitsus ja kaks on ülikoolide rektorid.

Nii võib küsida, et miks siis riigikogu oma ootusi nõukogu kaudu pole suutnud maksma panna, kui üle poole liikmetest on nende määratud?

Nüüd, kus arenguseire tahetakse tuua riigikogu kantselei koosseisu, pole parlamendil enam nii lihtne suunanäitamisest loobuda. Praegu on ülioluline süveneda ja selgelt välja öelda vastused kolmele küsimusele.

Esiteks – mida sisuliselt peab riigikogu silmas arenguseirena? Kas see on üldist majandusarengut jälgiv analüüsitöö, kus hoitakse silma peal, kuidas Eestil läheb, teatud valdkondades süvitsiminev arenguanalüüs või pigem tulevikuseire?

Viimast, muide, peetakse üheks ärksa riigivalitsemise oluliseks tunnuseks ja mitmed riigid on rõhku pannud just tulevikuseirele. Selle põhifookus on tärkavate trendide ja oluliste muutuste signaalide tuvastamine ning selle info tõlkimine oma riigijuhtide jaoks nii, et riigid suudaksid kokkuvõttes paremini olla valmis muutustega kohanema. Olgu selleks siis uued julgeolekuohud, tehnoloogia arengust tulenevad muutused või massiline inimränne.

Teiseks – mida riigikogu uuelt seireüksuselt konkreetselt ootab? Kas see on stiilis „tegelemine, ettekannete pidamine, analüüside koostamine“ ehk kokkuvõttes üldhariv taustatöö, mille abil näiteks riigikogu liikmed saaksid huvi korral targemaks? Või võiks seal olla selgesõnalisi soovitusi, mida riigikogu saab ise oma otsustega jõustada?

Või võiks see töö aidata seadusandjal teostada kontrolli ka täitevvõimu üle – näiteks andes sisukaid hinnangud senisele strateegilisele juhtimisele ja arendustööle? Ehk mis tarkust riigikogu tegelikult tahab ja kasutada suudab?

Kolmandaks – mida riigikogu ise teeb selleks, et arenguseirest tekkiv teadmine ei jääks pelgalt pressiteadetesse, vaid et sellel tööl oleks reaalne mõju tehtavatele otsustele? Ehk mille järgi tulevikus aru saada, kas arenguseirest on olnud kasu või mitte? Millised üleüldse oleksid need uued otsustuskohad, kus riigikogu saaks arenguseire tulemusi rakendada?

Arenguseire on sedavõrd abstratksem ja kõrgema üldistustasandi teadmine, mida vahetult õigusloomes on küsitav kasutada. Pigem peaks seda teadmist rakendama strateegiliseks juhtimiseks, pikaajalisteks rahastamisotsusteks ja arendustööks. Mis täna on sisuliselt ikka valitsuse teha.

Siianigi pole miski takistanud riigikogul ja valitsusel kasutada Arengufondi loodud teadmist otsustamisel. Aga miskipärast pole tohutut kirge ja huvi olnud kummalgi.

Pigem võib iseloomustada senist arenguseiret, kui rikkalikult kaetud rootsi lauda, millest võid ise noppida, mida hing hetkel ihaldab, aga samahästi ka tuimalt mööda jalutada. Ja kas üldse on realistlik oodata, et riigikogu huvi arenguseire kasutamise vastu hüppeliselt kasvab?

Kokkuvõtteks – majandusromantiline mõte tekitada päevapoliitikast sõltumatu innovatsioonikeskus, mis annab meie majandusele tõhutu arengutõuke, on osaliselt jõudnud tagasi sinna, kust see pärit oli – riigikogusse.

Kui eelnevalt sõnastatud kolme küsimust selgeks ei räägita ja arenguseirele reaalset sisu ning kohta otsustusprotsessis ei anta, võime ilmselt mõne aasta pärast märgata lühikest kiretut uudisnuppu, et riigikogu kantselei struktuurimuutuste käigus on arenguseire üksus kaotatud.

