Mõttehommik, 11.09.2017

Teisipäeva õhtul sai aeg ümber esitamaks tänavustele valimistele kandidaate ning nüüd on teada nimed, kelle hulgast saame veidi rohkem kui kuu aja pärast valida need, kelle kätte usaldada järgmiseks neljaks aastaks kohalike omavalitsuste juhtimine. Vähemalt suuremates linnades tõotab rebimine tulla taas tihe ning kuigi kampaaniate haripunktini on veel veidi aega, on tänavad juba plakatitega palistatud ning peamised sõnumid välja toodud.

Ideaalses maailmas käiks asjad muidugi nii, et valija tutvuks erakondade ja valimisliitude platvormidega, kõrvutaks nende sisulisi punkte ning mõtleks, millised neist tema linna või valla probleemidele kõige paremaid lahendusi pakuvad. Ta käiks kandidaatidega kohtumas, esitaks nõudlikke küsimusi ning mõtleks vastustele kaasa. Langetaks alles seejärel hoolikalt kaalutletud otsuse, vastavalt oma poliitilistele vaadetele ning parimale äratundmisele selle osas, milline võiks olla antud omavalitsuse tulevik.

Paraku ei ela me ideaalses maailmas. Meie hulgas on vähe neid, kellel on aega, tahtmist ja võimalust oma otsuse langetamiseks põhjalikult valmistuda. Seda teavad väga hästi ka erakonnad ja valimisliidud ja kõik need, kes neile valimiste eel meedianõu annavad. Nagu võib kinnitada igaüks, kes asjaga lähemalt kokku on puutunud, ei võideta valimisi suurepärase platvormiga — neid kaotatakse keerulise jutu või ähmaste ja liialt pehmete seisukohtadega.

Valimistel toovad edu reljeefsed sõnumid, löövad laused, konkreetsed ja lühidad seisukohad, mis peavad selgelt eristuma teiste kandidaatide omadest. See kõik kokku on paras väljakutse: ei ole lihtne tulla hea mõtte peale, mis arendaks kohalikku elu, oleks lihtsalt ja mõistlikult teostatav, selgelt kommunikeeritav ja mis samas kellelegi teisele varem pähe poleks tulnud. Sest kes ei tahaks rohkem lasteaiakohti? Kes ei oleks puhtama elukeskkonna ja avaramate vaba aja veetmise võimaluste poolt? Kellele ei meeldiks turvaline kodukant ja korras tänavad?

Need on asjad, mida soovivad kõik — ja mida sel põhjusel ka kõik kandidaadid lubavad. Ühtlasi on see põhjus, miks neist lubadustest ei piisa, et valimiste päeval valija pliiats sinu nime juures peatuma panna. Selleks on vaja midagi muud, midagi enamat. Selleks on vaja teistest eristuda, silma torgata. Selleks on vaja poliitilist brändi. See on omakorda põhjus, miks erakondade valimisplakatid kannavad sõnumeid nagu „Isamaaline jõud“, „Teised lubavad – meie teeme“, „Tugev Eesti“, „Õige pööre“ ja „Anname tuld!“.

Need on lihtsad ja löövad laused, mida lugedes on raske mitte märgata nende sõjakat alltooni. Iseenesest ei ole siin midagi üllatavat — eks valimised olegi ju võitlus valijate häälte pärast, iga saadud hääl on võit, iga teistele läinud hääl kaotus. Selleks, et oma tulemust maksimeerida on oluline võita mõlemal rindel: saada endale võimalikult palju toetajaid ning samas püüda selle poole, et teised saaks neid võimalikult vähe. Seega on mõistlik püüda näidata teisi kandidaate võimalikult halvas valguses: korrumpeerunutena, ebakompetentsetena, mitte-isamaalistena või siis vähemalt mitte piisavalt isamaalistena, punaste või pruunidena, nõrkadena ja lodevatena, raiskajatena, hoolimatutena ja nii edasi.

Konks on siin aga selles, et valimispäevaga saab kogu see madin ühele poole. Hääled loetakse kokku ja kui just ei õnnestu teha nii kõva tulemust nagu Keskerakonnal Tallinnas juba pikka aega teha on õnnestunud, tuleb alates järgmisest päevast pärast valimisi hakata tegema koostööd nendega, keda on paar kuud järjest nii avalikus kui ka sotsiaalmeedias igal võimalusel sarjatud.

Ma usun, et poliitikute endi jaoks ei olegi siin mingit probleemi või dissonantsi: kõik saavad aru, et nii asjad käivadki. Valija jaoks ei pruugi aga asi olla sugugi nii lihtne ja selge. Peale kuude pikkust kampaaniat, mille käigus on teda püütud veenda andma oma häält selleks, et see või teine erakond võimust eemal hoida, võib olla päris võõristav näha oma kandidaati vaenlasega üheskoos valitsema asumas. Karta võib, et see ainult süvendab juba niigi kahetsusväärselt laialt levinud arusaama sellest, et poliitika on üks läbinisti räpane ja põhimõttelage nähtus.

Keeruline on poliitikutele ette heita, et nad teevad seda, mis valimistel edu toob. Paraku ei ole see, mida tuleb teha valimistel edukas olemiseks, kuigi heas kooskõlas sellega, mida on vaja teha edukaks valitsemiseks. Kui esimene eeldab sõjakust ja vastandumist, siis teine nõuab koostööd ja kompromisse.

Mulle tundub, et kui nende kahe poole vahel paremat kooskõla otsima asuda, siis võiks püüda muuta pigem valimiste kui valitsemise külge — see aga eeldab meie kõigi hoiakute nihet. Kui me suudaks valijatena premeerida poliitikuid mitte ainult üksteisest üle karjuma, vaid ka teineteist kuulama, mitte ainult rohkem lubama, vaid ka arutama, kuidas neid lubadusi mõistlikult täita, mitte ainult üksteist maha tegema, vaid ka vastastikku tunnustama, siis võiks sellel kõigel olla päris suur positiivne mõju meile kõigile.

Arvamus on avaldatud ERR portaalis.

Mõttehommik, 23.08.2017

Poliitikakujundamine vajab rohkem eksperimenteerivat mõtteviisi. Selleks, et innovatsioon saaks avalikus sektoris hoo sisse, on tarvis, et katsetuskultuur jõuaks start-up maailmast poliitikasse ning ühiskonnas tekiks suurem tolerantsus ebaõnnestumiste suhtes. Sellisele järeldusele jõuti arvamusfestivali arutelul „Kas poliitikaga tohib eksperimenteerida?“, kus osalesid europarlamendi saadik Kaja Kallas, ettevõtja Margus Uudam, justiitsministeeriumi asekantsler Kai Härmand, Äripäeva arvamustoimetuse juht Vilja Kiisler ning Tarmo Jüristo ja Hille Hinsberg mõttekojast Praxis.

Mis on poliitikaga eksperimenteerimine?
Eksperimenteerimisega saab leida uudseid lahendusi vanadele probleemidele, olgu selleks laste vaesus, HIV levik, õigusrikkujate ohjamine või muutused riigiaparaadi korralduses. Katsetamine poliitikakujundamises ei tähenda ideevälgatusi, mis tulevad ja lähevad, vaid tegemist peab olema teadlikult kavandatud ja juhitud muutusega.

Ebaõnnestumine on väärtuslik
Katsetuskultuuri oluliseks osaks on ebaõnnestumine, sest teada on eesmärk, aga me ei tea, milliste meetodite ja viisidega sinna jõuda. Justiitsministeeriumi asekantsler Kai Härmandi sõnul on eksperimenteerimine teadlik riski võtmine ja selle tulemust ei saa võtta ebaõnnestumisena, vaid testina, kas muutust, mida soovime ellu viia, saab ühel või teisel viisil saavutada. Ebaõnnestumisest saab õppida ja see on väärtuslik kogemus. Ettevõtja Margus Uudam tõi välja, et ebaõnnestumine käib innovatsiooniga alati kaasas. „Ebaõnnestumine on õnnestumise õde või vend. Kui me räägime ebaõnnestumisest negatiivses kontekstis, siis ei saa me innovatsioonist rääkida.“

Katseta väikeses mastaabis
Praxise juhi Tarmo Jüristo hinnangul ei saa poliitikakujundamise kontekstis eksperimenti teha lihtsalt tegemise pärast, vaid selleks, et testida hüpoteesi. „Sageli me võime mingi lahenduse õigsuse osas lõputult vaielda. Lõpuks peab lihtsalt proovima. Suure ja keerulise probleemi lahendamiseks on tark läheneda sellele tükkhaaval. Eksperiment aitab proovida ideid väiksemas keskkonnas – näiteks võime me uskuda, et kodanikupalk on hea lahendus, aga enne kui seda tervele elanikkonnale rakendada, on tark katsetada selle mõju näiteks 1000 inimese peal.“

Miks on katsetamist poliitikakujundamises vaja?
Poliitik Kaja Kallas tõdes, et kuigi üheksal juhul kümnest läheb innovatsioon luhta ja lõppeb ebaõnnestumisega, on seda poliitikas vaja, sest uued ideed viivad edasi ja paigalseis on tagasiminek. „Poliitiku töö lõpeb peaaegu alati ebaõnnestumisega, sest varem või hiljem sind tagasi ei valita. Seega on oluline endalt küsida, mida sa selle ajaga teed? Kui lõpptulemusena nagunii ebaõnnestud, siis parem on midagi ette võtta, proovida midagi ära teha.“

Ettevõtja Margus Uudam leidis, et avalikus sektoris ei ole võimalik teha rohkem katseid kui poliitik on valmis vastutust võtma. „Poliitiku eesmärk on saada võimule ja püsida võimul. Eeldatakse, et valijat kõnetab raha ning see määrab raamistiku, kui palju on võimalik eksperimenteerida. Ametkonna sahtlites on väga palju häid ideid. Minister määrab ära, mida sealt sahtlist välja võetakse. Mis hääli ei too, seda välja ei võeta,“ tõdes Uudam.