Ja siis on juba hilja. Nüüd on riigikogu ees see otsusekoht, et kas anda arenguseirele uus hoog või lasta tal oma kõhu all vaikselt hääbuda.

Arvamus on kõlanud Vikerraadios ja ilmunud ERRi portaalis.

Mõttehommik, 09.03.2016

Palju räägitakse kaasavast haridusest ja võrdsete võimaluste loomisest kõikidele noortele, see on seatud ühtlasi prioriteediks riiklikes ja piirkondlikes strateegiadokumentides. Seda, milline on erivajadustega noorte tegelik olukord, on seni vähe uuritud.

18. veebruaril 2016 toimus juba traditsiooniks saanud noorteseire aastakonverents, kus sel korral oli keskne teema erivajadustega noored – nii nende kaasamine noorsootöösse kui ka õppimine formaalharidussüsteemis ja pärast õpingute lõpetamist tööturule suundumine. Konverentsi esimeses pooles anti ülevaade aastaraamatus kajastatud kahe uuringu peamistest tulemustest. Üks neist oli 2015. aasta sügisel tehtud uuring „Erivajadustega noorte ja nende noorsootöös osalemise võimaluste kaardistamine kohalikes omavalitsustes“, kust selgus erivajadustega noortele mõeldud noorsootööteenuste kättesaadavus maakonniti ning seda mõjutavad tegurid kohaliku omavalitsuse pilgu läbi. Teine uuring oli Eesti Töötukassa tellitud „Terviseseisundist või puudest tingitud erivajadustega noorte siirdumine koolist tööle“, kus antakse statistiline ülevaade erivajadustega noorte osalemisest eri haridusastmetel, vaadeldakse neile pakutavaid õppimisvõimalusi ning ettevalmistust ja toetust tööturule siirdumiseks pärast õpingute lõppu.

21

Konverents oli eelkõige suunatud noortevaldkonna spetsialistidele, praktikutele ja noortele, mis andis ka võimaluse konverentsi teises pooles laudkondlikes aruteludes täpsustada uuringute põhjal välja toodud kitsaskohti ning otsida toimivaid lahendusi, kuidas jõuda paremini erivajadustega noorteni.

Peamised kitsaskohad uuringutest

Eelpool nimetatud uuringutest jäid kõlama kõige enam järgmised kitsaskohad:

  1. Tugiteenuste kättesaadavus erivajadustega noortele hariduses ja noorsootööteenustes

Noorsootööteenuste olemasolu üksi ei taga, et kõik erivajadusega noored nende teenusteni jõuavad, sageli sõltub see nii füüsilisest ligipääsust kui ka erinevate tugiteenuste olemasolust (nt invatransport, tugiisik, isiklik abistaja, viipekeele tõlk jms). Nii nagu haridusvõimaluste ja noorsootööteenuste kättesaadavus, mitmekesisus ja kvaliteet on piirkonniti väga erinev, on erinev ka vajalike tugiteenuste kättesaadavus erivajadustega noortele.

  1. Erivajadusega noortega tegelevate erinevate osapoolte omavaheline koostöö

Uuringutest on selgunud, et koostöö lapsevanema ja noorsootööasutuse vahel on äärmiselt oluline erivajadustega noorte kaasamisel, sest see aitab arvestada paremini noore eripäraga. Ka koostöö õppeasutustega omab olulist rolli – näiteks koostöö erikoolidega, sest neis õppivad noored on sageli igapäevasest noorsootööst rohkem isoleeritud, kui tavakoolides õppivad noored. Erivajadustega noorte paremaks kaasamiseks mängib kindlasti olulist rolli ka noort ümbritsev kogukond. Seega tuleks mõelda erinevaid võimalusi, kuidas nii lapsevanemaid, õppeasutusi, kohalikke omavalitsusi kui ka kogukondi tõhusamini kaasata ja omavahel panna koostööd tegema selleks, et noorsootöö jõuaks üha enam erivajadustega noorteni.