Katsetamine vajab kokkulepet
Tarmo Jüristo sõnul aitaks katsetuskultuuri poliitikakujundajatele lähendada ühiksondlik laiapõhjaline kokkulepe, et katsetamine on lubatud. „Kui katsetuskultuuris on näiteks koalitsioonilepingus kokku lepitud, siis on nii poliitikutel kui ka ametnikel rahulikum, sest kõik osapooled, ka meedia, võtavad omaks, et see on aktsepteeritud viis asjade korraldamiseks.  See on kokkulepe, et me tolereerime eksperimendi tagajärgi ja ka ebaõnnestumisi. Julgustaksin riigikogu valimiste eel erakondi seda teemat lauale tõstma. Eeskuju võib võtta näiteks soomlastest.“

Eksperiment ajakirjanduse peeglis
Eksperimenteerimise soodustamisel on oluline roll meedial, kes avaliku sektori ressursside kasutust, uusi lahendusi ja katsetusi luubi all hoiab. Arutelus tõdeti, et meediakeskkond, mis on üles ehitatud klikkide saamisele, pöörab tähelepanu negatiivsele ja nii ei julge ametkond ja poliitikud uute lahendustega riske võtta.  Äripäeva arvamustoimetuse juht Vilja Kiisler tõdes, et see, kuidas eksperimenteerimine meedias vastu võetakse, sõltub suuresti sellest, kes ja kuidas ideed esitab. „Kui tahad positiivset meediatähelepanu, siis pead ise uskuma seda, millest räägid, ja lubama avalike suhete kaadervärgi asemel rääkima need inimesed, kes asja päriselt teevad. Kui idee väljatöötajad ja spetsialistid räägivad oma ettevõtmisest ise ja veenvalt, väheneb ka oht meedias läbi kukkuda.“

10 nõuannet eksperimenteerijale:

  1. Sõnasta soovitud eesmärgid, mitte konkreetsed viisid, kuidas seda saavutada. Lahendusel on mitu võimalikku teed.
  2. Usu oma ettevõtmisse, isegi kui sa ei tea, kuidas see lõppeb. Ühiskonnale olulist teemat saab tõstatada ka teisiti kui traditsioonilisi poliitikakujundamise viise kasutades, näiteks   kodaniku-või rahvaalgatuse korras.
  3. Eksimine on väärtuslik, sest see pakub õppetunde. Ole tolerantne enda ja teiste ebaõnnestumiste suhtes.
  4. Julged ideed saavad avalikkuselt alati ambivalentset tagasisidet. Nopi sellest välja „terad“ ja pane need enda kasuks tööle. Ajakirjandus võib kritiseerida, kuid see on ka hea võimalus saada ideele asjalikku tagasisidet.
  5. Jaga probleem tükkideks ja katseta väikeses mastaabis. Uut rohtu ei ole kunagi mõistlik proovida kõigi peal.
  6. Loobu eeldusest et kõigile probleemidele on üks ja ainus suur ja õige lahendus, mis teeb kõik korda. Lahendusi on palju. Proovi erinevaid viise ning anna võimalus ka nendele ideedele, mis esmapilgul kõige rohkem ei meeldigi.
  7. Ole paindlik. Kuigi avalikkuse radari all on pingeline eksperimenteerida, ole valmis muutusteks, mis võivad sinu esialgset suunda muuta ja põhjenda oma valikuid.
  8. Eksperimenteerimises on palju ebakindlat ja nii on normaalne, et kõigile küsimustele vastuseid ei tea. Ausat ja läbipaistvat vastust aktsepteerib ka meedia palju paremini kui ümmargusi seletusi.
  9. Katsetuskultuuriga peab kaasas käima usalduskultuur. Usalduskultuuri aitab luua laiapõhjaline kokkulepe – näiteks koalitsioonilepingus – et eksperimenteerimine ja ka ebaõnnestumine on lubatud.
  10. Võta katsetused ette missioonitundega. Kui võrrelda start-up maailma poliitikaga, siis võib sealt eeskujuks võtta just selle. Piiratud aja ja ressurssidega peab saavutama suuri tulemusi suure riskiga läbi kukkuda. Seega on kõige olulisem oma ettevõtmisse uskuda.
Mõttehommik, 29.05.2017

Korbi ja Sarapuu personaalküsimustes langetatud Keskerakonna väledate otsuste näol on olnud tegu rohkem sunnitud sammudega ja vähem eeskujulikest moraalsetest tõekspidamistest johtuvate otsustega. Kuid opositsiooni nõudmised, et peaminister tagasi astuks, on praeguses olukorras siiski liialdus, leiab Rauno Vinni Vikerraadio päevakommentaaris.

Poliitika on mitmetahuline termin. Ühe levinud määratluse kohaselt on see võistlevate isikute ja huvigruppide heitlus võimu nimel. Viimastel päevadel on taas kõva poliitmürgel olnud. Eesti parteipoliitikas oli ametist tagasiastumise ja tagasikutsumise nädal.

Mihhail Korbi NATO skandaal ei jõudnud veel tuure üleski võtta, kui see ministri kiire tagasiastumise tõttu lahenduse sai. Keskerakonna lootus hinge tõmmata ja haavu lakkuda kustus juba järgmisel hommikul, kui Tallinna abilinnapea Arvo Sarapuu korruptsioonikahtluste tõttu kinni peeti. Tegevlinnapea Taavi Aas ja peaminister Jüri Ratas tegid ühisavalduse, milles kinnitasid, et Sarapuu abilinnapeana ei jätka.

Esmapilgul on Keskerakonna juhtkond probleemide ilmnemisel valusaid, kuid väledaid otsuseid langetanud. Mõned keskerakondlased on endale juba õlale patsutanud ja öelnud, et peaministripartei on resoluutsete sammudega Eesti poliitilist kultuuri edasi viinud. Aga kui sirmi taha piiluda ja peensustesse süveneda, siis on selge, et tegu on olnud rohkem sunnitud sammudega ja vähem eeskujulikest moraalsetest tõekspidamistest johtuvate otsustega.
Keskerakonna liidrite otsused on lähtunud päevapoliitikast. Peaminister ja tema lähikondlased on pesuehtsad oportunistid. Et Keskerakond on viimastes skandaalides ennekõike olupoliitilisi valikuid teinud, näitab abilinnapea Arvo Sarapuu ametishoidmine mitme kuu vältel. Kahtlused olid üleval alates märtsist. Üllastel poliitikarüütlitel oleks ainuüksi kahtluste faktist võinud piisata, et Arvo Sarapuu volitused peatada või talle süüdistuste uurimise ajaks teine vastutusvaldkond anda. Seda ei tehtud, sest perekond Sarapuud on praeguse parteiladviku tugevad toetajad olnud.

Riigihalduse ministri Mihhail Korbi väljaütlemine, et tema hinnangul Eesti ei peaks NATOsse kuuluma, läks selgesse vastuollu Eesti senise julgeolekupoliitikaga. Küllap püüdis riigihalduse minister oma kitsamale valijate rühmale meelepärane olla. Hiljem sõnumitega hämamine jätkus, et partei tervikuna hääli ei kaotaks. Taas näide oportunismist.

Kui vaadata teisest nurgast, siis ei ole arvamuses, et Eesti peaks arendama iseseisvat kaitsevõimet ega pea kuuluma NATOsse, midagi katastroofilist. See on poliitiline seisukohavõtt ja sellisena üsna sarnane mõttele, et Eesti ei peaks kuuluma Euroopa Liitu. Jah, Euroopa Liidu idee on pelgast kaitsealasest koostööst oluliselt laiem. Kuid nii NATO kui ka Euroopa Liit on mõlemad rahvusvahelised organisatsioonid, millega kaasneb ka hulgaliselt ebameeldivaid kohustusi.

Paljude Eesti kodanike jaoks on Euroopa Liidus olek üks Eesti julgeoleku garantiidest. Samas on parlamendierakondadest näiteks Eesti Konservatiivne Rahvaerakond deklareerinud, et Euroopa Liidust tuleb lahku lüüa. Kiuslik olles võib küsida – mille poolest EKRE ja Mihhail Korbi tõekspidamised erinevad? Mõlemad seisukohad rõhuvad uhkele iseolemisele.

Aga mina näiteks olen veendunud, et Eestil on vaid kaks valikut – kas integreeruda läände või saada taas Venemaa osaks. Keskteed pole ja Euroopa Liidust lahkumine ohustaks Eesti vabadust.

Näeme, et see mis on lubatud Jupiterile, ei ole lubatud härjale: opositsioonis olles võib vabamalt igasugu ideid välja käia, kuid võimumeestele kehtivad teised reeglid. Koalitsioonipartei minister ei saa töökohta kaotamata ühiskonnale elulistes küsimustes peavoolu vastu astuda.

Püüdsin NATOst ja Euroopa Liidust lahkumise näite toomisega demonstreerida kahte asja. Esiteks seda, et oportunism on omane ka opositsioonile. Teiseks, et poliitilise turunduse vaatest oleks Keskerakond võinud „tuima panna“. Ainestikku põhikonfliktist kõrvalehiilimiseks ning valijate eksitamiseks oleks olnud küll ja küll.

Ajaloos ja poliitikas „oleksid“ kummatigi ei tööta. Loeb see, mis on nüüd ja praegu. Veel üks poliitika definitsioon ütleb, et poliitika on mäng. Peaminister ongi mänginud nende kaartidega, mille olud talle kätte on jaganud. Häda on selles, et Jüri Ratase laveerimisruum on eelmiste skandaalikeste tõttu üsna ahtaks jäänud. Opositsiooni esindajad on kõik Keskerakonna probleemid ritta asetanud ja nõuavad juba peaministri enda tagasiastumist.