  1. Kvaliteetse info kättesaadavus erivajadusega noorte kaasamise suurendamisel

Uuringust „Erivajadustega noorte ja nende noorsootöös osalemise võimaluste kaardistamine kohalikes omavalitsustes“ jäi kõlama, et noorsootöö pakkujatel puudub sageli täpne ülevaade erivajadusega noortest kohalikus omavalitsuses. Kuna nende sihtrühma peetakse väikeseks, ei peeta võimalikuks ka neile spetsiifilisi teenuseid luua. Samal ajal on võimalik erivajadustega noori paremini kaasata juba olemasolevatesse teenustesse, kui infot võimaluste kohta paremini sihistada, et see jõuaks ka paremini erivajadustega noorteni omavalitsuses.

  1. Noorsootöö pakkujate kogemused, koolitusvajadus ja võrgustikud noorsootööteenuste kättesaadavuse suurendamisel erivajadustega noortele

Uuringutest selgus, et nii noorsootöötajatel kui ka õpetajatel ja koolijuhtidel on vähene kogemus ja teadlikkus nii erivajaduse varajasel märkamisel kui ka erivajadustega noortega töötamisel. Kuigi noorsootöötajatele pakutakse võimalusi osaleda koolitustel, siis võib see sageli jääda aja- või rahapuuduse, samuti ebasobiva toimumisaja või -koha taha. Seega tuleks lisaks koolituste pakkumisele leida täiendavaid lahendusi, et noorsootöötajad saaksid koolitustel osaleda eelnevalt viidatud takistustele vaatamata. Samal ajal on noorsootöötajate endi seas palju väärtuslikke kogemusi ja teadmisi, mida teiste kolleegidega jagada ning millest erivajadustega noortega vähem kokkupuutunud spetsialistidel oleks võimalik õppida.

Konverentsi lauaarutelud: kitsaskohad erivajadustega noorte kaasamisel noorsootöösse ja lahendused

18

Järgnevalt on välja toodud praktikute poolt laudkondade aruteludes enam mainitud kitsaskohad ja nende alapunktid (vt joonis):

  • Vähene võrgustikutöö ja koostöö
    1. tagasihoidlik võrgustikutöö kohalikus omavalitsuses;
    2. olemasolevate kogemuste parem jagamine ehk kuidas edulugusid paremini edasi anda noortega tegelevatele spetsialistidele;
    3. kuidas tagada kogemuste jagamiseks tugev võrgustikutöö? Kuidas tuua erinevad osapooled kokku, kes on valmis oma kogemusi jagama, nii et sellest ka kasu oleks?
    4. kes vastutab koostöö eest?
    5. vähene erivajadustega noorte kaasamine;
    6. koolides puuduvad huviringid, kus saaksid erivajadusega noored osaleda, kartus koolide poolt;
    7. vähene vastastikune koostöö mõlemas suunas st nii noortepoolne huvi kui ka neile suunatud tegevused;
    8. Töötukassa ja koolidevaheliste koostöövõimaluste parandamine;
    9. kuidas algatada võrgustikutööd ning tagada võrgustikutöö jätkusuutlikkus?
    10. infosulg erinevate asutuste vahel.
  • Noortega tegelevate inimeste teadmised ja oskused pole piisavad ehk koolitusvajadus on suurem, sh nii taseme- kui ka täiendkoolituses
    1. regulaarse koolitusprogrammi puudumine;
    2. erialase taustaga erinoorsootöötajate vähesus;
    3. hirm ja oskamatus teha tööd erivajadusega noorega;
    4. noorsootöötajate erialane väljaõpe ülikoolis, kus hetkel pööratakse liialt vähe tähelepanu erivajadustega noorte teemale ja samuti on praktika osakaal liiga väike;
    5. noorte erivajadused on väga erinevad ning nende märkamine on keeruline, mistõttu tuleb eriti tähelepanu pöörata nii piisavale ettevalmistusele kui ka vaadata üle noorsootöötajate koormus;
    6. noorsootöötaja ja õpetaja kompetentsus erivajadustega noortega tegelemisel on vähene;
    7. noorsootöötajate vähesed teadmised eripedagoogika vallas.
  • Tugiteenuste ebapiisav kättesaadavus
    1. viipekeele kättesaamise raskus (aeg ja raha);
    2. maapiirkonnas on väga piiratud transpordi kasutus noorsootööteenuste kättesaamiseks;
    3. kuidas tagada piisavalt tugiisikuid? Kas läbi tasude, vabatahtlikkuse, praktikakohtade?
    4. tugiisiku teenuse piiratud kättesaadavus.
  • Vähene teadlikkus erivajadustega noortest, sh väärtused ja hoiakud
    1. kohalikul omavalitsusel puudub ülevaade erivajadustega noortest;
    2. erivajaduse mõiste on väga lai – vajadused ja eripärad on seinast-seina;
    3. puudulik teavitus erivajadusest – kes ja mille eest vastutab; piirkondlik statistika;
    4. ühiskonna väärtused ja hoiakud – teatakse vähe erivajadustest; eelarvamused nii noorte kui ka täiskasvanute poolt;
    5. noorsootöötajal ei ole võimalik saada alati teavet erivajadusega noore kohta, sest lapsevanemad ei soovi lapse erivajadusest sageli rääkida kartes sildistamist, mis kokkuvõttes teeb keerulisemaks noorsootöötaja töö ning noore toetamise.
  • Info edastamine erivajadustega noortele mittesobival kujul või viisil
    1. Info edastamisel ei olda teadlikud erivajadustega noorte erinevatest võimalustest ja vajadustest;
    2. Inforohkus – kuidas viia infot paremini noorteni;
    3. Milliseid meetodeid ja tehnilisi lahendusi peaks kasutama, et info noorsootööteenuste kohta jõuaks võimalikult paljude noorteni.

Lisaks nimetati noorsootöötaja ameti vähest väärtustamist, rahastamissüsteemi puudulikkust ning piiratud füüsilist ligipääsetavust. Konverentsi lõpus oli kõikidel osalejatel võimalus hääletada kitsaskoha poolt, millele tuleks leida lahendus esmajärjekorras. Kohal olnud praktikud ja noored valisid ülekaalukalt kõige suuremaks kitsaskohaks ühiskonna väärtused ja hoiakud ning vähese teadlikkuse erivajadustega noortest.