Küsimus, kas Jüri Ratas suudab Keskerakonda kontrollida ja valitsust piisavalt tõhusalt juhtida, püsib juba eelmise aasta novembrist. Erakondlike kriiside juhtimine röövib palju energiat, mida võiks suunata edasiviivatesse tegevustesse valitsuses. Teisest küljest olukorda hinnates näeme aga, et peaminister õpib kriitikast ja on üha enam otsusekindlust ilmutanud. Olud on nii nõudnud.

Vigadest õppimine võinuks olla kiirem, kuid Keskerakonna juhtidel on ikka väga suur töö teha partei Augeiase tallide puhtaksrookimisega. Poliitikas kipub nii olema, et muutused koosnevad tavaliselt väga suurest arvust väikestest nihetest. Suuri raputusi tuleb väga harva ette. Praegused probleemid olid ennustatavad, pigem oleks kannapöörded üllatusi pakkunud. Seega on opositsiooni nõudmine, et peaminister tagasi astuks, praeguse seisuga siiski liialdus. Peaministri tagasikutsumisavaldused on samuti oportunism, mis on poliitilise mängu tavaline osa.

Kusjuures oportunism on kah mitme varjundiga mõiste. Oportunist võib positiivses mõttes olla isik, kes otsib kompromisse ja pooldab kokkuleplust. Negatiivsemas tähenduses on oportunist kaasajooksik ehk isik, kes põhimõttelagedalt igas olukorras vaid omakasu püüab lõigata.

Hea ja halva oportunismi erinevus on õhkõrn. Vahetegemine sõltub muuhulgas isiklikest sümpaatiatest ja maailmavaatest. Pakun siiski ühe näpunäite, kuidas poliitiliste avalduste sisu mõtestada: kui teil on vaja aru saada, kas partei või poliitiku jutt on siiras või mitte, siis vaadake ta varasemat käitumist sarnastes olukordades. Tõe kriteerium on praktika.

Võtame olukorra kokku – Eestis ei ole praegu erakordset poliitilist kriisi, ennemini on juhtpartei plindris avalike suhete alal. Elu küll näitab, et ministrite langemiseks piisab ka PR-probleemidest. Aga kodanikel pole praeguses olukorras vaja ärevusse sattuda.

Vaatame järgmisel nädalal rahulikumalt, kuidas peaministril sujub uue riigihalduse ministri valimine ja kas tal jätkub meelekindlust Keskerakonna siseküsimuste edaspidisel lahendamisel.

Arvamus on avaldatud ERR portaalis.

 

Mõttehommik, 02.05.2017

Kui tihti te tunnete, et ei saa lõpuni aru, mis ühiskonnas toimub? Mis on tõde, mis on vale? Keda uskuda, keda mitte? Viimasel ajal on rohkelt selliseid teemasid, mille lahendamise suhtes on erinevad huvigrupid täiesti eri meelt. Ühed laulavad muutustele hosiannat ja teised ennustavad ikaldust. Isegi asjatundjatel on poole valimine keerukas.

Näiteks esmaspäeval avalikustati Rail Balticu tasuvusanalüüs. Poolehoidjad hingasid kergendatult, sest analüüs pidas uut raudteeliini tasuvaks. Vastased seadsid uuringu järeldused kahtluse alla ja vihjasid sellele, et positiivsed tulemused olid justkui ettemääratud, sest analüüsi küsimused olid kallutatud. Sõna sõna vastu ja hammas hamba vastu!

Teine juhtum, mida eri leerid vastakalt tõlgendavad, on eile valitsuses vastu võetud järgmise nelja aasta riigieelarve strateegia. Koalitsioon on uhke selle üle, et suutis oma lubadused eelarve raamidesse paigutada ja hoidis ära meedikute streigi. Uus eelarve olevat tulevase majanduskasu vundament. Opositsioon on aga väga kriitiline, sest praegune võimuliit elavat üle võimete, raisates kogutud ressursse ja kahjustades tulevaste valitsuste rahalisi väljavaateid. Eesti Panga juures tegutsev ja ekspertidest koosnev eelarvenõukogu pidas eelarvestrateegiat koguni seadusega vastuolus olevaks, sest defitsiit ähvardab kujuneda lubatust suuremaks.

Nende kaasuste ühine nimetaja on, et võimukandjad kinnitavad poliitikate tõenduspõhisust, kuid vastasrind süüdistab otsustajaid poliitikatel põhinevate tõendite loomises. Tavalisel kodanikul on raske mõista, mis on tõde ja kummal osapoolel on õigus. Sellel on väga hea põhjus – riigieelarve mõju hindamiseks ja Rail Balticu kui nn sajandi investeeringu otstarbekuse hindamiseks on vaja läbi töötada tohutul hulgal infot. Vaja on ka eelteadmisi, kuid võhikutel on isegi faktide ja vale eristamine keeruline.