9

Konverentsi lauaarutelud: lahendused kitsaskohtadele

  1. Toimiv võrgustikutöö edulugude ja kogemuste jagamiseks, et need, kes pole enne erivajadustega noortega tegelenud saaksid esmased teadmised ja toetuse. Seejuures võrgustikutöö jätkusuutlikkuse tagamine saab toimuda läbi selgete vastutajate ja eestvedajate.
  2. Lapsevanema initsiatiiv rääkida lapse eripärast vajalikele osapooltele – kuna inimese tervise kohta käivad andmed on delikaatsed isikuandmed, siis lapsevanem peaks võtma initsiatiivi ja rääkima vajalikele osapooltele oma lapse eripärast. Rääkimine oma lapse eripärast ei pea tähendama teavitamist lapse diagnoosist, vaid piisab infost, mis aitaks mõista noort paremini ning toetaks noortega tegelevate spetsialistide tööd, mis omakorda aitab kaasa noore arengule ja heaolule.
  3. Mentori toetus algajale noorsootöötajale või noorsootöötajale, kellel pole piisavalt kogemusi erivajadustega noortega töötamisel. Palju rõhutati nii uuringutes kui ka konverentsil seda, et puuduvad kogemused ja teadmised, kuidas töötada erivajadustega noortega. Kui pole piisavalt kogemusi erivajadustega noortega tegelemisel on alguses hirm ja teadmatus, mistõttu on mentori vajalikkus oluline alguses. Samuti on sellisel juhul toeks juba eelpool nimetatud erinevad võrgustikud, kus on võimalik oma kogemusi ja edulugusid jagada.
  4. Väärtuste ja hoiakute muutused – sageli ei soovi vanemad avalikustada isegi mitte vajalikele osapooltele oma lapse erivajadust kartes sildistamist. Et tekiks omavaheline parem mõistmine ja sünergia on vajalik erivajadustega noorte ja tavanoorte ühisüritused, üksteiselt õppimine. Konverentsil osalenud erivajadusega noored rõhutasid, et ühiselt koos tegutsemine aitab paremini mõista erivajadusi ning seeläbi on võimalik muuta ka hoiakuid ühiskonnas. Seega võiks rohkem olla ringe ja tegevusi, kus on kõik noored koos sõltumata, kas noorel on erivajadus või mitte, mis omakorda tähendab aga vajadusel vajalike tugiteenuste olemasolu.
  5. Erivajaduste noorte suuremat osalemist on võimalik tagada ka näiteks kui toimub huviringi vms tegevuse vaatlusperiood koos tugiisikuga, kes vajadusel toetab ja julgustab noort ning aitab sulandada keskkonda.
  6. Suurendamaks noorsootöötajate pädevusi ja valimisolekut on vajalikud regulaarsed koolitused, sh praktiliste kogemuste suurem osakaal ning koolitusele peaks järgnema ka selle sisuline analüüs koolituse kvaliteedi ja asjakohasuse hindamiseks.
  7. Vajalik on sotsiaalse ruumi analüüs, et oleks asjakohane ülevaade erivajaduste temaatikast. Oluline on teada ja teavitada vajalikke osapooli, millised asutused ja organisatsioonid erineval tasandil tegelevad erivajadustega noortega ning milline on erinevate asutuste ja organisatsioonide vastutus. Samuti on oluline teada, kus ja millise erivajadusega on noored ning millised on erinevate piirkondade noorsootööteenust pakkuvate asutuste ning erivajadustega noorte võimalused ja vajadused.
  8. Et noorsootöötaja oleks heade baasteadmistega tuleks ülikoolis pöörata noorsootöö õppekavas rohkem tähelepanu erivajaduste teemale ning samuti peaks olema praktika osakaal suurem kui see on hetkel.
  9. Eesmärgistatud ja väga selge väljundiga erinevate osapoolte ümarlauad, mis aitaks lahendada aktuaalseid küsimusi.
  10. Kasutada erinevaid kanaleid ja meetodeid noorteni jõudmiseks, nt mobiilne noorsootöö.
  11. Et info jõuaks paremini noorteni tuleb enam tähelepanu pöörata info edastamise viisidele. Eelkõige tuleks siinkohal koostööd teha erinevate katusorganisatsioonidega ja kogukondadega, et info jõuaks sihtgrupini. Samuti on oluline, et info saaks igas mõttes õigesse keelde, nii otseselt kui kaudselt ja kõnetaks sihtrühma.

Aruteludes ilmnes, et kuigi meil on piisavalt kitsaskohti ja arenemisruumi, siis on ka mitmeid häid näiteid üle Eesti, kuidas noorsootööteenuseid on võimalik viia paremini erivajadustega noorteni, seda nii kohaliku omavalitsuse kui ka riigi tasandil. Nii toodi välja toimivaid ümarlaudasid kitsaskohtadele lahenduste leidmiseks, aktiivseid noorsootöötajaid, kes noorteni jõudmiseks leiavad nendega kontakti ka väljaspool noortekeskust kui ka koostöövõimelisi kogukondi, kus erinevate osapoolte koostöös on leitud lahendusi.

Arutelude lühikokkuvõtte leiate jooniselt (klõpsates pildile, avaneb see suuremalt ja on allalaaditav)

konverentsi kokkuv6te

Kokkuvõtte on koostanud Praxise analüütik Kersti Kõiv, kontakt kersti.koiv@praxis.ee