Nii pole midagi imestada, et avalikke debatte iseloomustab tugev annus emotsionaalsust. Usk on pahatihti analüütikute argumentidest tugevam. Kui mingi teema – näiteks suhkrumaks – inimest veel ka isiklikult puudutab, siis ongi kohe emotsioonid platsis. Selles pole midagi halba, sest tundmused ja teadvus on see, mis inimesest inimese teeb. Aga teada on ka see, et sisehäälte küüsis olevad isikud kalduvad otsustamisel vigu tegema.

Üks levinud mõtlemisviga on see, et omaenda või oma lähedaste kogemust võetakse universaalse tõena. Lugude jutustamine on võimas teiste inimeste mõjutamise vahend. Kuid seejuures ei tohi unustada, et me sugulased ja sõbrad on sageli meiega samas ühiskonnarühmas. Seetõttu ei kõlba personaalsed juhtumised alati kogu sootsiumi käitumise seletamiseks. Kui te mõnes raadio- või telesaates kuulete kedagi kirglikult isiklikke näiteid toomas, siis tasub olla valvas. Üksiknäidete piiratud seletusjõudu tuleb teadvustada.

Teine sama sage mõtlemisviga on subjektiivsete vaadete ja tõendite segiajamine. Tundeid kiputakse faktide pähe esitama ja emotsioone argumentidena kasutama. Näiteks kui te oma naine ei näe palgalõhes probleemi, siis ei maksa sellegipoolest arvata, et kogu naissugu samamoodi mõtleb. Taolisest kallutatud mõtlemisest ei ole vaba ükski inimene. Sellepärast on ka üdini ratsionaalne poliitikakujundamine vaid unelm. Tänapäevane riigiteadus tunnistabki psühholoogia kaalukat rolli otsuste langetamisel. Teisest küljest on inimeste käitumist võimalik uurida ja mõjutada. Inimhingete insenerid löövad sageli õigusloomes kaasa.

See omakorda tähendab, et poliitikategemine ise peab olema nutikam kui enne. Ava- ja suurandmete kasutamine otsuste ettevalmistamisel, masinõpe ja tehisintellekt on vaid mõned märksõnad, mis tulevase poliitikakujundamise tänasega võrreldes sootuks teiseks teevad.

Võib-olla juba paari aasta pärast suudab tehisintellekt teha paremaid otsuseid kui tänased rahvajuhid, sest nutikad masinad suudavad analüüsida tohutut hulka infot ja teha emotsioonidest vabasid valikuid. Pahatahtliku peremehe käes võib tehisintellekt olla hirmutav rahvamassidega manipuleerimise vahend! Asjata ei kardeta, et Venemaa sekkub demokratlike riikide siseasjadesse, mõjutades tarkade masinate abil valijate eelistusi. Viimase väljavaate vastu aitab see, et valitsemine on läbinähtav. Ka andmete analüüsimise ja otsustamise algoritmid peaksid olema üldsuse poolt kontrollitavad. Targad masinad on võimalik demokraatia teenistusse panna, kui asju ajada avatud viisil.

Huvitaval kombel oleks läbipaistev ja inimkeskne poliitikategemine ning selgem kommunikatsioon rohuks ka ebakindluse vastu praegusel Eesti poliitikamaastikul. Võib tõdeda, et mida enam ajad muutuvad, seda enam jäävad nad samaks! Avatus kui esmatähtis valitsemise põhimõte peaks olema au sees nii olevikus kui ka tulevikus.

J.M.K.E laulab, et tulevik on tunni aja pärast. See tähendab, et murrangulised pöörded on käega katsuda. Peame juba praegu mõtlema sellele, kuidas muudatustega kohaneda ja astuda tõejärgsest ühiskonnast kogukondade ja otsustajate koostööle rajatud ning arutlevasse demokraatiasse. Küsimus on selles, kas poliitiline tehnoloogia kontrollib tulevikus meid või kontrollime meie kodanikena poliittehnoloogiat.

Kui me täna jääme ükskõikseks ja praeguse „analoog-poliittehnoloogia“ vastu ei astu, siis homme on digitaalse manipuleerimisega lood veel hullemad. Hea uudis on see, et õhtumaa viimased tunnid pole loodetavasti veel käes. Eesti arenev kodanikuühiskond näitab, et liigume üle kivide ja kändude ikka poliitika avatuse, mitte suletuse suunas.

Arvamus on avaldatud ERR portaalis.

Mõttehommik, 03.04.2017

Praegune vananemiskeskkond Eestis pakub ohtralt võimalusi ennast väetiks mõtelda ja vähe tingimusi, mis aitaks terve ja teovõimeline püsida. Eesti Koostöö Kogu üleskutse annab võimaluse pakkuda ideid selle keskkonna täielikuks muutmiseks, kirjutab Tallinna Ülikooli Eesti demograafia keskuse teadur ja Praxise projektijuht.

Nii nagu laps valmistub täiskasvanueaks paar aastakümmet, peaks täiskasvanu tegema sama oma vanaduspõlve silmas pidades. Eesti Koostöö Kogu ootab kõikidelt kaasamõtlemist, kuidas saavad ühiskond ja riik toetada inimese teadlikku vananemist. Rahvaalgatuse veebi kaudu kogutakse ettepanekuid uuteks seadusepunktideks, millega suunata meid elama tervemalt, targemalt, sotsiaalsemalt ja säästlikumalt, et meie tervis, tarkus, suhted ja raha oleks hajutatud elu kõigi aastate vahel.

Normaalsel inimesel on iseenda vanadust keeruline ette kujutada, sest meie psüühika takistab seda tegemast. Eluspüsimiseks tuleb eemale hoida kõigest sellest, mis on seotud elu lõppemisega. Eluspüsimise tuhinas kujutame ohtusid ette isegi suuremana, kui need tegelikult on. Psühholoogiaeksperimendid on selgelt näidanud, et kujutleme end liialdatult erinevana nendest, kelle hulka ei taha kuuluda. Nii tundubki vanem kaaskodanik pigem tulnukas kui maaelanik ja iseenda elu N aasta pärast on hoomamatu kosmos, mitte elu siinsamas oma kodus.

Meil puuduvad ka usaldusväärsed teadmised vanadusest. Normaalsel vananemisel toimuvatest muutustest koolis ei räägita. Kellel on õppimisest rohkem aega möödas, omandas lausa valeteadmised. Näiteks see, et inimese aju on võimeline looma uusi ajurakke, tõestati alles 1990ndatel. Ma pole kindel, kas see teadmine on jõudnud praeguste laste õpikutesse või räägitakse ikka, et neuronitega seoses saab toimuda vaid taandareng. Veelgi uuem teadmine on aga see, miks on inimesele antud võime luua uusi ajurakke. Uuringud näitavad, et uusi ajurakke on inimesele vaja selleks, et ta oleks võimeline ümber õppima. Aju on ammu valmis, ühiskond alles avastab ümberõppe vajadust.

Vanaduseks valmistumine kõlab justkui nooruse eitamisena. Milleks üldse elada, kui isegi noor ei lasta enam olla? Niimoodi võib mõelda, kui käsitleda noorust ja vanadust vastandlike nähtusena. Üks on hea, teine halb, üks on kerge, teine raske; noorusel on tulevik, vanadel on minevik. Kui me nii tahame mõelda, siis muutuvadki noorus ja vanadus vastandlikuks, ükskõik kummast vanuseskaala otsast vaadata.

Aga sel juhul elame stereotüüpide maailmas, mitte päris maailmas. Noorus ja vanem iga on sotsiaalsed konstruktsioonid. See tähendab, et oleme kokku leppinud, et seostame noorust ja vanadust elatud aastate arvuga. Selgusetuks jääb, miks me nii teeme. Me ei oska ju isegi seda öelda, millise vanuse juures lõpeb üks ja algab teine. Rääkimata tõdemusest, et ilmas elatud aastatest ei sõltu eriti midagi, sest kohe on vaja juurde uurida, mida nende aastatega tehtud on. Inimene, kelle tervis on läbi, on passijärgsest vanusest sõltumata vana; inimene, kellel on tulevikuplaanid, ei saa olla vana.

Mõistus ütleb, et vananemine ei ole planeeritav. Meil on ju geenid! Jah, aga tervist mõjutavad geenid vaid veerandi ulatuses, kolmveerandiga tuleb ise tegeleda. Meil on ju piiratud võimed! Jah, aga need on alati arendatavad ning rõõmu ja kasu pakuvad isegi väikesed muutused.

Meid mõjutavad ju teiste inimeste otsused ja teod! Jah, aga mõju avaldub selle kaudu, kuidas me neid iseenda jaoks interpreteerime. SHARE uuringust tuleb selgelt välja, et diagnoositud haigused ei mõjuta inimese heaolutunnet kaugeltki mitte nii palju kui inimese enda arvamus oma tervisest ja tegevuspiirangutest.

Henry Ford olevat öelnud: ükskõik, kas sa ütled, et suudad, või ütled, et ei suuda, sul on igal juhul õigus. Vanem iga pole vangla, kuhu meid sündimise hetkel langetatud kohtuotsusega on määratud; vanaduspõlv tuleb suures osas selline, nagu me selle elu jooksul endale kujundame.

Me ei taha oma vananemist planeerida, sest me ei usu, et meid midagi head ees ootab. Arvame, et vanadus on sama, mis haigus. Selline arvamus on lihtne tekkima, sest keskmine tervena elatud aastate arv on Eestis olnud aastaid väga väike ja seda tajuvad kõik selgelt, isegi need, kellele teema isiklikult huvi ei paku.

Kõige keerulisem on vanust ja haigusi automaatselt seostamata jätta eriarstidel. Põhjus on selles, et nemad oma töös tervet vanemat inimest ei kohtagi. Doktor Kai Saks ütleb, et perearste tuleb eraldi julgustada kasutama surmatunnistuse väljakirjutamisel koodi, mis ei osuta otseselt ühelegi haigusele.

Vanemad inimesed, kes ennast tervena tunnevad, on tõesti täiesti olemas. Eesti 65-aastastest ja vanematest inimestest 16 protsenti hindab oma tervist heaks, väga heaks või suurepäraseks, umbes viis protsenti vanematest inimestest perearsti juures ei käi.

Vähe sellest, et ühiskond arvab olevat vanaduse samaväärse haigusega, ta ka käitub niimoodi. Vaatame näiteks, millist programmi pakkus viimane 60-aastaste ja vanemate festival, et tähistada sihtgrupi rahvusvahelist pidupäeva – üleilmset vanemate inimeste päeva.

Kavas oli apteekri infotund eakate korduma kippuvatest küsimustest; loengud ortopeedilistest käeprobleemidest, veenilaienditest ja diabeetilisest jalast, uneprobleemidest, uriinipidamatusest, tervise regulaarsest kontrollist, hammastest, söömisest, taimeravist.

Kui pidada samas stiilis maha üritus rahvusvahelisel lastekaitsepäeval, 1. juunil Raekoja platsil, loeksime afiššidelt loengute pealkirju: «Asjalik lahendus menstruatsioonivaludele», «Noor allergiline organism» ja «Milliseid tervisenäitajaid tuleks lapsel kontrollida, et hoida ära hilisemaid probleeme» (loe pikemalt www.65b.ee).

Haigused tabavad nii noori kui ka vanu, kuid ükski vanusrühm pole määratud haige olema. Vanadus ei ole haigus, vanuse kasvades suureneb tõenäosus haigestuda. Nii võib täiesti julgelt võtta endale eesmärgi surra tervena.

Ka riigi visioon peaks püüdlema ideaali poole: meie kodanikud surevad kõik tervena. Sellise eesmärgi poole pürgimisest kasvab kõigi elukvaliteet, mitte nagu praegu, kus eesmärk on hädapärane toimetulek ja kannatuste kaotamine.  Kui tervena elatud elulõppu ette kujutada, muutub ka igaühe enda tulevik kohe helgemaks ja tärkab huvi iseenda vastu vanana. Mida ma teen, mida ma oskan, kellega ja kui tihti ma suhtlen, kes minu oskusi ja teadmisi võiks vajada, mille üle ma rõõmustan, mida ma vajan?

Praegune vananemiskeskkond Eestis pakub ohtralt võimalusi ennast väetiks mõtelda ja vähe tingimusi, mis aitaks terve ja teovõimeline püsida. Eesti Koostöö Kogu uue eakuse rahvaalgatuse üleskutse annab praegu võimaluse pakkuda ideid selle keskkonna täielikuks muutmiseks.

Eakuse rahvakogu

Millist tööd teed Sina, kui oled 70- või 80-aastane? Mida Sa teed juba praegu selleks, et püsida selles vanuses heas füüsilises ja vaimses vormis? Või loodad pensionile, mille tähtsus järjest väheneb? Eesti Koostöö Kogu kutsub kõiki Eesti inimesi mõtlema kaasa neljal tulevikuteemal:

• Mida teha selleks, et ka eakatel oleks elamisväärne sissetulek?

• Kuidas tagada inimeste õppimine ja töötamine kõrge eani?

• Milline võiks olla lahendus, et inimesed ei lahkuks terviseprobleemide tõttu enneaegselt tööturult?

• Kuidas reformida pensionisüsteemi nii, et muutused oleksid kõigile lihtsad ja arusaadavad?

Uue eakuse visioon

Visiooni mõte on algatada Eestis laiem arutelu tuleviku eakuse üle. Visioon ei paku lõplikke lahendusi, vaid loob tervikpildi, millise mõtlemise ja käitumise soosimise suunas on vaja tänaste probleemide kontekstis liikuda.

Aastal 2050 võiks

• elukvaliteet eakana sõltuda pigem inimese valikutest, mitte riigist;

• 70-aastastest täis- või osakoormusega töötada 60%;

• elukestvas õppes osalemise määr mitte enam sõltuda vanusest;

• mittetöötavate eakate sissetulek moodustada 70% nende varasemast sissetulekust, kusjuures riikliku pensioni osakaal selles on vähenenud oluliselt;

• vanadushaprad eakad ise valida, kas elavad ühiskodus, kommuunis, hooldekodus või oma kodus, sest abivajaduse kulud on kaetud;

• inimestel (sh eakatel) olla mitmekülgsed oskused, nad võiksid töötada mitmel erialal ja kohas ning õppida veel samaaegselt;

• inimesed olla teadlikud vananemisest, selle mõjust ning osata olukorraga kohaneda.

Sellise tulevikuni jõudmine eeldab otsuseid ja suhtumise muutumist kolmes valdkonnas, mida visioon põhjalikumalt käsitlebki. Lisaks on visioonis käsitletud muutustega kohanemist ehk seda, kuidas inimeste ootuseid juhtida.

ALLIKAS: PENSiON2050.KOGU.EE/ViSiOON/

Arvamus on avaldatud 3. aprillil 2017 Postimehes.